Õnnestus ühes aines jooksva arvestuse jaoks vajalikud punktid varakult kätte saada - see tähendab, et viimased kaks loengut ja kaks seminari on muutunud minu jaoks vabatahtlikuks. Õppejõud saatis listi meili, kus õnnitles esimesi arvestuse saanuid (peale minu veel kolm inimest) ja avaldas lootust, et "huvist aine vastu kohtume veel".
Sellest tulenevalt tekkis mul uitmõte, et kas ta eeldas, et aine edukaks läbimiseks oli vaja omada asja vastu kõrgendatud huvi ja kuidas ta suhtuks sellesse, kui teaks, et minu huvi asja vastu oli suhteliselt minimaalne? Kas on võimalik, et ta võtaks seda hoopis märgina, et ta on niivõrd hea õpetaja, et suudab asjad selgeks teha ka sellistele inimestele? Tegelik tõde oli muidugi see, et kuigi asi mulle eriti korda ei läinud, sain ma nõutavast suhteliselt hästi aru ja kuigi mul puudus huvi (teadmistehimu ja entusiasmi mõttes), oli mul olemas väga tugev motivatsioon see aine võimalikult vara kraest ära saada ja tulemus oli tingitud sellest. Huvitaval kombel mainiti kohe järgmisel päeval pedagoogikaloengus, et "uuringute kohaselt on juhul, kui õppimine on "huvitav" tulemused kehvemad" - see tulemus tundus mulle esmapilgul väga imelik ja uskumatu, aga tegelikult tundub asi olevat nii, et minu juhtum oleks siis pöörnäide sellelesamale nähtusele.

Mis puutub mu urisemisse kassi aadressil, siis tundub, et mu kahtlused ta õppimisvõime suhtes on vähemalt osaliselt alusetud. Täna reageeris ta viksilt ja viisakalt alles äratuskella peale - kusjuures mitte esimese, vaid kordusäratuse peale.

Surikaadiefekt (minu isiklik vaste Baader-Meinhofi sündroomile) töötab jälle. Üle-eelmisel kolmapäeval küsiti Tartu mälumängus küsimus, mille vastus oli Alexander von Middendorff – ja eelmisel nädalal tekkis seminaris õppejõul küsimus, et kas rahvas teab, kes too selline oli. Kroonilise esipingis istujana ei suutnud ma vastu panna kiusatusele mainida, et jajah, alles sain tema eest kaks punkti ja õppejõud oli selle peale üllatunud ja küsis, et mis aines see oli. Kui ma tunnistasin, et tegu ei olnud õppeaine vaid mälumänguga, siis paistis ta natuke pettunud olevat.

Külm ilm on meile juba esimese tünga teinud. Nimelt otsustasime, et kassi miinuskraadide ja lumega ööseks välja ei viska, anname talle šansi end öösel viisakalt üleval pidada. Kass ilmselt on suutnud vaatlustega tuvastada, et hommikune äratuse aeg on pool seitse, aga paraku ei ole ta kursis selliste kontseptsioonidega nagu „nädalavahetus“ ja „suveaeg“, mis tähendab, et pühapäeva hommikul hakkas ta magamistoa ust kriipima uue aja järgi poole kuuest. Ja ka täna hommikul kuulsin ma umbes paar minutit peale kuut paari hämmeldunud „näu“-d, millele järgnes paar kraapsu ukse peale. Õnneks ma olin seks ajaks juba ärkvel, nii et tal õnnestus vältida mu pahameelepuhangut. Maarja muidugi magas selle üldse rõõmsalt maha, nii et kass pääses üldse terve nahaga (huvitaval kombel suudan ma hommikuse unega südamerahuga eirata Maarja äratuskella piiksumist, aga mitte kassiniru kaebehüüdu). Aga võib-olla arvas lontrus, et me oleme sisse maganud ja tahtis meile lihtsalt teenet teha.

Kui ma olin väike, nii umbes paariteistaastane, siis sattus mulle maal näppu John Buchani raamat „Aafrika viimne kuningas“ (originaalis Prester John). Tegemist oli tüüpilise koloniaalpõnevikuga, kirjutatud brittide poolt brittide jaoks, umbes „Kuningas Saalomoni kaevanduste“ või kasvõi „Tarzani“ stiilis – peategelane oli Aafrikas müttav valge kutt, neegrid olid selline harimatu ja igatepidi tume seltskond, keda oli vaja tsiviliseerida või vähemalt kontrolli all hoida.

Paariteistaastasele raamatuneelajale oli see igatahes lugemiseks väga tänuväärne lektüür kuna oli huvitav ja eksootiline, tegevust toimus Lõuna-Aafrikas, kus suulude liider üritas vägesid kokku koondada, et britid oma maalt välja peksta ja šotlasest peategelane kippus talle kogu aeg kuidagi jalgu jääma. Nojah, igatahes väga palju ma sellest raamatust ka enam ei mäleta, aga mitmed seal kasutatud nimed ladestusid mulle päris kindlasti mällu – nt. Chaka, Cetewayo (suulude pealikud), Rodeesia harjasselg (see on üks koeratõug - Rhodesian ridgeback), Blaauwildebeestefontain (kohanimi, ilmselt väljamõeldud). Kõlab nagu hunnik ajumahtu raisatud, aga selgub, et ilmselt ei ole olemas teadmist, mille eest poleks mälumängus võimalik kaht punkti saada – laupäeval käisin Tartu paarismängus, kus Tiit otsustas küsida Isandhlwana lahingut (väidetavalt olevat tegu Briti armee suurima kaotusega „pärismaalastele“ läbi ajaloo)!

Muidu kulges mälumäng väga hästi, ma ütleksin, et isegi üllatavalt hästi. Mängisin paaris Arkoga – seda ilmselt esmakordselt, vähemalt ei tule mulle küll meelde, et me mõnda paarikat oleksime koos mänginud, võistkondlikel seda on siiski mõnikord ette tulnud. Igatahes selgus, et meie teadmised klappisid kahe peale väga hästi täiendama lünki partneri omades ning kohati, eriti mängu alguses, töötas kahepeale asjade väljamõtlemine nagu kellavärk. Ma kahtlustan, et väga suur hulk äravastatud küsimusi kuulusid teisele meist rubriiki „ei tea ja ega ei huvita ka“ – või vähemalt minul oli kindlasti päris mitu juhtumit, et kui Arko oli vastuse kirja pannud, siis jätsin kergendustundega küsimuse läbi lugemata ja ega vastuski mitte midagi ei öelnud.

Esikohta me küll ei saanud, õigemini kui päris aus olla, siis jäime me Põder-Vahterist päris pikalt maha (nad ongi vastikult kõvad), aga teine koht õnnestus konkurentsis Habal-Särgavaga siiski kotti tuua, neljas koht oli juba üsna kaugel. Minu jaoks tegu seni parima paarikatulemusega ja arvestades kui palju, õigemini kui vähe, ma mälumängudel käin ja mälumänguga üldse tegelen, siis ilmselt jääbki selleks.

Sellest sügisest alates olen ma omadega taas jõudnud sellisesse seisu, kus mu staatuseks võib kirjutada „tudeng“ – ehk siis lükkasin (jälle) oma paberid sisse ajalooõpetaja magistriõppesse ning kõrgharidussüsteemi omapärade tõttu oli mul kõige mõttekam teha seda läbi avatud ülikooli. Ilmselgelt näitab see, et minu näol on tegemist rumala kuid visa inimesega. Esimene kuu möödus üsna rahulikult (eks ülikoolis ole nii palju oldud küll, et see juba rutiiniks muutuks, eriti arvestades, et septembrikuus pole asjad veel tüütuks muutunud), kuid tänane päev oli isegi minu paljunäinud isiku jaoks päris sürrealistlik.

Kõigepealt pidin hommikul kella kaheksaks minema sissejuhatavale loengule Õpetajate Seminari (või misiganes selle maja nimi Salme tänaval ka ei oleks). Kõrvalpõikena tasub vist ära mainida, et kuna tavaliselt meil sellisel ajal linna asja ei ole, olime unustanud, et liiklus on sel ajal mõnevõrra tihedam kui muidu ja ma jäin omadega natuke viimase minuti peale või napilt hiljemaks. Lisaks tuvastasin, et maja lähedal on kõik teeperved autodest ummistunud ja kuhugi parkida ei ole (nojah, AÜ värk). Või vähemalt mitte päris legaalselt – teeotsas paistis telliskivimärk sildiga „sissesõit lubatud TÜ loal“ (vms). Tegin kiire riskianalüüsi, jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt ei hakka keegi seda luba kontrollima ja kui hakkabki, siis ilmselt sellise ühekordse manöövri suudan ma rahulikult välja vabandada seletusega, et „Oi, ma arvasin, et seal on kirjas „lubatud TÜ õppejõududele ja tudengitele““(Juriidikumi kõrval parklas on täpselt sellise sõnastusega tahvel). Seega veeresin sildi alt läbi ja parkisin rahulikult ära. Nagu arvata oligi, mitte midagi ei juhtunud, aga eks järgmine kord olen viisakam. Majas sees selgus, et loomulikult ei ole kusagil auditooriumit nr. 214 ja numbrisüsteemis figureerisid üldse kahe- mitte kolmekohalised numbrid. Nabisin siis ühel õppejõu moodi tüübil nööbist kinni (verbaalselt) ja küsisin talt selle ruumi kohta. Too mõtles hetke, mõtles välja, et tegu on aulaga (muide, erinevalt sõnadest „võimla“ ja „magala“ ei tulene sõna „aula“ tema eestikeelsest seosest sõnaga „austus“ või „au“ vaid pärineb kreeka/rooma sõnast mis tähendas hoovi või saali. Väidetavalt). Ja selle peale juhatas otsejoones valele korrusele. Kusjuures hiljem leitud õige ukse peal ei olnud tõesti silti ei saali numbriga ega ka mingit vihjet, et tegemist on aulaga.

Nojah, aga loengu juurde tagasi. Nagu mainisin, oli tegu ühe pedagoogika aine sissejuhatava loenguga ja läbi viisid seda kaks õppejõudu. See, et seal eriti midagi kasulikku ei öeldud, mind ei üllatanud, aga lisaks sellele üritasid nad nagu läbi mängida mingit varem kokku lepitud etendust. St. imiteerisid vestlust ja arutelu, varem kokkulepitud küsimustega (ma tahtsin siia kirjutada „spontaansete“ küsimustega, jutumärkides, aga see teostus oli nii lahja, et isegi väga udupäine tudeng ei jääks seda uskuma) ja vastustega ning„pähe turgatanud“ märkustega. Lisaks veel teksti sisse põimitud habemega naljad (nt. jutu peale, kus räägiti korrutustabelist, küsis teine õppejõud luba küsida „testküsimus“, milleks oli "palju on neli korda kuus?" ja sai teadagi vastuseks „kord nädalas!“), kusjuures ma sattusin mingi tibi kõrvale, kes nende peale täiesti tõsimeeli kõkutas. Võib-olla oli see tingitud sellest, et ainet loetakse ka bakatudengeile ja need on natuke vähem taolisi asju kuulnud/näinud. No ma saan aru, et Avandi/Sepa taset ei maksa oodata (ma tegelikult küll ei pea ka neid just maailma koomikute eliiti kuuluvaks), aga toimunu jättis ikka nats haleda mulje, mooarust oleks nende dialoogina esitatud kohad monoloogi vormis märksa etemad olnud – parem võib-olla mitte nii hästi õnnestunud nali keset loomulikuna voolavat teksti kui selline pingutatuna mõjuv läbikukkunud üritus spontaansuse imiteerimiseks. Ilmselt nad peaksid kas rohkem proove tegema või lavastajat vahetama. Kusjuures hoolimata sellest jätsid mõlemad õppejõud ise suhteliselt sümpaatse mulje, eks näis, kas see säilib kui ma neid lähemalt näen (kuna tegu on pedagoogikaainega, siis igasugune varasem kontakt mul nendega puudub). Aga jah, minu jaoks kasulikku infot (et kuidas asjad täpselt toimuva hakkavad) ma sealt ei saanud ja õhtul ÕISist õppematerjale vaadates leidsin sealt näiteks imeliku faili, nimega „nõuanded konspekteerimiseks“, millest ma leidsin hunniku soovitusi, kuidas on seda hea teha (magistriõppesse jõudnud inimese puhul päris "huvitavad" soovitused) ja lugesin välja nagu hakataks konspekte hindama (ma loodan, et see on sinna sekka sattunud kogemata kombel või mõeldud bakatudengeile). Lisaks figureeris nõuete seas „mõistekaardi koostamine“, mis on veel haigem asi kui ühes teises loengus kohatud nõue „teha õppemapp“. Ja kui tuletada meelde loengus öeldud mõttetera, et „õpetajad õpetavad nagu neid on õpetatud õpetama“, siis tekib mul tõesti tunne, et mida kuradit… Ahjaa, lisaks toimub kursus suures osas moodle-põhisena ja kuigi selle teostus näeb üsna fäntsi välja, siis tekitas seal juures olevate tulede ja vilede hulk minus mõtte, et nad on natuke üle pingutanud. Maarja teooria selle kohta oli, et äkki nad on (vähemalt mõned neist) doktorandid, kes võtavad ainet „e-õppe alused“ (vms.) ja seepärast ongi nad selle asjaga nii pingutanud, et nad peavad selle ise kellelegi ette näitama ja selgitama, miks nad nii tegid. Aga mine tea, äkki nad ongi e-õppe entukad, eks ma küsin neilt järgi (ega ma ei karda). Igatahes tundub, et tuleb pikk sügis, soovige mulle häid närve ja kõva kannatlikkust.

Nojah, selle tsirkuse lõppemise järel läksin järgmisesse loengusse ja tuvastasin üllatusena, et „klassi ees“ ootab täiesti vale õppejõud! Kontrollisin oma paberid järgi, kõik tundus korras olevat, aga õppejõud püsis samana. Loengu alguses ta siis mainis põhjuse: nimelt „õige“ õppejõud on haige ja seetõttu nad tegid manöövri, kus tema loeb tollel nädalal kaks oma loengut ära ja mõni teine nädal vahetavad tagasi – aga no kurat, minule ei olnud selle kohta mingit infot laekunud! Ja ma nägin vähemalt kolme saatusekaaslast sama hädaga ukselt tagasi pöörduvat. Ise ma leidsin, et kuna ma ei viibi „vales kohas“ – sest „õiget kohta“ polnud olemas – siis võin ma rahulikult seal kaks tundi kügeleda, lükkan end rahulikult end netti ja õppejõul on ilmselt ükskõik, kas tal on parasjagu üks keha saalis rohkem või vähem. Lisaks sellele võin ma ju poole kõrvaga kuulata, mida räägitakse, ega ma sellest rumalamaks ei jää ja võib-olla kuulen midagi huvitavat (mulle üldiselt Mati Lauri loengud meeldivad). Midagi väga huvitavat seekord ei kuulnud, aga erinevalt esimese loengu naljadest, olid tema omad uued ja huvitavad (kuigi võib-olla mitte niivõrd naljakad) – näiteks võrdlus mingi baltisakslaste organisatsiooni kohta, mille „kuuest juhatuse liikmest on ainult üks baltisakslane ja seegi sotsiaaldemokraat!“. No nagu oleks kogu õppejõudkonnal loomepegasus perutama pistnud.

Aga, jätkates parimat reklaamide traditsiooni, seegi ei ole veel kõik! Kolmandas loengus suutis õppejõud senised pärlid üle trumbata lausega „Muide, teate et jahti pidades, on oht mammuti alla jääda päris suur!“ ja lisaks hakkas rääkima neandertallastest. Ja tegemist ei olnud mitte ajaloo- ega bioloogia õppejõuga (ma ei teagi, kas neandertallased lähevad uurimisteemana üldse emma-kumma alla) vaid majandusmehega! Lisaks tundub, et tal on ajaloolaste vastu mingi okas hinges. Nimelt on tegemist on sissejuhatava loenguga, mis muu hulgas on ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks õppijaile kohustuslik ja need saalis viibivad „ajaloolased“ on tal pidevalt hammaste vahel kui inimesed, kes ei saagi asjadest päris õigesti aru saada. Näiteks kostitas ta meid loengu lõpul oleva tunnikontrolli puhul, mille ülesandeks oli koostada võrratus, märkusega „noh, see ülesanne vast ajaloolastele erilist rõõmu ei valmista“. Ega ei valmistanud küll, aga vähemalt oli ta piisavalt viisakas, et seletas ära, mida tähendab „võrratus“ ja seda teades ei valmistanud ülesanne ka erilist raskust. Aga pean tõesti tunnistama, et ühes asjas on tal õigus – kui see aine kohustuslik ei oleks, siis käiksin ma sellest suuuuure kaaaaarega möööööda.