Saturday, August 10, 2019

Võsu bridžinädal 2019

Mõtlesin, kas tasub selleaastasest Võsu bridžifestivalist kirjutada või ei, seda enam, et selle lõpust on juba ligi nädal (ja algusest ligi kaks nädalat) möödunud, aga leidsin, et kirjutan ikkagi. Lõppeks on mul siiski täiesti mitu tuttavat, kes bridži ei mängi ja seetõttu ei pruugi minu toimetamistega kursis olla - ja sel aastal sai siis likvideeritud veel üks lünk bridžialases CV-s, lõpuks õnnestus võita Eesti segapaaride meistrivõistlused. Mänginud olen ma neid juba päris palju, medalisaak on olnud lahja: üks hõbe (Triinu Viilupiga) ja kaks pronksi (Eve Harju ja Maarja Orasega), viimane neist jääb ka kümne aasta taha - kusjuures mõnikord on mul olnud täiesti asised partnerid, peamiselt Maarja (vahepeal olen meelega mänginud natuke nõrgemate noorte daamidega). Selleaastane tiitel tuli kuidagi lihtsalt ja rahulikult, istusime laua taga maha, hoidsime kaarte käes, mõnede pisivigadega, ning kui vastane näpu suhu pistis, siis hammustasime - lõpuks selgus, et võitsime ära mõlemad sessioonid ja  loomulikult ka kokkuvõttes, ligi rohkem kui 4%-se edumaaga (ehk kaks jagu jäi varuks). Teiseks platseerusid külalised Venemaalt, Eesti meistrivõistluste hõbe-pronks kujunesid väga "koondiseliseks" - hõbeda said Hendrik - Johannaga ja pronksi Pihel-Indrek - ehk siis Lissabonis segatiimidel Eestit esindatud tiimi maksimaalne kontsentratsioon (seal mängis Hendrik Irenega, keda polnud Võsul).

Segakate esikolmik

Muudest turniiridest õnnestus hästi võistkondlik, kus me Leoga mängisime mõlemal päeval väga head ja mis peamine, õnnestunud bridži ning koos Sveni-Vasjaga saime esikoha. Tundub, et esimene voor olid tiimid paigutatud kuidagi reitingute järgi, sest kuidas muidu seletada, et meie istusime 1. lauas peremeestena, 2. lauas oli seal Pärnu (Oja-Maripuu, Kõivupuu-Tenn) ja 3. lauas Vürst (Triškin-Kalma, Karpov-Linnamäe). Kui 11 vooru oli ära mängitud, siis täpselt sellises järjekorras esikolmik lõpetaski.

Ilmselgelt sai määravaks suurmeistrite arv: esimeses kahes tiimis oli neid neli, kolmandas kolm, ainuke mittesuurmeister pildile ei ilmunud, kaugemates vähem.


Esmaspäevasel ja kolmapäevasel paarikal mängisin paaris Maarjaga, esmaspäeval mängisime natuke üle keskmise, kolmapäeval kippus ka nii minema, kuid viimases voorus viiendal laual mängides anti mulle kätte kaart, kus ma nägin, et "kõik" pakuvad selles jaotuses slämmi - ja kuna kõik ässad olid olemas, siis oli see täpselt ideaalne jaotus selleks, et üritada viimase vooruga viiendalt laualt esikolmikusse tõusta. Tellisin siis suure slämmi, mis tuli mõõduka õnne ja ettevaatliku mänguga välja. Õnnetu vastane küsis, et mis ma prognoosin, kui paljud saalis selle ära pakuvad, ma arvasin, et umbes neli lauda seitsmeteistkümnest. Selgus, et mul oli õigus, väikese lisanüansiga - ülejäänud kolm väljamängijat kaotasid selle lepingu (jaotuses siiski üks kari oli). Kahjuks ühel juhul kaotati meie lähikonkurentide vastu, nii et jäime ühe IMPiga ikkagi neljandaks.
Esmaspäevane paariturniir pakkus ka ühe üliüllatava tulemuse. Sokutasime paaris mängima Mairi ja Alberti - ehk siis inimese, kes väga palju ei mängi ja tuli Võsule ennekõike plaaniga logeleda ja paariteistaastase noormehe, kes mängib isukalt, kuid pole seda väga kaua teha jõudnud. Kui tolm oli hajunud, siis selgus, et nad on saanud kolmanda koha!
Laste- ja ulmekirjanik proua Tempel suudab lastega ulmelisi tulemusi välja mängida küll!

Autasustamine oli küll pihta hakkamas varem, kui Mairi kohale jõudis, õnneks läks täitsa mitu minutit, et õnnitleda Eesti värskeimat suurmeistrit, kelle jaoks sellise au saabumise jaoks oli tunnustus juba mitu aastat varem valmis mõelnud - kuldne suutropp. Pildil siis suu(r)meister Tenn värske tunnustusega


Individuaalsetel meistrikatel ma tavapäraselt ei osalenud, seal üllatas võiduga Mati Nirgi, aga midagi kommenteerida ma küll ei oska.
GP-paarikaid mängisin Leoga, me ei mänginud väga halvasti (v.a. ühes jaotuses), aga mitte väga õnnestunult, seega sain kaks tüngakat: esimesel sessioonil ja kokkuvõttes jäime sajandike mängus mõlemal juhul neljandaks. Eriti närvesööv oli see kokkuvõttes - enne turniiri viimase jaotuse sissetulekut olime täpipealt viigis Triškin - Kalmaga, kuid viimane skoor oli soodsam neile... Esikoha korjasid Hendrik-Taavi, kes võitsid kolmest sessioonist kaks, kusjuures ühe niimoodi, et viimases jaos proovisid mängida ilma ässata 7NT-d, mis kohe avakäigust taha korjati.

Paarika võitjad. Peaks ka hakkama nende kaitsepakkumisi 1 risti peale mängima, mitte et ma arvaks, et need väga head on, aga kaose tekitamise huvides....


Kolmandast sessioonist tasub äramärkimist, et teise koha sai U-20 paar Jasper-Raigo, Jasper on vist pigem U-12, kui U-20...
Raigo-Jasper põhitegevuse juures


Nädala kokkuvõttes, nö. juustupunktides sain oma seni parima, ehk siis 2. koha, tõenäoliselt maksimum, mida ilma individuaale mängimata võimalik on saada. Esikoht polnud sel aastal isegi teoreetiliselt käeulatuses: Sven-Vasja võitsid nii esmaspäevase kui mõlemad teisipäevased turniirid, lisaks koos meiega ka võistkondliku, ning Sven sai individuaalsetel meistrikatel hõbeda, võites ühe sessiooni. See muidugi võib seletada, miks ma teiseks tulin, kuna ta korjas ära nii palju suuri punkte....

Nädala jooksul suurima noosi rabanud mehed...
... ja naised (Johanna ja Maarja jäid napilt kümne seast välja)

Bridživäline melu oli taas tavapäraselt mõnus: grillitud vorstid, vein, rõdul tiksumine (ja magamine), lugemine ning rattaga mängukoha vahel edasi-tagasi saalimine. Võtsin kaasa ka mingeid raamatuid ideega, et "äkki pakuvad kellelegi, eriti Mairile, huvi" - selgus, et tegin hea valiku, ära minnes lükkas Mairi need kõik kotti.Kuna ilm oli suhteliselt jahe, siis jäi minu jaoks ära tavapärane stressiallikas, kus kõik lähevad merre ujuma, aga minu jaoks on vesi liiga külm (sest külm oli kõigil), seega ei pidanud ma ennast kuidagi kõrvalejäetuna tundma. Ahjaa, tegelikult ma jõudsin siiski ka merre, isegi kahel korral - nimelt pühapäeval enne turniiri oli temperatuur isegi minu jaoks sobilik.

Viimasel päeval rõdul tiksudes suutsin isegi kokkulepped tulevikuks teha: Katiga leppisin kokku, et 2023 mängime segakaid; Mairiga leppisin kokku, et 2039 tuletab ta mulle meelde, et ma lubasin individuaali mängida (sel ajal ilmselt mängib juba nii palju minu poolt õpetatud inimesi, et ma saan aru, mida keskmine bridžimängija mõelda võiks) ja Mirjamiga leppisin kokku, et ma mängin temaga paaris tema esimest seeniorturniiri (kui seenioride vanus kehtima jääb, siis see on 2059, aga ma kahtlustan, et natuke veel nihkub). Eloga vist jäi üldine kokkulepe, et "kunagi mängime midagi" :)

Tõenäoliselt kõige kenam laudkond turniiril

Nii et järgmisel aastal jälle ja kõik, kes seni pole jõudnud või selle aasta vahele jätsid, roomaku kohale, Võsul on endiselt tore!

Sunday, July 21, 2019

Autotripp Lätimaale

Kuna Riia-Tartu vahet on elu jooksul vast ligi sadakond korda sõidetud, aga kunagi pole olnud mahti kuskil peatuda (eriti piinlik ajalooõpetaja puhul, eks?), siis otsustasime kasutada suvist aega ja ilusat ilma, et natuke Lätimaad avastada. Sai siis visandatud plaan, et sõita ühel päeval Siguldani, tee peal mõned vaatamisväärsused võttes, ööbida seal ja järgmisel päeval tulla tagasi Haanja kaudu, sest ma olen ilmselt üks väheseid eestlasi, kes on käinud küll Suures Kanjonis, kuid mitte Suurel Munamäel. Sigulda-õhtuks küsisin healt sõbralt Karliselt, et kas mingi õhtuse sõbraliku bridžimängu jaoks ka käpad ja aja leiab (no mida hotellis ikka niisama passida, eks?) - ja ta vastas, et võime hoopis talle külla tulla, tõsi, talle sobiks ainult laupäevane õhtud. Seega lahenes siis ka küsimus, "millal?", loomulikul teel, eriti kui selgus, et lisaks muudele headele asjadele teatas ka ilmateade, et kõik on turistitamiseks imeilus: ca +24 ja päikeseline.

Asusime siis teele, esimene peatus Valmiermuiža söögikoht, mida mitmed tuttavad on kiitnud. Oli küll head (ja ilusad) söögid.

Eelroaks pasteedivõileib+ ja loomulikult kohalik õlu. Maarja võttis võililletooniku, keegi pidi ju autot ka juhtima!

Natuke Valmierast edasi asub kohake nimega Rubene, mille kohta Silja Paavle andis mulle karmi käsu, et sealt tuleb läbi põigata ja kohalikku kirikut väisata. Nimelt olevat seal tegutsenud Läti Henrik (ja väidetavalt ka sinna maetud, kuigi tõestatud ei ole). Tehtud.

Selline väike armas kirik...

Edasi tuli koht nimega Straupe, kus tee ääres on vinge torn, mille kohta ma olen alati mõelnud, et "tea, mis seal tegelikult on". Selgus, et tegemist on mingi kompleksiga, milles on koos mõisahoone ja kirik (kusjuures torniga pool on mõis). Mõisas asub narkoloogiahaigla, kirik on kirik. Narkosse me igaks juhuks sisse tungida ei üritanud, kirikust käisime läbi, kirik nagu kirik ikka. Huvitava aspektina tuleb mainida, et seal kubises kassidest, sellised ilusad hallid poolhäirimatud triibikud.

Pilt sisehoovi pealt

See hall ollus vaatas meid natuke etteheitva näuga, kui me tema oleskelu oma kohalviimisega häirisime. Trepi peal oleval luugil on all auk, sealt vaatas vahepeal välja ka teine kass, aga sellele me pihta ei saanud.

Järgmiseks võtsime ette Turaida, kus me teadsime olevat vinge kindluse. Selgus, et seal on rohkemgi - Kuigi kindlus oli kahtlemata põhiline vaatamisväärsus, siis on sinna tekitatud  vabaõhumuuseumi ala koos erinevate mõisa-ajastu hoonete ja inventariga. Tõsiselt muljetavaldav kompleks ja kindlasti tasub minna. Mis sealt veel meenub, on veider parkimine: sildi järgi oli tegemist tasulise parklaga, kuid kui me sinna läksime, ei leidnud kuskilt parkimisautomaati ega midagi. Kehitasime siis õlgu ja jalutasime muuseumisse, kus öeldi, et tegelikult on seal mingid helkurvestidega tegelased, kes peaksid meid üles leidma. Maksime parkla eest muuseumi kassas ära, aga lõpuks keegi meie vastu huvi ei tundnudki...
Turaida linnuse peatorn

Ja vaade peatornist linnuse hoovile

Edasi läksime Siguldasse, kus õhtuses kavas oli jalutuskäik läbi kesklinna koos Karlise pere ja koeraga. Linn jätab hästi ilusa ja avara mulje, iga nurga pealt on võimalik hankida maalilisi vaateid Gauja orule ja lisaks on ka seal renoveeritav keskaegne kindlus. Ühesõnaga väga tore linnake, kui välja jätta fakt, et kohalikus poes oli müügis ainult üht toonikut, mis oli selline, et ma ei teeks ühelegi džinnile midagi sellist, et segaks seda sellega.
Õhtu lõppes kaardilauas, kus kohalikud panid koduplatsieelise maksma.

Sigulda linnuse varemed. Nagu näha, hoopis teine materjal, kuigi linnused on üksteisele väga lähedal, ühest näeb probleemideta teist.
Järgmisel hommikul jätkasime veel Sigulda avastamisega - meid viidi loodusrajale, kus kõigepealt tuli laskuda alla paljandi ja koopa juurde ja siis üles tagasi Paradiisimäele, mida kutsutakse ka nimega "Kunstnikemägi", sest see olevat olnud üks kunstnike meeliskohtasid, kus ilusaid panoraamvaateid maalimas käia. Vaade oli muidugi tõesti tavapäraselt vinge.

Peale korralikku laskumist jõudsime paljandis oleva koopani.
Vaade Koiva jõe orule, nähtavus pidi olema ligi 15 km.
 Pärast väikest grillipeatust võtsime järgmiseks sihiks Cesise (ehk siis Võnnu) lossi - jälle koht, kus ma kogemata kombel kunagi ei ole käinud, jälle üks huvitav ja vaatamisväärne asi (kuigi Turaidale vastu ei saanud). 

Cesise lossitorn

Ja vaade sama torni katuselt linnusele

Ja lõpuks siis sõit Eestisse üle Muraste piiripunkti, eesmärgiga jõuda Suurele Munamäele. Ma ei olnud kunagi varem sõitnud Smiltenest kirde poole - ja ütleme nii, et kui vajadust ei teki, siis ilmselt ei sõida ka, see oli üks hästi igav teelõik: pikk ja sirge ning mingid väljad vasakul ja paremal... (tõsi, pluss oli, et liiklust oli minimaalselt), huvitavaks läks alles Eesti piiri lähedal, kui hakkasid tekkima mäed. Terava elamuse saime ka, kuna bensupaak sai üsna tühjaks ja juba mingid kilomeetrid enne Haanjat väitis, et olemasoleva sisuga saab läbida null kilomeetrit. Ma õnneks olen kursis, et ta sellel teemal kipub valetama, aga mägistel teedel tekkis teatav mure, et seekord võib aparaadil õigus olla. Õnneks ei olnud, Munamäeni jõudsime ilusti kohale ja sealt Võrru läks juba allamäkke, vast oleks niisamagi elektrimootori abil kohale veerenud. Nüüd siis on see ka tehtud ning poolteist päeva ning 35 000 sammu pärast reisi alustamist jõudsime tagasi koju, väsinud ja õnnelikena.

Eestimaa katusel

Saturday, July 13, 2019

Juunioride EM ja võistkonna Druva 20. juubel - lühikokkuvõte

Vahepeal toimusid Norras Euroopa juunioride meistrivõistlused, kus Eesti osales kahe võistkonnaga - U-26 ning U-16 vanuseklassis (kokku on neli kategooriat, lisaks nimetatutele veel U-21 ning naisjuuniorid U-26). Kokkuvõttes võib minu hinnangul mõlema koondise osalemist hinnata korralikult rahuldavaks - võib-olla "pisikeste" oma väikse plussiga.

Kuigi ma sel korral ise kaasas ei olnud - üritan natuke omi otsi koomale tõmmata ja veidi bridžiga ka tarbijana tegeleda - siis olles asja ja inimestega seotud persoon, jälgisin mõlema koondise käekäiku huviga ning elasin laekuvaile tulemustele kodus kaasa. Ega see kohati väga kerge ei olnud, eriti kui mängu kanti üle internetis ja ma nägin kõiki liigutusi, mis tehti (mõnikord on parem, kui sa ei tea, mil viisil on laekunud pealtnäha normaalne tulemus...).

Eesti delegatsiooni ametlik pilt - ees U-16, keskel kaptenid Mell ja Tõnno + Susanna, taga ülejäänud U-26


Ilmselt enamik on tulemuste ja detailidega end mingil viisil kurssi viinud, aga siin on siis minu distantsilt tehtud lühike kokkuvõte toimunust.

Alustan U-16-ga (Jasper Vähk, Albert Pedmanson, Herman Pedmanson, Trevor Mäe, Tõnu Uustare). 
7 võitu, 1 viik, 9 kaotust, keskmine skoor 9,1 VP matšist, lõppkoht 13./18.
Butlerit on keeruline rehkendada, kuna mängiti erinevates kombinatsioonides ja mul on tunne, et võistluste lehekülg ei arvesta vähemlevinud variante, aga kõige edukam kooslus selle järgi oli Trevor-Jasper, kes 48 jao pealt teenisid 0,69 plussi jaotuse kohta.

See võistlusklass on Melli pet project (mille juures tasub ära mainida ka entusiastlikke vanemaid, eriti Tõnnot ja Peepu). Eesmärk on õpetada mängima juba natuke nooremad inimesed, kui see seni Eestis tavapärane on (varem õppisid inimesed mängima reeglina ülikoolis, viimasel ajal gümnaasiumist) - loogika siis selles, et kes varem alustab, võib kaugemale jõuda. Seega Mellil, kes tegeleb nooremate algajatega, küpses mõte, et isegi kui poisid rangelt võttes ei ole väga tugeval tasemel, siis on tal olemas tore seltskond, kes on peaaegu kõik U-16 vanuses ka kahe aasta pärast ja mõtestatud tööga võiks proovida sel ajal medalit sihtida. Seega punt läks töösse, kuigi viiest mängijast neljal on siiski suhteliselt väikesed kogemused - ja tuli välja, et vähemalt tulemuse mõttes nad kindlasti häbisse ei jäänud, otse vastupidi, turniiri alguses püsiti isegi esiotsa kannul. Kas see oli tingitud väiksest sportlikust õnnest, lihtsamatest vastasest, või millestki muust, ei olegi tähtis, aga nende progressi jälgimine pakkus palju positiivseid emotsioone. Kuigi lõpuks tuli taanduda (väsimus?), ei ole sellest katki midagi. 
Mida tähele võis panna, et esimese otsa võistkondade käest saadi tappa ja tagumist võideti - mis ühest küljest kõlabki täiesti normaalse ja loogilise asjade käiguna juba definitsiooni poolest, kuid teiselt poolt võttes jäädi ikkagi alla neile, kes olid rohkem harjutanud, kokku mänginud ja tõenäoliselt ka vanemad (see paar aastat küpsust võib selles vanuses päris suurt rolli mängida). Üks huvitav aspekt on veel, et kuna poisse oli viis, siis mängiti natuke segatud paaridega ja kuigi mängiti pm. sama süsteemi - minu hinnangul hästi natuke ebavajalikult keerulist - siis võib see teatud määral loksutada toimuvat. Aga ilmselgelt pole see praegu väga oluline. Mis mulle veel silma jäi, oli see, et meie poisid olid reeglina kõige aeglasemad mängima, st. reeglina olid viimaste seas, kes vooru lõpetasid. Tõenäoliselt on see hea märk, et asju võeti põhjalikult.
Tulemustest ja mänguklassist pole ilmselt absoluutskaalal hetkel midagi väga arvata, eriti kuna ma ise kohal ei viibinud, ilmselgelt teatud rutiin jääb puudu ja see toob kaasa veidraid skoore, näiteks ilmselge geimijõuga kahe ruutu mängimine või mõne sellise lepingu kaotamine, mille puhul ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas see on võimalik...

U-26 koondise saldoks jäi 10 võitu, 12 kaotust, keskmine VP saak matšis 8,9  ja kohaks 14./23.
Butler:
Tiit Hendrik Piibeleht - Rasmus Maide +0,43
Martin Vasar - Susanna Laan -0,36
Mirjam Iher - Rao Zvorovski -0,69

Kui resultaadile otsa vaadata, siis ainult selle põhjal ei saa midagi halba öelda: kaks aastat tagasi sai sama seltskond, kus Martini-Susanna asemel oli teine Martin Manglusega 27 võistkonna seas 21. koha, natuke kehvema keskmisega. Samuti õnnestus edestada Lätit ja Austriat. Miks nende edestamine tähtis oli: kuna Eesti on bridžijuuniore eksportiv riik, siis Läti eest mängisid Martin Maasik - Karl Martin Pruul ning Austria eest Johanna Piibor (lisaks mängis Inglismaa naisjuuniorides Hanna Tuus, sellel ma pikemalt ei peatu, lihtsalt remargi korras mainin, et neil läks kehvasti). Kuna tegemist on inimestega, kes on meie juunioride koondislastega suht võrreldaval tasemel, siis seega kui nad mõne teise riigi juunioride koondises on, võiks olla indikaatoriks nende koondiste tasemete kohta - ja järelikult kui mõlemaid edestati, siis mängisid meie omad oma taseme välja.
Algul läks mäng käima visalt, pikka aega oldi viimaste seas, kuid eelviimasel päeval võideti neli matši nõrgemate vastaste vastu ja venitati end 14. koha peal, kus lõpuks peatutigi. Seda jälgides tekkis natuke deja vu tunne - Eesti lahtine koondis oli eelmisel aastal EMil poole turniiri peal samuti eelviimane ja tugeva teise poolega tõusti tabeli keskele. Viimases voorus küll lasti ette Läti ja Soome - ning kui juunioridel oli viimases voorus ainuke konkurent meist natuke taga olev Läti, siis ma pelgasin, et vabalt võib ka siin niimoodi minna, kuid kui tolm oli hajunud, lõpetasid noored siiski paar VP-d Lätist ees. Soome oli juba ammu pildilt väljas, nad suutsid 22-st matšist võita vaid kaks ja jäid viimaseks, rohkem kui kaks matši eelviimasest kohast tagapool. Ma ei oska kommenteerida, ilmselgelt neil ei ole hetkel küll parimad ajad, aga nii kehvad nad ka olla ei tohiks. Sellega seoses mul oli peaaegu kahju, et "pisikesed" viimases voorus koha võrra tõusid, 13-ndaks, sest muidu oleks olnud sarjade vahel ilus sümmeetria: mõlemas Eesti 14., Läti 15. 
Muidu kui vaadata paaride tulemusi, siis Tiidule-Rasmusele on raske midagi ette heita (õnneks ma kõiki detaile ei tea, eks). Martini-Susanna puhul tundus, et neil läks natuke aega sisse elamisele - lõppeks nemad olid ju ka debütandid -, aga hiljem said mängu ilusti jooksma. Ma endiselt arvan, et nad mängisid liiga keerulist süsteemi ja seetõttu tulid kohati alguses mõned täiesti kosmoses lepingud, aga hiljem see häda vist kadus. Mis mulle tundus, oli see, et kohati jäi tihide võtmise osa natuke nõrgaks - ja näiteks Susanna kurtis viimase matši järel, et ta ei osanud kuidagi emandaid õigesti paigutada. Selle kohta on Puuk kunagi öelnud, et sellised lepingud lihtsalt tuleb ära võita, tahtejõu pealt :). Rao ja Mirjami märkeleht nägi suht sageli väga kaoseline välja (ma vist ei ole kuskil näinud nii palju kontraga lepinguid välja tulemas, kui nende vastastel; tõsi ta ju on, et kui vastane ei võida kunagi ühtegi kontraga lepingut, siis sa kontreerid liiga vähe, aga kuskil jookseb mõistlik piir, eriti kohtades, kus sa üritad osamängus 50-st 100t teha). Loomulikult on selline kaos veidi ka stiili sisse kodeeritud, mõlemale meeldib gämblida, aga see ilmselgelt pigem ei toiminud kui toimis...  Ehk siis vähemalt kaks paari peaksid peeglisse vaatama ja oma lähenemisviisi ratsionaalsemaks timmima, ning üldse tasuks juba mõtlema hakata, mis kahe aasta pärast saab. Lõppeks kuuest viis on ka siis veel juuniorid (vanaks saab vaid Susanna).
Eestlased, kaasa arvatud muudes koondistes osalenud. Susannat pildil pole, eeldan, et keegi usaldas fotoka talle.


Kui Luks leidis meie U-16 tiimi kohta, et kasvatatakse seltskonda, kes Druva tiimi troonilt võiks lükata, siis Ökul kommenteeris, et see ongi asjade loomulik käik, lõppeks tekitasime meie ju tiimi, kes lööks uppi Eksprompti. Samal ajal kui juuniorid asusid teele Norra poole, pidas meie võistkond oma 20. (A-Liiga) sünnipäeva (tiim ise on natuke vanem). Alguse sai see juunioride pundist, mille tuumiku ümber on liitunud muud rahvast ja praegu on tegemist juba tavalise "papide" seltskonnaga (mina olen võistkonna noorim liige - kuid tehes kiire matemaatika, olen selles mänginud rohkem kui pool oma elus). Sellegipoolest on hea, et selline asi on Eesti bridžis olemas olnud, mis on mõjunud hästi üldisele tasemele (et meid võita, või üldse meiega konkureerida, on kõik pidanud rohkem pingutama). Alguse sai ta siis minu, Leo ja Tihase juuniorpundist, mis ei suutnud endale Druva juuniorturniiriks nime välja mõelda ja panime kirja "Druva keskkooli 3. võistkond", mis aja jookusl on lühenenud - ja 20 aasta jooksul on pundis mänginud 13 inimest ning saavutatud on 19 medalit võistkondlikelt meistrikailt, nendest 12 kulda (ainuke "kuiv aasta" oli 2017). 
Pidu oli korralik, 13-st liikmest suutis kohale tulla üheksa, lisaks bridžile, söögile ja joogile oli kapten Luks ette valmistanud kõne (liiga pikk), bülletääni ajaloost  ja mälumängu, ning üritus oli igati õnnestunud. 10 aasta pärast näeme, kas järgmisel kümnendil jätkame sama hooga.

Punased sokid on võistkonna üks traditsioone, ja seda, et ma normaalne olen, ei usu isegi mu õpilased.
Millega tegelevad edukad bridžimängijad? Vastus on: "millega tahavad" - pildil on arvutimees, ettevõtja, jurist, poliitik, kohtunik, kalur, filosoof, ajalooõpetaja ja reatööline, pildile pole jõudnud statistik, juhtivtöötaja, tõlkija ja lätlane.

Thursday, July 04, 2019

Bridžikäte noortelaager Jõulumäel 2019

Nagu juba heaks tavaks on saanud (ehk siis juba teistkordselt), toimus jaanipäeva ja juuli vahel Pärnu lähedal Jõulumäel noorte bridžilaager - ehk siis mängiti ja õpetati bridži, visati kettaid, taoti pea, jala ja reketiga erinevaid palle, mängiti lauamänge ja lõõgastuti vastavalt vanusele ja fantaasiale kohastel viisidel. Korraldajaks ETBLi mahitusel Meelis, nõu ja jõuga aitasid kaasa ennekõike Oliver ja Tõnno ning ega minulgi ei õnnestunud kõrvalseisjaks jääda - minu peale jäi laagris toimuva bridžialase tegevuse läbiviimine. Lisaks Eesti bridžinoortele - keda paraku oleks võinud olla palju rohkem :( - oli kohal ka võistkond Lätist ning Soomest. Neile lisandus ca 12-15 sellist noort, kellel bridžiga kokkupuuted olid olnud napid või olematud, ehk siis algajate rühm. Selle moodustasid enamuses bridžimängijate või nende sõprade sugulased, kes peaaegu kõik olid rõõmsad ja roosad ja väga rahul laagriga - kuigi vingatseid sattus ka sekka - kokku ca 40 noort.Kõik bridžiturniiride tulemused on leitavad siit: http://www.bridge.ee/jun/results.php, aga annan väikse ülevaate toimunust.

Rõõmsad bridžimängijate väikesed sugulased koos rõõmsate (kasvult ) väikeste (kuid muidu suurte) bridžimängijatega


Kolmapäeval jõudsime laagrisse kohale (huvitav, see oli juba terve nädal tagasi…) .Esimese alana oli kavas diskgolf: ehk siis koostöös Rene Mengeliga Hole-in-One diskiklubist tutvustati kõigepealt noortele diskgolfi põhitõdesid, osalejad said meeneks ketta ja siis mängisime Jõulumäe lihtsaimal ja lühimal rajal (sinisel) ühe võistlusringi. Võitsid suuremad, juunioride arvestuses oli esikolmik Martin, Tiit ja Toms (kaasa mänginud Mell ja mina oleksime olnud vastavalt 1. ja 3.). Diskgolfimist sai seal hiljemgi tehtud, aga rohkem võistlusi otseselt ei organiseeritud.
Bande diskikoolitusel värskelt omandatud ketastega

Õhtul korraldati IMP turniir, 12 paari seas said parima skoori Tiit ja Rasmus ning selgus, et mõned oskajate sekka edutatud noored armastavad üleliia kontra ja rekontra kasutamist (asi kulmineerus võistkondlikul turniiril, kus ma ühele sellisele soovitasin rekontrad pakkumiskaartidest ära võtta ja ta võistkonnakaaslane laiendas seda mõtet veelgi ning poiss sai endale karbi, kus ei olnud ka kontraid).
Algajaile oli samal ajal tihivõtmisturniir, võitsid need, kes seda mängu varem ka mänginud olid, ehk siis Hüüp ja Säde. 
Algajamad ajasid tihisid taga omaette väiksemas ruumis. Tore oli, et laud püsis püsti väga sageli ka siis, kui ühtegi võistlust käimas ei olnud.


Neljapäeval-reedel toimusid võistkondlikud meistrivõistlused. Kui Meelise üks idee oli võistkondlike meistrikate Jõulumäele toomise taga, et inimesed tuleksid ka laagrisse, siis nüüd on kahe aastaga selgunud, et õigus oli skeptikuil, kes arvasid, et nii ei toimi. Ainult loomupärane tagasihoidlikkus ei lase mul neid nimepidi nimetada. Igatahes sel aastal osales kuus võistkonda ja algusest saadik oli selge, et tasemevahed saavad olema üüratud: kohal oli U-26 koondis, üks pädev võistkond (Mirjam, Kati, Elo ja noortihane Toms), kaks nõrka võistkonda (Eesti U-16 koondis, mida tugevdati Raigoga ja Läti U-16 koondis) ning kaks väga väikese kogemusega seltskonda. Ehk siis esimese asjana turniiritabelit kokku pannes arvestasin sellega, et millised võistkonnad peaksid omavahel kohtuma viimases voorus, et mingi pinge säiliks - reaalselt oleks ju võinud enne turniiri otsustada, et mis võistkonnad mängivad omavahel järjest 50 jagu 1., 3. ja 5. koha peale. See toimis suhteliselt hästi - tugevamad kolkisid nõrgemaid umbes-täpselt nii nagu eeldada oligi ning enne viimast vooru oli kahe esimese vahe 0,3 VP-d, kolmandal-neljandal 0,03VP-d ja viiendal-kuuendal 2 VP-d. Mingeid üllatusi ei juhtunud ja kulla korjas U-26 koondis ehk Team Johha kaks paari (Susanna, Martin, Rasmus, Tiit) - kuigi viimase matši teine jagu olevat vähemalt Tiidul küll käpad värisema pannud, kui ta kõigepealt lasi avakäigust välja kontraga lepingu ja hiljem lisas sellele kaks ületihi kui veelkord käigule sai - jaos kus endal seisab geim.
Võistkondlikud meistrid: Susanna, Martin, Tiit Hendrik ja Rasmus
AAlgajad said neljapäeva hommikusel ajal harjutada pakkumistabeli kasutamist, seal olid osavamad Mari ja Ott (Mari sai küll pool punkti rohkem, kuid lugesime selle siiski viigiks, kuna ma aitasin ta alguse juures järje peale, samas kui Ott tegi asja oma peast - või vähemalt nii me eeldasime).

Pärastlõunal andsin edasijõudnutele avakäigutestid (7 ülesannet kümnepunktiskaalas), parima skoori - 59 - kleimis Jasper, kes tegi neli parimat ja kolm paremuselt teist avakäiku.
Õhtu lõpetas turniir mängus NMBR9, mille kolme ringi jooksul skooris kõige paremini Tiit Hendrik.

Tundub, et mõtteainet on. Mõnel aga näib kõik selge olevat.
Reedel organiseeris Meelis rahvale aardejahi tüüpi ülesande - ehk siis jagas rahva kolme tiimi, paigutas laagri ümbruses laiali 13 ümbrikku, kust igaüks pidi saama kaardi (ja tegema pildi) ning lõpuks nende saadud kätega pidi tulema minu juurde ja oma käega pakkuma - ja mina siis pidin andma punkte pakkumise ja lõpplepingu põhjal, lisaks sai kiireim leidja lisapunkti. Kukkus välja nagu tüüpiline Druvas Duzise olukord, kus kõigil oli lõpuks punkte võrdselt, aga ma kuulutasin võitjaks Martini tiimi, kellega koos me oleksime pakkunud ära suht 100%-se 5 paja lepingu, kus kaks ässa on puudu. Rasmuse tiimiga oleks olnud 100%-ne 3 ruutut, Mirjami tiimiga 40%-ne 6 ärtut.
Team Martin. Tõnno üritas selfit teha ja tõelise meeskonnamängijana keskendus kaptenile, mitte iseendale
Õhtuks jõudsid kohale ka soomlased ja mängiti 14-jaotuseline turniir crazybridge’i - ehk siis üldiselt bridžistes reeglites oli sees midagi, mis tavapärasest erines (see oli ümbrikuga juurde pandud). Teist aastat järjest võidutses sel alal Martin - kui eelmisel aastal oli partneriks olnud Manglus, siis sedapuhku Mihkel.

Crazybridži eksperdid

“Pisikesed” samal ajal mängisid individuaalturniiri (2x3 jagu kolmel laual, dubleeritud jaotustega -
ma arvan, et väga mõistlik korraldus), mille võitis ära Eike.


Laupäeva hommik oli mõeldud trennilaadseks asjaks U-26 koondisele ja U-16tele -
Euroopa meistrikad on ju tulekul.. U-26, millele oli kaheksa käe saamiseks lisatud Mihkel, Kati ja Elo
mängis 2x8 jagu Tihase kiibitsemisel, kes neid pärast mõõdukalt hurjutas (lühikokkuvõte oleks umbes
selline, et “pilt pole küll katastroofiline, kuid mitte ka eufooriat tekitav).
U-16 tüüpidel lasin mängida IMP-paarika 3x4 jagu, kuhu sisse toppisin neli harjutusjagu.
Selgus, et sellise seltskonna puhul ei saa harjutusjagudena kasutada jaotusi, mis eeldavad pakkumist
1NT - 3NT - hoolimata sellest, et kahes jaotuses toppisin ühele poole 15pp ja teisele ka paarteist,
suutis 3NTsse mõlemas jaos jõuda vaid üks pool….


Pärastlõunal viskasin inimestele ette pakkumisülesande - ehk siis võtsin Pavliceki leheküljel olevaist
testidest juhuslikud kaheksa jaotust, mida olid mänginud Levin-Weinstein, ainsa kitsendava
kriteeriuminda, et pakkumine oleks ühepoolne, ja siis andsin noortele pakkumiseks ja võrdlesin
nende saadud lepingut Levin-Weinsteini omaga (lisaklauslina see, et “nad võtavad sama palju tihisid
sama trumbiga kui Levin-Weinstein ja muu trumbi korral on double-dummy” - mis mõlemad on suht
suurte agadega, aga las nad siis olla). Ilmselt jaod soosisid alalhoidlikumat lähenemist, esikohta jäid
jagama Elo-Kati ning Albert-Joosep.

Õhtul toimus maksipaarikas, kus mängima tuli ka paar paari meie algajamate seltskonnast ning olude sunnil ka mina - nimelt muidu oli 15 paari ja kuna Joosep hõljus ümbruskonnas ilma partnerita, siis tõstsin ta laua taha ja istusin ise vastu. Tulemus oli tavapärane selliste juhtumite korral - ehk siis laekus esikoht…
Joosepi näoilmest võib järeldada, et ta ka imestab, et nii hästi läheb. Partner pidi tal korraks lauast lahkuma, et hoida turniiri kulgemisel silma peal. Vastas on julguse kokku võtnud ja "päris" turniirile tulnud algajamad käed: Märten ja Finn.

Pisikesi lõbustas samal ajal Mell mänguga, kus oli vaja rõngas visata ümber pudelikaela, et pudel endale saada. Ühesõnaga pm. pulmamäng (nagu keegi meelde tuletas, siis on ta seda mängu korra mänginud, Melli pulmas), aga pudelite sisu oli kohandatud alaealistele. Huvitav, homme on tulemas Team Druva 20-s sünnipäev, peaks selle sinna (loomulikult teistpidi kohandatud pudelitega) kavasse võtma?
Mäng "viska endale limonaadipudel!". Mis hiljem transformeerus väga mõnusalt mänguks "viska sõbrale ka limonaadipudel!"

Pühapäeval leidis aset individuaalne MV, mis oli väga hea lõpuüritus. Laekus 20 mängijat ja oma eelmise aasta kulda kaitses Susanna (no eks laager oli jälle ta sünnipäeva ajal ka…). Teise koha sai noortihane Pauls, kolmas koht ja Eesti hõbe läks Albertile ning tema järel sai pronksi Mirjam. Järgnes autasustamine, kus väikse meene said kõik algajate turniiridel osalenud ja muude alade esiotsad ning oligi aeg koju liigelda, vastu väljateenitud puhkusele. Vähemalt mina küll olin laupäevaks täiesti sidruniks pigistatud, õnneks laupäevaõhtune melu heas seltskonnas ja pühapäevane individuaalikorraldamine olid mõlemad suhteliselt toniseerivad tegevused.

Individuaalne (ja ka võistkondlik, nagu näha medalite arvust) meister


Kui võtta nüüd kokku kahe aasta kogemused, siis minu diagnoos üritusele oleks järgmine:


A) Viis päeva on ikkagi natuke palju. Pigem neli - võib-olla viimane päev teha pikem, õhtuse
lahkumisega.


B) Võistkondlikud meistrikad tuleb pidada kuskil mujal.


C) Individuaalsete meistrikate pidamiseks on see hea.


D) Lauamängude tuppa tuleks tekitada püsielanik - st. sel aastal mängiti lauamänge palju vähem kui
eelmisel aastal, kui Mae oli seda haldamas.


E) Asjade, mis “ei ole turniirid”, ettevalmistamisega peaks varem pihta hakkama. 
Mulle tuli suure üllatusena kohapeal, et tegelikult meil väga ettevalmistust ei olnud ja ma pidin mingid
asjad suht lennult genereerima. Aga noh, eks õpetajaameti kogemused tundide ettevalmistamisel tulid
päris abiks.


F) Eelnevaga seotult: ülesannetepõhised õppetunnid (avakäik, pakkumistestid) olid
paremad ja mõistlikumad kui eelmisel aastal peetud loengud. Selle peaks jätma.


G) Kahe eelnevaga seotult: rohkem inimesi oleks vaja. Ehk siis tugipersonali võiks olla nii palju, et
ürituste korraldajad saaksid mingi aja ka ise puhata ja mängida - ütleme nii, et kohustuste all võiks olla
päev või kaks. Mina olin vahepeal päris laip, Mell võib-olla natuke vähem, aga tema tegi ära kogu
organiseerimistöö ja sai selle laksu ilmselt kätte varem. 


H) Snäkilaud on endiselt hea. Noored armastavad liha ja viinamarju, aga nädala jooksul läks kaubaks
kõik.


I) Lätlased ja soomlased olid toredad ja eriti lätlased nautisid küll asja täiega ja vennastusid meie U-16
tüüpidega. Eriti lahe oli kooslus Pauls - Albert maksipaarikal, neil mõlemal on tahtmist ja sädet.

Friday, June 21, 2019

2019 - I poolaasta lugemispäevik


Kuna kooliajal läheb kogu aur „kohustuslikule kavale“, siis seetõttu ei ole vahepeal plogimine kuidagi õnnestunud. Nüüd on käes vaheaeg ja võib jälle oma lõbuks kirjutada, seega leidsin, et raporteerin oma lugemispäeviku progressi. Mäletatavasti oli esialgne kava lugeda 15 000 lehekülge aastas – kuigi seegi võib olla väga erinev suurus, siis midagi võib ju aluseks võtta. Esialgu olen ajast natuke maas, aga kuna elu näitab, et koolivaheajad on see hetk, kui ma loen – senisel kahel koolivaheajal olen olnud üsna tõhus - , siis paanikaks pole põhjust. Eriti arvestades mu ametikohta, saan ma nimekirja rahus lülitada paarkümmend õpikut ning kui veel lisada netist loetavad artiklid, siis võiksin sisuliselt ülesande juba täidetuks lugeda – ehk siis nagu hea poliitik valimiste järel


Aga nüüd siis järjekorras:
1. Dodo laul – David Quammen (15. jaanuar). Diagnoos: tasub lugeda!

DODO LAUL piltRaamat vedeles mul koduses riiulis, ma olen seda küll paarteist aastat tagasi juba korra lugenud, aga kes ütles, et häid raamatuid mitu korda lugeda ei võiks, seda enam, et sellised raamatud ongi kasulik perioodiliselt üle lugeda. Raamat räägib saarte biogeograafiast: nende omapärastest liikidest ja kooslustest ning looduskaitsega seonduvast. Asja idee on siis selles, et inimtegevusest tingitud fragmenteerumise tõttu muutuvad tänapäeval „saarelisteks“ väga paljud populatsioonid, isegi kui nad elavad täiesti keset maamassiivi. No ja arvestades, et raamatu kirjutamisest alates on protsessid liikunud endiselt samas suunas, siis ilmselt on see tänapäeval veel päevakajalisem kui paarkümmend aastat tagasi.
Muidu on raamat kirjutatud loetavalt ja hästi, paljude seikade ja näidetega loomade, teadlaste ja teooriate kohta, palju huvitavat teavet.


2. & 4. Sapiens ja  Homo Deus – Yuval Harari (19. jaanuar ja 2. veebruar). Diagnoos: tasub lugeda!

Homo Deus. Homse lühiajalugu Gümnaasiumis töötamise varjatud – või noh, tegelikult pigem varjamatu pluss on kolleeg Tiit Naarits, kellel on raamaturiiulis palju huvitavaid asju (ma ise ei viitsi väga oma varusid täiendada). Harari näol on tegemist oühest küljest ajaloolase ja teisest küljest tulevikuvisionääriga, kes esimeses raamatus arutleb peamiselt inimkonna ajalugu mõjutanud tegurite üle ja kuidas see on inimese olemust vorminud ja teises peamiselt spekuleerib  tulevikustsenaariumidega. Need on pigem tumedad.
Üldiselt mõlemad raamatud tasuvad lugeda, seal on palju mõttekäike, mis tunduvad küünilised, kuid see-eest kõnetasid mind hästi. 
Kuna ma lugesin raamatuid ligi pool aastat tagasi, siis kõike enam ei mäleta, aga mõned mõttekäigud neist raamatutest:

* Kütid-korilased olid praeguse aja inimestega võrreldes ilmselt kõrgema keskmise IQ-ga, seepärast et rumalad surid paratamatult välja, samas kui tänapäeva sotsiaalne turvavõrk sisuliselt garanteerib ellujäämise ka kesise geneetilise pagasiga indiviidile.
* Põllumajanduslik revolutsioon ei tähendanud mitte sammu edasi, vaid sattumist töö lõksu (järjest rohkem inimesi jäi ellu, järjest rohkem oli vaja laiendada tootmist, järjest rohkem pidi tegema tuima ja nüri tööd, et ellu jääda); industriaalne revolutsioon oli teistkordne astumine sama reha otsa.
* Geneetiliselt on (inimese järel) kõige edukamad imetajaliigid suured koduloomad: neid on palju rohkem kui neid oleks vaba evolutsiooni tingimustes, nad on pannud inimesed enda heaks tööle, kes kannavad hoolt, et nad paljuneks hoolsalt ja hoiavad selle käigus muud kiskjad eemale. Aga see geneetiline edukus ei tähenda, et ühegi liigi indiviidid kõik elaksid täisväärtuslikku elu (mõelge loomafarmidele). No ja sama kehtib ka inimese kohta, see et inimesele on loodud tingimused elada ja sigida, ei tähenda, et see on elu, mida tahaks elada.

3. Koolijuhi kolm võtmetegurit mõjusaks juhtimiseks  - Michael Fullan (25. jaanuar). Diagnoos: väldi!

Pildiotsingu koolijuhi kolm võtmetegurit tulemusLisaks muudele asjadele kirjastab eksamikeskus INNOVE ka raamatuid – ja nagu päris paljude muudegi asjadega ei saa nad sageli just kõige paremini hakkama. Tõe huvides tuleb mainida, et eelmine raamat, mille ma kätte sain (teemal „kuidas inimesed õpivad“, eelmisel aastal ilmselt kirjutasin millalgi sellest) oli tõeliselt hea, nii et kui ma direktori kabinetis näpud praegusele üllitisele taha sain, siis lootsin, et võiks midagi asjalikku olla. Paraku tuli mul pettuda, see oli üks segane ja ebaõnnestunud raamat, tõenäoliselt osaliselt tõlke süül. Sageli juhtus nii, et kui lausest oli võimalik grammatiliselt tähendus välja lugeda, siis sisuliselt jäi asi ebaselgeks ja isegi kontekst ei pruukinud aidata. Ehk siis isegi kui teema on huvipakkuv, on see esitatud sellisel  moel, et raamat on üsna keeruline ja kasutu. Tõenäoliselt originaalis võib asjal rohkem jumet olla, aga see ei pruugi palju päästa.


5. Mõtteviis – Carol Dweck (15. veebruar). Diagnoos: tasub lugeda!

Pildiotsingu mõtteviis tulemusSee raamat on viimase aasta jooksul vist eesti rakenduspsühholoogide ja koolitajate seas piibli ekvivalendiks kujunenud – oktoobrist detsembrini räägiti  sellest kiitval toonil kolmel erineval üritusel. No ja kui direktor mainis, et tal on see tegelikult olemas, siis laenutasin endale ja lugesin läbi (ja selle käigus avastasin, et Vallo on selle tõlkinud J).
Üldiselt on hea, loogiline ja ladus raamat, põhiline sisu on siis „edenemisele orienteeritud“ mõtteviis ja kuidas seda kultiveerida – ehk siis, millised harjumused tingivad selle, et inimene areneb ja mille puhul ta kapseldub ja keskendub omaenda ego imetlemisele/kaitsmisele. Kusjuures raamatust teab mis palju uut ja hämmastavat leida polnud, pigem käisid läbi samad asjad, millega ülikoolis õpetajakoolituses õppijad servapidi kokku puutuvad või siis omal nahal hiljem tööl kogevad. Aga eks teada-tuntud asjade normaalses ja seeditavas vormis kirjapanek on igati kiiduväärne tegu. Ehk siis: saad kinnituse asjadele, mida sa oled juba ammu kahtlustanud ja see kõik paneb sind enda suhtes paremini tundma.

6. & 7. Infinity Blade – Awakening & Infinity Blade – Redemption  - Brandon Sanderson (25. veebruar ja 2. märts). Diagnoos: tasub lugeda (kui fantasy žanrina natukenegi huvi pakub – aga võib-olla ka muidu)
Pildiotsingu infinity blade awakening tulemusKui ma muidu üritan lugeda pigem paberist raamatuid, siis reisidel eelistan ma kraami vähem kaasas vedada ja tuhnin läbi asju, mida Maarja minu jaoks Kindlesse ladustanud on. Seega siis neid asju lugesin Portugalis segatiimide EMi ajal.
Brandon Sanderson on tõestatult ülihea autor, maailmasüsteemide loomine käib tal niivõrd hästi, et mul tekib kohati küsimus, et mida ta joob, et tal selline fantaasia on. Muidugi arvestades, et tegu on mormooniga, siis äkki ta tarbib muid aineid. See raamat pole erand – sisu toimub siis kuskil kauges tulevikus, kus seltskond väljavalituid on endale taganud praktiliselt surematuse ning millega ikka igavikku sisustada kui mitte enese treenimise, võimumängude ja jumala mängimisega – kuigi kõige taga on aimamisi paistmas ka suure skeemi karvased kõrvad. Kuigi üleminek „praegusest“ – tõsi natuke futuristlikust maailmast „tulevikku“ jäi natuke uduseks, siis ilmselt seegi oli terviku mõttes hea. Huvitaval kombel harmoneerus see minu peas päris ilusti ja omapäraselt Harari Homo Deus’ega.
Pildiotsingu infinity blade redemption tulemusJa mis selle raamatu eriti ilusaks tegi oli see, et paljud asjad ei olnud päris sellised, nagu nad algul paistsid – kuid ei tekitanud tunnet, et autor su eest midagi olulist varjas odava efekti saamise huvides. Tõsi, comic relief guy sisse toomine ei olnud eriti õnnestunud liigutus, kuid mine tea, äkki Sandersonil oli silmapiiril mingi turustamisega kaasnev aspekt, et kui keegi tahab sellest kunagi mingi lühisarja teha...
Raamatud ise on kusjuures kirjutatud mingi videomängu põhjale, nagu selle taustalooks. Kui nad mulle kätte juhtusid, tegin kiire guugli ja leidsin ta enda kommentaari, et „miks ometi tema, kes ta on väga edukas autor, võttis kätte ja tegi videomängu adaptsiooni“ – „Seepärast, et ma saan endale seda lubada, kuna ma olen väga edukas autor!“.

8. Legion – Brandon Sanderson (3. märts). Diagnoos – aja tapmiseks kõlbab.

Pildiotsingu sanderson legion tulemusEM oli pikk ja peale turniiri lõppu oli aega lugeda, liiatigi oli raamat lühike. Lugu ise oli idee poolest jälle huvitav, aga tundus, et kirja pandud lihtsalt seepärast, et Sanderson saab hakkama sellega, et tulistab paeluvate mõtetega suht suvalisest asendist, mingit väga sügavat ideed ja mõtet seal taga pole. Aga peategelane on tüüp, kes suudab endale vajadusel oma mõttejõul genereerida seltskonna tegelastest, kellel on erinevad kasulikud oskused ja omadused - ja neid oskusi ja omadusi kasutada eriülesannete lahendamisel. Ehk siis kasulikud hallutsinatsioonid (et asi oleks eriti armas, siis üks neist hallutsinatsioonidest omab omakorda hallutsinatsioone, mille kohta teised leiavad, et tal on luulud, NEED ei saa küll päris olla). Ja kui üks teine mees leiutab kaamera, mis võib üles võtta pilte ka minevikust, siis sellega seoses läheb jama lahti, eriti kui see kaamera viiakse Jeruusalemma (tõestus, et kas Jeesus oli või ei olnud olemas jne...).



9. Capital Crimes – lühijuttude kogumik (18. märts). Diagnoos – suht kesine

Pildiotsingu capital crimes anthology tulemusJälle üks Kindle soppidest leitud asi, alustasin sellega juba Portugalis, aga kuidagi ei suutnud lõpuni lugeda. Miks ei suutnud – pigem oli igav. Mis iseenesest juba ei saa hea olla, kui asja reklaamitakse kui „lühijuttude kogumikku põnevuskirjanikelt“ („anthology of short stories from ten members of the International Thriller Writer’s Organisation“). Ehk siis kümme lühikest juttu, kus on tapmisi ja tagaajamisi ja pahad on kohati kas väga osavad või väga õnnelikud või väga juhmid. Kogu komplekt jättis siiski suht pastakast imetu mulje ja ma ei julge küll kellelegi soovitada, et seda lugeda tasuks, aga jah, ära selle kätte ei sure. Võib-olla ma pole lihtsalt sihtauditoorium.



10. SPQR – Mary Beard (19. aprill). Diagnoos – kui on olemas huvi ja eelteadmised, siis lugeda, muidu võib jääda natuke palju akadeemiliseks.

Pildiotsingu spqr raamat tulemusJälle Tiit Naaritsa käest laenutatud teos. Nagu pealkirjast ja diagnoosist ilmselt aru on saada, siis tegemist on Rooma ajalooga. SPQR on lühend, mille võime tänapäevalgi leida Rooma linna vapilt, tuleneb ta ladinakeelsest väljendist Senatus Populusque Romanus – ehk siis „Rooma Senat ja rahvas“, mis oli vormel, millega signeeriti vabariigi ajal (ja kohati ka hiljem) ametlikud otsused. Raamat siis tegeleski Rooma ajalooga ennekõike riigivõimu loogika vaatepunktist, alustades kuningate ajastuga ja lõpetades selle hetkega, kus Rooma kodakondsus laiendati Caracalla ediktiga kõigile vabadele Rooma riigi elanikele (aastal 212). Hea ja põhjalik ülevaade, aga lugemiseks pigem vajab eelteadmisi ning huvitavaid ning meeldejäävaid fakte ja seiku oli seal pigem vähem kui palju (kui ennast lõbustada tahate, lugege Gravesi „Mina, Claudiust“ – kuigi see ka tehniliselt võttes on süžeelt pigem sünge). Seega juhuslikult raamatusse eksivale lugejale see väga palju vast ei paku. Üks tähelepanek siiski – mis harmoneerub ilusti autori nimega – tal on pilditahvlitel Rooma keisrite kujud ja kuni Traianuseni olid kõik sileda lõuaga ja alates Hadrianusest kõik habemega.

11. Teadus maagia taga. Pühast graalist armujookide ja üliinimesteni – Matt Kaplan (23. aprill). Diagnoos: tasub lugeda, huvitav.

Käisin klassijuhatajana õpilastega koos Rootsis ja kuna laev on suurepärane koht nii õpilase kui õpetaja jaoks (kõik on piisavalt lähedal, et keegi ära ei kao, kuid mõlemal poolel jagub hingamisruumi, nii et õpetaja ei pea õpilastel kogu aeg kuklasse hingama), siis tuli ju reisiks end raamatutega varustada. Kuna ma olin vahepeal osalenud Eesti mälumängu meistrikail ja seetõttu ootas realiseerimist raamatupoe kinkekaart, siis jalutasin poest läbi ja varustasin ennast kahe populaarteadusliku kirjutisega (ma üldiselt mälumängu auhinnad üritan sellises rubriigis realiseerida).
Pildiotsingu teadus maagia taga tulemusSee raamat kirjeldas erinevaid legendides mainitud seiku ja üritas ühest küljest keemia, bioloogia ja füüsika abil lahti selgitada, mis võis nende legendide taustaks olla ja teisest küljest spekuleeris, kuidas seda tulevikus saaks kasutada inimeste „täiustamisel“. Jutt oli sujuv ja teema huvitav ja nii ma selle raamatu alla neelasingi, teel „sinna“. Mis mulle loetud seikadest kõige paremini meelde jäi, oli loogika Prometheuse müüdi taga – ehk siis see osa kus Zeus ta kalju külge aheldas ja kotka maksa nokkima saatis, mis siis järgmiseks päevaks uuesti kasvas. Nimelt asja loogika, et miks just maks oli see, mida legendikotkas ründas – maks on inimkeha kõige paremini taastuv siseelund, millel on hämmastavalt suur regenereerumisvõime. Natuke kunstilisi liialdusi ja nii ta tuleb...

12. Kahuriliha. Kummaline teadus sõdivatest inimestest – Mary Roach (24. aprill).
Diagnoos: mitte nii huvitav kui eelmine, aga võimalik et tingitud minu temaatilistest eelistustest. Võib lugeda küll.

Pildiotsingu kahuriliha tulemusSee oli siis eelneva raamatuga samast puntrast, selle lugesin läbi tagasiteel. Ka üldiselt huvitav lugemine, aga minu jaoks mitte nii intrigeerivatel teemadel. Ehk siis tema keskendub sõjapidamise sellistele aspektidele, mis räägivad sellest mismoodi sõda võib inimest vaimselt ja füüsiliselt mõjutada, erinevatest vigastustest – aga ka nende ärahoidmise üritustest ja meetoditest. Sekka ka üht-teist muud huvitavat, näiteks haisupommidest ja kanakahurist (viimasest hakkab raamat pihta – autor kirjeldab, et on olemas selline relv, mis tulistab kanalaipadega lennukit, et imiteerida kokkupõrget lendava linnuga). Raamatuga mitteseotud fun fact - kui guugeldada kahuriliha ja panna pildiotsing, siis juba teises reas vaatab vastu Sven Sester.




13. Oskar Lutsu „Talve“ – Arnold Karu (25. aprill). Diagnoos – võimalusel vältida.

Pildiotsingu oskar lutsu talve tulemusKuigi kuupäeva järgi võib tekkida mulje, et lugesin selle päevaga läbi, siis tegelikult sain selle raamatu enda kätte juba millalgi talvel (pun not intended), kui emakeele klassi sattudes riiulist need raamatud leidsin ja arvasin, et võiks siis huvi pärast selle ikkagi läbi lugeda, olgu siis autoriks Luts või mitte – diskussioon raamatu tõeväärtuse üle oli mulle siiski juba varem teada. Närisin sellest siis omas tempos läbi, vahepeal sekka huvitavamaid raamatuid vahele põimides. Nagu näha minu valitud formaadist pealkirja vormistamisel, siis jäi mullegi mulje, et tegemist on pigem andunud austaja poolt tehtud fan-fictioniga, mis olles kirjutatud ajal, kui selline žanr ei olnud veel üldlevinud, läks läbi kui „kahtlane, kuid mitte ilmne võltsing“. Ehk siis kui Luts oli siiski hea jutuvestja, siis siin raamatus käis pigem tühi jorutamine Lutsu stiilielementidega ja sekka pikki peatükke maaparandusest ja okastraataia elektrifitseerimisest (kui laenata terminit ühest nõuka-aegsest anekdoodist). Loomulikult ei ole ma kirjanduslikult pädev, et minu arvamust tõe pähe võtta, aga olles selles küsimusest intrigeeritud, tuhnisin läbi targemate inimeste sõnatu ja avastasin, et konsensus on samuti seda meelt. Nii et jah, paraku on autorsuse küsimus selle raamatu kõige huvitavam osa, muidu oli tegemist ühe musta ja igava looga.

14. Kuninga kaardimeister – Olivier Melano (6. mai). Diagnoos – ärksale alaealisele.

Pildiotsingu kuninga kaardimeister tulemusNüüd hakkavad sekka tulema ka sellised raamatud, mida ma olen lugenud täiesti juhuslikult – ehk siis  kui koolides käib õppetöö, pole mahti midagi põhjalikumat lugeda ja seega kohati jääb näppu suht juhuslikke asju. Nimelt olin ma vaatlejana juures, kui 3. klass tegi matemaatika tasemetööd – ja klassis oli ka raamaturiiul ja sattusin nägema pealkirja. Kuna mulle sobivad igasugused kaardid – nii mängu- kui maakaardid, siis sikutasin selle välja ja sain juba esimesest pilgust aru, et see on raamat, mille olemasolu üle ma oleksin väiksena (no pakuks seitsme-kaheksa aastasena) rõõmust ruianud – paar aastat hiljem lugesin igasugused maadeavastuste- ja piraadiraamatud andunult kapsaks, isegi kui seal värvilisi pilte polnud! Lugesin raamatu läbi ja selgus, et mul oli õigus, ehk siis selline lihtsakoeline jutustus maadeavastuste ajastu Lissabonist, kuhu oli sisse põimitud spionaaži, võõraid maid ja inimrööv(i luhtunud katse), õnnelik lõpp ning ärapääsenud antikangelane. Ehk  siis täiskasvanule see ilmselt väga midagi ei paku, aga ega kõiki raamatuid täiskasvanute jaoks ei kirjutatagi.


15. Vene revolutsiooni uus ajalugu – Sean Mcmeekin (12. mai). Diagnoos – spetsiifiline, aga kui teema huvitab, siis tasub lugeda.

Pildiotsingu vene revolutsiooni uus ajalugu tulemusMcMeekin lahkab Venemaa 1917. aasta revolutsioonidega, aga käsitleb neid laiemalt –alustab juba palju varasemast ning lõpetab Vene kodusõja ja talurahvamässude mahasurumisega 1922. Põhiline huvi on bolševike võimuhaaramine ja selle kindlustamine – mis tegi selle võimalikuks ja kuidas see režiim sai püsima jääda. Ning tema jaoks on vastus, et tegelikult oli see üks ime (kui millegi nii halva kohta sobib sellist sõna kasutada), mis oli seotud väga paljude seikade kokkusattumusega ning lisaks sellele oli Leninil ja ta bandel roppu moodi õnne. Kuna temaatika on niivõrd spetsiifiline, siis taas tavalugeja jaoks läheb asi võib-olla liiga akadeemiliseks ja detailseks, aga ajaloohuviline võiks sellele pilgu peale visata kasvõi sellepärast, et see on väga erinev tavapärastest ajaloonarratiividest, mida räägitakse – alustades kasvõi sellest, et kui üldiselt on toonitatud, et Venemaa olukord sõjas ja majanduses oli algusest saadik pehmelt öeldes pees, siis Mcmeekin väidab, et objektiivselt võttes polnud asi üldse väga hull, kuid juhtimisvead olid need, mis selle kaose alles 1917-ndaks aastaks kaasa tõid. Huvitav on vaade Eesti Vabadussõjale: kui eesti ajalookäsitluses on rõhutatud ennekõike eestlaste vaprat võitlust oma maa eest, mis sundis Venemaa alistuma (mis ei ole ju vale), siis Mcmeekin distantsilt toob välja hoopis sellise aspekti, et miks bolševikel ei olnud mõtet sõda jätkata – režiim oli majanduslikus kuristikus (isegi mitte ääre peal, vaid augus sees, sõrmedega servast hoides), ning 1920-ndaks aastaks oli vajadus likviidsete vahendite järgi nii suur, et selle nimel oli  hädavajalik leida mingi kanal, kustkaudu riiki raha sisse saaks tuua (ärgem unustagem, et Antant bolševike võimu esialgu ei tunnustanud). Seega Eesti iseseisvuse tunnustamine oli hädavajalik taktikaline käik, mis võimaldas siinsete võimumeeste mahitusel läbi Rootsi pankade hakata tegelema rahapesuga. Seega ei miskit uut siin päikse all, nagu lähimineviku uudised...

16.  Trammiga Moskvasse. Eesti muusikute seiklused siin- ja sealpool raudset eesriiet – Andres Oja (26. mai). Diagnoos – hea kerge meelelahutus.
Pildiotsingu trammiga moskvasse tulemus

Seegi raamat on pärit mingi mälumängu auhinnalaualt (koht oli piisavalt madal, et asisemate raamatute manu asja ei olnud). Reisikirjad on ikka põnevad ja eeldada võis, et sovetistanis juhtus muusikutel nii mõndagi huvitavat, seega võtsin raamatu lootuses, et saan mõnusat ja kerget rämpslugemist. Raamat suhteliselt vastab sellele kirjeldusele – kirjeldatud on, kuidas autor erinevate bändidega Nõukogude Liidus tuuritas ja lõpuks Gunnar Grapsi bändiga ka Ameerikasse sattus. Üleliia huvitav see raamat ei ole, lood kippusid kuidagi vägisi joomaks kätte minema, aga noh, saame aru, aeg oli ka selline, aga samas ka mitte halb, nii et sain üsna täpselt selle, mida ma otsima läksin.



17. Juudi jutud. 70 tõestisündinud lugu.  – Margit Prantsus (5. juuni). Diagnoos – käib kah, aga ei midagi erilist.

Pildiotsingu juudi jutud tulemusTaas selline juhuslikult näppu juhtunud raamat – olin Maarja klanni pool külas, aeg tahtis tapmist, küsisin midagi lugeda, anti see raamat. Kujutab see endast Iisraelis elava eestlanna poolt kokku pandud kaleidoskoopi (peamiselt) Iisraeli ajakirjanduses kajastatud juhtumitest, mis kajastavad erinevaid tahke maa elust, kultuurist ja kommetest ning neid on varustatud ka autoripoolsete kommentaaridega. Üldiselt lugeda võis, ma tundsin, et sain selle tõttu juutluse kohta jupp maad targemaks (mis ei ole väga suur samm edasi, arvestades mu endiselt madalaid teadmisi), aga pigem ei ole raamat, mida tasuks järjest läbi lugeda (nagu ma tegin), vaid võiks – kui huvi on – natuke seedida. Lood ise on suhteliselt hästi valitud ja kuigi autori juudisõbralikkus paistab neist läbi, ei ole see pealetükkiv ega häiriv, jutustamismaneer samas ei ole väga kaasakiskuv.

18. Kodumaa teenistuses. Eestimaa Rüütelkonna peamehe mälestused Eduard von Dellingshausen (18. juuni). Diagnoos: kui ajastu ja teema pakub huvi, siis kindlasti tasub lugeda, muidu pigem ei.

Pildiotsingu kodumaa teenistuses dellingshausen tulemusSeegi raamatu sattus mu kätte juhuslikult, õigem oleks öelda isegi, et eksikombel – olles põhikooli lõpueksami juurde valvesse pandud, leidsin et kolm tundi järjest õpilasi jõllitada ka ei viitsi ja otsisin ajalooklassi riiulist endale mõne raamatu, mille lugemisega algust võiks teha. Ja sellele raamatule langes mu valik ennekõike seetõttu, et autori nimi oli keerulises šriftis ja ma lugesin sealt välja Bellingshausen... Kui ma selle raamatu lahti olin teinud, siis avastasin oma vea, aga leidsin, et vahet pole, „komantšide pealik“ (kui laenata Ostap Benderi väljendit Kissa Vorobjaninovi kohta) on kahtlemata peaaegu sama huvitav mees kui Antarktika avastaja. Seda enam, et kui mul enne äsjalõppenud õppeaastat oli Eesti ajalugu vahemikus 1710-1917 suht tume maa (loomulikult ma mingite asjadega olin kursis, aga pigem olid need teemad sellised, mille juurde jõudmisega ma tundides viivitasin ja millest ruttu edasi liikusin, et eelnevatele ja järgnevatele teemadele, mille vastu enda isiklik huvi suurem, rohkem aega saaks pühendada) – aga seoses gümnaasiumisse õpetama minekuga pidin end niikuinii rohkem harima ja olin ka vaadanud selle aja kohta vändatud filme (nii lavastusi kui dokke), seega sobis lõpuks hästi.
Raamat ise on tüüpiline mälestusteraamat, ehk siis ikkagi kirjutaja näitas end heas valguses (kusjuures ta oli ka muidu üsna lugupeetud mees, kui ma asjadest õigesti aru olen saanud) ja selgitas sündmusi oma huvidest lähtuvalt. Lühikokkuvõttena siis elitaristlik ja (pigem heas mõttes) paternalistlik suhtumine balti provintside haldamisse ja inimeste huvidesse, sekka vastuolud saksa kultuuriruumi ja Vene keskvõimu vahel jms– ehk siis taas põnev pilk omamoodi rakursist Eesti ajaloole.
Üldse baltisakslased on üks huvitav seltskond – hakkasime Mihkel Orasega ketaste viskamise kõrvale arutama nende üle ja jõudsime tõdemusele, et ilmselgelt oli tegemist eestlaste vaatevinklist võttes ülbete mölakatega, kuid kui hakata lahkama, siis võime jõuda samale tõdemusele nagu juudid „Briani elus“, kui nad retoorilisele küsimusele „aga mida roomlased meie heaks teinud on!?!“ said terve rea asju...