Meie rahvalugejate kambal oli pisikene istumine piirkonnajuhi pool. Kuna maad oli sinna kõigest mingi 4-5 kilomeetrit, otsustasin kohale navigeeruda omal jalal. Ja selle distantsi peale Vedu-Saadjärve teel (tegemist ei olnud maanteega, aga ka mitte täieliku külavaheteega) peatus mu kõrval täiesti provotseerimatult koguni kaks autot, kes küsisid, kuhu ma suundun ja pakkusid küüti! Okei, üks neist oli naaber, kes mu ära tundis, aga teine oli mingi täiesti võõras naisterahvas. Kui ta kinni pidas, siis ta küsis, et kuhu ma lähen ja pakkus transat ja alles seejärel hakkas huvi tundma, kes ma selline olen, et tema ei tunnegi. Lisaks juhtus veel selline asi, et kui ma möödusin parasjagu mingist põllust, kus traktor oma kevadisi ringe tegi, peatus minust 50m eespool üks auto, kruttis akna alla ja aknast väljus käsi fotoaparaadiga ja tegi eelpoolnimetatud trakatsist pilti. Tõsine sürrealism kuubis, kas elu on siis maal nii pekki läinud, et inimesed pole varem traktorit näinud?

Eelmisel teisipäeval juhtus selline kahetsusväärne lugu, et kaubandusvõrgust juustu hankides osutus minu saak pooleldi praagiks. Otseselt ta halvaks läinud ei olnud, kuid tal oli selline kuiv ja soolakas mekk juures, nagu oleks ta juba natuke kuskil õhku saanud (umbes sarnane maitse tekib juustul külmkapis seistes).

Olin toimunu üle nats nördinud, aga leidsin, et tusameel tuleks kuhugi välja valada. Võtsin siis kätte ja saatsin Estoverile (tegemist oli tema hollandi leibjuustuga viilutatud kujul) kirja, milles kurtsin oma kurva saatuse üle.

Tulemus oli üllatavalt positiivne - sain juba järgmisel päeval vastuse, kus lubati mu juust paremaga asendada (ja vana sooviti tagasi saada, et analüüsida, et mis seal viltu oli läinud). Aega sellega küll läks, aga täna hommikul toodi mulle uus pakike ning lisaks veel väikseks boonuseks karbike määrdejuustuga. Viis pluss, ma ütlen!

Käesoleval nädalal olen ma end juba kaks korda täieliku blondiinina tundnud. Või pigem on õige öelda, et mul oleks olnud juba kaks võimalust end täieliku blondiinina tunda, kui ma selliseid asju põeks (oma võhiklikkusest asjade suhtes, millega mul puudub varasem kokkupuude, suudan ma tegelikult täieliku südamerahuga üle olla).

Eelmisel nädalal keeldus kaastööst üks auto tagaustest – nimelt ei olnud teda võimalik seespoolt avada, kuna link lihtsalt ei andnud ühendust. Ei aidanud ka lukuga edasi-tagasi klõpsimine ja muud nõksud, ust tuli avamas käia väljaspoolt. Läksin siis esmaspäeval autoteenindusse ja minu üllatuseks selgus, et lisaks kõikidele näha olevale lapselukule on autoukse peal üks väike lüliti, mille nägemiseks peab uks avatud olema ja vot see olevatki „õige“ lapselukk ning töötabki selle põhimõttega, et ust saaks avada ainult väljaspoolt. Ühesõnaga saab suure osa autodest mugavalt litsilõksuks ümber kohandada selle plussiga, et tahapingile istumasaamiseks ei ole vaja kaasistuja tooli tagant läbi pugeda. Nojah, aga kuna ma juba teeninduses olin ja auto garantii lõppeb sel kuul ära, siis tehti mulle seal kiirkorraline ülevaatus (et kas midagi on vaja veel kõpitseda, kuni on võimalik seda garantii ajal teha) ja arvet ei esitatud. Väga viis.

Teine probleem varitses mind meie keldris. Nimelt tuvastasin, et sissetulev veetoru on veemõõtja kandist läbimärg ja selle all põrandal on niiske laik. Tundsin siis muret, et äkki tihendid lasevad läbi (seoses kurbade kogemustega sügisesest kraanivahetuse ajast) ja suhtlesin meie veefirmaga. Nad andsid ühe oma töömehe kontaktid (õnneks on neil niikuinii siinkandis tegemist ja ekstra Tartust kedagi kohale polnud vaja kutsuda). Täna olid siis tüübid ukse taga ja näitasin neile probleemse koha ette. Selgus, et kõik on tegelikult täiesti korras, tegemist on lihtsalt kondenseerumisega (väljast tuleva veega toru on külmem kui keldri temperatuur ja keldris olev niiskus ladestub toruseintele ja tilgub sealt maha). Väga veider küll, et varasema kolme aasta jooksul pole ma kordagi sellist asja tähele pannud (st. minu arvates ei olegi sellist asja varem juhtunud), aga võib-olla siis sai veebruaris-märtsis rohkem köetud kui tavaliselt (mis osaliselt seletaks ka enneolematult suuri ja koledaid küttearveid – teise osa seletaks gaasihinna tõus) ja seetõttu oli temperatuurivahe suurem kui muidu. Eks siis tuleb torule mingi isoleerkiht peale venitada. Aga jah, kuna torumehed juba meil olid, siis vahetasid nad ühe soojaga ka veemõõdiku välja – niikuinii olevat see lähiajal plaanis olnud.

Nii et sellel nädalal olen juba õppinud selgeks kaks uut asja oma auto ja kodu kohta ning nädal on alles poole peal. Eks näis, millega nädalalõpp üllatab.

Minu aktiivne rahvaloendajatöö on nüüdseks loodetavasti otsas. Nimelt püüdsin eile kinni kaks viimast inimest, keda ma olin juba nädal aega varitsenud ja kui kuskilt põõsast mõni üllatusmees (või -naine) välja ei ilmu, siis rohkem ei ole vaja enam kuskil kohapeal käia. Muljetan siin siis natuke, enne kui endalgi asjad meelest ära lähevad.

Nagu arvata oligi, mulle sobis sedasorti tegevus suurepäraselt, inimestega läbi saamine ja enda tegevuste planeerimine tuleb mul päris hästi välja - ilmselt vahepealne müüjatöö + arvutimängud on neid skille hästi arendanud. Inimestega konfliktiolukordi ei tekkinud (ainult paar tükki urisesid moka otsast ukse vahelt, et nad on juba loendatud, mis ma neid enam tüütamas käin - aga ega nemadki väga kurjad olnud, eriti kui ma viisakalt vabandasin ja seletasin, et tegemist on üldise süsteemse bläkiga ja minu käsutuses olevad andmed on kohati puudulikud). Koertega sain ka ilusti läbi, ühegi murdjaga konfrontatsiooni laskuma ei pidanud. Õigemini ega ma seda ei olekski teinud, kui vähegi võimalik, pole minu asi tööülesande nimel oma elu ja tervisega riskida, ega ma mingi lendur Marusjev ei ole. 

Koertega siiski juhtus mul kaks omapärast seika:

Ühe talu juures oli auto maja ees ja väravad lahti. Vaatasin, et kedagi ega midagi ei liigu ja tulin oma masinast välja, ning kui maja nurgast mööda sain, siis tuvastasin, et mingi elukas magab seina ääres. Leidsin, et tõenäoliselt on parem, kui ta ärgates ei näeks esimese asjana mind vastu välisust prõmmimas ja liikusin tagasi autosse ning andsin signaali - lootes, et ehk inimesed majast seest kuulevad ja tulevad välja, nende juuresolekul ikka mugavam murdja loomaga sama hoovi peal viibida. Inimesed ei reageerinud, aga ses suhtes täitis signaal oma eesmärgi, et äratas koera üles. Ja loivaski siis üks paras volask maja nurga tagant välja, haigutas, vantsis autost mööda lähima puu juurde ja tõstis jalga. Auto ega selle sisu ei olnud üldse huvitavad. Igaks juhuks testisin enne õue minekut olukorda veel sellega, et avasin autoukse - et vaadata, mis näoga ta sellesse suhtub. Temal oli savi. Seepeale tegin educated guessi, et kui nii suur loom vedeleb lahtise väravaga hoovis ilma ketistamata ja käitub ka äärmiselt ebaagressiivselt, siis tõenäoliselt ei ähvarda mind miski ja väljusin masinast. Koer tuli, nuusutas mu korra põgusalt üle ja seepeale siirdus kuuri nurga taha omi asju ajama - no ikka eriline pohhuist.

Teises kohas aga juhtus nii, et kui ma seal esimest korda käisin, oli hoovi peal neli koera - kaks suurt ketis ja kaks nähvitsat lahtiselt. Sõitsin autoga maja ette ja andsin signaali - aga inimesi ei kuskil. Tegin riskianalüüsi ja hindasin olukorra selliseks, et "ohtlikud loomad on ketis kinni ning need kaks klähvivat "karutapjat" suudan ma vajaduse korral paika panna küll". Marssisin siis autost välja, jalutasin ukseni ja jätsin sildi ukse vahele, ning läksin tagasi masinasse. Nähvitsad haukusid küll mis kole, aga lähedale tulla ei usaldanud, passisid hoopis suurte koerte ketiulatuses (suured koerad võtsid asja märksa rahulikumalt). Alles siis kui ma juba autos tagasi olin, tegid tormijooksu autoni ja saatsid mind meeleoluka lõugamise saatel minema. 

Kui ma paar nädalat hiljem sinna kohta tagasi läksin, et  inimesed lõpuks üle lugeda, oli koerte kisa jälle taevani, aga minu lähedale nad taas tulla ei usaldanud (kui jätta välja see, et üks neist nähvitsaist üritas sõitva auto alla viskuda - või mida iganes ta seal siiberdas). Intervjuu ajal aga kommenteeris perenaine, et "vaatasin, et te olite sildi ukse vahele jätnud ja tundsin kohe hirmu, et mine tea, kas koerte hammaste vahelt ka riideräbalaid leiab". Nimelt selgus, et need kaks lontrust on suhteliselt vastiku ja kiusliku iseloomuga elajad, et kipuvad võõrastele hambaid näitama ja kui on halvas tujus, siis võivad ka omasid näksata. Ükskord olevat juhtunud selline lugu, kus üks PRIA näitsik oli seal hoovi peal püstihädas, sest hoolimata omaniku kohalolekust proovis üks neist vägisi talt koeproove võtta ja oli selle nimel nõus kasvõi auto alt läbi pugema. Saa siis nüüd aru, kas neil on rahvaloendajate suhtes suurem aukartus või ütles miski mu kehakeeles, et minu peal hammaste proovimine ei pruugi osutuda ohutuks lõbuks - igatahes hoolimata oma sõjakast kisast, lähemale kui kaks meetrit kumbki neist mulle ei tulnud.

Lõbusamad hoiatussildid:

"Kui sa seda silti lugeda näed, oled mul juba kirbul!"

"Ettevaatust, kuri koer! Ja kassi ei tasu ka üleliia usaldada!"

Autoga õnnestus mul kinni jääda ühe korra - õnneks kodule suht lähedal ja sain Tommi appi kutsuda. Paar korda läks veel napikaks, mingist mäest sain üles umbes viiendal katsel ja paar korda lihtsalt loobusin kahtlaste teede läbimisest ja jätsin need objektid paremaid aegu ootama. Kodukandi geograafia sai ka hoobilt hulka selgemaks. 

Surnud hingi (kes olid surnud selle aasta alguses, aga tuli ära lugeda) sattus mulle kaks, ühe pere juurde sattusin kohe järgmine päev peale matust. Ei olnud just parim ajastus, aga inimesed võtsid asja väga rahulikult, nii et probleemi ei tekkinud.

Kahtlane oli see, et ma olin loenduskuu vältel kolm korda haige, mis on muidu umbes kolme aasta norm. Kõigepealt üsna alguses läks hääl ära (ilmselt liiga palju suht jahedas ja niiskes autos oldud), seejärel ründas mind mingi asi, mis lõi päevaga palaviku 39,5 peale (õnneks taandus paari päevaga) ja lõpuks tuli kõrvapõletik. Kõrvapõletikuga kaasnevalt selgus selline veider tõsiasi, et mul pole kodus ainsatki mütsi, mida sellisel puhul kanda (viimased 15 aastat olen vaatamata ilmale palja peaga käinud) ja seega pidin Maarja vanematelt mõne laenama. Maarja ema oli igaks juhuks mulle neli tükki valmis vaadanud (et näis, milline sobib ja meeldib), üks neist oli balaklava-tüüpi (ainult silmaavad paistavad välja). Mõtlesin, et oleks päris hea nali see endale pähe tõmmata ja inimestele ukse taha minna, aga jätsin selle siiski igaks petteks tegemata.

Inimesed olid peaaegu kõik sõbralikud ja abivalmid. Isegi sellistega, kelle eest naabrid hoiatasid, et tegemist võib olla "raskete kundedega", polnud vähimatki probleemi. Üks pakkus mulle lõunasöögi, üks palus tunni aja pärast tagasi tulla - ja naastes selgus, et ta arvas, et tal on korter külm ja soendas ühte tuba radiaatoriga, et ma ei külmetaks ja kolmas küll kohapeal midagi ei pakkunud, aga kui ma sattusin nädalake hiljem Lähte poes tema taha kassasappa, siis lasi ta mu endast ette, kommenteerides et "oh, mul aega küll, aga te tahate kindlasti võimalikult ruttu lõunale saada". Üldine eluolu maal on ikka väga vilets (ja ma olin suhteliselt Tartu lähedal ning ma ei kujuta ette, milline võib see olla veel kaugemates kolgastes), ja kuigi inimesed ei olnud küll erilised vingujad, siis sellest hoolimata avaldasid päris paljud nördimust, et Stenbocki maja, komantšide pealikuga eesotsas, ja 101 dalmaatslast oma tegudega (ning veel enam suhtumisega) neile kõrges kaares pähe lasevad. Üks "kunde" ütles mulle otse välja, et ta ei teinud loendust netis vaid ootas rahvaloendajat, et näha, kas riik vähemalt sellega hakkama saab, et inimese kohale saadab - konstaablit polevat ta küla peal kordagi näinud juba ca 5 aastat.

Mis asja korraldusse puutus, minu arvates jätsid loenduse organiseeritus ja SA poolne kommunikeerumine loendajatega väga tugevalt soovida. No krt, kui asja hakati ette valmistama mingi 5-6 aastat tagasi, siis eeldaks ju, et süsteemid töötavad, eelinfo on korralikult läbi töötatud ja loendajatele tehakse inimeste ja objektide leidmine suhteliselt hõlpsaks - selle asemel, et kohati pidi hakkama Sherlockit mängima ja ootama, kuni süsteeme kõpitsetakse. Minu arust oli ka e-loendus suhteliselt ebaõnnestunud üritus - kuigi see reaalse loendustöö mahtu vähemaks, komplitseeris see ülejäänud töö tegemist tunduvalt. Tekkisidki olukorrad, kus inimene oli end küll lugenud, aga andmebaasist seda üles ei leidnud või siis tuli ikkagi käia üle kontrollimas, kas kõik sai õigesti loetud. Viimased juhtumid olid küll reeglina lihtsad, umbes paari minuti töö (kuigi mitte alati), aga neid oli siiski umbes neljandik/viiendik kogu netis loetute hulgast. Ja need olid sellised, kus süsteem aru sai, et võib-olla on kuskil mingi viga sisse tulnud, ma olen täiesti veendunud, et päris paljud sellised asjad jäid kontrollimata. 

Üldiselt olen rahul, mulle tegelikult täitsa meeldis seda tööd teha - aga sama hea meel on mul ka selle üle, et see lõpuks läbi sai. Loodetavasti ei teki viimasel hetkel enam midagi, mis kiiret lahendamist nõuaks ja asjale võib joone alla tõmmata.

Laupäeval olin kohtunikuks ak-orgide bridžiturniir (õnnitlused Kati Koido – Ernst Tungelile, kes võitsid). Lõuna ajal otsustasin minna sööma sellisesse kohta nagu Krooks ja sealne teenindus igatahes oli selline, et tõenäoliselt ma niipea seda ettevõtmist ei korda. Tõe huvides tuleb mainida, et toit oli hea.

Nimelt jalutasime sinna sisse väikese seltskonnaga ja ma tundsin huvi, et kui kaua võtab aega, et saada kätte paneeritud šnitsel. Roosa kampsuniga tibin leti taga mainis, et ca 25 minutit. Teine inimene meilt küsis, et kas midagi rutem ka saab – selle pealt kähvati vastu nipsakal toonil: „ega meil siin mingi kiirtoidukoht ole!“ Eino sorry, et küsisime. Vahepeal oli näitsikul aega suhelda igasuguste oma tuttavatega, kes seal leti ääres aega veetsid, selle asemel et tellimusi edasi anda ja loomulikult 25 minutiga ma oma praadi kätte ei saanud. Lõpuks hakkas toit vaikselt lauda jõudma. Millegipärast mulle, kui esimesele tellijale jõudis see loomulikult kõige hiljem kohale – vaatasin kellalt, et rohkem kui 50 minutit peale kassas käimist! Nojah, panin siis oma prae nahka, see oli päris hea, kuigi ma natuke imestasin, et see asi tundus pigem loomaliha olevat ja paneeritud ta ka nagu eriti ei olnud, pigem üleküpsetatud. Hakkasin juba vaikselt lahkuma, kui meie laua juurde tuli ülalnimetatud tibin ja küsis, et „kas teie lauas oli kellelgi paneeritud šnitsel?“ Ühesõnaga oli ta lisaks kõigele muule suutnud mulle ka vale prae tuua (ja õiget tulnuks veel veerand tundi oodata!!!). No ma olin küll piisavalt näljane, et lüüa hambad sisse esimesse toitu meenutavasse asja, mis mulle ette toodi ja ega ma ausalt öeldes eriti ei mõelnud, et mida ma tellinud olin, aga ma pean tunnistama, et selle ooteperioodi järel poleks ma hakanud teist nägu tegemagi, kui mulle ka OLEKS meenunud, et ma tellisin midagi muud. Mainisin talle, et „ahjaa, tõepoolest mul oli ju paneeritud šnitsel, aga see teine asi, mille te mulle ette panite, oli ka täiesti hea!“ ja lahkusin. Palju õnne talle selle kunde veenmisel, kes loomaliha tellis, et tegelikult kõlbab ka siga süüa ning tehku järgmine kord oma tööd paremini ja inimestele realistliku ooteaja ütlemine oleks ka abiks.

Ma ei saa aru, mismõttes võru keel on eesti keel ja soome keel ei ole?

Nimelt tegi üks tuttav paar päeva tagasi FBsse võrukeelse kirje, kus kommenteeris mingit soomekeelset asja (allpool oli ka soomekeelne tekst olemas)  - ja võite kaks korda arvata, kummast ma aru sain ja kummast mitte! Setu keelest ma parem ei räägigi, seal tunduvad enamus sõnu pealevaadates jumalasta võõrad olevat.

Sarjast "huvitavaid kokkusattumusi":

Tavaliselt ma hommikuti telekat ei vaata (no võib-olla kaks korda kolme nädala jooksul) ja ammugi ei vaata ma ETVd ja Terevisiooni. Aga just täna hommikul, veerand tundi tagasi, klõpsasin teleka käima, kogemata kombel oli see jäänud ETV peale ja mulle vaatas sealt vastu mu oma ema, kes rääkis raamatust, mille ta oli valmis kirjutanud ja mille esitlus täna on!

Raamat ise siis selline: