Autotripp Lätimaale

Kuna Riia-Tartu vahet on elu jooksul vast ligi sadakond korda sõidetud, aga kunagi pole olnud mahti kuskil peatuda (eriti piinlik ajalooõpetaja puhul, eks?), siis otsustasime kasutada suvist aega ja ilusat ilma, et natuke Lätimaad avastada. Sai siis visandatud plaan, et sõita ühel päeval Siguldani, tee peal mõned vaatamisväärsused võttes, ööbida seal ja järgmisel päeval tulla tagasi Haanja kaudu, sest ma olen ilmselt üks väheseid eestlasi, kes on käinud küll Suures Kanjonis, kuid mitte Suurel Munamäel. Sigulda-õhtuks küsisin healt sõbralt Karliselt, et kas mingi õhtuse sõbraliku bridžimängu jaoks ka käpad ja aja leiab (no mida hotellis ikka niisama passida, eks?) - ja ta vastas, et võime hoopis talle külla tulla, tõsi, talle sobiks ainult laupäevane õhtud. Seega lahenes siis ka küsimus, "millal?", loomulikul teel, eriti kui selgus, et lisaks muudele headele asjadele teatas ka ilmateade, et kõik on turistitamiseks imeilus: ca +24 ja päikeseline.

Asusime siis teele, esimene peatus Valmiermuiža söögikoht, mida mitmed tuttavad on kiitnud. Oli küll head (ja ilusad) söögid.

Eelroaks pasteedivõileib+ ja loomulikult kohalik õlu. Maarja võttis võililletooniku, keegi pidi ju autot ka juhtima!

Natuke Valmierast edasi asub kohake nimega Rubene, mille kohta Silja Paavle andis mulle karmi käsu, et sealt tuleb läbi põigata ja kohalikku kirikut väisata. Nimelt olevat seal tegutsenud Läti Henrik (ja väidetavalt ka sinna maetud, kuigi tõestatud ei ole). Tehtud.

Selline väike armas kirik...

Edasi tuli koht nimega Straupe, kus tee ääres on vinge torn, mille kohta ma olen alati mõelnud, et "tea, mis seal tegelikult on". Selgus, et tegemist on mingi kompleksiga, milles on koos mõisahoone ja kirik (kusjuures torniga pool on mõis). Mõisas asub narkoloogiahaigla, kirik on kirik. Narkosse me igaks juhuks sisse tungida ei üritanud, kirikust käisime läbi, kirik nagu kirik ikka. Huvitava aspektina tuleb mainida, et seal kubises kassidest, sellised ilusad hallid poolhäirimatud triibikud.

Pilt sisehoovi pealt

See hall ollus vaatas meid natuke etteheitva näuga, kui me tema oleskelu oma kohalviimisega häirisime. Trepi peal oleval luugil on all auk, sealt vaatas vahepeal välja ka teine kass, aga sellele me pihta ei saanud.

Järgmiseks võtsime ette Turaida, kus me teadsime olevat vinge kindluse. Selgus, et seal on rohkemgi - Kuigi kindlus oli kahtlemata põhiline vaatamisväärsus, siis on sinna tekitatud  vabaõhumuuseumi ala koos erinevate mõisa-ajastu hoonete ja inventariga. Tõsiselt muljetavaldav kompleks ja kindlasti tasub minna. Mis sealt veel meenub, on veider parkimine: sildi järgi oli tegemist tasulise parklaga, kuid kui me sinna läksime, ei leidnud kuskilt parkimisautomaati ega midagi. Kehitasime siis õlgu ja jalutasime muuseumisse, kus öeldi, et tegelikult on seal mingid helkurvestidega tegelased, kes peaksid meid üles leidma. Maksime parkla eest muuseumi kassas ära, aga lõpuks keegi meie vastu huvi ei tundnudki...

Turaida linnuse peatorn

Ja vaade peatornist linnuse hoovile

Edasi läksime Siguldasse, kus õhtuses kavas oli jalutuskäik läbi kesklinna koos Karlise pere ja koeraga. Linn jätab hästi ilusa ja avara mulje, iga nurga pealt on võimalik hankida maalilisi vaateid Gauja orule ja lisaks on ka seal renoveeritav keskaegne kindlus. Ühesõnaga väga tore linnake, kui välja jätta fakt, et kohalikus poes oli müügis ainult üht toonikut, mis oli selline, et ma ei teeks ühelegi džinnile midagi sellist, et segaks seda sellega.

Õhtu lõppes kaardilauas, kus kohalikud panid koduplatsieelise maksma.

Sigulda linnuse varemed. Nagu näha, hoopis teine materjal, kuigi linnused on üksteisele väga lähedal, ühest näeb probleemideta teist.

Järgmisel hommikul jätkasime veel Sigulda avastamisega - meid viidi loodusrajale, kus kõigepealt tuli laskuda alla paljandi ja koopa juurde ja siis üles tagasi Paradiisimäele, mida kutsutakse ka nimega "Kunstnikemägi", sest see olevat olnud üks kunstnike meeliskohtasid, kus ilusaid panoraamvaateid maalimas käia. Vaade oli muidugi tõesti tavapäraselt vinge.

Peale korralikku laskumist jõudsime paljandis oleva koopani.

Vaade Koiva jõe orule, nähtavus pidi olema ligi 15 km.

 Pärast väikest grillipeatust võtsime järgmiseks sihiks Cesise (ehk siis Võnnu) lossi - jälle koht, kus ma kogemata kombel kunagi ei ole käinud, jälle üks huvitav ja vaatamisväärne asi (kuigi Turaidale vastu ei saanud). 

Cesise lossitorn

Ja vaade sama torni katuselt linnusele

Ja lõpuks siis sõit Eestisse üle Muraste piiripunkti, eesmärgiga jõuda Suurele Munamäele. Ma ei olnud kunagi varem sõitnud Smiltenest kirde poole - ja ütleme nii, et kui vajadust ei teki, siis ilmselt ei sõida ka, see oli üks hästi igav teelõik: pikk ja sirge ning mingid väljad vasakul ja paremal... (tõsi, pluss oli, et liiklust oli minimaalselt), huvitavaks läks alles Eesti piiri lähedal, kui hakkasid tekkima mäed. Terava elamuse saime ka, kuna bensupaak sai üsna tühjaks ja juba mingid kilomeetrid enne Haanjat väitis, et olemasoleva sisuga saab läbida null kilomeetrit. Ma õnneks olen kursis, et ta sellel teemal kipub valetama, aga mägistel teedel tekkis teatav mure, et seekord võib aparaadil õigus olla. Õnneks ei olnud, Munamäeni jõudsime ilusti kohale ja sealt Võrru läks juba allamäkke, vast oleks niisamagi elektrimootori abil kohale veerenud. Nüüd siis on see ka tehtud ning poolteist päeva ning 35 000 sammu pärast reisi alustamist jõudsime tagasi koju, väsinud ja õnnelikena.

Eestimaa katusel

Juunioride EM ja võistkonna Druva 20. juubel - lühikokkuvõte

Vahepeal toimusid Norras Euroopa juunioride meistrivõistlused, kus Eesti osales kahe võistkonnaga - U-26 ning U-16 vanuseklassis (kokku on neli kategooriat, lisaks nimetatutele veel U-21 ning naisjuuniorid U-26). Kokkuvõttes võib minu hinnangul mõlema koondise osalemist hinnata korralikult rahuldavaks - võib-olla "pisikeste" oma väikse plussiga.

Kuigi ma sel korral ise kaasas ei olnud - üritan natuke omi otsi koomale tõmmata ja veidi bridžiga ka tarbijana tegeleda - siis olles asja ja inimestega seotud persoon, jälgisin mõlema koondise käekäiku huviga ning elasin laekuvaile tulemustele kodus kaasa. Ega see kohati väga kerge ei olnud, eriti kui mängu kanti üle internetis ja ma nägin kõiki liigutusi, mis tehti (mõnikord on parem, kui sa ei tea, mil viisil on laekunud pealtnäha normaalne tulemus...).

Eesti delegatsiooni ametlik pilt - ees U-16, keskel kaptenid Mell ja Tõnno + Susanna, taga ülejäänud U-26

Ilmselt enamik on tulemuste ja detailidega end mingil viisil kurssi viinud, aga siin on siis minu distantsilt tehtud lühike kokkuvõte toimunust.

Alustan U-16-ga (Jasper Vähk, Albert Pedmanson, Herman Pedmanson, Trevor Mäe, Tõnu Uustare). 

7 võitu, 1 viik, 9 kaotust, keskmine skoor 9,1 VP matšist, lõppkoht 13./18.

Butlerit on keeruline rehkendada, kuna mängiti erinevates kombinatsioonides ja mul on tunne, et võistluste lehekülg ei arvesta vähemlevinud variante, aga kõige edukam kooslus selle järgi oli Trevor-Jasper, kes 48 jao pealt teenisid 0,69 plussi jaotuse kohta.

See võistlusklass on Melli pet project (mille juures tasub ära mainida ka entusiastlikke vanemaid, eriti Tõnnot ja Peepu). Eesmärk on õpetada mängima juba natuke nooremad inimesed, kui see seni Eestis tavapärane on (varem õppisid inimesed mängima reeglina ülikoolis, viimasel ajal gümnaasiumist) - loogika siis selles, et kes varem alustab, võib kaugemale jõuda. Seega Mellil, kes tegeleb nooremate algajatega, küpses mõte, et isegi kui poisid rangelt võttes ei ole väga tugeval tasemel, siis on tal olemas tore seltskond, kes on peaaegu kõik U-16 vanuses ka kahe aasta pärast ja mõtestatud tööga võiks proovida sel ajal medalit sihtida. Seega punt läks töösse, kuigi viiest mängijast neljal on siiski suhteliselt väikesed kogemused - ja tuli välja, et vähemalt tulemuse mõttes nad kindlasti häbisse ei jäänud, otse vastupidi, turniiri alguses püsiti isegi esiotsa kannul. Kas see oli tingitud väiksest sportlikust õnnest, lihtsamatest vastasest, või millestki muust, ei olegi tähtis, aga nende progressi jälgimine pakkus palju positiivseid emotsioone. Kuigi lõpuks tuli taanduda (väsimus?), ei ole sellest katki midagi. 

Mida tähele võis panna, et esimese otsa võistkondade käest saadi tappa ja tagumist võideti - mis ühest küljest kõlabki täiesti normaalse ja loogilise asjade käiguna juba definitsiooni poolest, kuid teiselt poolt võttes jäädi ikkagi alla neile, kes olid rohkem harjutanud, kokku mänginud ja tõenäoliselt ka vanemad (see paar aastat küpsust võib selles vanuses päris suurt rolli mängida). Üks huvitav aspekt on veel, et kuna poisse oli viis, siis mängiti natuke segatud paaridega ja kuigi mängiti pm. sama süsteemi - minu hinnangul hästi natuke ebavajalikult keerulist - siis võib see teatud määral loksutada toimuvat. Aga ilmselgelt pole see praegu väga oluline. Mis mulle veel silma jäi, oli see, et meie poisid olid reeglina kõige aeglasemad mängima, st. reeglina olid viimaste seas, kes vooru lõpetasid. Tõenäoliselt on see hea märk, et asju võeti põhjalikult.

Tulemustest ja mänguklassist pole ilmselt absoluutskaalal hetkel midagi väga arvata, eriti kuna ma ise kohal ei viibinud, ilmselgelt teatud rutiin jääb puudu ja see toob kaasa veidraid skoore, näiteks ilmselge geimijõuga kahe ruutu mängimine või mõne sellise lepingu kaotamine, mille puhul ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas see on võimalik...

U-26 koondise saldoks jäi 10 võitu, 12 kaotust, keskmine VP saak matšis 8,9  ja kohaks 14./23.

Butler:

Tiit Hendrik Piibeleht - Rasmus Maide +0,43

Martin Vasar - Susanna Laan -0,36

Mirjam Iher - Rao Zvorovski -0,69

Kui resultaadile otsa vaadata, siis ainult selle põhjal ei saa midagi halba öelda: kaks aastat tagasi sai sama seltskond, kus Martini-Susanna asemel oli teine Martin Manglusega 27 võistkonna seas 21. koha, natuke kehvema keskmisega. Samuti õnnestus edestada Lätit ja Austriat. Miks nende edestamine tähtis oli: kuna Eesti on bridžijuuniore eksportiv riik, siis Läti eest mängisid Martin Maasik - Karl Martin Pruul ning Austria eest Johanna Piibor (lisaks mängis Inglismaa naisjuuniorides Hanna Tuus, sellel ma pikemalt ei peatu, lihtsalt remargi korras mainin, et neil läks kehvasti). Kuna tegemist on inimestega, kes on meie juunioride koondislastega suht võrreldaval tasemel, siis seega kui nad mõne teise riigi juunioride koondises on, võiks olla indikaatoriks nende koondiste tasemete kohta - ja järelikult kui mõlemaid edestati, siis mängisid meie omad oma taseme välja.

Algul läks mäng käima visalt, pikka aega oldi viimaste seas, kuid eelviimasel päeval võideti neli matši nõrgemate vastaste vastu ja venitati end 14. koha peal, kus lõpuks peatutigi. Seda jälgides tekkis natuke deja vu tunne - Eesti lahtine koondis oli eelmisel aastal EMil poole turniiri peal samuti eelviimane ja tugeva teise poolega tõusti tabeli keskele. Viimases voorus küll lasti ette Läti ja Soome - ning kui juunioridel oli viimases voorus ainuke konkurent meist natuke taga olev Läti, siis ma pelgasin, et vabalt võib ka siin niimoodi minna, kuid kui tolm oli hajunud, lõpetasid noored siiski paar VP-d Lätist ees. Soome oli juba ammu pildilt väljas, nad suutsid 22-st matšist võita vaid kaks ja jäid viimaseks, rohkem kui kaks matši eelviimasest kohast tagapool. Ma ei oska kommenteerida, ilmselgelt neil ei ole hetkel küll parimad ajad, aga nii kehvad nad ka olla ei tohiks. Sellega seoses mul oli peaaegu kahju, et "pisikesed" viimases voorus koha võrra tõusid, 13-ndaks, sest muidu oleks olnud sarjade vahel ilus sümmeetria: mõlemas Eesti 14., Läti 15. 

Muidu kui vaadata paaride tulemusi, siis Tiidule-Rasmusele on raske midagi ette heita (õnneks ma kõiki detaile ei tea, eks). Martini-Susanna puhul tundus, et neil läks natuke aega sisse elamisele - lõppeks nemad olid ju ka debütandid -, aga hiljem said mängu ilusti jooksma. Ma endiselt arvan, et nad mängisid liiga keerulist süsteemi ja seetõttu tulid kohati alguses mõned täiesti kosmoses lepingud, aga hiljem see häda vist kadus. Mis mulle tundus, oli see, et kohati jäi tihide võtmise osa natuke nõrgaks - ja näiteks Susanna kurtis viimase matši järel, et ta ei osanud kuidagi emandaid õigesti paigutada. Selle kohta on Puuk kunagi öelnud, et sellised lepingud lihtsalt tuleb ära võita, tahtejõu pealt :). Rao ja Mirjami märkeleht nägi suht sageli väga kaoseline välja (ma vist ei ole kuskil näinud nii palju kontraga lepinguid välja tulemas, kui nende vastastel; tõsi ta ju on, et kui vastane ei võida kunagi ühtegi kontraga lepingut, siis sa kontreerid liiga vähe, aga kuskil jookseb mõistlik piir, eriti kohtades, kus sa üritad osamängus 50-st 100t teha). Loomulikult on selline kaos veidi ka stiili sisse kodeeritud, mõlemale meeldib gämblida, aga see ilmselgelt pigem ei toiminud kui toimis...  Ehk siis vähemalt kaks paari peaksid peeglisse vaatama ja oma lähenemisviisi ratsionaalsemaks timmima, ning üldse tasuks juba mõtlema hakata, mis kahe aasta pärast saab. Lõppeks kuuest viis on ka siis veel juuniorid (vanaks saab vaid Susanna).

Eestlased, kaasa arvatud muudes koondistes osalenud. Susannat pildil pole, eeldan, et keegi usaldas fotoka talle.

Kui Luks leidis meie U-16 tiimi kohta, et kasvatatakse seltskonda, kes Druva tiimi troonilt võiks lükata, siis Ökul kommenteeris, et see ongi asjade loomulik käik, lõppeks tekitasime meie ju tiimi, kes lööks uppi Eksprompti. Samal ajal kui juuniorid asusid teele Norra poole, pidas meie võistkond oma 20. (A-Liiga) sünnipäeva (tiim ise on natuke vanem). Alguse sai see juunioride pundist, mille tuumiku ümber on liitunud muud rahvast ja praegu on tegemist juba tavalise "papide" seltskonnaga (mina olen võistkonna noorim liige - kuid tehes kiire matemaatika, olen selles mänginud rohkem kui pool oma elus). Sellegipoolest on hea, et selline asi on Eesti bridžis olemas olnud, mis on mõjunud hästi üldisele tasemele (et meid võita, või üldse meiega konkureerida, on kõik pidanud rohkem pingutama). Alguse sai ta siis minu, Leo ja Tihase juuniorpundist, mis ei suutnud endale Druva juuniorturniiriks nime välja mõelda ja panime kirja "Druva keskkooli 3. võistkond", mis aja jookusl on lühenenud - ja 20 aasta jooksul on pundis mänginud 13 inimest ning saavutatud on 19 medalit võistkondlikelt meistrikailt, nendest 12 kulda (ainuke "kuiv aasta" oli 2017). 

Pidu oli korralik, 13-st liikmest suutis kohale tulla üheksa, lisaks bridžile, söögile ja joogile oli kapten Luks ette valmistanud kõne (liiga pikk), bülletääni ajaloost  ja mälumängu, ning üritus oli igati õnnestunud. 10 aasta pärast näeme, kas järgmisel kümnendil jätkame sama hooga.

Punased sokid on võistkonna üks traditsioone, ja seda, et ma normaalne olen, ei usu isegi mu õpilased.
Millega tegelevad edukad bridžimängijad? Vastus on: "millega tahavad" - pildil on arvutimees, ettevõtja, jurist, poliitik, kohtunik, kalur, filosoof, ajalooõpetaja ja reatööline, pildile pole jõudnud statistik, juhtivtöötaja, tõlkija ja lätlane.

Bridžikäte noortelaager Jõulumäel 2019

Nagu juba heaks tavaks on saanud (ehk siis juba teistkordselt), toimus jaanipäeva ja juuli vahel Pärnu lähedal Jõulumäel noorte bridžilaager - ehk siis mängiti ja õpetati bridži, visati kettaid, taoti pea, jala ja reketiga erinevaid palle, mängiti lauamänge ja lõõgastuti vastavalt vanusele ja fantaasiale kohastel viisidel. Korraldajaks ETBLi mahitusel Meelis, nõu ja jõuga aitasid kaasa ennekõike Oliver ja Tõnno ning ega minulgi ei õnnestunud kõrvalseisjaks jääda - minu peale jäi laagris toimuva bridžialase tegevuse läbiviimine. Lisaks Eesti bridžinoortele - keda paraku oleks võinud olla palju rohkem :( - oli kohal ka võistkond Lätist ning Soomest. Neile lisandus ca 12-15 sellist noort, kellel bridžiga kokkupuuted olid olnud napid või olematud, ehk siis algajate rühm. Selle moodustasid enamuses bridžimängijate või nende sõprade sugulased, kes peaaegu kõik olid rõõmsad ja roosad ja väga rahul laagriga - kuigi vingatseid sattus ka sekka - kokku ca 40 noort.Kõik bridžiturniiride tulemused on leitavad siit: http://www.bridge.ee/jun/results.php, aga annan väikse ülevaate toimunust.

Rõõmsad bridžimängijate väikesed sugulased koos rõõmsate (kasvult ) väikeste (kuid muidu suurte) bridžimängijatega

Kolmapäeval jõudsime laagrisse kohale (huvitav, see oli juba terve nädal tagasi…) .Esimese alana oli kavas diskgolf: ehk siis koostöös Rene Mengeliga Hole-in-One diskiklubist tutvustati kõigepealt noortele diskgolfi põhitõdesid, osalejad said meeneks ketta ja siis mängisime Jõulumäe lihtsaimal ja lühimal rajal (sinisel) ühe võistlusringi. Võitsid suuremad, juunioride arvestuses oli esikolmik Martin, Tiit ja Toms (kaasa mänginud Mell ja mina oleksime olnud vastavalt 1. ja 3.). Diskgolfimist sai seal hiljemgi tehtud, aga rohkem võistlusi otseselt ei organiseeritud.

Bande diskikoolitusel värskelt omandatud ketastega

Õhtul korraldati IMP turniir, 12 paari seas said parima skoori Tiit ja Rasmus ning selgus, et mõned oskajate sekka edutatud noored armastavad üleliia kontra ja rekontra kasutamist (asi kulmineerus võistkondlikul turniiril, kus ma ühele sellisele soovitasin rekontrad pakkumiskaartidest ära võtta ja ta võistkonnakaaslane laiendas seda mõtet veelgi ning poiss sai endale karbi, kus ei olnud ka kontraid).

Algajaile oli samal ajal tihivõtmisturniir, võitsid need, kes seda mängu varem ka mänginud olid, ehk siis Hüüp ja Säde. 

Algajamad ajasid tihisid taga omaette väiksemas ruumis. Tore oli, et laud püsis püsti väga sageli ka siis, kui ühtegi võistlust käimas ei olnud.

Neljapäeval-reedel toimusid võistkondlikud meistrivõistlused. Kui Meelise üks idee oli võistkondlike meistrikate Jõulumäele toomise taga, et inimesed tuleksid ka laagrisse, siis nüüd on kahe aastaga selgunud, et õigus oli skeptikuil, kes arvasid, et nii ei toimi. Ainult loomupärane tagasihoidlikkus ei lase mul neid nimepidi nimetada. Igatahes sel aastal osales kuus võistkonda ja algusest saadik oli selge, et tasemevahed saavad olema üüratud: kohal oli U-26 koondis, üks pädev võistkond (Mirjam, Kati, Elo ja noortihane Toms), kaks nõrka võistkonda (Eesti U-16 koondis, mida tugevdati Raigoga ja Läti U-16 koondis) ning kaks väga väikese kogemusega seltskonda. Ehk siis esimese asjana turniiritabelit kokku pannes arvestasin sellega, et millised võistkonnad peaksid omavahel kohtuma viimases voorus, et mingi pinge säiliks - reaalselt oleks ju võinud enne turniiri otsustada, et mis võistkonnad mängivad omavahel järjest 50 jagu 1., 3. ja 5. koha peale. See toimis suhteliselt hästi - tugevamad kolkisid nõrgemaid umbes-täpselt nii nagu eeldada oligi ning enne viimast vooru oli kahe esimese vahe 0,3 VP-d, kolmandal-neljandal 0,03VP-d ja viiendal-kuuendal 2 VP-d. Mingeid üllatusi ei juhtunud ja kulla korjas U-26 koondis ehk Team Johha kaks paari (Susanna, Martin, Rasmus, Tiit) - kuigi viimase matši teine jagu olevat vähemalt Tiidul küll käpad värisema pannud, kui ta kõigepealt lasi avakäigust välja kontraga lepingu ja hiljem lisas sellele kaks ületihi kui veelkord käigule sai - jaos kus endal seisab geim.

Võistkondlikud meistrid: Susanna, Martin, Tiit Hendrik ja Rasmus

AAlgajad said neljapäeva hommikusel ajal harjutada pakkumistabeli kasutamist, seal olid osavamad Mari ja Ott (Mari sai küll pool punkti rohkem, kuid lugesime selle siiski viigiks, kuna ma aitasin ta alguse juures järje peale, samas kui Ott tegi asja oma peast - või vähemalt nii me eeldasime).

Pärastlõunal andsin edasijõudnutele avakäigutestid (7 ülesannet kümnepunktiskaalas), parima skoori - 59 - kleimis Jasper, kes tegi neli parimat ja kolm paremuselt teist avakäiku.

Õhtu lõpetas turniir mängus NMBR9, mille kolme ringi jooksul skooris kõige paremini Tiit Hendrik.

Tundub, et mõtteainet on. Mõnel aga näib kõik selge olevat.

Reedel organiseeris Meelis rahvale aardejahi tüüpi ülesande - ehk siis jagas rahva kolme tiimi, paigutas laagri ümbruses laiali 13 ümbrikku, kust igaüks pidi saama kaardi (ja tegema pildi) ning lõpuks nende saadud kätega pidi tulema minu juurde ja oma käega pakkuma - ja mina siis pidin andma punkte pakkumise ja lõpplepingu põhjal, lisaks sai kiireim leidja lisapunkti. Kukkus välja nagu tüüpiline Druvas Duzise olukord, kus kõigil oli lõpuks punkte võrdselt, aga ma kuulutasin võitjaks Martini tiimi, kellega koos me oleksime pakkunud ära suht 100%-se 5 paja lepingu, kus kaks ässa on puudu. Rasmuse tiimiga oleks olnud 100%-ne 3 ruutut, Mirjami tiimiga 40%-ne 6 ärtut.

Team Martin. Tõnno üritas selfit teha ja tõelise meeskonnamängijana keskendus kaptenile, mitte iseendale

Õhtuks jõudsid kohale ka soomlased ja mängiti 14-jaotuseline turniir crazybridge’i - ehk siis üldiselt bridžistes reeglites oli sees midagi, mis tavapärasest erines (see oli ümbrikuga juurde pandud). Teist aastat järjest võidutses sel alal Martin - kui eelmisel aastal oli partneriks olnud Manglus, siis sedapuhku Mihkel.

Crazybridži eksperdid

“Pisikesed” samal ajal mängisid individuaalturniiri (2x3 jagu kolmel laual, dubleeritud jaotustega -
ma arvan, et väga mõistlik korraldus), mille võitis ära Eike.

Laupäeva hommik oli mõeldud trennilaadseks asjaks U-26 koondisele ja U-16tele -
Euroopa meistrikad on ju tulekul.. U-26, millele oli kaheksa käe saamiseks lisatud Mihkel, Kati ja Elo
mängis 2x8 jagu Tihase kiibitsemisel, kes neid pärast mõõdukalt hurjutas (lühikokkuvõte oleks umbes
selline, et “pilt pole küll katastroofiline, kuid mitte ka eufooriat tekitav).
U-16 tüüpidel lasin mängida IMP-paarika 3x4 jagu, kuhu sisse toppisin neli harjutusjagu.
Selgus, et sellise seltskonna puhul ei saa harjutusjagudena kasutada jaotusi, mis eeldavad pakkumist
1NT - 3NT - hoolimata sellest, et kahes jaotuses toppisin ühele poole 15pp ja teisele ka paarteist,
suutis 3NTsse mõlemas jaos jõuda vaid üks pool….

Pärastlõunal viskasin inimestele ette pakkumisülesande - ehk siis võtsin Pavliceki leheküljel olevaist
testidest juhuslikud kaheksa jaotust, mida olid mänginud Levin-Weinstein, ainsa kitsendava
kriteeriuminda, et pakkumine oleks ühepoolne, ja siis andsin noortele pakkumiseks ja võrdlesin
nende saadud lepingut Levin-Weinsteini omaga (lisaklauslina see, et “nad võtavad sama palju tihisid
sama trumbiga kui Levin-Weinstein ja muu trumbi korral on double-dummy” - mis mõlemad on suht
suurte agadega, aga las nad siis olla). Ilmselt jaod soosisid alalhoidlikumat lähenemist, esikohta jäid
jagama Elo-Kati ning Albert-Joosep.

Õhtul toimus maksipaarikas, kus mängima tuli ka paar paari meie algajamate seltskonnast ning olude sunnil ka mina - nimelt muidu oli 15 paari ja kuna Joosep hõljus ümbruskonnas ilma partnerita, siis tõstsin ta laua taha ja istusin ise vastu. Tulemus oli tavapärane selliste juhtumite korral - ehk siis laekus esikoht…

Joosepi näoilmest võib järeldada, et ta ka imestab, et nii hästi läheb. Partner pidi tal korraks lauast lahkuma, et hoida turniiri kulgemisel silma peal. Vastas on julguse kokku võtnud ja "päris" turniirile tulnud algajamad käed: Märten ja Finn.

Pisikesi lõbustas samal ajal Mell mänguga, kus oli vaja rõngas visata ümber pudelikaela, et pudel endale saada. Ühesõnaga pm. pulmamäng (nagu keegi meelde tuletas, siis on ta seda mängu korra mänginud, Melli pulmas), aga pudelite sisu oli kohandatud alaealistele. Huvitav, homme on tulemas Team Druva 20-s sünnipäev, peaks selle sinna (loomulikult teistpidi kohandatud pudelitega) kavasse võtma?

Mäng "viska endale limonaadipudel!". Mis hiljem transformeerus väga mõnusalt mänguks "viska sõbrale ka limonaadipudel!"

Pühapäeval leidis aset individuaalne MV, mis oli väga hea lõpuüritus. Laekus 20 mängijat ja oma eelmise aasta kulda kaitses Susanna (no eks laager oli jälle ta sünnipäeva ajal ka…). Teise koha sai noortihane Pauls, kolmas koht ja Eesti hõbe läks Albertile ning tema järel sai pronksi Mirjam. Järgnes autasustamine, kus väikse meene said kõik algajate turniiridel osalenud ja muude alade esiotsad ning oligi aeg koju liigelda, vastu väljateenitud puhkusele. Vähemalt mina küll olin laupäevaks täiesti sidruniks pigistatud, õnneks laupäevaõhtune melu heas seltskonnas ja pühapäevane individuaalikorraldamine olid mõlemad suhteliselt toniseerivad tegevused.

Individuaalne (ja ka võistkondlik, nagu näha medalite arvust) meister

Kui võtta nüüd kokku kahe aasta kogemused, siis minu diagnoos üritusele oleks järgmine:

A) Viis päeva on ikkagi natuke palju. Pigem neli - võib-olla viimane päev teha pikem, õhtuse
lahkumisega.

B) Võistkondlikud meistrikad tuleb pidada kuskil mujal.

C) Individuaalsete meistrikate pidamiseks on see hea.

D) Lauamängude tuppa tuleks tekitada püsielanik - st. sel aastal mängiti lauamänge palju vähem kui
eelmisel aastal, kui Mae oli seda haldamas.

E) Asjade, mis “ei ole turniirid”, ettevalmistamisega peaks varem pihta hakkama. 

Mulle tuli suure üllatusena kohapeal, et tegelikult meil väga ettevalmistust ei olnud ja ma pidin mingid
asjad suht lennult genereerima. Aga noh, eks õpetajaameti kogemused tundide ettevalmistamisel tulid
päris abiks.

F) Eelnevaga seotult: ülesannetepõhised õppetunnid (avakäik, pakkumistestid) olid
paremad ja mõistlikumad kui eelmisel aastal peetud loengud. Selle peaks jätma.

G) Kahe eelnevaga seotult: rohkem inimesi oleks vaja. Ehk siis tugipersonali võiks olla nii palju, et
ürituste korraldajad saaksid mingi aja ka ise puhata ja mängida - ütleme nii, et kohustuste all võiks olla
päev või kaks. Mina olin vahepeal päris laip, Mell võib-olla natuke vähem, aga tema tegi ära kogu
organiseerimistöö ja sai selle laksu ilmselt kätte varem. 

H) Snäkilaud on endiselt hea. Noored armastavad liha ja viinamarju, aga nädala jooksul läks kaubaks
kõik.

I) Lätlased ja soomlased olid toredad ja eriti lätlased nautisid küll asja täiega ja vennastusid meie U-16
tüüpidega. Eriti lahe oli kooslus Pauls - Albert maksipaarikal, neil mõlemal on tahtmist ja sädet.