Wednesday, January 10, 2018

"Raske on olla õpetaja"

Nagu elu näitab, kipub aasta algus kuidagi väga ruttu ära kaduma. Ja miskipärast on kooli tagasi minna väga väsitav – nii esmaspäeval kui teisipäeval tuli koju jõudes esimese asjana päevakavva lõunauinak…

Vahepeal sai ka bridžiturniir mängitud, läks keskeltläbi: paarikaid mängisin paaris Susannaga, ühe võitsime, teisel olime 7. kohal, kokku 4.; võistkondlikul hõljusime Eesti koondisega pärast esimest päeva viimasel kohal, teise päevaga tõusime kuuendaks. Oleks üks päev veel olnud, küllap oleksime ära võitnud J. Samal ajal tegi ajalugu naistekoondis (Maarja-Irene, Ines-Aire), kes tõenäoliselt esimese naisvõistkonnana võitis Eestis bridžiturniiri.

Aga miks kirjutan: kui mu uusaastalubaduste järel küsiti, et kas ma hakkan pidama goodreadsis järge, siis teatasin, et ei hakka, aga võin regulaarselt update’i teha. Seni püsin ilusti graafikus, et aastaga 50 raamatut läbi lugeda. Teine nädal on poole peal ja mul on raamatuid läbi neli! Tõsi, ma olen teinud mõõdukalt pätti, kolme neist alustasin juba eelmise aastanumbri sees, kuigi ühegagi kaugele ei jõudnud. Ja mis siin salata – ma olen tegelikult väga rõõmus, et ma lugemise taas olen üles korjata suutnud, selle käigus saab nii mõndagi huvitavat teada.


Aga raamatuist siis lähemalt. Kui esimese raamatu pealkiri oli „Eestid, mida ei olnud“, siis tinglikult võiks teise raamatu nimetada „Rootsid, mis olid“ ning kolmanda „Venemaa, mis on“. Ehk siis tegelike pealkirjadega „Rootsi ajalugu“ ja „Venemaa loomine“




Rootsi ajaloo vastu huvi tundmiseks on mul võib-olla geneetiline eelsoodumus – mu isa põhiline uurimisteema on olnud Rootsi ajalugu. Ise ma olen ülikoolis võtnud kaht Rootsi ajaloo loengut ja ka mu magistritöö teema oli seotud Rootsi ajaga Eestis. Raamat oli üldiselt täpselt selline, nagu võib eeldada „mitte väga paksust“ teosest, mis võtab kokku kogu ajaloo jääaja lõpust tänapäevani, ehk siis kasutades ühe mu õppejõu (veidral kombel sellesama, kes Rootsi aega õpetas) väljendit – „mööda latvu“. Nii et kui kellelgi on huvi end Rootsi ajalooga üldjoontes kurssi viia, on tegemist väga hea asjaga, põhjalikuks tudeerimiseks jääb aga pigem napiks. Lugeda oli seda lihtne ja ise jäin ka rahule, sest minu jaoks oli seal piisava põhjalikkusega selgitatud seda, kuidas said Rootsi võimule Bernadotte’id, mis minu jaoks oli alati natuke müstika tundunud – ja paraku ülikooliloengud lõppesid natuke enne seda perioodi ära. Varasemate asjade puhul ta mulle midagi juurde ei andnud, aga noh, eks mu teadmised sellest on ka pehmelt öeldes „üle keskmise“.



Venemaa loomine oli natuke raske lugemine, aga jällegi täitis minu jaoks ära nii mõnedki lüngad. Mis siin salata, moodne Venemaa on asi, mis minu poolest võiks/peaks olemata olema, aga kahjuks on see bardakk meie naabruses ja selle kohta midagi teada  otseselt paha ei ole. Raamat andis suht hea ülevaate idanaabri juures toime pandud poliittehnoloogilistest võtetest ja tegi minu jaoks tagantjärgi selgemaks, mis rolli mõni tuntud ja uudistest korduvalt läbi jooksnud tegelane mängis: seni oli mul küll üsna udune ettekujutus, et mis vahe on Tšernomõrdinil, Tšubaisil, Primakovil ja teab kellel veel ja miks sealt Putin üles kerkis oli ka väga ähmane.





Neljandaks raamatuks võtsin nõukaaegsete lühijuttude kogumiku „Raske on olla õpetaja“. Seal oli peotäis „vennasrahvaste“ lookesi, kus räägiti õpetajatöö eri tahkudest. Enamasti mustas toonis. Raamatu enda tõi mulle vist Susanna, arvata on, et pealkirja pärast, mille, ma usun, kõik võivad tõeseks tunnistada. Raamat ise ei olnud otseselt suurem asi, kuigi vast mõtlemapanevat leidus, aga mis mulle selle juures väga meeldis, oli see, et seal kasutati palju uusi – või aktiivmälust kustunud – sõnu. Ma arvan, et minu suhteline edu mälumängus on seotud sellega, et väiksena lugesin hunniku sarnaseid nõukogude vaimu sünnitisi ja võtsin neid suuresti reisikirjadena, ning sõnad ning nende tähendused on mulle alati huvi pakkunud.


See raamat tuletas mulle taas meelde sõna „kajur“ (mida ma varem teadsin) ja siis kui juhtusin lugema sõna „aiil“, heitsin kiirpilgu klaviatuurile, tuvastasin, et „i“ ja „u“ on kõrvuti ning noogutasin omaette teadvalt, et trükivigu tehti ka varem. Seejärel leidsin selle sõna uuesti ja netiotsing andiski vastuse, et selline sõna on olemas, kusjuures praktiliselt sama tähendusega, kui „auul“

Tuesday, January 02, 2018

Uusaastalubadused ja muud sõnavahtu

Kuna uus aasta on see hetk, kus tasub anda lolle lubadusi, kuidas ennast paremaks muuta, siis teen endapoolsed ära – ja panen nad kirja, et mulle võiks neid aasta pärast nina peale visata.

Kuna ma üldiselt olen endaga rahul (ma saan aru küll, et objektiivselt võttes nagu palju põhjust pole, aga ma üldiselt olen leplik ja rahumeelne inimene), laisk ning pragmaatiline pealeselle, siis ei saa need muidugi väga põrutavad olema. Näiteks – mul pole mingit mõtet lubada, et nüüd hakkan trenni tegema ja võtan N kilo alla. Kui väljas on külm, märg, vastik ja pime, siis jee ma midagi tegema hakkan… Aga sellegipoolest on asju, millest ma ise tunnen, et viimasel ajal on puudu jäänud. Muu hulgas ka plogimine – aga selle kohta ma tean, et mingi hetk tekitan endale jälle pausi sisse, nii et seda eesmärgina ei sõnasta.

Suur number 1 selles listis on lugemine.
Viimasel ajal ei jõua kuidagi raamatud kätte ja vaba aeg läheb kas lihtsalt niisama akude laadimiseks, sudokude tegemiseks või arvutis CIVi mängimiseks. Kõik on ju suurepärased tegevused, aga ma aeg-ajalt taban end samalt äratundmiselt, mille tõttu ma netis pokkeri mängimise lõpetasin: „see teeb natuke rumalamaks“. Ma ei kavatse ühestki eelpoolnimetatust küll loobuda, aga võtan plaani neid tegevusi lugemise arvelt kärpida. Ehk siis sõnastan eesmärgiks:
„Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.

See on parasjagu raamat nädala kohta ja natuke võimalust looderdada  (mille pärast ma väga süümekaid ei tunne, kuna tehniliselt võttes loen ma tänu oma töökohustustele niikuinii aastas läbi vähemalt 10 raamatut – ajalooõpik on ju ka raamat, eks?).
Ja praegu on siis ilmselt õige hetk uhkusega teatada, et vana aasta viimasel õhtul tänu Mairi jõupingutustele minuni jõudnud „Eestid, mida ei olnud“ sai paar tundi tagasi läbi loetud ja esimene linnukene kirja pandud.

Number 2 on hoopis teisest ooperist. Nimelt me elame küll oma praeguses residentsis juba ligi 9 aastat, aga tehniliselt võttes on kolimine endiselt pooleli. Nimelt kügeleb meil elutoas üks klaver, Krasnõi Oktjabr nimeks, mis kõikide plaanide järgi pidi asukoha leidma teisel korrusel, kuid seoses trepi kitsuse ja järskusega pole sinna kuidagi jõudnud. Uusaastaõhtul tegime katse seda üles nihutada, aga isegi kui kandva jõu poolest võinuks sellega toime tulla, siis paraku tegi see, et palju inimesi seda korraga tõstma ei mahu, ikkagi oma töö ära ja üritus jäi pooleli. Asja ainukeseks positiivseks küljeks oli see, et klaveri alt sai aastatega kogunenud tolm likvideeritud. Vahepeal avanenud pilt kinnitas minu sügavat veendumust, et meie elutuba on ilma selle pillita kordades harmoonilisema ja ilusama väljanägemisega. Seega:

„Klaver kaob!“
(eeldatavalt ülemisele korrusele, Maarjal on temaga mingi emotsionaalne side, kuigi minu teada on ta seda 12 aasta jooksul ainult ca kaks korda mänginud ja päris likvideerimine seega ilmselt ei tule töösse)


Number 3: Bridžialased eesmärgid:
Kuigi sel aastal on ka Euroopa meistrikad, siis ilmselt tuleb tõele näkku vaadata, et amatööridena oleme me oma tipus ära käinud ning neljast pikaaegsest koondise paarist mitte ükski reaalselt mõtestatud tööga ei tegele (üks on üldse lahku läinud) ning sama tasemega paare pole vahepeal tekkinud. Seega sportlikke eesmärke sättida ilmselt pole mõtet – rahvusvahelisel tasemel on lagi käes ja Eesti siseselt ei ole turniiridel kõrgete kohtade saamine motiveeriv, kui siis ainult esteetilise naudinguna kui õnnestub hästi mängida.
Tõsi, sügiseti on küll igal aastal „väikeriikide EM“, kus Eesti on regulaarselt medali saanud – viimasel sügisel jäädi küll ilma – aga minu hinnangul, mida ma küll olen korduvalt välja öelnud, aga ega üks kord juurde liiga ei tee, on sealne edu ikkagi suhteliselt eneserahuldamise mastaabis ettevõtmine, ning me Leoga ei ole reeglina seal Eestit esindanud (viimane kord leiti, et kuna „suurt“ EMi pole, siis peaks sinna kolm paari saatma – kahepäevasele turniirile! – ja me loobusime, kuna see ei tundunud enam muude asjade logistika paika saamiseks mõistlik ettevõtmine).
Seega ilmselt saab eesmärk olema jätkata senist tegevust algajatega (uhkuse/ülbusega nendin et kuigi meil pole praegu päris nii kõvasid juuniore kui „minu ajal“, on juunioride üldseis läbi aegade parim, praegune juunioride umbes viienda koondise tase oleks minu karjääri ajal enamasti olnud umbes teise koondise tase, ehk siis „rohkem entusiastlikke noori/uusi bridžikäppasid!“
Lisaks peaks reanimeerima oma bridžiplogi – kuigi ilmselgelt iga päev ma kirjutada ei jõua, siis nädalas vähemalt korra ikka peaksin suutma midagi ette võtta – mõni huvitav jagu ju ikka ette tuleb, arvestades, et ma nädalas neid ca 60-80 mängin. „aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva Jaotusesse!“


4. Oma igapäevast leiba palehigis teenides võiks ju ka mõned eesmärgid olla. Need küll paraku ei ole ainult minus kinni, aga võiks ju plaani võtta juhendada oma bandet piisavalt, et „mu õpilased osaleksid maksimaalselt edukalt ajaloo-olümpiaadil ja koolinoorte mälumängu meistrivõistlustel“. Mis on maksimaalne edu, selle kohta pole mul õrna aimugi, aga küllap ma tulemusi nähes ära tunnen, kas ma olen rahul või ei.

5. Kuna seoses täiendavate kohustustega on mul olnud üsna raske sügis, siis jõudsin tõdemusele, et isegi minu võimetel on piirid. Seega olen kasutanud jõuluvaheaega ennekõike akude laadimiseks (kuigi jah, minu vanuses kolmest järjestikusest ööst kahe vahele jätmine ei kõla pealtnäha päris sedamoodi – aga ma tunnen, et see nii toimis) ja olen jõudnud tõdemusele, et „Ennast rihmaks ei tõmba!“ Ehk siis ilmselt vaatan läbi oma erinevad kohustused ja ajagraafikud ning – nii kahju kui mul seda ka öelda ei ole – lükkan ülikooliõpingud pausi peale. Lõppeks mul ei ole see teine magistridiplom otseselt hädavajalik ja kuigi ma seda ikkagi pigem tahan, siis ilmselt on mõistlik asja lähemalt vaadata sellisel hetkel, kui vabamat aega rohkem on. Tõenäoliselt millalgi siis, kui ma tunnen, et ma olen liiga vana, et juunioridega mässata või kui ma olen piisavalt osav õpetaja, et võin seda ametit seljaaju pealt teha.

Ühesõnaga list siis lühidalt kokku võttes selline:
1. „Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.
2. „Klaver kaob!“
3. „Rohkem entusiastlikke noori/uusi bridžikäppasid!“
4. „Aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva Jaotusesse!“
5. „Mu õpilaste maksimaalselt edukas osalemine ajaloo-olümpiaadil ja koolinoorte mälumängu meistrivõistlustel“.
6. „Ennast rihmaks ei tõmba!“

Tundub aus.


Lõpetuseks siis muud sõnavahtu ka, nagu pealkirjas lubatud.

A) Leidsin, et ma olen sotsiaalselt alaarenenud. See kolmest ööst kahe vahele jätmine sai juba ära mainitud (üks läks bridžimaratoni alla ja teine oli uusaastaöö, ning tegelikult viimasel puhul ma ikkagi hommikul kuuest liikusin magama), aga tuvastasin, et ma kipun ennekõike lävima nooremate inimestega: näiteks uusaastaööl siin olnud bande keskmine vanus oli noorem, kui minu 25. sünnipäeval olnud inimeste keskmine vanus. Vähemalt ma eeldan seda, kuna see oli praegu 25 aastat ja „kui ma väike olin“, siis lävisin ma ennekõike inimestega, kes olid minust vanemad – ehk siis paradoksaalsel kombel mingi hetkeni olin ma seltskonnas enamasti kõige noorem inimene ja praegu olen üks vanemaid. Tegelikult on noorte seltskond tore (muidu ma ei tegeleks asjadega, millega ma tegelen), aga tekitab huvitavaid logistilisi probleeme – nimelt neil pole reeglina ei lube ega autot, ning meie juurde navigeerimisel tuleb natuke rohkem vaeva näha.

B) Loetud raamat – „Eestid, mida ei olnud“ – väärib ometi vastukaja? Hindaksin seda „rahuldava“ hindega – kuigi jah, see „rahuldav“ on sellise kõrvaltooniga, et ma ootasin natuke rohkemat. Tegemist oli siis lühijuttude kogumikuga, kus Eesti ajaloo peale on põimitud lugusid, mida siin ei olnud – mõni rohkem alternatiivajaloo moodi, mõni rohkem fantaasiasse. Jõudsin tõdemusele, et mulle ei meeldi, kui ajaloolised sündmused on kokku miksitud üleloomulikuga – ükskõik kas siis fantaasiaga või ajastule ebakohase teadusega, vaid ma eelistan väga tuntavalt usutavaid variatsioone tuntud teemadel. Sestap kogumikus olnud asjadest meeldisid enim Weinberg ja Seeder, samuti ka Sander (kuigi see ei olnud minu hinnangul alternatiivajaloo žanrisse kuuluv, välja arvatud sellega, et ta tegevus toimus ajas/kohas, mis oli Eesti). Ja nagu Mairiga lõõbitud sai, siis see tekitas tunde, et „huvitav, kas ma isegi ei oskaks mitte paremini kirjutada“.

Vastus sellele on kahjuks küll „kindlasti mitte“, kirjanduslike kalduvustega mind paraku pole väga õnnistatud – kuigi magtöö kaitsmisel pidas retsensent vajalikuks ära märkida, et „autoril sõnu jagub, aga õnneks on ta hästi loetav“ (vms). Aga jah, ma olen tuvastanud enda juures loova fantaasia ja abstraktse mõtlemise puudujäägid, nii et ilmselt parim, mida ma suudan, on kellegi loomingu kallal iriseda või siis aidata detaile häälestada.

Wednesday, July 05, 2017

Baskimaa - Navarra - Languedoc. 9. päev - Aigues-Mortes

Pidu hakkab siin vaikselt läbi saama: täna on reisi viimane päev (tehniliselt võttes on muidugi viimane päev homme, aga see on sisustatud lihtsalt tagasitulekuga). Planeeritud oli see täieliku puhkepäevana – ühegi atraktsiooni külastamist nimekirjas polnud ja kes tahab, see logeleb rannas, kes tahab vaatab linnas ringi jne.

Kuna meie giid oli poetanud vihje, et meist ca 7 km kaugusel asub huvitava nime ja ajalooga linnake Aigues-Mortes. Kuna ilm ja ilmateade tundusid ideaalsed, leidsime, et parim viis sinna minna on jalgrattaga. Õnneks oli laenutus kohe hotelli kõrval ja transpordivahendi soetamine osutus imelihtsaks. Maarja sai veel saksa keeltki harjutada, kuigi me ilmselt oleksime selle asja joonde ajanud ka prantsuse või inglise keeles, küsis sealne tööline, et kas me saksat räägime – ja oligi ühine keel leitud. Mina noogutasin lihtsalt pead kaasa (kuigi üllataval kombel sain ma täitsa aru, millest nad rääkisid). Ainuke ebameeldiv asi oli, et ma pidin sõitma naistekaga, mis oleks võinud olla natu-natukene suurem, aga 7km siledat maad sellega läbida ei olnud ka eriline probleem.
Rattatee oli ülihea asfaldiga, sile ja sirge, ning käis läbi looduskauni koha – ehk siis vasakul küljel (minnes) oli mingi järvelaadne asi, paremal pool aga kanal, mille taga asusid soolatasandikud ja kus võis näha aukartustäratavalt suuri soolakuhilaid. Järv kubises lindudest, muuhulgas pidas seal laata parv flamingosid ning tsikaadid siristasid täiega.

Maarja taustal on kujud le Grau-du-Roi sadamas, ilmselt kujutavad meremeeste naisperet....

Jalgrattateel. 
Need künkad (kraanad skaalaks) on sool....

Jalgrattatee ääres olid ka neli valget hobust koos kahe vasikaga. Nagu näha, siis olid nad möödasõitjate suhtes sõbralikult meelestatud. Ma ise küll ligidale ei julgenud minna, ma ei usalda hobuseid. Ahjaa, varem polegi vist kuskil maininud, et Camargue'i piirkond on kuulus oma valgete hobuste poolest, see on vist umbes üks väheseid asju, mida ma enne siia tulekut selle kohta teadsin.




Aigues-Mortes (mis pidi kohalikus murdes tulema sõnapaarist „Surnud vesi“) oli küll sadamalinnana juba keskajal kaubanduslikult läbikukkunud ettevõtmine: sadam kippus ummistuma, kaubapunktina jäi ta ikkagi Nimes’i ja Toulouse’i eelsadamaks ja elu natuke kiratses; kuid poliitiliselt oli tegemist väga olulise asjaga. Nimelt oli see esimene koht, kus Prantsuse kuningriigi piirid jõudsid Vahemere äärde. Toimus see aastal 1248 (samal aastal, mil Tallinn sai linnaõiguse), kui kuningas Louis IX Püha hankis selle maatüki, et püsti panna sadam, mille kaudu ristisõdadesse purjetada. Kuna teadupärast üks kord reha otsa astuda on selgelt liiga vähe, võttis ta sama asja ette ka aastal 1270, kus lõpuks sai koolera, mille kätte ta kooles, aga mitte enne, kui oli siia piraka torni püsti pannud, mille külge tehti lõpuks kindlus. Edasi oli Aigues-Mortes kõigepealt oluline kohana, kus Templiordu rüütleid vangis hoiti ja paar sajandit hiljem hugenottide kantsina. Lõuna-Prantsusmaa see ala, kus varem oli olnud tegev katarite liikumine, oli ka protestantismi tekkimisel väga aldis olema usklikum kui paavst ise ja see paavstile koos tema kildkonnaga (ennekõike Hispaania kuningakoda) see teadagi väga ei meeldinud – ilmselgelt rahakoti pihta oli hoop liiga valus. Prantsusmaal peeti sajandi lõpuni maha vähemalt 8 ususõda ja asi rauges alles siis, kui troonile sai Navarra Henri (Prantsuse kuningana Henri IV), kes sünnilt hugenotina jõudis tõdemusele, et „Pariis väärib missat!“ ja vahetas usku, ning andis välja Nantes’i edikti, millega määras kindlaks linnad, kus hugenottidel on omad privileegid. Ning nende linnade sekka (mida oli kümmekond) sattus ka Aigues-Mortes. Paraku järgnevate valitsejate Louis XIII (või pigem tema kardinal Richelieu) ja Louis XIV jaoks sõnamurdmine probleem ei olnud ja hugenottide kiusamine taastus ning kestis põhimõtteliselt Prantsuse Revolutsioonini – reaalselt ilmselt kauemgi. Ning neile tuli loodud pirakas loss kasuks selles suhtes, et sinna andis vangi panna palju inimesi, kes uskusid küll sama jumalat, aga  natuke „valel“ moel, seega sai sellest suurim vangla protestantide jaoks. Mingi hetk hakati kinnipeetavate hulka küll vähendama ja peeti kinni vaid tähtsamaid, vähemtähtsamate puhul saadeti mehed galeeriorjusse ja naised asumaadesse, kus nad pandi vägisi abiellu korralike usklikega.
Mälestuskivi hugenottidele

Maarja ühel linnuse põhjakülje käigul
Katsetused panoraamiga - põhimõtteliselt võiks olla kogu linnuse müür pildil

Müüri juures oli autokaravanide peatuspaik - ja neid oli seal päris palju. Tegelikult see idee - autokaravaniga Lõuna-Prantsusmaal puhata - tundub üliheana

Pilt müürilt soolaväljadele

Tänapäeval on kindlus säilinud (või restaureeritud?) põhimõtteliselt täisformaadis: olemas on terviklik linnamüür – okei, sinna on tehtud liikluse hõlbustamiseks allapoole avausi, mida esialgu ette polnud nähtud, seega sai teha ca 1,5 kilomeetrise ringretke müürikäigu peal. Käigule jäävaid torne kasutati muuseumisaalidena, kus siis valgustati lisaks kohalikule linnale ka laiemalt selliseid teemasid nagu Louis Püha, reformatsioon, ususõjad, Kamisaaride sõda, naiste roll prantsuse protestantismis jms. Ühesõnaga me kulutasime linna peal kokku umbes 5 tundi (koos söögi ja poerehaga) ning siis vurasime koju tagasi. Mis siin salata, selline turistitamise viis meeldis mulle siiski natuke rohkem kui senine „palju ristikesi erinevate – kuigi ülivingete – vaatamisväärsuste juures“, nii et jäin tänase päevaga väga rahule. Samuti oli väga mõnus pärast pikka pausi taas jalgrattaga sõita.
Vaade linnuse kõige imposantsemale tornile

Ja vaade torni tipust linna läbivale kanalile
Õhtu lõpetuseks tegime väikese poetuuri le Grau-du-Roi’s (ahjaa, saime Aigues-Mortes’is teada, et „grau“ tähendab looduslikku kanalit, äkki eestikeelne vaste oleks „väil“?) ja õhtu lõpetasime crepi ja jäätisega. Lõpuks võtsin julguse kokku ja proovisin ära ererohelise kaktuse-piprajäätise. Kiidan seda ja julgen kõigile soovitada, aga hoiatan, et kuigi tegemist oli kahtlemata magustoiduga ja ta oli mõnusalt värskendavalt hapu, oli see ka tõesti vürtsikas, pärast suulagi õhetas. Nii et kui kellelgi tuleb tahtmine seda proovida, soovitan teiseks kuuliks võtta midagi mahedat. Mul vedas, leidsin, et tahan proovida ka litšijäätist, ja see sobis üsna hästi.

Homme alustame minekut hotellist kell pool seitse hommikul ja kogu päeva teema on „pikk tee kodumaale“, seega ilmselt võib selle reisikirja lõppenuks lugeda. Võib-olla siiski teen mingi kokkuvõtva postituse, aga see läheb lahtrisse „kui viitsin“ – ja teadagi, kuidas mul viitsimisega lood on.

Tuesday, July 04, 2017

Baskimaa - Navarra - Languedoc. 8. päev - Canal du Midi - Nimes

Tänane päev algas paadireisiga mööda Canal du Midi’d, alustades kohast nimega Beziers. Tegemist on siis kanaliga, mille eesmärk oli ühendada Vahemeri Atlandiga. Valmis ta 17. sajandil Louis XIV käsul – ja esialgu kasutati seda ka mõnel määral sihtotstarbeliselt, ehk siis posti ja kaupade veoks. Mingil hetkel aga leiutati raudtee ja kanal jäi peamiselt turismiotstarbeliseks. Kanal pidi oma ületama mägesid ja orge ning seetõttu oli seal vinge lüüside süsteem, lisaks sellele ületas ta korra jõe ning korra käis läbi tunneli – aga mis siin salata,  kuigi tegemist oli insenertehnilise suursaavutusega, võttis see kõik omajagu aega, laev ei olnud just väga kiire ja kuigi vaated olid suhteliselt ilusad, muutusid nad mingi hetk suht-koht üksluiseks, nii et minu poolest oleks võinud see asi olla ka viie tunni asemel umbes poole lühem. Süüa anti, tõsi küll, mitte konni vaid erinevaid mereolluseid.

Meie paat "Lõunatuul"
See seal all meiega ristumas on jõgi. Ehk siis sõitsime paadiga üle silla, et risti üle jõe jõuda


Lüüsid - ehk siis selleks, et edasi sõita, pidime ootama, kuni vett piisavalt palju "vanni" tuli, et laev nende väravateni jõuaks.

Vaade mäest alla, läbitud veeteele

Kohati olid sillad nii madalad, et pead tuli all hoida, eriti neil, kes istusid servmistel kohtadel

Teine peatuskoht oli huvitam – käisime Nimes’i linnas, mis Vana-Rooma ajal oli Gallia Narbonensise provintsi üks tähtsamaid linnu nimega Nemausus. Seal on säilinud Rooma ajast vinge amfiteater, mis mahutas omal ajal 24 000 inimest. Ikka nii, et tähtsad ninad madalatel korrustel ja rahvarämps ronigu kõrgemale. Tänapäeval on seda renoveeritud ja kasutatakse spordivõistlusteks, härjavõitlusteks ning kontserditeks ning mahutab ta ca 15 000 inimest. Mis gladiaatorite võitlustesse puutub, siis giid rääkis, et kohalik standard oli see, et võitlesid mitte orjad vaid vabatahtlikud, ning võitlus käis mitte surma vaid vereni (mis muidugi ei välistanud, et mõni natuke kõvemini pihta sai ja selle käigus ära suri).
Teine huvitav asi Nimes’is oli taas Rooma ajast pärit tempel, mis oli tänapäevani säilinud, kuna talle oli pidevalt kasutust leitud ja ei lastud niisama laguneda. Omapärane oli, et templi küljes oli kunagi olnud kiri, mis rääkis, kellele see oli pühendatud – aga tähed olid kaotsi läinud. Samas olid näha olnud nende kinnituskohad ja selle järgi suudeti dešifreerida algne teade (pühendatud oli ta Augustuse kasupoegadele Gaiusele ja Luciusele).


Nimes'i linna sümbol on krokodill. Väidetavalt see tuleneb sellest, et sinna saatis Caesar pensionile oma Egiptuse sõjakäigu veterane. Küllap kunagi, kui mälestus sellest on kadunud, hakkavad tuleviku arheoloogid arvama, et sealkandis kubises krokodillidest, kuna neid on ju nii palju kujutatud.
Härjavõitleja kuju Nimes'i amfiteatri eest. Härjavõitleja olevat olnud mingi kohalik legend, kes aga ükskord härjalt sarvega sai, nii et põhimõtteliselt oli halvatud. Hulk aega ja palju taastusravi hiljem saadi ta siiski jalule ja liikuma, ning tüüp kasutas taastunud liikumisvõimet selleks, et endale ots peale teha. (Ei saa mitte jätta mainimata, et eutanaasia oleks palju aega ja ressursse kokku hoidnud...)

Sisevaade amfiteatri käikudesse


Ülalnimetatud tempel Nimes'i linnas


Nagu üldiselt selle reisi vältel, oli tänagi kavas ka kolmas peatuspunkt – selleks oli samuti Rooma ajast pärit ehitusmälestis – Pont du Gardi akvedukt, mis asub Nimes’ist natuke väljas. Tegemist olla ühe võimsaima akveduktiga, mida roomlased kunagi rajasid ja see pidi tooma linna vett 50 kilomeetri kauguselt. Ehitis oli tõesti muljetavaldav – aga omapärane oli, et selle all olev jõgi oli täiesti aktiivselt kasutuses: kaarte alt sõudis läbi kanuumatk ja mõlemal pool oli rand ujumiskohtadega.

Esimene pilk ehitisele - oli ikka muljetavaldav hunnik kivisid küll!


Vaade alla, veesportlaste poole


Pont du Gardi juures oli puu (ilmselt õlipuu), millele oli pühendatud tahvel, mis väitis, et puu on pärit kümnendast sajandist. Siiski  oluliselt noorem, kui akvedukt.

Huvitaval kombel on Prantsusmaal hästi vähe kasse näha. Ühte nägime Carcassonne'i müüride vahel ja teist Pont du Gardi lähedal luusimas - ja kusjuures mõlemal oli selline natuke katkutud saba. Pildil olev isend tundus olevat nooruke ja sõbralik/uudishimulik, ta oli juba alustanud meiega vokaalset suhtlust ning võttis suuna Maarja jalgade suunas, kui üks inimene ta ära ehmatas sellega, et üritas tast mööda spurtida, "et must kass üle tee ei läheks". Jäigi kass silitamata... Ahjaa, õhtul nägime  veel üht kassi meie linnakeses maja rõdul, saba olemasolu või puudumist ei õnnestunud tuvastada.

Hoolimata sellest, et reis on olnud äärmiselt huvitav ja olen näinud palju asju, mida ma olen pikka aega näha tahtnud, hakkab see juba üsna ära väsitama, nii et homne puhkepäev on teretulnud. See tähendab, et mingit „programmi“ kui sellist meil ei ole, tõenäoliselt laenutame Maarjaga jalgrattad ja läheme lähikonnas olevad Aigues-Mortes’i linna väisama ning šoppame  mingit träni. Võib-olla ka lihtsalt logeleme.

Monday, July 03, 2017

Baskimaa - Navarra - Languedoc. 7. päev - Carcassonne-Camargue.

Tänane päev oli tõenäoliselt reisi seni parim. Hommikul alustasime Carcassonne’i Cité avastamisega – ehk siis seal oli müüridega ümbritsetud kogu keskaegne linnasüda ja lisaks veel kohaliku aadli kindlus. Müüre oli mitte üks, vaid kaks ja kõik nägi välja nagu liiga ilus, et olla tõsi. Tõenäoliselt nii ongi. Lähemalt kirjeldama ei viitsi seda hakata – asi on piisavalt tuntud ja giidi väitel on tegu turistide hulga poolest Prantsusmaa turismimagnetiga nr. 2, Eiffeli torn on siiski eespool.
Lisaks müüridele oli seal ka hulganisti pudipadipoode turistinänniga ja ma jõudsin mingil hetkel tõdemusele, et „peaks hakkama ehteid kandma“. Häda siis sellest, et poed on lademes täis ilusat nänni, aga nagu lihtsalt niisama ei taha midagi osta. Naisterahvastel on selles suhtes hulga lihtsam – leiutad mingi ilusa ehte ja ostad selle ära – aga mida peaks tegema inimene, kellel on elus olnud umbes-täpselt üks ehe, ehk siis koolilõpusõrmus, ja seegi juba 15 aastat kadunud? Lõpuks ikkagi lõpetasime kaubandusvõrgu ohvrina ja varusime pisikese kuid ilusa Oksitaani risti kujulise külmkapimagneti.
Lossi sissekäigu juures olev kuju, mis peaks kujutama saratseenide printsessi, nimega Carcas, kelle järgi linn nime on saanud. Legendi kohaselt olevat ta jäänud piiramise ajal linna pealikuks (ta mees või vend oli surma saanud) ja kui häda oli suur, siis ülbitsemise mõttes lasi sea nuumata ning läkitas piiravatele frankidele vastu pead. Nood vaatasid, et ju siis piiratavatel ressursse jagub kui nood niimoodi priiskavad, ja lahkusid.... 
Linnas oli ka suht lahe katedraal, mis oli täis ilusaid vitraaže

Kahjuks ei saanud me ka Carcassonne’i avastada päris nii palju, kui see koht väärt oleks, aeg pressis natuke peale.
Edasi sõitsime Vahemere poole, aga tee juures tegime peatuse Lõuna-Prantsusmaa suurima megaliitehitise juures. Kohanimi on mul muidugi juba meelest läinud. Väidetavalt olevat Languedocis dolmeneid ja menhireid täitsa palju, kuigi vähem kui Bretagne’is, aga need ei olevat väga muljetavaldavad. Seal oli siis üks dolmen (varem olnud neid rohkem, aga noh, 5000 aastaga jõuab nii mõndagi kaotsi minna), mida me vaatamas käisime. Selle juures tabas meid veel üks looduslooline üllatus – nimelt seal kubises tsikaadidest, kes tegid sellist müra, mida ei ole võimalik kirjeldada, ma olin autost välja astudes veendunud, et tegemist on mingi kastmismehhanismiga.
5000 aastat kiviehitist minu pea kohal ähvardavalt varitsemas. Õnneks mitte varisemas.

Järgmiseks sihtpunktiks oli külake nimega Marseillan. Tegemist on suhteliselt mõttetu kalurikülaga, mis asub toreda laguuni ääres, mis on üks Prantsuse kõvemaid karbikasvatuskeskusi (teine vingem koht on Atlandi ääres, Bordeaux kandis). Läksime siis ühte kohaliku ettevõttesse, kus kõigepealt anti meile süüa: eelroaks röstitud rannakarbid, mis olid maitsestamata, kuid ilmselt tänu „mere maitsele“ mõnusad ja vürtsikad, sellele juurde veel Sangria. Kui rannakarpe olen ma varemgi söönud (tõsi, enamasti purgistatud kujul mingis marinaadis), siis edasi läks asi aga tõepoolest huvitavaks. Teiseks eelroa käiguks oli laud kaetud austrite ja meritigudega, sekka veel ka krevette – ning ilmselt mereannivastaste lohutuseks ka väike vaagnake vorsti- ning singijuppe. Ei austreid ega tigusid polnud ma kunagi varem tarbinud, sestap olin ma selle käiguga äärmiselt rahul ja testisin mõlemaid korralikult järgi – ja mõlemad osutusid väga mõnusaiks, eriti tigu. Kusjuures isegi Maarja testis mõlemad ollused järgi ja jättis nad välja sülitamata (kuigi ähvardas, et tõenäoliselt järgmine kord enam ei proovi). Kolmas käik oli natuke ebaõnnestunud – kalmaari sees oli mingi lihaollus – nimelt kalmaar oli natuke kumjaks küpsenud, aga magustoit see-eest oli jälle hea – ma ei tea, mis see oli, aga kui ma seda kuidagi kirjeldama peaksin, siis ütleksin, et kõige sarnasem kirjeldus oleks vanillikaste koos vahukommiga.

Seejärel läks asi veelgi paremaks: meile tehti väike ekskursioon, kus tutvustati karpide kasvatamist. Lühidalt asju kokku võttes: see kand on ideaalne karbikasvatuspiirkond, kuna seal on põhimõtteliselt tegu riimveega (sisse tulevad suured jõed ja kanalid ning põhilisest Vahemerest on ta mõnevõrra eemaldatud, õigemini ühendatud kahe läbipääsuga). Tüübid toovad Bordeaux kandist austrihakatisi ja kasvatavad need suureks (kahe aastaga, kui Atlandis läheb selleks neli aastat) ja seal piirkonnas on umbes 650 väiketootjat: laguun oli tõesti paksult täis karbiplatvorme, nagu päikesepaneelid juba. Pool püütavast läheb kohe kaubaks käest kätte kohalikul turul, teise poole ostavad kokku supermarketid ja selline seltskond. Ühesõnaga – koha peremees rääkis üsna palju ja meie üritasime aru saada. Selle arusaamise kahtlane külg oli muidugi see, et tema rääkis vaid kohalikke keeli (ehk siis reaalselt prantsust) – ja meil väga prantsuse keele oskajaid ei olnud, tõen. mina olin seltskonnas selle poolest umbes kolmas. Kuigi meil tekkis Carcassonne’is kohalik abivägi – ehk siis üks eestlane, kes on seal vabatahtlikuna, siis tema prantsuse keel väga hea ei olnud, aga eks nad Maarjaga üritasid rahvast natuke kursis hoida. Mina salgasin oma oskused külmalt maha.
Teod ja krevetid koos aiolipotsikutega. Teod olid üllatavalt lihasarnased ja maitsvad....

Õnneks ei pidanud me ise austreid avama, vaid meid ootas juba kaetud laud


Vaade merele. Need platvormid on siis asjad, mille külge kinnitatakse austrikarbinöörid
Õhtu lõpetuseks sõitsime Camargue’i regioonis olevasse Le Grau du Roi linna, mis saab meie baasiks kuni reisi lõpuni. Tegemist on linnakesega Rhone’i suudmes, mis on täiesti viisakas turistilõks. Panime asjad maha ja tegime väikese tuurikese rannas ning linna peal ja võib öelda, et ilm on võrreldes reisi algusega end ära keeranud: kui varem oli selline armas eestimaine ilmake, ehk pluss paarteist ja vihmasabinad, aga nüüd on kuskil kahekümne viie kanti ja päike lõõskab. Ning linnakese jäätiselettides on umbes 50 erinevat maitset. Hotell asub meil kohe rannal (liiv algab kohe pärast hotelli ees olevat tänavat, vesi ca 70 meetri kauguselt) ja vaade on mere poole. Hetkel käib küll tänaval mingi melu, aga ehk jääb millalgi vaiksemaks.

Vaade hotellitoa aknast

Homme on plaanis minna sõidule kanalil ja vaadata Rooma ajast pärinevaid akvedukte. Eks me näe, äkki saab reisil konnad ka ära proovida...

Sunday, July 02, 2017

Baskimaa - Navarra - Languedoc. 6. päev - Languedoc.

Täna jõudsime oma reisi kaugemasse poolde, ületasime piiri ja läksime Prantsusmaa poole. Tegevuse poolest ei olnud see just väga tihe päev, aga nagu ikka, kipuvad asjad pikaks minema. 

Lubatud pilt meie hotellitoa aknast - ehk siis põhimõtteliselt voodis lebotades ja katuseaknast välja vaadates.



Hommikul hakkasime oma hotellist tulema ja esimeseks sihtpunktiks olid Niaux koopad. Tegemist on siis Prantsuse Püreneedes asuvate koobastega, mille muudavad märkimisväärseks seal asuvad koopamaalingud, mis on pärit suurusjärgus 13 000 aastat tagasi. Tegemist on koobastega, kuhu lastakse inimesi sisse (nt. Lascaux’s ja Altamiras olevat külastajate jaoks ehitatud koopiad)- kuigi suhteliselt piiratud määral – max 25 korraga, kolmveerandtunniste vahedega. Koopad on selles suhtes omapärased, et inimesed on neis jõlkunud juba alates 17. sajandist ning sinna ka mingit graffitit teinud, aga see, et tegemist on eelajalooliste joonistega, tehti kindlaks alles 1907. Teisest küljest oli imelik, et see oli ürginimeste jaoks mingi riituskoht: elujälgi sealt leitud ei ole ja võib arvata, et seal käidigi ainult maalimas ja ilmselt veel midagi tegemas: joonised olid koopasuust üsna kaugel eemal kottpimedas, st. maalimiseks pidid nad sinna kaasa võtma tõrvikud, segama värvid ja korraldama korralikud ettevalmistused. Kõige tähelepanuväärsem koopasopp, nn. Must Tuba meenutas "arhitektuurilt" katedraali ja oli väga hea akustikaga, eks pidasime oma laulupeo maha seal meiegi - kohalik giid soovitas meil laulda hümni ja kuulata, kuidas kajab.

Niaux koobaste väravad: seal oli tehtud vaateplatvorm ja paneelide sisekülgedel asus näitus

Vaateplatvormilt avanes selline pilt. Tee üles oli kitsas ja käänuline ning kuristikupoolses küljes istudes oli vaade bussi aknast mitte just väga julgustav.
Kuna sees ei tohtinud pilte teha, siis guugeldasin ühe netist... 
Kuna koopasse lasti maksimaalselt 25 inimest korraga, aga meie grupis on 40 liiget, siis läks seal natuke kauem kui plaanitud ja seetõttu jäi järgmise koha – Foix kindluse – vaatamine napimaks, kui mulle meeldis. Ilmselt mängis seal oma rolli ka see, et inimestel muutus kere heledaks ja söögi hankimine kippus muutuma prioriteediks.
Foix iseenesest on tänapäeval suhteliselt mõttetu koht in the middle of nowehere, aga keskajal olid Foix’ krahvid ühed Euroopa võimsamad ülikud. Esialgu tegelesid nad katarite kaitsemisega paavsti/inkvisitsiooni/prantslaste eest ja pärast sõlmiti dünastiline liit teise kohapealse suurfeodaali Bearni krahviga ning Saja aastase sõja paiku peeti neid põhimõtteliselt sama kaalukategooria staarideks kui Inglise ja Prantsuse kuningaid. Viimane Prantsusmaast lahus olev – niivõrd-kuivõrd – Foix krahv oli hilisem Prantsusmaa kuningas Henri IV.

Oli selle kõigega kuidas oli, aga loss oli neil igatahes vägev, väidetavalt jäi see relvajõul vallutamata…  Kuna seda hakati kasutama vanglana, elas ta üle ka tolle ajastu, kui Richelieu käsul kohalikud kantsid maha lõhuti ja näeb välja nagu tõeline keskaegse lossi arhetüüp. Käidud sai ka torni tipus ja alla põrnitsetud, aga nagu mainitud, ajalimiit tuli kahjuks peale.
Vaade linnast lossi poole


Kohalikud majad mingis iidses ehitusstiilis, mis nägi väga ilus välja. Väidetavalt oli seal mingi kivide, prügi, laudade ja õlgede segu ning sellest olevat väga kiire ja lihtne maju ehitada, kuid nende halb külg on, et põlevad nad samuti hästi. Ja nagu kohalik giid tähelepanu juhtis, siis muinsuskaitsele vilistatakse kohati ka sealkandis, need valged aknaraamid nägid tõesti natuke kummalised välja.

Ja vaade lossist linnale. Räpane rahvarämps...

Võtsin ühe torni tipust linnuse kaks ülejäänud torni ka peale 
 

Õhtu lõpuks sõitsime Carcassonne’i nii et homme on jälle lossipilte oodata
Hotell on mugava koha peal, kohe Carcassonne'i müüride ääres - pilt on tehtud hotelli ukselävelt







Saturday, July 01, 2017

Baskimaa - Navarra - Languedoc. 5. päev - Püreneed.

Tänane päev oli sündmustevaesem – põhimõtteliselt oli tegu spordipäevaga. Ehk siis sõitsime kohta nimega Caldes de Boi, eesmärgiga turnida mööda mäge ja vedeleda termaalbasseinides.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb mainida, et ilm oli siga. Sellega ongi olulisem osa öeldud. Pidevalt tibutas midagi ja sooja oli ka oma paarteist kraadi. Meie Maarjaga leidsime, et hakkame me jah selle ilmaga ülesmäkke ronima ja sõitsime küll teistega kaasa jalgsiraja algusesse ühe tammi juurde (ca 1700 meetrit üle merepinna), aga kui teised jätkasid teed tippude poole, siis hakkasime meie jalgsi tagasi tulema. Eelinfo põhjal olevat seal olnud ka üks jalgrada – aga kui see oligi olemas, siis meie ei suutnud seda kuskilt leida ja ainuke koht, mis natukene lubavat näis, viis meid otse jõe äärde ja lõppes seal. Tõsi, seal vist oli täiesti planeeritud koolmekoht, mis lasi mööda kive turnides meid kuiva jalaga teisele kaldale saada ja seejärel tagasi autoteele. Aga noh, kui maapind on märg, siis sile asfalt jala all ei olegi nii halb lahendus, ei pidanud kogu aeg vaatama, kuhu astud, vaid võis ka imetleda ümberkaudseid vaateid (olen ma maininud, et mul on nõrkus mägede ja jugade suhtes? :D ).



Vaade tammi poole

Jälle üks tore maastikupilt mäest alla tuleva jõe või joaga

Koolmekoht, mille abil jõest üle sai, täiesti kuiva jalaga.

Maarja aprikoose pesemas, otse jões. 

Lihtsalt üks ilus jõevaade


Kangekaelne puu kivimürakate keskel
Kui juba läks üle serva jalgade kõlgutamise fotode vorpimiseks, siis üks veel.
Alla jõudnult kaesime hotellis olevasse termaalspaasse ja leidsime, et nad tahavad natuke palju rikkaks saada (igasugused toredad variandid, umbes kõige odavam oli, et „tund aega 29€“). Natuke edasi tuhnides leidsime üles välibasseinid, ehk siis selle asja, mille pärast ma üldse olin nõus hotellist välja tulema (pärast eilset päeva tundus mõte „magaks päeva maha“ juba päris heana). Välibasseinide juures oli söögikoht, mis tundus olevat natuke boheemlik – keeli nad eriti ei osanud ja meiega suhelnud kena noor daam ei tundunud eriti ka midagi teadvat, aga kuidagi sai kõik asjad ilusti joonde aetud ja meile grilliti elusal tulel üks veisekotlet (mida nad burgeriks nimetasid, juba nagu Ameerikas) ja pool kana. Ning kuna ilm oli saast (pluss paarteist ja sadu), siis leiti, et kui me ikka kindlasti tahame välibasseini minna, siis kasseerivad nad meilt hinnakirjas oleva 9€ asemel vaid kaks eurot näest (rätikulaenutuse tasu). Me siis ikka tahtsime.
Basseine oli seal kolm tükki, erineva temperatuuriga, aga me marssisime joonelt sellesse, mis pidi kõige soojem olema, eelinfo põhjal 34 kraadi. Sisse tulev vesi umbes selline oligi, hea soe vannivee temperatuur – aga kuna soojuskadu oli päris suur, siis tegelikult oli seal mingi ca pluss 25 kanti. Veidral kombel minul oli seal soe, Maarjal, kes minuga võrreldes on veetemperatuuri taluvuse koha pealt paras hüljes, aga külm. Ligunesime seal siis oma tunnikese ära ja läksime hotelli baari tiksuma, varsti jõudsid kohale ka uljamad matkajad, kes olid üritanud mäetippu jõuda. Ma sain aru, et see tipp oli suht kehvasti defineeritud ja üsna ebaselge, kas nad sinna jõudsid, aga nad olid märjad, väsinud ja rõõmsad. Ning täiega läbi külmanud, mis tähendab, et nad turgutasid end väikeste napsidega. Ma otsustasin siis ka liituda ja võtta endale ühe džinntooniku Gin Mare’ga– ja tulemuseks oli see, et sain ilmselt oma senise elu kõige peenema kokteili. Noormees leti taga võttis soojenduseks välja piraka pokaali, hõõrus selle seestpoolt kokku sidruniga ja täitis pooleldi jääkuubikutega. Järgmiseks koukis ta kuskilt välja mingid seemned (ma arvan, et need olid aniis ja kardemon) ning puistas näputäie neid klaasi. Siis valas ta mõõtetopsi mingi koguse džinni ja puistas sinna mingit ollust – ma arvan, et hibiskuse õielehti – ning sulges topsi pealt ja raputas. Järgmiseks ilmus talle kätte pika varrega spiraalne lusikas, mille lusikaosa lükati klaasi jääkuubikute alla ning mööda seda valati topsis olnud roosa ollus jääkuubikute alla. Seejärel valati mingi kogus džinni jääkuubikutele peale ja lõpuks ilmus pokaali ka toonik ja sedagi mitte niisama, vaid juba eelnimetatud lusika abil spiraalselt mööda vart allavalatuna. Ning viimase asjana tekkis pokaali serva külge sidruniviilakas. Ühesõnaga kõik oli äärmiselt fancy ja ma jõudsin juba korduvalt kahetseda, et ma ei ostnud lihtsalt shotti džinni ja eraldi pudelit toonikut. Aga noh, mõnikord võib ju laiata ka…



Ühes kohalikus tiigis tundis end mugavalt luigepaar. Lehve neil küll kaelas ei olnud, aga see-eest oli neil elamiseks keset tiiki kuut ehitatud


Tegelikult on tore vaadata, kuidas su toitu valmistatakse kohe su kõrval, mitte mingis umbmäärases ja müütilises köögis

Minu elu kõige veidram ja fancim jook.

Õhtuks olin ma suht väsinud, nii et enne seltskonna ühist õhtusööki jõudsin veel tund aega tukastada. Kui võtta kokku kulinaarsed elamused, siis tuleb katalaane tunnustada nende lihavalmistamisoskuse eest (õhtusöögiks oli hästi pehme ja mõnus veiseliha, tõenäoliselt isegi vasikaliha), aga muidu möönda, et Baskimaa 1 – Kataloonia 0…

Homme hommikul pühime Hispaania tolmu jalgelt (või noh, õigemini on seda teinud ilmselt juba tänane vihm) ja sõidame Prantsusmaa poole. Päeva lõppsihiks on Carcassonne, loodetavasti õnnestub sealt kaasa võtta mõni tükk, millega saab lossi ära lõpetada!