Alanud on õpetajate
streik, streikijate seas olen minagi. Ajakirjanduses on sel teemal sõnavõtte kamaluga ja küllap tuleb veel – aga kuna ma olen juba ammu omanud kuklas mõtet,
et peaks kirja panema, miks minu hinnangul kogu üldharidussüsteem on omadega ideelises
pankrotis, leidsin, et hakkan ka otsast kirjutama. Jutt venis nii
pikaks, et otustasin piirduda vaid jooksvate küsimustega, süsteemi tasandi mõtted panen
kirja siiski kunagi hiljem, sest parem kaks elevant- kui üks mammutpostitus.
Olemasoleva situatsiooni
kohta arvan ma, et keegi ei vaidle, et tegu on „nurjatu probleemiga“ – kuigi kõik on
(vist) ühel meelel, et haridussüsteemis ei ole kõik korras, siis
lõplikku lahendust on raske leida ja eri nurkade alt vaadates tunduvad
igasugused vastandlikud seisukohad olevat omal moel loogilised. Mina siis
kirjutan lihtsalt oma nurga alt, olles täiesti teadlik, et suures pildis on ka
muid kaalutlusi – lihtsalt see „suur pilt“ on hetkel minu hinnangul
ebaõiglaselt koolide vastu kaldus.
Ma ei ole väga õnnelik,
et hetkel on küsimus kuidagi taandunud õpetajate palkadele.
See on probleemi
liiga lihtsustav – õpetajate palgad ilmselt on üks faktor, aga mitte ainuke ja
minu isikliku taju kohaselt isegi mitte peamine. Rahast rääkimine viitab, nagu
oleks võimalus lahendus leida, kui lihtsalt visata probleemi pihta piisavalt
raha (mõnes mõttes ilmselt ongi) – aga küsimus on selles, mis on õige kogus
selle jaoks ja minu hinnangul sellist kogust hetkel realistlikult Eestis pole
olemas.
Isiklik
positsioon
lühidalt kokku võttes on järgnev: ma enda
pärast ei tunne vajadust streikida.
Üks kool, kus ma töötan,
on gümnaasium ja seal on asjad minu jaoks isiklikult tajutaval tasandil
sellises korras, et kui kogu haridussüsteem oleks sarnane, oleks streigiks null
põhjust. Seega ma arvan, et kui mu kokkupuude õpetamisega pärineks sealt,
oleksin ma natuke privileegipime ja võib-olla ei streigiks üldse.
Kontakti reaalsusega saan
põhikoolist – koos suure osa tänapäevaste probleemidega. Õnneks on tegu väikese
kooliga, mis tähendab et nii mõnigi kord olen lihtsalt olnud imestaja rollis,
kui linnakolleegid räägivad, kui halvad võivad asjad tegelikult olla ja
rõõmustada enda suhteliselt rahuliku elu üle.
Palgaküsimus on nii ja
naa. Alati on meeldiv rohkem teenida, eriti kui sa tegelikult oled koolitatud
spetsialist, aga samas taandub alati kõik võimalustele ja vajadustele ning
mõistlikele alternatiividele, ning siinkohal tuleb tunnistada, et saab hakkama.
Lisaks on mul olemas
teatav annus zen-pohhuismi (ma lepin asjadega, mida ma muuta ei suuda ning ei
ürita kogu maailma päästa, ja vähemalt enda arust suudan taibata, millega on
mõtet tegeleda), pragmatismi (enesekaitseks loobusin lapse sünni järel vabatahtliku
ületunnitöö tegemisest, sest vaimne tervis on ka tähtis) ning enesekindlust
(mulle meeldivad küll inimesed ning ma pigem eelistan nendega hästi läbi saada,
aga samas mu enesehinnangut eriti ei loksuta, kui see ei õnnestu).
Õpetajate järelkasvu
probleemi küsimusega on nii, et mulle küll meeldib, kui tuleb peale uusi ja huvitavaid
kolleege, kuigi need ei pea olema verinoored, vaid vabalt võivad olla 30+
vanuses tärganud ideega, et „hakkaks õpetajaks“. Ma otseselt ei muretse, kes mu
last tulevikus õpetama hakkab. Ma küll ei ole kindel, et ma tahaks teda
üldharidussüsteemis harida, aga näikse, šansi võib süsteemile ehk anda. Vajadusel
teen seda kasvõi ise. Õnneks sinna ühest küljest veel natuke aega on – ja teisest
küljest mitte nii palju, et süsteemi veel täielik kollaps tabaks.
Ning mis kõige tähtsam –
mulle päriselt ka meeldib mu töö (ja kolleegid ja õpilased....)!
Miks
ma siis streigin?
Minu arvates haridussüsteem on vigane, sest põhineb valedel põhimõtetel ning eeldustel.
Palgaküsimus on ainult üks paljudest probleemidest, minu arvates isegi mitte
peamine – aga kindlasti on neid, kellele see on esmatähtis.
Pigem on küsimus kogu
surves, mis õpetajate (ja tegelikult ka muude koolitöötajate) peale järjest ladustatakse
– töökoormuse hiiliv kasv ülesannete killustumise ja mõttetu aruandluse näol,
põhikoolis järjest suurenev talumiskoormus ebanormaalse käitumise suhtes,
millega teha midagi ei ole ja millega tegelemine tõmbab ära ressursse
tegevustelt, millest oleks ühiskonnale ja õpilaskonnale rohkem kasu, järjest
väiksem tähendusrikka töö tegemise tajumine, valitsuse ja ministeeriumi ülbelt
patroniseeriv suhtumine. Kogu süsteemi muuta on ilmselt ideoloogilistel põhjustel võimatu. Seega kõlab nõudmine, et kui
sellist asja teha, siis võiks selle eest spetsialistidele vähemalt väärilist
palka maksta, ausalt.
Kuigi ma
isiklikult ei tunne, et töötingimused on mulle vastuvõetamatud, pole mul selles
suhtes privileegipimedust - kuuldes
rindeteateid muudest koolidest, on mul pigem vedanud. Kuna ma arvan, et
põhihariduse olukord, koos siiretega ka üles- ja allapoole, on mäda, pean
streikimist vajalikuks.
Ja tuletagem meelde
pastor Niemölleri luuletust – „Kõigepealt tulid nad kommunistide järgi, aga ma
vaikisin, sest mina pole kommunist. Seejärel...“. Nii et kuigi on olemas konsensus, et hariduse olukord mõjutab
kogu ühiskonna olukorda, ei taha keegi nagu väga midagi teha, keda otseselt asi
ei puuduta ning kokkuvõttes on ebaselge, kus see meid konkreetselt lõpuks kätte
saab.
Kas
ma arvan, et streik tulemusi annab?
Pigem ei usu, et praegu –
peaminister on võtnud positsiooni, et „siin ma seisan...“ ja ilmselt tal ego ei
luba sammu tagasi astuda.
Halb on see, et ühist
meelt pole ei õpetajaskonnas – nii mõnigi ei streigi või streigib ühel või
teisel põhjusel minimaalselt, ega üldse haridusvaldkonnas (ülikoolid on võtnud
väga ettevaatliku hoiaku, ilmselt kartes oma finantside pärast – ja tuttava
seinalt leidsin viite, et isegi organiseerivad streigimurdjaid).
Üldse nähes, kuidas seda
streiki igatepidi üritatakse alla suruda, pisendada ja halvustada, on mul
siiski väga hea meel, et see selliseski formaadis toimub. Nagu kommenteeris üks
lapsevanem – „krt, isegi streikida eestlased ei oska – kui Soomes on streik,
siis ongi kõik kinni. Nagu esimest korda streigiksite!“. Tegelikult ju
sisuliselt streigimegi (eelmine oli paarteist aastat tagasi). Jagan seisukohta,
et streikida tuleb nii, et on näha! https://epl.delfi.ee/artikkel/120261261/aro-velmet-opetajate-streik-peabki-elu-hairima
Aga märgiline on, et
õpetajad, kes on väga alalhoidlik, kohusetundlik ja kannatlik seltskond, on enamuses leidnud et situatsioon pole
normaalne ja endas selgroogu leidnud. Ja miskipärast mulle tundub (ma loodan?),
et kui hetkel lähebki asi tavapärasesse rööpasse, siis märk on maas ja see kas
ei ole viimane selline ettevõtmine või tulevad muutused.
Rahastamisest
ja lubadustest
Huvitav on see, et
valitsus, eriti peaminister, üritab end üha enam distantseerida hariduse
rahastamisest, lükates seda kohustust ühest küljest haridusministri, teisest
küljest KOV-de peale, et õpetajad käiksid nendele kurtmas.
Kaja K kiidab
omavalitsusi, kes maksavad juurde (millest vaikimisi võib välja lugeda, et ta
saaks nagu aru, et riiklik palk pole piisav) – järgmine samm sealt edasi ilmselt tähendab, et
õpetajate ületõmbamine saab igapäevaseks reaalsuseks.
Ilmselgelt see rahastamismudel
on natuke keeruline. Seda on käsitletud selles artiklis https://argokerb.medium.com/kes-v%C3%B5idab-segadusest-%C3%B5petajate-palga-%C3%BCmber-6327b6313afa , mida mõned tuttavad on
kommenteerinud kui „väga hea artikkel“, minu hinnangul on see „okei“ artikkel,
sest kirjas olevad asjad ei ole valed, kuid minu arust natuke kahtlase
väärtusnihkega.
Aga väide, et õpetajad ei
peaks tulema valitsuse ukse taha, on väärt Pontius Pilatuse nimelist
kätepesuauhinda.
Lõppeks teavad kõik, mida valimiste ajal suure suuga lubati –
ja kui sinu käes on võimalused oma lubadusi täita, siis täida need. Eks ole
ilkujaid, kes kommenteerivad, et õpetajad on kergeusklikud, kui valimislubadusi
aluseks võtavad, aga ma pigem arvan vastupidi – on hea, ja mitte ainult
õpetajatele vaid kogu ühiskonnale, et lõpuks mingi seltskond leidis endas
selgroogu, et nende täitmist ka nõudma hakata. Äkki see lubadusteladu tulevikus
väheneb ja muutub reaalsemaks, päris kontrolli alla seda nkn ei saa. Õpetajad
on ülikannatlik ja leplik rahvas, aga ka hea mäluga, nii et võib ju eeldada, et
„kunagi“ tuleb ka oma lubaduste eest vastust anda.
Kui õpetajad enda eest ei
seisa, jäävadki nad igavesti, müts käes, konutama. Sest tegelikult õpetajad on sotsiaalse
tundlikkusega ja intelligentsed inimesed, kes tegelikult saavad aru küll, et
ajad on rasked jne. Ja kui lasta sellel juhtuda, siis ongi meil situatsioon, et
valitsus on nagu tibi ööklubis, kes tahaks, et keegi talle tasuta joogi teeks,
aga omalt poolt panustada ei taha. Seega valib välja mõne ohutuma näoga noormehe,
soovitatavalt intelligentse ja prillidega ja ajab natuke mesijuttu, et siis,
joogid käes, kuhugi mujale lehvida.
Kas
õpetajatele makstakse kehvasti?
Elu on on õpetanud, et
kui inimesed kurdavad, et asjad on halvad, siis isegi kui sa seda mõistusega ei
hooma, võid eeldada, et asjad on halvad. Ja olemegi klassikalises Nõukogude
anekdoodi situatsioonis, kus meil oleks vaja kõrva-silmaarsti, sest me kuuleme
üht, aga näeme hoopis midagi muud.
Ma isegi ei viitsi
arutada, kas õpetaja miinimumpalga number on suur või väike – eks igaüks tajub
seda isemoodi (isiklik seisukoht – ega see leib paks ei ole, aga vähemalt
suhteliselt kindel).
On inimesi, kes osatavad,
et õpetaja palk on viimasel ajal tõusnud ja mida nad üldse vinguvad – eriti
väljaspool Tallinnat. Nad ei eksi, kuigi see viimane palgatõus oli pigem
narritamine ja (mitte ainult) minu arvates oleks võinud selle kosmeetilise
palgatõusu pigem kanaliseerida päästjatele või kellelegi, keda on palju vähem
ja kes seetõttu võinuks saada korraliku palgatõusu.
Samas mu tuttav, kes on
vahelduva koormusega õpetajaleiba maitsnud 25+ aastat – k.a. praegu, see
tähendab, et ta teab, millest räägib, kommenteeris sotsiaalmeedias: „praegu on
mul täiskohaga õpetaja ca eelviimane karjäärivalik telefoni teel saasta müümise
eel. Jättes kõik psühholoogilised, sotsiaalsed jm probleemid kehtima, oleks see
normaalselt kaalutav karjäärimudel tingimustel: palk praegustes hindades alates
3000, kontakttundide koormus 15 nädalas, klassikomplekti max 20 õpilast“.
Olen nõus, et on olemas
ka oluliselt hullemaid töid oluliselt kehvema palgaga, aga pole mõtet võrrelda
võrreldamatut – ehk siis, mis on alternatiivid haritud inimesel, kes peab
spetsialiseeruma konkreetsele ametikohale. Ja maakondliku võrdlusega – üks võimalik
viis õpetajate palgast järeldusi teha, on, et nad teenivad paljudes maakondades
hästi, välja arvatud siis Tallinnas ja Tartus. Teine võimalik viis seda infot
käsitleda on, et väljaspool Tallinnat ja Tartut on proportsionaalselt vähem nii
väga kõrge palgaga kui kõrgharidust nõudvaid ametikohti ja küsimus pole selles,
et õpetajad teenivad hästi, vaid et maakonnad on vaesed. https://epl.delfi.ee/artikkel/120250415/andres-kaarmann-koige-alamakstumad-on-harjumaa-ja-tartu-opetajad
Oksele ajab, et
avalikkust üritatakse pidevalt eksitada selle müütilise „õpetaja keskmise
palgaga“. Fakt on see, et enamikes omavalitsustes õpetajad saavadki õpetaja
minimaalset palka ja see ilus keskmine tuleb ületundide ja lisakohustuste
pealt. See peaks olema triviaalne teadmine, aga näha on, et see ikka kohale ei
jõua ja eriti just ministeeriumi poolel on mõnus selle taha varju pugeda. Ja
kohati see ei paistagi välja. Õhtulehes on tööl mingi statistikaguru, kes
üritab numbritest teha järeldusi. Tõenäoliselt on tegemist statistiliselt pädeva inimesega, aga teadupärast
on statistika kurikuulus selle poolest, et mõningatele asjadele annab ta väga
vildakaid vastuseid. Ehk siis kui ta avaldas numbrid, millest lähtus, et on ka
suhteliselt väikseid omavalitsusi, kus õpetaja palk täiskoormusega on päris
hea, siis selle kohta andis üsna hea kommentaari üks sellises omavalitsuses
töötav õpetaja, et kuidas see koormus tekib. Ehk siis tegemist on
ületunnitööga, mis on mõnusalt peidetud õpetaja 35-tunnisesse üldtööaega.
Kes ei tea, siis õpetaja
üldtööaeg on selline katusetermin, mis viitab 35-le tunnile, millega õpetaja
peaks oma nädalatöö tehtud saama – aga täpsustamata, kuidas need 35 tundi jagatud
on, sisaldades nii õpetaja töö nähtavat (kontakttunnid) kui nähtamatut osa.
Tegelikult see 35 tundi
on ka üsna libe teema, sest – ja seda eriti algaja õpetaja puhul – sellest ajast
kaugeltki ei piisa, ning mingi ületunnitöö on juba süsteemi poolt eeldatav, kui
tahta oma tööd korralikult teha. Pean tunnistama, et kui ma mingil hetkel
otsustasin, et töö ei ole samaaegselt ka mu hobi ning piirasin oma tööaja
normaalse piiridesse, hakkas mul tekkima suuri raskusi õpilaste tööde tagasisidestamisega.
Nii et nüüd annan neile soovitatavalt grupiga tehtavaid ülesandeid (sest saan
neid vähem) ja piirdun reeglina üldise tagasisidestamisega. Piinlik ta ju on,
aga selle raha/aja eest rohkem ei jõua.
Üldiselt on igas koolis
nägemus, kui palju kontakttunde selles üldtööajas on, kui õpetajal pole
täiendavaid spetsiifilisi tööülesandeid. No ja lühike kokkuvõte – kui sul on
vaja õpetajat täita ja su inimressurss on hõivatud, pakud sa mõnele suuremat
koormust. Aga et mitte maksta ületunnitasu, siis see suurem koormus on kaetud
üldtööajas, kuid suurema palgaga, „töö intensiivsuse eest“. Miks mitte maksta
ületunnitasu – see on kallim; miks see ei ole 1,+ ametikohaga fikseeritud –
tööinspektsioon saab kurjaks. Miks õpetaja sellega nõus on: A) südametunnistus
ja B) palganumber siiski suurem,. Aga see ei muuda asja, et tegu on de facto
ületunnitööga – kuigi mitte otseselt orjatööga, sest õpetaja ise võib olla
huvitatud sellisest asjakorraldusest.
Ja kaudtõendite põhjal
võib väita, et õpetajad ei ole ülemakstud – kui paljude puhul paneb
streigiajale piirid see, et nad ei saa lubada endale sissetuleku kaotust
pikemaks perioodiks. Valitsejatele ja pööblile muidugi mugav lahendus, küll
varsti asi loksub tagasi tavapärasesse ratta – aga kas peaks rõõmustama, kui
lapsi õpetavad isikud, kes on nii vaesed, et ei saa endale streikimistki
lubada?
Karjäärimudelist
Üks asi, mille üle hetkel
arutatakse, on see, et puudub õpetaja karjäärimudel. See küll hetkel nõudmistes
otseselt laual ei ole, aga küll tuleb. Ehk siis lihtsustatult: kui õpetaja saab
ametisse, saabki ta oma palka ametikohapõhiselt, sõltumata kas tal on
kvalifikatsioon või ta on lihtsalt ametikohale saanud, sest kedagi muud ei
olnud; ning tema palgal ja tegelikul töökoormusel ei pruugi olla otsest seost,
sest pädevamale inimesele lähevad keerulisemad „nähtamatud“ ülesanded. Üldiselt
on see õigustatud kriitika, sest olgem ausad, hetkel otsene väline motivatsioon
enesearengusse pidevalt panustada, pigem puudub. Samas kui jutt käib õpetaja
alampalgast, siis see on samuti tähtis. Kõik õpetajad ei taha olla „super-duper-meisterõpetaja-virtuoosid“,
paljud tahavad oma tööd rahulikult ja hästi teha, ning tööväliselt elada
normaalset elu. Solženitsõni „Gulagi arhipelaagis“ oli välja toodud tõetera, et
inimesi ei tapnud mitte väikesed sööginormid, vaid suured – sest suurte
sööginormide jaoks oli vaja teha ebaproportsionaalselt palju tööd. Aga see selleks,
ma arvan, et on õige, kui anda väljund ka inimestele, kelle jaoks tööalane edu
ongi elu. Vedureid peab olema.
On
siis õpetajatest puudust?
Jah. Õpetaja amet on
selles suhtes huvitav, et „mingil tasemel“ suudab tunde pidada ka inimene, kes
ei ole (selle aine) õpetaja. John Cleese on oma raamatus „Igatahes“ kirjeldanud,
kuidas talle pakuti tööd ajalooõpetajana ja kui ta väljendas oma õigustatud
kahtlust, et ta ju ei valda teemat, sai direktorilt kinnituse, et „pole hullu,
piisab, kui sa oled oma õpilastest peatüki jagu ees“. Paljude õpilastega
sellest piisabki, aga raamatust selgus ka üsna kohe sellise lähenemise miinus –
sattus ühe innuka pisikese koolipoisi otsa, kes tegelikult teadiski õpetajast
rohkem...
Ministeeriumi (taustaga)
inimesed loetlevad, miks õpetaja amet on hea: 35h töönädal, 56 päeva puhkust
suvel, mõned eeldavad, et ka koolivaheajad on puhkus. Üks näide selle kohta on
siin: https://www.err.ee/1609187371/piret-sapp-lopetagem-hala-opetajaamet-on-parim.
Sellegipoolest oleme
seisus, kus õpetaja ameti „tõmme“ on madalaim kui kunagi varem – kuigi rõõmustatakse, et õpetajakoolitusse astujate
arv on tõusnud, siis selgub, et inimeste arvelt, kes juba niigi õpetajana töötavad
(mis tagab võimaluse saada tähtajatu tööleping).
Ja järjest enam suureneb
õpetajate hulk, kellel pole vastavat kvalifikatsiooni või ei ole see
konkreetsel õppeainel. See igal üksikul juhtumil ei pruugigi olla eriline õnnetus,
enda kogemus ÕAJ-na, ning õpilaste tagasiside, ütleb et konkreetne inimene on
pigem tähtsam kui see, mis tal paberitesse on märgitud - aga tendentsina on on see murettekitav ja
ebasoovitav. Eks meilgi oli hiljuti konkurss, kus osales kolm kandidaati, kelle
kõigi dokumentatsioonis ja senises tegevuses olid iluvead. Valisime siis ühe
välja, esimene tagasiside lõpptarbijatelt on olnud kiitev, loodame, et nii
läheb ka edaspidi.
Ja meil oli veel hästi,
me saime valida! Kõlakate järgi olevat üle-eestiliselt puudu pea kõiki
õpetajaid, ainsaid, kellega probleeme pole, olevat ajaloo ja kehalise kasvatuse
õpetajad. Kehalisest kasvatusest ei tea ma midagi, aga ajalooõpetajate puhul ma
pigem usun – ajaloo puhul ei ole minu arvates käärid sellel, mida sa teed
koolis võrreldes sellega, mida sa võiksid teha väljaspool, nii suured kui mõnel
muul alal. Ja nagu ma olen ise lõõpinud, siis miks nii palju direktoreid on
ajaloo taustaga – sinna ikka leiad uue inimese õpetama; aga katsu uus
matemaatik leida! Aga see ei muuda asja, et kui ma lapsepuhkusel olin, siis
mulle asendajat tööampsuks ei leitud; samuti räägivad mu mitteametlikud andmed
naaberkonnas (ja tegelikult ka ühes Tartus) toimunud konkursside kohta, et
valida on olnud umbes ühe kandidaadi vahel.
Ülalnimetatud
statistikaguru tegi ka teise numbrite loogikast lähtuva kalkulatsiooni, mis
paberil näeb välja hea, aga põllul mitte. Nimelt ta leidis, et õpetajate
puudujäägist ei saa rääkida, kui enamik õpetajaid on tööl osakoormusega.
Lihtsalt tuleb õpetajad kuidagi ühtlasemalt ära jagada ja „voila!“ – probleem lahendatud.
Esiteks see kalkulatsioon eeldab, et õpetaja on oma liikumistes väga mobiilne,
aga mis on selle suurem viga – see eeldab, et põhiline põhjus, miks õpetajad
töötavad osakoormusega, on see, et ühes koolis lihtsalt ei ole täiskoormust,
ning mis on selle kõige suurem viga – see eeldab, et õpetajad kõik soovivad
täiskoormusega töötada. Tegelikult võib põhjus osakoormuses olla näiteks see,
et ongi leitud konkreetne inimene, kes pole õpetaja, konkreetset ainet andma,
sest õppekava ootab täitmist. Ning nagu Mari-Liis Sults ühes intervjuus mainis
(seda hetkel ei leidnud) – sageli õpetaja ei tahagi töötada täiskoormusega,
sest see kurnab liialt.
No ja üks asi, kust võib
välja lugeda, et õpetajad on alamakstud, on asendus- ja eraõpetajate
kuulutused. Neid puuke, kes kasutavad haridussüsteemi puudujääke, et tegelikult
rohkem raha kasseerida, on tegelikult piisavalt – nt asendusõpetajate teenus
loob esmapilgul mulje, nagu tegemist oleks koole abistava süsteemiga, kuid
tegelikult nende teenuse kasutamine läheb kooli jaoks kaks korda kallimaks.
Streigi ajal on sama valemi leidnud ka mõned MTÜd, kes „vahendavad
vabatahtlikke õpetajaid asendama“ – tõlkes siis: palkavad streigimurdjaid (ja
võtavad ise vahelt).
Vähemalt üht asja noorem
sugupõlv jagab – kui seda tööd teha, võiks ju raha küsida. Sotsiaalmeedias
jagasid tuttavad ühe noormehe kuulutust, et pakub eraõpetajana teenust 45€ tund
(tema tund on siiski 75 min pikk, seega 5/3 tavatunniga võrreldes – aga arvestades,
mis on praegu õpetaja tunnihind, on see siiski umbes kaks korda rohkem kui
teenib õpetaja tunnis. OK, viimasel on küll ka sotsiaalsed garantiid juurde ja
ma usun, et noormees töötab hetkel „mustalt“) – ja selle ajal õpetab ta ju üht
õpilast, kelle vanemad on sellest huvitatud. Isegi kui õpilane ise juhtub juhm/laisk/ülbe
olema (tõenäoliselt nii on...), kõlab see endiselt palju parema mudelina kui
klassiga töötamine. Iseasi, kas seda tööd kvantiteedi poolest jagub – aga no
kui õpetajad ära kaovad, küll hakkab tekkima. Äkki olekski mul praegu geniaalne
mõte läbida matemaatikaõpetaja lisakursused – küll ma kuni 8. klassi tasemeni
hakkama saan.
Kas
õpetaja elu on tegelikult halb?
Nii ja naa. Kui sul on
selleks tööks sobiv närvikava, sulle meeldib see töö ja sa suudad võtta asju
pragmaatiliselt ning mitte minna hulluks sooviga kogu maailma korraga ära parandada
(või endale tööga liiga tegemata), siis pole väga vigagi.
Samas, eriti kui sul pole
õnne töötada gümnaasiumis, pead sa olema valmis igasuguseks jamaks. Pealkirja: „...
junn kraanikausis pole minu jaoks“ laenasin kolleegilt, kes sai sellise
kommentaari ühelt toredalt ja intelligentselt õpilaselt vestluses teemal
„kunagine võimalik töötamine õpetajana“. Sellega kirjeldas noormees ühes
maakonnakeskuse haridusasutuses kohatud vaatepilti.
Põhikooliharidus on meil
kohustuslik ja see tähendab, et koolis hoitakse vägisi igasugused noored, kelle
õppimise, käitumise ja sõnade eest ei vastuta tegelikult mitte keegi – aga kellega
tuleb „tegeleda“. Ja see paneb õpetajad tegelikult liiga suure talumiskoormuse
alla, kui neid aeg-ajalt igale poole saadetakse ja nad peavad tegelema
igasuguste asjadega, mille koht tegelikult ei ole koolis. Ma olen suhteliselt
kindel, et suurem osa põhikooliastme õpetajaid oleksid rahul ka eluga ilma palgatõusuta,
kui seadustest kaotada ära punkt, mis ei luba koolist välja arvata
õppimiskohustuslikku õpilast. Tegelikult ma arvan, et see seadusemuutus
lahendaks väga suure enamuse haridussüsteemi probleemidest (kandes osa neist
küll võib-olla kuhugi mujale, aga see pole hetkel mu teema).
Igatahes ma võin öelda,
et õpetaja amet on küll tore ja mulle meeldib – aga mul on ilmselt sellel vastu
pidamiseks suhteliselt head eelsoodumused. Vaadates oma ninaotsast kaugemale,
ma pigem „vaakumis“ ei soovitaks küll ühelegi noorele, et õppigu tänasel päeval
õpetajaks – see võib sobida, aga võib ka mitte – ning niimoodi soovitades
tunneksin ma, nagu üritaks toredaid inimesi värvata mingisse kahtlasesse
püramiidskeemi. Kusjuures ilma igasuguse isikliku vahetult tajutava kasuta,
puhtast õelusest. Nii et praeguse olukorra jätkumisel hakkab tulevikus üha enam
juhuslikke õpetajaid leiduma.
Käisin eelmisel nädalal
arsti juures, muuhulgas kaldus vestlus ka streigi peale. Arstidel teadagi omad
mured, mis on väga sarnased ja kohati hullemadki (seda on dokumenteeritud siin: https://www.levila.ee/tekstid/lahkumisintervjuu)
– nii et ta suhtus streikimisse suure poolehoiuga, eriti kuna ta suutis mind
varustada detailiga: „kui varem pensionieas või selle lähedal
põhikooliõpetajatel silmad põlesid peas ja nad olid valmis veel pikalt tööd
tegema, siis praegu on läbiv mõte – „oh, saaks juba rutem pensionile – lõpetan päevapealt!“.
Kes ütlevad, et õpetaja
olla on lihtne – aga mingu ja õppigu ja hakaku seda lihtsat tööd ise tegema. Ja
kes leiavad, et „paljud õpetajad pole oma palka välja teeninud“ – siis ka see
on realiteet, et kui parimatest parimad lakuvad haavu (ehk leiavad endale töö,
kus balanss on inimsõbralikum), siis opereerime parimatest halvimatega. Või
halvimatest parimatega. Enne kui tõesti on küsimus, et tulevad halvimatest
halvimad...
Kas
õpetajatel puudub sotsiaalne närv ja vastutustunne?
Palju kajastust on
leidnud, nagu õpetajad ei hooliks õpilastest, kui niimoodi streigivad. Mõelge
ometi, lapsed ja nende haridus! Eks laste taha on alati mugav pugeda, seda teab
isegi Hamas, aga...
A) Üks streiginädal on
alla 3% õppeaastast. Kui õpetaja ei suuda aru saada, kust ta selle mujal kokku
saab hoida, siis ei oska ta oma tööd
B) Õpetajad mõtlevad
lastele nkn enamasti – võib-olla mitte kõik samadele lastele korraga, aga
siiski – ning süüdistus, nagu neid ei kotiks, on üsna ülekohtune.
Äkki on tore, et nüüd
järsku mõtlevad lastele ja kooli rollile ka muud – aga Karmen Jolleri karjatust
Õhtulehes oli siiski piinlik lugeda (https://www.ohtuleht.ee/1098856/karmen-joller-opetajatele-arge-ajage-streiki-sassi-puhkusega-jatke-koolid-ja-lasteaiad-lahti).
Minu jaoks nullis ta sisuliselt kogu hea karma, mille ta seni oli välja
teeninud.
Kas
kool üldse on haridusasutus?
PGS ütleb, et koolil on
hariv ja kasvatav funktsioon. Tegelikult nagu näha, siis valitsuse tasandil
eeldatakse, et ta tegeleb ka sotsiaalkaitse ning meelelahutusega. Ühest küljest
ju tore, et teadvustatakse, et koolile on juurde tulnud palju funktsioone.
Teisest küljest jääb mulje, et ega sellest ei suudeta järeldusi teha, et
koolidele pandud koorem on liiga suureks kasvanud. (Sarnaseid mõtteid võib
leida Meelis Kondi artiklist õpetajate streigi kohta)
Minu kogemused ütlevad,
et kooli kraesse lükatakse igasuguseid asju, mis tegelikult pole kooli rida. Näiteks,
mis puutub õpilaste käitumist, ennekõike koolikohustuse tagamisel. Seaduste
järgi on koolidel üsna piiratud ja piiritletud pädevused, mida on võimalik teha
– ja seejärel peaks see liikuma süsteemist välja struktuuridesse, kus on
järgnevad pädevused – sellegipoolest üritatakse kõike tagasi kooli saata. Näiteks
kui ma olin 2021 alguses direktori KT, oli selline juhtum, kus sain kõne
politseibossilt, kes kurtis, et tal olevat kaks kena noort politseinikku,
kellele ma olin kehvasti öelnud ja soovitanud neil oma tööd paremini teha. Mis
siin salata, nii oli, ja tagantjärgi ma oleksin võinud ka diplomaatilisem olla,
aga mul viskas üsna üle situatsioon, kus noored panid politseid nähes koolist
minema ja ma umbkaudu aimasin, kust neid võiks otsida, millist teavet ka
daamidega jagasin, tõi kaasa reaktsiooni, et „politseil pole aega ja ressurssi,
et popitavatel koolipoistel järgi käia – tegelege sellega koolisiseselt“. Ma
selle peale küsisin midagi vastu stiilis, et kas nad arvavad, et koolil on
selle jaoks ressurssi või väljaõpet/pädevusi (vastus on, et „ei ole“ ja nad
tegelikult teadsid seda).
Ehk tegelikult kui
ministeerium raiub nagu rauda, mis kõik peab koolis tehtud olema (lühike
kokkuvõte kõlab minu kõrvus: „streikige, kui tahate, aga peaasi, et töö oleks
tehtud – soovitatavalt tasuta – ning haridusse mittepuutuvad funktsioonid
kaetud), siis tegelikult võiks loobuda illusioonist, et üldhariduskool on
haridusasutus, vaid sõnastada ümber, et üldhariduskool on lapsehoiuteenus, mis
muuhulgas pakub ka haridust neile, kel soovi seda vastu võtta.
Ja kui konkreetselt üksikute õpetajate palka ei taheta tõsta, siis fine, aga leitagu siis haridussüsteemi veel inimesi ja raha, et süsteemi sees oleks rohkem inimressurssi, mis reaalselt saaks töökoormat jagada.
