Sunday, January 20, 2019

Eelmise aasta lubaduste kokkuvõte (ja lugemispäevik)


Väidetavalt on jaanuari kolmas esmaspäev aasta kõige kurvem päev: siis visatakse üle parda enamus uusaastalubadusi, kuna neid ei suudeta ikkagi pidada (nii räägiti mulle möödunud neljapäeval koolitusel „Harjumused ja nende muutmine“ – kui viitsin, teen kunagi sellest ka omaette postituse) – aga ma leidsin, et nüüd on sobiv hetk võtta kokku eelmise aasta lubadused ja neid uuendada.

Eelmise aasta lubadused said igatahes suurepäraselt valitud: kuna enamus jäi täitmata, siis pole muret, et sel aastal peaks midagi uut välja mõtlema – seega võib vabalt need asjad uuesti päevakorda tõsta, väikeste variatsioonidega.
Esiteks võib välja visata need lubadused, mis olid seotud teiste inimestega, ehk siis „õpilased esinegu hästi olümpiaadidel“ ja „rohkem toredaid noori bridžikäsi“. Lihtsalt – liiga raske hinnata ja kui just tulemused ei ole silmapaistvad, siis alati jääb üles, et saaks paremini. Seega kuna ma eelmise aastaga olen mõõdukalt rahul, siis oletagem, et vähemalt nende asjade puhul ma täitsin endapoolse otsa ära ja rohkem seda tüüpi lubadusi ei anna.

Ülejäänud neli lubadust jäid sirgelt täitmata ja lähevad sel aastal uuendamisele. Meeldetuletuseks, et need olid:
- „Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.
- „Klaver kaob!“
- „Aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva Jaotusesse!“
- „Ennast rihmaks ei tõmba!“

Kõige lihtsam on seletada, miks klaver ei kadunud. Ma tegelikult mingi hetk isegi kaalusin kolimisfirmadega konsulteerimist, et palju maksaks, kui tuleks tüübid ja selle mul teisele korrusele lohistaksid, aga vahepeal sekkus valemisse see, et üks Maarja sõbranna olevat mõõdukat huvi tundnud selle pilli vastu – no ja sel juhul tundub kobaka teisele korrusele vedamine juba mõttetu. Tundub, et see oli selline klassikaline „aga äkki…“ olukord ja ilmselt päevakorrast maas, aga vähemalt olen ma enda jaoks asja välja vabandanud ja nüüd on jälle aasta aega sellele mõelda.

Ülejäänute puhul on saatuslikuks ilmselgelt saanud  viimase lubaduse „ennast rihmaks ei tõmba“ mittepidamine. Kuigi ma lükkasin oma ülikooliõpingud pausi peale, siis enamust oma mitte-nii-formaalsetest kohustustest ei ole õnnestunud kuhugi sokutada. See ei pruugiks olla halb, ma olen tegelikult õppimisvõimeline ja muutun üha tõhusamaks, aga kevadel sain kaks „pakkumist, millest ei saa keelduda“: ehk siis võimalused asuda tööle gümnaasiumiõpetajana ning põhikoolis õppealajuhatajana (mõlemad osakoormustena). Kuna mõlemad pakkumised olid väga intrigeerivad – ja ei saa salata, äkki on CV-s kasulik vastavaid ridasid omada – siis tegin oma aja-logistika kalkulatsioonid ja võtsin mõlemad pakkumised vastu. Ja seega mu töökoormus suhteliselt kahekordistus (nii et kui JmG-s sel aastal bridžigruppi kokku ei saanud, ei suutnud ma selle üle isegi mitte kurta). Ma ei kahetse seda otsust, aga jah, kuna mõlemad asjad on minu jaoks uued ning lisaks on mu tööpõld väga fragmenteerunud, siis aja- ja ajumaht millegi muuga tegelemiseks on üsna piiratud. Loodetavasti sel aastal oskan endale rohkem vaba aega ja vähem kohustusi kombineerida…

Kui eesmärk oli teha „Päeva jaotusesse“ 50+ postitust, siis ma jõudsin 30-ni. Isegi ei oska öelda, miks see nii jäi – kuigi jaotuse leidmine ja sellest kirjutamine on tegelikult keskmiselt nõudlik vaimne pingutus, siis ei ole see ka midagi üleliia keerulist ja huvitavatest jagudest põhimõtteliselt puudu ju ei tohiks jääda. Kuidagi on sattunud nii, et praegu ma mängin bridži 4-6 päeva nädalas (E klubi, T koolis kaheksandikega, K HTG + koondise treening, N Jõgeva klubi ja aeg-ajalt on nädalavahetusel turniirid) – ja kõik, va. võib-olla teisipäev on potentsiaalne – ja sageli reaalne allikmaterjal. Ilmselt siis ikkagi läheb sinna üldise vaimse kurnatuse ja ajahäda rubriiki.

Raamatute lugemine on huvitavam teema. Kui eesmärgiks sai pandud 50 raamatut, siis tegelikult jõudsin 32-ni (tegelikult sisuliselt 33-ni, kuna ma lugesin bridgewinnersist tahtliku protsessina läbi kõik Kit’s Korneri artiklid, mis hakkasid pihta aastast 2010 – ja leidsin, et seda võib raamatuna käsitleda). No ja tegelikult peaaegu võiks selle programmi täidetuks lugeda, kui eeldada, et „õpik = raamat“: 7 ainet põhikoolis (x2 õpikut aine kohta, sest nad on niimoodi üles ehitatud) ja gümnaasiumiõpik; aga see selleks. Raamatute lugemise juures igatahes ilmnes selgelt korrelatsioon sellega, et töö takistab inimesel normaalselt elamast: juunis ja augustis lugesin kummaski kuus raamatut (juulis, kus ma olin rohkem hõives, piirdusin neljaga) – samas aprillis-mais suutsin lugeda vaid üheainsa ning septembrist novembrini lugesin kolme kuu peale kokku neli raamatut, millest üks oli üsna suurte mööndustega (näppu jäi üks lasteraamat, „Peep ja sõnad“, mille siis poole tunni jooksul läbi lasin).
Eelmise nädala koolitusel sain kaks soovitust. Esimene oli, et „võta lühemad raamatud“, teine aga tõsisem: „arvesta lehekülgedega“. Mööngem, ka lehekülg võib korralikult varieeruda, aga see on ilmselt siiski kõige mõistlikum kriteerium, tähemärkide kokkulugemine oleks juba liiga tüütu tegevus. Seega ilmselt on paslik võtta aluseks keskmise raamatu pikkus – ja selle aluseks võtsin selle, et Maarja ja Elo pidasid oma lugemuse üle arvet Goodreadsis ning said tulemuseks, et neil kummalgi oli keskmise raamatu pikkus natuke alla 300 lk. Seega ilmselt on selle aasta eesmärgiks 50*300 = 15 000 lehekülge. Ja no eesmärk ei ole need leheküljed hambad ristis „täis teenida“, vaid ikkagi lugeda pigem asjade kohta, mis huvi pakuvad, et ise olla natuke targem, ilusam ja huvitavam.

Lugemispäevikust – kuigi ma kahtlustan, et ega kedagi väga ei huvita, meeldib mulle endale veidraid kokkuvõtteid teha, nii et ei saanud kiusatusele vastu panna:
Kuna raamatu keskmine pikkus alla 300 lk tundus mulle instinktiivselt liiga väike, tegin ise guugli abiga väikse uurimistöö ja lõin kokku, et ma loengi vist keskmiselt pikemaid raamatuid – keskmine loetud raamat oli mul 313 lehekülge (sees oli paar väga lühikest, paarikümneleheküljelist, asja) ja kokku lugesin üsna täpselt 10 000 lehekülge.
Eelmise päeviku täiendus toimus umbes pool aastat tagasi, ehk siis 17 raamatu pealt, siis nüüd lühike kokkuvõte paari kommentaariga, (enamasti) lugemise järjekorras:

18. Robert Bryndza Tüdruk jääs. Suht tavaline krimka, aja tapmiseks sobib hästi, midagi väga huvitavat ja paeluvat ei olnud, pigem actionile kui analüütilisusele üles ehitatud

19. Vladimir Sergejev ja David Vseviov Venemaa – lähedane ja kauge. Viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini. Väga hea ja põhjalik raamat, mõnusalt ning loetavalt kirjutatud, nii detaile kui tausta piisavalt avatud. Kui ma kunagi kirusin ühe prantsuse ajaloolase (Troyat’) Boriss Godunovi, siis Venemaa… on samal teemal hoopis teine tera.

20. Aare Olander Tartu kadunud vaated. Pigem küll pildi- kui juturaamat, aga sellegipoolest sai lugeda üsna palju huvitavat. Tasub vaadata, vähemalt inimestele, kellele need vaated tänapäevases versioonis midagi ütlevad.
21. – 22. – 23. Kevin Hearne Staked; Grimoire of the Lamb; Scourged. Kõik ühest samast Rauddruiidi sarjast fantast. Ilmselt ei ole suuremat sorti kõrge kunst (tegevust on palju ja jumalaid/mütoloogiaid natuke liiga palju ühte patta panna), aga mulle meeldib: mütoloogiad ning veidrad olendid on mulle alati huvi pakkunud ja ma pean monoteistlikku maailmapilti igavaks ja kuritahtlikuks. Ühesõnaga selline paras rämpstoit, mida on mõnus reisil lugeda ja selle käigus sorteerida oma teadmisi jumalate, eriti gaeli panteoni, kohta.

24. Charles King Vabaduse viirastus. Räägib Kaukaasia rahvaste ajaloost. Käsitlus on kohati küll üsna „läbi latvade“, kui kasutada õppejõud Enn Küngi väljendit üldkäsitluste kohta, kuid mulle sobis selles suhtes hästi, et ega ma selle piirkonna ajaloost eriti midagi ei tea, va. päris viimase aja kohta. Nii et kurssiviimiseks sobib hästi.

25. – 26. David Bird ja Boye Brogeland Bridge at the Edge, Jeppe Juhl ja Peter Fredin Master of Bridge Psychology. Ei lugenud küll järjest, aga põhimõtteliselt sama kategooria raamatud – tuntud bridžimängija karjääris mängitud huvitavad jaod koos teatava määra õpetussõnadega, mille keegi teine on kirja pannud. Üldise teksti mõttes on Bird palju parem (Juhli raamatu keel on suht nõme), samuti on Juhlil mingeid analüüsivigu sees, aga lugeda kannatavad mõlemad, paneb fantaasia hästi tööle. Kahjuks eeldab see pigem ADV++ taset bridžis, et sellest reaalset kasu oleks, aga ka allpool võib olla huvitav vaadata. Endale meeldis mulle hoolimata puudustest Juhl-Fredini raamat rohkem – võib-olla seetõttu, et paljud Fredini tehtud asjad on sellised, millesarnast ma ise olen ka üritanud ja ülejäänud nägid välja nagu asjad, mida ma võiks üritada.

27. Isaac Asimov Seal kus lõpeb maa. Kuigi Asimov on tuntud ulmeautorina, siis see on aus populaarteaduslik raamat, mis seob Maa polaaralade füüsikat, klimatoloogiat, bioloogiat, ajalugu jms. Hea ja kasulik lugemine, kuigi mulle tundub, et bioloogia ei olnud toimetaja tugevamaid külgi (mõrtsukvaal moondus kuskil mõrtsukhaiks ja paar pisiasja veel, millest isegi mina aru sain, et ei klapi). Mulle meeldis kõige rohkem see tõdemus, et Antarktika on Arktika vastand ka muudel põhjustel kui asukoht: idee poolest on Arktika meri, mida ümbritseb maismaaring ja Antarktika manner, mida ümbritsevad mered.

28. Andres Adamson Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita.  Pealkiri on intrigeerivam kui raamat ise – tegelikult selline keskeltläbi põhjalikkusega üldkäsitlus teatud Eesti ajaloo peatükkidest. Õiglasem pealkiri oleks Mis jäi kooliprogrammist mahu tõttu välja. Ühesõnaga midagi põhjapanevalt uut ei leia, detaile ja konkreetseid teadmisi küll, mõnes kohas ka natuke kahtlast infot. Kui huvi on, võib lugeda, kui lugemata jätta, ei juhtu ka midagi.

29. Eno Raud Peep ja sõnad. Lasteraamat, sattus hõimlaste juures näppu ja kuna polnud midagi targemat teha parasjagu, lugesin läbi. Ehk siis teemaks piltlikud väljendid („ninapidi vedama“ jne.) ja vastavale vanusele ilmselt sobib hästi.

30. Terry Pratchett Small Gods. Klassika ja ega ma seda nüüd ka esimest korda ei lugenud, pigem umbes kolmandat – aga häid raamatuid tulebki aeg-ajalt üle lugeda. Hea religiooni, eriti organiseeritud religiooni toimise ja psühholoogia paljastamine ja lahkamine ja kirjutatud mõnusate kohatiste puäntidega (kohati muidugi läheb liiga heietamiseks, aga mis parata).

31. John Hattie ja Gregory Yates Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime. Ilmselt mu eelmise aasta lemmikraamat. Suht tihe ja põhjalik erinevaid õppetöös ette tulevaid asju lahkav raamat, peamiselt sellest vaatepunktist, kuidas õpilased asju tajuvad. Selline pragmaatilis-küüniline lähenemine, mis mullegi meeldis, summeeritult võiks kõlada „tegelege lähtuvalt realiteetidest, mitte ideaalidest“. Põhimõtteliselt võib kasutada ka käsiraamatuna või enesereflektsiooniks ja ma tundsin seda lugedes, et ma saan neid põhimõtteid järgides kui mitte paremaks õpetajaks, siis paremaks inimeseks ikka. 

32.  Lars Ericson Wolke Johan III. Hea ja põhjalik ülevaade kuningast, kes valitses (meie jaoks oluliselt) Liivi sõja teisel poolel. „Kollast kirjandust“ on vähe, kuid ajastule/olustikule iseloomulikke detaile põhjalikult. Huvilistel tasub lugeda, mittehuvilistele jääb ilmselt liiga raskeks.


Kui nüüd kogu aasta kokku võtta, siis võib loetu grupeerida järgnevalt:

12 ajalooraamatut; mis teemapiirkondade järgi jagunesid:
Venemaa-Nõukogude Liit: 5 (7); Rootsi 2; Eesti 2; Viikingid 1
Aja järgi torkab silma, et 3 raamatut olid 16. sajandi lõpu kohta – samas kui üldkäsitlused välja jätta, siis midagi muud vahemikust 11. sajandist kuni 20. sajandini ei olnud.
7 fantaasiaraamatut   samas ei mingeid õudukaid ega sci-fi-d
5 bridžiraamatut
4 populaarteaduslikku väljaspool ajalugu – meditsiin, õppimispsühholoogia, astrofüüsika, üldine loodusteadus
2 ilukirjanduslikku novellikogu
1 krimka
1 lasteraamat

Friday, January 04, 2019

Segatiimide katsevõistlus ja miks ma olen veendunud, et ETBLi opereerimine ei ole jätkusuutlik


Jutu kirjutasin ma küll valmis juba kuu aega tagasi, aga kuidagi jäi viimistlemata ja lõpetamata – kuid seoses koolivaheaja lõpu lähenemisega, kui peaks mingeid asjalikke asju tegema, sunnib süda vägisi otsima asendustegevusi – seega siis lõpetasin loo ära ja panin üles.
Sündmusest endast (Eesti segatiiimide katsevõistlusest) oli ka kirjutamise hetkeks juba kaks nädalat mööda läinud....

Kõigepealt sissejuhatuseks sellisest asjast nagu segatiimid – kuna bridž on oma olemuselt üdini sotsiaalne mäng, on segapaaride üritused reeglina populaarsed, ja Maailma Bridžiföderatsioon leidis, et lisab võistkondlikele maailmameistrivõistlustele segatiimide kategooria. MM-ile pääseb maailmajao meistrikate kaudu – ja kuna Euroopa meistrikatel sellist asja pole varem olnud, tuli korraldada vastav EM, mis toimub veebruari lõpus Lissabonis. Seega omakorda oli vaja välja mõelda, millistel tingimustel läheb sinna Eesti koondis (lõpuks jäi sõelale variant: 50% osavõtumaksust ETBLilt, muud kulud enda kanda) ja mis kõige tähtsam: kuidas koondis välja selgitada.
Kuna mul arusaadavatel põhjustel oli kogu sündmuse vastu kõrgendatud huvi, siis olid mul koondise moodustamise reglemendi suhtes omad ideed - ja juhtus nii, et 90% nendest läkski käiku. Ideid olen tutvustanud juba ühes suvises postituses, aga eks neid võib ju alati üle korrata.

Mu peamine postulaat oli, et kvalifikatsioon peaks olema võistkondlik. See on küll erinev selle aastatuhande praktikast, kui lahtine koondis on moodustunud paaripõhiselt pikema perioodi kokkuvõttes, mis kulmineerub paaride valikturniiriga, seenioride koondis on vist koopteerunud keskaegsete linnaraadide eeskujul ja naiste koondis on natuke nende kahe süsteemi vahel – ehk siis kui võistlejaid oleks, oleks ka võistlust, aga seda kipub natuke nappima.

Ma pidasin võistkondlikku kvalifikatsiooni optimaalseks üsna mitmel põhjusel:
* Esiteks arvata oli, et huvilisi tekib selline ebamäärane arv, et korraliku paariturniiri hästi läbi pidada ei saa – või kui neid tekib piisavalt, saab tase olema üsna ebaühtlane – ja esikolmikusse sattuvate paaride asjus võib tulemus kujuneda üsna lotoks. Võistkondliku turniiri puhul on väga lihtne: eeldatavalt parim võistkond võidab – või vähemalt on seda võimalik käsitleda, et tegu on segatiimide võistlusega, mille esikoha auhinnaks on õigus esindada Eestit.
* Paariarvestuse puhul võib juhtuda, et võistkonda satuvad paarid/inimesed, kes omavahel väga hästi ei klapi või isegi kui klapivad inimestena, võib mõne paari sportlik ambitsioon ja tase tekitada küsimusi. Kui see on olukorras, kus kulud on kaetud, siis saab apelleerida inimeste professionaalsusele: mängid tellija tingimustel; kuid kui sa lähed suuresti oma kulu ja kirjadega, siis tahaks ju olla kindel, et teekaaslased on sellised, keda sa ise valinud oled.
Mööngem, et see küsimus ilmselt reaalselt oluliseks poleks osutunud, vähemalt enda kohta võin öelda, et sel korral polnud võistkonda, kellega ma poleks olnud nõus kaasa minema (kuigi võib-olla oleks küsimus tekkinud üldväsimuses ja kiires ajas), aga küsimus on põhimõttes. Ja kes teab, mis hõõrumisi inimestel omavahel olla võib.
* Isegi kui küsimus pole inimeste klappimises, siis võistkondliku arvestuse puhul on koondis juba kohe koos ja ei pea hakkama leiutamisega tegelema.

Võsul toimunud ETBLi juhatuse koosolekul oldi üldiselt nende argumentidega päri ja formaadiks saigi võistkondlik, lisaks ideena, et äkki seda formaati kasutada edaspidi ka teiste koondiste (ennekõike seenioride) valikturniiril. Reglemendi väljatöötamisega tekkisid veidrad probleemid, aga neid kirun postituse lõpus. Igatahes isegi formaliseerumata kujul osalesid kõik võistkonnad teadmisega, et neljaliikmelised võistkonnad mängivad ringsüsteemis ja võitnud võistkond valib endale kolmanda paari. Selles suhtes oli küll ebaselge, et kas see peaks olema teise koha võistkonnast või suvaline, aga eks see oleks hiljem selgunud. Ja nagu elu näitas, mõistlike inimeste puhul pole reglementi otseselt vajagi, piisas kaptenite koosolekul räägitust.

Turniir ise oli väga mõnus. Osales viis võistkonda, mis polnud küll ideaalne arv (paarisarv oleks paremini sobinud, meile esitatud idee, et mängitagu pättoni süsteemis viskasime joonelt üle parda), aga sellega pole ka midagi parata. Ma küll mõtlesin, et peaks viimasel hetkel tekitama ka kuuenda võistkonna – kuna võistlus toimus Tartus ja Tartu on naisbridžimängijatega mõnusalt hästi varustatud, siis küllap ma oleks sellega hakkama saanud, et tekitada võistkond, mis oleks küll autsaider, aga mitte poksikott, aga ma lihtsalt ei viitsinud: ilmselt on parem, kui kõik osalejad siiski on kas taseme või ambitsioonidega. Osalenud võistkondade tase oli ka sobivalt ühtlane: peetud kümnest matšist vaid kaks lõppesid suhteliselt suure võiduga ning võistkond, kes võitis kõik matšid edestas võistkonda, kes kaotas kõik matšid vähem kui 20VP-ga. Meie tiimil (mina Maarjaga, Irene-Hendrik) õnnestus see turniir ära võita ja kolmandaks paariks kutsusime teise koha tiimist Pihla-Indreku, kes sellega ka nõus olid. Aleks küll kommenteeris, et tegelikult oli turniir ilmselt suuresti selle peale, et kes saab koondise kolmandaks paariks (ma ei oska tegelikult arvata, mida ta sellega täpselt silmas peab, mul on ca 2-5 ideed, mida ta võib mõelda), aga vähemalt ma ise oleksin küll näiteks juhul, kui nende tiim oleks lõpetanud Mirjami omast tagapool sportlikust printsiibist lähtudes käinud välja idee, et kolmandaks kutsuda Mirjam-Rasmus.

Minu soovitus: sarnane formaat on mõistlik ja seda tasuks ka muude koondiste selgitamisel kasutada – vähemalt selliste puhul, kus kandidaatide ring on väike (seeniorid, naised). Hea ja lihtne – ja isegi kui tekib mingi väike määramatuse aspekt sisse, siis ei kipu meil hetkel ükski koondis medalite nimel võitlema (kuigi naistel jäi MM-ile pääsust napilt puudu) – ja kui hakkab võitlema, siis peaks ta ju ka teistest üle käima. Võiks muidugi küsida, mida soomlased asjast arvavad, minu teada neil peetakse kõik koondise valikturniirid võistkondlikena. Mida ma järgmine kord muudaks – ma ei mängiks mitte 5x20 vaid 10x10 jagu kahekordse ringsüsteemina, nii et enne teist ringi korraldataks loos selliselt, et liidrid kohtuksid viimases voorus.

Aga jah, kuigi turniir ise oli õnnestumine, siis köögipoolelt leiab päris palju asju, millega ei saa rahule jääda. Kuigi ma ülalpool mainisin, et normaalsete inimeste puhul saab ka reglemendita, siis tegelikult koondise valiku puhul peaks see olemas olema.
Hetkel koosneski reglement sellest, et "neljased tiimid, ringsüsteem, umbkaudne jaotuste arv, võitja on koondises". Kui keegi vaikimisi eeldaski, et mina kui idee vedur peaksin ka reglemendi välja töötama, siis igal juhul minule seda soovi ei kommunikeeritud. Ma küll näiteks edastasin sekretärile lingi Soome koondise valiku reglementide kohta (see on siin), et võtku sealt inspiratsiooni, milleks ise jalgratast leiutada, aga see ei kajastunud küll kuskil.
Kui ma õigesti aru olen saanud, siis selliste asjade jaoks on meil olemas STK – aga kui isegi selle liikmeks olevad Hendrik ja Teno ei teadnud turniirile tulles, mida tegema peaks ja väidetavalt ei olevat isegi mingit arutelu toimunud, siis see on märk, et STK lihtlabaselt ei toimi.
Nii oligi siis segadus, et kui võitjavõistkonnaga on lihtne, siis millised on nõuded kolmanda paari valimise suhtes jäid üsna uduseks (Soome variant: osaleda võivad 4-6 liikmega tiimid, kõik peavad mängima mingi hulga jaotusi ning kui liikmeid on alla kuue, siis võivad nad kohad hiljem täita ning juhatus kinnitab koondise, kui leiab, et täiendus koondist ei nõrgenda).

No ja nüüd oleme taas selles kohas, kus ma ei saa jätta mainimata, et ETBL vajaks palgalist töötajat, kes haldaks ja koordineeriks toimuvat. Momendil on peamine ressurss, mille peale loetakse entusiasm – kuid mingist hetkest alates see ammendub (novembrikuine "Hea Kodanik" kusjuures käsitles vabatahtlike läbipõlemisega seotud küsimusi: leitav SIIT) ja kui puudub normaalne struktuur, siis ei ole võimalik inimesi enam korvata, ilma mitut sammu tagasi tegemata. Lisaks sellele saaks siis äkki jõulisemalt lõpule viidud asjad, millega peaks tegelema, aga ükski amatöör enda peale võtta ei viitsi (kasvõi treenerite atesteerimise teema, mida on ääri-veeri nakitsetud juba ca 8 aastat ja ikkagi ei toimi)... Igatahes enda puhul tunnen küll, et olen tegutsenud juba piisavalt, et olla elu lõpuni bridžikätega varustatud ja võin rahulikult edaspidi bridžiga tegeleda peamiselt tarbijana (ehk siis kavatsen sellest aastast ETBLi juhatusest lahkuda, ei näe pointi juhatuses lihtsalt "olla")

Sunday, September 02, 2018

Soome juunioride bridžilaager Vesalas


Mu suvi kujunes parasjagu hektiliseks, viimasest asjast kus käisin, ei ole jõudnudki veel kirjutada – sestap teen seda nüüd.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kui me organiseerisime Melliga Eesti juunioride bridžilaagri, kutsusime sinna ka soomlasi. Kuna me jäime oma asjadega suhteliselt hilja peale, siis meile nad ei jõudnud, küll aga esitasid ühele võistkonnale vastukutse enda juunioride laagrisse. Nii siis juhtuski, et 17. augustil vurasid Manglus, Martin V, Susanna ja Mirjam Jyväskylä poole – ja mina olin nende autojuht. Seda hoolimata sellest, et ma väga ei viitsinud, kuna suvi oli niigi kurnav olnud – aga tundus, et see võib olla hea mõte asjadele ise silm peale visata, eriti arvestades, et ma saan soome keelest aru (ja suudan seda vigaselt, kuid mõistetavalt rääkida).

Laager ise kestis reedest pühapäevani ja sinna tuli kokku ca 25 juuniori – neli siis meie omad. Paraku olid soomlaste parimad juuniorid ära Hiinas MMil (U-21 klassis), kohal oli siis pigem teisest ešelonist kuni päris algajateni ja keskmine tase ei olnud mainimisväärselt kõrge.
Asukoht oli mingi puhkekeskus järve ääres ja laagerdajate kasutuses oli omaette maja, mis sisaldas endas tubasid, mänguks sobivat saali, kööki ja sauna. Ühesõnaga kõik oli käe-jala juures. Söömisega oli nii, et kaks sööki päevas olid laagri keskuse sööklas ja õhtusöögi orgunnisid korraldajad „staabis“.

Tegevuseks olid siis bridžialased ettevõtmised, aga anti ka suhteliselt palju vaba aega. Mis bridži puutub, siis võeti ette järgnevad asjad (tulemusi mul pole, aga need pole vist ka väga olulised), midagi ma ehk mäletan:
Reede õhtul mini-individuaal (12 jagu) – meie omadest oli Manglus 3. ja Martin 5., hiljem jätkati vabas vormis mängimisega.

Laupäeva hommikul pidasime sõprusmatši Eesti vs Soome (ehk siis parimad, kes sommidel kohal olid, tõen. umbes B-C koondis), siin korraldasid meie omad korraliku mõrva ja võitsid 16 jagu ca 70 IMPiga. Samal ajal peeti algajamatele loeng väljavõtukontrast, aga nad ei tundunud olevat sellest üleliia huvitatud.
Õhtul toimus paariturniir (8 paari, 21 jagu), seal olid Mirjam-Susanna vist 2. või 3. kohal.
Hilisõhtul pärast sauna tehti matš Eesti juunioride ja Soome „vanade“ vahel – ehk siis laagri korraldav personal, need 16 võitsid soomlased 26:21.

Pühapäeval tehti hommikul lihtsalt mingi koolituslaadne asi tõenäosustega, mis seal täpselt toimus, seda ma kahjuks ei oska öelda, kuna tervislikel põhjustel veetsin selle aja voodis selili maas.

Bridživäliselt oli laagris võimalik tegeleda igasuguste spordialadega, seal oli isegi välisväljak maahokile, tõsi küll, asfaldi peal, lisaks veel „tavalisemat“ kraami: diskgolfikorvid (rada oli küll mõttetu), korvpallikorvid, jalgpalliväravad. Laagri korraldajad olid kaasa võtnud ka hunnikku pisemat inventari: kettad, nooleviske, sulgpalli, mölkky jms. Samuti oli võimalik mängida lauamänge.
Ühel hommikul tehti ka väiksem seltskonnamäng, ehk siis jagati rahvas kuude võistkonda ja lasti esiteks tiimi sees vennastuda, seejärel lasti otsida erinevaid asju ja lõpuks tehti munaviskevõistlus. Ehk siis tõmmati järjest kaugemale jooni ja visati võistkonnakaaslasele toorest kanamuna. Need läksid lõpuks kõik katki, mõned neist püüdja särgile (Manglus vist sai ühe sarnase lataka kätte…). Veider osa sellest mängust oli ülesanne, et „leidke võimalikult palju mutukaid ja tehke vagaseks“, keelatud olid liblikad ja skorpionid. Ma küll leian, et sääskede-kärbeste-kihulaste tapmine on okei, aga olgu ma neetud, kui ämblikke või sipelgaid otsima lähen…  
Muidu läbisaamine soomlastega oli hea ja nad tundsid huvi, et järgmisel aastal, kui laagri teeme, siis antagu neile kindlasti teada.

Mõlemal õhtul oli ka õhtu lõpuks saun, võimalusega kohe kõrvale järve vette minna. See ilmselt sai mulle saatuslikuks – laupäeva lõunal kettaid loopides vajus selg närvipõletikuga ära. Kõige inetum selle juures oli, et pühapäeval oli vaja ju koju sõita – sõitmine ise ei olnud eriline probleem, aga vahepeal autost välja ja autosse tagasi saamine oli tõeline mõrv. Lõpuks kui pärast 10 tunnist retke koju jõudsin, siis autost väljumine käis nii, et kõigepealt keerasin jalad autouksest välja, siis kükitasin, et autost välja pääseda, siis sättisin selja mingisse sirgesse asendisse ja lõpuks tõusin kükist nagu tõstja. Kõik see teadagi kõvade valude saatel. Järgmisel päeval olin konkreetselt horisontaalis ja tõusin kogu päeva jooksul püsti täpselt kolmel korral – ja tänaseks (ehk siis 2 nädalat hiljem) ei ole veel täiesti taastunud.

Mis siis silma jäi, võrreldes ja täiendades seda meie laagriga Jõulumäel:
Eraldi hoone on abiks: kõik kes jalgu jäid, olid „omad“ ja oli lihtsam vennastuda. Samuti on võimalik mugavalt rahvas kokku koguda.
Rohkem vaba aega sisse jätta oli minu arust suht mõnus.
Hommikusöök kell kaheksa on liiga vara (Soomes oli, meil oli üheksa, see on mõõdukalt vara).
Loengud on suht mõttetud, järgmiseks aastaks ilmselt tuleks ikkagi asi viia ülesannete + analüüsi peale mõnel konkreetselt mõõdetaval teemal.
Kolm päeva on laagri jaoks suht okei, jään oma seisukoha juurde, et meie viiepäevane laager oli liiga kurnav.
Lauamängude mängimise võimalus on hea, toimis nii Soomes kui meil.

Friday, August 03, 2018

Võsu bridžinädal - sel aastal teise läbiviijaga


Kuigi sellest on möödas juba peaaegu nädal, otsustasin siiski paar sõna kirja panna Võsu bridžifestivali kohta. Veidral kombel oli sel korral nädala kõige huvitavamaks teemaks kohtunikuküsimus - isegi hoolimata sellest (või just seepärast), et kohtunikku saalis sisuliselt näha ega kuulda ei olnud. Mis oli hea.
Igatahes tundub, et Eesti bridž ei ole pärast seda turniiri enam endine, vähemalt mitte tehnilise teostuse poolest, kuna Vamps on deklareerinud, et temaga enam arvestada ei tasu (eks näis, ühtegi suppi ei sööda nii palavalt kui keedetakse). 

Kust probleemid alguse said, on keeruline öelda, aga ilmselt ma ei eksi, kui väidan, et Võsu korraldaja (Toomas Korgi) ning Vampsi vahelt on must kass läbi jooksnud juba ammu, ning selleks aastaks kutsus Kork festivali läbi viima Anton Ossipovi Moskvast.
Paar nädalat enne turniiri algust küsis Kork Vampsi käest turniiriks vajalikku varustust ja jagusid (Vamps haldas ETBLi inventari) ning olevat enda sõnul saanud ebaviisaka keeldumise osaliseks. Lugu läks taas inetuks ja isiklikuks ning lõpptulemusena Kork inventari sai, kuid Vamps teatas, et tema loobub Eesti bridžiga tegemist tegemast.

Turniir peeti siis läbi Ossipovi dirigeerimisel, üldiselt oli mulje positiivne.  Kuigi Vamps nädala esimestel päevadel tegeles vabatahtliku kvaliteedikontrolliga, juhtides tähelepanu pisiasjadele, mida vähemalt tema arvamuse kohaselt võis kritiseerida (jooksvate tulemuste puudumine netis sessiooni keskel, turniiride pikkus ei olnud täpselt 24 jaotust, segadused täpitähtedega ja „juustupunktide“ viibimine), julgen väita, et lõpetamisel kohtuniku suunas korraldatud aplausi kestuse ja tugevuse järgi tundub, et mängijatele tema tegevus meeldis.

Mis siis oli sel korral teistmoodi:
Turniiride korralduse ja tulemuste operatiivsuse suhtes minu jaoks sisulist vahet polnud. Peamine – et mängida saaks ja tulemused tuleksid kiiresti, oli olemas (ja seda pole ka Vampsile varem ette heita saanud, kui, siis ainult õhtuste asjade ülesriputamine on vahetevahel veninud). See, et netis poole sessiooni pealt tulemusi ei ole, ei ole kohapeal mängides just väga oluline. Detailides oli küll erinevusi, näiteks tulemused kuvati ekraanile, ei olnud vaja oodata väljatrüki ilmumist seinale; iga paar sai kohe sessiooni alguses endale isikliku lehe, kus oli kirjas voorud ja vastased ning triipkood, millega sai kohe pärast mängu lõppu enda jaoks isikliku märkelehe välja printida. Minu jaoks oli see suhteliselt suva, aga tundub, et rahvale meeldis. Kui Vampsi puhul käis turniir kaheksa jaotuse kaupa, siis Ossipovi puhul oli paus poole turniiri pealt (ehk siis GP-de puhul 12 jao järel). Ainuke, mis mind natuke häiris, oli see, et jaotuste väljatrükkidel seintel olid tulemused reastatud skoori, mitte laua järel, aga sellest sai mööda, kui enda tulemused välja sai prinditud, muidu oli kohati ebamugav jälgida, kui jagu meeles ei olnud.

Kus aga suur vahe sisse tuli, oli mängutempo ja üldine õhkkond turniiril. Kuna korraldaja oli ise väga rahulik, siis sai ta saali käppa eriliste pingutusteta. Kuna tegemist oli inimesega „väljast“, ei olnud tal probleemi, et ta peaks kellegagi otseselt hästi läbi saama, ning ta suutis saalis tagada piisavalt hea distsipliini, et Võsu turniiriga seni alati kaasas käinud ebameeldiv „lallamine“ oli üsna miinimumini viidud. Samuti õnnestus tal turniirid läbi viia oluliselt kiiremini, hoolimata kümneminutisest pausist poolajal lõppesid turniirid ca pool tundi varem kui ma varasematest aastatest mäletan.

Saturday, July 21, 2018

Horvaatias käidud nagu niuhti






Äsja lõppesid Euroopa juunioride bridži meistrivõistlused paaridele, mis sel aastal toimusid Opatijas (Horvaatias). Selle juures oli ka bridžitreenerite seminar, kus ma käisin koos Meelis Kuldkepiga Eestit esindamas. Seminari kohta eriti midagi rääkida ma ei kavatse, kuna ma olin sellisel üritusel juba kolmandat korda, siis midagi maadväristavat ja silmiavavat oli sealt raske leida, aga kinnitava ning sidemete loomist soodustava üritusena on seal käimine igati mõistlik. Turniirist ka ei räägi, keda huvitab, see juba ilmselt teab tulemusi – ja kui ei tea, siis on nad kergelt leitavad.

Mul on alati olnud tahtmine Euroopas mõni ringreis autoga teha – ja kuna Maarjale selline variant hästi ei istu, siis kasutasin juhust, et mul oli seltskonnas teine samasugune tohlakas nagu mina ja leppisime kokku, et läheme Horvaatiasse autoga läbi Euroopa. Mellil oli veel lisaks kuri plaan külastada Prahas elavat sõpra ning teha supermarketis reha odava õlle asjus. Kuna öömaja suhtes polnud vaja ka muret tunda (see oli korraldatud), oli see täitsa mugav viis reisile minna, ainuke mure oli kohale jõuda. No ja jalgpalli MM-finaal lisas täiendava dimensiooni: kuna me pidime nkn sellel päeval kohal olema, siis tuli natuke pingutada, et finaali mitte maha magada – kui sageli ikka õnnestub jalgpalli MM-finaali päeval sattuda riiki, mis seal mängib, eriti kui see riik on Horvaatia!

Rajasime siis logistilise plaani, mis põhines sellel, et sõidame kaks päeva varem välja, esimesel päeval sõidame Lõuna-Poolasse, ööbime seal, sõidame edasi Viini (kus elab meie hea sõber Laura), ööbime seal ja finaalipäeva hommikul sõidame Opatijasse edasi, kus siis vaatame finaali. Plaan kukkus kohe läbi: kui Lõuna-Poolasse jõudnud olime, oli kell suht hilja ja me jõudsime tõdemusele, et „aga miks siin üldse ööbida, sõidame kohe Viini!“. Kohal olime hommikul kell 6, veetsime natuke aega parkimismaja otsingul (meie suurim probleem sellel reisil, kõik muu kulges algusest lõpuni õlitatult) ja läksime Laura juurde. Kuna tal oli plaanis tütrega loomaaias käia, liitusime meiegi ja tundsime elust rõõmu – kuigi teadupärast lemmikloomagraafikus saab kõrgemaid punkte sõbra koer (minimaalne pingutus, maksimaalne fun), siis tegelikult sõbra heatujuline laps on peaaegu sama hea. Teine plaani hea külg tuli ka kohe välja: me ei pidanud kaks korda magama ja põhimõtteliselt võitsime päeva.

Mõtisklen millegi üle, Schönbrunni loomaaed.
Järgmisel päeval sõitsime Horvaatia poole – ja kuna me saime piisavalt vara minema, tekkis Mellil mõte, et ta tahaks mõnda lossi näha. Guugeldas välja sellise asja nagu Šnežniki loss, kuskil kiirteest mitte liiga kaugel, kuid täielikus pärapõrgus ja mägede servas, ning läksime seda vaatama. Loss ise oli täiega lahe, mitmest erinevast perioodist (vanem osa keskaegne kindlus vallikraaviga ja puha, hiljem mõisalaadsed juurdeehitused keskel) ja sisustatud enam-vähem originaalsete detailidega 100-150 aastat tagasi, lisaks hunnik topiseid ja trofeesid. Asukoht oli küll selline, et meil vahepeal tekkis kahtlus, et seal üldse midagi mainimisväärset asub (mingist külast kõrvale, mööda kruusateed jne.), aga seda lahedam.
Šnežniki loss
Minu kohal on esimese lossiomaniku Schneebergi vapp (ilmselt Šnežnik on saanud nime tema järgi või vastupidi...). Vapil on kujutatud redel, sest temal ei olnud veel kindluse jaoks tõstesilda rajatud, seega tuli sisse ronida redeli abil.
Jätkasime sõitu Horvaatia poole ja läksime üle mingist täiesti suvalisest piiripunktist mägiteedel – ja lõpptulemus oli, et sattusime mööda mägesid serpentiinitama. Sellegipoolest jõudsime parasjagu tunnikese enne finaali hotelli ja otsustasime, et hotelli juures terrassil jalgpalli vaatamine on piisavalt hea plaan, et mitte midagi muud otsima hakata. Plaan oligi hea, kuigi vahepeal saime äiksevihma kraesse – õnneks varjud olid piisavalt tõhusad, et midagi halba ei juhtunud. Kui mäng sai läbi, hakkas kogu linnas pihta melu – ja ma ei kujuta ette, mis oleks võinud juhtuda, kui Horvaatia oleks võitnud. Meelis igatahes oli tunnistajaks seigale, kus peatänaval sõitsid suht aeglasel käigul kokku kaks autot, mõlemast kakerdas välja üks joobnud tüüp, vaatasid asja üle, et mõlemad on suht sama matsu saanud, kehitasid õlgu ja sõitsid edasi…

Järgmised kolm päeva olime kohapeal, seminar ja värgid. Ise sain ka korra kaasa mängida kiirturniiril (9x3 jagu, 10 minutit voorule), kus mul õnnestus ühe suvalise horvaadiga see ära võita. Ta oli väga rõõmus (väidetavalt umbes aasta mänginud ja seni üldse mitte midagi võitnud) ja kommenteeris, et nüüd on ta tänu minule suures jamas: talle meeldib mõelda, aga nüüd ütlevad kõik talle, et pole vajadust, nagu näha, siis kiire mängimine toimib tal paremini.
Hotell oli väga viisakas, hommikusöögilauas palju träni (k.a. vahuvein), ning kuna meil oli full board, siis saime üldse süüa nii et olime oimetud ja polnud vajadust linna peal asju vaatamas käia. Puuviljad olid suurepärased ja küpsed, omlette tehti kohapeal sinu poolt osutatud detailidest ja mina üldse viimasel kahel hommikul vitsutasin ürtidega kartulipannkooke lõhe ja hapukoorega (neil on seda!!!). Ainuke veider oli, et jooke (k.a. vesi) nad müüsid eraldi.
Ühe asjaga sain korraliku ehmatuse osaliseks: nimelt olin parkinud hotelli parkimismajja, eeldades, et see käib hotelli juurde. Kui järgmise päeva õhtul käisin uurimas, kuidas ma auto kätte saan (lubasin selle juunioridele laenata, et nad saaksid turistitamas käia) ja mis süsteem on, siis neiu andis mulle väljapääsukaardi ja mainis, et „öö hind on 60€“. See ehmatas küll korralikult ära, nii et juhendasin Helinat, et ärgu ta mulle autot tagasi toogu, enne kui viimasel päeval, ning järgmine hommik läksin kisa tegema. Minu kergenduseks selgus, et horvaadid, nagu ka paljud muud, ei suuda vahet teha sõnade „sixty“ ja „sixteen“ hääldusel, seega öö hind oli 16€, mis kõlas juba üsna mõistlikult ja ausalt, ning hiljem check-outi tehes leppisin kokku, et maksan neile 16€, kuigi ma parkisin mingi aja üle 24 tunni. Nii et kõik oli väga viisakas. Auto siiski lasin ladustada juunioride juurde, isegi kui see parkimishind ei sunni neere panti panema, leidsin, et sama hästi võib ju ka tasuta parkida, kui mul autot kaks päeva vaja pole.

Tagasiteel võtsime siis suuna Praha peale, kus elas üks Melli ameeriklasest sõber. Sealse ööbimisega oli nii, et ta lubas meid enda poole võtta, aga vajaduse korral olevat tal ka ühe tuttava kaudu hostelisse tuba võimalik saada. Meie esialgne plaan oli, et „tasuta ööbimine on hea“, kuid hiljem mõtlesime ümber, et kui meilt tahetakse kahe peale kokku vaid 30€, siis  hostelis ilmselt on kõigile natuke mugavam. Sõitsime meile antud aadressi järgi kohale ja hakkasime kõiges kahtlema – hostel oli vinges majas, mitte kaugel vanalinnast (15 minutit raekoja platsile lonkida). Kontrollisime üle, maja oli õige. Leidsime ka parkimiskoha maja ees koos sildiga, et kaheksast kaheksani on tasuta. Kuna me olime seal 10 minutit enne kaheksat, siis tundus kogu elu ideaalne olevat. Peagi saime kokku omanikuga ja selgus, et asi on veelgi parem: ainuke pisike ebamugavus oli, et meie tuba sisaldas vaid üht laia voodit – aga sellised asjad väga ei morjenda. Omanik näitas meile kätte lähedaloleva õlleka, kus pidid head snäkid olema, tuli meiega kaasa ning tegi meile ringi õlle välja. Snäkkide osas oli tal õigus, ribid viisid keele alla. Ta võttis sinna kaasa ka oma kuueaastase tütre, talle küll hankis mahla, mitte õlle. Mingi hetk läks ülejäänud seltskond välja suitsule, mina kui ainuke mittesuitsetaja jäin lapsehoidja rolli. Lobisesin siis lapsega (inglise keeles, tegu oli mitmerahvuselise pere võsuga, pidi oskama kolme või nelja keelt) ja tollel tekkis mure, et äkki issi on ära läinud. Küsis siis mult, et „aga kui issi tagasi ei tule, kas ma hakkan talle uueks…“. Ma leidsin, et ta ema ei pruugi sellega väga rahul olla, ta leidis, et küllap emaga asjad joonde saab aetud. (Hiljem selgus, et tegu oli kärgperega ja mitte bioloogilise isaga, mis ilmselt natuke seletab, aga koomiline ikkagi…). Ühesõnaga tuleb taas tsiteerida „Armastus 3 apelsini vastu“ – „Mis must nüüd on saanud? Laste lemmik….“. Ahjaa, ja siis selgus peagi, et me peame tuba vahetama, uues toas olid juba eraldi asemed – mitte, et see väga oluline olnuks, kuna palavuse tõttu otsustasin ma nkn põrandal magada.
Edasi liikusime edasi kesklinna peale, käisime veel kahes baaris -  ühe nimi oli „Lokaal“ ja see oli mingi ca 100 meetrit pikk, rahvast täis ja kärarikas (pidi olema hea mainega koht), teise nimi oli „Janune koaala“ – ja kuskil öösel jalutasime koju ning võtsime hambusse ühe döneri. Ma ei suuda senini aru saada, miks eestis keegi ei suuda tänaval dönereid müüa, isegi kui „ausaid“ semiite ei leidu, siis nende tegemine ei tohiks olla nii keeruline, ja see on minu arvates senini parim rämpstoit…
Järgmisel päeval siis läksime ennelõunal minema, võttes tee peal ette hüpermarketi, et Meelis saaks oma õllevarusid täiendada – ja 24 tundi hiljem olingi kodus, väsinud, kuid õnnelik.


Šoppamas Melliga
Kui nüüd reis kohale võtta, siis see küll ei vastanud klassikalise roadtripi parameetritele: sõiduotsad olid pikad ja ühe koha peal olime pikka aega, aga üldiselt meile sobis. Kuigi ma olen nõus, et võib-olla ei ole optimaalne sõita kuhugi kohale, kui sul sõidu peale kulub umbes sama aeg, mis sa kohapeal oled, siis autoga minek tekitab palju lisavariante – nt. meie jaoks praegu Viini ja Praha külastamine. Kõigi jaoks lennuk võtta oleks kas kallis või mõttetu.
Mis reisi puutub, siis nagu ma juba mainisin, kulges see suuremate raskusteta. Õnneks oleme me Meelisega mõlemad suht vastupidavad autojuhid ja 24-tunnised otsad ei olnud suur probleem, kuigi loomulikult olime lõpuks üsna väsinud. Meelise kõrval istudes oli küll kohati suht närviline olla, kuna tal oli komme teistel autodel üsna sabas passida (ma ise armastan võimalikult suurt vahet hoida), aga probleem polnud selles, et ma ei usaldanud teda, vaid teisi juhte (no kui keegi mingi lolli liigutuse teeb, ei ole üldse aega reageerida). Ummikuid oli vähe ja ainuke suurem häda olid paduvihmad, mis tabasid meid minnes Lõuna-Poolas ja Sloveenias ning tulles Varssavi kandis (veidral kombel peamiselt siis, kui mina roolis olin)

Meie auto (3 aastat vana Aurise hübriid) toimis hästi, kütusekulu oli kuni 120 km/h peale väga normaalne, edasi hakkas juba suht hoolega neelama, kuid mitte ka liiga tapvalt. Huvitav oli see, et spidomeeter näitas rutiinselt 10 km/h rohkem kui kõrval tiksuv telefoni GPS… Ja Waze ei sobi orienteerumiseks mööda kõrvalteid, tuvastasime, et ta oli meid ikka väga haiget marsruuti pidi juhendanud.

Reisikulud marsruudile Tartu – Riia – Bauska – Kaunas – Varssavi – Ostrava – Brno – Viin – Graz – Maribor – Ljubljana – Opatija (üle mägiteede) – Postojna – Bled – Salzburg – Linz – Praha – Liberec – Wroclaw – Varssavi – Kaunas – Šiauliai – Riia – Tartu, kokku google mapsi järgi mägiteid ja ekslemisi arvestamata 4425km, reaalselt ilmselt natuke üle 4500 km olid sellised, et kokku kulus meil 6,5 paagitäit bensu (ca 260 liitrit, ehk siis ca 350€) + Tšehhi, Austria ja Sloveenia vinjetid + ca 20€ teemakse kui tulime Opatijast Prahasse läbi tunnelite (see tasus ära, sõita üle Salzburgi ja Linzi oli ülimugav, märksa parem kui minekul võetud tee üle Viini ja Grazi). Kui keegi peab Leetu sõitma, siis soovitan sõita üle Šiauliai: sealt saab Klaipeda – Vilnius kiirteele ja kuigi tee on pikem, on seda sõita palju mugavam, Panevežyse kaudu minnes on tee täis kaameraid ja 70-alasid.
Üldse on elu Euroopas täiega mugavaks läinud: hoolimata sellest, et ei Poola, Tšehhi ega Horvaatia ametlikult eurot ei kasuta, saab neis rahus kaardiga maksta või siis arvestavad nad asju jooksvalt ning mitteametlikult (sind ainult natuke kursiga pügades, aga see on selles kontekstis normaalne), nii et mul ei olnud kogu reisi vältel taskus ainsatki zlott, krõšši või kunat.

Nii et kokkuvõttes olen eluga rahul ja äkki võtan kunagi veel midagi sellist ette, võib-olla lühemate sõiduotstega…

Thursday, July 12, 2018

Isegi jobutamises ei ole eestlased ületamatud. Ehk siis: mida huvitavat juhtus kevadistel Inglismaa katsevõistlustel. Lisaks veel mõtteid Eesti segapaaride koondise moodustamise kohta.


Sattusin vihje peale ühe huvitava loo otsa, mis tõestab, et laias maailmas juhtub veidrusi märksa laiemal skaalal kui Eestis. Nii et kui meie A-Liigas õnnestus kohtuniku ja STK tegevusega paras jura kokku keerata, siis kahvatub see selle kõrval, mis toimus märtsikuus Inglismaa naiste EM-koondise katsevõistlusel. Loomulikult on see väga kokkusurutud ülevaade ja võib-olla oskab Hanna seda paremini kommenteerida, ta on seal ju kohalik.

Lugu siis järgnev:

Inglismaa naiste koondise katsevõistlus korraldati formaadis, mille kohta ma tegin ettepaneku, et seda kasutataks ka Eestis segapaaride EM-koondise jaoks (miks, sellest postituse lõpus): ehk siis katsevõistlused peetakse võistkondlikult, neljased võistkonnad, võitjavõistkond valib endale kolmanda paari ja selle peab heaks kiitma NBO.
Võistkondi tekkis ideaalne arv, ehk siis neli – ja täpseks formaadiks sai kolmekordne ringsüsteem 20:0 VP-skaalaga.

Kaardid lõi sassi see, et üks mängijaist oli tööl välismaal – ning valikturniiri jaoks mõeldud nädalal olid ilmaolud sellised, et Londoni lennuühendustega oli suuri raskusi. Nähes ette võimalikku tekkivat probleemi, teavitas too daam oma kaptenit, et võib-olla on lood sellised, et tal ei õnnestu Inglismaale tagasi jõuda – ja kapten informeeris valikukomisjoni liiget (või liikmeid), et selline asi on õhus, ning kas on okei kasutada sellisel juhul varukätt, loomulikult samuti naismängijat, mille jaoks saadi esialgne nõusolek. Lisaks tasub ilmselt mainida, et kõik see juhtus paar päeva enne võistluste algust.

Kui siiamaani näeb välja kõik suhteliselt ilus ja loogiline, siis edasi läks asi veidraks. Kuigi „õige“ võistleja jõudis kohale nii, et oleks saanud mängida kaasa enamuse esimesest ringist, paluti tal kõrvale jääda, et kõik võistkonnad saaksid mängida võrdsetes tingimustes, seega kogu esimese ringi mängis asenduskäsi – ja nagu asenduskäed ikka, tegi seda väga hästi, saades parima butleri ning see võistkond võitis avaringi.
Kui tolm oli hajunud, olid tulemused sellised, et too tiim võitis ka üldkokkuvõttes (umbes 5VP-ga), kuid ilma asendajata mängitud voorudes oli teiseks tulnud tiim umbes poole VP-ga parem olnud (ning omavahelistes matšides oli parem olnud ikkagi esimese koha tiim, 2VP-ga).

Inglise bridžiliidu valikukomisjon võttis vastu otsuse kuulutada valikvõistluse võitjaks teise koha võistkond, kes siis sai õiguse esindada riiki EMil ja valida endale kolmas paar (kelleks sai „esikohatiimi“ üks paaridest, see kus ei mänginud asendajat).
Põhjendus kõlas umbes nii, et: vahe oli väga väike, hästi esinenud asendaja võis olla kaalukeeleks ja asendusmängija kasutamiseks antud luba ei tähenda automaatselt, et need tulemused on üks-ühele ülekantavad.
Et asi oleks eriti huvitav, siis võitjaks kuulutatud tiimi kuulus valikukomisjoni juht – kes küll konkreetse asja arutamise juures ei viibinud, kuid noh, mulle on mulje jäänud, et Inglismaa ja Eesti bridž on väga sarnased – „kõik tunnevad kõiki“ – ja see jättis igatahes vastuvõetud otsusele veel ekstra imeliku kõrvalmaigu juurde.

Seda olukorda kommenteeritud ka bridgewinnersis, kommentaaride hulk on pikalt üle tuhande ja laieneb väga mitmetele haakuvatele teemadele nagu konkreetsed isikud, koondiste moodustamise eesmärgid ja alused, asendusmängija kasutamise võimalused (kusjuures vahepeal isegi see, et „ega asendusmängija liiga tugev ei saanud“ – pange tähele, jutt käib naiste rahvuskoondise valikust tol hetkel valitseva Euroopa meisternaiskonna puhul!), huvitatud osapooled ja nende roll jne. Ühesõnaga ma lugesin selle asja läbi, osa küll diagonaalis, aga kui kellelgi huvi ja aega on, siis tegemist on üsna mitmekihilise ja huvitava mõttevaramuga.


Ja nagu algul lubatud (miks ma sellest siin kirjutan, on see, et ilmselt enamus asjast huvitatud inimesi loeb mu plogi, vähemalt pealiskaudselt): miks ma ise pooldan Eesti segapaaride koondise jaoks samasugust reglementi (meeldetuletuseks: järgmise aasta veebruaris korraldatakse esmakordselt mixed-teams-EM ja STK tegeleb hetkel selle jaoks koondise moodustamise reglemendi väljatöötamisega): seda on lihtne korraldada ja annab konkreetse tulemuse (kuigi jah, vt. eelnevat…) – võitjavõistkond saab õiguse osaleda EMil ja valib endale kolmanda paari - kelle siis võiks/peaks ETBL heaks kiitma.

Selle üle, kas on õige teha katsevõistlusi võistkondadele või paaridele, on maailmas palju arutletud – mulle tundub, et konsensus on, et „mõlemad on kehvad“. Miks mulle praegu tundub paaridele korraldatav turniir kahtlane, on see, et see ei anna piisavalt head valimit (kui tuleb palju paare, siis taandub asi ikkagi nõrgemate tapmiseks, kui tuleb vähe paare, siis võrdluskirjeid pole piisavalt, et nad oleks representatiivsed). Katsevõistlus võiks olla ikkagi selle seltskonna jaoks, kellel on reaalne ambitsioon. Ja matšide puhul pole muret, kas kirjete arv on representatiivne: nkn loeb ainult su enda poolt valitud tiimikaaslaste tulemus teises toas. Sarnase reglemendi kasuks on otsustanud ka näiteks lätlased – kui ma muidugi läti keelest õigesti aru saan.

Mis mõtteid ma veel olen kohanud antud teemal (sulgudes siis minu isiklik arvamus - nagu korralik bridžimängija ikka, arvan ma, et minu arvamus on parim, aga õnneks ma olen piisavalt kogenud ja pohhuistlik, et seda mitte ainuõigeks pidada)

* Segapaaride MV tulemuste järgi – või neid mingil määral arvesse võttes.
(Väga kõikuva tasemega saal, palju nõrku paare, tööpäeval mängimine - st. kõigil huvilistel ei pruugi olla võimalik või on kokku lepitud mõne muu partneriga, sekka veel täiesti suvalise tasemega ja konditsioonis soomlased).

* Miks peaks paarid juba valikturniiris vägisi võistkondadesse kokku suruma ja tugev paar võib nõrga edasi vedada.
(seesama pairs trial või teams trial – keegi ei tea, mis on parem ja pole sugugi kindel, et kolm parima tulemuse saanud paari oleks ka tugevaim võistkond; teine osa läheb minu meelest juba vandenõuteooriaks: miks peaks tugev paar nõrgaga koopereeruma ja kui tugev see paar siis olema peaks, et võiks suvalised inimesed üles vedada?)

* Segadus, kuna me muid koondisi sellisel moel ei moodusta.
(Mis seal vahet on, segapaaride koondis ilmselt reaalselt moodustataksegi konkreetselt üheks turniiriks ja osalevad paarid ei pruugi üldse vahepealsel ajal väga koos mängidagi. Lisaks – varem on katsetatud ka koondise moodustamist võistkondlikult, tõsi viimati oli see ca aastal 2000; ja niipalju kui ma aru olen saanud, siis seenioride koondis on seni moodustunud peamiselt koopteerumise teel. Naiste koondise jaoks on olemas küll reglement, kuid kuna reaalselt me räägime umbes kümnekonnast isikust, kellel kõigil pole reeglina samal ajal huvi ja võimalust, siis see on ka pigem „moodustunud“. No ja lõppeks riigisiseselt võib vabalt kasutada erinevaid meetodeid, needsamad inglased moodustasid lahtise koondise nii, et Forrester-Robson määrati ja ülejäänud kaks kohta mängiti välja IMP-paarikal, kuhu kutsuti kümme paari)

* Miks peaks kaks paari saama õiguse valida endale ise kolmas?
(Aga kes siis veel, nemad on ju enim huvitatud, et asine kolmas paar olemas oleks? Lõppeks reaalselt on ka lahtise koondise moodustamine sarnane, siingi kummitab see häda, et reaalsete koondise paaride arv on üsna limiteeritud ja koondis põhimõtteliselt moodustub ise TOP-3 paaridest).

Sunday, July 08, 2018

Lugemispäeviku täiendused


Vahepeal on paar inimest mult küsinud, et kas mul on endiselt plaanis lugeda aasta jooksul 50 raamatut. On küll – tõsi, tuleb möönda, et töö tegemine on üks inimese arengut tõsiselt pärssiv ettevõtmine, nimelt kui mul on muid kohustusi, ei edene hästi ei lugemine ega ka sellest kirjutamine. Hetkel on mul saldo 17 raamatu peal (ehk siis märtsi lõpust alates on lisandunud 10 raamatut), ja kuigi ma olen „graafikust maas“, on mul alati olemas turvavõrk, et aasta lõpus arvestan sisse ka seoses tööalaste kohustustega läbi loetud raamatud – mida saab olema suurusjärgus 15 – ehk siis parimas poliitikute stiilis kuulutan end igal juhul võitjaks.

Nüüd aga siis vahepeal loetutest, grupeerisin nad temaatiliselt, mitte lugemisjärjekorra järgi:

Ajalugu:

Teistmoodi Brežnev (A. Maisurjan)
Stalin. Diktaatori uus elulugu. (O. Hlevnjuk)

 Kuidagi sattus nii, et näppu jäid kommunistlikud diktaatorid, üks leebem ja teine räigem.
Brežnevi (ja ka Hruštšovi, kelle kohta ma küll pole eriti midagi ekstra uurinud) puhul on minu jaoks alati olnud mõistatuseks, kuidas nende puhul on hiljem rõhutatud nende karikatuursemaid iseloomujooni – Brežnevi puhul siis tema edevust, hiliste eluaastate ilmset seniilsust ning tema ajal saabunud stagnatsiooni ja ühiskonnalaiust prokrastineerimist suurte ja ilusate loosungite all. See kõik jätab temast mulje, et tegemist oli paraja tühisusega, kuid loogiliselt võttes ei saa see päris nii olla, tüüp, kes sellisel ajal karjääri teha suutis ning lõpuks NSV Liidu valitsejaks välja jõudis ei saanud ju teps mitte olla s*ta pealt riisutud.
Raamat oli selles suhtes mugav lugemine, et andis Brežnevist kui inimesest suhteliselt loogilise pildi ja seletas mitmeid temaga kaasnevaid detaile ja seiku. Kuigi mulle tundus teos suhteliselt „aus“, oli ta sellegipoolest õrnalt panegüüriline: ehk siis Brežnevit valgustati enamasti sellise külje alt, mis lasi teda parem välja näha, ning tema valitsemisajaga kaasnevatest negatiivsetest seikadest libiseti pigem üle. Lõpuks oli ka hulk Brežnevi-anekdoote ja ma tuvastasin, et mul on endiselt hea mäluga inimese needus, uusi nende seas minu jaoks pm. ei olnud. Aga üldiselt kõlbas lugeda.

Stalini raamatu ülesehitus oli omapärane, natuke filmilik; kus põimiti kaks narratiivi: üks tema surma episoodist ja teine läbivaade tema elust ja poliitilisest tegevusest (ennekõike võimuredelit pidi üles ronimisest ja seejärel selle kindlustamisest). Kumb neist nüüd kumma taustaks oligi…. Eks Stalini elulugusid on varemgi loetud, aga ma pean tunnistama, et see meeldis mulle vast kõige rohkem; kuna valgustas protsesse, kuidas ülejäänud kommunistidest hüäänid kas kõrvaldati või suruti kuulekusele. See on olnud asi, mis mulle alati on muidu natuke ähmane olnud, hoolimata sellest, et ma ülikooli ajal paar kursust läbisin, kus neid asju puudutati ja see aitas mul pilti paremini paika panna. Hea lugemine.

Üldhariv:
Astrofüüsika inimestele, kel on kiire 
(N. deGrasse Tyson)

Meditsiini ajalugu. (K. Kalling) 

Meditsiini ajalugu sattus mulle näppu sellistel asjaoludel, et üks minu toredatest ja tarkadest noortest sõpradest läks Ülikooli arstiks õppima – ja neil oli selline kursus. Ning kui ta HTG bridžiklubis selle kursuse õpikut lehitsema juhtus, siis viskasin pilgu sisse ja leidsin, et tegu on huvitava raamatuga ning lükkasin end järjekorda, et kui tal eksam tehtud saab, siis tahaksin seda lähemalt lugeda. Eksam sai tehtud, mina ajasin raamatule küüned taha ja lugesin läbi. Tegemist on siis – kasutades ühe mu õppejõu väljendit – „läbi latvade“ ülevaatega erinevatest meditsiiniga kaasnevatest alateemadest, filosoofilistest vaatepunktidest neile ja ajaloo käigus kasutatud lähenemisviisidest, teooriatest ja praktikatest. Tegemist on võhikugi jaoks arusaadavalt ja huvitavalt kirjutatud asjaga, palju on kasutatud huvitavaid illustratsioone ja teksti on pikitud mitmeid huvitavaid seiku. Ühesõnaga minusuguse inimese jaoks puhas kuld, kui asi natukenegi huvi pakub, siis soovitan kindlasti lugeda.

Astrofüüsika-raamat on ilmselt sama ideega kirjutatud, aga selle maht ja kvaliteet on märksa kehvemad. Võimalik, et see on tingitud minu eelteadmistest, aga mulle tundus, et raamatu erinevad osad on väga ebaühtlaselt kirjutatud: mõne puhul tunnen, et oleks vaja pikemat seletust (ja jooniseid!), mõne puhul jälle tekib küsimus, et miks nii ilmselgeid asju jahutakse. Lisaks jäi mulle mulje, et tõlkimise käigus on kohati patserdatud ühikute ja suurusjärkudega, aga siinkohal ma kindlalt seda väitma ei hakka. Muidu fookuse poolest on tegemist toreda humanistliku raamatuga, mis võiks mõne „must-valge maailmapildi“ jüngri mõtlemist nihutada selle suunas, et mida peaks oluliseks pidama – aga paraku ma ei usu, et see nii toimib. Kokkuvõtteks: suht „meh“, aga tükki küljest ära ei võta.


Bridž:




Diamonds Are the Hog’s Best Friends (V. Mollo)
Bridge: A Pack of Do’s & Don’ts (A. Robson)
Why You Still Lose At Bridge (J. Pottage)

Need kolm hankisin ma Ostendest EMil. Kõik on asjalikud raamatud, kuigi sobivad natuke erineva tasemega bridžimängijatele. Need mu tuttavaist, kes bridži ei mängi (üllatuslikult on ka selliseid) võivad selle jupi rahus vahele jätta, või veel parem, mängu üles korjata ja mängima hakata (aga siis on esialgu vaja ikkagi natuke sisseelamisaega)...

Kõige vähem vajab tutvustamist Mollo raamat, see on täpselt see, mis nad kõik on, ehk siis Kole Kult ja kompanii huvitavate jaotuste, tehniliste ja psühholoogiliste nüanssidega. Mollo ise on küll ca 35 aastat surnud, aga see raamat on kokku pandud tema poolt erinevates artiklites jm avaldatud jagudest, mis (enamuses) pole kuskil varem ilmunud.

Pottage otsustas võtta ette ühe bridži klassiku, Hal Simsi „Why You Lose At Bridge“ ja kirjutada sellest uusversiooni, mis võtab rohkem arvesse seda, kuhu mäng on tänapäevaks arenenud. Raamatu tagumine osa keskendub sellele, kuidas neli karikatuurset tegelast mängivad omavahel ja mida kõike nad „tapeeti“ panevad seoses kergete vigadega, mida oleks lihtne vältida. Seda on hea lugeda, kuid minu arust on raamatu peamine väärtus selle esimene osa, kus käiakse lihtsalt läbi, kuidas „peaks“ bridži mängima. Ma arvan, et „edasijõudnud“ bridžikäele võiks see olla poolkohustuslik lugemisvara.

Robsoni raamatus on kirjas 52 soovitust, mida bridžimängija peaks tegema ja 52 hoiatust, mida ta peaks vältima. Loomulikult bridži puhul ei ole kunagi tegemist absoluutidega, vaid pigem selliste mõistlike ja heade harjumustega. Soovitused on jagatud mastidesse, kus ♣ on mõeldud suht algajale ja ♠ suht osavale – ning olles selle läbi lugenud, leidsin vähemalt ühe asja, mille peale ma pole kunagi isegi mitte mõelnud ja paar asja, mille suhtes on mul endal ka olnud tugevad kahtlused, aga pole viitsinud neid asju korralikult läbi töötada. Raamat tervikuna võib-olla ei olegi nii hea (taseme erinevuste tõttu), kuid minu eesmärgid seda soetades olid suuresti didaktilised, nii et selles suhtes mulle sobib!

  Ulme:

Shadows of Self & The Bands of Mourning (B. Sanderson)

Need kuuluvad Sandersoni Mistborni sarja teise seeriasse, olles selle teine-kolmas raamat. Üldised märksõnad: füüsikaline/keemiline "maagia" (ehk siis mitte müstika, vaid ebatavalised loodusseadused ja ainevahetus) + aurupunk.
Kuna tegu pole sarja avaraamatu(te)ga, siis nende lugemise jaoks oleks vajalik seeria esimese raamatu Alloy of Law lugemine ja ilmselt oleks üsna abiks ka selle esimese seeria (triloogia) lugemine. Seega ma ei kavatse siin väga spoilerdada, kes sinnamaani on välja lugenud, loevad ilmselt need asjad ise ka läbi ja kes mitte, sellel pole midagi tarka pihta hakata. Aga Sanderson igatahes on minu viimase aja kindel lemmik-ulmeautor; ta loob huvitavad mütoloogiad, maailmad ning tegevusliinid. Ma küll natuke pettusin Bands of Mourningus, kuna Shadows of Self lõppes väga huvitava ja paljutõotava koha peal ära. Ehk siis kui teise raamatu idee oli meile tuntumasse müüdisüsteemi ümber kantuna see, et kuigi jumal ei ole inimeste suhtes eriti ausalt käitunud ja selles suhtes oli Luciferi vastuhakk temale loogiline ja õilis ettevõtmine, siis selle vastuhaku käigus toime pandavad asjad on veel jubedamad (no mis sa mormoonist ikka ootad, eks?) ja on õiglane, kui ta saab „paraja palga/malga“; kuid olemas on ka teisi jumalaid, siis seda liini, mida ma huviga oodanuks, kolmandas raamatus sisuliselt polnud. Äkki neljandasse raamatusse tekib, aga ma kardan, et ta suudab selle kuidagi ära lörtsida. Ahjaa, mis mulle seal veel ei meeldinud, oli "koomilise lihtsa, ent komplitseeritud tegelase" ehk siis Wayne'i olemasolu. See mõjub võõrkehana.
Sellegipoolest, jutuvestmisoskuse tõttu tasub Sandersoni lugeda.


 Muu:

Novellid (H. Salama)






















Sattus mulle kätte vaid seetõttu, et Luks oli selle kuskilt antikvariaadist umbes euroga ostnud ja võttis EMile kaasa – no ja kui ta sellega läbi sai, siis laenasin talt edasi lugemiseks. Ma arvan, et Luks kauples kahjudega, see tõesti ei ole suurem asi raamat. Mulle üldiselt novellid meeldivad, hea lühike ja konkreetne lugu, aga ma tahaks loos ka mingit pointi kohata. Need siin olid lihtsalt sellised deskriptiivsed, igavad, kaootilised, korraliku lõputa lood Tampere kandi prolede elust II MS järel ja kodusõja ajast säilinud vimmast. Ma saan aru, et see elu võiski suuresti olla raske, hall, igav ja vines, aga ka sellest annaks ilmselt loetavamalt kirjutada. Suhteliselt ajaraisk.