Lugupidava käitumise jõustamisest Eesti bridžiturniiridel - esimene pääsuke

 Vahepeal sai ETBLi Eetikakomisjon hakkama märgilise otsusega juhtumis Toom vs Karpov – ja ma pidasin vajalikuks kirjutada, miks minu arust konkreetne otsus ja üldse kogu temaatika on olulised.

 Siinkohal ma lähtun lihtsalt sellest, et intsidendi põhilised faktilised asjaolud on kinnitust leidnud, ning bridžireeglites ja eetikakoodeksis on olemas sarnaste juhtumite kohta käivad punktid.

Seega ma ei süüvi detailidesse nagu:
- „mis oli täpselt öeldu sõnastus“ (hägustab põhipointi)
- „kas oli alust solvumiseks“ (inimesed on erinevad ja taluvusläved ka)
- „kas oli alust frustreerumiseks“ (inimlikult mõistetav, aga...)
- „kas reaktsioon oli adekvaatne“ (minu meelest kaugel sellest)
- „kas tegu oli ajendatud pahatahtlikkusest“ (ma arvan, et pigem ei)
- „kas karistus oli õiges mõõdus“ (mul on isiklik arvamus)

 Materjalid on bridge.ee peal üleval ja eks igaüks võib nendega ise tutvuda, aga lühike kokkuvõte toimunust on selline, et võistkondlike meistrivõistluste ajal nähvas veidike närvi läinud Maks Retile laua taga kehvasti – ja pärast küll vabandas, kuid viisil, mis muutis asjad pigem hullemaks. Eetikakomisjon tuvastas rikkumise (reegel 74 ja sedapidi paar eetikakoodeksi punkti) ning määras karistuseks 20 päeva mängukeeldu (ehk siis paar klubiõhtut ja üks A-Liiga etapp).

Kuna tundub, et probleemi tajumise tase on väga erinev,  on minu hinnangul väga tervitatav, et lõpuks ometi on olemas ka juhtum, kus selline käitumine ka reaalse karistuse saab. Ükskõik, mis juhtus või milline on inimese isiklik arvamus, ei ole paslik selle väljendamine solvaval viisil. Kuna taluvuspiirid on teadagi väga erinevad, siis võõra inimese puhul on mõistlik olla eriti taktitundeline.

Kuigi õhkkond turniiridel on väga palju parem kui siis, kui mina alustasin (mis kõlakate järgi olevat olnud palju parem sellest, mis see oli varem), ei saa salata, et ütlemist aeg-ajalt ikka kuulda on – õnneks küll enamasti partneri suunal. Kuigi seegi ei ole päriselt okei (tegelikult lähevad taunitava käitumise alla ka sellised asjad nagu lobisemine ja tellimatu õpetamine), on see siiski inimlikult aktsepteeritavam, eriti kui tegemist ei ole juhusliku partneriga. Ja on teatud seltskond, kes saab pidevalt suulisi hoiatusi, aga keegi ei pea vajalikuks neid kollektsioneerida ja nii jätkub iga kord asi uuesti.

Kõigest sellest tegelikult kirjutas Hendrik juba 12 aastat tagasi – aga see kirjatükk ei ole tänini aegunud:  https://uperkuut.blogspot.com/2010/11/suumeistrite-suurvark.html

Veel parem  selle otsuse juures on, et see määratleb ära ka põhimõtte, et „seisus kohtustab“. Hea mängu eest välja teenitud staatus ja lugupidamine ei anna mitte õigust nõrgemate kallal lõugu lõksutada, vaid kohustuse olla eeskujuks.

Kuna „kõvade“ halvustav suhtumine ja psühholoogiline töötlemine on olnud läbiv probleem nii meil kui mujal, on tegelikult maailmas juba pikemat aega hakatud juurutama nulltolerantsi poliitikat ebameeldiva käitumise suhtes. Seda isegi tasemel, kus põhimõtteliselt võib eeldada, et inimesed saavad enda kaitsmisega isegi hakkama. Näiteks EMil määrati distsiplinaarkaristus „kogenud internatsionaalile, kes üritas ülbitseda (to bully) noorema ja vähemkogenud vastase kallal“.

Tegelikult tekkis veel üks huvitav küsimus: kellel on kaebeõigus? Nimelt soovis avaldust eetikakomisjonile esitada ka üks teine bridžimängija, kes ei olnud küll laua juures, kuid kuulis juhtunust suitsunurgas – ja selle peale leidis üks teine mängija, et sellist avaldust peaks saama teha ikkagi kannatanu.  Ma isiklikult leian, et õigus peaks olema ka kõrvalseisjail, sest alati ei pruugi kannatanu enda eest ise seista tahta/osata või isegi mitte selle peale tulla, eriti kui platvorm on niivõrd ebavõrdne. Ta lihtsalt võtab süsteemi sisse, et „nii see käib“ ja rohkem enam kohale ei tule. Kui eeldada, et ala levik ja hea õhkkond turniiridel on kõigi üldine huvi, siis on kannatanud kõik. Sellegipoolest oli väga hea, et Reti julguse kokku võttis ja avalduse ära kirjutas – aga ka vastupidisel juhul ilmselt ei oleks see asi sinnapaika jäänud.

Ja lõpuks isiklikust seosest ajendatud suhtumine asjasse. Teades, kui keeruline on inimesi mängima õpetada ja seejärel turniiridele saada (sest õppimiskõver tingib, et esialgu hakkavad nad ka seal tagantotsast ülesse ronima, saades kehvasid tulemusi ja kahtlaseid emotsioone nende pärast), on väga nördimusttekitav vaadata, kuidas mõne „ässa“ ülbitsemine võib hetkega nullida mitme aasta töö. Võib-olla inimene ei mängi enam kunagi, võib-olla jätkab mängimist kodus, parimal juhul klubis.

Kõigil on oma nivoo ja oma sihid. Kõik ei saagi tippmängijateks – ja ei peagi saama. Aga püramiid vajab ka madalamaid kihte kui tipmine – ja neid uuristades muutub kogu struktuur õõnsaks ja jätkusuutmatuks. Sama häda on mitmel pool maailmas, aga kui vaadata ringi Eestis, siis tegelikult kui välja jätta Tartu ümbruskond, on igal pool mujal korralik kultuurikatkestus: Rakvere klubis on heal juhul mõni alla 50-aastane, Tallinnas regulaarselt käib alla-neljakümnestest mängimas vist ainult väike Vähk, Pärnus, Viljandis, Kesk-Eestis, Valgas ilmselt pole ka asi mainimisväärselt erinev. Ja kui kaovad ära redeli „pulgad“, ehk siis need, kelle algajad võivad esimeseks sihiks võtta, siis käärid lähevad järjest suuremaks.

Miks on justnimelt „kõvade“ roll oluline – kui kahtlaste kommentaaridega esineb mõni keskpärane mängija, on seda lihtne nullida, öeldes, et „ega ta tegelikult ise ka eriti hästi mängu ei jaga, aga ta tahab end tähtsana tunda“. Kui seda ütleb Maksi mastaabis mängumees, siis see tekitab küsimuse, et kas nii tegelikult käibki.