Mul on tõsised kahtlused maletajate vaimses tervises.

Sellega võikski ju lõpetada, aga ilmselt nõuab sellise rea kirja panemine pikemat kommentaari.

Kõigepealt peab alustama ausa ülestunnistusega, et kuigi male ei ole minu jaoks isiklikult ligikaudugi sama huvitav mäng kui bridž, ei ole mul selle vastu ka mitte kõige vähematki. Ikka tore kui inimesed kasutavad oma pead vahel ka millekski muuks kui naelade seina tagumiseks ja endise rendžumängijana suhtun ma tegelikult kõikidesse laua- ja mõttemängude avaldumivormidesse a priori positiivselt. Kohati käib mulle küll närvidele Eesti mälumängus valitsev maleajaloofetišism (eriti kui on võimalik tõmmata mingeid liine Paul Kereseni), aga see ei ole praegu oluline - lõppeks olen ma ise ka oma elus tervelt kaks maleküsimust koostanud.

Sel nädalal jooksis uudistest läbi uudis, et mingil kiirturniiril oli maletaja nimega Tarvo Seeman veidi napsuses olekus rünnanud kohtunikku nimega Marek Kolk ja selle tagajärjel sai aastase disklafi.

Iseenesest pole mul selle sündmusega vähimatki isiklikku seost. Tarvo Seemanit ma ei tunne (olen teda vist umbes korra Melli-Elina juures pokkerilauas kohanud), Marek Kolk on minu jaoks küll märksa tuttavam nimi, aga see pole "see" Marek Kolk. Võimalik et ma olen ka uudistest läbi käinud persooni kohanud, sest ca kaheksa aastat tagasi käis üks sellenimeline mõned korrad Tartu Bridžiklubis mängimas (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, siis märksõnad olid "laias laastus minuvanune, hele kahupea, roosad teksad).
Ka ei saa ma öelda, et uudis mind eriti üllataks. Eks igasugused mõttespordiga tegelevad inimesed on alati selle poolest silma paistnud, et aegajalt tegelevad ajurakkude vivisektsiooniga, hävitades alkoholi abil neist nõrgemaid, nii et kasutada jäävad ainult tugevamad (populaarne "teadmine" ütleb, et inimene kasutab väidetavalt niikuinii ainult osa oma ajudest). Ja aastane disklaff kohtunikuvastase agressiooni eest kõlab ka suhteliselt normaalse reaktsioonina.

Kuigi mind male mänguna eriti ei huvita, huvitab mind inimloomus, ja ma käin vahetevahel lugemas sellist plogi nagu vaadeldaja.blogspot.com. Selle taga on kari noori inimesi, kes kirjutavad malest ja teemade ring on päris lai. Malet kajastavad kirjed jätan südamerahuga vahele, aga üldinimlikult huvi pakkuvaid asju jõudumööda loen (noh nagu ikka spordiajakirjandust alade kohta, millede täpsemad toimimismehhanismid natuke hämaraks jäävad). Tundub, et on tegemist suhteliselt opositsioonilise infokanaliga malemaastikul, kus aeg-ajalt astutakse Maleliidu juhile Oldele üsna ebameeldivalt varbale. Kuna see tundub olevat suhteliselt vaba ja populaarne infokanal, siis mõne rohkem kirgi äratava teema juures tekib kohati kommentaare kui vulkaanipurskest - ja vot need kommentaarid ongi sageli kõige huvitavam lugemismaterjal. Kohati käib selline andmine, et ma üldse ei imesta, et selline ala nagu "malepoks" on välja mõeldud. Üldiselt ei välju see normaalsuse piiridest (raha pärast ennegi vingeid lahinguid löödud ja lüüakse edaspidigi), kuid seoses Seemani-Kolgi sündmustega kiskus kommentaarium vahepeal ikka väga imelikuks kätte. Huvitavaks muutis asja see, et plogis endas ei olnud juhtumist kirjas mitte ainsat sõnagi, aga sellest hoolimata läks tolle turniiri kohta käivas väikses nupus suuremat sorti mokalaadaks.

Kõigepealt hakkasid mingid anonüümikud selle intsidendi vastu huvi tundma ja teised, teadjamad, väga ümbernurga keerutama ja juttu teemalt eemale juhtima - nagu sellel erilist pointi oleks, kui juba midagi on läbi imbuma hakanud (ja minu arust on kinnimätsijad ja "räägin-räägin-tegelt-ikka-päriselt-ei-räägi-kah" inimesed niikuinii äärmiselt nõme seltskond). Ja siis läks asi järsku väga huvitavaks - ilmusid välja inimesed, kes arvasid, et sellisest juhtumist ei tohiks jumala pärast üldse rääkida (male maine kannatavat - võrreldes muidu male ümber toimuva triangliga on see uudis minu arust "peaaegu positiivne"), mingid süüdistasid kohtunikku jne.
Edasi läks veel lõbusamaks - hakati uurima "miks see nupp uudistesse jõudis ja pealegi nii kiiresti" ja otsima "äraandjat", kes ajakirjanikele infot lekitas (nagu teade ei olnuks üleval maleliidu kodukal - mitte et ma SEDA lugenud oleks, aga nii ma kommentaaridest aru sain). Ühesõnaga tõeline paranoia ja piiramisseisukord.

Küsisin siis asjaga rohkem kursis oleva sõbra käest, kas mulle tundub õigesti, et maletajad on üks üldiselt väga paranoiline seltskond või on see nõnda ainult vaadeldaja kommentaariumis. Oma konsultandi nime ma parem ei avalda, et teda ei tabaks saatus, mille ees tundis hirmu Ostap Bender, kui ta pidi Vasjuki linna malesõprade eest paadiga põgenema - nimelt saada nüride esemetega surnuks pekstud (sest, nagu Ostap õigustatult märkis, "malelauad on kahtlemata väga nürid esemed"), aga vastus oli selline: "Maletajad paistavad silma praktiliselt kõigega, mida inimloomusele ette heita saab, kui keegi on veel hullemad kui bridžimängijad, siis on need ilmselt maletajad". Ühesõnaga kõlab päris hirmuäratavalt. Tõe huvides pean mainima, et kohati tunduvad ka nii mõnedki mälumängurid suhteliselt samas liigas olevat (kabetajaid ma väga palju ei tunne, aga mul on omad kahtlused) ja seega võiks üldistada, et suvalised mõttesportlased kipuvadki kiiksuga olema. Ainult rendžumängijad ei mahu minu mälu järgi sinna üldisesse pilti väga hästi sisse - võib-olla on tegemist piisavalt marginaalse alaga, et hullude kriitilist massi pole tekkinud, võib-olla see on tingitud sellest, et ma pole enam kümme aastat rendžuga tegelenud ja kui ma noor olin, oli päike kollasem, rohi rohelisem ja inimesed normaalsemad.

Selline lugu siis...