Isegi jobutamises ei ole eestlased ületamatud. Ehk siis: mida huvitavat juhtus kevadistel Inglismaa katsevõistlustel. Lisaks veel mõtteid Eesti segapaaride koondise moodustamise kohta.

Sattusin vihje peale ühe huvitava loo otsa, mis tõestab, et laias maailmas juhtub veidrusi märksa laiemal skaalal kui Eestis. Nii et kui meie A-Liigas õnnestus kohtuniku ja STK tegevusega paras jura kokku keerata, siis kahvatub see selle kõrval, mis toimus märtsikuus Inglismaa naiste EM-koondise katsevõistlusel. Loomulikult on see väga kokkusurutud ülevaade ja võib-olla oskab Hanna seda paremini kommenteerida, ta on seal ju kohalik.

Lugu siis järgnev:

Inglismaa naiste koondise katsevõistlus korraldati formaadis, mille kohta ma tegin ettepaneku, et seda kasutataks ka Eestis segapaaride EM-koondise jaoks (miks, sellest postituse lõpus): ehk siis katsevõistlused peetakse võistkondlikult, neljased võistkonnad, võitjavõistkond valib endale kolmanda paari ja selle peab heaks kiitma NBO.

Võistkondi tekkis ideaalne arv, ehk siis neli – ja täpseks formaadiks sai kolmekordne ringsüsteem 20:0 VP-skaalaga.

Kaardid lõi sassi see, et üks mängijaist oli tööl välismaal – ning valikturniiri jaoks mõeldud nädalal olid ilmaolud sellised, et Londoni lennuühendustega oli suuri raskusi. Nähes ette võimalikku tekkivat probleemi, teavitas too daam oma kaptenit, et võib-olla on lood sellised, et tal ei õnnestu Inglismaale tagasi jõuda – ja kapten informeeris valikukomisjoni liiget (või liikmeid), et selline asi on õhus, ning kas on okei kasutada sellisel juhul varukätt, loomulikult samuti naismängijat, mille jaoks saadi esialgne nõusolek. Lisaks tasub ilmselt mainida, et kõik see juhtus paar päeva enne võistluste algust.

Kui siiamaani näeb välja kõik suhteliselt ilus ja loogiline, siis edasi läks asi veidraks. Kuigi „õige“ võistleja jõudis kohale nii, et oleks saanud mängida kaasa enamuse esimesest ringist, paluti tal kõrvale jääda, et kõik võistkonnad saaksid mängida võrdsetes tingimustes, seega kogu esimese ringi mängis asenduskäsi – ja nagu asenduskäed ikka, tegi seda väga hästi, saades parima butleri ning see võistkond võitis avaringi.

Kui tolm oli hajunud, olid tulemused sellised, et too tiim võitis ka üldkokkuvõttes (umbes 5VP-ga), kuid ilma asendajata mängitud voorudes oli teiseks tulnud tiim umbes poole VP-ga parem olnud (ning omavahelistes matšides oli parem olnud ikkagi esimese koha tiim, 2VP-ga).

Inglise bridžiliidu valikukomisjon võttis vastu otsuse kuulutada valikvõistluse võitjaks teise koha võistkond, kes siis sai õiguse esindada riiki EMil ja valida endale kolmas paar (kelleks sai „esikohatiimi“ üks paaridest, see kus ei mänginud asendajat).

Põhjendus kõlas umbes nii, et: vahe oli väga väike, hästi esinenud asendaja võis olla kaalukeeleks ja asendusmängija kasutamiseks antud luba ei tähenda automaatselt, et need tulemused on üks-ühele ülekantavad.

Et asi oleks eriti huvitav, siis võitjaks kuulutatud tiimi kuulus valikukomisjoni juht – kes küll konkreetse asja arutamise juures ei viibinud, kuid noh, mulle on mulje jäänud, et Inglismaa ja Eesti bridž on väga sarnased – „kõik tunnevad kõiki“ – ja see jättis igatahes vastuvõetud otsusele veel ekstra imeliku kõrvalmaigu juurde.

Seda olukorda kommenteeritud ka bridgewinnersis, kommentaaride hulk on pikalt üle tuhande ja laieneb väga mitmetele haakuvatele teemadele nagu konkreetsed isikud, koondiste moodustamise eesmärgid ja alused, asendusmängija kasutamise võimalused (kusjuures vahepeal isegi see, et „ega asendusmängija liiga tugev ei saanud“ – pange tähele, jutt käib naiste rahvuskoondise valikust tol hetkel valitseva Euroopa meisternaiskonna puhul!), huvitatud osapooled ja nende roll jne. Ühesõnaga ma lugesin selle asja läbi, osa küll diagonaalis, aga kui kellelgi huvi ja aega on, siis tegemist on üsna mitmekihilise ja huvitava mõttevaramuga.

Ja nagu algul lubatud (miks ma sellest siin kirjutan, on see, et ilmselt enamus asjast huvitatud inimesi loeb mu plogi, vähemalt pealiskaudselt): miks ma ise pooldan Eesti segapaaride koondise jaoks samasugust reglementi (meeldetuletuseks: järgmise aasta veebruaris korraldatakse esmakordselt mixed-teams-EM ja STK tegeleb hetkel selle jaoks koondise moodustamise reglemendi väljatöötamisega): seda on lihtne korraldada ja annab konkreetse tulemuse (kuigi jah, vt. eelnevat…) – võitjavõistkond saab õiguse osaleda EMil ja valib endale kolmanda paari - kelle siis võiks/peaks ETBL heaks kiitma.

Selle üle, kas on õige teha katsevõistlusi võistkondadele või paaridele, on maailmas palju arutletud – mulle tundub, et konsensus on, et „mõlemad on kehvad“. Miks mulle praegu tundub paaridele korraldatav turniir kahtlane, on see, et see ei anna piisavalt head valimit (kui tuleb palju paare, siis taandub asi ikkagi nõrgemate tapmiseks, kui tuleb vähe paare, siis võrdluskirjeid pole piisavalt, et nad oleks representatiivsed). Katsevõistlus võiks olla ikkagi selle seltskonna jaoks, kellel on reaalne ambitsioon. Ja matšide puhul pole muret, kas kirjete arv on representatiivne: nkn loeb ainult su enda poolt valitud tiimikaaslaste tulemus teises toas. Sarnase reglemendi kasuks on otsustanud ka näiteks lätlased – kui ma muidugi läti keelest õigesti aru saan.

Mis mõtteid ma veel olen kohanud antud teemal (sulgudes siis minu isiklik arvamus - nagu korralik bridžimängija ikka, arvan ma, et minu arvamus on parim, aga õnneks ma olen piisavalt kogenud ja pohhuistlik, et seda mitte ainuõigeks pidada)

* Segapaaride MV tulemuste järgi – või neid mingil määral arvesse võttes.

(Väga kõikuva tasemega saal, palju nõrku paare, tööpäeval mängimine - st. kõigil huvilistel ei pruugi olla võimalik või on kokku lepitud mõne muu partneriga, sekka veel täiesti suvalise tasemega ja konditsioonis soomlased).

* Miks peaks paarid juba valikturniiris vägisi võistkondadesse kokku suruma ja tugev paar võib nõrga edasi vedada.

(seesama pairs trial või teams trial – keegi ei tea, mis on parem ja pole sugugi kindel, et kolm parima tulemuse saanud paari oleks ka tugevaim võistkond; teine osa läheb minu meelest juba vandenõuteooriaks: miks peaks tugev paar nõrgaga koopereeruma ja kui tugev see paar siis olema peaks, et võiks suvalised inimesed üles vedada?)

* Segadus, kuna me muid koondisi sellisel moel ei moodusta.

(Mis seal vahet on, segapaaride koondis ilmselt reaalselt moodustataksegi konkreetselt üheks turniiriks ja osalevad paarid ei pruugi üldse vahepealsel ajal väga koos mängidagi. Lisaks – varem on katsetatud ka koondise moodustamist võistkondlikult, tõsi viimati oli see ca aastal 2000; ja niipalju kui ma aru olen saanud, siis seenioride koondis on seni moodustunud peamiselt koopteerumise teel. Naiste koondise jaoks on olemas küll reglement, kuid kuna reaalselt me räägime umbes kümnekonnast isikust, kellel kõigil pole reeglina samal ajal huvi ja võimalust, siis see on ka pigem „moodustunud“. No ja lõppeks riigisiseselt võib vabalt kasutada erinevaid meetodeid, needsamad inglased moodustasid lahtise koondise nii, et Forrester-Robson määrati ja ülejäänud kaks kohta mängiti välja IMP-paarikal, kuhu kutsuti kümme paari)

* Miks peaks kaks paari saama õiguse valida endale ise kolmas?

(Aga kes siis veel, nemad on ju enim huvitatud, et asine kolmas paar olemas oleks? Lõppeks reaalselt on ka lahtise koondise moodustamine sarnane, siingi kummitab see häda, et reaalsete koondise paaride arv on üsna limiteeritud ja koondis põhimõtteliselt moodustub ise TOP-3 paaridest).