Friday, August 03, 2018

Võsu bridžinädal - sel aastal teise läbiviijaga


Kuigi sellest on möödas juba peaaegu nädal, otsustasin siiski paar sõna kirja panna Võsu bridžifestivali kohta. Veidral kombel oli sel korral nädala kõige huvitavamaks teemaks kohtunikuküsimus - isegi hoolimata sellest (või just seepärast), et kohtunikku saalis sisuliselt näha ega kuulda ei olnud. Mis oli hea.
Igatahes tundub, et Eesti bridž ei ole pärast seda turniiri enam endine, vähemalt mitte tehnilise teostuse poolest, kuna Vamps on deklareerinud, et temaga enam arvestada ei tasu (eks näis, ühtegi suppi ei sööda nii palavalt kui keedetakse). 

Kust probleemid alguse said, on keeruline öelda, aga ilmselt ma ei eksi, kui väidan, et Võsu korraldaja (Toomas Korgi) ning Vampsi vahelt on must kass läbi jooksnud juba ammu, ning selleks aastaks kutsus Kork festivali läbi viima Anton Ossipovi Moskvast.
Paar nädalat enne turniiri algust küsis Kork Vampsi käest turniiriks vajalikku varustust ja jagusid (Vamps haldas ETBLi inventari) ning olevat enda sõnul saanud ebaviisaka keeldumise osaliseks. Lugu läks taas inetuks ja isiklikuks ning lõpptulemusena Kork inventari sai, kuid Vamps teatas, et tema loobub Eesti bridžiga tegemist tegemast.

Turniir peeti siis läbi Ossipovi dirigeerimisel, üldiselt oli mulje positiivne.  Kuigi Vamps nädala esimestel päevadel tegeles vabatahtliku kvaliteedikontrolliga, juhtides tähelepanu pisiasjadele, mida vähemalt tema arvamuse kohaselt võis kritiseerida (jooksvate tulemuste puudumine netis sessiooni keskel, turniiride pikkus ei olnud täpselt 24 jaotust, segadused täpitähtedega ja „juustupunktide“ viibimine), julgen väita, et lõpetamisel kohtuniku suunas korraldatud aplausi kestuse ja tugevuse järgi tundub, et mängijatele tema tegevus meeldis.

Mis siis oli sel korral teistmoodi:
Turniiride korralduse ja tulemuste operatiivsuse suhtes minu jaoks sisulist vahet polnud. Peamine – et mängida saaks ja tulemused tuleksid kiiresti, oli olemas (ja seda pole ka Vampsile varem ette heita saanud, kui, siis ainult õhtuste asjade ülesriputamine on vahetevahel veninud). See, et netis poole sessiooni pealt tulemusi ei ole, ei ole kohapeal mängides just väga oluline. Detailides oli küll erinevusi, näiteks tulemused kuvati ekraanile, ei olnud vaja oodata väljatrüki ilmumist seinale; iga paar sai kohe sessiooni alguses endale isikliku lehe, kus oli kirjas voorud ja vastased ning triipkood, millega sai kohe pärast mängu lõppu enda jaoks isikliku märkelehe välja printida. Minu jaoks oli see suhteliselt suva, aga tundub, et rahvale meeldis. Kui Vampsi puhul käis turniir kaheksa jaotuse kaupa, siis Ossipovi puhul oli paus poole turniiri pealt (ehk siis GP-de puhul 12 jao järel). Ainuke, mis mind natuke häiris, oli see, et jaotuste väljatrükkidel seintel olid tulemused reastatud skoori, mitte laua järel, aga sellest sai mööda, kui enda tulemused välja sai prinditud, muidu oli kohati ebamugav jälgida, kui jagu meeles ei olnud.

Kus aga suur vahe sisse tuli, oli mängutempo ja üldine õhkkond turniiril. Kuna korraldaja oli ise väga rahulik, siis sai ta saali käppa eriliste pingutusteta. Kuna tegemist oli inimesega „väljast“, ei olnud tal probleemi, et ta peaks kellegagi otseselt hästi läbi saama, ning ta suutis saalis tagada piisavalt hea distsipliini, et Võsu turniiriga seni alati kaasas käinud ebameeldiv „lallamine“ oli üsna miinimumini viidud. Samuti õnnestus tal turniirid läbi viia oluliselt kiiremini, hoolimata kümneminutisest pausist poolajal lõppesid turniirid ca pool tundi varem kui ma varasematest aastatest mäletan.

Saturday, July 21, 2018

Horvaatias käidud nagu niuhti






Äsja lõppesid Euroopa juunioride bridži meistrivõistlused paaridele, mis sel aastal toimusid Opatijas (Horvaatias). Selle juures oli ka bridžitreenerite seminar, kus ma käisin koos Meelis Kuldkepiga Eestit esindamas. Seminari kohta eriti midagi rääkida ma ei kavatse, kuna ma olin sellisel üritusel juba kolmandat korda, siis midagi maadväristavat ja silmiavavat oli sealt raske leida, aga kinnitava ning sidemete loomist soodustava üritusena on seal käimine igati mõistlik. Turniirist ka ei räägi, keda huvitab, see juba ilmselt teab tulemusi – ja kui ei tea, siis on nad kergelt leitavad.

Mul on alati olnud tahtmine Euroopas mõni ringreis autoga teha – ja kuna Maarjale selline variant hästi ei istu, siis kasutasin juhust, et mul oli seltskonnas teine samasugune tohlakas nagu mina ja leppisime kokku, et läheme Horvaatiasse autoga läbi Euroopa. Mellil oli veel lisaks kuri plaan külastada Prahas elavat sõpra ning teha supermarketis reha odava õlle asjus. Kuna öömaja suhtes polnud vaja ka muret tunda (see oli korraldatud), oli see täitsa mugav viis reisile minna, ainuke mure oli kohale jõuda. No ja jalgpalli MM-finaal lisas täiendava dimensiooni: kuna me pidime nkn sellel päeval kohal olema, siis tuli natuke pingutada, et finaali mitte maha magada – kui sageli ikka õnnestub jalgpalli MM-finaali päeval sattuda riiki, mis seal mängib, eriti kui see riik on Horvaatia!

Rajasime siis logistilise plaani, mis põhines sellel, et sõidame kaks päeva varem välja, esimesel päeval sõidame Lõuna-Poolasse, ööbime seal, sõidame edasi Viini (kus elab meie hea sõber Laura), ööbime seal ja finaalipäeva hommikul sõidame Opatijasse edasi, kus siis vaatame finaali. Plaan kukkus kohe läbi: kui Lõuna-Poolasse jõudnud olime, oli kell suht hilja ja me jõudsime tõdemusele, et „aga miks siin üldse ööbida, sõidame kohe Viini!“. Kohal olime hommikul kell 6, veetsime natuke aega parkimismaja otsingul (meie suurim probleem sellel reisil, kõik muu kulges algusest lõpuni õlitatult) ja läksime Laura juurde. Kuna tal oli plaanis tütrega loomaaias käia, liitusime meiegi ja tundsime elust rõõmu – kuigi teadupärast lemmikloomagraafikus saab kõrgemaid punkte sõbra koer (minimaalne pingutus, maksimaalne fun), siis tegelikult sõbra heatujuline laps on peaaegu sama hea. Teine plaani hea külg tuli ka kohe välja: me ei pidanud kaks korda magama ja põhimõtteliselt võitsime päeva.

Mõtisklen millegi üle, Schönbrunni loomaaed.
Järgmisel päeval sõitsime Horvaatia poole – ja kuna me saime piisavalt vara minema, tekkis Mellil mõte, et ta tahaks mõnda lossi näha. Guugeldas välja sellise asja nagu Šnežniki loss, kuskil kiirteest mitte liiga kaugel, kuid täielikus pärapõrgus ja mägede servas, ning läksime seda vaatama. Loss ise oli täiega lahe, mitmest erinevast perioodist (vanem osa keskaegne kindlus vallikraaviga ja puha, hiljem mõisalaadsed juurdeehitused keskel) ja sisustatud enam-vähem originaalsete detailidega 100-150 aastat tagasi, lisaks hunnik topiseid ja trofeesid. Asukoht oli küll selline, et meil vahepeal tekkis kahtlus, et seal üldse midagi mainimisväärset asub (mingist külast kõrvale, mööda kruusateed jne.), aga seda lahedam.
Šnežniki loss
Minu kohal on esimese lossiomaniku Schneebergi vapp (ilmselt Šnežnik on saanud nime tema järgi või vastupidi...). Vapil on kujutatud redel, sest temal ei olnud veel kindluse jaoks tõstesilda rajatud, seega tuli sisse ronida redeli abil.
Jätkasime sõitu Horvaatia poole ja läksime üle mingist täiesti suvalisest piiripunktist mägiteedel – ja lõpptulemus oli, et sattusime mööda mägesid serpentiinitama. Sellegipoolest jõudsime parasjagu tunnikese enne finaali hotelli ja otsustasime, et hotelli juures terrassil jalgpalli vaatamine on piisavalt hea plaan, et mitte midagi muud otsima hakata. Plaan oligi hea, kuigi vahepeal saime äiksevihma kraesse – õnneks varjud olid piisavalt tõhusad, et midagi halba ei juhtunud. Kui mäng sai läbi, hakkas kogu linnas pihta melu – ja ma ei kujuta ette, mis oleks võinud juhtuda, kui Horvaatia oleks võitnud. Meelis igatahes oli tunnistajaks seigale, kus peatänaval sõitsid suht aeglasel käigul kokku kaks autot, mõlemast kakerdas välja üks joobnud tüüp, vaatasid asja üle, et mõlemad on suht sama matsu saanud, kehitasid õlgu ja sõitsid edasi…

Järgmised kolm päeva olime kohapeal, seminar ja värgid. Ise sain ka korra kaasa mängida kiirturniiril (9x3 jagu, 10 minutit voorule), kus mul õnnestus ühe suvalise horvaadiga see ära võita. Ta oli väga rõõmus (väidetavalt umbes aasta mänginud ja seni üldse mitte midagi võitnud) ja kommenteeris, et nüüd on ta tänu minule suures jamas: talle meeldib mõelda, aga nüüd ütlevad kõik talle, et pole vajadust, nagu näha, siis kiire mängimine toimib tal paremini.
Hotell oli väga viisakas, hommikusöögilauas palju träni (k.a. vahuvein), ning kuna meil oli full board, siis saime üldse süüa nii et olime oimetud ja polnud vajadust linna peal asju vaatamas käia. Puuviljad olid suurepärased ja küpsed, omlette tehti kohapeal sinu poolt osutatud detailidest ja mina üldse viimasel kahel hommikul vitsutasin ürtidega kartulipannkooke lõhe ja hapukoorega (neil on seda!!!). Ainuke veider oli, et jooke (k.a. vesi) nad müüsid eraldi.
Ühe asjaga sain korraliku ehmatuse osaliseks: nimelt olin parkinud hotelli parkimismajja, eeldades, et see käib hotelli juurde. Kui järgmise päeva õhtul käisin uurimas, kuidas ma auto kätte saan (lubasin selle juunioridele laenata, et nad saaksid turistitamas käia) ja mis süsteem on, siis neiu andis mulle väljapääsukaardi ja mainis, et „öö hind on 60€“. See ehmatas küll korralikult ära, nii et juhendasin Helinat, et ärgu ta mulle autot tagasi toogu, enne kui viimasel päeval, ning järgmine hommik läksin kisa tegema. Minu kergenduseks selgus, et horvaadid, nagu ka paljud muud, ei suuda vahet teha sõnade „sixty“ ja „sixteen“ hääldusel, seega öö hind oli 16€, mis kõlas juba üsna mõistlikult ja ausalt, ning hiljem check-outi tehes leppisin kokku, et maksan neile 16€, kuigi ma parkisin mingi aja üle 24 tunni. Nii et kõik oli väga viisakas. Auto siiski lasin ladustada juunioride juurde, isegi kui see parkimishind ei sunni neere panti panema, leidsin, et sama hästi võib ju ka tasuta parkida, kui mul autot kaks päeva vaja pole.

Tagasiteel võtsime siis suuna Praha peale, kus elas üks Melli ameeriklasest sõber. Sealse ööbimisega oli nii, et ta lubas meid enda poole võtta, aga vajaduse korral olevat tal ka ühe tuttava kaudu hostelisse tuba võimalik saada. Meie esialgne plaan oli, et „tasuta ööbimine on hea“, kuid hiljem mõtlesime ümber, et kui meilt tahetakse kahe peale kokku vaid 30€, siis  hostelis ilmselt on kõigile natuke mugavam. Sõitsime meile antud aadressi järgi kohale ja hakkasime kõiges kahtlema – hostel oli vinges majas, mitte kaugel vanalinnast (15 minutit raekoja platsile lonkida). Kontrollisime üle, maja oli õige. Leidsime ka parkimiskoha maja ees koos sildiga, et kaheksast kaheksani on tasuta. Kuna me olime seal 10 minutit enne kaheksat, siis tundus kogu elu ideaalne olevat. Peagi saime kokku omanikuga ja selgus, et asi on veelgi parem: ainuke pisike ebamugavus oli, et meie tuba sisaldas vaid üht laia voodit – aga sellised asjad väga ei morjenda. Omanik näitas meile kätte lähedaloleva õlleka, kus pidid head snäkid olema, tuli meiega kaasa ning tegi meile ringi õlle välja. Snäkkide osas oli tal õigus, ribid viisid keele alla. Ta võttis sinna kaasa ka oma kuueaastase tütre, talle küll hankis mahla, mitte õlle. Mingi hetk läks ülejäänud seltskond välja suitsule, mina kui ainuke mittesuitsetaja jäin lapsehoidja rolli. Lobisesin siis lapsega (inglise keeles, tegu oli mitmerahvuselise pere võsuga, pidi oskama kolme või nelja keelt) ja tollel tekkis mure, et äkki issi on ära läinud. Küsis siis mult, et „aga kui issi tagasi ei tule, kas ma hakkan talle uueks…“. Ma leidsin, et ta ema ei pruugi sellega väga rahul olla, ta leidis, et küllap emaga asjad joonde saab aetud. (Hiljem selgus, et tegu oli kärgperega ja mitte bioloogilise isaga, mis ilmselt natuke seletab, aga koomiline ikkagi…). Ühesõnaga tuleb taas tsiteerida „Armastus 3 apelsini vastu“ – „Mis must nüüd on saanud? Laste lemmik….“. Ahjaa, ja siis selgus peagi, et me peame tuba vahetama, uues toas olid juba eraldi asemed – mitte, et see väga oluline olnuks, kuna palavuse tõttu otsustasin ma nkn põrandal magada.
Edasi liikusime edasi kesklinna peale, käisime veel kahes baaris -  ühe nimi oli „Lokaal“ ja see oli mingi ca 100 meetrit pikk, rahvast täis ja kärarikas (pidi olema hea mainega koht), teise nimi oli „Janune koaala“ – ja kuskil öösel jalutasime koju ning võtsime hambusse ühe döneri. Ma ei suuda senini aru saada, miks eestis keegi ei suuda tänaval dönereid müüa, isegi kui „ausaid“ semiite ei leidu, siis nende tegemine ei tohiks olla nii keeruline, ja see on minu arvates senini parim rämpstoit…
Järgmisel päeval siis läksime ennelõunal minema, võttes tee peal ette hüpermarketi, et Meelis saaks oma õllevarusid täiendada – ja 24 tundi hiljem olingi kodus, väsinud, kuid õnnelik.


Šoppamas Melliga
Kui nüüd reis kohale võtta, siis see küll ei vastanud klassikalise roadtripi parameetritele: sõiduotsad olid pikad ja ühe koha peal olime pikka aega, aga üldiselt meile sobis. Kuigi ma olen nõus, et võib-olla ei ole optimaalne sõita kuhugi kohale, kui sul sõidu peale kulub umbes sama aeg, mis sa kohapeal oled, siis autoga minek tekitab palju lisavariante – nt. meie jaoks praegu Viini ja Praha külastamine. Kõigi jaoks lennuk võtta oleks kas kallis või mõttetu.
Mis reisi puutub, siis nagu ma juba mainisin, kulges see suuremate raskusteta. Õnneks oleme me Meelisega mõlemad suht vastupidavad autojuhid ja 24-tunnised otsad ei olnud suur probleem, kuigi loomulikult olime lõpuks üsna väsinud. Meelise kõrval istudes oli küll kohati suht närviline olla, kuna tal oli komme teistel autodel üsna sabas passida (ma ise armastan võimalikult suurt vahet hoida), aga probleem polnud selles, et ma ei usaldanud teda, vaid teisi juhte (no kui keegi mingi lolli liigutuse teeb, ei ole üldse aega reageerida). Ummikuid oli vähe ja ainuke suurem häda olid paduvihmad, mis tabasid meid minnes Lõuna-Poolas ja Sloveenias ning tulles Varssavi kandis (veidral kombel peamiselt siis, kui mina roolis olin)

Meie auto (3 aastat vana Aurise hübriid) toimis hästi, kütusekulu oli kuni 120 km/h peale väga normaalne, edasi hakkas juba suht hoolega neelama, kuid mitte ka liiga tapvalt. Huvitav oli see, et spidomeeter näitas rutiinselt 10 km/h rohkem kui kõrval tiksuv telefoni GPS… Ja Waze ei sobi orienteerumiseks mööda kõrvalteid, tuvastasime, et ta oli meid ikka väga haiget marsruuti pidi juhendanud.

Reisikulud marsruudile Tartu – Riia – Bauska – Kaunas – Varssavi – Ostrava – Brno – Viin – Graz – Maribor – Ljubljana – Opatija (üle mägiteede) – Postojna – Bled – Salzburg – Linz – Praha – Liberec – Wroclaw – Varssavi – Kaunas – Šiauliai – Riia – Tartu, kokku google mapsi järgi mägiteid ja ekslemisi arvestamata 4425km, reaalselt ilmselt natuke üle 4500 km olid sellised, et kokku kulus meil 6,5 paagitäit bensu (ca 260 liitrit, ehk siis ca 350€) + Tšehhi, Austria ja Sloveenia vinjetid + ca 20€ teemakse kui tulime Opatijast Prahasse läbi tunnelite (see tasus ära, sõita üle Salzburgi ja Linzi oli ülimugav, märksa parem kui minekul võetud tee üle Viini ja Grazi). Kui keegi peab Leetu sõitma, siis soovitan sõita üle Šiauliai: sealt saab Klaipeda – Vilnius kiirteele ja kuigi tee on pikem, on seda sõita palju mugavam, Panevežyse kaudu minnes on tee täis kaameraid ja 70-alasid.
Üldse on elu Euroopas täiega mugavaks läinud: hoolimata sellest, et ei Poola, Tšehhi ega Horvaatia ametlikult eurot ei kasuta, saab neis rahus kaardiga maksta või siis arvestavad nad asju jooksvalt ning mitteametlikult (sind ainult natuke kursiga pügades, aga see on selles kontekstis normaalne), nii et mul ei olnud kogu reisi vältel taskus ainsatki zlott, krõšši või kunat.

Nii et kokkuvõttes olen eluga rahul ja äkki võtan kunagi veel midagi sellist ette, võib-olla lühemate sõiduotstega…

Thursday, July 12, 2018

Isegi jobutamises ei ole eestlased ületamatud. Ehk siis: mida huvitavat juhtus kevadistel Inglismaa katsevõistlustel. Lisaks veel mõtteid Eesti segapaaride koondise moodustamise kohta.


Sattusin vihje peale ühe huvitava loo otsa, mis tõestab, et laias maailmas juhtub veidrusi märksa laiemal skaalal kui Eestis. Nii et kui meie A-Liigas õnnestus kohtuniku ja STK tegevusega paras jura kokku keerata, siis kahvatub see selle kõrval, mis toimus märtsikuus Inglismaa naiste EM-koondise katsevõistlusel. Loomulikult on see väga kokkusurutud ülevaade ja võib-olla oskab Hanna seda paremini kommenteerida, ta on seal ju kohalik.

Lugu siis järgnev:

Inglismaa naiste koondise katsevõistlus korraldati formaadis, mille kohta ma tegin ettepaneku, et seda kasutataks ka Eestis segapaaride EM-koondise jaoks (miks, sellest postituse lõpus): ehk siis katsevõistlused peetakse võistkondlikult, neljased võistkonnad, võitjavõistkond valib endale kolmanda paari ja selle peab heaks kiitma NBO.
Võistkondi tekkis ideaalne arv, ehk siis neli – ja täpseks formaadiks sai kolmekordne ringsüsteem 20:0 VP-skaalaga.

Kaardid lõi sassi see, et üks mängijaist oli tööl välismaal – ning valikturniiri jaoks mõeldud nädalal olid ilmaolud sellised, et Londoni lennuühendustega oli suuri raskusi. Nähes ette võimalikku tekkivat probleemi, teavitas too daam oma kaptenit, et võib-olla on lood sellised, et tal ei õnnestu Inglismaale tagasi jõuda – ja kapten informeeris valikukomisjoni liiget (või liikmeid), et selline asi on õhus, ning kas on okei kasutada sellisel juhul varukätt, loomulikult samuti naismängijat, mille jaoks saadi esialgne nõusolek. Lisaks tasub ilmselt mainida, et kõik see juhtus paar päeva enne võistluste algust.

Kui siiamaani näeb välja kõik suhteliselt ilus ja loogiline, siis edasi läks asi veidraks. Kuigi „õige“ võistleja jõudis kohale nii, et oleks saanud mängida kaasa enamuse esimesest ringist, paluti tal kõrvale jääda, et kõik võistkonnad saaksid mängida võrdsetes tingimustes, seega kogu esimese ringi mängis asenduskäsi – ja nagu asenduskäed ikka, tegi seda väga hästi, saades parima butleri ning see võistkond võitis avaringi.
Kui tolm oli hajunud, olid tulemused sellised, et too tiim võitis ka üldkokkuvõttes (umbes 5VP-ga), kuid ilma asendajata mängitud voorudes oli teiseks tulnud tiim umbes poole VP-ga parem olnud (ning omavahelistes matšides oli parem olnud ikkagi esimese koha tiim, 2VP-ga).

Inglise bridžiliidu valikukomisjon võttis vastu otsuse kuulutada valikvõistluse võitjaks teise koha võistkond, kes siis sai õiguse esindada riiki EMil ja valida endale kolmas paar (kelleks sai „esikohatiimi“ üks paaridest, see kus ei mänginud asendajat).
Põhjendus kõlas umbes nii, et: vahe oli väga väike, hästi esinenud asendaja võis olla kaalukeeleks ja asendusmängija kasutamiseks antud luba ei tähenda automaatselt, et need tulemused on üks-ühele ülekantavad.
Et asi oleks eriti huvitav, siis võitjaks kuulutatud tiimi kuulus valikukomisjoni juht – kes küll konkreetse asja arutamise juures ei viibinud, kuid noh, mulle on mulje jäänud, et Inglismaa ja Eesti bridž on väga sarnased – „kõik tunnevad kõiki“ – ja see jättis igatahes vastuvõetud otsusele veel ekstra imeliku kõrvalmaigu juurde.

Seda olukorda kommenteeritud ka bridgewinnersis, kommentaaride hulk on pikalt üle tuhande ja laieneb väga mitmetele haakuvatele teemadele nagu konkreetsed isikud, koondiste moodustamise eesmärgid ja alused, asendusmängija kasutamise võimalused (kusjuures vahepeal isegi see, et „ega asendusmängija liiga tugev ei saanud“ – pange tähele, jutt käib naiste rahvuskoondise valikust tol hetkel valitseva Euroopa meisternaiskonna puhul!), huvitatud osapooled ja nende roll jne. Ühesõnaga ma lugesin selle asja läbi, osa küll diagonaalis, aga kui kellelgi huvi ja aega on, siis tegemist on üsna mitmekihilise ja huvitava mõttevaramuga.


Ja nagu algul lubatud (miks ma sellest siin kirjutan, on see, et ilmselt enamus asjast huvitatud inimesi loeb mu plogi, vähemalt pealiskaudselt): miks ma ise pooldan Eesti segapaaride koondise jaoks samasugust reglementi (meeldetuletuseks: järgmise aasta veebruaris korraldatakse esmakordselt mixed-teams-EM ja STK tegeleb hetkel selle jaoks koondise moodustamise reglemendi väljatöötamisega): seda on lihtne korraldada ja annab konkreetse tulemuse (kuigi jah, vt. eelnevat…) – võitjavõistkond saab õiguse osaleda EMil ja valib endale kolmanda paari - kelle siis võiks/peaks ETBL heaks kiitma.

Selle üle, kas on õige teha katsevõistlusi võistkondadele või paaridele, on maailmas palju arutletud – mulle tundub, et konsensus on, et „mõlemad on kehvad“. Miks mulle praegu tundub paaridele korraldatav turniir kahtlane, on see, et see ei anna piisavalt head valimit (kui tuleb palju paare, siis taandub asi ikkagi nõrgemate tapmiseks, kui tuleb vähe paare, siis võrdluskirjeid pole piisavalt, et nad oleks representatiivsed). Katsevõistlus võiks olla ikkagi selle seltskonna jaoks, kellel on reaalne ambitsioon. Ja matšide puhul pole muret, kas kirjete arv on representatiivne: nkn loeb ainult su enda poolt valitud tiimikaaslaste tulemus teises toas. Sarnase reglemendi kasuks on otsustanud ka näiteks lätlased – kui ma muidugi läti keelest õigesti aru saan.

Mis mõtteid ma veel olen kohanud antud teemal (sulgudes siis minu isiklik arvamus - nagu korralik bridžimängija ikka, arvan ma, et minu arvamus on parim, aga õnneks ma olen piisavalt kogenud ja pohhuistlik, et seda mitte ainuõigeks pidada)

* Segapaaride MV tulemuste järgi – või neid mingil määral arvesse võttes.
(Väga kõikuva tasemega saal, palju nõrku paare, tööpäeval mängimine - st. kõigil huvilistel ei pruugi olla võimalik või on kokku lepitud mõne muu partneriga, sekka veel täiesti suvalise tasemega ja konditsioonis soomlased).

* Miks peaks paarid juba valikturniiris vägisi võistkondadesse kokku suruma ja tugev paar võib nõrga edasi vedada.
(seesama pairs trial või teams trial – keegi ei tea, mis on parem ja pole sugugi kindel, et kolm parima tulemuse saanud paari oleks ka tugevaim võistkond; teine osa läheb minu meelest juba vandenõuteooriaks: miks peaks tugev paar nõrgaga koopereeruma ja kui tugev see paar siis olema peaks, et võiks suvalised inimesed üles vedada?)

* Segadus, kuna me muid koondisi sellisel moel ei moodusta.
(Mis seal vahet on, segapaaride koondis ilmselt reaalselt moodustataksegi konkreetselt üheks turniiriks ja osalevad paarid ei pruugi üldse vahepealsel ajal väga koos mängidagi. Lisaks – varem on katsetatud ka koondise moodustamist võistkondlikult, tõsi viimati oli see ca aastal 2000; ja niipalju kui ma aru olen saanud, siis seenioride koondis on seni moodustunud peamiselt koopteerumise teel. Naiste koondise jaoks on olemas küll reglement, kuid kuna reaalselt me räägime umbes kümnekonnast isikust, kellel kõigil pole reeglina samal ajal huvi ja võimalust, siis see on ka pigem „moodustunud“. No ja lõppeks riigisiseselt võib vabalt kasutada erinevaid meetodeid, needsamad inglased moodustasid lahtise koondise nii, et Forrester-Robson määrati ja ülejäänud kaks kohta mängiti välja IMP-paarikal, kuhu kutsuti kümme paari)

* Miks peaks kaks paari saama õiguse valida endale ise kolmas?
(Aga kes siis veel, nemad on ju enim huvitatud, et asine kolmas paar olemas oleks? Lõppeks reaalselt on ka lahtise koondise moodustamine sarnane, siingi kummitab see häda, et reaalsete koondise paaride arv on üsna limiteeritud ja koondis põhimõtteliselt moodustub ise TOP-3 paaridest).

Sunday, July 08, 2018

Lugemispäeviku täiendused


Vahepeal on paar inimest mult küsinud, et kas mul on endiselt plaanis lugeda aasta jooksul 50 raamatut. On küll – tõsi, tuleb möönda, et töö tegemine on üks inimese arengut tõsiselt pärssiv ettevõtmine, nimelt kui mul on muid kohustusi, ei edene hästi ei lugemine ega ka sellest kirjutamine. Hetkel on mul saldo 17 raamatu peal (ehk siis märtsi lõpust alates on lisandunud 10 raamatut), ja kuigi ma olen „graafikust maas“, on mul alati olemas turvavõrk, et aasta lõpus arvestan sisse ka seoses tööalaste kohustustega läbi loetud raamatud – mida saab olema suurusjärgus 15 – ehk siis parimas poliitikute stiilis kuulutan end igal juhul võitjaks.

Nüüd aga siis vahepeal loetutest, grupeerisin nad temaatiliselt, mitte lugemisjärjekorra järgi:

Ajalugu:

Teistmoodi Brežnev (A. Maisurjan)
Stalin. Diktaatori uus elulugu. (O. Hlevnjuk)

 Kuidagi sattus nii, et näppu jäid kommunistlikud diktaatorid, üks leebem ja teine räigem.
Brežnevi (ja ka Hruštšovi, kelle kohta ma küll pole eriti midagi ekstra uurinud) puhul on minu jaoks alati olnud mõistatuseks, kuidas nende puhul on hiljem rõhutatud nende karikatuursemaid iseloomujooni – Brežnevi puhul siis tema edevust, hiliste eluaastate ilmset seniilsust ning tema ajal saabunud stagnatsiooni ja ühiskonnalaiust prokrastineerimist suurte ja ilusate loosungite all. See kõik jätab temast mulje, et tegemist oli paraja tühisusega, kuid loogiliselt võttes ei saa see päris nii olla, tüüp, kes sellisel ajal karjääri teha suutis ning lõpuks NSV Liidu valitsejaks välja jõudis ei saanud ju teps mitte olla s*ta pealt riisutud.
Raamat oli selles suhtes mugav lugemine, et andis Brežnevist kui inimesest suhteliselt loogilise pildi ja seletas mitmeid temaga kaasnevaid detaile ja seiku. Kuigi mulle tundus teos suhteliselt „aus“, oli ta sellegipoolest õrnalt panegüüriline: ehk siis Brežnevit valgustati enamasti sellise külje alt, mis lasi teda parem välja näha, ning tema valitsemisajaga kaasnevatest negatiivsetest seikadest libiseti pigem üle. Lõpuks oli ka hulk Brežnevi-anekdoote ja ma tuvastasin, et mul on endiselt hea mäluga inimese needus, uusi nende seas minu jaoks pm. ei olnud. Aga üldiselt kõlbas lugeda.

Stalini raamatu ülesehitus oli omapärane, natuke filmilik; kus põimiti kaks narratiivi: üks tema surma episoodist ja teine läbivaade tema elust ja poliitilisest tegevusest (ennekõike võimuredelit pidi üles ronimisest ja seejärel selle kindlustamisest). Kumb neist nüüd kumma taustaks oligi…. Eks Stalini elulugusid on varemgi loetud, aga ma pean tunnistama, et see meeldis mulle vast kõige rohkem; kuna valgustas protsesse, kuidas ülejäänud kommunistidest hüäänid kas kõrvaldati või suruti kuulekusele. See on olnud asi, mis mulle alati on muidu natuke ähmane olnud, hoolimata sellest, et ma ülikooli ajal paar kursust läbisin, kus neid asju puudutati ja see aitas mul pilti paremini paika panna. Hea lugemine.

Üldhariv:
Astrofüüsika inimestele, kel on kiire 
(N. deGrasse Tyson)

Meditsiini ajalugu. (K. Kalling) 

Meditsiini ajalugu sattus mulle näppu sellistel asjaoludel, et üks minu toredatest ja tarkadest noortest sõpradest läks Ülikooli arstiks õppima – ja neil oli selline kursus. Ning kui ta HTG bridžiklubis selle kursuse õpikut lehitsema juhtus, siis viskasin pilgu sisse ja leidsin, et tegu on huvitava raamatuga ning lükkasin end järjekorda, et kui tal eksam tehtud saab, siis tahaksin seda lähemalt lugeda. Eksam sai tehtud, mina ajasin raamatule küüned taha ja lugesin läbi. Tegemist on siis – kasutades ühe mu õppejõu väljendit – „läbi latvade“ ülevaatega erinevatest meditsiiniga kaasnevatest alateemadest, filosoofilistest vaatepunktidest neile ja ajaloo käigus kasutatud lähenemisviisidest, teooriatest ja praktikatest. Tegemist on võhikugi jaoks arusaadavalt ja huvitavalt kirjutatud asjaga, palju on kasutatud huvitavaid illustratsioone ja teksti on pikitud mitmeid huvitavaid seiku. Ühesõnaga minusuguse inimese jaoks puhas kuld, kui asi natukenegi huvi pakub, siis soovitan kindlasti lugeda.

Astrofüüsika-raamat on ilmselt sama ideega kirjutatud, aga selle maht ja kvaliteet on märksa kehvemad. Võimalik, et see on tingitud minu eelteadmistest, aga mulle tundus, et raamatu erinevad osad on väga ebaühtlaselt kirjutatud: mõne puhul tunnen, et oleks vaja pikemat seletust (ja jooniseid!), mõne puhul jälle tekib küsimus, et miks nii ilmselgeid asju jahutakse. Lisaks jäi mulle mulje, et tõlkimise käigus on kohati patserdatud ühikute ja suurusjärkudega, aga siinkohal ma kindlalt seda väitma ei hakka. Muidu fookuse poolest on tegemist toreda humanistliku raamatuga, mis võiks mõne „must-valge maailmapildi“ jüngri mõtlemist nihutada selle suunas, et mida peaks oluliseks pidama – aga paraku ma ei usu, et see nii toimib. Kokkuvõtteks: suht „meh“, aga tükki küljest ära ei võta.


Bridž:




Diamonds Are the Hog’s Best Friends (V. Mollo)
Bridge: A Pack of Do’s & Don’ts (A. Robson)
Why You Still Lose At Bridge (J. Pottage)

Need kolm hankisin ma Ostendest EMil. Kõik on asjalikud raamatud, kuigi sobivad natuke erineva tasemega bridžimängijatele. Need mu tuttavaist, kes bridži ei mängi (üllatuslikult on ka selliseid) võivad selle jupi rahus vahele jätta, või veel parem, mängu üles korjata ja mängima hakata (aga siis on esialgu vaja ikkagi natuke sisseelamisaega)...

Kõige vähem vajab tutvustamist Mollo raamat, see on täpselt see, mis nad kõik on, ehk siis Kole Kult ja kompanii huvitavate jaotuste, tehniliste ja psühholoogiliste nüanssidega. Mollo ise on küll ca 35 aastat surnud, aga see raamat on kokku pandud tema poolt erinevates artiklites jm avaldatud jagudest, mis (enamuses) pole kuskil varem ilmunud.

Pottage otsustas võtta ette ühe bridži klassiku, Hal Simsi „Why You Lose At Bridge“ ja kirjutada sellest uusversiooni, mis võtab rohkem arvesse seda, kuhu mäng on tänapäevaks arenenud. Raamatu tagumine osa keskendub sellele, kuidas neli karikatuurset tegelast mängivad omavahel ja mida kõike nad „tapeeti“ panevad seoses kergete vigadega, mida oleks lihtne vältida. Seda on hea lugeda, kuid minu arust on raamatu peamine väärtus selle esimene osa, kus käiakse lihtsalt läbi, kuidas „peaks“ bridži mängima. Ma arvan, et „edasijõudnud“ bridžikäele võiks see olla poolkohustuslik lugemisvara.

Robsoni raamatus on kirjas 52 soovitust, mida bridžimängija peaks tegema ja 52 hoiatust, mida ta peaks vältima. Loomulikult bridži puhul ei ole kunagi tegemist absoluutidega, vaid pigem selliste mõistlike ja heade harjumustega. Soovitused on jagatud mastidesse, kus ♣ on mõeldud suht algajale ja ♠ suht osavale – ning olles selle läbi lugenud, leidsin vähemalt ühe asja, mille peale ma pole kunagi isegi mitte mõelnud ja paar asja, mille suhtes on mul endal ka olnud tugevad kahtlused, aga pole viitsinud neid asju korralikult läbi töötada. Raamat tervikuna võib-olla ei olegi nii hea (taseme erinevuste tõttu), kuid minu eesmärgid seda soetades olid suuresti didaktilised, nii et selles suhtes mulle sobib!

  Ulme:

Shadows of Self & The Bands of Mourning (B. Sanderson)

Need kuuluvad Sandersoni Mistborni sarja teise seeriasse, olles selle teine-kolmas raamat. Üldised märksõnad: füüsikaline/keemiline "maagia" (ehk siis mitte müstika, vaid ebatavalised loodusseadused ja ainevahetus) + aurupunk.
Kuna tegu pole sarja avaraamatu(te)ga, siis nende lugemise jaoks oleks vajalik seeria esimese raamatu Alloy of Law lugemine ja ilmselt oleks üsna abiks ka selle esimese seeria (triloogia) lugemine. Seega ma ei kavatse siin väga spoilerdada, kes sinnamaani on välja lugenud, loevad ilmselt need asjad ise ka läbi ja kes mitte, sellel pole midagi tarka pihta hakata. Aga Sanderson igatahes on minu viimase aja kindel lemmik-ulmeautor; ta loob huvitavad mütoloogiad, maailmad ning tegevusliinid. Ma küll natuke pettusin Bands of Mourningus, kuna Shadows of Self lõppes väga huvitava ja paljutõotava koha peal ära. Ehk siis kui teise raamatu idee oli meile tuntumasse müüdisüsteemi ümber kantuna see, et kuigi jumal ei ole inimeste suhtes eriti ausalt käitunud ja selles suhtes oli Luciferi vastuhakk temale loogiline ja õilis ettevõtmine, siis selle vastuhaku käigus toime pandavad asjad on veel jubedamad (no mis sa mormoonist ikka ootad, eks?) ja on õiglane, kui ta saab „paraja palga/malga“; kuid olemas on ka teisi jumalaid, siis seda liini, mida ma huviga oodanuks, kolmandas raamatus sisuliselt polnud. Äkki neljandasse raamatusse tekib, aga ma kardan, et ta suudab selle kuidagi ära lörtsida. Ahjaa, mis mulle seal veel ei meeldinud, oli "koomilise lihtsa, ent komplitseeritud tegelase" ehk siis Wayne'i olemasolu. See mõjub võõrkehana.
Sellegipoolest, jutuvestmisoskuse tõttu tasub Sandersoni lugeda.


 Muu:

Novellid (H. Salama)






















Sattus mulle kätte vaid seetõttu, et Luks oli selle kuskilt antikvariaadist umbes euroga ostnud ja võttis EMile kaasa – no ja kui ta sellega läbi sai, siis laenasin talt edasi lugemiseks. Ma arvan, et Luks kauples kahjudega, see tõesti ei ole suurem asi raamat. Mulle üldiselt novellid meeldivad, hea lühike ja konkreetne lugu, aga ma tahaks loos ka mingit pointi kohata. Need siin olid lihtsalt sellised deskriptiivsed, igavad, kaootilised, korraliku lõputa lood Tampere kandi prolede elust II MS järel ja kodusõja ajast säilinud vimmast. Ma saan aru, et see elu võiski suuresti olla raske, hall, igav ja vines, aga ka sellest annaks ilmselt loetavamalt kirjutada. Suhteliselt ajaraisk.

Friday, July 06, 2018

Eesti juunioride I bridžilaager: 27.06. - 01.07. 2018 Jõulumäel



Selle postituse eesmärk on anda ülevaade toimunud Eesti juunioride bridžilaagrist – ja loodetavasti saada kommentaare ja soovitusi asjasse segatud olnud või lihtsalt huvitatud inimestelt. Kui asi lühidalt kokku võtta: toimus, oli tore ja õnnestunud ettevõtmine, järgmisel aastal ilmselt proovime taas.
Ning kui kellelgi tekib tunne, et järgmisel aastal võiks sellist suurepärast üritust nõu või jõuga toetada, siis andku meile vihje – igasugune abi on teretulnud!

Kõik siin välja käidud „arvamused“ on minu isiklikud, lihtsalt et arutelu käivitada ja ma väga loodan, et inimesed kasutavad selle postituse juures hoolega võimalust kommenteerida ja soovitada!

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et Meelis Kuldkepp leidis eelmise aasta sügistalvel, et Eesti bridžijuunioridel võiks olla oma laager. Ehk siis võiks kamba kokku võtta, veeta meeldivas seltskonnas meeldivalt aega – bridži ja muu tegevusega. Kõigil naabritel ju on…
Mina ei osanud selle kohta midagi konkreetset arvata, aga idee tundus nagu midagi, mida võiks katsetada (eelmisel aastal proovisime midagi sarnast Valjala koolis, aga vaid ühepäevase ööbimisega) ja plaan läks käiku.

Lõpuks kujunes välja järgnev töövariant:
* Viiepäevane laager Pärnu lähedal Jõulumäel
* Selle raames pidada ka Eesti juunioride võistkondlikud ja individuaalsed meistrivõistlused
* Õhtused „avatud“ turniirid – st. osalus pole piiratud juunioridega.
* Loengud erinevatel bridžialastel teemadel: esialgne töövariant oli teha kahes grupis, algajad ja edasijõudnud.
* Lisaks meelelahutuslik programm: spordivõimalused, petank, diskgolf, lauamängud jms.
* Kutsuda juurde ka Soome ja Läti juuniore

Eesti Turniiribridžiliit andis üritusele rohelise tule ja toetuse ning laager toimus 27. juunist 1. juulini. Selle eest on Mell ära teeninud suure medali, tema oli asja põhiline mootor ja organisaator. Lisaks aitasid selle kordaminekule kaasa ka (kui mõni oluline nimi ununeb, siis see pole tahtlik väljajätmine) Oliver Loper, Tõnno Vähk, Tanel Teinemaa, Jaak Känd, Aivar Tihane, Marek Kolk, Rain Rees, Mihkel Oras, Jaanus Mae seltskonnaga; Erahuvikool HuviTERA, lauamängud.ee ja Printerikeskus. No ja natuke mina ka.


Laagri võib lugeda õnnestumiseks – vähemalt selles suhtes, et kohale jõudnutelt saadud vastukaja on on olnud praktiliselt ainult positiivses võtmes (pisikeste ebakõladega); samuti saime sellise ürituse tegemisel esimese märgi maha ja nüüd on olemas hea baas, mida arvesse võtta ja kust edasi areneda; sest paljutki annab paremaks teha – aga sellest kõigest järgemööda.

Laagrist üldiselt:
Laager kestis viis päeva (neli ööbimist)  ja selle osalemistasu oli 75€, ehk siis 15€ ööpäeva eest, see sisaldas kolme söögikorda päevas. Ööbimiseks olid 2-4sed toad, tüüpiliste spordibaasi tingimustega (pigem spartalik, seinad kostavad läbi, elada võib). Enamikku spordirajatistest sai kasutada lisatasuta, saun oli eraldi taksiga, aga saunapäevad panime kesksesse eelarvesse. Meie kasutada oli õppeklass koos eesruumiga ning üks teine klass, millest tegime lauamängude saali.

Minu arvates:
A) Laagri tingimused olid üldiselt head; võib-olla oleks parem, kui suudaks leida koha, kus me oleksime täiesti omaette – Jõulumäel oli palju muud rahvast ka –, kuid igasugused sportimisvõimalused jms. kaalus selle asja üles.

B) Asukoht geograafiliselt oli võib-olla natuke paha, sest paraku kipub praegu 75% Eesti juuniorbridžist moodustama Tartu, võib-olla oleks Tartu kandis asi korraldada natuke mõistlikum ja see teeks ka logistika mõnevõrra hõlpsamaks. Siiski õnnestus meil tänu paari lapsevanema abile kogu edasi-tagasi liikumine ideaalilähedaselt paika panna.

C) Tingimused olid enamvähem okei. Ilmselgelt laagris ei saagi olla nii mugav kui kodus. Süüa anti nii, et nälga ei jäänud (muidugi taas: mõnele inimesele söögid ei sobinud, aga minu arust oli köök väga hea). Õhtuste turniiride kõrvale orgunnisime snäkilaua, ma arvan, et see oli hea mõte.

D) Laagri toimumise aeg nii täpselt pärast jaanipäeva ei olnud vast ka ideaalne, aga sellist aega, mis kõigile sobiks nkn ei leia. Mõnedel noortel oli kattumisi teiste laagrite ja üritustega, aga see on vist loomulik paratamatus – paraku (no tegelikult küll vist mõnes mõttes oleks õigem öelda „õnneks“) tegelevad bridžiga pigem intelligentsed ja aktiivsed noored, kellel on kalender üsna täis.

E) Laagri kestus ja maksumus on vist suhteliselt okei – võrdluseks võib tuua Kullo  mõttemängude laagri, mis hakkas pihta sellel nädalal: see kestab 9 päeva ja päeva hind on napilt kallim.
Ise küll tundsin, et äkki võiks laager olla päeva jagu lühem, vaim ei jõua väsida ja töökohustustega seotud inimesed saaksid paremini osaleda.
Hinna suhtes ühest küljest küll tundub 15€ päev „lapsehoidmisteenuse“ hinnana lapsevanemate jaoks väga odav (eriti arvestades, et me Melliga tegime tasuta ÜKT-d), aga teisest küljest mis puudutab suuremaid noori – ja täiskasvanuid, ärgem unustagem, et juuniorid on bridžis kuni 25-aastased –, kelle puhul ei ole küsimus selles, et nad ei suuda endale ise tegevust leida, siis ei pruugi tudengil/keskkoolinoorel see 75 raha leidmine üldse väga lihtne olla, eriti kui ei taha väga vanemate rahakotist sõltuda.

Osalemine laagris:
Osales umbes 20 juuniori ning lisaks 12 algajat (vanuses 7-13 aastat). Välismaalastest soomlased ei tulnud, Lätist tuli vaid üks juunior.

Algajate seltskond tekkis selle läbi, et inimesed tundsid huvi, kas oleks võimalik saata oma laps, et ta saaks bridžialast algharidust – ja kui neid juba paar tükki olemas oli, siis panime grupi kokku. 12 noort oli ideaalne arv (täpselt kolm lauatäit!) ja kuna kõik nad olid pm. ükshaaval ja käsitsi sorteeritud, siis see osa kukkus välja väga hästi. Noored said üldiselt omavahel hästi läbi, leidsid endale tegevust ja hängisid oma seltskonnaga ringi. See, et kas neile bridžist midagi külge jäi, selgub kunagi hiljem, aga isegi kui ei jäänud, siis ma loodan, et see laager mõjus neile hästi. Vähemalt minuni jõudnud tagasiside lapsevanematelt on olnud seni kas positiivne või väga positiivne.

20 juuniori on minu arust natuke pettumusttekitavalt vähe, väljaspoolt Tartut jäi osavõtt ikka väga napiks. Reaalkooli ja Saaremaa noored on traditsiooniliselt olnud bridžiüritustel kidurad kohalkäijad ja Jõgeva omad ka sel aastal eriti ei tulnud. Viimaste puhul oli tegu natuke lumepalliefektiga, et kui oma seltskond ei saanud tulla, siis niisama vennastuma tulekut häbeneti ja järjest loobuti ükshaaval. No ja eks ka Tartust oleks lootnud suuremat osalust. Aga jah, see läheb taas sinna rubriiki „huvitav, mis oleks parim aeg ja kestus“.

Mis välismaalastesse puutub, siis suhtlesin Soome juunioride bossiga, too ütles, et liidul väga raha praegu ei ole, kuna nad said MMile ja juunioride finants läheb pigem sinna, üks tahtja oli muidu olnud, aga ei söandanud ilma partnerita tulla – aga see-eest edastasid nad kutse Eesti juunioridele Soome laagrisse.
Lätlastel endil on kohe laager otsa tulemas ja on mõistetav, et neid väga tulema ei kippunud. Järgmisel aastal võiks kaaluda äkki lätlastega koostöö tegemist, kuigi teisest küljest see ei pruugi väga oluline olla, ma arvan, et sel juhul võib vabalt ikkagi tekkida „töö segmentides“.

Kuna võistkonnad ja kohati ka paarid tuli mõnel juhul moodustada kohapeal, siis järgmisel aastal tuleks registreerimisel rohkem tähelepanu pöörata, et inimesed juunioride üritusteks juba varem organiseeritud saaks (õhtuste turniiride puhul on savi, nkn inimesed kasutasid neid sageli selleks, et mängida partneritega, kellega sageli laua taha ei satu).


Turniirid:
Tulemuste ülesriputamisega ma väga ei tegele, need on bridge.ee peal üleval: http://www.bridge.ee/jun/results.php


Võistkondliku turniiri medalistid. Vasakult: HÕBE: Toms Jansons, Rain Mürkhain, Jasper Vähk, Raigo Luhaorg; KULD: Rasmus Maide, Mirjam Iher, Susanna Laan, Martin Vasar; PRONKS: Manglus Lember, Leenu Madissoon (temaga oli selline asi, et ta tegelikult sai hõbeda, kuna asendas Jasprit kolmandas voorus, aga pildi peal ta asendab Elo Maria Paumani, kes pidi lahkuma), Johanna Piibor, Kati Iher.

Individuaalist eraldi pilti riputama ei hakanud, võistkondliku kulla saanud bande korjas sealtki kallima kraami kokku:
I Susanna, II Rasmus, III Martin.
Nii et Susannale tore sünnipäevakink ja Rasmusel jäi napilt puudu, et kõik võimalikud neli juunioride kulda (lisaks juba toimunud juuniorpaarid ja U-21 paarid) kotti ajada.

Laagris peeti juunioride võistkondlikud meistrivõistlused (kolmel hommikul), individuaalsed meistrivõistlused (viimasel hommikul), ning kolm avatud turniiri: IMP-paarikas, Max-paarikas ja Crazybridge’i turniir.
Ma arvan, et sain turniiride jooksutamisega hakkama ilusti, pisiasjade kallal võib vast norida, kuid kõik laabus normaalselt ja mainimisväärsete tõrgeteta.
Võistkondlikul turniiril ainult viis võistkonda oli liiga vähe (see on tingitud üldisest osalejate vähesest arvust). Ma arvan, et VK MV peaks olema ühepäevase üritusena, maksimaalselt kahepäevasena. Melli idee kolmepäevase võistluse suhtes põhines sellel, et ta tahtis inimesi ennekõike laagrisse, et nad ei tuleks vaid VK MV-d mängima, kuid see ei toiminud. Seega need tuleks pidada kas eraldi või kontsentreeritumalt.

Crazybridge (rahvusvaheline nimetus „funbridge“) tundus olevat üritus, mis tekitas väga palju positiivset elevust, sarnaste ürituste puhul tuleks see edaspidigi kavasse jätta.

Algajatele tehti alguses tihivõtmisturniir paaridele, hiljem mikrobridži turniir (lepingu kindlaks määramine jutuajamise käigus) ja viimasel hommikul individuaalturniir enam-vähem bridžireeglite järgi. Selle organiseerimise juures ma ei olnud, võtsin ainult paar asja lõpuks kokku, aga mulle jäi mulje, et need asjad kulgesid ka suhteliselt ilusasti.


Loengud/õpetus
Laagri eesmärk ei olnud ainult bridži mängida, vaid ka natuke harida – ehk siis abiks olnud inimesed pidasid ka ühe loengu/seminari mingil bridžialasel teemal, ning õpetada tekkinud algajate gruppi. Viimasega tegeles algul peamiselt Jaak Känd, hiljem võttis selle üle Mell ja vist ka Tihas tegi midagi. Mida nad seal täpselt tegid, seda ma ei tea, aga fookus oli peamiselt kaartide mängimisel.

Mis loengutesse puutub, siis kui algne plaan oli jagada inimesed kahte gruppi – osavad ja mitte-nii-osavad – tekkis meil seoses laagri setupi muutumisega (algajate grupi loomisega) selline väike mure, et need, kes oskavad mängida tuli kõik panna kokku ühte gruppi, mis omakorda tõi kaasa, et grupi sees olid taseme-erinevused väga suured (ehk siis esimest aastat ja lünklikult mängivast inimesest kuni kuu aega tagasi EMil esikümnesse jõudnuni). Seega leida midagi, mis kõigile võiks midagi juurde anda, oli üsna keeruline. Pidasime viis loengut, mis toimusid sellises järjekorras (ja umbes selliste teemadega)

1. Oliver Loper – „Bridži tõenäosused“
2. Meelis Kuldkepp – „Paari sisekliima“
3. Tõnno Vähk – „3NT või 4 kallist?“
4. Lauri Naber – „Kuidas varjata vastaste eest oma kaarte ja kavatsusi“
5. Aivar Tihane – „Mida on vaja teha, et saavutada edu (Läti U-21 näitel)“

Enda loengu pidasin ma Mirjami suureks nördimuseks ingliskeelsena. Kuna me algul lootsime suuremat välisosalust, siis lubasime edasijõudnute loenguid keeles, millest kõik võiks aru saada – ja kuna ma olin suurema osa asjadest juba välja mõelnud, siis ei hakanud ümber tegema, olgu ka sel ainsal kohale jõudnud lätlasel hea päev, et ei pea jooksva tõlkega rinda pistma ja ma leidsin, et materjal on piisavalt lihtne, et arusaamisega ei tohiks suuri raskusi tekkida, isegi kui arvesse võtta, et mu inglise keel võiks parem olla. Lõppeks, see on juba käibenali rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt, et ametlik keel on „broken english“.

Loengute materjalid on hetkel Melli käes töötlemisel ja ma ei kavatse kommenteerida ei ennast ega kolleege, aga siinkohal ootaks küll osalenutelt vastukaja ja hinnanguid.

Muud tegevused:
Organiseerisime väikse diskgolfiringi koos võistlusega ning petankiõpetuse ja sisustasime toa lauamängudega (ca 30 erinevat). Lisaks oli kohapeal võimalik mängida igasuguseid pallidega mänge ja tõenäoliselt ka mingeid pallideta variante. Üldiselt suutsid kõik end suht hästi tegevuses hoida, aga selle eest hoolitsesid inimesed üldiselt ise.
Lauamängudega seoses oli meil plaanis korraldada mitmevõistlus, aga ühest küljest meie välja mõeldud reglement ei olnud väga hästi välja mõeldud, teiseks sõltus see inimeste isiklikust aktiivsusest ja kolmandaks paljud leidsid, et mängida on tore, aga ekstra võistelda selle nimel on pärssiv, nii et see kukkus võistluse mõttes läbi (aga mängimise poolest mitte, mängiti ikkagi palju; enda kohta ütlen, et kaamelitele panustamises olen ma kehv, aga lammastele panustamises ületamatu!).
Järgmiseks korraks kõrva taha panna: „korralda võistlus paaril alal ja tee tabel kohe valmis“.
Samuti oli plaanis teha ülesannete lahendamise võistlus, aga see vajus ka kuidagi ära (me andsime kätte ülesanded, kuid lasime neid teha „omaette, järgmiseks hommikuks“, lõpuks jõudsid minuni ainult paar lahendustega varianti. ). Siit moraal: lühemalt ja konkreetsemalt.

Auhinnad:
Neid andsime palju. Rahvale ilmselt meeldis ja ma pooldan sellist poliitikat, et inimesed võiks saada palju auhindu, eriti pisikesed inimesed.

Thursday, June 21, 2018

Incident in Ostende: Uwaga - Kurwa! (post in English)


 Although the life is too short to hold grudges, I decided to preserve an incident from European Teams 2018, where the behaviour of our Polish opponents reached to depths unseen.

As we managed to deal with those lying cheating bastards gentlemen of dubious ethics in the best possible way – by beating them at the bridge table, fair and square, I personally don’t care about it any much (though with more resolute TD’s we could have overtaken Finland and Latvia on tournament table – but I have never enjoyed beating friends and neighbours), especially when Poland didn’t qualify for Bermuda Bowl – otherwise one can assume the Italians being quite pissed off, so the sole aim of this post is to forewarn my bridge playing colleagues.

So here we go – Exhibit 1. ETC 2018, R15, Estonia vs Poland.
NS – Naber – Luks
EW – Jagniewski – Gawel

After two passes West opened 1NT, which was written on their CC as 13+ - 16. I doubled to show good hand and East bid 2♣ (showing diamonds). When the tray returned, West had bid 2♥ and all the auction proceeded as follows:

East                 South              West               North
pass                 pass                 1NT                DBL
2♣                   pass                 2♥                   2♠
pass                 pass                 DBL                pass
3♣                   3♠                   pass                 pass
4♦                    pass                 4♥                   pass…

And before opening lead my screenmate called for TD and said that he suspects that other side had received different explanation.
Sure, he was right about the different explanations, Leo had said, that the DBL was showing one-suiter.
Why was that: while I read the opponents’ CC, Leo didn’t bother and just asked opponent about their NT range and got the answer „in VUL 14-16“.
And as it happens, we are playing different defenses against NT’s which include the option of 13 points vs those which start at 14. Though we had agreed beforehand that we take this 13+ as „weak NT“ and I even had used on a previous board (nr 3) corresponding methods.

As you can see, the contract was unbeatable, so the Poles had reached to the best possible outcome, so they couldn’t complain. I gave matter a little thought and figured out, that they had stumbled to the right contract by accident, which was direct result of their mis-explanation of their methods, otherwise they can’t get the heart suit on picture and either they’ll play 3♦ or 4♦ or we’ll play 3♠.

So I let my screenmate know that I would like to discuss the board again with TD after the match, he shrugged and said „OK“. When the last board was over, I went to find the TD, expecting him to accompany me, but as it happened, he opted for walking away rather quickly. Anyway, I presented my case to TD and went home.

As it happened, next morning the Poles flatly denied everything, saying that they haven’t explained to Leo such thing as 14-16 (there were no written evidence); and as for me, I should understand from their CC, that they are playing 14-16NT with occasional upgrades, which I won’t buy: 13+ may be „occasional upgrade“ but it may be „if i want to, i open 13 points in NT, if not, then something else“. So basically TD decided, that the matter was word against word and the result stands, especially when it was unclear if reaching to the best contract was influenced by explanation. Like we would have conjured the case out of the blue.... Especially considering one of Polish, admittedly the other pair's upgrade on another board, which appeared on 14.06. Daily Bulletin, page 19: 
http://championships.eurobridge.org/ETC2018/Bulletins/Bul_09.pdf. 
By the way, that pair's system card states (13)14-16, which in my book is more corresponding with "occasional upgrade".

OK, unpleasant behavior and bad sportsmanship are sadly not uncommon among the top bridge players (see for example Multon vs Iceland: same Daily Bulletin, page 30) and we can live with the decision, but the opponents in other table went even further, entering to the zone of outright cheating.

Exhibit 2. ETC 2018, R15, Estonia vs Poland.
NS – Narkiewicz – Buras
EW – Levenko – Sester

The board is quite dull, almost whole field made game in spades with occasional sacrifices in 5♣. 15 declarers (out of 32) got a diamond lead and made 11 or 12 tricks – with only exception of Estonian declarer. How that happened (I wasn’t there, so i rely on my teammates’ story):

Sven took the diamond lead and played two top spades – and after ♠J didn’t come down went back to diamonds – and discovering that the same defender had length in both diamonds and spades claimed that if ♥K is onside, he’ll make 12, if not 11 tricks.
The guy with bridgemate entered 10 tricks.

By the time we discovered the difference, there was no Polish guy around, so again we presented the matter to TD. Next morning the Polish guys put the tactics „play dead and deny everything“ again to good use. When Sven was trying to speak with Narkiewicz, he was greeted with „I don’t want to talk to you“ and the guy ran away; when confronting Buras, he was told „I must speak with my partner“ and later „he didn’t agree, we think you didn’t discard a club from dummy“. As it went to the Directors, they again decided that it’s a case of word against word and if we don’t come to agreement, the result entered stands – despite overwhelming evidence that any declarer worth his salt would make 11 tricks on the board (and looking at the results, we are not so hapless bridge players).


So what’s the bottom line:
* Check the results! Though there shouldn’t and usually there is no problem with coming to agreement (f.e. against Germany they accepted the wrong trick count right away, though they were quite angry to us – well, to our other pair – on the different matter), against certain countries you can assume ugly tricks.

* Don’t allow the opponents walk away in the hope to settle the things later. I wouldn’t be surprised, if Polish tactics to vanish and later deny everything were something pre-rehearsed, it does look very suspicious that both pairs took a quick walk away from premises.

*Don’t expect protection from Directors (maybe it’s different for bigger NBOs) – even when all things are clearly pointing to one direction (in ex. 1: clearly we know what we are playing against 1NT, having made different overcall before; in ex. 2: clearly every even moderately competent declarer takes 11 tricks), they don’t have the guts do call out blatant liers.

Thursday, June 14, 2018

14. (13.) juuni - Ostende

Minu jaoks sai EM läbi eilsega - tuli tulla tagasi koju, et õppeaasta kokku tõmmata (ja nautida rahu ja vaikust, kui naine ja sõbrad on Euroopa teises otsas ja mängivad kaarte), viimased kümmekond vooru mängib võistkond siis kahe paariga ning Luks on comic relief guy.

Mis viimastesse voorudesse puutub, siis selle kohta ütles kapten Vasja targad sõnad: "Huvitaval kombel, kui matš läheb hjästi, siis on kohe enesetunne märksa parem!". Nii oligi, paar õnnestunud otsust, paar vedamist istumistega, võidud kirjas ja tuju hea, niimoodi oli tore ära tulla. Viimase vooru mängisin veel 13. juuni hommikul Belgia vastu, selleks leidsin kohvripõhjast õnnetoovad punased sokidki üles ja Belgiast tegime püreed (oleks pidanud need sokid vist varem leidma). Kohe vooru järel lidusin rongile - mingi 25 minutit oli vahet. Kui hommikul oli olnud tunne, et "ehh, oli mul vaja öelda, et ma ikkagi mängida jõuan, oleks võinud vaikselt sääred teha", aga esialgu sai kohusetunne võistkonna ees võitu ja seejärel oli juba hea enesetunne minekuks tagatud.
Pärast on tiim jätkanud ka suht okei lainel: 2 kaotuse ja 3 võiduga ning päris tagumine ots meid enam ei ähvarda, hakkame juba kuhugi keskele triivima.

Naiste koondis on hakkama saanud sellise asjaga, et napilt 48 tundi enne turniiri lõppu on veel Veneetsia karika konkurentsis. Tõsi, suur kest türklastelt tõmbas šansse juba palju väiksemaks ja vugraphis üle kantava Prantsusmaa matši algus on ka kõike muud kui ilus vaadata, aga isegi kui lõpp ei peaks õnnestuma, võivad tüdrukud enda üle uhked olla! Nii et noortele innukatele bridžineidudele väljakutse: mängigu natuke paremini kui praegused koondislased ja jõudku ise koondisse (või siis ässitagu olemasolevat koondist paremini mängima) ja see võibki olla täpselt see liigutus, mida vaja on! Selles suhtes on jah naiste ja meeste koondiste turniirid seni küll omavahel üsna peeglis olnud, et kõik toimib vastupidi.

Tagasisõit oli pikk, aga õnneks sündmustevaene. Kuigi Brüssel on Ostendele suht lähedal (125 km või nii), võtsin rongi, mis sõitis kolm tundi. Seda tegin täie teadmisega: esiteks aega oli vaja ju nkn surnuks lüüa ja oma asjadega rongis kügelemine on jahe ja lahe ja märksa mõnusam kui lennujaam ja teiseks see ei vajanud ümberistumist: istusin Ostendes maha ja väljusin alles lennujaamas. Kui ma piletit ostsin, siis vähemalt kaks kohalikku teenindajat mainisid mulle, et ma valisin sellise rongi, mis sõidab "igaviku", aga kui ma kinnitasin, et ma tegin seda meelega, siis vaadati mind küll kergelt imestunud pilguga, kuid aktsepteeriti seletust ja pikema seletusega ei tegeletud. Õhtuks siis Riiga, sealt edasi võõra autoga Tartusse ja Tartust juba oma masinaga koju. 12.57 oli rong Ostendest liikuma hakanud ja 02.57 sisenesin kodu-uksest, nii et päris pikk matk sai.

Tuesday, June 12, 2018

Ostende - 12. juuni


Tänase päeva eesmärgiks oli seatud, et kolmest matšist kaks võita. Vastased olid umbes meie masti tiimid (no teoorias küll Hispaania oli viimasel Bermuuda Bowlil suht tasemel ja Austrial mängivad endised Euroopa meistrid – tõsi küll 30 aasta tagant, aga no kumbki pole siiski A-taseme tiim; kolmas vastane oli Wales). Loomulikult suutsime esimese matši Austria vastu pekki keerata, ehk siis esmakordselt turniiri jooksul unustasin süsteemi ära. Veidral kombel kahes jaos sama matši juures (praktiliselt järjest, sinna vahele mahtus vaid üks jagu, kus Luks lasi avakäigust slämmi välja ja kuidagi aju protsessis vahepealset ja autopiloot vedas alt). Ühest tuli -14, teisest +13, seega võib öelda, et süsteemi unustamise taks on -0,5 IMPi jaotuse kohta. Veidral kombel juhtus see unustamine täpselt sel hetkel, kui Sven tuli pildistama.
Keerukat süsteemi tasub mängida siis kui seda hallata oskad... Muide, juhin tähelepanu saali põrandakattele -see on kaetud sodiaagimärkidega. Ma olen endiselt arvamusel, et "sodiaak" on maakeelne vaste sõnale "kloaak"



Ülejäänud kaks matši aga õnnestus üle kivide ja kändude ning ämbrite kolinal kotti kobistada, nii et hommikune plaan sai täidetud. Hetkel siis on kotis 8 võitu ja 12 kesta, aga kestad kipuvad paraku suuremad olema kui võidud.
Naiste koondis see-eest mängib senini täiesti ilusti – hommikul tuli küll korralik kest venelastelt, aga sellele järgnesid kaks suurt võitu Kreeka ja Islandi üle. Islandi daamidel muidugi juhtus kurioosne pakkumisõnnetus – ehk siis mängisid kolmese trumbiga 5♦ lepingut (mis teadagi oli lootusetu), kui endal seisab 7♣ või 7NT….  Hetkel jätkavad nemad viiendal kohal, kuigi neil on viis võitu ja viis kaotust, siis võidud on jälle parasjagu suuremad. Mängitud on küll pigem alumise otsaga, aga noh, eks neiltki on vaja need punktid ju kätte saada kuidagi.
Õhtul oli meil võistkondade ühistiksumine koos vahepealse pildistamissessiooniga (fotograafiks suvaline kohalik tüüp).




Suupistelaud oli parem, kui see, mis partner mulle tavaliselt välja keerab, kui ma väljamängijaks jäänud olen.

Tiimivaim! Selja taga on võistkonnakaaslaste toetus täiesti olemas!

Minu jaoks on tänane viimane täispäev Ostendes, homme mängin esimese vooru, sõidan tagasi ja jätan nädalalõpu võistkonnakaaslaste hooleks. Eks kui süsteem hakkab ununema, siis ongi vist mõttekam sääred teha?