Monday, December 23, 2019

24. detsember - meie iga-aastast Grinchi...


Pole just eriline saladus, et ma ei ole eriline jõulude fänn, paraku aga praegusel aastaajal ei saa sellest üle ega ümber. 
Mul pole midagi kontseptsiooni vastu, et aasta lõpus võiks veeta rahuliku aja toredate inimeste seltsis (ja hästi süüa), samuti olen nõus aktsepteerima, et laste puhul on jõulud täiesti okei, aga täiskasvanute puhul on see ebamõistlikult komplitseeritud ettevõtmine. Loomulikult olen ma jõulutamisega aja jooksul kohanenud, aga ma endiselt leian selles liiga palju isiklikul tasandil ebameeldivat.

Paar nädalat tagasi hakkasin jõulude üle mõtisklema, et huvitav, kas Grinch’i nimi oli ikka täiesti juhuslikult valitud, sest minu jaoks sobib jõulude põhiolemuse kirjeldamiseks kõige paremini ingliskeelne sõna cringe. Ehk siis „midagi nii lapsikut või piinlikku, et tekitab füüsilise ebamugavustunde“. Ilmselt dr. Seussil sellist mõtet küll peas ei olnud, aga kokkusattumus on hea...
Lisaks käisin kolleegidega reedel vaatamas teatritükki „Elamise reeglid“ – ja kuigi tüki väärtuse üle võib diskuteerida (minu arust idee oli väga hea, aga seda oleks saanud paremini kas arendada või mängida), oli seal mõtteainest küll ja veel. Ei hakka seda pikemalt lahkama, aga mis mind kõige rohkem kõnetas, oli see, et (sotsiaalse) elu metafoorina kasutati seal kaardimängu. Eks ma ise olen ka korduvalt öelnud, et bridžimäng on elu mudel – selle kohta leiab lademeis paralleele – või siis vastupidi. Näidendis ei kasutatud küll bridži, vaid UNOt* - ja lisaks avalikele reeglitele, oli igal mängijal isiklik „lisareegel“, mida teistele ei öeldud, küll aga pidi üritama sundida teisi selle reegli järgi mängima ning teised pidid ära arvama, mis on teiste mängijate eriline reegel ja mängima selle järgi - ning kui see ei õnnestunud, siis järgnes trahv. Kõlab nagu suvaline sotsiaalne situatsioon.
Lisaks käis sealt läbi küsimus, et „miks on vaja mängu mängida suvaliste laest võetud reeglite järgi“ – millele pakuti välja vastus, et „iga mängu reeglid on suvalised ja laest võetud“.
Kuna näidendi tegevus toimus jõulude ajal, siis loomulikult mu mõte protsessis sealt edasi ja jõudis järeldusele, et jõulud on samuti üks selline suvaline laest võetud reeglitega mäng, kus sa lihtsalt seltskonna huvides pigem mängid kaasa, kuna nii on lihtsam...

A) „Jeesuse sünnipäev“ mind ei kõneta. Mulle küll mütoloogiad pakuvad huvi, aga ma ei võta neist ühtegi liiga tõsiselt. 

B) Pööripäeva tähistamine ka mitte – päevad lähevad pikemaks sõltumata sellest, kas me seda tähistame või ei.

C) Ajalooõpetaja kohta on mul ilmselt üllatavalt suur vastumeelsus traditsiooniliste rituaalide vastu. Ma saan aru, et paljudele on sellised asjad olulised, kuna pakuvad tuttavat ja turvalist tunnet, et maailmakord kehtib endiselt, aga need ei ole ratsionaalsed – eriti pärast seda, kui algus on tehtud ja kõik saavad aru, millega see lõppeb. Nii on näiteks mul keeruline inimestele sünnipäeval või pühade puhul helistada ja õnne soovida: mõlemal pool toru on selline ebamugav olukord, et „noh, kuidas sul siis läheb“, „pole ammu näinud“ jne. Sama hästi saaks teha vastamata kõne ja kõik oleks öeldud. Veidral kombel pole mul süümekaid VALEL päeval õnnitlemise suhtes. Siis ei ole kõik nii etteaimatav ja oodatav. Sellega haakub, et...

D) Jõulusalmid/laulud on väga cringe. Temaatika lamedusest saan veel kuidagi üle, aga suurem häda minu jaoks on see, et ma olen väga hea mäluga ja tegelikult tean enam-vähem kõiki vähegi levinud jõululuuletusi ja laule peast. Ja see tekitab omakorda „vana anekdoodi“ efekti nii kuulaja kui esitajana – tõsi, kuna ma tean oma musikaalset võimetust, siis laulma ma nii ehk naa ei kipu. Mõne vähemtuntud asja välja kraamimine mulle meeldiks, aga kui palju sa neid ikka leiad? Jõgevamaa Gümnaasiumi jõuluüritusel ma ei suutnud ennast puhtfüüsiliselt sundida ühtegi jõululuuletust lugema ja keeldusin sellest, lubades õppeinfosüsteemi järgmiseks õhtuks omakirjutatud jõululuuletuse üles riputada. Riputasin ka. Nagu näha, siis vähemalt halbade riimide kirjutamise suhtes mul psühholoogilist tõrget pole – kuigi jah, kui latt on tasemel „Oh kuusepuu!“, siis selle ületamine ei ole ka erilist pingutust nõudev. Lisaks on see olnud kasulik, kuna olen seda juba paar korda paki lunastamisel lugenud ning andnud kolleegile loa sedasama salmi kasutada. Nii et tundub, et vajadus uute jõulusalmide järgi ei ole ainult mulle omane.

E) Mis kingitustesse puutub, siis ma ei oska kingitusi ei teha ega saada, kuigi ei tegemise ega saamise vastu mul otseselt midagi ei ole. Aga ma lihtsalt ei oska. 
Kingituse valimine, kui mulle pole antud täpseid soove, on minu jaoks piin kuubis. Lisaks kui mult endalt küsitakse, et mida ma kingiks soovin (ükskõik, kas jõulu või sünnipäeva puhul), ei oska ma tavaliselt midagi tarka kosta: mul on „kõik“ olemas – kui ma midagi tahan, siis ma saan minna ja selle hankida, ning kui ma seda ei suuda, siis ilmselgelt jääb see natuke palju kalliks. Kui keegi tuleb mingi huvitava asjaga välja, siis on muidugi tore, aga teades kui energiamahukas mulle endale kingituste tegemine on, siis ma tegelikult ei kadesta kinkijaid. On siis nii raske uskuda, et parim kingitus mulle on head inimesed (nendega olen ma õnneks väga hästi varustatud) ning nende võõrustamist soodustavad produktid võtan ma  heameelega vastu?

F) Kingituste pakkimine. Milleks?

G) Kuusk. Milleks?

Igatahes on elu mu fatalistiks vorminud, seega olen ma alati valmis paratamatusega leppima ja igast asjast midagi positiivset otsima. Jõulude puhul pole kohati vaja väga kaugelegi vaadata:  söök ja puhkus. Lisaks otsustasin sel aastal ennast lõbustada ja tegin kuuendikele ühiskonnaõpetusse jõulutemaatilise ülesande – mis muidugi läheb natuke musta huumori rubriiki (Ökuli kommentaar: „nagu Dickens oleks hakanud "Gulagi arhipelaagi" kirjutama“). Kuna see on saanud väga positiivset vastukaja nii õpilaste kui täiskasvanute seast, siis jäädvustan selle siia täismahus:

"Kui eeldame, et päkapikud on ka inimesed, siis märgi teksti sees ära (näiteks alla joonides) ja kirjuta servale, milliste inimõiguste rikkumisest me saame järgneva teksti puhul rääkida!"

Jõuluvana kasutab oma kingitehases päkapikkude tööjõudu. Tagamaks vajaliku tööjõu pidev olemasolu, on päkapikkudel keelatud kingitehasest lahkumine. Tegelikult on asi viidud isegi nii kaugele, et neile on tehase territooriumile rajatud elamud, kus nad sünnivad, surevad ja elavad, pääsemata kordagi elu jooksul välja tehase territooriumilt ja nad põhimõtteliselt sunnitakse tööle Jõuluvana heaks.
Elamuteks on neid hurtsikuid muidugi palju nimetada, tegemist on pigem varjualustega, kus puudub puhas vesi joomiseks ja pesemiseks (mitte, et sellel väga vahet oleks – vesi ja õhk on tehase tegevuse tõttu tugevalt saastunud), süüa antakse neile täpselt nii palju, et nad elus hoida, seinad on hõredad ja katused niisamuti, mis tähendab, et seal on pidevalt külm  - ärgem unustagem, et Jõuluvana tegutseb kaugel põhjas.
Üldiselt on päkapikkude elu trööstitu, kuigi aasta alguses on natuke rahulikum, hakkavad ettevalmistused järgmisteks jõuludeks peagi pärast eelmiste lõppu ja nad sunnitakse tööle nõrkemiseni: sõltuvalt kuidas parasjagu vajadus on. Need, kes ei pea tambile vastu – nagu ka näiteks vigastada saanud või mõne puudega sündinud, hukatakse ja söödetakse kollile nimega Krampus.
Päkapikkudele see ilmselgelt väga ei meeldi, kuid nad ei suuda ka vastupanu väga hästi korraldada, sest igasuguse nurina puhul otsitakse nurisejad üles ja nendega „tegeletakse“ ning igasuguse kogunemise puhul ässitatakse neile põhjapõdrad kallale ning kogunemine aetakse laiale.
Päkapikkude seas on hakanud küll levima usk jumalasse, keda nad kutsuvad Grinchiks, kelle eesmärk on jõulud ära lõpetada, kuid seda saab harrastada ainult salaja, sest selle usu järgijaid kiusatakse halastamatult taga.
Ega päkapikud isegi väga ei teagi, milline oleks parem elukorraldus, sest nad pole kunagi midagi muud näinud ja selle asemel, et päkapikulapsed kooli saata, pannakse nad maast-madalast tehases tööle. 

Lisaks genereerisin sellele ühes FB lõimes „seletuskirja“:

Jõuluvana "ei tea sellest midagi", ta on ju hea ning päkapikkude sõber. Kirjeldus on pärit süsteemi algusaastatest ja kogu selle asja eest vastutab jõuluvana parem käsi, põhjapõder Adolf. Miks Adolfist keegi midagi ei tea, on see, et mingi hetk tekkis suur nurin toimuva üle, Jõuluvana viis läbi juurdluse ja tuvastas Adolfi kuritarvitused. Selle peale kadus Adolf ning tema kujutis eemaldati piltidelt (näiteks on tuntud pilt, kus Jõuluvana ja Adolf koos vaatavad heldinud näoga jääkattega kanali poole, kuid hilisemal versioonil on Adolf sealt välja toimetatud) ning tema funktsioonid võttis üle Rudolf. Tolle elukombed on... noh ütleme nii, et tal on punane nina... Allpool pilt "enne" ja "pärast" Adolfi retušeerimist.






*Kui ma väike olin, siis tunti kaardimängu UNO muidugi märksa proosalisema nimega „Küüned (perse)“, ja seda mängiti tavalise kaardipakiga, mitte spetskaartidega. Kui ma neljandas klassis paar nädalat haiglas veetsin, siis mängisime palatikaaslasega 100-partiilise matši, mis jäi 50:50 viiki. Lisamängu ma võitsin.


Tuesday, December 10, 2019

10. detsember - kas kooli- ja hindamissüsteem on ebaefektiivsed? (märksõnad: hindamissüsteem, alternatiivne andekus ja põhikoolist gümnaasiumisse minek)


Ma olen tegelikult ammu tahtnud panna kirja mitmeid mõtteid, mis mul aja jooksul tööga seoses tekkinud on – pigem üldfilosoofilisi, mitte „aga meil koolis juhtus“ tüüpi. 

Nagu eelmise postituse sissejuhatuses mainitud sai, siis on selle puhul saanud saatuslikuks ennekõike kaks asja: A) mul pole aega ja B) ma ei oska (lühidalt) kirjutada. Seega ilmselgelt oli vaja mingit tõuget, et midagigi kirja panna – ja nii veider kui see ka pole, saingi tellimuse oma arvamust avaldada.

Ehk siis tuttav gümnasist palus mult oma ühiskonnaõpetuse projekti raames avaldada ekspertarvamust teemal „haridussüsteemi ebaefektiivsus, eriti üleminekul põhikoolist gümnaasiumisse (erinevused ja valmisolek); ning kas saaks muuta kuidagi hindamissüsteemi, et see ei eelistaks ainult akadeemiliselt tarku õpilasi, sest nö teistsuguste tarkustega õpilased jäävad tagaplaanile“. Ma küll võib-olla oleks natuke ettevaatlik iseenda nimetamisel eksperdiks sellel alal, kuid arvestades oma senist saavutuste profiili oma tegevustes, ning viit aastat valdkonnas naha ja karvadega sees olemist (lisaks oman paralleelset kogemust nii gümnaasiumis kui põhikoolis õpetamisega), olen ilmselt piisavalt pädev – või vähemalt teeninud ära õiguse oma arvamus kuuldavale tuua.

Kuigi mul on kindel veendumus, et haridussüsteem ON ebaefektiivne (kunagi ilmselt sellest lähemalt ja täie teadmisega, et see on minu arvamus, mitte kindel teadmine), siis ma ei ütleks, et ülalnimetatud aspektid oleksid selles väga tugevalt süüdi. 

Kui nüüd neid ükshaaval lahkama hakata, siis:

A) Hindamissüsteem:
Mäletatavasti on hinnete põhilised eesmärgid anda tagasisidet oskuste taseme/progressi kohta ja motiveerida õpilast. PRÕKis on neid välja toodud veel, aga minu hinnangul taanduvad kõik muud eesmärgid neile kahele nimetatule. Ja igaks juhuks tuleb ära mainida, et see eeldab, et hinded on saaja jaoks midagi väärt, sest olgem ausad – mõnes mõttes oleks pragmaatiline asendada hinded arvestatud-mittearvestatud skaalaga, sest gümnaasiumikatsete ja riigieksamite ja ülikoolikatsete ajastul ei ole hinnetel vähimatki praktilist kaalu enne ülikooli, kus nende pealt on võimalik stippi saada. Kui just eesmärk pole kool medali või kiituskirjaga lõpetada (mu hinnang medalite väärtuse kohta on teadagi natuke devalveerunud, arvestades et mul juba ainuüksi Eesti ja Läti meistrikatelt on neid umbes 40 kanti, lisaks posu igasugustelt vähema kaaluga üritustelt – aga ma eeldan, et inimestele, kel on võimalus ja võimekus neid saada, see on oluline).

Minu hinnangul on Eesti koolide hindamissüsteem suur jama, kuna reaalselt räägime me kolmest positiivsest hindest ja reaalselt ühest mitterahuldavast hindest (hinnete „1“ ja „2“ puhul on sisuline erinevus praktiliselt olematu). Neist kolmest positiivsest hindest on hinde „3“ piirid niivõrd laiad – üldiselt 50-75%, et sealt mahuks põllumehed kõigi oma 101 traktoriga möödaminnes läbi sõitma. Lisaks toimub minu hinnangul kohati hinnete inflatsioon, on õpilasi, kes tajuvad hinde „5“ saamist elementaarse inimõigusena.

Kui võtta ette küsimus, kas muuta hindamissüsteemi nii, et see „ei eelistaks ainult akadeemiliselt tarku õpilasi“, siis ma tagasiside poole pealt ei näe selleks vähimatki põhjust: noortel peaks siiski säilima oma oskuste kohta adekvaatne hinnang. Erandit näen siinkohal põhimõtteliselt selles, et kui loodus on käe ette pannud, aga on näha, et inimene üritab ja annab kui mitte oma kõige parima, siis vähemalt üle keskmise, ning ikkagi natuke puudu jääb, on moraalselt õige hinnata tema pingutust „rahuldavaks“. Niikuinii see hinne tähendab, et kui see peegeldab teadmisi, siis pole nendega midagi edaspidi pihta hakata, kui need just ei parane.

Hinnete motivatsiooni tahk on samas palju keerukam: kui õpilasel ei ole võimalik oma tulemust parandada, isegi kui ta pingutab, sest mingi hetk saabub inimese võimete piir, siis on teda võib-olla keeruline innustada. Tegelikult on ka see küsimus teoreetiliselt lahendatud, märksõnaks „kujundav“ (või „toetav“) hindamine. Nii et selles suhtes hindamissüsteemi otseselt muuta poleks vaja, aga ma ei pea „kujundavat“ hindamist selles suhtes õigeks, et see võib õpilasele jätta väga väära mulje tema reaalsetest oskustest – ja kas saadav rahulolutunne mõjub egole pikas perspektiivis hästi või halvasti on ka üks kahtlane küsimus.

Minu arvates võiks hindamissüsteem olla vähemalt selline, nagu ülikoolis: 5 positiivset hinnet ja üks negatiivne. Teoorias on koolidel õigus koolisiseselt see kehtestada, kuid lõpuks tuleb see ikkagi taandada viiepalliskaalale ja seega on lihtsam sellega mitte pead vaevata (aeg ja ajumaht on tänapäeva koolis väga kallid ressursid). See annab ühest küljest võimaluse diferentseerida tulemusi ja teisest küljest pakub võimaluse pingutada parema hinde nimel juba nii madalamal kui ka kõrgemal tasemel.
Loomulikult võiks olla mingi tasemete, punktide jms. süsteem, umbes nagu arvutimängus uuele „levelile“ jõudmine, aga see on ühest küljest üksikule õpetajale väga koormav (vt. ülalkirjutatut aja ja ajumahu kohta), üleriiklikult aga nõuab väga suurt standardiseerimist – mis jälle kärbib tugevalt õpetaja autonoomiat klassiruumis.

B) Kas haridussüsteem soosib liigselt akadeemiliselt võimekaid „teistmoodi andekusega“ õpilaste arvelt?

Ei ütleks, minu hinnangul pigem haridussüsteem, eriti põhikoolis, pigem pärsib akadeemiliselt võimekaid. Süsteemi loogika sunnib 80% tööst suunama sinna, kust on oodata 20% tulemusest. Ma usun, et suvalise kooli suvaline kokkuvõttev õppenõukogu tegeleb kolm korda rohkem sellega, et leida lahendus, kuidas aidata nina vee peale õpilastel, kes on omadega tõsistes hädades – ja sageli on see kokkuvõttes tulutu tegevus.
Mis puutub „teistmoodi andekusega“ õpilastesse... Ma küll ei taibanud küsida, mida sellega täpselt mõeldakse, aga eeldan, et tegemist on mingi kindla tüüpi andekusvaldkonna avaldumisega – ja andekuse all mõistan ma ennekõike võimelisust saavutada konkreetses valdkonnas objektiivselt võttes väga kõrgeid tulemusi. „Mitmekülgne andetus“ (kui laenata väljendit Lauri Saatpalu laulust) sinna alla ei kuulu, see on õpiraskus. Ma arvan, et süsteem neid andekaid otseselt ei pärsi – teoorias on olemas ka eri tüüpi koolid, nt. Waldorf (ma küll tean, et seda kasutatakse mõnedes ringkondades suht halvustavalt, aga minu meelest ei ole teistsuguse keskkonna võimaldamisel midagi halba, sest ega üldhariduslik põhikool ei ole loomu poolest liiga tore koht), ka variant koduõppeks. Kuna hinded, nagu eespool mainitud, ei ole tegelikult haridustee jätkamisel olulised, siis võimaldab see keskenduda oma tugevatele külgedele ja leida võimaluse nende rakendamiseks, samas hoides muudes valdkondades mingit baastaset (hinne „rahuldav“ piir on niivõrd madal, et normintellektiga inimene võiks mõistliku pingutusega selle kätte saada suvalises aines). Ma olen külajuttudest aru saanud, et mu tööandjast gümnaasium võttis vastu õpilase, kes oli põhikoolis saanud matemaatikaeksami kahe, kuna see ilmselgelt ei olnud tema tugev külg, kuid oma põhiharrastusega on ta saavutanud kui mitte rahvusvahelise, siis üle-eestilise tunnustuse. No ja teistmoodi andekuse alla võime ka äkki paigutada sama kooli noormehe, kes just võitis E-Spordis veerand miljonit raha: tunnustades tema erihuvisid, leiti võimalus talle individuaalse õppeplaani rakendamiseks (see võimalus, pigem isegi range soovitus, on tegelikult RÕKis formaliseeritud) – tõsi, ma pole küll noormehega ise kokku puutunud, kuid mulle on mulje jäänud, et siin on küsimus ennekõike huvides ja valikutes, mitte akadeemilises võimekuses. Seega siinkohal ma arvan, et viga pole süsteemis, vaid kui probleemid tekivad, siis konkreetsetes inimestes: kas koolis, kes ei suuda või ei taha näha õpilase individuaalsusest tingitud vajadusi või õpilases/vanemates, kes ei ole võimeline neid normaalse dialoogi vormis kommunikeerima.

Samas ma olen nõus, et süsteem on mõne koha pealt ebaefektiivne.
Eesti Kooli – see on siinkohal umbmäärane mõiste – on süüdistatud, et see on üles ehitatud „keskmise tubli tüdruku“ vajadustele, kes teeb oma asjad kohusetundlikult ära, õpib vastavalt oma vaimsetele võimetele etteantud programmi hindele 3, 4 või 5, tundi ei sega ning ei esita (liigselt) ebamugavaid küsimusi. Mulle on küll veidi arusaamatu, miks see on „tüdruku“, mitte „õpilase“. Isegi kui me arvestame, et suurem osa koolist välja kukkujaid on noormehed, siis see vist on pigem bioloogiline, et noormeeste seas ongi suurem nii dispersioon võimekuse alal kui ka sotsiaalse staatuse saavutamise vajadus läbi riskikäitumise, samas kui neiud hoiavad pigem keskmise joone ligidale – aga siin teemas ma liigselt pädev ei ole, nii et jäägu siiapaika. Ehk siis: kui me eeldame, et igas inimeses on eelsoodumus midagi hästi teha, siis ei lase süsteem poistest seda „midagit“ üles leida ja avaldada.

Samuti jään ma kindlaks, et teadmistega hindele „rahuldav“ ei ole üldjuhul mitte midagi tarka peale hakata, kui need ei parane. Ja kui inimesel ei ole huvi aine vastu ega perspektiivi selles valdkonnas tegutseda, siis koolis omandatavaga need tõepoolest ei parane. Ehk siis tasuks tõsiselt mõelda, kas gümnaasiumis ikka on vaja nui neljaks kõiki neid „pädevusi“ taga ajada. Kogu areng on liikunud spetsialiseerumise suunas, keskmine aju lihtsalt ei jõua mitmel alal pädev olla ja renessansiaja ideaaliks oleva laialdaste teadmistega inimese jaoks on maailm lihtsalt liiga suureks ja keeruliseks muutunud. Nii nagu mul ei ole 25 aasta jooksul kordagi olnud vähimatki vajadust integraalide või lihtsustamise järgi, ei ole tavainimesel normaaljuhul sooja ega külma sellest, kas Boriss Godunov tappis Vale-Dimitri või oli see hoopis vastupidi ja miks me kaudselt seda suppi seniajani helbime. Ehk siis kas äkki peaks olema mingi „haritud inimese miinimum“, pärast mida võiks teatud ained sinnapaika jätta, kui sa ei ole sellele suunale spetsialiseerunud. See on muidugi väga libe tee, et mis see miinimum on: näiteks mina jagan möödunud reedel PISA konverentsil vestlusringi motoks olnud seisukohta, et „lugemine muudab inimese täisväärtuslikuks“ ja kirjandus – kuigi sellest otseselt mõõdetavat kasu ei ole – on hädavajalik inimese kasvamiseks; samas kui Eesti riik on ilmselt otsustanud, et humanistlik mõõde on täiesti teisejärguline, arvestades valdkonna pidevat marginaliseerimist – ja seda kõike samal ajal rahvusliku mulli puhumisega. Aga jah, efektiivsem oleks võimalus gümnaasiumis keskenduda konkreetsetele ainevaldkondadele ja teisi valdkondi tugevalt kokku tõmmata. Lõppeks: kohustuslik on põhiharidus ja võrreldes nendega, kelle haridustee piirdub üheksa klassiga (mida on ka minu hinnangul liiga palju, aga sellest kunagi järgmisel korral), ei kaotaks gümnasistid mitte midagi ka siis, kui nad edasi mingeid asju ei õpiks.

C) Üleminek põhikoolilt gümnaasiumile

Ma arvan, et siin on haridussüsteemi ebaefektiivsus selles, et gümnaasiume on liiga palju: gümnaasiumiaste võiks olla spetsialiseeritum ja tegeleda sellega, et lõpetanud inimesed oleksid võimelised jätkama akadeemilisel rajal (siinkohal jõuame taas selleni, et ma ei arva, et hindamissüsteemi poolt akadeemiliselt andekamate soosimine oleks vale) või siis spetsialiseeruma. Nagu ma olen eravestluses varem maininud, siis gümnaasium on üldiselt põhikooliga võrreldes tore koht, sest kuigi seal on õpilasi, kelle puhul tekib kohati küsimus, et „mida nad seal ometi teevad“, siis vähemalt puuduvad seal sellised, kelle puhul tekib tunne, et „parem oleks, kui neid siin ei oleks“. Aga jah, selle eelpoolnimetatud grupi puhul on mul sageli tunne, et loodetavasti aitab gümnaasium neid „inimeseks kasvamisel“ – viibitakse siiski intelligentses seltskonnas – ja võib-olla on neil seda diplomit vaja, et edasi elukutse omandamise nimel edasi õppida, kuid samas miks ei võiks süsteem olla üles ehitatud nii, et sellega saaks varem alustada? Ehk siis rohkem kesk-erit (aga samas see ilmselt suurendab segregatsiooni, mis avab teised Pandora laekad ja laiendab mõttekäiku juba väga kaugele, nii et võib-olla kunagi hiljem...)

Kas põhikoolist gümnaasiumisse üleminekul kontrollitakse valesid asju? Ma aiman, et küsimus põhineb paar kuud tagasi puhkenud ja siis visisedes vaibunud debatil põhikooli riigieksamite kaotamise üle. Arvestades, et (minu teada) ükski gümnaasium ei võta õpilasi vastu ainult tunnistuse põhjal, vaid teeb katsed või vähemalt vestluse, siis ma tahaksin loota, et see pole nii. Samuti mulle tundub, et nõuded põhikoolis ja gümnaasiumis ei ole nii põhimõtteliselt ja kvalitatiivselt erinevad – mõlemas koolis, kus ma töötan, maadeldakse laias laastus samade probleemidega. Mu isiklik tundmus on, et gümnaasium ei peaks mõnede selliste asjadega tegelema, aga sageli siiski elu dikteerib vajadused. Põhiline oskus, mis keskmisel õpilasel gümnaasiumis ja edaspidi aitab hakkama saada, on oskus õppida (seal on palju osaoskusi, mida ma hetkel lahterdama ei hakka) ja kohusetunde olemasolu, nende puudujääkide puhul aitab vaimne võimekus ja oskus mobiliseeruda. Kui need oskused põhikoolis puuduvad, siis pole mingit põhjust eeldada, et need gümnaasiumis järsku avalduvad – noor inimene on natuke vanem ja iseteadvam, elul on järjest uusi ahvatlusi – ja pigem siis ongi parem mitte raisata raha ja ressurssi karjatamisele, vaid oodata, kuni sarved on maha joostud ja inimene ise tunneb vajadust haridustaset tõsta. Ehk siis rohkem täiskasvanuharidust. Lõppeks mu enda 11-aastaseks kujunenud bakaõppe juures ilmselt mängis suurt osa see, et 17-aastaselt ülikooli minnes ma ei olnud sotsiaalselt küps ja isikuomadused, mis lasid mul lõpuks magistri cum laudega lõpetada arenesid välja palju hiljem. Magistrantuuri tegemine 7 aastaga on ka omaette teema, nagu ka teise magistrantuuri katkestamine, aga need on rohkem kategooriast „elu tingis“. Küllap ma doktorandina lõpetan kunagi...
Mis on aga haridussüsteemi ebaefektiivsus üleminekutel, on seesama põhikooli riigieksamite mittekaotamine. Olles kursis (ja sisimas osaliselt nõustudes) argumentidega, mis olid kaotamise vastu, ei saa ma kuidagi üle sellest, et süsteem on ebapraktiline. Sisuliselt dubleerib ta gümnaasiumi sisseastumiseksameid ja arvestades, et nende tulemustega edasi midagi teha ei ole (kui sa oled vähemalt „rahuldava“ kätte saanud), siis on ta ebavajalik. Ta ei tööta isegi tasemefiltrina, sest taas: 50% saada on ülilihtne ja läbikukkumise puhul on järgmine samm järeleksam koolieksamina, mille korraldavad omad õpetajad, kes üldiselt omavad õpilasega emotsionaalset sidet (tõsi, see võib olla ka negatiivne, kui õpilane on sea kombel käitunud). Ning nagu ütleb klassika: kui õpetaja vähegi oma ametit oskab, suudab ta teha küsimused, mille õpilane kolme peale ära vastab. Ma pooldan tasemekontrolli, kuid praktiline oleks, kui põhikooli lõpueksamid ja gümnaasiumi sisseastumiseksamid oleks ühildatud, neid korraldaksid gümnaasiumi õpetajad, kes siis hindaksid oskuseid sellest vaatevinklist, et kas eksaminandid on võimelised gümnaasiumis edasi õppima. Nagu irvhambad on maininud: põhikooli lõpueksamid hindavad seda, kas õpilane on selgeks saanud selle, mida õpetaja talle õpetanud on.

Ja nüüd, olles kahe tunniga välja venitanud 2100+ sõna teemal, mis mind küll huvitab, kuid liiga sügavalt ei kõneta, on aeg see postitus lõpetada, ise imestades, mis probleem mu õpilastel on, kui nad peavad kirjutama valmis kirjatüki, mille mahuks on 200+ sõna... Loodetavasti "tellijal" on mu mõtetest ka mingit kasu - aga ta on peaaegu haritud inimene ja küll ta endale sobiva välja nopib.

Saturday, December 07, 2019

7. detsember - käik PISA 2018 tulemusi tutvustavale konverentsile



Kuna ma ei armasta lühikesi postitusi kirjutada, aga pikkade kirjutamiseks sageli puudub aeg, siis plogin ma üsna harva ning kui ma seda teen, on tulemuseks paras mammut. Äkki edaspidi asi paraneb (ma olen kuidagi oma tegemistega järje peale jõudnud), aga tänane mammut on siis selline:

Eile toimus Tallinnas PISA 2018 tulemuste avalik presentatsioon, kuhu oli kohale kutsutud ka koolide esindajad - ma ei tea, kas kõigi, või nende koolide, mis valimis olid. Algselt pidi meilt sinna minema direktor, aga juhtus nii, et üleeile laekus mulle küsimus, et kas ma ise ei tahaks minna – ja kuna ma olin juba enne vaadanud, et asi on huvitav, haarasin sellest ettepanekust kinni ja vurasin Tallinnasse.

Teadupärast on viimased paar päeva kogu ajakirjandus olnud täis eufooriat Eesti tulemuste üle PISA testis. Minus pigem tekitas see teatavat muret, mida võib kokku võtta järgmiste märksõnadega:
A) "Kui Eesti haridus on maailma tipus, siis kui hull see mujal maailmas on?" (alus siis kokkupuuted "keskmise õpilase silmaringi ja õppimisharjumustega" – nii oma kogemusest kui ka kolleegide muljetest, mis ulatub ülikooli tasemele välja; ning käibetõed selle kohta, kuidas õpilaste süvenemis, lugemis ja pingutamisoskused aasta-aastalt kuhtuvad. Ma usun neid.)

B) "Kui käegakatsutavad tulemused on niivõrd head, siis on haridusministeeriumil olemas argument, et väita nagu oleks Eesti koolisüsteemis kõik kõige paremas korras, ning asjad liiguvad õiges suunas (varem me pole ju Euroopa esimesed olnud), ning seega panna kalevi alla reaalsete probleemidega tegelemise.

Etteruttavalt võin öelda, et esimesele küsimuse kohta ütles üks ettekandja kuldsed sõnad, tuletades meelde soomlaste kommentaari paarteist aastat tagasi: "Kui PISA ei oleks, ei saaks keegi aru, et meil on hea haridus!".
Teise puhul tundub mulle küll, et kaasnevas eufoorias ei ole lootagi, et kuidagi õpetajate elu lihtsamaks tegema hakatakse, vaid jätkatakse "kiida lolli, loll pingutab end lõhki" taktikaga. Mis iseenesest on kahtlemata ministeeriumi vaatevinklist ratsionaalne, kuigi pikas perspektiivis mitte väga jätkusuutlik.

Nii, aga räägitust minupoolne kokkuvõte, ehk siis see, mis mulle silma-kõrva jäi, võimalik, et ettekandjad ise oleks tahtnud rõhutada mingeid muid aspekte:

1. Minister Repsi tervituskõne.
Ilus ja ümmargune, kantud tulemustest ja et "kogu maailm tuleb küsima, kuidas me oleme saavutanud selle, et õpetajad suudavad oma tööd nii hästi ja professionaalselt teha". Ta tegelikult ütles ka paar mõistlikku asja: esikohal peesitada on mõnus, aga see ei tähenda, et kitsaskohtadega ei tuleks tegeleda; ning tuleks vaadata teisi, kes on võib-olla põrunud (pärastisest ilmnes et silmas peeti tõenäoliselt ennekõike Soomet), ehk jääb endal mõni lollus tegemata.
Eraldi märkusena lisaks ma, et ma saan nüüd aru küll, kuidas ta ministriks võis sattuda, kohapeal tundus ta jutt märksa mõistuspärasemana kui see must-valgel paberile panduna enamasti välja näeb ja ta ise palju karismaatilisem kui meedia vahendusel. Aga noh, pidupäeval ebameeldivaist teemadest ju rääkima ei pea.

2. Üldtutvustus – Gunda Tire, PISA koordinaator
Andis lihtsalt väikese üldülevaate valimist, tagasisidestamisest ja presenteerimisest. Temalt tuligi see ülalmainitud Soome võrdlus. Koolide edetabelit oodata ei ole, sest tegu on süsteemiuuringuga, kuid ilmselt on uue aasta algul võimalik saada koolidele anonüümne tagasiside kooli kui terviku kohta. "Kui kooli asukoht tabelis meeldib, pange Facebooki, kui ei meeldi, pange sahtlisse!".
Ja teine tore mõttetera: "PISA tulemustega tekib küsimus, kuidas seda presenteerida, sest eestlastele midagi positiivset presenteerida on raske!" (siin tulen ilmselgelt mängu mina...).

3. Lugemistulemused – Helin Puksand (TÜ emakeeleõpetuse dotsent)
Eesti tulemuste taga on ennekõike see, et tüdrukud loevad hästi, palju paremini kui poisid; eestikeelsed õpilased loevad üldiselt palju paremini kui venekeelsed; linnas loetakse paremini kui maal, aga vahe pole väga suur, piirkondadest on eesotsas Saaremaa ja Läänemaa (kusjuures sama oli ka muudes kategooriates), tulemused olid paremadki kui Tallinnal ja Tartul.

Mida peetakse edu põhjuseks: tervikteoste käsitlemist kirjandustundides (maailmas üldiselt piirdutakse katketega) ning propageerivaid üritusi – näiteks tüdrukute seas on lugemine hobina kasvanud. Samas 37% poistest arvab, et lugemine on ajaraiskamine. Eks see paistab ka tulemustest välja. Kuidas see korrelatsioon käivitub, et kas asi saab alguse sellest, et lugemishobi aitab teksti paremini mõista või hoopis lugemisoskused aitavad lugemist hobiks teha, on ebaselge, aga jah – küsimused olid ka lugemisharjumuste kohta, ning korrelatsioon, kes luges sagedamini sai parema tulemuse, oli ilmne. Isegi need, kes lugesid oma lõbuks ainult kuni 30 minutit päevas, said palju paremaid tulemusi kui need, kes üldse vabatahtlikult ei loe.
Muud seosed: paberil lugemine tõstab tulemusi – välja toodud arvud olid selles suhtes huvitavad, et kui õpilane väitis, et ta loeb peamiselt paberil, oli ta skoor keskmiselt 560; peamiselt digiseades sai keskmiselt 500 ning kui hinnanguliselt umbes võrdselt mõlemat, siis 530 – ehk siis arvud on nii ilusa sammuga, et näevad välja nagu ekstra valitud. Miks see nii on, arvas ettekandja, et paberraamatuga on mugavam navigeerida – lehitsemine, et tagasi tulla mingi asja juurde (või ette piiluda) toimib lihtsalt; digiseadmes see nii pole.


4. Matemaatikatulemused – Tiit Lepmann (TÜ matemaatika emeriitdotsent)

Tõi välja, et isegi matemaatika peab siiski tegelema kohati ka reaalsete teadmistega – "kui me räägime seoste leidmisest, siis mille vahel?" Lahkas Eesti tulemusi läbi ajaloolise perspektiivi ja tõi välja, et tulemuste hüpe leidis aset enne 2012. aastat, kui koolitati didaktikuid, et matemaatikasse tuleks rohkem rakenduslikke oskusi.
Matemaatikas on üldiselt poiste tase kõrgem kui tüdrukutel, seda teravama tipu pealt (nõrkade hulk on suht sama), tegelikult sarnane tendents on kõigis arenenud riikides. Soomlased olevat aastaid võidelnud, et saada tüdrukute skoorid võrreldavad poiste omaga – aga vaadates nende tulemuste progressiooni, tekib küsimus, kas see on midagi, millega tuleks tegeleda (2006 oli Soome 2. kohal, 2018 16. kohal ja skoor on langenud 548 → 507).
Eesti- ja venekeelsete taseme vahe on endiselt väga suur, aga see on vähenemas. Venekeelne õpilane on keskmiselt saanud sama tulemuse sõltumata sellest, kas õpib eesti- või venekeelses koolis.
Millised on seotud parameetrid, mis aitavad saada head tulemust:
- Kodus: vanemate haridustase ja õppimise toetamine
- Koolis: 5-6 tundi matemaatikat nädalas, õpilaste konkurentsi tähtsustamine, suurem kaasatus kollektiivi
- Isiku tasandil: suurem motiveeritus probleemi mõista, mitte lahendus leida; eneseusk, julgus soperdada ja õigus eksida.


5. Loodusteaduste tulemused – Imbi Henno (HTMi üldharidusosakonna peaekspert)

Ettekannet alustas proua minu hinnangul väga suure ämbriga – slaidile oli uhkelt kirjutatud, et Eesti õpilased on anglo-ameerika kultuuriruumis edukaimad...
Muidu oli selline ümmargune ülevaade, korduvalt tsiteeris kõrvalepõigetena Andreas Schleicheri raamatut "World Class". Leidis, et 12 aasta jooksul on tulemused olnud pigem stagneerunud (matemaatika ja lugemisoskusega on pigem paremaks läinud); ainuke kategooria, kus on toimunud areng, on eesti õppekeelega tüdrukud. Baastase on väga hea, alasooritajaid väga vähe (ehk siis "Eesti edu taga on see, et õpetajad õpetavad ja õpilased õpivad"), aga murettekitavalt vähe on tipptasemele jõudjaid.
Tõi tulemuste pealt välja huvitava fakti, et kuigi venekeelsete õpilaste tulemused on ka siin nõrgemad kui eestikeelsetega, siis võrreldes Venemaa tulemustega võime öelda, et Eestis on parim venekeelne kool maailmas.

6. Vestlusring "lugemine teeb inimese täisväärtuslikuks". Osalejad: Christina Kiik (TIKi õpilane), Helin Puksand (TÜ dotsent), Jan Kaus (kirjanik, TLÜ loovkirjutamise rektor), Karl Pütsepp (Raatuse kooli õpetaja), Tuuli Jõesaar (EPL ajakirjanik), Urmas Viilma (luteriusu peapiiskop).

Minupoolsed nopped ja koondamised:
*Sorav lugemisoskus on hädavajalik – kui oskus on madal, siis laps ei saa tunda naudingut ja ei loe.
*Koolide kohustuslik kirjandus: vajalik, et tekitada huvi, on šansse, et laps võib midagi muud juurde lugeda – samas võiks olla äkki veidi rohkem valikuvabadust õpilase jaoks. Tähtis on, et lugemiskontrollile midagi lisanduks – lugemine peab olema protsess (arutamine "kes ütles, miks ütles, mida ma arvan sellest, et ta nii ütles").
*Ilukirjanduse lugejate tulemused on paremad, sest see on rammusam vaimutoit. See õpetab lugema mitte ainult teksti vaid ka konteksti, võtma teisi inimesi sama reaalselt ja tõsiselt kui iseennast. Samuti aitab see analüüsida muuhulgas ka enda reaktsioone. "Hea raamat jääb alati põhimõtteliselt pooleli, sest sa oled sunnitud selle juurde pidevalt tagasi tulema".
*Lugemisharjumus algab kodust ja vanemate eeskujust – kui laps näeb, et see on vanemate jaoks meelelahutus, siis ei võta ta seda ainult kui rasket tööd. Mõnikord tuleb ette näidata positiivset rutiini – alustades ettelugemisest ja siis lasta juba ise. Tähtsaim on huvi ja nauding.
*Kriitilist mõtlemist (pm. allikakriitikat) on vaja mõelda, et lapsed infopaljususes säilitaksid skeptitsismi. Samas hetkel on pigem murekoht vanemad, kes tulevad ajastust, kus kirjasõna võeti tõsisemalt (sageli küll parteilist vahtu kõrvale lükates) – ja nende lapsed ei pruugi kahtlemisoskust külge saada.
*Eesti keele õpetaja on kohati nagu võõrkeeleõpetaja, sest sõnavara on pidevalt vaja arendada. Seotud sellega, et sageli eelistavad noored mitte ainult ingliskeelseid originaale, vaid ka ingliskeelseid tõlkeid eestikeelsetele tõlgetele: argumentideks siis valik, hind. Seega sõnavara kängub.
*Huvi säilitamiseks oleks vaja rohkem sõnumit, et see on oluline (meedias kajastamine); isiklik eeskuju (et lapsed näevad, et loetaksegi); kättesaadavus.


7. Eesti õpilaste heaolu ja õppimisega seotud hoiakud – Gerli Silm (TÜ)

PISA testide juurde esitati küsimusi ka õpilaste hoiakute kohta – mida nad tunnevad (heaolu) ja mida nad mõtlevad (enesetõhusus).
Üldiselt on keskmine õpilane keskmiselt rahul – rahulolu ei ole küll maailma tipus nagu objektiivsed tulemused, aga ei saa ka öelda, et nad on õnnetud.
Rohkem on eluoluga rahul pigem poisid ja pigem sotsiaalmajanduslikult paremal järjel olijad. Tüdrukud raporteerisid rohkem nii negatiivseid kui positiivseid tundeid, suurim vahe oli kurbustunde raporteerimisel (66 vs 37%); vaestel oli vähem positiivseid tundeid ja rohkem kurbust. Suurim üksikfaktor, mis oli korrelatsioonis rahulolutundega oli kuuluvustunde tajumine koolis; suurim negatiivne faktor tajutav kiusamine. Samuti selgus, et internetis viibimine on seostatav kurbuse ja õnnetu olekuga: need, kes on netis rohkem, et tunne end nii hästi kui vähem viibijad. Samas on ebaselge, kumba pidi see seos on.

Lugemistestis tuli välja selline korrelatsioonid, et parim tulemus oli neil, kes olid mõõdukal rahulolevad. Kui inimesed olid õnnetud või liiga rahul, siis nende tulemused langesid.

Mis puutub enesetõhususse ja edenemismõtteviisis, siis Eestis on läbikukkumishirm suhteliselt väike (tüdrukuil kõrgem) ja enesetõhusus (usk oma suutlikkusse) suht kõrge, aga taas on korrelatsioon selline, et parema taustaga õpilastel on see parem, samuti luges keeletaust.
Läbikukkumishirm aitas lugemistestis saada paremaid tulemusi, kuid sellega oli seotud suurem rahulolematus eluga üldiselt.
Edenemismõtteviis (ma saan ennast arendada!) on Eesti õpilastel 77%-l – ja selle seltskonna tulemused olid ka paremad.
Uuriti ka seda, kui palju õpilased ise hindasid, palju nad PISA testis pingutasid, see oli Eesti õpilaste puhul veidike üle OECD keskmise. Raporteeritud pingutus ja testi tulemus olid seoses, kuid nõrgalt.


8. Kuidas Eesti lapsed ennast koolis tunnevad – Karin Täht (TÜ)

Võrreldes teiste arenenud riikidega suht-koht keskmiselt, erinevused olid nii positiivses kui negatiivses võtmes üsna väikesed (suurim üksikerinevus oli, et distsipliini hinnati paremaks). Koolide puhul igasuguste faktorite tajumine kõikus tugevalt üles-alla – seega ei saa suuri ja väikeseid koole lahterdada suuruse järgi, vaid selle järgi, mis seal ikkagi sees toimub, seega on koolil endal väga palju ära teha, et õpilased end hästi tajuksid.
Kui õpetaja on entusiastlik, siis tajuvad õpilased, et neid toetatakse ja see aitab kaasa ka kooli kuuluvuse tundega; need keda kiusatakse, ühtekuuluvust ei tunne. Nende kahe faktori (õpetaja entusiasm ja koolikiusamine) tajumises ongi väga suured erinevused koolide vahel ja ka keeliti.
Nagu tavaliselt siis kõrgema staatuse ja eesti emakeelega õpilased tunnevad end koolis palju paremini.

Korrelatsioon tulemustega oli selline, et parema koolikliimaga koolides olid ka paremad funktsionaalse lugemise tulemused. Kõige rohkem mõjutas heade tulemuste saamist sotsiaal-majanduslik staatus, halbasid tulemusi puudumised, hilinemised ja kiusamise tajumine (taas muidugi ei tea, kumba pidi see ring käivitus).


9. Kas nutt taskus teeb nutikaks? - Birgy Lorenz (TTÜ)
Uuriti ka laste nutiharjumusi ning IT vahendite kasutamist tundides.
Praeguseks on need vahendid juba üldkasutatavad, aga ei pruugi jõuda alati kõigi õpilasteni, või kui, siis mitte parimal moel.

Üldiselt leiti, et õpetaja, eriti õpetajaga koos asjade tegemine on oluline: "digiülesanne kodutööks" lähenemine ei toimi, sest lapsed omapea tegelevad pigem meelelahutusega ja seega ei saa neid omapea netti lükata – tulemused ei ole head. Toimivad asjad siis, kui nad sotsiaalmeedias üritavad koos asju teha, aga need, kes üksi jäetakse, kipuvad hätta jääma. Üldiselt siiski on lapsed väga passiivsed, koolitööde jaoks pigem ei surfata, lahendeid ei panda üles veebikülgedele jms (ettekandja tõstatas küsimuse, et kas me õpetame klikkijaid või arendajaid, ja arvas et pigem tundub, et klikkijaid)

Koolid peaksid hoolt kandma, et oleks olemas netiühendus (sageli ei pruugi kooli Wifi "välja vedada"); et lapsed oleks haridusliku sisuga; et lastel oleks vajalikud pädevused ülesande tegemiseks ja et tehnika oleks ka töökorras (mitte ei sõltuks laste varustusest).

Rääkida võib nutilõhest: mõnedel õpilastel ei ole juurdepääsu internetile, seega ka vajalikke oskusi. 82% õpilastest leiab, et internet on küll hea allikas – aga seda leiavad peamiselt need, kellel on head tulemused. Kellel ei lähe ka muidu hästi, ei leia netist infot üles ja info pole neile ka väärtuslik..
Nutisõltuvuse puhul: kui õpilane on tööpäeval 4+ või nädalavahetusel 6+ tundi netis, siis on see murekoht, kuna tulemused kipuvad neil olema kehvad. Samuti kipuvad netti pigem need, kes on õnnetud või nõrgad – akadeemiliselt võimekad sinna väga ei kipu. Tundub, et netis jagavad sisu need, kellel on muidugi midagi "viga" – või siis vajadus tähelepanu järgi, kuid puuduvad oskused ja võimekus saada seda muul moel, kui netis "möllates".

10. vestlusring "õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib" – Urmo Uiboleht (Koolijuhtide ühenduse esimees), Ene Nobel (Viljandi RG), Kristiina Tukk (FCR Media AS tegevjuht), Marcus Ehasoo (Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees), Eve Eisenschmidt (TLÜ koolikorraldus), Maie Kitsing (HTMi välishindamine)

Minu nopped ja kokkuvõtted:
* Väikse lapse õnn on vedamise asi: väga palju loeb esimene klassijuhataja. Tähtis on julgustav ja positiivne tagasiside, mis ei annaks hinnanguid ega sildistaks last. Laps tuleb kodust kooli oma väärtustega ja õpetaja peab olema selline, kes suudab vastu võtta ja turvatunde tekitada ka lapsel, kellel on teistsugused väärtused. Parim motivaator on õnnestumise kogemus.
Selle, kas koolis on hea olla, tunnevad ära ka õpilased, see algab juba sellest, kas nad võivad koolis olla ja kuidas nad tunnevad end õpilaste ja õpetajatega suheldes.
Õpilased panevad õpetajate kannatuse sageli küll proovile, aga tihti on sellel palju sügavam põhjus, enamasti kodu.

* Miks rahulolu on madalam kui tulemused: nii õpilased kui õpetajad on närvilised, kuna ei ole teada "mis juhtuma hakkab". Sageli pole eksimisõigust ei koolijuhil (Kiviõli) ega õpetajal (lastevanemate surve), see pärsib katsetamisjulgust – ja kui õpetajal seda pole, siis see kandub edasi õpilastele
Kui õhkkond pole hea, pole inimestel motivatsiooni õppida või töötada – aga ühiskond ei ole haridusele järgi tulnud, kõik, eriti lapsevanemad, on oma arust eksperdid ja ei lase õpetajal oma tööd teha.

*Õpetajate ja õpilaste rahulolu tuleb käsitleda koos (siin olid eriarvamused, kummast asi alguse saab, aga konsensus, et need mõjutavad kõiki). Suvi ei peaks õpetaja jaoks olema see "aeg, kus me puhkame närve". Saabuva õpetajate puuduse ja õppeprotsessi laienemise kontekstis võib eeldada, et kool muutub avatumaks, kaasatakse lapsevanemaid, asutusi, õppekohti, konkreetseid kursuse andjaid.

*Õpetajate rahulolu mõjutab pigem vaimne ja emotsionaalne kurnamine: kontaktide hulk, mis õpilasega kaasa tuleb (pere, vanavanemad, kärgpere probleemid jms) on suur ja väsitab õpetajat. Kui Eesti edu üks pant on toetav hindamine, siis ka see on energiamahukas.

*Suund on kooli autonoomia ja kaasamise suurendamist (vastandina kontrollile ja segregatsioonile). HTMi esindaja väitis, et Eesti kool on juba maailmas üks autonoomsemaid, aga tuleb arvestada, et eksperimentides ei tohi kannatada laps.

*Mis võimalusi on koolil päriselus, et last motiveerida: emotsionaalne tugi ja turvatunne (aga samas, kas see on lisaülesanne ja kas see kajastub tööaja arvestuses ja palgas?). Inimesed ei mäleta kunagi, mida sa ütlesid, kuid jätavad meelde, mida nad tundsid.
Mis eristab head õpetajat keskmisest õpetajast on oskus küsida suurepäraseid küsimusi: mis äratavad uudishimu, tekitavad mõtteid ja panevad kaasa mõtlema.

*Kuidas parandada heaolutunnet: Eesti laps ei saa koolis olla õnnelikum kui täiskasvanu väljaspool. Kõik rahuloluküsimused näitavad, et eestlaslikult jäetakse alati ruumi. Hea oleks kui õppeprotsess näeks välja nagu korteris remondi tegemine: sul on eesmärk, probleem, oskused ja vahendid, sa lähened asjale metoodiliselt ja kui asi on valmis, siis hindad, kas tulemus on rõõmustav, või tuleb minna uuele ringile. Kaunite ja uhkete struktuuride asemel rohkem pragmaatilist lähenemist. Muutusi ei tohi karta ja vältida, vaid neid tuleb selgitada ja kommunikeerida, et suurendada kaasamist. Rohkem selgitada koolisiseseid protsesse. Hea oleks, kui inimesed võiksid teistele esitada küsimusi, eriti küsimust "Miks?" ja teine pool ei võtaks seda rünnakuna, vaid võimalusena seletada ja argumenteerida.

* Õpetaja õpetab last ka siis, kui ta astub kooliuksest välja. Üle tuleb saada stereotüübist, et õpetaja ja õpilane on vaenlased, tegelikult võiks teha probleemide puhul koostööd ja dialoogi ning näiteks pöörduda ühiselt juhtkonna poole. Eesmärk peaks olema, et õpetajad päriselt tahaksid seda tööd teha, mitte lihtsalt ei teeks.

11. Vastuvõtt.
Suupisted olid head.

Saturday, August 10, 2019

Võsu bridžinädal 2019

Mõtlesin, kas tasub selleaastasest Võsu bridžifestivalist kirjutada või ei, seda enam, et selle lõpust on juba ligi nädal (ja algusest ligi kaks nädalat) möödunud, aga leidsin, et kirjutan ikkagi. Lõppeks on mul siiski täiesti mitu tuttavat, kes bridži ei mängi ja seetõttu ei pruugi minu toimetamistega kursis olla - ja sel aastal sai siis likvideeritud veel üks lünk bridžialases CV-s, lõpuks õnnestus võita Eesti segapaaride meistrivõistlused. Mänginud olen ma neid juba päris palju, medalisaak on olnud lahja: üks hõbe (Triinu Viilupiga) ja kaks pronksi (Eve Harju ja Maarja Orasega), viimane neist jääb ka kümne aasta taha - kusjuures mõnikord on mul olnud täiesti asised partnerid, peamiselt Maarja (vahepeal olen meelega mänginud natuke nõrgemate noorte daamidega). Selleaastane tiitel tuli kuidagi lihtsalt ja rahulikult, istusime laua taga maha, hoidsime kaarte käes, mõnede pisivigadega, ning kui vastane näpu suhu pistis, siis hammustasime - lõpuks selgus, et võitsime ära mõlemad sessioonid ja  loomulikult ka kokkuvõttes, ligi rohkem kui 4%-se edumaaga (ehk kaks jagu jäi varuks). Teiseks platseerusid külalised Venemaalt, Eesti meistrivõistluste hõbe-pronks kujunesid väga "koondiseliseks" - hõbeda said Hendrik - Johannaga ja pronksi Pihel-Indrek - ehk siis Lissabonis segatiimidel Eestit esindatud tiimi maksimaalne kontsentratsioon (seal mängis Hendrik Irenega, keda polnud Võsul).

Segakate esikolmik

Muudest turniiridest õnnestus hästi võistkondlik, kus me Leoga mängisime mõlemal päeval väga head ja mis peamine, õnnestunud bridži ning koos Sveni-Vasjaga saime esikoha. Tundub, et esimene voor olid tiimid paigutatud kuidagi reitingute järgi, sest kuidas muidu seletada, et meie istusime 1. lauas peremeestena, 2. lauas oli seal Pärnu (Oja-Maripuu, Kõivupuu-Tenn) ja 3. lauas Vürst (Triškin-Kalma, Karpov-Linnamäe). Kui 11 vooru oli ära mängitud, siis täpselt sellises järjekorras esikolmik lõpetaski.

Ilmselgelt sai määravaks suurmeistrite arv: esimeses kahes tiimis oli neid neli, kolmandas kolm, ainuke mittesuurmeister pildile ei ilmunud, kaugemates vähem.


Esmaspäevasel ja kolmapäevasel paarikal mängisin paaris Maarjaga, esmaspäeval mängisime natuke üle keskmise, kolmapäeval kippus ka nii minema, kuid viimases voorus viiendal laual mängides anti mulle kätte kaart, kus ma nägin, et "kõik" pakuvad selles jaotuses slämmi - ja kuna kõik ässad olid olemas, siis oli see täpselt ideaalne jaotus selleks, et üritada viimase vooruga viiendalt laualt esikolmikusse tõusta. Tellisin siis suure slämmi, mis tuli mõõduka õnne ja ettevaatliku mänguga välja. Õnnetu vastane küsis, et mis ma prognoosin, kui paljud saalis selle ära pakuvad, ma arvasin, et umbes neli lauda seitsmeteistkümnest. Selgus, et mul oli õigus, väikese lisanüansiga - ülejäänud kolm väljamängijat kaotasid selle lepingu (jaotuses siiski üks kari oli). Kahjuks ühel juhul kaotati meie lähikonkurentide vastu, nii et jäime ühe IMPiga ikkagi neljandaks.
Esmaspäevane paariturniir pakkus ka ühe üliüllatava tulemuse. Sokutasime paaris mängima Mairi ja Alberti - ehk siis inimese, kes väga palju ei mängi ja tuli Võsule ennekõike plaaniga logeleda ja paariteistaastase noormehe, kes mängib isukalt, kuid pole seda väga kaua teha jõudnud. Kui tolm oli hajunud, siis selgus, et nad on saanud kolmanda koha!
Laste- ja ulmekirjanik proua Tempel suudab lastega ulmelisi tulemusi välja mängida küll!

Autasustamine oli küll pihta hakkamas varem, kui Mairi kohale jõudis, õnneks läks täitsa mitu minutit, et õnnitleda Eesti värskeimat suurmeistrit, kelle jaoks sellise au saabumise jaoks oli tunnustus juba mitu aastat varem valmis mõelnud - kuldne suutropp. Pildil siis suu(r)meister Tenn värske tunnustusega


Individuaalsetel meistrikatel ma tavapäraselt ei osalenud, seal üllatas võiduga Mati Nirgi, aga midagi kommenteerida ma küll ei oska.
GP-paarikaid mängisin Leoga, me ei mänginud väga halvasti (v.a. ühes jaotuses), aga mitte väga õnnestunult, seega sain kaks tüngakat: esimesel sessioonil ja kokkuvõttes jäime sajandike mängus mõlemal juhul neljandaks. Eriti närvesööv oli see kokkuvõttes - enne turniiri viimase jaotuse sissetulekut olime täpipealt viigis Triškin - Kalmaga, kuid viimane skoor oli soodsam neile... Esikoha korjasid Hendrik-Taavi, kes võitsid kolmest sessioonist kaks, kusjuures ühe niimoodi, et viimases jaos proovisid mängida ilma ässata 7NT-d, mis kohe avakäigust taha korjati.

Paarika võitjad. Peaks ka hakkama nende kaitsepakkumisi 1 risti peale mängima, mitte et ma arvaks, et need väga head on, aga kaose tekitamise huvides....


Kolmandast sessioonist tasub äramärkimist, et teise koha sai U-20 paar Jasper-Raigo, Jasper on vist pigem U-12, kui U-20...
Raigo-Jasper põhitegevuse juures


Nädala kokkuvõttes, nö. juustupunktides sain oma seni parima, ehk siis 2. koha, tõenäoliselt maksimum, mida ilma individuaale mängimata võimalik on saada. Esikoht polnud sel aastal isegi teoreetiliselt käeulatuses: Sven-Vasja võitsid nii esmaspäevase kui mõlemad teisipäevased turniirid, lisaks koos meiega ka võistkondliku, ning Sven sai individuaalsetel meistrikatel hõbeda, võites ühe sessiooni. See muidugi võib seletada, miks ma teiseks tulin, kuna ta korjas ära nii palju suuri punkte....

Nädala jooksul suurima noosi rabanud mehed...
... ja naised (Johanna ja Maarja jäid napilt kümne seast välja)

Bridživäline melu oli taas tavapäraselt mõnus: grillitud vorstid, vein, rõdul tiksumine (ja magamine), lugemine ning rattaga mängukoha vahel edasi-tagasi saalimine. Võtsin kaasa ka mingeid raamatuid ideega, et "äkki pakuvad kellelegi, eriti Mairile, huvi" - selgus, et tegin hea valiku, ära minnes lükkas Mairi need kõik kotti.Kuna ilm oli suhteliselt jahe, siis jäi minu jaoks ära tavapärane stressiallikas, kus kõik lähevad merre ujuma, aga minu jaoks on vesi liiga külm (sest külm oli kõigil), seega ei pidanud ma ennast kuidagi kõrvalejäetuna tundma. Ahjaa, tegelikult ma jõudsin siiski ka merre, isegi kahel korral - nimelt pühapäeval enne turniiri oli temperatuur isegi minu jaoks sobilik.

Viimasel päeval rõdul tiksudes suutsin isegi kokkulepped tulevikuks teha: Katiga leppisin kokku, et 2023 mängime segakaid; Mairiga leppisin kokku, et 2039 tuletab ta mulle meelde, et ma lubasin individuaali mängida (sel ajal ilmselt mängib juba nii palju minu poolt õpetatud inimesi, et ma saan aru, mida keskmine bridžimängija mõelda võiks) ja Mirjamiga leppisin kokku, et ma mängin temaga paaris tema esimest seeniorturniiri (kui seenioride vanus kehtima jääb, siis see on 2059, aga ma kahtlustan, et natuke veel nihkub). Eloga vist jäi üldine kokkulepe, et "kunagi mängime midagi" :)

Tõenäoliselt kõige kenam laudkond turniiril

Nii et järgmisel aastal jälle ja kõik, kes seni pole jõudnud või selle aasta vahele jätsid, roomaku kohale, Võsul on endiselt tore!

Sunday, July 21, 2019

Autotripp Lätimaale

Kuna Riia-Tartu vahet on elu jooksul vast ligi sadakond korda sõidetud, aga kunagi pole olnud mahti kuskil peatuda (eriti piinlik ajalooõpetaja puhul, eks?), siis otsustasime kasutada suvist aega ja ilusat ilma, et natuke Lätimaad avastada. Sai siis visandatud plaan, et sõita ühel päeval Siguldani, tee peal mõned vaatamisväärsused võttes, ööbida seal ja järgmisel päeval tulla tagasi Haanja kaudu, sest ma olen ilmselt üks väheseid eestlasi, kes on käinud küll Suures Kanjonis, kuid mitte Suurel Munamäel. Sigulda-õhtuks küsisin healt sõbralt Karliselt, et kas mingi õhtuse sõbraliku bridžimängu jaoks ka käpad ja aja leiab (no mida hotellis ikka niisama passida, eks?) - ja ta vastas, et võime hoopis talle külla tulla, tõsi, talle sobiks ainult laupäevane õhtud. Seega lahenes siis ka küsimus, "millal?", loomulikul teel, eriti kui selgus, et lisaks muudele headele asjadele teatas ka ilmateade, et kõik on turistitamiseks imeilus: ca +24 ja päikeseline.

Asusime siis teele, esimene peatus Valmiermuiža söögikoht, mida mitmed tuttavad on kiitnud. Oli küll head (ja ilusad) söögid.

Eelroaks pasteedivõileib+ ja loomulikult kohalik õlu. Maarja võttis võililletooniku, keegi pidi ju autot ka juhtima!

Natuke Valmierast edasi asub kohake nimega Rubene, mille kohta Silja Paavle andis mulle karmi käsu, et sealt tuleb läbi põigata ja kohalikku kirikut väisata. Nimelt olevat seal tegutsenud Läti Henrik (ja väidetavalt ka sinna maetud, kuigi tõestatud ei ole). Tehtud.

Selline väike armas kirik...

Edasi tuli koht nimega Straupe, kus tee ääres on vinge torn, mille kohta ma olen alati mõelnud, et "tea, mis seal tegelikult on". Selgus, et tegemist on mingi kompleksiga, milles on koos mõisahoone ja kirik (kusjuures torniga pool on mõis). Mõisas asub narkoloogiahaigla, kirik on kirik. Narkosse me igaks juhuks sisse tungida ei üritanud, kirikust käisime läbi, kirik nagu kirik ikka. Huvitava aspektina tuleb mainida, et seal kubises kassidest, sellised ilusad hallid poolhäirimatud triibikud.

Pilt sisehoovi pealt

See hall ollus vaatas meid natuke etteheitva näuga, kui me tema oleskelu oma kohalviimisega häirisime. Trepi peal oleval luugil on all auk, sealt vaatas vahepeal välja ka teine kass, aga sellele me pihta ei saanud.

Järgmiseks võtsime ette Turaida, kus me teadsime olevat vinge kindluse. Selgus, et seal on rohkemgi - Kuigi kindlus oli kahtlemata põhiline vaatamisväärsus, siis on sinna tekitatud  vabaõhumuuseumi ala koos erinevate mõisa-ajastu hoonete ja inventariga. Tõsiselt muljetavaldav kompleks ja kindlasti tasub minna. Mis sealt veel meenub, on veider parkimine: sildi järgi oli tegemist tasulise parklaga, kuid kui me sinna läksime, ei leidnud kuskilt parkimisautomaati ega midagi. Kehitasime siis õlgu ja jalutasime muuseumisse, kus öeldi, et tegelikult on seal mingid helkurvestidega tegelased, kes peaksid meid üles leidma. Maksime parkla eest muuseumi kassas ära, aga lõpuks keegi meie vastu huvi ei tundnudki...
Turaida linnuse peatorn

Ja vaade peatornist linnuse hoovile

Edasi läksime Siguldasse, kus õhtuses kavas oli jalutuskäik läbi kesklinna koos Karlise pere ja koeraga. Linn jätab hästi ilusa ja avara mulje, iga nurga pealt on võimalik hankida maalilisi vaateid Gauja orule ja lisaks on ka seal renoveeritav keskaegne kindlus. Ühesõnaga väga tore linnake, kui välja jätta fakt, et kohalikus poes oli müügis ainult üht toonikut, mis oli selline, et ma ei teeks ühelegi džinnile midagi sellist, et segaks seda sellega.
Õhtu lõppes kaardilauas, kus kohalikud panid koduplatsieelise maksma.

Sigulda linnuse varemed. Nagu näha, hoopis teine materjal, kuigi linnused on üksteisele väga lähedal, ühest näeb probleemideta teist.
Järgmisel hommikul jätkasime veel Sigulda avastamisega - meid viidi loodusrajale, kus kõigepealt tuli laskuda alla paljandi ja koopa juurde ja siis üles tagasi Paradiisimäele, mida kutsutakse ka nimega "Kunstnikemägi", sest see olevat olnud üks kunstnike meeliskohtasid, kus ilusaid panoraamvaateid maalimas käia. Vaade oli muidugi tõesti tavapäraselt vinge.

Peale korralikku laskumist jõudsime paljandis oleva koopani.
Vaade Koiva jõe orule, nähtavus pidi olema ligi 15 km.
 Pärast väikest grillipeatust võtsime järgmiseks sihiks Cesise (ehk siis Võnnu) lossi - jälle koht, kus ma kogemata kombel kunagi ei ole käinud, jälle üks huvitav ja vaatamisväärne asi (kuigi Turaidale vastu ei saanud). 

Cesise lossitorn

Ja vaade sama torni katuselt linnusele

Ja lõpuks siis sõit Eestisse üle Muraste piiripunkti, eesmärgiga jõuda Suurele Munamäele. Ma ei olnud kunagi varem sõitnud Smiltenest kirde poole - ja ütleme nii, et kui vajadust ei teki, siis ilmselt ei sõida ka, see oli üks hästi igav teelõik: pikk ja sirge ning mingid väljad vasakul ja paremal... (tõsi, pluss oli, et liiklust oli minimaalselt), huvitavaks läks alles Eesti piiri lähedal, kui hakkasid tekkima mäed. Terava elamuse saime ka, kuna bensupaak sai üsna tühjaks ja juba mingid kilomeetrid enne Haanjat väitis, et olemasoleva sisuga saab läbida null kilomeetrit. Ma õnneks olen kursis, et ta sellel teemal kipub valetama, aga mägistel teedel tekkis teatav mure, et seekord võib aparaadil õigus olla. Õnneks ei olnud, Munamäeni jõudsime ilusti kohale ja sealt Võrru läks juba allamäkke, vast oleks niisamagi elektrimootori abil kohale veerenud. Nüüd siis on see ka tehtud ning poolteist päeva ning 35 000 sammu pärast reisi alustamist jõudsime tagasi koju, väsinud ja õnnelikena.

Eestimaa katusel

Saturday, July 13, 2019

Juunioride EM ja võistkonna Druva 20. juubel - lühikokkuvõte

Vahepeal toimusid Norras Euroopa juunioride meistrivõistlused, kus Eesti osales kahe võistkonnaga - U-26 ning U-16 vanuseklassis (kokku on neli kategooriat, lisaks nimetatutele veel U-21 ning naisjuuniorid U-26). Kokkuvõttes võib minu hinnangul mõlema koondise osalemist hinnata korralikult rahuldavaks - võib-olla "pisikeste" oma väikse plussiga.

Kuigi ma sel korral ise kaasas ei olnud - üritan natuke omi otsi koomale tõmmata ja veidi bridžiga ka tarbijana tegeleda - siis olles asja ja inimestega seotud persoon, jälgisin mõlema koondise käekäiku huviga ning elasin laekuvaile tulemustele kodus kaasa. Ega see kohati väga kerge ei olnud, eriti kui mängu kanti üle internetis ja ma nägin kõiki liigutusi, mis tehti (mõnikord on parem, kui sa ei tea, mil viisil on laekunud pealtnäha normaalne tulemus...).

Eesti delegatsiooni ametlik pilt - ees U-16, keskel kaptenid Mell ja Tõnno + Susanna, taga ülejäänud U-26


Ilmselt enamik on tulemuste ja detailidega end mingil viisil kurssi viinud, aga siin on siis minu distantsilt tehtud lühike kokkuvõte toimunust.

Alustan U-16-ga (Jasper Vähk, Albert Pedmanson, Herman Pedmanson, Trevor Mäe, Tõnu Uustare). 
7 võitu, 1 viik, 9 kaotust, keskmine skoor 9,1 VP matšist, lõppkoht 13./18.
Butlerit on keeruline rehkendada, kuna mängiti erinevates kombinatsioonides ja mul on tunne, et võistluste lehekülg ei arvesta vähemlevinud variante, aga kõige edukam kooslus selle järgi oli Trevor-Jasper, kes 48 jao pealt teenisid 0,69 plussi jaotuse kohta.

See võistlusklass on Melli pet project (mille juures tasub ära mainida ka entusiastlikke vanemaid, eriti Tõnnot ja Peepu). Eesmärk on õpetada mängima juba natuke nooremad inimesed, kui see seni Eestis tavapärane on (varem õppisid inimesed mängima reeglina ülikoolis, viimasel ajal gümnaasiumist) - loogika siis selles, et kes varem alustab, võib kaugemale jõuda. Seega Mellil, kes tegeleb nooremate algajatega, küpses mõte, et isegi kui poisid rangelt võttes ei ole väga tugeval tasemel, siis on tal olemas tore seltskond, kes on peaaegu kõik U-16 vanuses ka kahe aasta pärast ja mõtestatud tööga võiks proovida sel ajal medalit sihtida. Seega punt läks töösse, kuigi viiest mängijast neljal on siiski suhteliselt väikesed kogemused - ja tuli välja, et vähemalt tulemuse mõttes nad kindlasti häbisse ei jäänud, otse vastupidi, turniiri alguses püsiti isegi esiotsa kannul. Kas see oli tingitud väiksest sportlikust õnnest, lihtsamatest vastasest, või millestki muust, ei olegi tähtis, aga nende progressi jälgimine pakkus palju positiivseid emotsioone. Kuigi lõpuks tuli taanduda (väsimus?), ei ole sellest katki midagi. 
Mida tähele võis panna, et esimese otsa võistkondade käest saadi tappa ja tagumist võideti - mis ühest küljest kõlabki täiesti normaalse ja loogilise asjade käiguna juba definitsiooni poolest, kuid teiselt poolt võttes jäädi ikkagi alla neile, kes olid rohkem harjutanud, kokku mänginud ja tõenäoliselt ka vanemad (see paar aastat küpsust võib selles vanuses päris suurt rolli mängida). Üks huvitav aspekt on veel, et kuna poisse oli viis, siis mängiti natuke segatud paaridega ja kuigi mängiti pm. sama süsteemi - minu hinnangul hästi natuke ebavajalikult keerulist - siis võib see teatud määral loksutada toimuvat. Aga ilmselgelt pole see praegu väga oluline. Mis mulle veel silma jäi, oli see, et meie poisid olid reeglina kõige aeglasemad mängima, st. reeglina olid viimaste seas, kes vooru lõpetasid. Tõenäoliselt on see hea märk, et asju võeti põhjalikult.
Tulemustest ja mänguklassist pole ilmselt absoluutskaalal hetkel midagi väga arvata, eriti kuna ma ise kohal ei viibinud, ilmselgelt teatud rutiin jääb puudu ja see toob kaasa veidraid skoore, näiteks ilmselge geimijõuga kahe ruutu mängimine või mõne sellise lepingu kaotamine, mille puhul ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas see on võimalik...

U-26 koondise saldoks jäi 10 võitu, 12 kaotust, keskmine VP saak matšis 8,9  ja kohaks 14./23.
Butler:
Tiit Hendrik Piibeleht - Rasmus Maide +0,43
Martin Vasar - Susanna Laan -0,36
Mirjam Iher - Rao Zvorovski -0,69

Kui resultaadile otsa vaadata, siis ainult selle põhjal ei saa midagi halba öelda: kaks aastat tagasi sai sama seltskond, kus Martini-Susanna asemel oli teine Martin Manglusega 27 võistkonna seas 21. koha, natuke kehvema keskmisega. Samuti õnnestus edestada Lätit ja Austriat. Miks nende edestamine tähtis oli: kuna Eesti on bridžijuuniore eksportiv riik, siis Läti eest mängisid Martin Maasik - Karl Martin Pruul ning Austria eest Johanna Piibor (lisaks mängis Inglismaa naisjuuniorides Hanna Tuus, sellel ma pikemalt ei peatu, lihtsalt remargi korras mainin, et neil läks kehvasti). Kuna tegemist on inimestega, kes on meie juunioride koondislastega suht võrreldaval tasemel, siis seega kui nad mõne teise riigi juunioride koondises on, võiks olla indikaatoriks nende koondiste tasemete kohta - ja järelikult kui mõlemaid edestati, siis mängisid meie omad oma taseme välja.
Algul läks mäng käima visalt, pikka aega oldi viimaste seas, kuid eelviimasel päeval võideti neli matši nõrgemate vastaste vastu ja venitati end 14. koha peal, kus lõpuks peatutigi. Seda jälgides tekkis natuke deja vu tunne - Eesti lahtine koondis oli eelmisel aastal EMil poole turniiri peal samuti eelviimane ja tugeva teise poolega tõusti tabeli keskele. Viimases voorus küll lasti ette Läti ja Soome - ning kui juunioridel oli viimases voorus ainuke konkurent meist natuke taga olev Läti, siis ma pelgasin, et vabalt võib ka siin niimoodi minna, kuid kui tolm oli hajunud, lõpetasid noored siiski paar VP-d Lätist ees. Soome oli juba ammu pildilt väljas, nad suutsid 22-st matšist võita vaid kaks ja jäid viimaseks, rohkem kui kaks matši eelviimasest kohast tagapool. Ma ei oska kommenteerida, ilmselgelt neil ei ole hetkel küll parimad ajad, aga nii kehvad nad ka olla ei tohiks. Sellega seoses mul oli peaaegu kahju, et "pisikesed" viimases voorus koha võrra tõusid, 13-ndaks, sest muidu oleks olnud sarjade vahel ilus sümmeetria: mõlemas Eesti 14., Läti 15. 
Muidu kui vaadata paaride tulemusi, siis Tiidule-Rasmusele on raske midagi ette heita (õnneks ma kõiki detaile ei tea, eks). Martini-Susanna puhul tundus, et neil läks natuke aega sisse elamisele - lõppeks nemad olid ju ka debütandid -, aga hiljem said mängu ilusti jooksma. Ma endiselt arvan, et nad mängisid liiga keerulist süsteemi ja seetõttu tulid kohati alguses mõned täiesti kosmoses lepingud, aga hiljem see häda vist kadus. Mis mulle tundus, oli see, et kohati jäi tihide võtmise osa natuke nõrgaks - ja näiteks Susanna kurtis viimase matši järel, et ta ei osanud kuidagi emandaid õigesti paigutada. Selle kohta on Puuk kunagi öelnud, et sellised lepingud lihtsalt tuleb ära võita, tahtejõu pealt :). Rao ja Mirjami märkeleht nägi suht sageli väga kaoseline välja (ma vist ei ole kuskil näinud nii palju kontraga lepinguid välja tulemas, kui nende vastastel; tõsi ta ju on, et kui vastane ei võida kunagi ühtegi kontraga lepingut, siis sa kontreerid liiga vähe, aga kuskil jookseb mõistlik piir, eriti kohtades, kus sa üritad osamängus 50-st 100t teha). Loomulikult on selline kaos veidi ka stiili sisse kodeeritud, mõlemale meeldib gämblida, aga see ilmselgelt pigem ei toiminud kui toimis...  Ehk siis vähemalt kaks paari peaksid peeglisse vaatama ja oma lähenemisviisi ratsionaalsemaks timmima, ning üldse tasuks juba mõtlema hakata, mis kahe aasta pärast saab. Lõppeks kuuest viis on ka siis veel juuniorid (vanaks saab vaid Susanna).
Eestlased, kaasa arvatud muudes koondistes osalenud. Susannat pildil pole, eeldan, et keegi usaldas fotoka talle.


Kui Luks leidis meie U-16 tiimi kohta, et kasvatatakse seltskonda, kes Druva tiimi troonilt võiks lükata, siis Ökul kommenteeris, et see ongi asjade loomulik käik, lõppeks tekitasime meie ju tiimi, kes lööks uppi Eksprompti. Samal ajal kui juuniorid asusid teele Norra poole, pidas meie võistkond oma 20. (A-Liiga) sünnipäeva (tiim ise on natuke vanem). Alguse sai see juunioride pundist, mille tuumiku ümber on liitunud muud rahvast ja praegu on tegemist juba tavalise "papide" seltskonnaga (mina olen võistkonna noorim liige - kuid tehes kiire matemaatika, olen selles mänginud rohkem kui pool oma elus). Sellegipoolest on hea, et selline asi on Eesti bridžis olemas olnud, mis on mõjunud hästi üldisele tasemele (et meid võita, või üldse meiega konkureerida, on kõik pidanud rohkem pingutama). Alguse sai ta siis minu, Leo ja Tihase juuniorpundist, mis ei suutnud endale Druva juuniorturniiriks nime välja mõelda ja panime kirja "Druva keskkooli 3. võistkond", mis aja jookusl on lühenenud - ja 20 aasta jooksul on pundis mänginud 13 inimest ning saavutatud on 19 medalit võistkondlikelt meistrikailt, nendest 12 kulda (ainuke "kuiv aasta" oli 2017). 
Pidu oli korralik, 13-st liikmest suutis kohale tulla üheksa, lisaks bridžile, söögile ja joogile oli kapten Luks ette valmistanud kõne (liiga pikk), bülletääni ajaloost  ja mälumängu, ning üritus oli igati õnnestunud. 10 aasta pärast näeme, kas järgmisel kümnendil jätkame sama hooga.

Punased sokid on võistkonna üks traditsioone, ja seda, et ma normaalne olen, ei usu isegi mu õpilased.
Millega tegelevad edukad bridžimängijad? Vastus on: "millega tahavad" - pildil on arvutimees, ettevõtja, jurist, poliitik, kohtunik, kalur, filosoof, ajalooõpetaja ja reatööline, pildile pole jõudnud statistik, juhtivtöötaja, tõlkija ja lätlane.