Tuesday, December 27, 2016

Kirju loomaaed - alertimise ja UI küsimused

*Hoiatus – väga bridžine postitus – ja ilmselt mitte väga lihtne hoomata ka pühapäevamängijale*

Kuna jõulude ja uusaasta vahel on palju aega, mida saab enda akude laadimiseks kasutada, siis on minulgi tekkinud piisavalt palju vaimset värskust, et midagi plogisse kirjutada. Ja kuna ma viimasel ajal olen bridžialaselt üsna motiveeritud nii mängijana kui õpetajana (hea seltskonna rõõmud), siis leidsin, et võiks kokku võtta paar bridžialast seika, millega olen kokku puutunud. Väga tore lugemine see paraku küll ei ole, kuid huvitav/õpetlik võib-olla küll.

Kõigepealt kiire sissejuhatus alertimisprobleemidesse. Nimelt on viimase paari kuu jooksul üles kerkinud kaks (minu arvates pseudo-)probleemi – kas peab alertima või ei pea.

Järgnevus 1: 1NT – 2♥ (naturaalne, mittesundiv)
Järgnevus 2: 1NT – 4♣ (tol juhul = ♥+♠, aga miks mitte ka Gerber, SA Texas vms)

Igatahes minu sisetunne ütles, et esimene peaks olema mittealerditav ja teine alerditav. Asja uurides selgus, et see nii ongi (või vähemalt peaks olema).

Esimese puhul tundub, et sinna on laienenud lihtsalt tavalähenemine „mittesundiv uue masti pakkumine kuulub alertimisele“, aga klassikaline lähenemine on olnud 1NT – 2x= mänguks, mis tänapäeval on suhteliselt kadumas seoses ülekannetega.

Teisel juhul ei ole küll reaalne, et keegi kahtlustaks, et 4♣ selles kohas on naturaalne pakkumine, nii et see, kas seda alerditakse või ei, on suhteliselt ebaoluline, kuid siiski  tundsin end sellest olukorrast natuke rohkem puudutatuna. Väidetavalt olevat selle kohta küsitud ka ühelt Eesti turniiridel kohtunikuna tegutsevalt mängijalt, kes teatas, et ei pea alertima ja et kui Lauri ütles, et peab, siis sellest võib teha järelduse, et Tartu klubis peab, aga ülejäänud maailmas ei pea… 
Mul tekkis kahtlus, et ma vist siiski tean natuke rohkem, kuidas maailmas mängitakse – kuigi ka too teine persoon sai sel sügisel oma rahvusvahelisel tiitlivõistlusel oma tuleristsed, või pigem vitsad, kätte-, aga igaks juhuks kontrollisin siiski paari reglementi. Siinkohal tsiteerin:

A-Liiga reglemendist: (http://www.bridge.ee/MV/AB2017.htm): 
„Alertimispõhimõtted langevad üldjuhul kokku WBF omadega“

WBFi alertimispoliitika:

„If screens are not in use, do NOT alert the following:/.../ Any call at the four level or higher, with the exception of conventional calls on the first round of the auction.“
(minu allakriipsutus)

Võib-olla on muidugi Eestis ka mingi uus erand vastu võetud, mida tema STK liikmena teab, kuid mina reamängijana mitte, aga sel juhul sooviks selle kandmist reglementi.

Kindlustamise mõttes talitasin vanal ja äraproovitud viisil - kui ise ei tea, küsi targemalt! -  ja küsisin ka ühelt "päris" bridžikohtunikult (ehk siis EMil selles ametis olnud isikult), kes omakorda talitas maailma tava järgi ja konsulteeris igaks juhuks veel teisegi sama taseme isikuga.
Vastus: „with the WBF rules it seems to me 1NT-2H natural and non-forcing is not alertable, it is probably what players expect if you do not alert. If it is forcing I would still say not alertable (since it is natural), though in using the definition of alerting things that the opps would not expect and anticipate on, you could alert. But it might be better in that case to warn the opponents in advance? 1NT-4C definitely alertable, being in the first round of the auction and conventional (though if an alert by accident is missing, I think every player would expect it to be something special, so question would be whether you need to protect yourself in such a case).“

Nii, aga nüüd põhiroa juurde – ehk siis tragikomöödia kahes vaatuses väikse vahemänguga teemal „bridžieetika ja illegaalne informatsioon“, peategelasteks üks keskmine Eesti paar, nimetagem neid „Kati“ ja „Malle“ (tegelikult on tegu küll meesterahvastega, aga see selleks).

VAATUS I: - siin ei olnud ma ise osaline, aga nägin sündmusi päris lähedalt pealt.
Pakkumise käigus (vist vastaste 1NT peale, aga mul kahjuks pole võimalik jagu kontrollida ja teised asjaosalised ei mäleta enam detaile) sooritab „Kati“ pakkumise 2♣, mida „Malle“ alerdib ja seletab vastastele kui kallismaste ning pakub 2♠. „Katil“ – teadagi – on ristimast, kusjuures täpselt viiene, ning ta korrigeerib pakkumise 3♣-sse.
Kutsutakse kohtunik [Vamps], probleemiks siis see, et 2♣ pakkujal oli seoses partneri alerdi ja seletusega kasutada illegaalne informatsioon. „Kati“ pakkus välja kaks versiooni, millest üks oli, et „ega 2♣ ei näita kallismaste, vaid küsib kallismaste“ ja teine, et „ma tegelikult tahtsingi kohe 3♣ pakkuda, aga niisama alustasin 2♣-ga“. Ma ei tea, kas neil süsteemikaart oli või ei olnud, aga igatahes leidis Vamps, et jätab tulemuse jõusse.

Minu (täiesti personaalne) hinnang sellele toimunu seletusele oli see, et usun ma seda juttu jee, selliseid asju, et üks inimene pakub ristit ja teine alerdib kallistena, koos juurdekäiva UI-ga on nähtud korduvalt. Ning kuigi ma ei jaga päriselt Olafi poolt välja käidud mõtet, et inimesed, kes kunstlikke kaitsepakkumisi sassi ajavad tuleks diskvalifitseerida, arvan ma siiski, et nende kasutamine tuleks neil vähemalt mingi perioodi vältel keelata. Ning seletuste kohta 2♣ pakkumise motiivide suhtes ma ei oskagi arvata, kas ma peaksin pidama „Katit“ rumalaks või hoopis vassijaks…


VAHEPALA:
Sündmused leiavad aset küll hiljem kui teine vaatus – tegelikult kohe selle järel – kuid loogiliselt sobib see paremini siia, sestap loobume siinkohal sündmuste kronoloogilisest kajastamisest.
Pärast Pajusi GP-turniiri küsi „Kati“ minu käest, et kas bluffimine on keelatud. Taas tuli juttu eelpoolmainitud jaotusest – ma ei ole oma suhtumisest sellesse erilist saladust teinud – ja temapoolseks seletuseks, et ta tahtiski vastased kallismastiklapist ära bluffida. Ning et neil on süsteemis kirjas, et kahtlastes kohtades partner peab passima (ma ei kontrollinud seda üle – aga kui see tõepoolest nii on, siis viitab see võimalusele, et paar mängib kontrollitud bluffi, mis on samuti bridžieetikaga vastuolus).
Ma leidsin, et kui ta oma südametunnistus on puhas, siis olgu nii, aga mind see jutt endiselt ei veena. Lõppeks on küsimus ju kaalumises, kumb variant on tõenäolisem – kas bluff, kavatsusega nkn 3♣ pakkuda või süsteemi unustamine ja korrigeerimine UI abil. Ja isegi kui tegemist oli ettekavatsetud aktsiooniga, siis parim, mis selle kohta saab öelda, on see, et asi näeb inetu välja.

VAATUS II: Pajusi GP-l, seekord minu vastu.
Meie odavas, „Kati“ ja „Malle“ kallis tsoonis. Meie alustame pakkumist 1♠ - 1NT (FG) ja „Malle“ pakub sinna peale 2♦ lehega:

♠7
♥E9742
♦ÄES64
♣98

Järgneb alert „Katilt“ ja seletus, et see lubab 6+ kallismasti… Kogu pakkumine kujuneb järgmiseks:
1♠        pass     1NT     2♦
pass     2♥       pass     pass
kontra pass…

Tulemuseks meile 800 (ühe tihi panime tapeeti) ja max. Ühesõnaga nagu tulemuse suhtes ei ole midagi protesteerida, aga seekord tõstatub küsimus „Malle“ käitumise eetilisuses. Tal on illegaalne informatsioon selle kohta, et partner käsitles ta 2♦ pakkumist valesti ja kuna tal on viiene ärtu, siis ta ikkagi passis (koos vastava kommentaariga, millest ma teen meelevaldse järelduse, et kui tal polnuks viiest ärtut, siis oleks ta korranud 3♦) ja tema pass 2♥ peale oli tingitud sellest informatsioonist: minu hinnangul oleks ilma selle infota 4♥sse tõstmine automaatne.

Kuna mina ei pruugi selle taseme mängijate mõttemaailma hindamises kõige pädevam olema, otsustasin teha taolise eksperimendi, nagu korraldatakse tiitlivõistlustel kahtlaste otsuste kohta ning küsitlesin oma netikontaktide seas olevaid eelmise või selle aasta B-Liiga mängijaid, kes ei mänginud seda jaotust Pajusis, andes neile ette pakkumiskäigu kuni „Malle“ teise pakkumiseni ilma seletuseta 2♦ tähenduse kohta, st. ilma UI-ta. Miks B-Liiga: eelmise aasta tulemuste alusel oli tegemist keskmise B-liiga paariga.

Hetkeks on mulle laekunud vastused üheksalt inimeselt, kellest üks  passiks ja ülejäänud pakuksid 4♥ (ühel puhul tõsi küll „3♥ vähemalt“ ja ühel juhul „kahevahel, kas 4♥ või 5♥“).

Tõsi, üks vastus oli imeilus, kui vastaja pärast kuulis, kes oli 2♥ pakkuja, siis lisas ta tõenäoliselt pooltõsise kommentaari: „Sel juhul ohiksin ja passiksin, lootes, et vastased kontreerivad, sest too võib selles seisus ilmselt ka kehva neljast pakkuda“.


Aga jah, seoses viimase jaoga siis tekkis mul küsimus, et kui ma mängiksin A-Liigat, siis kas mulle mõistetaks sellest jaost +1400 (maksikal pole ju vahet, aga matšis tähendaks vastastepoolne eetiline käitumine mulle 6 IMPi rohkem)?


Ja hiljem tekkis mulle veel üks hüpoteetiline mõte (tõsi, see ei ole loogiliselt võttes reaalne): võib-olla oli 2♦ seletamise puhul tegemist kavatsusega tekitada meie jaoks segane seis, arvestades, et olemasoleva UI põhjal läheb partner ilma ärtudeta kontra pealt 3♦-sse ära: „Katil“ oli 4-2-3-4 jaotus ja pajaklapist meid küll enam maha ei võta (kui meil see olema peaks), kuid selle seletusega võib ärtuklapi leidmine samuti olla raskendatud. 

Tuesday, October 25, 2016

Eesti Paaride Karikas ilma ekraanideta: miks tuleks Rummelile orden anda ja stagneerumise ohud õhinapõhises tegevuses

Kuigi ma nädalavahetusel juba väljendasin oma nördimust vokaalselt, otsustasin selle siiski ka kirjalikul kujul jäädvustada, sest ütleme ausalt – tegemist oli äärmiselt nõmeda ning pettumustvalmistava asjaga. Ja sellest kasvas välja üldisem mõtiskelu.

Nimelt siis mängiti Eesti Paaride Karikavõistlus taas kord üle pika aja ekraanideta. Ehk siis „tagasi eelmisse aastatuhandesse“.
Arvestades, et tegemist on ühega Eesti kolmest-neljast tähtsaimast turniirist, on tegemist suhteliselt kurioosse juhtumiga. Et asi veelgi piinlikum oleks: lisaks sellele, et tegu on Eesti koondise valiku arvestuses olulise võistlusega, oli sel aastal see ka Läti koondise valiku etapp, mis tähendas, et 45-st osalenud paarist olid koguni 10 Lätist. Ja kui üldiselt on viimasel ajal pigem trend, et lätlased väga meie turniiridel ei käi, oli selline esindatus vägagi tervitatav, kasvõi seepärast, et muidu oleks osavõtt eriti kasinaks jäänud – aga ma kardan, et ka neile võis asjast halb maik manu jääda. Ma ei taha praegu kedagi milleski süüdistada – ja ega polegi otsest põhjust – ning meie paari ebaõnnestumise juures mängisid põhiosa ikkagi iseenda vajakajäämised, kuid siiski mainin ära, et ekraanide puudumine tekitas minu jaoks kohe esimesest voorust alates negatiivse fooni; ma olen alati olnud veendumusel, et ekraan on minu sõber.

(Kui mõni mittebridžlane siia satub, siis lühidalt kokku võttes: ekraanid on abivahend, mis poolitab mängulaua sel moel, et paarilised jäävad kumbki ühe vastaspaari esindajaga erinevale poole ekraani. See aitab kaasa, et illegaalse informatsiooni – kas siis tahtliku või tahtmatu – kärpimisele. Maailmas jõuti tõdemusele, et need on vajalikud, juba 1970-ndatel.)

Kui ekraanide puudumine oli juba iseenesest halb, siis põhjus, miks neid ei olnud, oli tõeliselt halenaljakas (siinkohal vabandan, kui ma millestki valesti aru olen saanud, vahendan kuuldut) – nimelt ei suudetud leida kedagi, kes oleks need viitsinud kohale tuua!
Point siis selles, et üldiselt on need ekraanid olnud inimese juures, kes on need – enamasti kellegi kaasabil –mängukohta toimetanud. Sel korral olevat tal selg haige olnud ja seetõttu jäid asjad toomata. Iseenesest võib ju öelda, et „ikka juhtub“ ja selliste saatuse viperuste eest pole keegi kaitstud – aga nagu ma aru sain, siis see asi ei juhtunud üllatusena, vaid oli teada juba varem!

Oma pahameele väljendamise eest sain Spordi-Tehnilise Komisjoni (STK) liikmetelt kaks kommentaari, mille umbkaudne sõnastus oli selline:
- „Neid on raske vedada ja me oleme seda kogu aeg teinud ning mitte kedagi teist see ei huvita, kuidas ekraanid autosse ja maha saavad“
- „Kui sa oled rahulolematu, tee ise paremini!“

Minu meelest ei kvalifitseeru kumbki „vabandus“ ligilähedaseltki adekvaatseks. Kuigi mul pole kellegi suhtes pretensioone, et nad ei viitsi ekraane vedada (need on tõesti vastikult rasked), on sellise olukorra tekkida laskmine ilmselge hoolimatus.
Tegemist on turniiriga, millelt osalejad eeldavad teatud väljakujunenud standardi hoidmist ja soovitatavalt parendamist (lisaks võiks teatud pakutavale standardile viidata ka osavõtumaks – 60€ paarilt – mis küll otseselt ei ole ülihirmus, arvestades, et tegu oli kahepäevase turniiriga, kuid konteksti loob see, et tegu on Eesti ühe kallima turniiriga). Kui vastutajad teavad juba ette, et ekraanide transpordiga on raskusi, siis tegelegu sellega aegsasti, mitte ärgu lasku üle nurga – hoolimata sellest, et Tallinna klubi viimasel ajal järjest kokku kuivab, siis mängijaid peaks seal linnas ikkagi täitsa palju olema. Igatahes ma tunnen, et mind on petetud.
Mis puutub kommentaari „tee ise paremini“, siis seda loen ma juba isiklikuks solvanguks. See on võimalik, isegi tõenäoline, et ma ei suuda turniiri paremini korraldada – aga see ei ole ka minu asi. Kuigi ma olen ETBLi juhatuses, siis minu peamine rida seal on hoida silma peal, et meil oleks noori, kes söandaksid turniiridele nägu näidata  – ehk siis otsimine, julgustamine, õpetamine jms. Kahtlemata saaks sedagi paremini teha, aga julgen väita, et oma rolli olen ma täitnud suhteliselt hästi – ja et ma midagi rohkem sarnase pühendumusega suudaks teha (vähemalt Eesti, mitte Tartu BK tasemel), eeldaks juba, et ma teeksin seda tööna.

Ja nüüd siis jõuamegi selleni, et miks on Rummel ära teeninud ordeni ja miks õhinapõhises tegevuses – mida bridži edendamine kahtlemata on – on ohtlik, kui kogu aeg tegelevad asjadega samad inimesed.

Juhuks kui keegi veel ei tea, siis Rummel on ETBLis see inimene, kes põhimõtteliselt tegeleb „peaaegu kõigega“ – ja seda suhteliselt väsimatult juba paarkümmend aastat. Ning üldiselt kui keegi omad asjad tegemata jätab, kipuvad need samuti tema peale jääma. Näiteks bridžitreeneri kutsestandardi alaliidupoolsed nõuded, millega vastutav isik ei suutnud üsna mitme aasta jooksul hakkama saada, on praegu samuti otsapidi tema kätte jõudnud. Võib imestada, et kuidas ta sellega hakkama saab, võib kiruda, et ta võiks üht-teist paremini teha, kuid fakt on see, et hetkeseisuga nõuaks tema asendamine umbes kolme inimest. Võib-olla isegi rohkem. Nii et pikka iga ja palju jaksu talle. Kusjuures huvitava kurioosumina ei osalenud ta ülalnimetatud turniiril ja me lõõpisime, et "olnuks Rummel kohal, siis sellist pornot poleks juhtunud"

Õhinapõhise tegevusega on see häda, et entusiasm on ressurss, mis võib väga kergesti läbi kuluda, ning kerged on tekkima mõttekäigud teemal – „aga miks mina pean kogu aeg…“, mis ilmselt viiski ülalkirjeldatud ekraanisaaga tekkimiseni. Isegi kui inimene puhtalt kohusetundest teeb asju edasi, jääb mingi edasiviiv säde puudu.

Ma arvan, et näiteks Tallinna klubi allakäik on väga suuresti sellise stagneerumise tagajärg: pole kedagi, kes tuleks ja teeks asju. Ma pole seal küll ligi 20 aastat mänginud, kuid mulle tundub, et see toimub praegu suuresti inertsi jõul – ja pagan teab, kauaks seda jagub. Kuigi võib väita, et tegelikult on Tallinnas kõik hästi, sest seal on mitu bridžiklubi, siis faktid räägivad seda keelt, et inimesed selles „põhilises“ ei käi – vanad lahkuvad ja noori ei tule (eriti) peale, samuti toimub asukoha suhtes geograafiline marginaliseerumine.
Tartu klubil on sarnane periood selja taga – see oli väga pikka aega peaasjalikult Allar Padari vedada. Ta tegi seda täiesti viisakalt ja kohusetundlikult, talle oleks patt selles suhtes midagi ette heita, kuid mingi „power“ jäi puudu. Ning nii vähenes ka paaride arv vaikselt, aga kindlalt kuskil 25-28 pealt 18-20 peale. Praegu on see taas 30 paari kandis – ja kui veel üsna lähiminevikus oleks tundunud uskumatu, et Tartu klubiõhtu kogub kokku rohkem mängijaid kui Tallinn (pigem kogusime vähem kui Rakvere), siis viimasel ajal on see suhteliselt rutiinseks muutunud. Ma loodan, et see muutub – mitte selle läbi, et Tartu klubi väiksemaks jääks, vaid tulenevalt sellest, et Tallinn suudab oma tsükli ümber pöörata – aga praegu tundub sellega pahasti olevat.

Kuigi ma arvan, et me (Tomm, Hendrik ja mina) oleme oma ülesandega Tartu BK juhatuses hakkama saanud hästi või väga hästi, siis tegelikult ma tajun, et meil hakkab vaikselt vaim maha käima – siinkohal taas vabandan, et ma lambist teiste eest sõna võtan. Nii et kevadel ilmselt tuleb leida inimesed, kes klubi juhtimise üle võtaksid – ka meie tahame mingil hetkel tulla kohale kella kuueks, mitte kolmveerand tundi varem, lahkuda kohe pärast viimase jaotuse mängimist (aeg-ajalt laua koristamata unustades) ja jõuda koju pool kümme, mitte pool tundi hiljem, ning analüüsida jaotusi, mille keegi on sisse toksinud – kui just keegi hoolas inimene ei viitsi korraldada mugavat võimalust arvutijaotuste organiseerimiseks.

Samuti tasuks ilmselt mõelda ka verevärskendusele ETBLi juhatuses: mulle tundub, et nii mõnigi juhatuse liige on seal lihtsalt kas kohusetundest (kuna keegi teine ei taha) või harjumusest – ning proaktiivset tegevust oma „haldusalal“ kipub nappima. Igatahes järgmisel suvel peaks olema liidu üldkoosolek ja uue juhatuse valimine ning tasuks juba varakult hakata mõtlema, kas meil on inimesi, kes võiks ja tahaks ka midagi aktiivselt ette võtta.

Thursday, July 21, 2016

Liepaja - kokkuvõttev post

Vahepeal mu Liepaja-postitused katkesid, kuna järsult läks väga kiireks (veel kiiremaks kui varem) – soojenduseks oli vaja teha selline donkihhotlik käik, et kulutada üks öö sõitmaks tagasi Eestisse Andre pulma ja pärast põgusat uinakut teisel ööl tagasi Liepajasse noortetreenerite seminari; ning pärast siis see seminar ise koos juurde käiva sotsialiseerumisprogrammiga.

Igatahes sõitmised õnnestusid hästi. Seminari võtsin kaasa Meelis Kuldkepi ning minnes otsustasime testida järgi ka kaks diskgolfirada – ühe Mustlas ning teise Karksi-Nuias. Mustla raja leidmiseks (me startisime Võrtsjärve põhjaküljelt) tegime väikese „lõikuse“ läbi kohalike teede ning sattusime taas kohtadele Eesti kaardil, kuhu mina küll ilmselt kunagi varem pole viibinud – ning selle käigus õnnestus näha kümmekonna meetri kauguselt autoga paralleelselt lendavat jahilennul kulli (täpset liiki öelda küll ei oska, aga paganama pirakas loom oli) ja üle tee siiberdavat nugist. Ma arvan, et nugist ma varem reaalselt looduses näinud polnudki. Rajad olid mõlemad suht toredad ja ei nõudnud alusmetsas ketaste otsimist – kuigi Mell suutis ühe viske siiski okaspõõsatihnikusse parkida.

Seminaril osalejad paigutati Liepaja esindushotelli Amrita (vähemalt mulle tundus see esindushotellina). Hotelli registreerimine käis meeldivalt vähese bürokraatiaga – laua taga ei tahetud vist isegi ID-kaarti näha, küsiti nime, anti mingi paberileht, kus kästi üles leida ettenähtud toanumber ja lisada oma telefoninumber ning allkiri. Ja piisas. Üldse seal vist võeti asju väga chillilt – kui me klaarisime asju Susanna poolt booking.com’is leitud korteri suhtes, siis tegelane, kellega me asjatasime lasi meil võtmed saada ühe kesklinna baari letist ja hiljem kui ära läksime, leidis, et me võiksime võtmed ja raha lahkumispäeval sinnasamasse letti jätta. Ja oligi kõik.
Kui ma oma hotellituppa läksin, siis esmapilgul tundus, et mis mõttes ma pean mingi trepi all elama või? Nimelt läks toanurgast üles trepp. Vaadates asju lähemalt tuvastasin, et ega mul voodit ka ei ole. Võtsin siis trepi lähema vaatluse alla ja tuvastasin tõsiasja, et mu hotellitoal on ka teine korrus, kust leidsin laia voodi, paar suurt flatscreen-telekat, vannitoa saunakabiini ja mullivanniga, kaks akent kummaski toa seinas jne. Ühesõnaga mind oli paigutatud linna esindushotelli presidendisviiti! Kena vaheldus, eriti võrreldes tavapäraste seiklustega hotellides (näiteks ka viimati EMil leidis lahtisel koondisel aset täpselt vastupidine lugu, kus hoolimata broneeritud sviidist oli hea, kui üldse mingi toapugeriku sai ja eks mingeid jamasid on olnud ka varem)! Tõsi, kui liftis olev reklaamtekst lubas presidendisviitide puhul hämmastavat panoraamset vaadet üle linna, siis ühest toaseinast nägi pigem ehitusplatsi ja sadamat, nii et võib-olla see ikkagi ei olnud see… Just kidding. Mell klõpsas mõned pildid ka (ma ise jätsin fotoka maha, nii et mul enam pilte pole).
See on siis see trepp, mille all ma siiski elama ei pidanud - tegu oli siiski vastuvõtu-, mitte elutoaga. Taamal paistab ka sekretärilaud.

Vaade üle elamise

Saunakabiin ja mullivann. Kahjuks jäid mõlemate erifunktsioonid aja- ja seltskonnapuudusel testimata.


Panoraamne vaade parema vaatega poolele - ehk siis kanal ja sild üle selle linna keskusesse

Elada on hea, aga hästi elada veel parem.

Seminar ise oli suht OK. Minu jaoks mõned asjad kordasid Tromsöt, mõned olid uued, Melli jaoks oli kõik uus ja enamasti ka huvitav. Inspireerivalt mõjus mõlemale. Omapärane oli see, et leiti, et meid võiks ka praktiliselt rakendada ja jagati kolme gruppi, eesmärgiga pidada laagrisse jäänud noortele loenguid erinevatel teemadel. Mina sattusin sinna, kelle eesmärk oli pidada loengud „eliidile“ (mis oli suhtkoht suvaline mõiste, seal oli hulk inimesi, kelle jaoks „intermediate“ olnuks paras). Närve sõi see, et valmistumisaega oli väga vähe me saime teema teada alles eelmisel päeval ja muid asju oli ju ka vaja teha, aga hakkama me saime. Mina koos ühe norrakaga valmistasime ette loengu/töötoa sundidest ja P-O Sundelini vedamisel ning Zita Stamere kaasabil (norrakas aitas teostamisel ning mina pigem viilisin) valmis töötuba partneritevaheliste kokkulepete testimiseks. Lisaks oli meil grupis kaks lätlast, kes paraku osutusid täiesti kasututeks. Igatahes tundus, et rahvale need meeldisid – ja materjalid tulevad millalgi ka üles EBL leheküljele, vähemalt nii ma sain aru.
Seminaril olnud rahvas oli suht OK, vähemalt enamasti, ja jälle leidis kinnitust tõsiasi, et ma sobin hästi tšehhide ja horvaatidega. Horvaatia tüübiga saime päris hästi jutule ja lõpuks lõime kaasa ka ühel juunioride laagris toimuval ööturniiril (mida nimetati koodnimega „funbridge“, kuigi „crazybridge“ oleks natuke tabavam, sellest hiljem lähemalt) mängis Mell temaga ja mina ühe Horvaatia juunioriga. Teine huvitavam eksemplar, kellega ma nüüd lähemalt tutvust tegin, oli P-O Sundelin. Nimelt kui me õhtut lõpetasime mu hotellitoas juttu ajades ja väikest õlle tehes (või oli see vein?), siis mingi hetk horvaat lahkus, kuna leidis, et kell on juba palju. Viie minuti pärast oli ta tagasi, koos P-O-ga ja juttu jätkus kauemaks, ehk umbes hommikul neljani. Hiljem guugeldasin huvi pärast järgi, et papi saab järgmisel aastal 80-aastaseks – ja sellest hoolimata oli ta järgmisel hommikul kell pool kümme juba täiesti rivis ja nägi täitsa kõbus välja!

Horvaatidega kaasnes ka selline huvitav seik, et neil oli vaja leida öömaja ööseks vastu reedet Riiasse. Me Melliga lubasime oma Läti kontaktidelt selles suhtes uurida, et kas äkki leiab kellegi, kelle juurde nad mahutada. Kõrval passinud Karlis Rubins tundis huvi, et keda me testime. Kui ma ütlesin, et Matisonsi, siis haaras ta demonstratiivselt peast ja „oigas“, kui Mell lisas Ratnieksi, siis oli reaktsioon veel demonstratiivsem ja järgnes kommentaar: „they are looking for a place to stay, not for an adventure!“. Igatahes need variandid kumbki ei töötanud ja lõpuks leiutasid nad endale „ametliku“ öömaja….

Eile õhtul oli seminari lõpetamine, istusime bandega baaris ja siis sõitsime kodu poole. Kui mulle vahepeal juba tundus, et Tartu-Liepaja otsa sõitmine ei ole eriti keeruline, siis tuleb möönda, et kogunenud unevõlg tegi selle ettevõtmise siiski suht raskeks. Sellest hoolimata sõitsin maa ilma probleemideta ära, ning nüüd ma olen lõpuks saanud kuus tundi magada. Väsimus on ikkagi suur ja kohe on peale tulemas ka Võsu turniir, nii et ma praegu kiidan end mõttes, et kevadel oli piisavalt palju oidu peas, et mitte hakata end registreerima ajalooõpetajate õppekäigule, mis peaks hakkama 1. augustil ja viima Iisraeli – küll sinna veel jõuab ja mina kavatsen selle aja kasulikult ära kulutada – panen jalad seinale, ei tee midagi ja laen akusid!

Ahjaa, turniiridest ka. Lõppeks juunioridel oli seal ju siiski EM ja laager. Tulemused on teadagi netis üleval, aga teen siiski väikese kokkuvõtte peamiselt eestlaste esinemisest erinevatel asjadel.

Kõigepealt „ametlikud“ asjad: segapaarika tulemused ma juba edastasin, aga hiljem jagati medaleid veel neljas kategoorias – U-26, U-21, U-16 ja naisjuuniorid (kellest on varasema „Girls“ kategooria asemel saanud „Young Women“). Eestlased esinesid üldiselt nii ja naa, pigem küll naa, kuid hästi läks kõigil meie naaberiikidel, va. Leedu, kelle bridž on vist üldse sisuliselt välja surnud. Isegi Läti sai medali, seda kusjuures kõige prestiižsemas, U-26 kategoorias. Palju õnne neile igatahes!

U-26:
1. Hult – Stokka                     (Rootsi)
2. Ilzinš – Pelšis                     (Läti)
3. Buus Thomsen – Jepsen    (Taani)

Ükski neljast Eesti paarist finaali, 26 sekka, ei pääsenud. Nagu ma lootsin, said MartinM-Jon küll 50% täis – kuigi napilt – ja pidid leppima 31. kohaga. Aleks-Jakob jäid veel napimalt alla 50% ning olid 36., Helina-Rao ning Hanna-Manglus jäid kaugemale, kohtadele 54. ja 55. (61 osaleja seas).

U-21 kategoorias tundus pikka aega, et mõlemad paarid, Mirjam-Rasmus ja Milvi-MartinV, saavad 26 sekka, kuid teine päev hakkas mingi hetk kulgema üle kivide ja kändude ning lõpu eel olid nad mõlemad finaalikohtadelt väljas. Viimaste jaotustega õnnestus Mirjamil-Rasmusel end siiski üle joone venitada, kuid finaalis tuli leppida 22. kohaga, Milvi ja Martin V lõppkoht oli 29/59. Esikolmik:
1. Zvezdin – Postovalov        (Venemaa)
2. Majewski – Godlewski      (Poola)
3. Alter – Streck                     (Saksamaa)

Naisjuunioride seas veetsid Johanna-Susanna kogu turniiri natuke alla 50% ja lõpuks oligi nende lõppkoht 14/20, 48,59%. Esikolmik:
1. Moszcynska – Piesiewicz  (Poola)
2. Ticha – Banas                    (Holland)
3. Wackwitz – Bruijnsteen    (Holland)

U-16 seas meil esindajaid ei olnud, seal korjasid kolmikvõidu poolakad.

Finaalidesse mittepääsenutele korraldati pühapäeval lohutusturniir, kus lõi kaasa 64 paari. Võidu korjasid inglased Shah – Illingworth, meie omadest edukaimaks osutus Aleks, kes koos paaris šotlase Nakamaru-Pinderiga (segapaaride kullaomanik) sai teise koha.

2. Aleksis Zalitis – Jun Nakamaru-Pinder(SCO)
10. Martin Vasar – Rao Zvorovski
33. Milvi Prii – Yannick von Bueren(SUI)
35. Helina Torv – Martin Maasik
40. Hanna Tuus – Manglus Lember

Edasi järgnes bridžilaager, kus lisaks bridžiturniiridele said noored tegeleda ka igasuguste muude asjade ja lihtsalt minglimisega. Muu kohta ma ei tea, aga bridžis oli selline kord, et noored segati rahvuste vahel laiali – st. seal oli säärane kord, et kõikide turniiride  (4 paariturniiri, 2 võistkondlikku turniiri ja 1 showturniir) peale kokku võisid sa vaid ühel korral mängida paaris oma kaasmaalasega. Kui sa just ei olnud lätlane – neid oli laagris palju ja mõnedki neist väga napi, umbes nädalase, kogemusega. Selle kohta rääkis keegi, et mingid noored olid näinud mängukohas, ehk siis kohalikus spordikeskuses, võistluste plakatit ja tundnud huvi, mis see on ja kas nad ka kuskil mängida võivad. Eks siis tehti neile mingi kiirkursus. Kusjuures Liepajas pidi järgmisel kuul avatama ka bridžiklubi – loodetavasti saavad nad selle asja vedama.

Võistkondlikel turniiridel eestlastel eriti hästi ei läinud (ma tõsi küll esimese kohta täpselt ei tea, sest koosseise pole juures), kuid paariturniiridel esineti väga edukalt – viiest paariturniirist võideti neli ja väidetavalt viienda võit jäi selle taha, et üks lätlane susserdas mingi tulemusega, et oma tavapärasest partnerist (kes seda mängis Johannaga) ette jõuda. Johanna igatahes lubas talt selle eest Druvas palju head ja paremat sisse kasseerida, eks me näeme.
Tulemused siis järgnevad:

18. juuli maksipaarikas – 48 paari
1. Martin Maasik – Janis Ilzinš (LAT)
2. Milvi Prii – Atis Cace (LAT)
8. Johanna Piibor – Aapo Nieminen (FIN)
15. Aleksis Zalitis – Hermanni Huhtamäki (FIN)
29. Rasmus Maide – Arttu Keisala (FIN)
30. Rao Zvorovski – Glen Falconer (SCO)
32. Martin Vasar – Lasse Mäkelä (FIN)
33. Hanna Tuus – Roberts Jaunskalze (LAT)
36. Mirjam Iher – Ariane Kane (IRE)
39. Helina Torv – Ernests Tapinš (LAT)

18. juuli kiirpaarikas maksile (lühendatud ajakontrolliga) – 40 paari
1. Hanna Tuus – Nauris Pelšis (LAT)
3. Martin Maasik – Viktors Ildeikins (LAT)
6. Rao Zvorovski – John Connolly (IRE)
9. Mirjam Iher – Josko Djilovic (CRO)
10. Johanna Piibor – Florian Weiss (AUT)
20. Rasmus Mae – Vanessa Flierl (AUT)
28. Helina Torv – Andrija Domitrovic (CRO)
31. Milvi Prii – Jason Doyle (IRE)
35. Aleksis Zalitis – Abigail Wilson (SCO)

19. juuli maksipaarikas – 46 paari
1. Hanna Tuus – Jake Milne (SCO)
4. Rasmus Maide – Gints Dreimanis (LAT)
9. Martin Vasar – Karlis Kuzis (LAT)
13. Helina Torv – Gints Freimanis (SCO)
19. Mirjam Iher – Viktors Ildeikins (LAT)
22. Milvi Prii – Michael Holzner (AUT)
25. Johanna Piibor – Ronan Valentine (SCO)
26. Aleksis Zalitis – Sophie Hermann (AUT)
37. Rao Zvorovski – Markuss Keninš (LAT)

20. juuli IMP-paarikas – 46 paari
2. Johanna Piibor – Gints Dreimanis (LAT)
6. Aleksis Zalitis – Ankush Khandelwal (ENG)
22. Martin Vasar – Alex Roberts (ENG)
27. Helina Torv – Emils Suss (LAT)
35. Hanna Tuus – Janis Ilzinš (LAT)
36. Rao Zvorovski- Elizaveta Gavrilova (LAT)

19. juuli öösel toimus ka „Midnight Fun Pairs“ – mis tegelikult bridžiga sarnanes ainult reeglite poolest ja sedagi mitte alati. 54 osalenud paari seas lõime kaasa ka meie Melliga, paarilisteks horvaadid Vjekoslav ja Matko (ehk siis meie kõnepruugis „Veiks“ ja „Matu“):
1. Rasmus Maide – Daniel Brandgaard (DEN)
3. Aleksis Zalitis – Carolina Pimenta (POR)
15. Johanna Piibor – Nauris Pelšis (LAT)
19. Martin Vasar – Gatis Prieditis (LAT)
20. Martin Maasik – Francisco Ramos (POR)
22. Lauri Naber – Matko Ferenca (CRO)
27. Meelis Kuldkepp – Vjekoslav Zepic (CRO)
40. Rao Zvorovski – Jarleth McDonnell (IRE)
41. Hanna Tuus – Milvi Prii
45. Helina Torv – Michael Holzner (AUT)
50. Mirjam Iher – Gints Dreimanis (LAT)

Nii, aga selle bridživormi idee oli selline, et koos jaotustega tuli lauda üks ümbrik, mille peal oli kirjas „aadress“ – nt. „avada enne pakkumist“ või „avada pärast pakkumist“ vms. Näiteks meie lauas olid esimesteks vastasteks Mirjam – Gints ja adressaadiks oli mu partner (Nord). Ning kui too siis pärast jaotus Mirjamile mainis, et tollel on väga ilusad ja kenad silmad ning Mirjam viisaka tütarlapsena naeratas ja tänas, siis selgus, et me oleme saanud juurde kolm tihi (Kui Nord teeb Westile komplimendi silmade kohta = 1 tihi, kui too naeratab selle peale = 2 tihi, kui lisaks tänab = 3 tihi), mis tähendab, et kaheksa tihiga lõppenud 3NT tuli välja 11 tihiga. Matkol läks see asi lihtsalt, aga teine voor läks sama jagu Melli kätte, kellel Westis istus üks joviaalne ja kerges joobes portugali noormees (alkohol oli teoorias keelatud, praktikas ilmselgelt hiiliti sellest mõningal määral mööda, kuid jäädi viisaka käitumise juurde). Mell juurdles jupp aega, et kuidas olukord lahendada, aga noh, lõõpiva olukorra tekitamine laua juures ei ole just keeruline ning sai ka tema kätte oma naeratuse ja tänusõnad. Selle peale muidugi Mell läks liiga ahneks kätte ja teades, et ta saab 3 tihi rohkem, pakkus 7♠ (iseenesest oli see kavalam käitumine kui minu partneril, kes ju ei teadnud, kui mitme lisatihiga ta arvestada saab). Teine vastane, neiu Rumeeniast, vaatas oma ♠KESx-i ja kõrvalmasti ässa – ning otsustas mitte kontreerida, kuna ta teadis, et Mell teab midagi, mida tema ei tea. Lõpuks saigi Mell oma kolm lisatihi kätte, kuid kuna leping läks viieta, siis palju see ei päästnud….

Võimalik, et seda ala võiks mõnikord näiteks seltskonnamänguna sünnipäeval proovida, ma kirjutasin naljaviluks üles ka spetsifikatsioonid, mis nendele jagudele laienesid. Neid on olnud ka muid, aga siin turniiril olid järgnevad (segastes kohtades, nt. kas „kontra on pakkumine“, toimis see, et mängijad leppisid selle lihtsalt omavahel kokku)

Jagu 1: Pärast pakkumist ja avakäiku hakkab väljamängijaks laud, kes ei näe väljamängija kaarte ja juhib mängu nii, et „käi oma kõrgeim (ülalt teine, madalaim, alt teine vms.) pada (või mõni muu mast)“. Ta ei saa öelda nt. „trumpa üle“ vms. Üldiselt kõik kaartide tugevusi muutvad asjad selgusid pärast pakkumist.

Jagu 2: Kui lõpplepinguks jääb kallismast, on ♦2 ja ♣3 täiendavad trumbid, kui odavmast, siis ♥2/♠3, kui NT, siis ♥3 ja ♦3.

Jagu 3: Igaüks võib pakkuda vaid ühe korra.

Jagu 4: Pärast pakkumise lõppu selgus tõsiasi, et „nüüd on ässad madalaimad kaardid“

Jagu 5: Mängi ilma lauata (põhimõtteliselt siis mängi jaotus visti)

Jagu 6: Lõppleping jääb samale kõrgusele, kuid ühe võrra kõrgemas mastis (NT => ♣)

Jagu 7: Nord teeb komplimendi Westi silmade kohta etc.

Jagu 8: ♣2 on jokker

Jagu 9: Pakkumine toimub nii, et kõigil on 9 kaarti. Pärast seda võtke välja ka ülejäänud 4.

Jagu 10: Pakkumist saab alustada alles teisel kõrgusel (1. kõrgus on külmutatud)

Jagu 11: Kui sul on legaalne võimalus mõne emanda käimiseks, siis pead sa seda kohe ka tegema

Jagu 12: NS võivad pakkuda ainult musti, EW ainult punaseid maste. NT-d pakkuda ei tohi.

Jagu 13: Kuni pakkumine on jõudnud neljandale kõrgusele, ei tohi keegi ei passida ega hüppega pakkuda


Jagu 14: Järgmisesse tihisse käib esimese kaardi tihi võtjast järgmine mängija

Friday, July 15, 2016

Liepaja - 15. juuli

EMil hakkasid siis pihta põhiüritused. Mina leidsin, et noori väga oma põrnitsemisega närvi ajama, jalutasin korra kohale, vaatasin, et kõik asjad kulgevad ja siis tagasi koju tukkuma.

Formaadid on sellised, et tüdrukud (ja U-16) mängivad omavahel läbi hunniku jaotusi (tüdrukutel lõpuks tuleb iga vastasega 8 jagu), U-26 ja U-21 mängivad 100 jagu kvalifikatsiooni ja seejärel saab 26 parimat paari finaali, kus mängitakse veel 50 jagu.

Kõige paremini kulges mäng U-21 kategoorias: nii Milvi-Martin V kui Mirjam-Rasmus hõljusid vahepeal esikümnes (Mirjam-Rasmus isegi esikolmiku piiril), lõpp küll päris nii hästi ei kulgenud kui oleks võinud, aga homsele päevale lähevad Milvi – Martin vastu 59 paari seas 9. ja Mirjam-Rasmus 13. kohal, protsendid on 55-56.

U-26-s on vastased teadagi karmimad ja seal meie omadel eriti hästi ei kulge. Osaleb kokku 61 paari ja meie parimad on Aleks-Jakob 30. kohaga (napilt üle 50%). Jon-Martin M on 48,35, Helina-Rao 44,24 ja Hanna-Manglus 41,45% peal.

Naiste turniiri kohta ilmselt on paslik tsiteerida Johannat (tema loal): „meil läheb sitasti ja ongi kõik“. Ehk siis 46,26% ja koht 15/20. Aga noh, homme veel 50 jagu ootamas.

Ilm on kohapeal üsna haiglaseks keeranud – vihm ja orkaanilaadsed tuulehood vahelduvad kena päikesepaistega. Ise ma tulen nüüd kaheks päevaks „koju“ ja eks kui tagasi jõuan, on näha, kas kõik paarid on omavahel juba nii tülli läinud, et enam ei mängi, või mõned ikka saavad veel hästi läbi.


Veidi olustikupilte ka:

Meie teele mängukohta jääb Janis Cakste väljak - see näeb tegelikult täitsa ilus välja, purskkaevud ja värgid, mis pimedas peaks värvilised olema. See pilt väga ilus pole, aga mis seals' ikka, läheb üles.

Tüüpiline Liepaja trammipeatus - ilusti kasse täis topitud.

Susanna on ohvri leidnud. Ohver on rahul.

Nagu näoilmest näha, siis tegelikult leidis oma ohvri ka Johanna - aga see ei mahtunud eelmisele pildile ära. Igatahes kassi silitamine on kindlasti võitlusvaimu kasvatav tegur.

Maasikule printisin ma hunniku süsteemikaarte välja, aga juuresolevalt pildilt on näha, kui palju sellest kasu oli. Igatahes kui tal nüüd midagi ära kaob, saab ta siit selle taastada.

Leidsin, et peaks "enne" ja "pärast" pildid tegema. See on siis Hanna "enne".

Olümpiakeskuse juures asub kirik. Kahjuks on see orienteerumiseks täiesti kasutu - tal pole torni.

Riia ja Turu rist. Nagu Tartus juba...

Vaade kanalile ja selle kõrval on mingi huvitav maja kogemata peale jäänud. Vist hotell

Thursday, July 14, 2016

Liepaja - 14. juuli

Esimene võistlus – segapaarikas – lõppes täna. Medalid jagunesid nii, et esikoha siad šotlased Bailey ja Nakamaru-Pinder; hõbe tuli põhjanaabritele: Fagerlund – Mylläri ja pronksi said poolakad Moszczynska – Marks. Nii et ma ei saa bridžioraaklit mängida, kuigi vahepeal tundus, et soomlased libisevad ette, siis lõpus (nad sattusid viimaseks paariks vooruks vugraphi) oli üldse õnne, et nad medalilt välja ei kukkunud. Nende viimane leping oli 3♥ kontraga kaitse, mida ei ole võimalik kaotada – kuigi  nende vastane sai sellega siiski hakkama. Kui mu arvestused paika peavad, siis selle väljatuleku korral oleks nad jäänud neljandaks… Igatahes õnnitlused!

Eestlastel läks „normaalselt“ – ei üleliia hästi, ei häbiväärselt halvasti. Tänane päev pigem kõigil paaridel ebaõnnestus ja lõpptulemused olid sellised (52 paari seas siis):

21. Susanna – Martin M        52,04%
22. Johanna – Aleksis            51,48%
25. Hanna – Manglus             50,82%
34. Mirjam – Rasmus             49,69%
39. Helina – Rao                    47,19%
45. Milvi – Martin V             42,80%

Kokkuvõttes siis hindeks „rahuldav“: vahepealne seis lubas rohkemat, kuna kolm paari olid pikalt 20 parima sees, aga ju siis kogemuste/vastupidavuse/teravuse puudus ei lubanud lõpuni oma parimat mängu näidata. Eriti hullud tundusid olevat jaotused 61-70, mis ebaõnnestusid kapitaalselt.
Ma muidugi vahutan siin täiesti lambist, ega ma tegelikult ei tea, mis laua taga konkreetselt juhtus…

Lätlastel (no kellega sa end ikka võrdled, kui mitte nendega, lõppeks umbes sama taust ja sama tase) läks laias laastus nagu meilgi: nende parim paar Ginta Garkaje – Janis Ilzinš tõusis lõpuks meie omadest ette 16. kohale, 2.-3. Läti paar olid 26. ja 27. kohal, ning ülejäänud kolm paari platseerusid tagaotsa, kohtadele 47., 48. ja 51.

Homme jätkatakse siis „põhiüritustega“ (segapaarikas oli mõeldud pigem soojenduseks) neljas kategoorias. 
U-16 klassis meil ühtegi paari välja panna ei ole. 
Naisjuunioride seas mängivad Johanna – Susanna; 
„noorte“ (U-21) klassis Milvi – Martin V ja Mirjam – Rasmus; 
„juunioride“ (U-26) arvestuses Martin M – Jonatan, Hanna – Manglus, Helina – Rao, Aleksis – Jakob.


Kas midagi oodata ka tasub? 
Ei oska midagi arvata, aga „lambist“ eeldaksin siis, et 50%+ tulemust tahaksin näha Johanna – Susannalt, Mirjam – Rasmuselt ja Martin M – Jonilt. Teistelt muidugi ka…

Wednesday, July 13, 2016

Liepaja - 13. juuli

Suvi peaks teadagi olema see aeg, mil õpetajad puhkavad – aga minu oma on seni kulgenud selles taktis, et puhkuseks saab seda nimetada ilmselt ainult tööandja seisukohalt. Nagu eelnevatest postitustest võib aru saada, siis juba juuni keskpaigas tuli mul reisida Budapesti, et kaitsta kodumaa au välismaiste kaardiladujate vastu – mis ka niivõrd-kuivõrd korda läks, pärast seda oli natuke aega taastumiseks ja eelmisel nädalal „hakkas jälle pihta“.

Kõigepealt oli reedel Eesti juunioride võistkondlikud meistrivõistlused, millele ma olin lubanud minna korraldajaks/kohtunikuks. Need õnnestusid hästi: osales 12 võistkonda (rekord), muuhulgas üks Kuressaarest ja üks Jõgevalt. Suur osa selles oli Ants Soosõrval, kes oma mõttemängude bande kaardilauda saatis ja niiviisi tekitas 4 võistkonda, aga ka ilma selleta oli täitsa viisakas üritus. Kahjuks küll midagi üllatavat ei juhtunud: medalid jagasid need võistkonnad, „kes pididki“ (õnnitlused Johanna-Aleks-Milvi-MartinV suunda, kes kolme tugevama võistkonna konkurentsis pikima kõrre tõmbasid ja kulla said); niisamuti moodustasid esikuuiku tagumise poole ka need, keda arvata oligi.
Igatahes järgnes Pärnu suveturniir, mille ma oleks meeleldi vahele jätnud, kuid kahjuks ootas üks vana võlg õiendamist – nimelt meie võistkonna A-Liiga võit oli veel tähistamata jäänud ja me teame kõik väga hästi, mis juhtub võistkondadega, kes oma edu korralikult ei pühitse. (Nendele, kes siiski ei tea, võin öelda: nad jäävad järgmisel aastal teiseks. Kehvemal juhul isegi kolmandaks!). Pühapäev ei olnud küll mu kõige lemmikum päev kaartide mängimiseks, aga kuidagi venitasime end tahtejõu najal läbi kivide ja Kändude esikohale välja. Aga see ei ole veel kõik…

Nimelt hakkasid täna pihta juunioride Euroopa meistrivõistlused. Kuigi ma pean passi vaadates kahetsusega nuutsatama, et minu osalusvõimalused jäävad 10 aasta kaugusele minevikku, olen ma siiski eesti juuniorbridžiga suhteliselt seotud – ja sestap läksin sinna noortega kaasa, seda enam, et ürituse lõpetab bridžitreenerite seminar. Siin kavatsen viibida 20. juulini (vahepealse ekskursiga tagasi sõbrale pulma ja siis taas Liepajasse), ning kui see läbi saab, jääb paar päeva taastumiseks ja jätkame Võsu bridžinädalaga. Õnneks jätkus mul tervet mõistust mitte kandideerida Iisraeli-reisile, mis peaks sellest kohe järgmisel päeval hakkama (küll neid tuleb veel) ja luban, et augustikuu veedan jalad seinal puhkamisest taastudes!

Nii, aga Liepajast. Kui keegi juhtumisi ei peaks teadma, mis see on, siis see on Läti ekvivalent Pärnule: Läti lõunapoolsem suurem sadamalinn ja põhimõtteliselt nimigi on sama: „liepa“ = „pärn“ läti keeles. Ühtegi teadaolevat bridžimängijat ma siitkandist tuvastanud veel pole, aga igatahes juhtus kuidagi nii, et juunioride EM tekkis siia.
Linn ise näeb välja väga lahe – vähemalt see rajoon, kus me oleme: täis igasuguseid keskmises vanuses uhkeid puuehitisi igasuguste nikerduste ja katustega, sekka ka mõned kiviehitised, ning mis siin salata, ka nõukogude okupatsioon on oma näotu jälje siin-seal arhitektuuri jätnud. Majadest mul väga pilte ei ole, äkki neid saab lisada Johanna.

Mäng toimub spordikompleksis, mida nad olümpiakeskuseks nimetavad. Meie elame ühes nõukogude „arhitektuuripärlis“, mis asub sellest ca 2,5km eemal – ehk siis paras hommikune jalutuskäigu distants turniirile. Linnapilt, nagu ma ütlesin, on üldiselt tore – ja mida ma pean tunnistama, siis nii palju kasse siiberdamas kui siin, pole ma kunagi varem näinud. Eilne jalutuskäik andis tulemuseks (vist) 12 looma, täna saime selle varakult täis ja (vist) jäime 15 peale minnes pidama. Nad ei tundu üleliia rääbakad ja on suhteliselt rahumeelsed, Susanna on nii mõndagi neist rahulikult paitada saanud.
Meie elamine (lisaks mulle on korteris Johanna ja Susanna) asub ilmselt viiekordse maja „lisakorrusel“ – st. korteri number (26-a) viitab, et katusealune on tehtud omamoodi penthouse’iks. Ühelt poolt avaneb vaade merele, teisel pool on mõnus pooleldi katuse all olev terrass vaatega linna kirikutornide poole. Sisustus on tipp-topp, enamvähem kõik, mis vaja on olemas. Ainuke probleem on see, et ta on viiekordse maja lisakorrus. Nimelt kui ma olen õigesti aru saanud, siis nõukaajal pidi kõrgematesse kui viiekordsetesse majadesse lifti ehitama – mille pöördtehe tähendab, et viikordsetesse ei pidanud. Seega meil ei ole seda.

Eile oli turniiril avatseremoonia, mis tehti läbi rekordkiirusel (vähem kui 25 minutit), täna algas mäng. Esimest korda minu mälu kohaselt leidsid kohtunikud, et võiks inimeste dresscode’i kallal iriseda – no ja kuna Eesti juunioridel ei ole univormi, siis meie jäime muidugi kõvasti hambusse. Tõsi, ka kohtunikud olid inimesed, peakohtunik ütles, et nad ei ole üliranged ja inimesi tagasi ei saada, ning lubati mängida ka turniiri särgis. Viimase kohta leidsid küll meie saarepiigad, et see on inetu ja nemad ei taha. Mis seals’ ikka peaks järgmiseks korraks juunioridele ka koondise särgid tekitama.

Üritus algab segapaaride turniiriga, kus osaleb 52 paari ja formaat on selline, et kõik mängivad omavahel 2 jagu läbi. Suurimad delegatsioonid on kuue paariga Läti, Inglismaa, Prantsusmaa ja üllatus-üllatus Eesti. Enne turniiri arutasime Karlis Rubinsiga, et kes võiksid siin etteotsa tulla (niipalju kui me arvata oskasime), ta prognoosis, et mõni Läti paar võiks hästi esineda ja medali saada, aga kulda pakkus, et mõni prantslane. Mina käisin välja mõtte, et see võiks olla Fagerlund-Mylläri Soomest: mõlemad mängisid Budapesti EMil kaasa, Fagerlund lahtises, Mylläri naiste koondises ja vähemalt individuaalselt peaksid tasemel olema. Eesti paaride kohta esinesin prognoosiga, et neli paari võiks/peaks 50% täis mängima, kahe puhul võib kahtlane olla.
Just neil hetkedel on esimene päev läbi saanud ja Manglus-Hanna on meie omadest parimal kohal – nad on koguni 5. Maasik-Susanna ja Aleks-Johanna (kas pole toredad tüdrukunimed, meil oleks veel mõnda –anna lõpuga neiut vaja) on teise kümne lõpus. Lätlastel nii hästi pole läinud, esimeses pooles me neid veel ei leia. Ja soomlaste ainus paar on hetkel kolmas. Nii et homme hoian siis pöialt esmajärjekorras omadele ja seejärel naabritele!

Pilte ka:

Ukse avanedes vaatas meile vastu selline kaadervärk - esimene mõte oli, et mingi sadomaso pesa


Lähemalt vaadates selgus, et tegemist on kangastelgedega, mis on kujunduselemendina kasutust leidnud. Kes kurat nad küll kuuendale korrusele (ilma liftita) vedada viitsis?

Susanna leidis neile ka praktilise rakenduse statiivina

Vaade meie korteri linnapoolsel küljel asuvale terrassile

Ja vaade, mis omakorda sealt avaneb

Liepaja on kasside linn. Johanna sobib sinna hästi. Ja kes olen mina, et mitte koos kassiga pildile ronida?

Vaade korteri aknast ranna poole. See asi seal taga on meri - aga kuna puud on lehtedes, siis me seda väga hästi ei näe.

Tuesday, June 28, 2016

Kaasaegsed pakkumistendentsid – mida mängitakse Euroopas (koondiste tasemel).

Lähtuvalt oma tähelepanekutest EMil, võtan selles postituses kokku asjad, mida ma tuvastasin pakkumises. Loomulikult olid kasutavad meetodid suht heterogeensed, kuid mingid tendentsid jäid täitsa silma.

* Hetkel on prevaleeriv naturaalne süsteem lühikese (2+) ristiga. Ehk siis 2-4-5-5. Idee on selles, et 1♦ avapakkumine garanteerib neljase ruutu ja ühtlased lehed (mõne paari puhul isegi kõik ühtlased lehed, mh 3-3-5-2), mis ei sobi avamiseks 1NT/2NT-ga lähevad läbi 1♣.

* Sellise 1♣ avapakkumise järel mängitakse reeglina ülekandeid – vähemalt esimesel kõrgusel.

* Moes on 2♦ avangu mängimine 18-19 ühtlasena: see vabastab naturali kontekstis pakkumised 1x – midagi – 2NT lehtede jaoks, mis ei ole „tugevad ja ühtlased“, vaid millel on hea tihivõtmispotentsiaal (nt. 15p hea kuuese masti ja partneri pakutud masti singliga vms).

* 2 kalli avapakkumist mängitakse pigem konservatiivsena – vähemalt kirjade järgi – aga siin on ka palju erandeid. Ogust (minmax relee) on järgnevusena aegunud.

* 2/1 mängitakse reeglina geimisundivana, kusjuures 2♣ pakkumine on kunstlik (üldiselt 2+ ristiga, ehk siis „ühtlane või risti“) ning muud pakkumised lubavad 5+ masti. Sellega koosmõjus on 1NT vastus üldiselt „poolsundiv“ – võib sisaldada kutsuvaid lehti ja partner passib ainult ühtlase miinimumiga, ehk siis lehega, millega ta ühtegi kutset niikuinii vastu ei võtaks.
Need meetodid on rahulikult ühildatavad ka ranna-ruutu süsteemiga, minu teada Nigul-Toomere mängivad seda juba pikemat aega.

* Võistlevas pakkumises mängitakse palju ülekandeid, eriti kui interventsioon toimus esimesel kõrgusel. Samuti kasutatakse palju fit-jumpe.

*1NT avang on muutunud üsna laialivalguvaks – st. avatakse sageli viiese kallismasti, kuuese odavmasti, 5422 jaotuse ja isegi singelhonööriga, tihti näeme upgrade’imisi. Põhjuseks siis selle tõkestav/heidutav potentsiaal: tugeva NT vastu pole paljudel paaridel võimalik tugevalt kontreerida või siis ei keskendu meetodid geimi leidmisele. Samuti lahendab see ära palju balansiprobleeme - ma isiklikult vihkan tõsiselt järgnevust, kus ma avan viiese kallismastiga 1 kallis ja nüüd partneri 1NT peale olen sunnitud 2NT-d pakkuma 16 ühtlasega.
1NT järgnevused on suhteliselt kirjud, tundub et konsensus ei ole pinnale kerkinud.


*Kaitsepakkumiste puhul on vähemalt „kõvad“ suhteliselt väheloovad – kõige levinum on 1♣ vastu kontra = kallid, 1NT = odavad ja 1NT puhul multi-landy.

Sunday, June 26, 2016

Budapest 2016 - 25. juuni

Lõpuks sai turniir läbi. Viimane päev möödus sündmustevaeselt: kõvematele (Bulgaaria ja Iirimaa) kaotasime, nõrgemaid (Šveits) võitsime.

See-eest nägin ära sellise üllatava asja, nagu meeldivad ja sõbralikud Bulgaaria bridžimängijad – see paar, kes meie vastu mängis oli väga toreda käitumisega. Kuigi nad mängisid natuke paremini, kui meile meeldinuks. Üldse tuleb tunnistada, et sel turniiril oli õhkkond vähemalt meie lauas väga hea, ei mäleta ühtegi ebameeldivat screenmate’i. Teiste jutust ma sain aru, et serblased olid tropid olnud, aga nende vastu me ei mänginud.

Ühe oma sümpaatse screenmate'i püüdsin ka pildile. Tegemist on Julian Pottage'iga, kes mängis Walesi koondises. Ta on mitmete bridžiraamatute autor (enamasti keskenduvad väljamängutehnika ülesannetele) ning tema kirjutatud on ka "Bridžimängija Piibel", mille eestikeelse tõlke tegi teadagi kes... 
Kokkuvõttes saime 19 võitu ja 17 kaotust ning lõpptabelis olime 368.44 punktiga (keskmine olnuks 370) 21. kohal 37-st. Mis üldiselt on natuke kehvem kui viimastel kordadel, kus me oleme olnud teise kümne teise pooles, kuid mitte midagi häbiväärset – eriti kui arvestada asjaolu, et viimasel ajal on kõik koondise paarid asju natuke kergemalt võtnud. Kui tulla tagasi turniiri alguses kasutatud termini „baasmäng“ juurde, siis sellega tundub kõik korras olevat. Lihtsalt teravusest (ja mis siin salata, päris tippudega võrreldes ka „heast“ rutiinist ja oskustest) jääb hetkel puudu. Nii et võib end headeks bridžimängijateks edasi pidada. Huvitav oli see, et tegelikult oli Eesti võistkonna vastu mängimine päris heaks lakmustestiks teiste võistkondade tugevuse hindamisel. Kui välja jätta Võidupühale sattunud matš sakslaste vastu, siis parim võistkond, keda me võita suutsime, oli 14. kohale jäänud Island. Samas meist tahapoole jäänud 16-st võistkonnast kaotasime vaid kolmele: Türgile, Venemaale ja Rumeeniale. 


Naiste-seenioride omavaheline korrespondentsvõistlus lõppes naiste napi võiduga: mõlemal võistkonnal oli 23 vooru, naiste koht oli 21/23 - 175,15 VP-d, seenioridel 23/24 161,36 VP-d. Kusjuures veidral kombel said ka seeniorid omamoodi vaba vooru – nende vastu jäi üks rumeenlane lauda tulema ja meie omadele märgiti protokolli 13:0 võit. Huvitav küsimus STK-le, kas sellise võidu eest ka meistripalle peaks andma?


Mõlemad tulemused on „nagu ikka“ – üldiselt ongi naised ja seeniorid kuhugi sabaotsa platseerunud. 

Naiste puhul muidugi on positiivne, et nad olid võistluses rohkem „sees“ kui varasematel aastatel, 22-st matšist saadi kuus võitu ja kaks viiki, ma usun, et järgmine kord näeme korralikku progressi – kui õnnestub lauda saada kolm „töötavat“ paari. Seenioride puhul on aga üllatav see, et tegemist on siiski Eesti mõistes täitsa korralike mängumeestega, kellelt võiks eeldada paremat esinemist – ilmselgelt viitab see, et Eesti püramiidi tipp on natuke kitsavõitu ja järsem kui kohalike tulemuste pealt oodata võib. Selles suhtes ootan huviga, mis hakkab saama Wroclawi bridžiolümpial, kui koondises on kaks paari selle taseme debütandid. Ma küll aiman, et ega midagi head ei saa, aga kindlasti loodan parimat.

Friday, June 24, 2016

Budapest 2016 - 25. juuni

Kõik head asjad saavad ükskord otsa – nii juhtus eile ka meie võiduseeriaga. Hommikul saime küll jagu Horvaatiast (õigemini peksid nad ennast ise), seejärel tuli vaba voor ja sinna meie hea rütm kaduski – õhtul tulid kaotused Norralt ja Venemaalt. Ilmselt vaba vooru süüdistamine ei ole küll adekvaatne, mäng lihtsalt ei kulgenud (vähemalt Norra vastu, Venemaa kohta ei oska ma midagi arvata, sest seda ma ei mänginud). Nüüd siis oleme turniiritabeli keskel väikese plussiga. Muidu olid eilse päeva tulemused ka päris omapärased ja näitasid hästi, et "kõik oskavad tegelikult mängida" - Tšehhid kloppisid hommikul Brexitist masendunud britte (haritud ja ilma näinud inimestena olid nad üllatunud ja nördinud, et hääletus nii läks, isegi vanad kurtsid üksteisele - mille peale iirlased neid lohutasid, et nad võivad alati Iirimaale kolida), seejärel medali pärast võitlevat Monacot - ning õhtul said kõvasti tappa turniiri nõrgimalt Küproselt. Üleeile kaotas Poola Portugalile impidega 0:56, Läti jälle sai eile baranka Fääri saartelt...

Naised ja seeniorid jätkasid omas rütmis, naised said kaks võitu (Iiri ja Portugal) ning kaotuse (Bulgaaria) ja on 18/23. Seenioridel oma võitude arvet kasvatada ei õnnestunud – kuigi Rumeenia vastu saadi 13 punkti, oli see tingitud sellest, et üks vastane ei jõudnud kohale ja neile pandi loobumiskaotus ning jätkavad 22/24.  

Õhtul oli meil väike istung kõikide võistkondadega ühes türgi kohas – süüa anti hästi, juua anti hästi, magustoit oli mõnus, hea ja tore koosviibimine. Pilte kahjuks lisada ei õnnestu, kuna arvuti ja fotokas on hetkel omadega riius, aga küllap tegelen sellega. Asja negatiivne külg oli, et ma üritasin jala koju tulla ja „eksisin ära“ – õigemini teadsin küll, kuhu ma jõuda tahan, aga valitud marsruut sisaldas nõmedaid nürinurkasid ja kokkuvõttes kõndisin kilomeetri rohkem kui hädapärast vaja (ehk siis 3km asemel 4km). Arvestades, et hommikul olin teinud valearvestuse ning läinud turniirile ilma sokkideta, mis tähendas jalgade ärahõõrumist, siis see oli üsna oluline vahe. Aga muidu oli ilm tore ja jalutada hea….


Täna on siis turniiri viimane päev – meie menüüs on Bulgaaria (meist kõvem), Iirimaa (meist natuke kõvem) ja Šveits (meist natuke nõrgem). Meie Leoga mängime kaks esimest vooru. Nii et varsti saab siis senine elu raskeim bridžiturniir seljataha (võrreldav on olnud vast 2000 juunioride EM Antalyas). 32 jagu veel ja siis olen vaba! J

Thursday, June 23, 2016

Budapest 2016 - 24. juuni

Turniirile minnes sai kohe selgeks, et asjad on väga hullud – tee ääres olev tabloo, mis näitab kellaaega ja temperatuuri õnnitles meid 36-kraadiga. Ja ütleme ausalt, ilm ongi nii rõvedalt palav, et isegi Triinu oli sunnitud möönma, et „ma arvasin, et mulle meeldib soe ilm, aga….“.

Päev turniiril möödus tasavägiste matšidega. Hommikul kaotasime ülinapilt Soomega – millega lõppes siis meie kuus mängu kestnud võitude seeria. Edasi õnnestus saada aga taas kolm väikest võitu – Ukraina, Tšehhi ja võidupüha krooniks Saksamaa üle ja oleme taas tõusnud 37 võistkonna seas täpselt tabeli keskele 304 punktiga 30-st matšist (17 võitu, 13 kaotust). Arvestades „suunda“ tundub mulle, et kui võistlused kestaks aasta, siis võiks niimoodi esikümnessegi jõuda. Samas on praeguseks hetkeks juba keskmine tüdimus peal ja loen omaette, mitu jaotust peab veel mängima, enne kui koju õnnestub tulla (hetkel on see 64).

Huvitava kokkusattumusena õnnestus ka naistel Saksamaast jagu saada, lisaks kaotused Rootsile ja Hispaaniale ning hetkel 18/23. Seeniorid paraku võidupüha tähistada ei saanud, alla tuli vanduda Türgile, Bulgaariale ja Hispaaniale ning jätkatakse 22/24.

Päeva keskel selgus, et kui asjad ei saa enam hullemaks minna, siis nad ikkagi lähevad seda – tegin ülalnimetatud tabloost pildigi…

Tõe huvides tuleb mainida, et ma tegin seda pilti kaks korda. Esialgu arvasin, et number 39 kaadrisse püüdmine on piisavalt muljetavaldav, aga mingil hetkel tekkis mul kahtlus, et keegi on hagu veel rohkem katla alla lükanud.

Kuna mängukoht on staadionil, on sinna alkoholiga sisenemine keelatud. Ma üritasin ükspäev, õlu näpus, vugraphi minna, aga turva tegi mulle märkuse ja no ma siis ei läinud. Eile selgus, et lisaks turvadele tuleb karta ka uksi. Nimelt üritas sisse jalutada üks Austria papi, aga ta ajastas selle nii kehvasti, et automaatne uks rammis talle külje pealt sisse ja lõi ta õlle lihtsalt käest maha.

Täna menüüs: Horvaatia (umbes nagu meiegi, aga agressiivsed elukad, nii et tulemus võib tulla täiesti seinast seina); Norra (üldiselt kõvad, isegi ilma oma Monacosse üle karanud superstaarideta) ja Venemaa (on küll saanud medaleid tiitlivõistlustelt, kuid siin on väljas mingi teise koondisega ja loksub tabelis meist tagapool). Ahjaa, ja vahepeal on meil vaba voor ka. Horvaatia vastu puhkavad Sven-Vasja, Norra vastu Tiit-Maks ja Venemaa vastu siis meie Leoga.