Saturday, December 25, 2010

Vahepeal on õnnestunud omadega kodumaile jõuda. Planeeritud marsruut oli Luxembourgist shuttle'iga sõita Charleroi lennujaama, sealt Ryanairiga Riiga ja sealt omakorda bussiga Tartusse - eeldatav stardiaeg äratusega 3.30 ja Tartusse jõudmine 22.30. Miks me valisime sellise kahtlase marsruudi oli see, et Estonian Airiga inimlikel aegadel üle Kopenhaageni lendamise eest otsustati jõuluperioodil küsida sellist pappi, et hinnavahe Ryanairiga oli ikka päris mitmekordne (isegi pärast seda, kui kõik Ryanairiga kaasnevad asjad, mida nad hoolega näitamast hoiduvad ja nurgatagustest lennujaamadest asustatud kohtadesse liikumise transpordikulud, sisse arvata) - muul ajal see hinnavahe nii suur ei olegi ja tagasi läheme ainult lennukeid kasutades (kui need lendavad muidugi).
Uurisime ka varianti, et Riiast auto laenutada ja see Tartusse tagastada, kuid Ryanairi koostööpartner Hertz näitas end täiesti partneri väärilisena - algselt kodukal välja näidatud hind tundus päris mõistlikuna, kuid kui asjasse sügavamalt süüvida, tuli vasakult ja paremalt lisatasusid juurde ja summa kerkis päris kopsakaks.

Nädala alguses olid paljud Lääne-Euroopa lennujaamad lumega hädas ja mitmedki kinni, nii et vahepeal tundus, et kohale jõudmise šansid on üsna fifty-sixty - esmaspäevane Riia lend oli igatahes ära jäänud. Igatahes variant, et öösel kell pool neli üles ärgata, ronida bussi peale ja seejärel sõita Charleroi lennujaama ning seal tuvastada, et lennukit ei lähegi, tundus üsna reaalsena - ja seda ebameeldivamana. Õnneks eelmisel õhtul väitis Ryanairi koduleht, et kinni on neil ainult Dublini lennud, ülejäänud kohtades võivad lennud küll viibida, kuid toimuvad siiski. Ronisime siis eriliste vahejuhtumiteta kohale ja lennujaamas tundus ka kõik laabuvat, aga kui oli kätte jõudnud check-ini aeg, siis mingit liikumist ei toimunud ja ega mingit infot ka loomulikult keegi anda ei viitsinud. Õnneks siiski tunni aja pärast lükati meid lennukisse ja kuna Riias oli meil paras ajavaru, siis see meid eriti ei morjendanud - kuigi tõepoolest oleks olnud meeldivam lüüa see tund surnuks Riia lennujaama Lidos mitte Charleroi lennujaama ootesaalis.

Riia-Tartu bussi algpunkt oli õnneks toodud lennujaama, nii et linna peal ei pidanud pampudega sibama, õigemini oli see Riia-Tartu-Narva-St.Peterburi buss. Masin ise oli väga viisakas, reisijate käsutuses oli kohviautomaat, mis andis välja ka kakaod (no extra charge) ja näidati mingeid muusikavideosid, wifi kah loomulikult. Ma ütleks küll, et Eurolines - Ryanair 1:0, hakka või tõesti mõtlema bussiga Euroopasse minekule (seda enam, et see tundub nats ilmastikukindlama transpordiviisina).

Monday, December 20, 2010

Mulle on mulje jäänud, et eestlastel on alati kutsikalik heameel, kui selgub, et keegi maailmas on sellisest asjast nagu Eesti mitte ainult kuulnud, vaid oskab selle kohta midagi veel lisada, olgu see siis mõni sportlane (nagu see tavaliselt on) või midagi muud - kõige tuntumaks näiteks, mida Eestis armastatakse pidevalt tsiteerida, on muidugi Hemingway kild, et igas maailmas sadamas võib kohata mõnda eestlast (kui mu mälu mind ei peta, siis kribamas reisikirju mõne kodumaise ajalehekese jaoks). Minu jaoks on igatahes küll jäänud mulje, et väga tõene on anekdoot:

- "Mida mõtleb eestlane loomaaias ahvipuuri ees?
- "Ei tea, mida nad eestlastest arvavad?"

Eriti võis märgata sellist suhtumist siis, kui Eurovisioonile saadeti "Leto Svet" - mööngem, et tegu oli mageda asjaga, aga natuke nalja tegi liikuma hakanud massihüsteeria stiilis: "Eesti maine on igavesest ajast igavesti kõrvuni täis tehtud". Sittagi, ei usu et see kahe kuu pärast kedagi maailmas enam kottis, missugused tolad mingi pisiriik, missugune-see-neist-nüüd-oligi?, mõttetule üritusele saatis.

See selleks, see kõrvalpõige pole oluline, aga selgus, et ka eestlastest märksa suurema rahva liikmel hakkavad kõrvad heameelest liikuma, kui keegi neist kuskil ilma peal midagi teab. Nüüd on paslik natuke tagasi kerida - st. reede õhtuni.

Meie maakleril sai valmis uus büroo ja ta kutsus oma klientuuri pisikesele vastuvõtule. Kuna büroo asub "meie" maja allkorrusel (ja ka maakler elab samas majas), siis vedasime end sinna viisakalt kohale - ikka hea inimestele "nägusid teha" eriti kui snäkke ja napsu ka antakse. Vastuvõtt oli maja all koridoris (peenem sõna on selle kohta vist äritänav) - üks sopp oli eraldatud püstijala-vastuvõtu tarbeks. Lauad olid taas hästi kaetud ja pakuti roosat šampust - hiljem ka veini ja kohvi, mis olid küll natuke traditsioonilisega võrreldes erinevad - nimelt vein oli soe (hõõgvein) ja kohv oli külm (jääkohvi) - aga sellest hoolimata mõlemad lihtsalt suurepäraselt head.

Kuna me kedagi ei tundnud, siis passisime niisama nurgas, aga kuidagi sattusime jutule ühe indiapärase väljanägemisega ebamäärases eas tädiga (pakuks et ca 40-aastane), ma vist soovitasin tal julgelt hõõgveini võtta, sest see oli hea - ja kui tallegi see maitses, siis hakkasime juttu ajama. Kõigepealt selgus, et eestlastel on hea renomee - märksa parem kui luksemburglastel ("the city here is beautiful, but the people are weird and unfriendly"). Siis mainis ta, et ta on pärit Sri Lankal - ja kui ma selle peale kostsin, et see olevat tore ja kena koht ning seal tehakse head teed ning minu arust on neil ilus lõvi lipu peal, siis see tekitas talle igati hea tuju. Käisin korra end veiniga tankimas ja vahepeal tegin oma mälus kiire revisjoni, kas ma olen mõnest Sri Lanka inimesest kuulnud ning kui ma tagasi tulles suutsin meenutada Sirimavo Bandaranaiket (maailma esimene naispeaminister millalgi viiekümnendatel), siis oli ta juba eriti üllatunud, kui ma sinna aga lisasin Susanthika Jayasinghe (MM ja OM medaliomanik 200m jooksus), läks tal naeratus juba vähemalt kõrvuni ja ta väitis, et ta ema nimi oli olnud samuti Jayasinghe.

Nii et isegi 20 miljonilise elanikkonnaga riigi kohta paari fakti teadmine võib kohati olla tõhus relv endast hea mulje jätmiseks.

Friday, December 17, 2010

No mis kuradit toimub - kui nädala alguses sai irvitatud, et möödunud neljapäev oli Luksemburg halvatud sellise lumekribala pärast, mis kolme päevaga oli lihtsalt kadunud, siis eile tuli jälle lund. Linn oli selleks oluliselt paremini valmistunud, bussid puha käisid ja Maarja sai töölt ilusti koju - aga bridžiklubi jäeti jälle ära! Aru ma ei või, miks see lumi ei võiks reedeti tulla!

Tegin rõdult seebikarbiga paar talvepilti kah:



Thursday, December 16, 2010

Eilsel õhtul käisime väljas söömas. Nimelt Maarja "rebastegrupp" (seltskond uustulnukaid, kellele tehti koos koolitust) otsustas tulevate jõulude puhul koos õhtusöögiks maha istuda. Kuna see pidi olema lihtsalt vabas vormis õhtusööma (ei mingit jõulutamist ega dresscode'i) ja ma näen siinmaal sellist asja nagu "suhtlemiskõlbulik elus inimene" üsna harva, liitusin minagi seltskonnaga, hoolimata sellest et mu paar suuremat "lemmikut" sealt pundist sedapuhku passisid.

Istumispaigaks sai baar nimega "Lisboa II" (selles suhtes, kas Luxembourgis olemas ka koht nimega "Lisboa I", arvamused lahknesid), mis asus Bonnevoie rajoonis üsna raudteejaama lähedal - st. meie geograafiliselt suhteliselt mõnusat asukohta arvestades umbes veerand tunni jalgsikäigu tee kaugusel nagu ka kõik muud senised istumiskohad.

Nagu nimestki arvata, siis oli tegu portugali kohaga - mis arvestades Luxembourgi linna demograafilist profiili ei ole just eriline uudis. (Väikes kõrvalpõikena - nägin millalgi linna peal suurt musta taksot, mille peale oli suurte kuldsete tähtedega maalitud V.I.P. ja all väiksemate kuldsete tähtedega Very Important Portuguese). Kuigi tegu ei olnud üliodava kohaga (koduleht andis rea "budget" alla luureinfoks +/- 30 EURi inimese kohta, mis osutus üsna täpseks), oli ta rahvast täis - mõned meie seltskonnast olid seal ka varem käinud ja väitsid, et see olevatki suhteliselt popp koht ja tema suur pluss olevat, et ta pakub "business lunchi" ka laupäeviti. Väga viisakas ta igatahes oli, peale seda kui olime oma tellimused esitanud, toodi lauale pisike snäkivaagen - inimese kohta üks paneeritud vähjaline (tõen. krevett, aga ma pole kunagi olnud eriline osavkäpp nende vahel vahet tegema), mõned oliivid, vorstilõiguke ja määritavasse olekusse viidud tuunikalasalatit koos saiadega - nii et ooteajal ei pidanud magu iseenda seedimisega tegelema. Veiniga läks natukene nadisti - kogemata toodi meile midagi muud, kui see, mida tellitud sai. Iseenesest ei olnud sest muidugi midagi halba, vein oli lõbusa lillaka varjundiga ja vägagi joodav (tekkis diskussioon, kas mu vastas istuv hispaanlane teeks sellest calimochot - st. valaks sinna kokakoolat sekka - või mitte ja kui tüüp väitis, et südamerahuga teeks, vaatasid Maarja ja tüübi girlfriend talle otsa sellise näoga, et ta pidanuks nende arust häbi pärast maa-alla vajuma). Lonksasime siis seda ja tegelesime teoretiseerimisega, et kas nad siis tõid meile ekstra mõne kallima veini, et seejärel rohkem pappi kasseerida (seal oli nimekirjas ka selliseid, mille pudeli hind oli kolmekohaline ja ei hakanud numbriga 1) või juhul kui nad tõid kallima veini, kas nad kasseerivad meilt meie poolt tellitu hinna. Kuigi üldine konsensus jõudis tulemusele, et ilmselt see väga kallis ei saa olla, sest nimi oli kaunis tuntud (loomulikult olen ma selle juba ära unustanud, aga ma kahtlustan, et see oli Monte Velho). Tõe huvides tuleb tunnistada, et ma ei oska öelda isegi seda, et mida me alguses tellisime ega ka seda, mille eest meilt raha kasseeriti (kui seal üldse vahet oli).

Menüü oli samuti portugalipärane - st. väga palju oli kalaroogi ja mis mind kõige rohkem üllatas: terve menüü lehekülg oli pühendatud tursale - seda oli saadaval umbkaudu 15 erinevat moodi prepareeringus. Kuna mu kõrval istunud neiu soovitas mulle, et tursk pidada tolles kohas päris head olema, valisingi neist ühe, koondnimetusega Bacalhau a Braz (ehk siis tursk Brazi moodi). Seisnes see siis selles, et kalale (mis tõenäoliselt oli hautatud filee - ühtegi luutükikest ma tuvastada ei suutnud) oli peale ehitatud munast, sibulatest ja praetud tillukestest kartuliliistudest kest, lisaks veel koorekaste, mõni tomat ja nipet-näpet. Oli täitsa söödav segu, maitses üsna "koduselt" ja koguse poolest oli teda kiiduväärselt palju - kõht küll tühjaks ei jäänud. Ka ülejäänud seltskond tellis igasuguseid huvitavaid asju (peamiselt samuti selliseid, millede koostisainete kättesaamiseks tuleb vee peale minna) ja tundus, et enamusel oli teatavaid raskusi üle poole portsjoni hävitamisega - peale mõningast pausi hakkas laua ümber toimuma juba pakkumisi, et "kas keegi minu oma maitsta tahab". Ma siis kahelt lähemal istujalt väikese proovi võtsin - neiu, kes mulle soovitas turska oli hankinud ühe teistmoodi tehtud variandi (nime ei mäleta), mis oli  natuke rohkem kala nägu (st. et lisandit oli vähem ja luid rohkem) ja samuti päris hea - kuigi minu maitse jaoks natsa liiga soolane - samas kui mu enda kala oli pigem natuke liiga mage, aga mõlemad täiesti normaalsuse piirides. Teine asi oli märksa huvitavam - nimelt ülalnimetud hispaanlane oli hankinud mingi kala-riisihautise, mida toodi talle vinge potitäis. Kogus oli igatahes selline, et ma arvan et kuskil näljahädas maal ajaks terve perekond sellega paar päeva läbi - nii et pole eriline ime, et tüüp sealt üle poole  ära süüa ei suutnud. Võtsin siis prooviks kalatüki minimaalse koguse riisiga (ma ju umbkaudu tean, kuidas riis maitseb) - see oli mõnus valge hõrk lihatükk ja parasjagu vürtsikas, nii et tundub, et tegu oli igati väärt roaga.  Maarja samal ajal hävitas tuunikalasalati - vaadates selle kadumise kiirust tundub, et see oli ka hea (kõrvalistujale proovimiseks igatahes midagi peale silo üle ei oleks jäänud, nii et ma ei oska kommenteerida).

Magustoidu otsustasin vahele jätta (niivõrd-kuivõrd, klaasikese punast Martinit siiski võtsin), aga vaadates ümberkaudu lauda toodud asju, kahtlustan ma, et see oli viga - Maarjal igatahes oli väga huvitav "Orange Roll" (ma loodan, et ma mäletan selle asja nime õigesti), mis oli tõeliselt hea ja magus, teisel pool oli "Crepe Lisboa" - kaks suurt creppi hunniku jäätisega ja ka ülejäänud magustoidud nägid välja suured ja maitsvad (eeldades et sööjad ei teinud mõnulevaid nägusid ainult teiste provotseerimiseks).

Igatahes oli igati suurepäraselt õnnestunud õhtusöömaaeg (lisaks toidule sain siis ka "elavate inimestega" suhelda, peamisteks ohvriteks olid meie vastas istunud hispaanlaste paar), loodan pahatahtlikult, et suutsin teistelgi suu vett jooksma panna. Nami!

Monday, December 13, 2010

Murphy seadus Luxembourgi ilma kohta: kui aknast vaadates paistab ilm ilusana, siis piisab sellest, et jalutada kodust 300 meetri kaugusele, kui hakkab mingit imelikku ollust alla tulema. Kui selle peale koju tagasi pöörduda ja kokkamisega tegeleda, siis näitab vaade aknast poole tunni pärast taas ilusat pilti.

Thursday, December 09, 2010

Tali tuli. Eilne hommik võttis inimesed vastu vihmasajuga, kui ma lõuna ajal poodi läksid, sadas mingit ebamäärast ollust ja õhtul tuli korralik lumetorm.

Kohalik liikluskultuur ilmselt talverehvidest suurt midagi arvata ei oska, igatahes sain näha akna taga pilti, kus viadukt oli järsku autosid puupüsti täis, pooltel vilkusid mõlemad suunatuled ja liiklus käis sellise tempoga, et jalakäijad said kihutajatelt revanši võtta, pannes neist viuhhh ja viuhhh mööda. Liiklus oli nii umbes, et tuttav kurtis Facebookis oma teekonna üle töölt koju: "Kuradi suverehvidega uisutajad, kuus kilomeetrit nelja tunniga!"

Maarja sai töölt koju tulles ka olukorrast laksu kätte: bussid seisid tee servas ja keeldusid edasi sõitmast (need kes ei keeldunud, vedelesid põiki keset sõiduteed) ja koju saamiseks tuli kasutada kondimootori abi, aga olukorrast linnas kirjutab ta ehk ise täpsemalt (vihje-vihje).

Mul muidugi suurt viga ei olnud - mis muret kodus passida ja üleöö kenaks talviseks muutunud vaadet nautida (see oli tõesti ilus), aga täna sain ka mina laksu kätte - Luxi klubi jäetakse ilma tõttu ära...

Tuesday, December 07, 2010

Viimasel nädalal on juba kahel inimesel tekkinud küsimus, et kas ma oma blogrollis olevate plogide autoreid ka reaalmaailmas tunnen. 
Vastus on lihtne: tunnen küll, muidu nad seal ei figureeriks. Kõigi mu tuttavate plogid küll mu blogrollis ei kajastu (erinevatel põhjustel), aga ma usun, et ma elu sees ei lisaks sinna kedagi, kellele ma "päriselus" tere ei ütleks. Tegelikult satun ma aeg-ajalt ka mõne umbvõõra inimese plogisse, kuid pean tunnistama, et kui ma teksti tootjat ei tea, ei suuda need mind piisavalt huvituma panna, et neid regulaarselt lugeda (bridžiplogid on hoopis teine teema - kuna see on sisuliselt erialakirjandus ja neid ma võin lugeda küll ja veel). 
Blogrolli muideks lisasin enda kirjele kah ainult selleks, et näha, kes on midagi juurde kirjutanud - ei viitsi ju kõiki igal hommikul ükshaaval läbi klikkida. 
Nagu ütles minu kohta üks naljaviluks Facebookis tehtud test (muude asjade seas): "sind ei huvita, mis toimub mujal maailmas" ja ma nõustun sellega täiesti. Seni plogides nähtud motodest on mu täielik lemmik Margo Engeli oma: "Siit ei ole mõtet otsida sügavamõttelisi targutusi. Siin on lihtsalt pildid minu elust!". Ainus põhjus, miks seda asja mul blogrollis ei ole, on see, et ta hoiab oma asju parooli taga ja ma ise olen alati vihanud neid inimesi, kes sarnased asjad oma nimekirja üles panevad, et siis pahaaimamatu plogisurfi tegev juhulugeja (mina) nendele klikiks ja vihastaks, kui kolmas link järjest passwordi nuiama hakkab. 

Muidu tundub elu irooniline: mul on praegu võimalik mängida bridži netitsi rohkem kui kunagi varem, suisa päevade kaupa – kuid paraku keegi tuttavatest ei ole päeval valmis BBOtama (või vähemalt ei ole vastavat soovi avaldanud).

Õnneks eile päästis Tiina olukorra, nimelt otsustas ta, et enne Tartu individuaalile minekut on hea 3,5 tunnine treening teha. Ja Oleg varustas mind mingi algajaga, kellele paar kõige põhilisemat asja selgeks teha, enne kui ta Olegiga Paide kluppi läheb. Nii et elame veel…

Monday, November 29, 2010

Tea, miks toiduainetetööstus omistab loomadele kannibalistlikke jooni - mingitel kanamunapakkidel on peal tibud  nugade-kahvlitega ja eile nägin mingit ulukiliha reklaami, kus peal oli kujutatud jäägrirõivais metssiga, püss kaenla all. C'mon, see on ju veider!

Friday, November 26, 2010

Vahepeal juhtus siin selline ebameeldiv asi, et me jäime netist ilma. Nimelt lekkis meile siia läbi mingi vaba wifi, tõenäoliselt mõnest allkorrusel olevast kohvikust. Pühapäeva õhtul aga panid nad sellele parooli peale - seapead sellised. Loomulikult ratsionaalselt mõttes ei ole neile midagi ette heita, aga nagu ikka on küsimus psühholoogias - kui oled juba harjunud midagi tasuta ja mugavalt saama, siis see nii peabki ju jääma!

Ühesõnaga pidime tekitama endale ise netivariandi, kuna ei viitsi ju hakata permanentselt ümbruskonna kohvikutes passima ja kräkkida ma ei oska. Selgus, et neti saamine Luksemburgis ei ole sugugi lihtne - wifi sisseseadmine eeldaks mingi telefonilepingu sõlmimist ja seetõttu läheks sellega paar nädalat aega ja odav see lõbu ka ei oleks. Lõpuks jäime selle peale, et võtsime USB pulgaga neti (19 euri kuus, mis isegi arvestades, et pulga eest pidi ühekordselt välja käima 49, oli siiski meile ette sattunud variantidest pikalt kõige mõistlikuma hinnaga), halb asi on aga see, et BBOtada koos enam ei saa, kui me mõlemad kodus oleme.

Igatahes pidin nädal aega netita läbi ajama, mis üllatuslikult ei osutunud see sugugi keeruliseks - aja surnuks löömises olen ma endiselt kõva ja igav ei hakanud.

Ahjaa, leidsin et meie rõdult paistab ära hertsogiloss - või õigemini selle katus ja lipp sellel (jalgsi on sinna umbes seitsme minuti tee).

Friday, November 19, 2010

Tundub, et Luksemburgi kaubandusvõrgule on lõpuks kohale jõudnud, et mina olen siia kolinud. Linnas käies olen näinud kaks korda kahe viimase päeva jooksul, et poed reklaamivad oma välisukse kõrval allahindlust hapukoorele!

Bridžis läheb Nordic Friendship League'is (NFL) asi peagi päris tõsiseks - võistkondade koosseisu värvatakse tõelisi staare. Kahjuks uudis pealkirjaga "Los Angeles Lakersi tähtmängija soovib oma oskusi proovida ka NFLis" ei täpsusta, kes meie konkurentidest sellise manöövri taga peitub.
Mul on tõsised kahtlused maletajate vaimses tervises.

Sellega võikski ju lõpetada, aga ilmselt nõuab sellise rea kirja panemine pikemat kommentaari.

Kõigepealt peab alustama ausa ülestunnistusega, et kuigi male ei ole minu jaoks isiklikult ligikaudugi sama huvitav mäng kui bridž, ei ole mul selle vastu ka mitte kõige vähematki. Ikka tore kui inimesed kasutavad oma pead vahel ka millekski muuks kui naelade seina tagumiseks ja endise rendžumängijana suhtun ma tegelikult kõikidesse laua- ja mõttemängude avaldumivormidesse a priori positiivselt. Kohati käib mulle küll närvidele Eesti mälumängus valitsev maleajaloofetišism (eriti kui on võimalik tõmmata mingeid liine Paul Kereseni), aga see ei ole praegu oluline - lõppeks olen ma ise ka oma elus tervelt kaks maleküsimust koostanud.

Sel nädalal jooksis uudistest läbi uudis, et mingil kiirturniiril oli maletaja nimega Tarvo Seeman veidi napsuses olekus rünnanud kohtunikku nimega Marek Kolk ja selle tagajärjel sai aastase disklafi.

Iseenesest pole mul selle sündmusega vähimatki isiklikku seost. Tarvo Seemanit ma ei tunne (olen teda vist umbes korra Melli-Elina juures pokkerilauas kohanud), Marek Kolk on minu jaoks küll märksa tuttavam nimi, aga see pole "see" Marek Kolk. Võimalik et ma olen ka uudistest läbi käinud persooni kohanud, sest ca kaheksa aastat tagasi käis üks sellenimeline mõned korrad Tartu Bridžiklubis mängimas (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, siis märksõnad olid "laias laastus minuvanune, hele kahupea, roosad teksad).
Ka ei saa ma öelda, et uudis mind eriti üllataks. Eks igasugused mõttespordiga tegelevad inimesed on alati selle poolest silma paistnud, et aegajalt tegelevad ajurakkude vivisektsiooniga, hävitades alkoholi abil neist nõrgemaid, nii et kasutada jäävad ainult tugevamad (populaarne "teadmine" ütleb, et inimene kasutab väidetavalt niikuinii ainult osa oma ajudest). Ja aastane disklaff kohtunikuvastase agressiooni eest kõlab ka suhteliselt normaalse reaktsioonina.

Kuigi mind male mänguna eriti ei huvita, huvitab mind inimloomus, ja ma käin vahetevahel lugemas sellist plogi nagu vaadeldaja.blogspot.com. Selle taga on kari noori inimesi, kes kirjutavad malest ja teemade ring on päris lai. Malet kajastavad kirjed jätan südamerahuga vahele, aga üldinimlikult huvi pakkuvaid asju jõudumööda loen (noh nagu ikka spordiajakirjandust alade kohta, millede täpsemad toimimismehhanismid natuke hämaraks jäävad). Tundub, et on tegemist suhteliselt opositsioonilise infokanaliga malemaastikul, kus aeg-ajalt astutakse Maleliidu juhile Oldele üsna ebameeldivalt varbale. Kuna see tundub olevat suhteliselt vaba ja populaarne infokanal, siis mõne rohkem kirgi äratava teema juures tekib kohati kommentaare kui vulkaanipurskest - ja vot need kommentaarid ongi sageli kõige huvitavam lugemismaterjal. Kohati käib selline andmine, et ma üldse ei imesta, et selline ala nagu "malepoks" on välja mõeldud. Üldiselt ei välju see normaalsuse piiridest (raha pärast ennegi vingeid lahinguid löödud ja lüüakse edaspidigi), kuid seoses Seemani-Kolgi sündmustega kiskus kommentaarium vahepeal ikka väga imelikuks kätte. Huvitavaks muutis asja see, et plogis endas ei olnud juhtumist kirjas mitte ainsat sõnagi, aga sellest hoolimata läks tolle turniiri kohta käivas väikses nupus suuremat sorti mokalaadaks.

Kõigepealt hakkasid mingid anonüümikud selle intsidendi vastu huvi tundma ja teised, teadjamad, väga ümbernurga keerutama ja juttu teemalt eemale juhtima - nagu sellel erilist pointi oleks, kui juba midagi on läbi imbuma hakanud (ja minu arust on kinnimätsijad ja "räägin-räägin-tegelt-ikka-päriselt-ei-räägi-kah" inimesed niikuinii äärmiselt nõme seltskond). Ja siis läks asi järsku väga huvitavaks - ilmusid välja inimesed, kes arvasid, et sellisest juhtumist ei tohiks jumala pärast üldse rääkida (male maine kannatavat - võrreldes muidu male ümber toimuva triangliga on see uudis minu arust "peaaegu positiivne"), mingid süüdistasid kohtunikku jne.
Edasi läks veel lõbusamaks - hakati uurima "miks see nupp uudistesse jõudis ja pealegi nii kiiresti" ja otsima "äraandjat", kes ajakirjanikele infot lekitas (nagu teade ei olnuks üleval maleliidu kodukal - mitte et ma SEDA lugenud oleks, aga nii ma kommentaaridest aru sain). Ühesõnaga tõeline paranoia ja piiramisseisukord.

Küsisin siis asjaga rohkem kursis oleva sõbra käest, kas mulle tundub õigesti, et maletajad on üks üldiselt väga paranoiline seltskond või on see nõnda ainult vaadeldaja kommentaariumis. Oma konsultandi nime ma parem ei avalda, et teda ei tabaks saatus, mille ees tundis hirmu Ostap Bender, kui ta pidi Vasjuki linna malesõprade eest paadiga põgenema - nimelt saada nüride esemetega surnuks pekstud (sest, nagu Ostap õigustatult märkis, "malelauad on kahtlemata väga nürid esemed"), aga vastus oli selline: "Maletajad paistavad silma praktiliselt kõigega, mida inimloomusele ette heita saab, kui keegi on veel hullemad kui bridžimängijad, siis on need ilmselt maletajad". Ühesõnaga kõlab päris hirmuäratavalt. Tõe huvides pean mainima, et kohati tunduvad ka nii mõnedki mälumängurid suhteliselt samas liigas olevat (kabetajaid ma väga palju ei tunne, aga mul on omad kahtlused) ja seega võiks üldistada, et suvalised mõttesportlased kipuvadki kiiksuga olema. Ainult rendžumängijad ei mahu minu mälu järgi sinna üldisesse pilti väga hästi sisse - võib-olla on tegemist piisavalt marginaalse alaga, et hullude kriitilist massi pole tekkinud, võib-olla see on tingitud sellest, et ma pole enam kümme aastat rendžuga tegelenud ja kui ma noor olin, oli päike kollasem, rohi rohelisem ja inimesed normaalsemad.

Selline lugu siis...

Thursday, November 18, 2010

Sloveenias-käiguga septembris tekkisid mulle sinnakanti paar (täpsemalt kaks) tuttavat, kellega olen hiljem kontakti hoidnud, peamiselt BBO kaudu tšättides. Esmaspäeval üks neist kurtis, et sel nädalavahetusel on tulemas Sloveenia võistkondlikud meistrikad ja ta on ilges hädas neljanda käe leidmisel. Lõmpsisin siis, et maksku mul pilet kinni ja ma tulen kohale - järgmine päev kuulsin teiselt sloveenilt, et tüüp oli tegelikult täitsa hakanud seda plaani kaaluma! Õnneks suutis ta siiski kodumaalt käpa leida ja tegi tollega eile õhtul BBOs trenni. Küsisin siis, et kuidas edeneb, selgus et mitte eriti hästi: kui jutt läks avakäikude ja kaitsesignaalide peale, siis oli partner öelnud, et kuidas juhtub. "Aga kuidas sa teada saad, kas mul on duubel või kolmene?" - "Naiselik vaist ütleb!" (partner oli naisterahvas).

Öösel nägin ka sürri bridžiunenäo, kus ma pidin mängima Maarjaga Mairi ja Oliveri vastu matši.
Soojenduseks jäid vastased veerand tundi hiljaks. Hakkas mäng, Maarja avas 1 pada ja nüüd Mairi jupp aega kõhkles, pakkus 3 ristit ja ise alertis vaadates areldi partneri poole ja mainides, et "see oli meil ju selline imelik asi?" - mille peale Oll muigas omaette ja raputas pead. Kuri nagu ma olin, sõimasin tütarlapsel näo täis ja palusin üldse igasugusest alertimisest loobuda (tegelikult ma vihkan isegi õige käe poolt toimuvat alerti kui see tuleb kõheldes ja 15 sekundi pärast, pigem jätku üldse alertimata). Selle peale Mairi vabandas ja pani lauale neli ruutut. Mul oli käes umbes xx/ÄKExx/Ä9xxx/x, andsin sellele kontra ja see jäi mänguks. Avakäiguks ärtu äss, lauda ÄTxx/xxxx/Exx/Äx (huvitav 4 ruutut ma ütleks) ja partner viskab pada! Küsin siis, et "ärtut polegi, partner?", mille peale Maarja kiiresti vabandab, võtab pada tagasi ja viskab hoopis ristit! Küsin uuesti, et "ikka tõesti ühtegi ärtut ei ole?", mille peale Maarja uuesti vabandab, võtab risti ka tagasi (tegelt need pada ja risti pidanuks muidugi trahvikaartideks jääma) ja lööb mu ärtuässa hoopis kinni trumpsoldatiga! Edasi käis mäng kuidagi väga kaootiliselt ja ma mingi hetk vihastasin uuesti Mairi peale, kes oli suutnud oma kaarte nii kiiresti mängida (!), et ma ei jõudnud enda omade mängimisega järgi ja kui ma leidsin, et lauda on jäänud ainult kuus kaarti ja mul kaheksa ning nõudsin natuke tagasi kerimist, et mis kurat on tegelikult toimunud, siis ei suutnud ta seda enam tuvastada ja sellega läks jupp aega. Ja kahe kaardi  lõppseisus tegi ta kleimi, et võtab kõik tihid ära, kui mul oli veel trumbis tihi saadaval. Ühesõnaga see kõik ajas mu nii maruvihaseks, et ma ärkasin üles ja jäigi nägemata, mis ülejäänud jaotustes toimuma pidi.

Wednesday, November 17, 2010

Lõpuks sai läbi maja fassaadi remont ja akende tagant korjati katted ära, nüüd avaneb välja vaadates selline pilt:

Monday, November 15, 2010

Oli vaimselt stimuleeriv nädalavahetus - lugesin kolmel päeval kokku ca 25 tundi erinevaid bridžiplogisid...

Muidu pole siin midagi väga epohhiloovat korda saatnud - ilmad on saastaks keeranud ja seega ma väga ringi kooserdama ei kipu. Kolmapil käisime väljas sushit söömas, nägin esimest korda elus ära siis ka sellise asja nagu sushitrain - st. et istud leti ääres ja taldrikud sõidavad mööda seda ringi ja kui isu tekib, võtad mõne möödaliikuva ja lööd hambad kalapalale sisse. Hiljem loetakse taldrikud kokku ja esitatakse arve, kuna eri toidud on eri hinnaga, siis on ka taldrikutel erinevad markerid peal. Väga koomiline oli pealt vaadata (me oma seltskonnaga istusime siiski traditsioonilise laua taga).

Ja eile käisime lõpuks ka kinos. Kinopilet oli suht korraliku hinnaga (8,5 EUR nägu), aga see eest olid vähemalt toolid mugavad. Vaatasime "Social Networki" (Facebooki loomisest selline reaalsussugemetega fantaasia), täitsa kannatas vaadata.

Tuesday, November 09, 2010

Kuidas ma siin vaikselt alla käin: kõigepealt tulid alkoholism ja depressioon ning seejärel omasooiharus.

Tegelikult on muidugi asi selles, et kõigepealt andis Vallo mulle lingi mingile sopalehele, kus oli artikkel pealkirjaga umbes "Euroametnike kaasasid ähvardavad alkoholism ja depressioon" ja seejärel teatas Matis, et leidis oma spämmi seast meili, mis algas "Hi, i am Lauri. Want to date?". Tõe huvides tuleb mainida, et mul alkoholism ja depressioon süvenenud ei ole ja mehi ka piidlema pole hakanud, ilmselt mingi paralleelmultiversum lekib läbi.

Tuesday, November 02, 2010

Kuna Maarjal oli eile töölt vaba päev, otsustasime natuke ümbruskonnas ringi kooserdada ja käisime Trieri linna peal laiamas. Esmakordselt sel sügisel tuli pähe mõte ka seebikarp sahtlist välja võtta ja mõned pildid klõpsutada, kahjuks oli ainult aku natuke tühjavõitu ja seepärast ei näidanud eelvaadet ning klõpsud tuli teha suhteliselt hea õnne peale (kuni aku üldse veel kestis) - see seletab ka nende väikest arvu ja väga kahtlast kvaliteeti. Aga muljed Trierist olid ülipositiivsed, ma olen 100% kindel, et ma lähen sinna veel tagasi ja võtan täis akudega fotoaparaadi kaasa - see on ikka tõeliselt ilusa vanalinnaga koht (ja süüa anti hästi) ning rongipilet oli üllatavalt odav (4 eurot üks ots). Lisaks avanesid rongi aknast väga ilusad sügisesed looduspildid (kollast-punast-tumerohelist, mõned mäed olid nagu meelega triibuliseks tehtud), aga selle tabamiseks ilmselt iga aastaaeg ei sobi.

Friday, October 29, 2010

Maarja oli eile natuke laibastunud olekus ja otsustas klubist puhkepäeva võtta. Kuna mina nii laibastunud olekus ei olnud, otsustasin ma sinna kohale minna ja mõne suvalisega mängida.

Leiti siis mulle partneriks üks tädi (hiljem tulemustest selgus, et nimeks on Ellen Gewaert ja guugel väitis, et on isegi Letzeburgi koondises mänginud) ja hakkasime mängima - sedasama minu jaoks kurikuulsat "carreau catrieme'i", kusjuures selle prantsuse standardi omapäraga et 2♣ on tugev ja 2♦ veelgi tugevam. See tekitas mulle ka huvitavaid probleeme - nt. mida ma pean avama, kui mul on käes 3-3-4-3 - kas 1 risti või 1 ruutu (ma ei tea, kas 1 ruutu lubab ebaühtlast lehte) - otustasin avada 1 risti ja selle peale ütles partner 1 ruutu. Kuna ta oli passinud käsi, otsustasin ma et selles jaos ma ruutut ei pakugi ja panin 1NT (mis osutus heaks mõtteks, sest ka partneril oli 3-3-4-3). Mingeid järgnevusi me teadagi kokku ei leppinud (va. et 1 odav - 2 kallist on nõrk ja 1 kallis - 2NT GF) ja istusime lihtsalt maha.

Tädist jäi mulje, et tema arusaam pakkumisest on küll suhteliselt rustikaalne, kuid kaarte mängis üsna kompetentselt - vähemalt suutis ta mulle välja tuua poindi, et kui tema käib NT vastu välja soldati ja mul on ÄEx, siis on tehniliselt õige mängida sinna emand, et väljamängija ei saaks peetada (mina mängisin ässa, emanda ja seejärel väikese). Õigus tal ju teoreetiliselt oli, aga antud jaotuses oli õigem mängida minu viisil, kuna see tõi meile kaks tihi kotti (mul on partneri kätte lugeda maksimaalselt üks punkt veel ja kuna mul on singelkuningas väljamängija pikas mastis ässa ees, siis juhul kui väljamängija sundida kohe oma tihisid võtma, võtab ta neid ilmselt rohkem kui 11). Tundus et ta kipub teisi palju õpetama ja igatahes eelviimases voorus tuli vastane ja küsis mult sõbralikult: "have you had a lot of bridgelessons today", mille peale ma ei saanud jätta vastu torkamata "no, i'm not giving them today", mis tekitas igatahes lauas lõbusat elevust. Jaod olid küll karmid (mul oli kaks korda 6-5, partneril oli korra 6-6, partner pani mulle lauda kolm korda kuuese-seitsmese masti vastu singli, mina talle jälle kaks renood), aga IMPe liikus suhteliselt vähe.

Saime küll 37 plussi (ja oma liini võidu), aga 27 neist tulid kahe jaotusega, kus ühe korra meil vedas avakäijaga ja teine kord armus vastane oma lehte. Esimene oli selline, et mul oli käes

♠ 9xx
♥ Kx
♦ Ex
♣ ÄKExxx

avasin 1NT  (kes siis ei avaks?) ja partner tegi staymani ja seejärel 5NT. Ma ei osanud midagi asjast arvata, aga tõstsin selle igaks petteks kuude, lauda pandi 16 punkti kolmanda padaemandaga. Kuna ÄK olid olnud küll ühes, kuid meie seisukohast õiges käes, tuli leping ületihiga (huvitav mitu tihi mul padakäiguga oleks - kas üheksa ikka tuleb kokku?). Tädi tundis huvi, et mis mul siis jõudu oli, ma tunnistasin ausalt, et 14, mille peale hakkas laudkond õhku ahmima ja tädi ütles, et ta arvas, et me 15-17 NT-d mängime. Ma nõustusin sellega ja siis otsustasin omal initsiatiivil lauda veelkord šokeerida, mainides, et jõudu oli küll punkt vähem, aga see-eest oli mul kuues risti (järjekordne õhu ahmimine).

Teises jaos oli mul (kõik odavas)

♠KESxx
♥Sxx
♦Ex
♣Ä9x

partner avas 1♦, vastane vahele 2NT (ärtu ja risti), mina kontra ja teine vastane 3♣. Kaks passi minuni, minult 3♠ ja kaks passi (tädi vist ei jaganud ära, et ma kõva olen või hakkas midagi põdema oma 12 punkti, duubelpada ja ärtu ÄEx otsas). Kus häda suurim, seal abi lähim - vastane pani 4♣ ja kuna ma ei tundnud end piisavalt enesekindlalt kontreerimiseks (elu oli näidanud, et kaitses tädi nats imelikult kohati), siis panin lihtsalt 4♠, millele järgnes kaks passi ja 5♣! Ühesõnaga papi ajas meid kõigepealt osamängust geimi ja siis trammi peale, et temast üle sõita! Leht oli tal

♠ Äxx
♥ KTxxx
♦ -
♣ KSTxx

ja nördinud partner ühe tihi pani seebiks ning lõpetas selle kuueta -1400 all. Ning peamine diskussioon peale jagu (papi ja minu partneri eestvedamisel) käis selle üle, et kas partner pidi ikka oma duubel ristiemandaga (tal on risti-ärtu 2-2, ärtus kaks kaltsu) 3 risti ütlema või oleks võinud ka passida, kuna tal tegelikult erilist eelistust ei ole (mu partner käis korraks isegi välja mõtte, et passigu, tema peab ju midagi ütlema minu kontra järel!). Seda et papi suutis oma lehte kolm korda pakkuda, üldse nagu imekspandavaks ei peetud - nii et siililegi selge, kes selles trammis süüdi oli!

Thursday, October 28, 2010

Mitte ainult Tartus, vaid ka Luksemburgis on nii, et kõik bussid, mis sõidavad punkti A lähedusest punkti B lähedusse, tulevad korraga ja siis jääb vahepeale päris korralik paus (kuigi bussiliiklus on siin tõeliselt tihe, vahel tundub, et 2/3 ringi liikuvaist sõidukeist on bussid). Eile läks asi veel paremaks - kui me Maarja töö juures bussi ootasime, et poodi minna, siis tuli kaks sama numbriga buss korraga! Ju siis oli kesklinna läbides esimene hakanud graafikust vaikselt maha vajuma ja järgmine seetõttu lähemale jõudma (järjest vähem inimesi, keda peale võtta ja maha panna). Elukogemus on õpetanud, et selliste busside puhul tasub alati võtta tagumine (ta on tühjem ja saab mõnusalt istuma) ja nii siis tegimegi. Edasi läks asi veel paremaks - järgmise peatuse järel leidis tagumise bussi juht, et tal ilmselt ei ole mõtet seal peatuda (kuna ükski bussis viibivast viiest inimesest rahutuse märke ei näidanud) ja sõitis lihtsalt eelmisest bussist mööda ja lisaks mugavamatele tingimustele saime ka varem kohale. Vägisi tekkis selline tunne:


Aga ühe teise asjaga lendasin see-eest orki. Nimelt kuigi alguses võib tunduda hea mõttena veini-juustukastmesse rohkem veini panna, siis hiljem hakkad sa seda kahetsema, kuna selle arvelt saad sa vähem veini ära juua. Loomulikult kui see joodavaks osutub (minu poolt kasutatu osutus vägagi joodavaks).

Tuesday, October 19, 2010

Ehh, külmaks on läinud siin Luksemburgis - lund veel maas ei ole, aga midagi vist aegajalt tilgub ja vingelt tuuline on ka - seega pistan nina kodust välja nii vähe kui võimalik.

Kahju, et nädalavahetusel Pärnust bridžiülekannet ei olnud - heameelega oleks vaadanud, mis huvitavad jaotused seal olid, et selliseid lõpptulemusi produtseerisid.

Enne võistlust arvasin ma, et ilmselt võidavad selle Sester-Levenko - elu (ehk siis EM ja väikeriikide EM) on näidanud, et neile sobib mängimine umbes seda masti vastaste vastu, lisaks sellele said nad neilt võistlustelt hea treeningu ja on muidu kah kokkumänginud ja motiveeritud. Lisaks mul oli enda jaoks nimekiri 15-16 paarist, keda ma pidasin peamisteks esikümne kohtade kandidaatideks.

 Sester-Levenkoga ma väga mööda ei pannudki. Tuli neile teine koht, punkt maas Rummel-Kalmast - mis seals' ikka, juhtub ja need tulemused on täiesti normaalsed, vähemalt ei pane kulmu kergitama. Küll aga oli väga veider ülejäänud kahe Eesti parima paari - Laanemäe-Karpov ja (minu puudumisel) Oja-Luksi käekäik: lõpptulemustes olid nad vastavalt 25. ja 27. tabelireal, tulemustega +2 ja +1! ja viimase kümne paari seas oli suisa kolm paari, kelle jõudmine esikümnesse mind vähem imestama pannuks - Kolk-Vahe, Linnamägi-Kõivupuu ja Nirk-Kask. Minu "esikümne kandidaatidest" oli seal täpselt neli paari - (lisaks kahele esimesele veel neljandaks tulnud Pihel-Indrek ja viiendad olnud Triškin-Tenn). Ei oska arvatagi, kas ma peaks rõõmustama, et ma seda turniiri ei mänginud või mitte, aga igatahes tulemused olid väga intrigeerivad.

Tuesday, October 12, 2010

Pühapäeva pealelõunal otsustasime jälle linna peale laiama minna - või tegelikult lihtsalt võtta lähikonnas mingi koht ja ilusa ilma puhul maha istuda ning midagi magusat süüa. Ja siis otsustas Luxembourg meile keskmist sõrme näidata - esimeses kohas asjatas mingi tädi (OK, nooremas keskeas hästisäilinud naisterahvas) kõigepealt jupp aega siseruumides, enne kui leidis, et on aeg meie juurde tulla (ilmselt aitas see, et ma olin juba tüdinenud ja panin mobiilil stopperi käima, et anda talle veel kaks minutit, ta tuli minut kolmekümne peal). Ja siis selgus, et jäätist ei ole. Jalutasime siis ühte teise kohta ja istusime maha, seekord läks asi libedalt - ei hakanud ettekandjat ootama vaid marssisin lihtsalt leti äärde ja tellisin kaks Crepe Suzette'i, rohelise tee ja džinntooniku. Viie minuti jooksul olid lauale jõudnud noad-kahvlid, joogid ja arve (mulle meeldib, kui ma saan sööma hakates arve ära makstud ja peale sööki võin püsti tõusta ja minema minna, mitte ei pea pärast enam kohapeal kügelema). Aga krepid miskipärast viibisid ja kuskil 20 mintsa pärast kolisime sisse, kuna mingi tuulehoog tekkis. Kui seal oli ka jupp aega mööda läinud (pärast kella vaadates selgus, et ca pool tundi), tee ära jahtunud ja džinn otsa saanud, siis jõudis meile kohale, et ju meid on siis lihtsalt ära unustatud ja me pidime oma pannkoogid lihtsalt uuesti tibidelt välja nõudma! Vähemalt oli neil viisakust, et Maarjalt uue tee eest mitte raha juurde küsida. Seapead, ma ütlen!

Friday, October 08, 2010

Luxembourgi klubi oli eile sündmusterikas - kõigepealt esines eestvedaja David Thompson mingi ametlikuma sõnavõtuga, siis teatas kurva uudise, et keegi oli ära surnud ja siis hea uudise, et tal oli õnnestunud esmakordselt elus vanaisaks saada kahe klubi vahepeal - seega mängu algus venis julgelt 15-20 minutit. Hiljem selgus, et ühel naisterahval oli ka veel sünnipäev, mis tähendas seda, et tehti snäki ja šampusepaus - aga sellest hoolimata õnnestus 27 jaotust juba poole kaheteistkümne ajal lõpetada (klubi algas kell kaheksa). Mängida oli tore, aga kahjuks õnnestus viimase jaotusega esikoht maha mängida - vastane võitis kaks kallist kontraga ja tõusis meist mööda, mis seals' ikka, juhtub.

Venelastel on vanasõna: "nje imei sto rubljei, a imei sto druzjei" ("ärgu olgu sul sada rubla, parem olgu sul sada sõpra!"). Kehtib - nimelt õnnestus mul lõpuks lahendada mure, kuskohast Luxembourgi linnas õnnestuks osta Mort Subite'i - sest senised kogemused nelja erineva poeketiga (+ mõned "keldripoed") viitasid nagu seda kusagil ei oleks. Õnneks elab Leo endine elukaaslane ja selle kaudu minu vana korterinaaber Tiina Luxembourgi lähedal Strassenis (mis teeb umbes sama välja kui Tartu asemel Ihastes elada - 15 minutit linnaliinibussiga loodust bussiaknast praktiliselt nägemata) ja ta konsulteeris mind, et Delhaize poes pidada olema - kui mitte raudteejaama omas (mis asub meist umbes 5 minuti tee kaugusel), siis Bertrange'is ikka. Eile testisin raudteejaama poodi - sittagi, seega tuli täna ette võtta jalutuskäik Bertrange'i. See on umbes samasugune äärelinn nagu Strassengi ja asub enamvähem selle kõrval, mõned kilomeetrid Luxembourgist väljas.

Nüüd lõbustasin end natuke oma uue sõbra Google Mapsiga ja sisestasin aadresside järgi otsingu parima jalakäimismarsruudi kohta - see pakkus välja, et ma jalutan seda maad tunni ja kaks minutit ja see on üsna täpselt 5 kilomeetrit. Panin siis võrdluseks sisse enda poolt üleeile läbitud marsruudi kodust Auchani, mis selle järgi pidi olema 4,8km ja võtma tunni ja viis minutit (parim marsruut oleks võinud selle järgi 3 mintsa lühem olla aga  ma miskipärast usun, et see oleks sisaldanud rohkem ronimist) ja leidsin, et võin jalad selga võtta küll.

Reaalselt tegin ma minnes paarisajameetrise ringi ja läksin üsna täpselt tund aega (vahepeal kontrollisin asukohta bussipeatuste kaartidelt) - ja enesetunne oli palju värskem kui üleeile, ilmselt tänu tasasemale reljeefile. Jõudsin siis poodi ja tekkis mõte, et kui ma tahan veel produktide järgi jala tulla, siis võtangi järgmine kord Auchani asemel selle plaani - pood oli suur, kaupa täis, seal oli Mort Subite'i õlut ja see oli praktiliselt inimtühi! Ja bussipeatus oli ka üsna seal lähedal, nii et kui tavaari palju saab, võin ka tagasiteel natuke laiselda. Nagu mainitud, Mort Subite'i õlu oli täiesti olemas ja ma ladusin oma seljakoti seda täis (20 pudelit, tõsi küll 0,25 liitrist). Ja siis tagasiteele - seekord oli enesetunne nii hea, et ei hakanud otse koju tulema vaid tegin lõpus  (Google Mapsi järgi) 600 meetrise ringi, mis oleks pidanud mu teekonna venitama tunni ja 11 minuti pikkuseks - reaalselt astusin seda aga 55 minutit.

Praegu naudin õlut :)

Thursday, October 07, 2010

Eile õhtul hakkasin mõtlema nädalapäevade ja laulude seostele ja leidsin, et kolmapäeval ja neljapäeval on nendega kehvasti läinud - kui kogu ülejäänud nädal sai ilusti ära kaetud (esmaspäev ja pühapäev isegi varuga), siis ei tulnud mulle meelde ühtegi kolmapäeva- ega neljapäeva laulu. Vaatasime siis Maarjaga, et sama küsimus oli pähe tulnud teistelegi ja keegi oli netti pannud isegi üles nimekirjad iga nädalapäeva kohta "Top-10 lauludest, mille pealkirjas sisaldub ...day" - ja ka seal ei olnud ei kolmapäeva ega neljapäeva kohta ühtegi laulu, mida ma varem kuulnud oleks.

Siin siis väike ülevaade nädalapäevalauludest, mis mulle pähe tulid (panin juurde ka juutuubi lingid)

Esmaspäeva jaoks jäi siis Mamas & Papas - kuigi pean tunnistama, et mulle meeldib Boomtown Rats küll rohkem, aga mulle tegelikult meeldivad ka esmaspäevad (ikkagi bridžiklubipäev). Ja kolmas esmaspäevalaul mis hetkega meelde tuli, oli Banglesilt.

Teisipäeva päästis Rolling Stones - mitte midagi muud ei tulnud pähe ja "TOP" listi läbikammimine ei teinud mind ka grammivõrragi targemaks.

Kolmapäeva ja neljapäevaga läks teadagi kuidas ning reedeste lauludega on see naljakas asi, et mõlemad, mis mulle meenusid - nii The Cure kui Easybeats (selle bändi nime pidin välja guugeldama) kammisid laulu sees tegelikult kogu nädala läbi.

Laupäeval läks ka kehvasti - meelde tuli ainult übermõttetu diskolugu minu noorusajast - TOP listi läbikammimine mind ka väga palju rõõmsamaks ei teinud, kuna sealtki ühtegi väga palju toredamat lugu välja ei tulnud (kuigi figureerisid Cat Stevens ja Elton John)

Pühapäevalugusid tuli aga meelde hunnikus - esimese hooga muidugi The Small Faces. Lisaks sellele veel Velvet Underground ja Morrissey. Hiljem meenus veel Blondie (naljaviluks panin siia prantsuskeelse versiooni) ja veidi guugeldades tuli rosinaks tordile üks Queeni naljakamaid laule.

Aga jah, kui kellelegi meenub mõni kolmapäevale või neljapäevale pühendatud lugu, millest ma oleks võinud kuulnud olla (suvalises keeles, kuigi eestikeelsed nädalapäevade nimed on laulmiseks pehmelt öeldes ebasobivad), andku aga julgelt teada!

Wednesday, October 06, 2010

Eilne ja tänane päev läksid koodnimetuse "tutvumine kodulinnaga" alla. Eile oli päevakorral prügimajandusega tutvumine. Nimelt tuleb siin igasuguse taara jaoks hankida mingeid helesiniseid "Valorlux" kilekotte - aga halb on see, et neid ei leia mitte mingist suvalisest poest, vaid spetsiaalsetest kohtadest, mida ei olevat linna peal sugugi mitte üleliia palju. Kui ma Pihla juhtnööridest aru sain, siis pidi mingi koht praktiliselt Strassenis olema, ühesõnaga mitte just väga lähedal, aga õnneks üks Maarja kolleegidest teadis rääkida, et Hamiliuse platsilt (kodust julgelt alla kümne minuti lonkimist) leidvat neid kah. Paraku aga ei olnud otsimistegevus just kergemate killast ja ma käisin seal ikka üsna mitu korda luurel. Kõigepealt läksin lihtsalt hea õnne peale kohale, et äkki jääb midagi silma - ei jäänud. Järgmine kord teadis Maarja juba mingit maja soovitada, et uurigu ma seda - käisin seal kaks ringi ümber ja korra ka seest läbi - endiselt mitte midagi. Siis avastas Maarja, et selle asja nimi oli Bierger Center ja netis oleval fotol lehvisid maja ees sellise nimega lipud. Ilmselt on mõttetu mainida, et mingit Bierger Centeri silti ma kogu platsi peale ei näinud, rääkimata lippudest. Neljandal korral varustasin ma end ka aadressiga ja see tootis tulemust - maja oli õige olnud, aga Valorluxi kilekottide "kapp" oli lihtsalt mingi piletikassa nurga taga ja ilma igasuguste silmatorkavate märgeteta - nii et pole ime, et ma seda seni üles ei leidnud. Nojah, aga ega sellega mu probleemid veel ei lõppenud - kuigi ma olin üles leidnud koha, kust kotte saab, ega seal ühtegi kotti küll ei olnud. Õnneks oli see häda ajutise iseloomuga - kui ma seal parasjagu mokk töllakil vahtisin, tuli üks tüüp suure kastiga ja valas kotipakid kappi. Mission accomplished!

Täna võtsin ette jalgsimarsi Auchani supermarketisse. Leidsin et läbi kesklinna minna on igav ja seetõttu võtsin ette rännaku kahe mäenõlva vahelist "kanjoni" pidi umbkaudu õiges suunas. Kuigi mulle meenus, et Pihel kunagi mainis, et ta oli siit maja juurest astuma hakanud ja alles peale suuremat sorti seiklemist pärale jõudnud, ei olnud mul navigeerumisega suuremat häda - kõndisin sisuliselt otse mööda ühte tänavat edasi ja kui mingi viit näitas vasakule Kirchbergi platoo poole (Eurolinnaosa, kus asub ka Auchan) jalutasin sealt üles ja jõudsin välja praktiliselt poe kõrval. Halb selle asja juures oli aga see, et esiteks oli ilm palav, vähemalt minu kampsuni seljaskandmise jaoks, nii et ma toppisin selle heaga pampu ja teiseks jalutasin ma praktiliselt kogu tee vähehaaval, aga kindlalt ülesmäkke. Tõus oli parasjagu nii väike, et ma seda esialgu kõndides tähelegi ei pannud, aga mingi hetk ma vaatasin, et huvitav, miks minust mööda sõitnud tädike jalgrattaga kuidagi pildilt kaduda ei taha ja miks ta rattaga sedamoodi vänderdab ning üle õla visatud pilk paljastas tõe. Lõpuosas läks asi ka oluliselt järsumaks, aga õnneks oli mäeveer vahepeal ikkagi jupp maad madalamaks kulunud ja väga ennast üles forsseerima ei pidanud. Tee peal nägin ära ka esimese kassi Luxembourgi linnas (paks ja rahulolev, vedeles uksematil ja vaatas mulle nõudliku näoga otsa kui ma sealt mööda lonkisin - aga kui ta aru sai, et ma tõesti ei kavatse teda uksest sisse lasta, siis ei olnud ma ta jaoks mitte üks põrm huvitav) ja ühest tagaaiast vahtisid vastu kaks hobust (sellist väikest ja pikakarvalist). Ma juba ootan huviga, millal ma esimesi šoti mägiveiseid trehvan. Kuna pood ei olnud mitte lähedal, läks mul sinna vantsimise peale ca 55 minutit ja kui ma olin 25 minutiga paarkümmend kilo toidukraami kottidesse toppinud, tekkis mul ketserlik mõte, et tagasi võiks ju ka jala minna - see peaks ju allamäge olema. Mõte oli üldiselt hea, aga lõpus tulid ikkagi künkad vastu - ja selleks ajaks olid jalad kogu sellest marssimisest parasjagu pehmed all, viimasest tõusust (mis on tõesti väga järsk ja vastikult pikk) lükkasin end üles tahtejõu najal ja aega läks selle otsaga umbes täpselt sama palju kui puhanud peast ülesmäge minnes. Järgmine kord sõidan tõenäoliselt ühe otsa ikkagi bussiga, kui kõik hangitav träni seljakotti ära ei mahu!

Monday, October 04, 2010

Tänane postitus sisaldab tähtsat infot Kalev Kalmale, kes tundis huvi, kui palju maksab õlu Luksemburgi tänavakohvikus. Igatahes kasutasime ära siin valitsevad suvised ilmad ja läksime eile linna peale laiama, ning tegima ka lõunasöögi väljas. Söögikohaks sai kesklinnas, Place d'Armes'i ääres asuv Tex-Mex koha Chi-Chi välikohvik ja söögikraamiks mingi q-tähega algav pikanimeline asi (grillitud sai täidisega + quacamole + salsa), mille Maarja tellis kanaga ja mina veiselihaga. "Beef" osutus millegipärast hoopistükkis küll hakklihaks, aga selle andsin ma neile üsna ruttu andeks, kuna söök maitses lihtsalt suurepäraselt ja sinna kõrvale serveeriti hapukoort (mis mulle küll natuke rohkem määrdevõid meenutas, aga mis siis ikka, nad vähemalt üritasid). Muide mis puutub hapukoorde, siis oli mul küll suur mure, et kuidas seda Luksemburgist leiab, aga see on täiesti poodides olemas ja üsna normaalse maitsega. Söögi kõrvale otsustasin võtta ühe kohaliku õlle nimega Diekirch, mida pakuti neljas suuruses - normal, medium, pitcher ja pitcher XL. Kuna ma leidsin, et kohalikke tundes on see normal ilmselt 0,2 ja medium 0,35, siis otsustasin, et võtan selle medium variandi (ma ei kujutanud ette, mis suuruses see pitcher neil on, aga minu teada peaks see mingi umbes karahvin olema). Oma üllatuseks tuvastasin, et mulle toodud õlu oli pooleliitrine (no vähemalt 0,45 kindlasti) ja maksis see 3,5 eurot - minu meelest üllatavalt vähe.

Friday, October 01, 2010

Tundub, et minu naljaga pooleks välja pakutud seletus, et kui Maarja tuli Luxi Eesti õiguseksperdi kohale, siis mina tulin siia Eesti bridžieksperdi kohale, hakkab vaikselt tõeks saama. Eile käisime Luxembourgi klubis mängimas ja üks hollandlanna hakkas huvi tundma Precisioni süsteemi vastu. Nimelt et ta ei saavat aru, kuidas seda mängitakse ja mis seal täpselt toimub ja sellepärast tunneb end alati väga ebamugavalt, kui ta mingite tugeva risti paaride vastu mängima peab ja küsis, et kas me ei saaks talle midagi kirja panna ja järgmine kord kluppi kaasa võtta. Lõpuks leppisime kokku, et kirjutan talle pisikese kokkuvõtte tugeva risti süsteemidest ja saadan talle meilile, seega veetsin tänase hommiku seda tehes.

Järgmise lõigu kohta peaks ennekõike postitama hoiatuse - lugege omal vastutusel, midagi positiivset siit ei leia!

Üldiselt oleks võinud eilse päeva kalendrist muidugi pigem välja rebida - kõigepealt tahtsin linna peale jalutama minna, aga mingit saasta tilkus ja nii paks udu oli, et Petrusse'i kanjoni keskelegi ei näinud (nähtavus seega ca 50 meetrit), siis unustasin poest suhkru toomata ja ei saanud teed juua. Seejärel üritasin natuke näperdada meie akna taga olevat rulood, mis oli kinni kiilunud. Tulemus oli see, et see tuli mulle robinal kaela ja blokeeris rõduukse ära (õnneks ma jäin sissepoole ja ei pidanud mööda akna taga olevaid tellinguid välja turnima hakkama - ma olin küll selliseks variandiks sisimas valmistunud ja panin igaks juhuks endale võtme tasku, enne kui torkima läksin). Siis pidin tegema spagette bolognese kastmega, tulemuseks olid bolognesemaitseline pasta hakklihaga (ei teinud kastet eraldi vaid lükkasin kõik ühte potti kokku), mis minu meelest oli suhteliselt köömes vahe ja mulle täitsa maitses, aga Maarja jäi eriarvamusele. Kluppi minnes unustasin kuupileti koju (Maarja kuupiletist oli paar päeva üle ja ma oleks võinud seda kasutada, talle endal anti töö poolt "Jobkaart" ) ja klubis saime ka napilt üle 50% - suure osa põhjadest saime seetõttu, et kohutasime onukesed-tädikesed ära, kes seepeale liiga madalalt pakkusid. Lisaks hakkas õhtu lõpetuseks veel rinnust ka pistma. No tõsine vasaku jala päev.

Monday, September 27, 2010

Viimane päev Sloveenias oli väga vesine - kogu päeva kallas midagi taevast alla ja väidetavalt olevat teede peal olnud üleujutused ja kuskil oli Drava niimoodi üle kallaste ajanud, et rongiliiklus seiskus, kuna raudtee oli üle ujutatud. Igatahes sai hommikuse söömaskäigu ajal selgeks, et mu jalanõud (mis on pärit veel meie Pekingi-käigu ajast, kui Ines ostis turult Oliverile mingid Tommy Hilfigeri kirjadega sandaalid, aga kuna Ollile need jalga ei istunud, siis pakkus ta neid mulle ja need on nüüdseks mind kaks aastat truult teeninud) ilmale vastu ei pea - vett voogas sisse nii üle serva kui ka põhja alt. Lahendasin siis olukorra sel moel, et kui edasi oli välja minekut, võtsin sandaalid näppu, sokid panin taskusse ja jalutasin lihtsalt paljajalu punktist A punkti B ning sisse jõudes panin taas sokid-sussid jalga. Õnneks oli ilm piisavalt soe, et jalgadel külm ei hakanud.
Ptuj's nõudis lahendamist ka veel probleem, et kuidas ma ikkagi Osijekki saan.
Üks variant oli võtta mingi poole üheksane rong, sõita sellega harujaama nimega Zidani Most, seejärel istuda seal ümber Zagrebi rongile ja sõita sinna ning siis kohapeal vaadata, kuidas Osijekki navigeerida - kas võtta mõni öörong, konutada raudteejaamas või otsida ümbruskonnast mõni hostel ja end välja magada.
Plaan B oli organiseerida end kuidagi Ljubljanasse ja istuda seal öösel kell kaks rongi peale, mis Zagrebisse sõidab (ma olin tuleku peal Zagrebi jaamas stende uurides kindlaks teinud et selline rong on olemas ja et kui ma jõuan hommikul seitsmeks Zagrebisse, siis on kõik ilusti kontrolli all).

Esimest plaani komplitseeris (lisaks ta ilmsele ebamugavusele) ka fakt, et turniiri algusaega nihutati nii, et õhtune sessioon algas kell viis, mis tähendab seda, et poole üheksaks lennujaama jõudmine oli suhteliselt ulmeline eesmärk. Teine plaan ei olnud lihtsalt tore ja ma võtsin aktiivselt käiku plaani C - lasin korraldajal endale mõnda elusat horvaati näidata, et küsida, kas äkki Zagrebisse läheb mõni auto (või mõnda muusse sobivasse punkti Horvaatia territooriumil). Juhatati mind joonelt Horvaatia Bridžiliidu presidendi juurde, kes kuuldes mu murest leidis, et no problems, ma võin temaga Zagrebisse sõita - üsna jackpoti lähedane lahendus (ehk siis parim võimalik lahendus, mis endas Osijekki ei sisalda).

Nojah, siis tuligi hakata kaarte mängima. Vahepeal tuvastasin eilse IMP-paarika tulemused, olime seal viienda koha peal (u. 42 paari seas). Esimesel maksipaarikal ujus kala suhteliselt hästi ja kuigi lasime ise paar ebatäpsust sisse (nt. kõige viimases jaos pakkusime slämmi, mida ei andnud võita), saime siiski 63,7% ja võitsime ära - veel parem uudis oli, et saal oli suhteliselt ühtlane ja teine koht oli meist 4,2% maas (kuigi seal 59% peal oli ca pool tosinat paari). Teine paarikas oli aga väga pahaendeline - istusime Ost-West liinis ja kogu jõud oli Nord-Südi käes (pööret ei olnud), nii et suuresti sõltusime vastaste armust. Ja kuigi andsime üldiselt oma parima ja võitlesime nagu hagijad, siis vahel ei andnud mitte midagi teha, kui vastane lihtsalt pakutud ja võidetud geimi ja ladvatihide eest sai 65% (seda juhtus korduvalt) või siis pani meile lihtsalt vastu vahtimist - kahes jaos järjest (!) pakuti meie vastu ära 6NT - ühes üheksase ärtuklapiga ja teises vinge ebaklapiga, kus asjad hästi istusid. Nagu aru saada, ega see tuju just heaks ei teinud.
Paaris viimases voorus sai Leo natuke liiga agressiivselt kontrakaarti näidatamisega hakkama. Äkki sai liialt vastaseid vaadatud, üks paar oli "little old ladies", teises pidi väljamängijaks jääma esimeses jaos veidike patserdanud neiu, kes väikeriikide EMil vugraphi operaatorina tegutses ja kellega ma selle käigus suht sõbraks sain (vähemalt oli ta mind juba turniirijärgse päeva hommikul facebooki kaudu üles otsinud). Lõpuks tundus, et asi on ikka väga halvasti, sisetunne rääkis 50%-st. Õnneks muidugi oli esimesest voorust selline tulemus all, et rahadesse tulekuks võis ka sellest piisata kui natuke õnne on - kuigi karta võis, et mõni NS liinil istuv agressiivne paar korjab suure hunniku kokku.

Kahjuks pidin ma lahkuma enne, kui tulemused selgusid, kuna mu ekipaaž tegi suhteliselt kiiresti minekut, õnneks sain banketilt piisavalt palju näksida ja jõudsin paar pokaali veinigi võtta. Autosõit (masinaks uus ja vinge BMW, aga ilmselt "säästuvariant" - ainult kahe uksega, nii et ma pidin kitsast praost tahaistmele pugema) oli suuremat sorti ajavõit - kui rongiga minek oli aega võtnud neli tundi (see käis hunniku suuremaid ja väiksemaid linnasid läbi), siis autoga läks aega napilt üle tunni ja olingi Zagrebi keskvaksali ees, kuningas Tomislavi ratsakuju (mis on üks ilgelt suur ja mölakas asi) valvsa pilgu all. Lahke autojuht pakkus veel välja, et ma võin kontrollida, kas mõni öörong läheb ja kui ei, siis võib mu mõne youth hosteli juurde sõidutada - üks asuvat kohe kõrvaltänavas (ilm oli endiselt äärmiselt vilets), aga sellest pakkumisest ma loobusin, leides, et kui hostel on tõesti vaid 200 meetrit eemal, siis selle ma võin südamerahuga ka jala käia.

Läksin siis jaama, selgus et Osijekki saamiseks on kaks varianti - kas umbes poole tunni pärast, siis sõita mingisse imelikku kohta (vist Koprivnici, aga ma ei ole 100% kindel) ja seal kahe tunni pärast ümber istuda ning jõuab Osijekki kell neli öösel või siis minnagi selle hommikul viis minutit enne seitset väljuva rongiga, mis sõidab Osijekki ja pool kaksteist on kohal. Arusaadavalt valisin viimase variandi (ei tundnud endas jõudu, et omaenda sünnipäeval keset ööd tatise ilmaga suvalistes raudteejaamades kügeleda), ostsin pileti ja sättisin sammud selle näidatud Youth Hosteli suunas. Vahepeal jõudis minuni ka sõnum Leolt tulemustega Ptuj'st - kokku 58,9% (teine pool oli seega olnud 54,1) ja esikoht! Nii juba võib!
Aga ega see hea uudis ei parandanud ei Zagrebi ilma ega minu jalanõusid ning kuna ma tegin väikese ringi, mis venitas need 200 meetrit umbes poole kilomeetri peale (keerasin ühe tänavavahe liiga vara ära ja tegin ringi ümber kvartali) olid jalad hostelisse jõudes taas läbi vettinud. Hosteli hinnad olid suhtkoht karmid - koikukoht kuueses kitsas toas maksis 120 kunat, mis meie rahas teeb umbes 280 krooni, kui mu rehkendused paika peavad ja väiksemad, rohkem privaatsust pakkuvad toad olid veel kaks korda kallimad. Kuna igasugused muud alternatiivid tundusid oluliselt hullemad, võtsin lihtsalt koikukoha ja kerisin magama, uni oli rahutu (tänavamüra ja hirm sissemagamise ees kuna mu telefon tegi oma viimaseid hingetõmbeid), aga siiski toimis, mis tähendab, et kui ma ilma igasuguse äratuskellata hommikul kell kuus üles ärkasin, tundsin end täitsa elujõulisena ja enam ei mõlgutanudki mõtteid, mida tuleks teha inimestega, kes mind Osijeki kaudu Sloveeniasse saadavad. Kuna kõige keerulisem etapp (Ptuj-Zagreb) oli õnnestunud tänu inimestega suhtlemisele ülivalutult läbida, siis ülejäänu tundus juba puhanud peaga väga lihtne ja talutav olevat. Marssisin siis rongijaama ja ronisin rongile, jalad said selle käigus jälle läbimärjaks, ilmselt üritan Osijekis üle jäävat aega (sinna jõuan ca pool kaksteist, lennuk läheb ca neli) kasutada mingite botaste hankimiseks ja viskan sandaalid minema. Kahju...

Osijeki lennujaam

Nagu plaanis oligi, võtsin Osijekis jalad selga ja jalutasin sinna suunas, kus ma arvasin kesklinn olevat. Õigemini oli mul tegelikult ükskõik, kas seal kesklinn on või ei, aga ma nägin rongiga mööda sõites suurt Interspari silti, mis ei saanud rongijaamast väga kaugel olla. Kui rongi pealt maha sain, tundsin suurt kergendust, et kuigi tänavad on niisked, ei ole suuri loike maas ja vähemalt ei saja mingit saasta kaela. Selgus et see kergendus oli ennatlik - selleks ajaks kui poodi jõudsin oli vihmasadu juba täies hoos. Jalutasin siis kaubanduskeskuses mingisse suvalisse spordipoodi ja ostsin endale kuivad ketsid ja sokid, vanad sandaalid jätsin neile mälestuseks prügikasti, sokid otsustasin siiski kaasa võtta. Edasi passisin kuni vihm vaibub ja tulin tagasi bussijaama ning sõitsin kutsikaga lennujaama - ei midagi huvitavat, kui välja jätta see, et Horvaatia passikontroll suutis mu passis skännitava lehekülje ära käkerdada (voltis tal nurga kahekorra kogemata kombel).

Ryanairi Boeing

laisk inimene nagu ma olen, otsustasin, et lennuki peale jooksmisega pole kiiret (hilisem tulek annab koha vahekäigu kõrval ja mida ma neid pilvi sealt väiksest illuminaatorist ikka vahin), seega olin üks viimaseid, kes lennuki peale jõudis. Võtsin koha sisse paari kõrval, mille moodustasid isa väikese lapsega. Laps - nagu väiksed lapsed ikka - oli suht tüütu ja ähmis, alguses nuias jupp aega, et ei taha turvavööd kinni panna (inglise keeles, sestap ma sain aru), siis hakkas pissile tahtma. Isa vabandas viisakalt, lasin ta läbi ja peagi oli tagasi. Viie minuti pärast sama häda - isa jälle vabandas, lasin ta jälle läbi ja kümne minuti pärast toimus täpselt sama manööverdus - kusjuures kõik täiesti tulutult, kuna väidetavalt ei olevat laps seal midagi teinud. Papal oli päris plass olla, aga ma lohutasin teda, et võrreldes mu senise retkega on paar korda püsti tõusta tõeline käkitegu. Hakkasime siis juttu ajama, selgus, et tegu on mingi Osijeki kohaliku tüübiga, kes on Iirimaale kolinud ja käis vahepeal kodus vanavanematele nägu ja last näitamas. Laps kusjuures olevat ainult kaheaastane, mu meelest selle kohta ikka superjutukas ja huvitaval kombel olid nad juba nii väiksele elajale kõrvarõngad kõrva toppinud. No aru ma ei või... Otsustasin endale sünnipäeva puhul lennukis ühe džinn-tooniku lubada ja lobisesime tüübiga edasi. Varsti hakkas lapel jälle samasugune triangel pihta, et nad pidid kolm korda peldiku vahet saalima, ilma et seal mingit käegakatsutavat tulemust oleks olnud. Papa jälle vabandas ette ja taha, aga ma leidsin, et sellest pole midagi. Tahtsin talle mainida, et kui tahab, siis hankigu mulle veel üks džinn-toonik ja oleme tasa, aga viisakusest jätsin selle tegemata. Selgus, et tegu on mõtetelugejaga - mingi hetk tuli stjuardess minu juurde ja andis mulle veel ühe džinn-tooniku ja ütles, et mu naaber oli selle mulle hankinud. Ja siis ässitas too oma last mulle "Happy Birthday to You! laulma - laps küll puikles vastu, aga lõpuks midagi ikka ümises. Siit moraal - inimestega võib ikka juttu ajada, kunagi ei tea, kes sulle napsu välja teeb.

Frankfurt - Luxembourg buss

Lend varanes ligi pool tundi ja kõigile, kes hoolega püsti kargasid, tegi see sellise tünga, et nad pidid päris jupp aega seisma, kuna lennujaam ei olnud meie vastuvõtmiseks valmis. Vaatasin, et kell on nii vähe, et ma võin üritada mängu panna oma kaheldamatu sarmi ja kaheldava prantsuse keele oskuse ja proovida "eelmisele" Luxembourgi bussile jõuda, isegi arvestades, et ligi kümme minutit meid maha ei lastud. Kahjuks aga läks passisabas hirmus kaua aega, nii et ma ikkagi tollele bussile ei jõudnud vaid pidin tunnikese lennujaamas parajaks tegema. Parasjagu tegi seal mingi suur lind lennuharjutusi - tundus nagu oleks mingi öökull natuke omadega segi läinud - laternaposti otsa ja maha tagasi. Uni on, üritan nats magada. (Järgmise hommiku täiendus: õnnestus)

Friday, September 24, 2010

Eilne päev lõppeski vägeva banketiga  nagu avatseremooniagi puhul. Oli palju mitmesugust ja väga head söögikraami ning jagati kätte auhinnad. Medaleid kahjuks ei olnud, anti võistkonna peale üks plaadike, kuhu oli koht peale kirjutatud - huvitav kas nad arvavad, et me peaksime selle neljaks saagima? Jagasime lauda leedukatega, kellega me just olime pronksimatšist tulnud, see ei tulnud mitte korraldajate poolt määratult vaid omast vabast tahtest ja leidsime, et peaks tegema uue Balti riikide kaardi, kus Läti asemel on tühi koht - need panid kohe peale väljakukkumist minema ja ei jäänud isegi lohutusturniiri kaasa mängima (selle võitis Luxembourg). Õhtu edenedes tellis Vytas Vainikonis baarist suure pudeli viina, mis siis tühjendamisele läks. Kui Sven pudelit nägi, siis sügas ta kukalt ja leidis, et see ilmselt läks väga kalliks lõbuks, sest poes maksvat see ca 1000 krooni ja baaris on ju teadagi juurdehindlus. Selle peale ma üritasin ära piiluda, kui neiu Vytasele arvet tõi ja tuvastasin, et kui mu silmanägemine alt ei vedanud, oli see 170 eurot. Aga viin oli üsna hea, isegi kui teda ohtra veiniga segiläbi tarvitatud sai, siis järgmisel hommikul mingeid halbu järelmeid ei tekkinud. Vahepeal tundsin end suure staarina, kui käisin korra korraldajalt midagi küsimas (vist oli järgmise päeva programm) ja kui läksin tagasi oma kohale istuma, siis irdus sealt lauast EBLi president Yves Aubry, et tulla minu juurde ja lihtsalt paar sõna smalltalki ajada. Väga lahe...

Täna hommikul oli meie ainuke vaba päev ja kasutasime seda Leoga selleks, et linna peal väike tuur teha ja siis kohalikku lossi külastada. Lossis olid päris lahedad näitused - relvanäitus, kohalike lossi valitsejate näitus, karnevalimaskide näitus (kohalik rahvas armastab end kõige rohkem lambaks maskeerida ma ütleks), muusikariistade näitus ja igasugused imelike maalide näitused. Loss ise oli ka paras vägev jurakas, kõigepealt tuli üles mäkke ronida, et sinna jõuda ja seal sees andis ka jupp aega ringi tiirutada. Pärast proovisin kohaliku poe tšebureki ära (õigemini bureki) - tuleb tunnistada, et see oli väga vinge kõhutäide, lihaga nad ei koonerdanud.

Õhtul oli IMP-paarikas, mille algus venis lõbusasti umbes kolmveerand tundi - kuskil kiirteel oli ummik olnud ja seetõttu ei jõudnud inimesed pärale. Algas kah tüütult - esimeses voorus olid vastas Sven ja Vasja ning teine voor oli vaba - nagu me selleks Sloveeniasse tulime. Edasi kulges asi nii ja naa - mängisime päris hästi, aga lepingud ei tahtnud kuidagi välja tulla (mis agressiivse pakkumise juures ei ole mitte hea). Ühes jaotuses saime huvitaval kombel tünga - vastane avas 1 risti, teine alertis ja seletas, et "5 card major, 4 diamonds". Küsisin imestunult üle ja sain sama seletuse. Lõpuks muidugi selgus, et tal oli ikkagi risti ja teine oli oma seletamisega tahtnud öelda, et risti võib olla duubel - ei mina ega Leo sellest küll aru ei saanud (elu sees pole sellist seletust kuulnud).

Thursday, September 23, 2010

Täna olid siis Ptuj's väikeriikide EMi playoffid. Poolfinaalis kohtusime Slovakkiaga, kellega oli tihe andmine, mis lõppes peale 24 jagu viigiga (nii et praktiliselt kõik oleksid võinud võidu koju tuua). Tuli kolm lisajagu, millest esimesega ma otsustasin kohe matši Slovakkia kasuks: läksin vastaste 4 pada peale võrdses tsoonis 5 ärtuga tõkkesse ja lõpetasin 1100 all. Piinlik on see, et kuigi ma tegin lolli pakkumise, oleksin saanud asja ka tunduvalt päästa - kui me panen 1 ärtu avanud käest 4 pada peale 4NT, siis vast partner saab aru, et mul on 5-4-4 jagu ja valib 5 ruutut, kus meil on 5-4 klapp ja ma arvan, et seal õnnestub pääseda 300ga... Nojah, see selleks, ega enesetunne just parim ei olnud. Pronksimatšis Leedu vastu suutsin ka neljas esimeses jaos kaks suuremat sorti käkki kokku keerata ja laua taga teadsid juba kõik, et me olime sel hetkel 25 IMPi maas. Tegelikult olime me neist kahest jaost kaotanud 30 IMPi ja kuigi mu kehva mängu ei vabanda miski, siis vähemalt selles suhtes sain amnestiat, et kui ma ka oleks normaalselt kaarte käes hoidnud, oleksime neist ikkagi 20 kaotanud. Edasi suutsime end siiski kokku võtta ja 12-jaotuselise poolaja lõpuks oli defitsiit kahanenud kolmele punktile. Teises poolajas pöörasime selle juba napiks võiduks ja kokkuvõttes laekus pronks - eelmise korraga võrreldes samm edasi. Kuigi tuleb tunnistada, et see oli väike pettumus (lõppeks kaotasime me ju poolfinaali lisajao järel ja alagrupis peksime kõiki nagu ise tahtsime), tuleb rahul olla sellega, mis kaardijumal ette veeretas ja ise paremini mängida. Õhtul siis ees bankett ja auhindade jagamine, ehk antakse midagi head süüa.

Wednesday, September 22, 2010

Elu on rutiini sisse vajunud - midagi uut ja huvitavat nagu polegi kirjutada. Sellist tsirkust nagu bridžilaua taga toimub pole veel nähtud - võitsime oma alagrupi ära 170 punktiga 175 võimalikust, viimases voorus pääses Läti 10:20 kaotusega, sinna need viis punkti läksidki. Kõik muu on nagu varemgi - ilm ilus, süüa antakse ja eluga võib rahul olla.
Läti vastu toimus kõige kurioossem pakkumisjärgnevus turniiril:

olin teisel käel (kõik kallis) lehega:
♠ETxxx
♥KE9xxx
♦-
♣Tx

ja ei tahtnud sellega üht pada avada. Samuti ei tahtnud ma avada kahte ärtut (5+ ärtu ja 4+ teine mast, võib olla ka pada). Siis hakkaski nalja saama:

Rubenis__mina__Matisons__Leo
p________p____1NT_____DBL
RDBL____2♣____p_______p
3♦_______3♥____p_______p
3♠_______p_____4♦______p
p________4♥____p. . .


1NT oli 14-16, DBL oli DONT, näidates ühemastilehte ja minu 2 ristit PVP. Edasi käis kõik natuke ebamäärast rida pida (ma ise arvasin juba, et Matisons oli kolmandalt käelt blufiga turgu tulnud) ja mu nelja ärtu peale Rubenis vangutas pead ja kirus ja lõpuks leidis vist, et ju ma siis tean, mida ma teen. Väikse kaitsevea (tempokaotus) läbi tuli leping väljagi, teises toas jäeti ka minu lehega avamata ja Vasja - Sven pakkusid ühepoolselt 1NT - 3NT. 6 ärtut on pealt küll võtta, aga kui neid ei võetud, tuli lõpuks pseudosunniga 12 tihi. 690 + 620 seega.

Enne Leedu matši tuli leedukate kapten meie juurde ja lõõpis, et kui me juba kõiki kavatseme 25-ga kloppida, siis paneme parem kohe 25:5 kirja ja läheme õlut jooma. Pärast selgus, et see oleks hea mõte olnud, matš lõppeski 25:5, aga leedukad said ühe ajatrahvi, nii et...

Homme ootab poolfinaal Slovakkiaga ja siis kas finaal või pronksimatš Horvaatia või Leeduga

Tuesday, September 21, 2010

21. september Ptuj

Nüüd on olukord kujunenud selliseks, et elame kõik neljakesi samas apartmendis - ruumi on õnneks lahedalt ja tegelikult ongi turniiridel seltsis segasem. Eile oli avatseremoonia ja bankett väikeste näksidega. Näkse oli nii palju, et juhtus selline asi, mida tavapäraselt ei kohta - neid jäi üle! Kusjuures tegu ei olnud mitte kehva kraamiga - kõik, nii soolane kui magus, oli väga suurepärane, mu isiklikuks lemmikuks kujunesid mingid kõrsikud, mille ühe otsa ümber oli peekon keeratud. Loositi ka alagrupid - 16 tiimi kahte gruppi, mis mängivad omavahel läbi (12-jaotuselised matšid), kummastki saab kaks poolfinaali. Eelmine korra neli parimat väikeriiki - Leedu - Monaco - Valgevene - Eesti paigutati eri gruppidesse laiali (1. ja 4. ühes ning 2. ja 3. teises) ja ülejäänud täideti loosiga. Meie gruppi tuli asistest vastastest veel Läti, nii et praktiliselt kindel on, et kaks edasipääsukohta tulevad Baltikumi. Ülejäänud on Sloveenia, Albaania, Malta, Montenegro ja Küpros. Täna olid kolm vooru ja me jätkame täispunktidega - Sloveenia sai nulli, Albaania neli ja Malta kolm punkti. Homme on siis oluline päev mängujärjekord on Montenegro-Leedu-Küpros-Läti.

Muidu käisin linna peal jalutamas - väga lahe väike linnake on, mulle väga meeldib, kunagi võib võib-olla niisamagi tagasi turistitama tulla. Ainult Drava jõgi on selline inetu mudakarva. Kliima on hea (öösiti tõmbab viluks, aga päeval on üle 20 kraadi), vihma ei saja. Huvitaval kombel tundub, et siin lähedal on mingi lennubaas - kui käisin poes, siis nägin korraga taevas seitset lennukisaba pluss ühte propelleritega asja lähemal tuuritamas. Peagi oli sabade arv kasvanud üheksale ja propellerlennuk asendunud helikopteriga.

Monday, September 20, 2010

20. september Ptuj Termid

Kui välja jätta väsitavus, kulges kogu reis suhteliselt hästi. Loomulikult väljus öörong viis minutit peale keskööd, mitte viisteist, aga õnneks olin ma kindlustuse mõttes juba keskööks ennast kohale venitanud. Üritasin seal ka magada, aga see väga hästi välja ei kukkunud. Kuigi seal oli kolm istet kõrvuti, mille peale end rahus pikali sai visata (nad olid selleks disainitudki - üsna tasased), ei mahtunud ma sinna hästi laiuti ära. Kuidagi ikka õnnestus selline olek saavutada, et natuke ikka tukutud sai. Kella viieks olime Zagrebi rongijaamas kus tulid järjekordsed 2,5 tundi aega parajaks teha, kuni läks rong Maribori. Vahepeal sain taas teravate elamuste osaliseks - nimelt oma asju ümber ladudes ei õnnestunud mul kuidagi piletit leida, kuigi ma oma mälu järgi olin selle kindlalt raamatu vahele toppinud, ei aidanud isegi raamatu seljast kinni hoidmine ja raputamine, samuti ei olnud seda ka mitte kuskil mujal. Olin juba mõttes leppinud sellega, et 125 kunat on vastu taevast läinud (ca 270 krooni), aga siis hakkasin asju süsteemselt läbi kammima. Loomulikult oligi pilet endiselt raamatu vahel, aga ta oli nii õhukese paberi peal, et lihtsalt oli end lehtede vahele kinni kiilunud. Maribori rong sõitis ka oma neli tundi - kuigi distants oli väike, oli see pikitud igasuguste peatustega ja õnnestus ka seal natuke uneleda. Mariboris jalutasin kohe rongijaama infosse ja selgus, et Ptuj'sse läheb rong juba veerand tunni pärast - see oli väike ja väga mõnusate pehmete istmetega. Loomulikult tegi ka see mingi vinge tiiru ja jõudis kohale alles tunni aja pärast, siis tuli ainult veel hotell üles leida. Selgus, et kohalikke teejuhte ei tasu üleliia usaldada, aga vähemalt näidati mulle üldjoontes õige suund kätte ja väikese tuuritamise tagajärjel olingi õiges kohas platsis. Hotelli receptionis ei suudetud meie bronni mitte kuidagi üles leida, siis selgus, et seal on hotellitoad ja apartmendid eri süsteemide peale ja ma pidin veel ka teise receptioni läbi käima. Seal läks libedalt ja praegu vedelengi oma apartmenditoas, muidu on mõnus tuba, aga meile on millegipärast ainult üks double bed eraldatud. No vähemalt tekid on eraldi (kunagi Inglismaal oli meil vist kahe peale ka üks tekk, mis tõsi küll oli päris suur). Eks lähen küsin, kas seda asja muuta saaks (voodi värki, kui voodi jääb samaks, siis eraldi tekid võiks ikkagi ju jääda). Kuulu järgi pidi hotelli fuajees ka wifi vabalt saadaval olema, nii et ehk pääsen millalgi netti.

tundub, et mõlemad operatsioonid läksid korda - wifi on olemas ja apartment vahetatud (lisaks voodite arvu kasvule muutus see ka oluliselt suuremaks). Lahe.

Sunday, September 19, 2010

19. september - pühapäev - Frankfurti lennujaam. Otsustasin lennujaamas aja parajaks tegemiseks reisipäeviku pidamist alustada - tundub, et selle tripi peal hakkab palju nalja saama.

Alustasin siis oma avastusretke Ptuj linnakese leidmiseks Sloveenias. Kuna Luxembourgi lennujaama kaudu liikumine oleks olnud üsna kulukas lõbu (odavlennukid seal ei käi ja valida oleks umbes Luxairi, Lufthansa ja Swissairi vahel, kombineeriti mu marsruut selline, et navigeerun kõigepealt Luxembourgist Frankfurt-Hahni lennuvälja, sealt lendan Horvaatiasse Osijekki ja sealt üritan kuidagi end Sloveeniasse organiseerida. Frankfurt-Hahni lennuväli on mingi vana USA õhujõudude baasist ülesvuntsitud süsteem, mis asub Frankfurtist tegelikult umbes 120 km eemal (Luxembourgist nt. ainult umbes sadakond kilomeetrit). Õnneks on Luxist sinna jõudmine tehtud suht mugavaks - umbes tunni-poolteise tagant käivad bussid Luxi rongijaamast (millest me elame vähem kui kümne minuti lonkimisteekonna kaugusel) otse sinna. Olles selle info välja selgitanud, mõtlesin asja lähemalt uurida ja tegin reedel kindlaks, et oma aruga ettevalmistamatult kohale minnes oleksin ma bussist igatahes maha jäänud. Nimelt on raudteejaama juures kaks komplekti platvorme (quai) - ühed linnaliinide ja teised linnast väljuvate jaoks ja kuna linnast väljuvate liinide esimene kai oli väga osavalt kaugele ära peidetud, siis passisin ma selle vale esimese kai juures. Õnneks ma nägin vastavate kirjadega bussi mööda sõitmas ja tegin loogilise järelduse, et midagi on jamasti ning peab olema mingi muu koht, kust bussid stardivad. Tulin siis vahepeal koju ja tunni aja pärast läksin uuesti luurele (olles vahepeal oma vaatlusandmeid täiendanud Maarja netiluure andmetega, mis minu vaatlusi kinnitasid). Selle manööverdamise tagajärjel õnnestus vähemalt minekupäeval õige transferikoht üles leida.

Edasi hakkasin siis vaatama ülejäänud marsruuti, et kuidas võiks saada Osijekist Ptuj'sse. No ei leidnud midagi mõistlikku, aga võtsin siis töövariandiks, et lähen Osijekis rongijaama ja uurin seal lähemalt (Rummel väitis, et mingid rongid käivad küll), et kas saab Ptuj'sse või mõnda lähedasse kohta (nt. Maribor). Vahepeal google mapsiga konsulteerides selgus taas halb uudis - Osijek ei ole mitte selle koha peal kus ma arvasin teda olevat (selle koha peal on Varaždin), vaid hoopis mitusada kilomeetrit eemal ida suunas, praktiliselt Serbias väljas. Nii et kohale navigeerimine saab lõbus olema.

Õnneks on mul aega rohkem kui ma arvasin (ülejäänud kamp tuleb alles esmaspäeva õhtul Ljubljanasse) ja kui ma niikuinii pean aega surnuks lööma, siis ilmselt ei teki mul erilisi raskusi navigeeruda näiteks Varaždini (mis on lähedal), Zagrebisse (mis jääb peaaegu tee peale) või Ljubljanasse (mis teeb küll ringi) ja vaadata, mis tekkima hakkab. Ja Maribori kuskilt midagi ikka viib (see pidi aga Ptuj-st kõigest ca 30 km eemal olema). Vaadates Frankfurti Ryanairi kaarti tekkis igatahes küll tahtmine vanduda, et kas siis mingit Klagenfurti lendavat lennukit ei olnud olemas (see asub Austrias, üsna Sloveenia pirii lähedal) - seal oli Klagenfurt sihtkohana igatahes ära mainitud küll.

Teine lõbus küsimus on, et kuidas ma pean Ptuj's õige koha üles leidma (ma tuvastasin, et ega mul pole ka õrna aimugi, kuskohas ma seal enda pambud maha visata peaks saama), aga tuvastasin, et asukohaks on vist Grand Primus Hotel ja lõppeks võin ma kohale navigeeruda ja siis ülejäänud nägudele traati tõmmata, Sven ja Vasja on kindlasti nii vanad kindlustajad, et küllap nad on kõik juba välja uurinud. Eks sellega tegelen siis, kui kohale olen jõudnud, milleks ennast esialgu üleliia närvi ajada.

19. september Osijek Pub Amsterdam:

Jõudsin Osijeki raudteejaama/bussijaamani ilma eriliste probleemideta, aga nagu ma sisimas kahtlustasingi, siis edaspidi enam nii libedalt ei lähe. Esiteks selgus, et mingit otseühendust Sloveeniaga ei ole (seda ma arvasingi), aga samuti ei ole otseühendust Varaždiniga. Bussid olevat üldse "out", nagu ütles mulle näitsik bussijaama infolauast, seega jalutasin rongijaama (õnneks nad asuvad kõrvuti) ja seal sain teada, et juba Varaždini saamiseks oleks vaja teha kaks ümberistumist. Seega tundus mulle, et parimaks variandiks edasi orienteerumiseks on sõita öörongiga Zagrebi (see lahendab ka probleemi, et kus ma oma öö peaksin veetma) ja kütan sealt mingi rongiga suvalise Sloveenia punkti suunas edasi. Loomulikult on mul vaja umbes seitse tundi aega parajaks teha ja selleks jalutasin natuke raudteejaamast kaugemale mingisse suvalisse pubi. Võtsin siis ette Osijeki õlle (suht isikupäratu eurolaager, aga juua kõlbab küll) ja istusin ekraani taha maha - ekraani peal näidatakse erinevat sporti, alguses oli Moto GP, seejärel näidati mingit jalgpalli ringvaadet ja nüüd tuleb jäähokimäng suvalise Horvaatia ja suvalise Ungari klubi vahel - ei ole just päris NHLi tase. Vähemalt muusikavalik on siin suurepärane, nii et ma arvan, et ma üritangi oma vaba aja siin surnuks lüüa, loodetavasti ma ikka bussi peale jõuan. Osijek ise tundub mulle esmapilgul üsna mõttetu kohana, aga võib-olla on see tingitud valitsevast tatisest ilmast - sisetunde järgi umbes 17 kraadi sooja ja selline "sajab-ei saja" olukord. Netti siin vist ei õnnestu kuidagi saada, igatahes mööda seda tänavat jalutades ei suutnud ma kuskilt leida silti "wi-fi café" ja pubis istudes ei püüa läpakas isegi ühtegi parooli all olevat wifi leviala kinni. Baaridaamiga lorades selgitasin välja vähemalt õige ajavööndi - CET, mitte Ida-Euroopa aeg. Too tundis huvi, et kust ma pärit olen, näitasin valmiskirjutatud teksti ja lasin ära arvata - ei arvanud (pakkus Saksamaad). Huvitaval kombel ma ju muidugi tehniliselt võttes tulen Saksamaalt - see tuletas mulle meelde, kui me 2004 kevadel tulime Iisraelist ja tegime Prahas pubituuri ja kõrvallauale mälumängu orgunnisime, et kust me pärit oleme. Eestit ei pakkunud keegi, aga ergutuspreemia sai see neiu, kes arvas, et me Iisraelist tuleme. Vähemalt leidsin ma inimese, kellega lobisedes aega surnuks lüüa, kuna tal ei olnud eriti tihedat töögraafikut, tundus ta isegi päris rõõmsana selle variandi üle. Nimeks väitis olevat Ines, 22 aastat vana ja valmistub minema ülikooli juurat õppima - arvas, et peaks selleks valmistuma (Horvaatias algab hooaeg samuti oktoobris nagu Saksamaalgi), aga ta väga ei viitsi. Väga tuttav tundub. Vähemalt tundub tütarlapsel muusikamaitse õige koha peal olema - ta väitis, et playlist on tema koostatud.
cat stevens, aerosmith, doors, guns n'roses, rem, animals

Igatahes tulevad taas meelde igasugused juunioriaja seiklused, kus sai mindud nagu jumal juhatas ja suvalises suunas - aga see-eest alati õigesse kohta välja jõudes. Näis kas seekord ka nii hästi jopastab.

Oh üllatust - mingi wifi levi tekkis sisse, kasutan siis juhust, et oma postitus tööle panna! :)

Saturday, September 18, 2010

Käisime eile Auchani supermarketit puistamas - see on ikka üks tõeliselt rõvedalt suur pood - ja hankisime hunniku toidukraami. Kõigist oma pingutustest hoolimata ei õnnestunud aga kuidagi Mort Subite'i õlut leida - seal oli küll umbes paarsada erinevat õllemarki Lapin Kultast alustades ja Sagresiga lõpetades, aga just see, mida meile vaja oli, oli puudu. Mul hakkab juba tõsine mure tekkima... Õnneks tänasel brantšil Maarja kolleegid väitsid, et nad on seda näinud mingis muus supermarketis, nii et ta vähemalt on olemas.

Homme Sloveeniasse (Horvaatia kaudu) - olemine on selline, et krt, eriti ei viitsi...

Thursday, September 16, 2010

Ma ei saa aru, mis pull nende eurosentidega on. Teoreetiliselt võiks poeskäik lõppeda saja erineva sentide hulgaga eurode järel, aga miskipärast see ei ole nii: nii vähe kui ma poes olen käinud, on arve kolmel korral lõppenud N eurot ja üks sent! Veel enam, korra ma olen seda näinud ka Maarjal ja korra ühel kundel, kes tuli täpselt minu järel! Arusaamatu müstika, ma ütlen!

Eile katsetasin oma kätt chili con carnega - esialgu tundus, et asi on väga vedel, aga tänaseks on juba tahkeks tõmbunud (ja maha jahtudes on maitse ka nagu vürtsikamaks läinud). Tundub, et võib teinegi kord poti ligi hiilida

Monday, September 13, 2010

Nädalavahetusel oli ilm suurepärane ja kuna lõbustuspark pidi viimast nädalat linnas olema, sättisime Maarjaga laupäeval sammud sinna suunas. Selgus aga tõsiasi, et lõbustusparknikudki tahavad ilmselt puhata ja nad olid selle nädalavahetuseks kinni pannud (uskumatu lugu, ilmselt nad siis eeldavad, et inimesed käivad seal nädala sees) - kui meie sinna jõudsime, siis parasjagu pakiti igal pool lavasid kinni. No tore on, läksime poodi ja tegime hoopis väikese pikniku pargis muru peal. Huvitaval kombel ei ole ma suutnud siit linnast enam Mort Subite'i õlut leida, tea kas nad on selle turustamise ära lõpetanud...

Hommikul võtsin jälle kõnnituuri ette, seekord läksin vaksalini ja sealt edasi mööda linnaserva. Kilometraaž oli ilmselt natuke suurem (ei viitsi kaarti juurde panna), aga marsruut oluliselt lihtsam - üles-alla ronimist praktiliselt ei olnudki. Vaksali ümbrus oli täis igasugu ärisid ja kerjuseid (vahepeal tundus, et iga posti ääres istub mõni õnnetu ja laiutab käsi), sealt keerasin natuke tagasi ja jalutasin mööda linnaserva kuni sattusin mingisse imelikku elamurajooni (standard oli mingid kolme-neljakorruselised kivimajad), kus praktiliselt ei olnud hingelistki. Kui ma tagasi pöörasin, siis tuvastasin, et Luxembourgis on ikka väga veidraid tänavanimesid: kui ma saan aru, et esindatud on vinged USA presidendid ja kindralid ning igasugused rahvusvahelised vaimuhiiglased (Dante, Hugo, Goethe), siis mis kuradi pärast on keset linna Braganza tänav? Braganza dünastia valitses nimelt Portugalis 1640 - 1910 ja vähemalt Wikipediast ma mingit otsest seost Luxembourgiga ei suutnud tuvastada. Ega ma vist poleks seda tähele pannudki, kui seda dünastiat poleks Eesti mälumängu meistrikail küsitud ja tookord me vastasime sellele igatahes valesti (vist läks kirja Aviz, mis oli dünastiaks enne Braganzasid)

Friday, September 10, 2010

Väsinud, aga õnnelik: käisin just esimest korda linna peal jõlkumas - teekonna panin kaardilegi:



Alustasin kaardil X-ga märgitud kohast (me elame seal, Rue du Fort Wallise ja Boulevard d'Avranches'i nurgal) ja otsustasin, et võiks proovida äärelinna poole jalutada. Hea lai kõnnitee ja allamäge minek - mis nii viga astuda. Tundus, et tegu on sellise toreda väikekodanliku linnaosaga - ilusad hoolitsetud majad ja vähe elumärke. Jalutasin siis mööda Kindral Pattoni bulvarit (Luxembourgis on väga palju kohanimesid rahvusvaheliste suurkujude nimedega - omad tänavad on ka näiteks FDRil ja JFK-l)üha allamäge ja majad kadusid ning ilmnesid kaljud ja mets. Sellest tegin järelduse, et varem või hiljem peaks ikkagi linna poole vasakule keerama, ainuke häda oli selles, et keeramiskohta väga lähedalt võtta ei olnud.

Lõpuks jõudsin mingi paisuni Alsette'i jõe ääres, kust keeras tee vasakule (Rue du Fort Dumoulin) - selle võtsingi. Üsna kohe selgus, et alguses allamäge tulemine võis osutuda veaks - edasine tee läks vääääga jõhkralt ülesmäge (see seletab ka selle, miks tänav nii käänuline on - otsetee oleks suht püstloodis). Rajoon oli jälle vega kena, huvitaval kombel oli rentsel keset tänavat. Poole mäe peal jõudis mulle järgi mingi jalgratturite treeninggrupp, kes pressisid keel vesti peal sealt mäest üles - sugugi mitte väga palju kiiremini kui mina jala (natuke siiski). Jalutasin muudkui edasi, mööda mingist staadionist (silt ütles midagi stiilis "rahvuslik spordiinstituut") ja jõudsin Rue de Treves'ni. Võitev idee tundus olevat tagasi kesklinna poole keerata - ja tee keeras samuti allamäkke, nii et mul tekkis juba hirm uue vinge tõusu suhtes - igatahes kõrvalolevast orust oli näha, et langusruumi on mul veel küllaga.

Mingi hetk jõudsin kohani, kus nad keskaegseid müüre taastavad ja mul tundus, et võiks vast vasakule keerata ja suht otse koju tagasi jõuda, aga teisest küljest oli vaim veel suht värske ja otsustasin veel veidike linna avastada. Seega tegin teravnurkse pöörde Rue de la Tour Jacob'i peale (seda Jaakobi Torni nad ka remontisid) ja jalutasin mööda Alsette'i kallast edasi.

Kaldapealne oli taas väga kena ja ilusti välja ehitatud, kahjuks ei tahtnud jõgi eriti koopereerida ja oli suht veevaene, pardid tundusid üsna mudas paterdavat. Seal oli ilmselt vaba aja veetmiseks mõeldud rajoon, kuna söögikoht oli söögikohas kinni. Viie järjestikuse maja seas oli näiteks inglise, šoti ja iiri pubi - huvitav, kas neil mingit reaalset vahet ka on?

Sealt tundus, et jalutamisest hakkab juba aitama kah (hämaraks tõmbas) ja pöörasin taas otsa kesklinna poole (Montee de Clausen) ning hakkasin astuma - ikka natuke allamäge ja siis üles tagasi. Õnneks oli see suhteliselt leebe ja lauge tõus (eriti selle Dumoulin'i tänavaga võrreldes) ning mingi hetk leidsin end Bocki kasemattide juurest (ehk siis tuldud teed pidi tagasi, aga mööda jõe teist kallast). Edasi oli juba lihtne - jalutasin mööda "jõekallast" (tegelikult üsna mitmekümne meetri kõrgusel) ja imetlesin vaadet (õhtuhämaruses Luxembourg on päris ilus) kuni mingi hetk sai tänav otsa - edasi tee ei viinud ja külgede peal olid majad!

Astusin siis mingist uksest sisse ja sattusin parkimismajja, kust mul kuidagi ei õnnestunud väljapääsusilti leida. Mõtlesin juba, et peaks väljuma koos autodega, aga siis taipasin vaadata maha - sinna oli kollaste triipudega jalakäijate rada maha märgitud. Mis seals' ikka, mööda seda edasi, paar korrust üles ja leidsingi end kodust teisel pool silda. Kokku võttis see rännak mul aega üsna täpselt tunni...

Thursday, September 09, 2010

Vahepeal leidsin Eesti bridžist ühe järjekorralise pornograafia ilmingu. Panin selle üles ka bridžiliidu foorumisse, aga kuna seda niikuinii keegi ei loe, siis riputan selle ka siia üles. Igatahes mulle isiklikult ei tundu see kaugeltki mitte õige asjana:

Sattusin vaatama Viljandi Paadimehe GP-turniiri tulemusi ja tuvastasin, et maksipaarikal olid esimese otsa numbrid suhteliselt järjest - asja lähemalt uurides leidsingi, et kaheksast saalis viibinud suurmeistrist (üheksast, kui Alfejeva ka sisse lugeda) olid koguni seitse (!) loositud ühte nelikusse (rohkem oli füüsiliselt võimatu, sest saalis oli vaid kolm kahest suurmeistrist koosnevat paari)!

See tähendas, et paarid Rummel-Kalma, Oja-Triškin, Jullis-Kõivupuu ja Maripuu-Antonkov turniiri jooksul omavahel kohtuda ei saanud.
Kuna turniiril osales kõigest 29 paari ja neist 24-ga mängiti läbi, siis nende paaride puhul tähendas see seda, et ülejäänud 28-st paarist tõmmati nende jaoks maha kolm potentsiaalselt ebasobivaimat vastast (väikesed vabandused mõnede saalis olnud paaride suhtes, aga point jääb samaks) ning nad mängisid läbi ülejäänud 25st paarist 24-ga.

Sellega tekkis olukord, et kuigi nimetatud paaridel oli üksteise suhtes täiesti võrdsed tingimused täpselt samade vastaste näol, tekkis neil kõikide ülejäänud paaride suhtes väga suur ja ebaõiglane eelis läbi selle, et nende vastaste seast eemaldati kolm top-paari - ja samuti tekkis eelis sellele paarile, kes ülalnimetatud nelikuga mängima ei pidanud.

Kunagi oli pikk arutelu numbrite loosimise üle GP-turniiridel, mis lõppes sellega, et võeti vastu otsus "asetatud" paaride kohta (milledeks olid minu mälu järgi kahest meistrijärguga mängijast koosnevad või siis suurmeistrit sisaldavad): need jagati võrdselt tubade vahel ära, et kummaski toas ei oleks eelist. Ma arvan, et kui turniirid on üle viidud "nelikute" süsteemi peale, siis tuleks kindlasti ka siin ette võtta samasugune paigutamine, et jagada M-paarid lihtsalt eri nelikute peale laiali. See välistaks sarnase jura kordumise tulevikus.

Igatahes suured lugupidamised Uno Viigand - Rein Haavala ja Pihel Sarv - Indrek Kuuse suunas, kes hoolimata ebaõiglasest loosimisest (ma tahaksin väga loota, et see oli juhuslik asjade kokkusattumine) suutsid sellel turniiril siiski esimesed kaks kohta võtta.

Ahjaa, huvi pärast vaatasin, kes siis oli selleks üksikuks õnnelikuks paariks, kes suurmeistrikarja vältis: selleks osutus paar nr. 30 - Aleksander Ostapenko - Vambola Kase.
Kuna ma eelmine nädal Tallinnas käies tuvastasin, et sugugi mitte kõik ei tea mu elukoha ajutisest muutusest, siis pean seda postitust alustama teadaandega, et Maarja läks Luksemburgi Euroopa Kohtu juurde Eesti õiguse eksperdiks (ehk ühesõnaga Pihla eelmise aasta koha peale) ja mina läksin temaga kaasa kohalikuks Eesti bridžieksperdiks (ehk siis koduperemeheks, ehk siis Indreku eelmise aasta koha peale). Tulge külla!

Maarja tegi oma muljete vahendamiseks samuti plogi: www.maarjao.blogspot.com. Kuigi ta seal soovitab pigem minu oma lugeda, kuna ma ilmselt kirjutavat rohkem, ei ole ma selles sugugi nii kindel - aga mine tea.

Elukohaks on meil väike ühetoaline korter (ca 35 ruutmeetrit) kesklinna piirkonnas, vannituba on suht suur ja köök - nii veider kui see ka ei kõla - on esikus. Köök näeb üldse välja selline, nagu see poleks eriti mõeldud kasutamiseks - ventilatsiooni ei ole ja pliidi kohal on kapp, mis tähendab, et see kogub niiskust - aga ta on täiesti kasutamiskõlblik. See mulle muidugi sobib, kuna üks mu plaane on õppida kokkama (mulle tegelikult meeldib süüa teha, aga alati on olemas keegi, kes on suuremate kogemustega ja osavam ja seega pole mul erilist stiimulit pongestada). Esialgu olen soojenduseks alustanud asjadega, mille untsuminekušansid on nullilähedased, tundub et elektripliit funkab korralikult. Ahjah, mis puutub praeahju, siis see on ka väga omapärane - ta ei ole mitte pliidi all (seal on vana külmkapp) vaid näeb välja nagu mikrouun ja asub omaette alusel. Muidu on kõige huvitavam asi meie voodi - nimelt on see võimalik seina äärde püsti lükata, misjärel ta näeb välja nagu kapp. See kõlab ruumi kokkuhoiu mõttes suhteliselt praktiliselt, kuid kuna see ei lahenda probleemi, mida teha päevasel ajal voodiriietega (need ei mahu sinna vahele), hoiame me seda pigem lahtises olekus.

Nüüdseks on juba ligi nädal aega kohapeal passitud ja kui välja jätta kaks esimest päeva, siis pole ma praktiliselt kodust välja saanudki - nimelt õnnestus mul mingi tõbi külge haakida, mis avaldas ennast läbi nohu ja uimasuse (võimalik, et sain juba Eestis külma, arvestades kui tatised ilmad eelmise nädala lõpus olid). Kraadiklaasi mul siin õnneks ei ole, nii et palaviku olemasolu ei olnud võimalik tuvastada. Veel halvem on see, et kuna majal tehakse fassaaditöid, on ta üle tõmmatud tellingute ja presendiga (väljaspool on ainult üks suur SEX SHOP'i reklaam - aga poe enda asukohta pole mul hetkel veel õnnestunud tuvastada, esialgu olen piirdunud toidukohtade ja söögipoodide kaardistamisega). Ühesõnaga, igasugune väljavaade puudub, nii et praeguse seisuga oleks ma praktiliselt nagu kappi kolinud. Maakler arvas, et septembri lõpuks peaks asi korda saama, aga ma ei suhtu ta väidetesse erilise usaldusega - lõppeks lubas ta ju ka saata kellegi nädala alguses lukku vahetama, aga vähemalt neljapäevahommikuse seisuga pole midagi juhtunud.

Kuna me käisime juba märtsis Pihlal-Indrekul nädalakese külas, ei ole mul võimalik rääkida ka "esmamuljetest", aga kiire ringkäik linna peal kinnitas seda, mida ma juba niigi teadsin - Luxembourg on üks tore väike linnake, ainult veidi liiga mägise profiiliga, et päris minu maitse järgi olla. Busse liigub siin ilmselt ühe inimese kohta maailmas kõige rohkem - kohati tundub, et nad moodustavad üle poole linnas liikuvate sõidukite arvust - neid on siin nii linnaliine kui linnalähiliine kui rahvusvahelisi (Saksasse või Prantsusmaale, võibolla ka mõnda Belgia kohta, aga neid ma ei tunne kohanimede järgi ära). Kõige lõbusam bussifirma nimi, vähemalt minu jaoks, on Saar-Lux, nii et kui ma ei teaks, et Luks hakkab hoopis Olaviga mängima, teeksin ma järelduse, et ta on hoopis saarlasega kaardid ühte karpi pannud. Aga jah, kui mõelda asja teistpidi, siis ilmselt ei mahuks täispikkuses kohanimed bussi küljele lihtsalt ära, see oleks siis Saarbrücken - Luxembourg.

Monday, August 30, 2010

Maarja ja ta suguvõsa on otsustanud mind lõplikult surnuks sööta - viimase aja menüü on selline, et paneb tõsiselt kahetsema, et teist kõhtu kuskil varuks pole: ahjukana küüslauguga, purukook, kohupiimakook, lasanje, pubert rabarbrikisselliga jne. Nami!

Pühapäeval käisime Viljandis võistkondlikku turniiri mängimas. See oli küll väike (4 tiimi), aga lõbus (tore oli mängida). Huvitavamad lood olid hoopis hommikul - nimelt pidin ma autoga Peedult kõigepealt Tartusse tulema (kuigi kõigil ülejäänud ekipaaži liikmetel on auto olemas) ja graafikus oli esimesel kohal Luksi ülesnoppimine viis minutit enne poolt üheksat. Kuna lisaks ta autole oli ka ta mobla suhteliselt ebakonditsionaalseks muutunud, jäi jutuks, et ta tuleb lihtsalt tänavale välja. No ja võite ise arvata, keda seal ei olnud. Paari minuti pärast helistasin talle tavatelefonile (jah, selliseid asju on tõepoolest veel olemas! ...ja mina pidin olema umbes üks kolmest inimesest kes selle numbrit üldse teab) - aga tulemust ei miskit, keegi toru ei võtnud. Noh, pole minu asi, hakkasin raamatut lugema kavatsusega kümne minuti pärast uuesti ja põhjalikumalt helistada, kui vahepeal mingeid elumärke ei ilmne. Umbes viie minuti pärast helistas Leo ja küsis, et kas ma olen all. Kui ta autosse jõudis, siis selgus huvitav tõsiasi, et ta oli eelmisel õhtul hankinud mingi varutelefoni ja oma kaardi sinna lükanud. Halb oli aga see, et telefoni kell käis taha ja sel hetkel näitas mitte poolt üheksat, vaid hoopis poolt kuut! Kui ma olin talle lauatelefonile helistanud, olevat see ta küll üles äratanud, aga ta ei jõudnud selleni, kuid kontrollides telefonist kellaaega, tekkis tal mõte, et keegi võib hädas olla ja pani arvuti tööle - äkki on keegi MSNis. Kuna aga arvuti kell näitas hoopis midagi muud kui telefoni oma, suutis ta seejärel kogu pildi kokku koguda. Autos igatahes jäi ta telefon taas esimese tunniga 20 minutit ajast maha, aga seejärel suutis seda vahemaad hoida.

Saturday, August 28, 2010

Kuigi ma arvasin, et minu seos hääletamisega on seoses juhilubade soetamise ja ligihiiliva vanadusega muutunud niiviisi ühepoolseks, et ma korjan hääletajaid üles, siis elu sundis mind selles pildis korrektiive tegema ja ma leidsin end neljapäeva õhtul taas maantee servalt näpp püsti. Süüdi selles oli taas anarhiline bussiliiklus - nimelt selgus, et 12 minutit ei ole bussipeatusse tulemiseks piisav varu - ma olin peatusest paarsada meetrit eemal, kui mingi asi must mööda vuhises. Ja kui ma helistasin nende telefonile, et vähemalt mõnel nägu täis sõimata ja küsida, et kas nad maksavad kinni mu taksosõidu, siis ei võtnud keegi teadagi toru (mitte et ma seda kinnimaksmist väga loodaksin, aga sõimata tahtsin küll kedagi). Mis seal's ikka, hoolimata mu suurest ja karvasest kogust läks ainult ca viis minutit ja kaheksa autot, kui tuli mikrobuss Kõrveküla Kalatööstuse kirjadega ja viis mind Tartusse. Nii et finantsiliselt jäin selle nalja peale 30 krooni plussi ja ajaliselt ei kaotanud ka midagi, väga viis...

Monday, August 23, 2010

Laupäeval leidis siis aset meie suur lahkumispidu (või siis kohalejäämispidu, kui Maarja peaks millegipärast saama äraütleva vastuse). Kuigi esmapilgul tundus, et ega keegi eriti külla tulla ei viitsi – väga paljudel inimestel oli samaks ajaks planeeritud mingi konkureeriv üritus, tuli kohale siiski ca 25 inimest – st. parasjagu elutoatäis.

Ürituse võib tagantjärgi lugeda igati kordaläinuks: oli hunnik head süüa (ma lihtsalt ei jõua ära kiita kõiki, kes mingi küpsetise kaasa võtsid – igatahes kogu kulinaarne osa oli täielikult keeltallaviiv), palju head mula (väikeste eranditega haakusid kõik hästi seltskonda ja olid heatujulised ning sõbralikud), sai võetud napsi (baarikapp sai tühjaks ja mina lõpetasin viimaste seas poole neljast öösel) ja üldse oli väga tore olla – suisa kahju, et ära peab minema (kui ikka peab), selliste pidude nimel võiks ka siia jääda ja uue peo korraldada.

Nagu ikka korraliku peo puhul, siis jäi ununes siia päris mitmeid asju: kaks dressipluusi, mõned pildid, mõned raamatud, aga eripreemia on ära teeninud Lea, kes lahkus siit kahe erineva kingaga – õnneks see teine oli Maarja oma, nii et kedagi äraminekul halvad üllatused ei tabanud ja Erika, kes ei mäletanud (või ei olnud võimeline enam ütlema), kus ta elab, nii et autojuht pidi mulle helistama ja küsima.