Friday, March 31, 2017

Los Angeles - 31. märts

Viimane päev Ameerikas - ja ega väga palju enam ette ei võtnud. Selgitasime välja, et USA kolmetärnihotell (Best Western) on tõesti natuke parem kui kahetärnihotell (Flagstaffis testitud Super8), aga vahe on suhteliselt minimaalne - vähemalt minu arust. Mul oli turistitamisest natuke villand ees ja ei viitsinud enam LA-s midagi huvitavat otsida (ilmselt jääks ka ühest päevast natuke väheks) nii et aja surnuks löömiseks veetsime päeva Los Angelese loomaaias. Suurlinnale kohaselt oli hommikul tung sinna metsik, peotäis koolibusse tõi õpilasi field tripile ja piletisaba võttis aega 19 minutit. Muidu loomaaed ise oli enamvähem: loomi oli, muuhulgas selliseid, keda varem näinud pole, aga eks neil oli ka keskeltläbi palav ja nad väga entusiastlikud üldiselt ei olnud - erinevalt ringisibavatest jõnglaspealtvaatajaist, kes pidevalt sahmisid ja kilkasid. Lapsed...
Loomade puurid/võred olid paraku sellised, et pildistada väga hästi ei õnnestunud, midagi siiski klõpsisime.


Surikaat valvepostil päikest võtmas.

Gaavial

Kui Maarja nägi, et snäkiputkas müüakse churrot, siis ta leidis, et churro tuleb hankida. Ehk siis tegu on põhimõtteliselt sõrniku või kohupiimapontšikuga natuke muudetud kujul.

Mingi kaljukänguru - Austraalia vaste kaljukitsedele. aga ta nägi väga dekoratiivne välja.

Gerenuk oli sama elegantne nagu Phoenixi loomaaias.

Loomaaed dubleeris ka botaanikaaiana. Leidsime sealt mõned "pisikesed" agaavid

Jõehobudele anti süüa. Nad ei näinudki nii verejanulised välja kui võiks eeldada loomast, kes saadab hunniku inimesi aastas teispoolsusesse.

Süüa anti ka raisakotkale. See, mida ta rapib, on/oli vist jänes.
Reibas elevants

Kroonkurg nägi välja nagu iibiste kuningas. Ühesõnaga istus keset puuri majesteetlikus poosis ja hunnik iibiseid (k)iibitses tema ümber
Kuigi babirussa veidraimaks jooneks on tema kihvad, selgus, et ta on üleni veidra väljanägemise ja liikumisstiiliga.

 Pärast loomaaeda tulime hea varuga lennujaama. Autosõit LA-s on ikka veel hullem kui Phoenixis, ühesõnaga põhimõtteliselt hinga sisse ja pressi, muidu ei jõua kuhugi. Tee, mis ilma liikluseta olnuks ca pool tundi võttis aega julgelt poolteist ja autosid vooris katkematult kõigis suundades. Kõrvalistuja koha peal olla oli paras põrgu ja ega Maarja oli roolis ka päris tige, nii et vaevalt talgi palju kergem oli (Ameerikas sõitmise omapära - kõrvalistuja kohal olla on oluliselt närvesöövam kui ise roolis olla - liiklus on paras organiseeritud kaos ja kui lisaks piloodi sõidustiil enda omaga kokku ei lange, siis kogu aeg värised ja üritad mõttes pedaale vajutada. Ja ilma sõitmata ju ka ei saa...). Auto tagastamine oli õnneks ülilihtsaks tehtud: sõidad sinna, tüüp vaatas numbri üle ja teatas, et "Ok, võite asjad võtta ja jätke võti armatuurile". Ning rendifirma buss viis inimesed terminalidesse.
Praegu istumegi siin ja ootame oma lennuki väljumist.


Kuigi jätsime LA avastamata, klõpsisin autoaknast siiski ühe pildi, kui pilvelõhkujad välja ilmusid.

Thursday, March 30, 2017

Yoshua Tree - 30. märts

Täna jõudis siis kätte see kurb päev, kui pakkisime Phoenixis oma seitse asja kokku ja tulime tulema. Esialgu küll veel ainult Los Angelesse, siit liigume homme edasi.
Et tänast päeva mitte ainult logistikale kulutada, tegime tagasiteel väikese ringi läbi Joshua Tree rahvuspargi. See on koht, kus otsapidi jooksevad kokku kaks kõrbe: Colorado kõrb ja Mojave kõrb: ning mis siin salata, taimestik oli pargi mõlemas otsas üsna erinev. Lisaks veel mäed ja veidrad kivid siin seal. Eks pikemalt pajatan pildiallkirjades, aga meie arvates oli tegemist küll väga huvitava ja ilusa kohaga. Omapärane on see, et see ongi suuresti mõeldud autoga läbi sõitmiseks: sõidad ühe tahvli juurest teise juurde ja siis vaatad natuke maalilisi vaateid. Loomulikult on ka variant jalgsimatk ette võtta, aga see nõuab tõsiseid matkamisentusiaste/ekstremiste. Meie seda ei ole.



Maastikuvaade veidrate kivimoodustistega

Maarja leidis mingi kõrbetaime õite vahelt lepatriinu

See "väät" Maarja taga on ocotillo. Näeb välja nagu kaktus - suur, kuri ja okkaline, aga väidetavalt pole seda (ma ei oska öelda, mis ta täpselt on, selleks oleks vaja vist botaanilisi teadmisi). Ning ta võib õitseda viis korda aastas - aastaajad teda ei morjenda, küll aga vee kättesaadavus. Praegu nad õitsesid ja seal pargis oli neid üsna palju.

Mingi veider täpiline õieke.

Kõige sürrim vaatepilt kogu reisi vältel - ja selle kahe nädala jooksul sai nähtud nii mõndagi kummalist. Ehk siis tasandik, mis oli täis cholla-kaktusi. Nägi välja nagu mõne deliiriumis ulmekirjaniku väljamõeldud maastik...

Mina ühe suurema hatifnatipuu, vabandust - chollakaktuse - kõrval.

See on siis see puu, mille järgi park oma nime on saanud - Joshua tree. Eesti keeli vist peaks ta olema yukkapalm. Useless trivia - "Joshua Tree" oli  ansambli U2 kõige kõvema plaadi nimi

Veel üks veider kivihunnik keset kõrbe

Palmid. Hunnik pisikesi kahtlaseid palmipuid...

Muidu kulges tee rahulikult. Õnneks meie poolt tulles ummikut praktiliselt ei olnudki – kuigi vastutulevate autode rodu hakkas teosammul roomama ca 50 miili enne LA piiri, siis me pääsesime ikkagi suht valutult kõigest läbi. Kuid sellest hoolimata oli reis rõvedalt pikk: startisime Phoenixist natuke enne kümmet ja hotelli jõudsime seitsme paiku. Maarja sai teravaid elamusi, kui Joshua Tree ja Los Angelese vahel tuuleiilid üritasid autot teelt välja kiskuda, kuid ta lahendas selle väärikalt kümne küünega rooli külge klammerdudes ja auto liikles täpselt sinna, kuhu vaja. Nüüd siis hankisime õhtusöögiks junkfoodilaksu – ikkagi Ameerika ju. Välja valitud saikoht nimega Popeye’s – ehk siis teoorias Louisiana köök – ehk siis praktikas frititud vürtsised mereannid. Otsus: süüa kõlbab, kuigi teist korda ma ilmselt sinna ei läheks, välja arvatud juhul kui energialaksu vaja on või konkreetselt millegi sellise järgi isu tekib. Ja magustoiduks Pizza Hutist kaneelipulgad.


Meie kaneelipulgad. Paar tükki kadusid kuhugi ära, enne kui pildile saime. Kuna ameeriklased arvavad, et magus magusale liiga ei tee, siis panid nad karbiga juurde mingi suhkruglasuuriolluse. Me dippisime paar korda pulki sinna sisse, aga siis jõudsime tõdemusele, et ikka teeb küll ning ülejäänud läksid ilma lisamagusata.
Ning selgus, et Maarja suutis mulle eile poest hankida testimiseks ühe huvitava õlle. Põhjuseks teadagi see, et Olaf kogub õllekorke (ja mitte ainult "kogub", vaid on ilmselt Eesti suurima kogu omanik, seal on vist suurusjärgus mitukümmend tuhat erinevat korki). Eksemplar oli selline, millest isegi Olaf ei olnud varem midagi kuulnud: asjal nimeks Belching Beaver („röhitsev kobras“). Ning väidetavalt olla isegi poemüüja seda artiklit suure huviga põrnitsenud.
Rööts!
Edit: olles nüüd selle õlle ära proovinud, siis ma aiman, miks üks tõsine õllesõber sellest kuulnud ei ole. Seda on defineeritud kui peanut-butter milk stout ja maitse peaks olema lisaks kohvine-šokolaadine. Ja sobib hästi talveõhtutel soojendama. Esimene refleks proovides oli, et ma täitsa mõistan kobrast pildil, aga tegelikult harjus maitsega üsna ruttu ära ja pole suurt häda midagi...

Wednesday, March 29, 2017

Phoenix - 28.-29. märts


Meie kultuuri-spordi-puhkereis hakkab vaikselt lõpule lähenema. Ühest küljest on täitsa kahju, sest Arizona on tõesti huvitav koht – ja kui me lisame juurde kodumaised ilmauudised, siis tekib küll küsimus, et „milleks?“, teisest küljest on ilmselt juba suhteliselt õige aeg, kuna eriti ei viitsi tegevusi välja mõelda.

Eile käisime Phoenixist natuke lõunapool asuvas Casa Grandes varemeid vaatamas. Kohanimi tähendab tõlkes „suur maja“ ja see on tulnud üsna otseselt neistsamustest varemetest. Nimelt püstitasid hohokamid sinna mitmekorruselisi hooneid, suurimaid siiakanti ja kui 17. sajandil Eusebio Kino – sellise toreda nimega hispaania vaimulik – neid esimese eurooplasena nägi, andis ta kohale sellise nime. Tolleks ajaks olid need juba paarsada aastat maha jäetud olnud…
700-aastane "suur maja" tänapäevase varikatuse all varjul.

Müürid mingist kohalikust looduslikust segust, millel pidid suht betooni omadused olema
Mis hohokamidesse puutub, siis selgitati, et tegelikult on see tulnud sellise tüüpilise „eurooplased tundmatute rahvastega suhtlemas“ episoodi tagajärjel, et hispaanlased küsisid, et kes selle maja tegi ja said sarnase vastuse. Tegelikult pidi see tähendama „need, keda enam ei ole“ ja tänapäeva põliselanikud leiavad, et see pole väga viisakas nimetus nende esivanematele, kuna rahvas tegelikult ei kadunud ära, vaid sobitus paremini elutingimustega. Point siis selles, et ühest küljest sai neid liiga palju, teisest küljest tulid põuad ja uputused, mis hävitasid irrigatsioonikanalid ja neil polnud enam võimalik elada suures puntras üheskoos. Seega hargneti väiksemate salkade kaupa laiali. Ja seega nad ei ole rahul, et rahvast hohokamideks nimetatakse, kuid lepivad sellega, et tegu on hohokami kultuuriga.

Maarja ukseava kõrval. Need hoiti üldiselt väikestena, et õhku vähem liiguks ja jahedus säiliks
Üldiselt väga sügavat muljet see siiski ei jätnud – võib-olla teatava küllastumuse tagajärjel. Otseselt midagi väga viga ei olnud, aga midagi väga vapustavat see ka ei pakkunud. Giid oli küll entusiastlik, kuid tundus, et ta siiski väga hästi teemat ei vallanud (erinevalt nt. meteoriidikraatri giidist) ning korvas seda selliste „onu-Heino-naljadega“. Nii et kui keegi siiakanti satub, siis võib sealt läbi käia küll, aga mitte põhiatraktsioonina, vaid kui see peaks tee peale jääma.

Õhtul võtsime taas ette selle väikese kodulähedase mägiraja, millega esimesel päeval alustasime ja õhtul grillisime. See viimane sattus olema selles suhtes huvitav ettevõtmine, et söed, et tahtnud kuidagi põlema – aga hõõguma me nad siiski saime piisavalt.
Mis viga tervisematkamist teha, kui selliseid mäenõlvi jagub küll ja veel

Kui siia tulles õitsesid üht sorti kaktused, siis minekuks olid esimesed õitsemisega sisuliselt lõpetanud, kuid õide olid läinud teised.

Täna jälle talitasime muudele päevadele vastupidiselt. Kui muidu oli graafik üldiselt selline, et hommikul turistitasime ja õhtul logelesime, siis täna võtsime basseinis ja mujal vedelemise ette hommikul ja kultuurprogramm järgnes õhtul. Üle 3-aastased mehed läksid vaatama jäähokit: NHLi mäng Arizona Coyotes vs St. Louis Blues, naisterahvad ja nooremad mehed veetsid õhtu kodukinos „Moanat“ vaadates.
Koridoris olid sellised ümarad lauakesed, kus maailma kaardile oli peale tõmmatud "Koiottide" logo. Mulle meeldis see visuaalselt, seega tegin ka pildi.

Filmi kohta ma midagi kosta ei oska, aga hokimäng oli igatahes meeleolukas ja huvitav ettevõtmine. Veidral kombel ei olnud ei mina ega Siim elus varem ühtegi hokimängu koha peal näinud, nii et kogemus oli täiesti uus. Hoolimata sellest, et meil olid kohad suhteliselt üleval, oli nähtavus väga hea ja mingi action käis pidevalt – kohati tundus, et publikus isegi rohkem kui platsil ja hoolimata sellest, et kohalikud ikkagi tappa said.
Meie vaade
Maskott Howler ("Ulguja") publikut üles kütmas
Huvitav oli see, et telekast vaadates on hoki tundunud märksa kiirema ja tegevusrohkema mänguna, kuna kaamera keskendub kogu aeg sellele, kus midagi sünnib, ning saalis vaadates ei tundu värav üldse nii dramaatilise asjana kui võiks. Kordusi lõputult ei kedratud ja väravad kuidagi „ujusid“ kohale. 
Pilt NHL-i mängu soojenduselt
Pauside ajal lükkasid kenad noored daamid lahtise jää riismed kokku
Mis paistis välja, oli see, et NHLi ülesanne on "müüa" - mängu keskel olid mõned pikemad pausid, mida kasutati reklaamimiseks ning ka vaheajad ei olnud mitte 10 minutit, vaid 18. Sellegipoolest möödus mäng minu jaoks üsna kiiresti, kuigi tõe huvides tuleb ilmselt mainida, et meiega kaasas olnud kuueaastase jaoks oli see suht paras katsumus.
Lõppskooriks kujunes 1:3, aga enamasti olid St. Louis’ tüübid kindlalt kontrollimas, nii et publik hakkas juba 10 minutit enne mängu lõppu ära hiilima (kui seis oli veel 0:2) – aga siis just läkski asi huvitavaks, kuna üks värav löödi tagasi. Viimane värav sündis alles päris lõpus, kui Arizona võttis väravavahi välja, et meeleäraheitlikult viiki proovida (nad olid veel ka arvulises vähemuses). Igatahes soovitan hoki vaatamist teistelegi. Järgmiseks äkki peaks mõnda jalgpallimängu koha peal vaatama.
video











Monday, March 27, 2017

Phoenix - 27. märts

… Ja kui linna läheme, läheme kohvikusse ja loomaaeda. Kohvikus käisime juba paar päeva tagasi, nüüd siis võtsime selle teisegi plaani. Üldiselt nagu midagi väga rääkida ei olegi: loomaaed nagu loomaaed ikka, ühest küljest täitsa okei, teisest küljest pisike „vau“-elamus jäi puudu. Tõenäoliselt tingitult palavast ilmast (lõpuks tõusis temperatuur üle kolmekümne kraadi) olid loomad suhteliselt roidunud ja enamus tegeles mõne nurga peal tukkumisega. 
Enamiku loomade suhtumise ilma võttis kokku pildil olev jaaguar, kes lihtsalt mõnuga vähkres. See kõhualune tundus olevat nii mõnus pehme, sügamiseks loodud...
Kusjuures ka inimeste puhul võis midagi sarnast täheldada: kui me kümne paiku sinna jõudsime, olid kassades pikad-pikad sabad, aga kui kahe paiku lahkusime, siis olid need kuhugi kadunud. Ilmselgelt kohalikud teavad, et palavaga pole mõtet sisse ronida.
Sihtisin paaviani, aga sattusin ka ise pildile

See veider püramiid on Arizona esimese kuberneri hauamonument. Õigemini lasi ta selle püstitada oma naise mälestuseks, aga hiljem maeti ta ise ka sinna


Kes end loomadest publikusõbralikult üleval pidasid: puumad (kahjuks olid nad nii tiheda võrgu taga, et neid pildile ei saanud, aga nad olid ärksa ja huvitatud näuga ning olid täiesti nõus paar sammu astuma) ja kaelkirjakud, kes vahtisid uudishimulikult möödakäijaid. 
Raja ääres passis möödakäijaid uudishimulik kaelkirjak
Hea mulje suutsid jätta ka komodo varaanid. Siin loomaaias oli neid vähemalt kirjade järgi kolm: üks suurem oli ühes tiigis, kus ta ujus ja ringi tatsas ja selle kõige juures ootamatult ilus ja elegantne välja nägi, üks väiksem (aga ka kuradima kolakas elajas) oli majas sees seina peal küüntega kinni. Kolmandat kuskil pildis ei paistnud, ju siis magas.
See puuront esiplaanil on hoopis sirutav komodo varaan

Elegantne gerenuk poseerimas.
Mis seal loomaaias oli muljetavaldav, oli lindude osakond – seda nii eksponaatidena kui kohaliku faunana, mis ujus, jalutas, lendas, vingus, vilistas ja kraaksus.
 
Ilmselgelt haigur teab, et kalkunkotkas on raipesööja, mitte "aus" kiskjalind - või muidu ta ei istuks nii südamerahuga kolme sellise keskel



Kudrutavad flamingod. Need suutsid oma kaela painutada ikka täiesti nii nagu ise tahtsid





Sunday, March 26, 2017

Superstition Mountains - 26. märts

Täna käisime kulda otsimas. Või midagi sinnapoole. Phoenixist natuke idas asuvad toreda nimega mäed – Superstition Mountains (mis puutub kohanimedesse, siis nad ongi siinkandis kohati natuke naljakad: New Mexicos, üsna Arizona piiri ääres, asub paik nimega Truth or Consequences) – kus on selle alaga varem tegeletud, praegu küll on see pigem oma tähtsuse kaotanud. 

Metsiku Lääne perioodil oli see kullaotsijate jaoks väga suure tõmbega paik, kerkisid mitmed asulad ja sündisid legendid. Kuulsaim neist oli legend Vanast Hollandlasest. Too oli reaalselt elanud kullaotsija Jacob Waltz – tõsi, rahvuselt küll sakslane – kes olevat leidnud rikkaliku leiukoha, mida ta kasutas ATMina (käis ja võttis, palju parasjagu vaja) ning mille asukoht olevat tema surmaga 1891. aastal kaotsi läinud. Ning mida tänini käivad inimesed mägedes otsimas – seni edutult. Kusjuures mul tekkis kiusatus uuesti lugeda lapsepõlves loetud raamatut "Raevuka oja org" - see ilmus sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt": ma ei mäleta enam eriti midagi, kuid mu sisetunne ütleb, et selle tegevus võis vabalt aset leida neissamustes Arizona mägedes, see kõik tundus kuidagi tuttavana. Ja üldse on praegu kiusatus lugeda veelkord hunnik raamatuid (alustades Winnetouga ja lõpetades millega iganes), et vaadata, kuidas kujutluspildid, mis selle taustale tekivad, end reaalsusega kohandavad. Enne siia tulekut ma arvasin, et Arizona on lihtsalt hunnik liiva ja kaktusi, aga selgub, et kaktuste suhtes ma väga ei eksinudki, kuid liiva on siin vähe (kivid ja tolm pigem) ning üldse on siin koos vähemalt kolm väga erinevat kanti: lõunaosa kivikõrb, põhjaosa platoo ning mäed nende vahel ja sees.
Ilmselgelt pole "seebikarp" sobilik kotkast lennult tabama. Aga see lind oli põhimõtteliselt esimene asi, mida autost väljudes kohtasime

See-eest tuvi oli märksa parem poseerija. Ei raatsinud söögikausist kaugemale tõmmata

Nagu ma juba ütlesin - kaktuseid jagub. Üks pisike eksemplar Maarjale taustaks



Küll aga on seda legendi ära kasutatud vähemalt kahe atraktsiooni jaoks: üks oli muuseum koos vabaõhupargiga, kus lisaks poolkohustuslikele matkaradadele oli juurde rajatud pisike „linnake“, milles demonstreeriti Metsiku Lääne elu erinevaid tahke (üks maja sepikojaga, teiseks kirik, kolmandaks vangla, neljandaks kaevandused jne.). Lisaks oli sinna ehitatud suur ja uhke mudelraudtee, mis illustreeris sealkandi linnade järk-järgulist arengut. Seal oli ka 60ndatel (ja vist ka natuke enne ning pärast) westernide filmimise keskus, millest on säilinud Elvis Presley’le pühendatud kirik (too oli kaasa löönud 1969. aasta vesternis Charro!) ja võllas. Kahjuks sinna üles ei lastud…
Tampimismasin - peksis maaki sisaldavat kivi jahuks, et kulda kätte saada. Muuseumis kommenteeriti, et kui sa selle tehnikuna elasid 35-seks, oli sul juba hästi läinud - põhiline ohukoht oli, et kui üht "tampi" oli vaja parandada, siis ega ülejäänud masinat ju seisma ei pandud, nii et ukerda siis nende paaritonniste pudrunuiade vahel...

Üks pilt mudelraudteest (Piirilinna areng 1880ndatest edasi)

Okastraadid. Selgub, et kõigest on võimalik teadust teha, isegi okastraadi tegemisest. Kohalikus muuseumis oli 10 stendi, kus igasühes 20 - 40 erinevat okastraadinäidist.

Jõu ja ilu numbrid sepikoja kõrval.

Lindprii tuli linna, et juukseid lõigata, aga jõudis juuksuriga kaubale, et too vaatab ka ta hambad üle (juuksur dubleeris ka hambaarstina). Atraktsioon oli siis selline, et "proovi mündiga lindprii lahtiste lõugade vahele sisse visata" (ehk siis põhimõtteliselt lõbus viis, et annetusi küsida). Mina ebaõnnestusin.

Sellest natuke eemal oli atraktsioon nimega Goldmine Ghosttown – mis idee poolest sarnanes eelnevaga, kuid oli rohkem kommertslik ja vähem akadeemiline/hariv. Kuigi nimi viitab kummituslinnale, oli tegelikkus siiski väga erinev: rahvast oli murdu ja tekkis raskusi autole koha leidmisega.

Seal oli loodud üks Metsiku Lääne külatänav vajalike asutustega ja kostümeeritud tegelastega + hunnik nännipoode + eraldi tasu eest atraktsioonid: rongisõit, gravitatsioonilift, kaevandustuur, kulla uhtumine jms. Lisaks mängiti seal täistundidel läbi retrovõtmes tulistamisstseen (spoiler alert: kõik said „surma“, va. tüüp, kes oli juba võllapostis, pael kaelas ja ootas poomist. Tema ei saanud surma, vaid pääses minema ja võttis minnes ka šerifi mütsi kaasa). 
Ghosttowni peatänav. Paremal saluun, kus me ka kiire eine tegime, vasakul bordell.
Mammutiburger. Ma loodan siiski, et liha oli veise oma, igatahes maitses hea. 

Hetk vabaõhunäidendist
Kui tolm oli hajunud, siis lamasid kõik surnult maas
Mõlemad kohad olid igatahes turistitamiseks väga toredad, nii et kui sinnakanti asja on, hüpake läbi! Meie jäime oma käiguga rahule, see oli võib-olla isegi veel parem, kui õhtusöögiks olnud porgandipirukas, mille Maarja ja Tuul kokku keerasid. J