Thursday, December 27, 2012


Tuvastasin, et mu plogimisse on jälle päris pikk vahe sisse tulnud. Selle põhjust ei ole vaja üldse kaugelt otsida – selleks on kool oma mõrvarliku koormusega.
Elu on nimelt kulgenud sedasoodu, et kogemata kombel on õppimine esmakordselt prioriteedistunud: tutvusringkond on välja kujunenud ja elukaaslane on olemas; tööd mul parasjagu ei ole, bridžialased ambitsioonid on täitunud (ja mälumängualaseid pole mul eriti kunagi olnudki) – ühesõnaga erilisi segavaid tegureid pole ja mul võimalik õppimisele keskenduda. Ja kuna mul on loomu poolest omane kalduda liialdustesse, siis ilmselt on juhtunud tavapärane lugu, et ma olen asja liiga tõsiselt ette võtnud, ilmselgelt peaks olema võimalik mingites kohtades veidi lõdvemalt lasta. Detsembri keskel tuvastasin, et alates ca 10-st novembrist on mul olnud umbkaudu kolm hetke, kus ühegi töö tähtaeg kuklasse hingamas pole – ja nendel hetkedel on mul tavaliselt olnud mingi kooliväline kohustus. Kui nüüd päris aus olla, siis praegunegi plogimine on lihtsalt üks prokrastineerimise viise – tegelikult on mul homseks (jah, see tähendab 28. detsembriks!) paar tähtaega kukil (õnneks üks neist optional), paar tähtaega ähvardavad veel aastalõpus ja 4. jaanuaril on esimene eksam tulemas – ning kuigi ma jõuluaja lihtsalt molutasin maha, ei viitsi ma veel „midagi päris asjalikku“ teha (lumi sai kah tänavalt juba ära lükatud…).

Nüüd väike assortii vahepeal juhtunud seikadest – nii koolis kui muidu:

Praktiliselt ainuke märkimisväärselt ebameeldiv lugu vahepeal oli see, kui helistas mu ema ja teatas, et „nüüd on tema peres kõige vanem ja võtab järjekorda!“. Nimelt suri tema ema, kes oli mu viimane elusolev vanavanem – 90. sünnipäevast jäi tal poolteist kuud puudu. Mis seals’ ikka, surematu pole meist keegi ja inimesed teatud vanuses ikka surevad, aga nats kahju ikkagi. Head teed talle!

Positiivse poole pealt on selgunud, et hoolimata oma kõrgest vanusest on mul õppimisvõime täiesti säilinud – muuhulgas sain ma enamasti aru isegi sellest, mida räägiti majanduse- ja õiguse sissejuhatavates loengutes – nimelt need kaks ala olid minu jaoks seni täiesti võõras maa, kummagagi oli varasem kokkupuude nullilähedane. Iseenesest sissejuhatavatest loengutest ilmselt suur asi ei tohiks olla, kuid nagu näitas osalusvaatlus, oli paljudel nendega päris suuri probleeme. Üks mu kursavend näiteks kirus pärast tunnikontrolli majanduses, et õppejõul võiks olla teatav reaalsustaju tema ainesse sattuvate ajaloolaste suhtes ja ta võiks paremini hinnata seda, kui inimene suudab asja mehhanismile ikkagi pihta saama, mis siis, et ta seda teistpidi lahendama asus (ja seega täpselt vastupidisele tulemusele jõudis). Tsiteerin (umbkaudu): „No see oleks nagu see, kui matemaatik satuks kirjanduse loengusse ja õppejõud nõuaks soneti kirjutamist õnnetust armastusest ning pärast virutaks mitterahuldavaga, sest kuigi tegemist oli tõepoolest sonetiga, siis see armastus seal tundus päris õnnelik olevat!“.

Üks pedagoogika aine sisaldas muuhulgas moodulit nimega „kooli ajalugu“. Tegemist on üleõpetajakoolituselise ainega, st. seda õpivad nii baka- kui magistriõppe üliõpilased ja alates KELAst, kehalisest kasvatusest ja LOTEst lõpetades usuõpetuse, kunstiajaloo ja ajalooga. Ma ei tea, kas selle mooduli hindamine on diferentseeritud vastavalt õpitavale erialale (ja õppeastmele), kuid ma kujutan ette, et käärid tööde kvaliteedi vahel on ikka tohutud. Ei saa ju eeldada, et inimesed, kes õpivad bakaõppe esimesel kursusel lasteaiaõpetajateks suudaks antud teemal kirjutada ligilähedaseltki samal tasemel kui need, kellel on juba ajaloobaka käes – neil lihtsalt puudub vastav treenitus ja pädevus. Sellega ei taha ma öelda midagi halba KELA’de (ega kellegi muu) kohta, kahtlemata oleks asi vastupidine, kui küsimus oleks selles, kuidas ohjata karja koolieelikuid. Igatahes meie seminarigrupis oli pädevuse erinevus selgelt  vaadeldav – nimelt on ajaloolased veidral kombel ühes grupis koos kehakultuurlastega. Kui kontrolltöö kirjutamiseks läks ja peagi üks „meie“ inimene läks uut paberit küsima (ja mina palusin tal enda jaoks ka ühe kaasa võtta, kuna „niikuinii ühest paberist ei piisa“), siis hakkasid sportlased muhelema, aga kui selgus, et enam-vähem kõik ajaloolased käisid järjest lisapaberi järel, siis nad enam niiväga lõbusad ei tundunud, eriti kui nemad järjest oma töid ära käisid viimas ja ajaloolased kõik edasi kirjutama jäid. Ma küll teiste inimeste tulemusi ei tea, aga minu jaoks olid need ühed lihtsamad maksimumpunktid ever (mõnevõrra aitas kaasa, et üks kolmest kontrolltöö teemast oli väga sarnane minu valitud referaadi omaga, aga ma usun, et ka muidu poleks probleeme tekkinud).

Ühes teises moodulis oli kontrolltöö lahtiste materjalidega. Minu jaoks oli selleks netti ühendatud läpakas. Küsisin siis õppejõult, et kas ma võin paberi raiskamise asemel oma kontrolltöö arvutisse trükkida ja aja lõppedes talle meilida (seda enam, et tegelikult kirjutan ma arvutiga rutem kui käsitsi, käekiri on parem ja jutt saab paremini jälgitav, kuna ma ei pea sodima ja vahele kirjutama). Õppejõud oli nõus – ja nagu selgub, tegin ma väga võitva otsuse. Nimelt olin ma ajapuuduse tõttu sattunud ülalkirjeldatud „õnnetu armastuse“ juhtumi otsa ja veidi teemast mööda kirjutanud. Kuna õppejõul oli mugav mulle tagasisidet anda, siis saatis ta mulle peagi vastuse ja ütles, et sisuliselt on kõik õige, aga…. Selle peale vahetasime paar meili, mille käigus ma jõudsin äratundmisele, et ma oleks pidanud lihtsalt paari asja rõhuasetust natuke muutma (muutes praktiliselt ainult sõnade järjekorda ja sidesõnu!) ja õppejõud jäi mu seletustega rahule ning kirjutas mulle paar punkti rohkem, kui tal esialgu plaanis oli.

Üks mu õppejõududest on Maarja kolleeg. Tema jaoks selgus tõsiasi, et mina olen Maarja elukaaslane üsna omapärasel moel – nimelt tekkis tal minu isikuga seotult väike surikaadiefekt (kursusel on vähe inimesi ja mina nende seast ilmselt kõige sõnakam ja lisaks sattusin samal ajal Kuldvillakusse) ning  ametkondlikul väljasõidul tegi ta Maarjaga juttu, et kas ta sellist bridžimängijat teab… Veidral kombel ei olnud see ainuke sarnane juhtum – mingitel asjaoludel sattusid Maarja ja Kadri rahandusministeeriumi tegelastega nõupidamisele ja kui kuidagi tuli hiljem bridžimäng jutuks, siis mainis üks viimastest, et tal olla kunagi olnud üks väga tark ja väga laisk klassivend, kes ka bridži mänginud (siinkohal õige inimese äraarvamise eest punkte ei saa!)… Suuremat sorti piinlikku momenti aitas vältida see, et ta juhtus seda küsima Kadrilt, mitte Maarjalt. Mitte et ma sellisest hinnangust häiruksin – pigem võtan hoopis komplimendina (ma ei pea end silmapaistvalt laisaks, pigem on mul motivatsioonialased erivajadused ning rumalat inimest parandab vaid haud). Igatahes siinkohal tervitused Elole ja lisavihje ülejäänutele – kui keegi Tartu kandis mängib vähemalt pooltõsiselt bridži (eriti kui tegu on noorepoolsemate kenade naisterahvastega), on šansid, et ta teab ka mind, üsna suured.

Ahjaa, Kuldvillak… 16.-30. novembril olin ma kolmel korral seal saates eetris (saated ise võeti linti augustis), kui keegi nad maha magas, siis on need asjad netist järelevaadatavad. Üldiselt mängisin hästi, kõige paremini küll selle mängu, mille ma lõpuks Tiidule kaotasin (heitlus oli vinge, aga villakuõnn saatis teda), aga ma arvan, et oma sellealasest karjäärist kirjutan ma kunagi eraldi postituse kui vaba aega tekib. Nalja sai igatahes palju.

Paar nädalat tagasi sain kätte oma popkultuurilaksu – järjestikustel õhtutel sai ära vaadatud Näljamängud (kodus plaadi pealt) ja Kääbik I (3D kinos). Üldiselt ei kahetse kummagi vaatamist, kuigi mõlemas oli asju, mis mulle natuke pinda käisid. Näljamängudes käitusid tegelased veidralt ja ebaloogiliselt, aga visuaalis toimuv mõjus realistlikult (niivõrd-kuivõrd, aga alati on hea vabandus, et „asi toimub tulevikus, kus tehnika on piisavalt arenenud, et panna mateeria õhust ilmuma“ – tõsi küll, see tõstatab mus alati küsimusi, et miks tehniline areng peab teiselt poolt kaasa tooma ühiskondliku taandarengu ja enda järeldused antud teemal süvendavad mu isiklikku skepsist teadus-tehnilise progressi suhtes), Kääbikus jälle olid tegelaste käitumise motiivid minu jaoks arusaadavamad, aga häiriv oli võitlusstseenide ebaloogiline dünaamika ja vigastuste tõsisuse eiramine (mul tekkis sama küsimus, kui Tuulel: „kas oleks väga vastuoluline paluda, et fantaasia veidi realistlikum oleks?“), lisaks sellele olid need pikad ja igavad. Actioni ju oli, aga mul tekkis alati tunne, et „ok, sain aru, et neil on lahing ja te suudate sellest vinge balleti teha, aga kerige nüüd palun edasi ja rääkige asjast“.  Aga jah, oma üllatusena pidin tõdema, et kuigi raamat oli õhuke sellest suudetakse välja venitada kolm filmi, siis igav kindlasti ei hakanud (kui võitlusstseenid välja jätta), minu jaoks tuli filmi lõpp pigem üllatavalt ruttu kätte (ju siis silmad ja põis on piisavalt vastupidavad).

Nagu ma Hirvelossi Kääbiku-postituse juures juba kommenteerisin, siis tekkis mul Kääbiku päkapikkudega seoses kaks mõtet – 1. hea, et nad said orkidega kakelda, korvpallis oleks nende šansid suhteliselt nadid ja 2. – miks pagana pärast tähendab „päkapikk“ nii Tolkieni (ja Pratchetti jt) lugude barbaarset kullaahnet väikesekasvulist kaevur-sõdalast kui ka jõuluvana pisikesi perversseid abilisi, kes aasta otsa alaealiste peal vuajerismi harjutavad ja siis detsembris susside sisse panema hakkavad?

Sai selline mammutpost siis seekord (isegi hoidsin end tagasi ja võtsin nõuks, et üle kahe A4 lehekülje kindlasti ei kirjuta) ja peaks vist asjalikuks hakkama. Eks näis, millal jälle midagi siia kribada jõuan – aga kõigile lugejaile soovin kena aastate vahetumist!

Tuesday, October 30, 2012

Õnnestus ühes aines jooksva arvestuse jaoks vajalikud punktid varakult kätte saada - see tähendab, et viimased kaks loengut ja kaks seminari on muutunud minu jaoks vabatahtlikuks. Õppejõud saatis listi meili, kus õnnitles esimesi arvestuse saanuid (peale minu veel kolm inimest) ja avaldas lootust, et "huvist aine vastu kohtume veel".
Sellest tulenevalt tekkis mul uitmõte, et kas ta eeldas, et aine edukaks läbimiseks oli vaja omada asja vastu kõrgendatud huvi ja kuidas ta suhtuks sellesse, kui teaks, et minu huvi asja vastu oli suhteliselt minimaalne? Kas on võimalik, et ta võtaks seda hoopis märgina, et ta on niivõrd hea õpetaja, et suudab asjad selgeks teha ka sellistele inimestele? Tegelik tõde oli muidugi see, et kuigi asi mulle eriti korda ei läinud, sain ma nõutavast suhteliselt hästi aru ja kuigi mul puudus huvi (teadmistehimu ja entusiasmi mõttes), oli mul olemas väga tugev motivatsioon see aine võimalikult vara kraest ära saada ja tulemus oli tingitud sellest. Huvitaval kombel mainiti kohe järgmisel päeval pedagoogikaloengus, et "uuringute kohaselt on juhul, kui õppimine on "huvitav" tulemused kehvemad" - see tulemus tundus mulle esmapilgul väga imelik ja uskumatu, aga tegelikult tundub asi olevat nii, et minu juhtum oleks siis pöörnäide sellelesamale nähtusele.

Mis puutub mu urisemisse kassi aadressil, siis tundub, et mu kahtlused ta õppimisvõime suhtes on vähemalt osaliselt alusetud. Täna reageeris ta viksilt ja viisakalt alles äratuskella peale - kusjuures mitte esimese, vaid kordusäratuse peale.

Monday, October 29, 2012


Surikaadiefekt (minu isiklik vaste Baader-Meinhofi sündroomile) töötab jälle. Üle-eelmisel kolmapäeval küsiti Tartu mälumängus küsimus, mille vastus oli Alexander von Middendorff – ja eelmisel nädalal tekkis seminaris õppejõul küsimus, et kas rahvas teab, kes too selline oli. Kroonilise esipingis istujana ei suutnud ma vastu panna kiusatusele mainida, et jajah, alles sain tema eest kaks punkti ja õppejõud oli selle peale üllatunud ja küsis, et mis aines see oli. Kui ma tunnistasin, et tegu ei olnud õppeaine vaid mälumänguga, siis paistis ta natuke pettunud olevat.

Külm ilm on meile juba esimese tünga teinud. Nimelt otsustasime, et kassi miinuskraadide ja lumega ööseks välja ei viska, anname talle šansi end öösel viisakalt üleval pidada. Kass ilmselt on suutnud vaatlustega tuvastada, et hommikune äratuse aeg on pool seitse, aga paraku ei ole ta kursis selliste kontseptsioonidega nagu „nädalavahetus“ ja „suveaeg“, mis tähendab, et pühapäeva hommikul hakkas ta magamistoa ust kriipima uue aja järgi poole kuuest. Ja ka täna hommikul kuulsin ma umbes paar minutit peale kuut paari hämmeldunud „näu“-d, millele järgnes paar kraapsu ukse peale. Õnneks ma olin seks ajaks juba ärkvel, nii et tal õnnestus vältida mu pahameelepuhangut. Maarja muidugi magas selle üldse rõõmsalt maha, nii et kass pääses üldse terve nahaga (huvitaval kombel suudan ma hommikuse unega südamerahuga eirata Maarja äratuskella piiksumist, aga mitte kassiniru kaebehüüdu). Aga võib-olla arvas lontrus, et me oleme sisse maganud ja tahtis meile lihtsalt teenet teha.

Monday, October 22, 2012


Kui ma olin väike, nii umbes paariteistaastane, siis sattus mulle maal näppu John Buchani raamat „Aafrika viimne kuningas“ (originaalis Prester John). Tegemist oli tüüpilise koloniaalpõnevikuga, kirjutatud brittide poolt brittide jaoks, umbes „Kuningas Saalomoni kaevanduste“ või kasvõi „Tarzani“ stiilis – peategelane oli Aafrikas müttav valge kutt, neegrid olid selline harimatu ja igatepidi tume seltskond, keda oli vaja tsiviliseerida või vähemalt kontrolli all hoida.

Paariteistaastasele raamatuneelajale oli see igatahes lugemiseks väga tänuväärne lektüür kuna oli huvitav ja eksootiline, tegevust toimus Lõuna-Aafrikas, kus suulude liider üritas vägesid kokku koondada, et britid oma maalt välja peksta ja šotlasest peategelane kippus talle kogu aeg kuidagi jalgu jääma. Nojah, igatahes väga palju ma sellest raamatust ka enam ei mäleta, aga mitmed seal kasutatud nimed ladestusid mulle päris kindlasti mällu – nt. Chaka, Cetewayo (suulude pealikud), Rodeesia harjasselg (see on üks koeratõug - Rhodesian ridgeback), Blaauwildebeestefontain (kohanimi, ilmselt väljamõeldud). Kõlab nagu hunnik ajumahtu raisatud, aga selgub, et ilmselt ei ole olemas teadmist, mille eest poleks mälumängus võimalik kaht punkti saada – laupäeval käisin Tartu paarismängus, kus Tiit otsustas küsida Isandhlwana lahingut (väidetavalt olevat tegu Briti armee suurima kaotusega „pärismaalastele“ läbi ajaloo)!

Muidu kulges mälumäng väga hästi, ma ütleksin, et isegi üllatavalt hästi. Mängisin paaris Arkoga – seda ilmselt esmakordselt, vähemalt ei tule mulle küll meelde, et me mõnda paarikat oleksime koos mänginud, võistkondlikel seda on siiski mõnikord ette tulnud. Igatahes selgus, et meie teadmised klappisid kahe peale väga hästi täiendama lünki partneri omades ning kohati, eriti mängu alguses, töötas kahepeale asjade väljamõtlemine nagu kellavärk. Ma kahtlustan, et väga suur hulk äravastatud küsimusi kuulusid teisele meist rubriiki „ei tea ja ega ei huvita ka“ – või vähemalt minul oli kindlasti päris mitu juhtumit, et kui Arko oli vastuse kirja pannud, siis jätsin kergendustundega küsimuse läbi lugemata ja ega vastuski mitte midagi ei öelnud.

Esikohta me küll ei saanud, õigemini kui päris aus olla, siis jäime me Põder-Vahterist päris pikalt maha (nad ongi vastikult kõvad), aga teine koht õnnestus konkurentsis Habal-Särgavaga siiski kotti tuua, neljas koht oli juba üsna kaugel. Minu jaoks tegu seni parima paarikatulemusega ja arvestades kui palju, õigemini kui vähe, ma mälumängudel käin ja mälumänguga üldse tegelen, siis ilmselt jääbki selleks.

Friday, October 05, 2012


Sellest sügisest alates olen ma omadega taas jõudnud sellisesse seisu, kus mu staatuseks võib kirjutada „tudeng“ – ehk siis lükkasin (jälle) oma paberid sisse ajalooõpetaja magistriõppesse ning kõrgharidussüsteemi omapärade tõttu oli mul kõige mõttekam teha seda läbi avatud ülikooli. Ilmselgelt näitab see, et minu näol on tegemist rumala kuid visa inimesega. Esimene kuu möödus üsna rahulikult (eks ülikoolis ole nii palju oldud küll, et see juba rutiiniks muutuks, eriti arvestades, et septembrikuus pole asjad veel tüütuks muutunud), kuid tänane päev oli isegi minu paljunäinud isiku jaoks päris sürrealistlik.

Kõigepealt pidin hommikul kella kaheksaks minema sissejuhatavale loengule Õpetajate Seminari (või misiganes selle maja nimi Salme tänaval ka ei oleks). Kõrvalpõikena tasub vist ära mainida, et kuna tavaliselt meil sellisel ajal linna asja ei ole, olime unustanud, et liiklus on sel ajal mõnevõrra tihedam kui muidu ja ma jäin omadega natuke viimase minuti peale või napilt hiljemaks. Lisaks tuvastasin, et maja lähedal on kõik teeperved autodest ummistunud ja kuhugi parkida ei ole (nojah, AÜ värk). Või vähemalt mitte päris legaalselt – teeotsas paistis telliskivimärk sildiga „sissesõit lubatud TÜ loal“ (vms). Tegin kiire riskianalüüsi, jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt ei hakka keegi seda luba kontrollima ja kui hakkabki, siis ilmselt sellise ühekordse manöövri suudan ma rahulikult välja vabandada seletusega, et „Oi, ma arvasin, et seal on kirjas „lubatud TÜ õppejõududele ja tudengitele““(Juriidikumi kõrval parklas on täpselt sellise sõnastusega tahvel). Seega veeresin sildi alt läbi ja parkisin rahulikult ära. Nagu arvata oligi, mitte midagi ei juhtunud, aga eks järgmine kord olen viisakam. Majas sees selgus, et loomulikult ei ole kusagil auditooriumit nr. 214 ja numbrisüsteemis figureerisid üldse kahe- mitte kolmekohalised numbrid. Nabisin siis ühel õppejõu moodi tüübil nööbist kinni (verbaalselt) ja küsisin talt selle ruumi kohta. Too mõtles hetke, mõtles välja, et tegu on aulaga (muide, erinevalt sõnadest „võimla“ ja „magala“ ei tulene sõna „aula“ tema eestikeelsest seosest sõnaga „austus“ või „au“ vaid pärineb kreeka/rooma sõnast mis tähendas hoovi või saali. Väidetavalt). Ja selle peale juhatas otsejoones valele korrusele. Kusjuures hiljem leitud õige ukse peal ei olnud tõesti silti ei saali numbriga ega ka mingit vihjet, et tegemist on aulaga.

Nojah, aga loengu juurde tagasi. Nagu mainisin, oli tegu ühe pedagoogika aine sissejuhatava loenguga ja läbi viisid seda kaks õppejõudu. See, et seal eriti midagi kasulikku ei öeldud, mind ei üllatanud, aga lisaks sellele üritasid nad nagu läbi mängida mingit varem kokku lepitud etendust. St. imiteerisid vestlust ja arutelu, varem kokkulepitud küsimustega (ma tahtsin siia kirjutada „spontaansete“ küsimustega, jutumärkides, aga see teostus oli nii lahja, et isegi väga udupäine tudeng ei jääks seda uskuma) ja vastustega ning„pähe turgatanud“ märkustega. Lisaks veel teksti sisse põimitud habemega naljad (nt. jutu peale, kus räägiti korrutustabelist, küsis teine õppejõud luba küsida „testküsimus“, milleks oli "palju on neli korda kuus?" ja sai teadagi vastuseks „kord nädalas!“), kusjuures ma sattusin mingi tibi kõrvale, kes nende peale täiesti tõsimeeli kõkutas. Võib-olla oli see tingitud sellest, et ainet loetakse ka bakatudengeile ja need on natuke vähem taolisi asju kuulnud/näinud. No ma saan aru, et Avandi/Sepa taset ei maksa oodata (ma tegelikult küll ei pea ka neid just maailma koomikute eliiti kuuluvaks), aga toimunu jättis ikka nats haleda mulje, mooarust oleks nende dialoogina esitatud kohad monoloogi vormis märksa etemad olnud – parem võib-olla mitte nii hästi õnnestunud nali keset loomulikuna voolavat teksti kui selline pingutatuna mõjuv läbikukkunud üritus spontaansuse imiteerimiseks. Ilmselt nad peaksid kas rohkem proove tegema või lavastajat vahetama. Kusjuures hoolimata sellest jätsid mõlemad õppejõud ise suhteliselt sümpaatse mulje, eks näis, kas see säilib kui ma neid lähemalt näen (kuna tegu on pedagoogikaainega, siis igasugune varasem kontakt mul nendega puudub). Aga jah, minu jaoks kasulikku infot (et kuidas asjad täpselt toimuva hakkavad) ma sealt ei saanud ja õhtul ÕISist õppematerjale vaadates leidsin sealt näiteks imeliku faili, nimega „nõuanded konspekteerimiseks“, millest ma leidsin hunniku soovitusi, kuidas on seda hea teha (magistriõppesse jõudnud inimese puhul päris "huvitavad" soovitused) ja lugesin välja nagu hakataks konspekte hindama (ma loodan, et see on sinna sekka sattunud kogemata kombel või mõeldud bakatudengeile). Lisaks figureeris nõuete seas „mõistekaardi koostamine“, mis on veel haigem asi kui ühes teises loengus kohatud nõue „teha õppemapp“. Ja kui tuletada meelde loengus öeldud mõttetera, et „õpetajad õpetavad nagu neid on õpetatud õpetama“, siis tekib mul tõesti tunne, et mida kuradit… Ahjaa, lisaks toimub kursus suures osas moodle-põhisena ja kuigi selle teostus näeb üsna fäntsi välja, siis tekitas seal juures olevate tulede ja vilede hulk minus mõtte, et nad on natuke üle pingutanud. Maarja teooria selle kohta oli, et äkki nad on (vähemalt mõned neist) doktorandid, kes võtavad ainet „e-õppe alused“ (vms.) ja seepärast ongi nad selle asjaga nii pingutanud, et nad peavad selle ise kellelegi ette näitama ja selgitama, miks nad nii tegid. Aga mine tea, äkki nad ongi e-õppe entukad, eks ma küsin neilt järgi (ega ma ei karda). Igatahes tundub, et tuleb pikk sügis, soovige mulle häid närve ja kõva kannatlikkust.

Nojah, selle tsirkuse lõppemise järel läksin järgmisesse loengusse ja tuvastasin üllatusena, et „klassi ees“ ootab täiesti vale õppejõud! Kontrollisin oma paberid järgi, kõik tundus korras olevat, aga õppejõud püsis samana. Loengu alguses ta siis mainis põhjuse: nimelt „õige“ õppejõud on haige ja seetõttu nad tegid manöövri, kus tema loeb tollel nädalal kaks oma loengut ära ja mõni teine nädal vahetavad tagasi – aga no kurat, minule ei olnud selle kohta mingit infot laekunud! Ja ma nägin vähemalt kolme saatusekaaslast sama hädaga ukselt tagasi pöörduvat. Ise ma leidsin, et kuna ma ei viibi „vales kohas“ – sest „õiget kohta“ polnud olemas – siis võin ma rahulikult seal kaks tundi kügeleda, lükkan end rahulikult end netti ja õppejõul on ilmselt ükskõik, kas tal on parasjagu üks keha saalis rohkem või vähem. Lisaks sellele võin ma ju poole kõrvaga kuulata, mida räägitakse, ega ma sellest rumalamaks ei jää ja võib-olla kuulen midagi huvitavat (mulle üldiselt Mati Lauri loengud meeldivad). Midagi väga huvitavat seekord ei kuulnud, aga erinevalt esimese loengu naljadest, olid tema omad uued ja huvitavad (kuigi võib-olla mitte niivõrd naljakad) – näiteks võrdlus mingi baltisakslaste organisatsiooni kohta, mille „kuuest juhatuse liikmest on ainult üks baltisakslane ja seegi sotsiaaldemokraat!“. No nagu oleks kogu õppejõudkonnal loomepegasus perutama pistnud.

Aga, jätkates parimat reklaamide traditsiooni, seegi ei ole veel kõik! Kolmandas loengus suutis õppejõud senised pärlid üle trumbata lausega „Muide, teate et jahti pidades, on oht mammuti alla jääda päris suur!“ ja lisaks hakkas rääkima neandertallastest. Ja tegemist ei olnud mitte ajaloo- ega bioloogia õppejõuga (ma ei teagi, kas neandertallased lähevad uurimisteemana üldse emma-kumma alla) vaid majandusmehega! Lisaks tundub, et tal on ajaloolaste vastu mingi okas hinges. Nimelt on tegemist on sissejuhatava loenguga, mis muu hulgas on ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks õppijaile kohustuslik ja need saalis viibivad „ajaloolased“ on tal pidevalt hammaste vahel kui inimesed, kes ei saagi asjadest päris õigesti aru saada. Näiteks kostitas ta meid loengu lõpul oleva tunnikontrolli puhul, mille ülesandeks oli koostada võrratus, märkusega „noh, see ülesanne vast ajaloolastele erilist rõõmu ei valmista“. Ega ei valmistanud küll, aga vähemalt oli ta piisavalt viisakas, et seletas ära, mida tähendab „võrratus“ ja seda teades ei valmistanud ülesanne ka erilist raskust. Aga pean tõesti tunnistama, et ühes asjas on tal õigus – kui see aine kohustuslik ei oleks, siis käiksin ma sellest suuuuure kaaaaarega möööööda.

Monday, September 17, 2012

Me hoiame oma autoraadiot Raadio 3 peal - see on selline jaam, mis mängib üldiselt vanemat muusikat ja möla eriti ei aeta ning enamasti on kuulamiseks pakutav ka suhteliselt mõnus (vähemalt üldpilt, aeg-ajalt ikka eksib sekka midagi, mille parema meelega vahele jätaks), va. laupäeva õhtuti. Ja siis lõbustame end aeg-ajalt "introvooruga" - kui laul mängima läheb, siis kui ruttu ära tunneme, kes laulab ja/või mis lauluga tegemist on. Eile Tartusse sõites aga tuli ette selline lõbus seik, et hakkas siis mingi lugu mängima, tegin kiirpakkumise "Tom Petty!", tuli paar takti edasi ja siis hakkasin kahtlema, et see ikka ei ole Tom Petty, natuke meenutab hoopis ELO't ja Maarja arvas, et millegipärast meenutab see hoopis biitleid. Kui laul pihta hakkas, puhkesin naerma ja ütlesin ära, mis ansambliga tegu on. Mälumängurid ja muusikahuvilised ilmselt võivad olemasolevate info põhjal juba ära öelda, mis punt see oli, aga laulu leiab siit  ja Wikipedia versiooni, kuidas see bänd kokku tuli ja kes sinna kuulusid siit.

Friday, August 17, 2012


Nüüd saab reisi täielikult lõppenuks lugeda. Viimane päev Lille’is möödus rahulikult, käisime Leo ja Tihasega linna peal poode puistamas ja sedagi väga tõsiselt ei võtnud. Õhtul trehvasin ühe hea tuttavaga, keda ma polnud vahepeal kaks aastat näinud (tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et enne seda pausi olime ainult paar-kolm päeva tuttavad olnudki – ta oli nimelt BBO operaatoriks 2010 väikeriikide EMil Ptujs ja veetis seal enamuse aega minu ja Leo mängu sisse toksides – aga tänapäevane tehnoloogia teeb inimestega kontakti hoidmise imelihtsaks, kui ainult vähegi huvi on).
Ja siis hakkas õhtu piinarikkam osa „kuidas teha aega parajaks kella kolmese bussini?“. Ennekõike tulid pähe kaks võrdselt tüütut varianti –alkoholism või magamine. Mõlemad jätnuks mu bussi saabumise ajaks korralikult kudenud olekusse ja seetõttu läks käiku hoopis kolmas plaan – molutamine. Mingi hetk tuvastas Tihane, et meil pole midagi joodavat reisile kaasa võtta (ei alkohoolset ega alkovaba) ja tegime kahekesi kriisikoosoleku (kuna Leod ootas ees autojuhiroll, siis tema oli otsustanud õiglase une kasuks), mis päädis otsusega, et „midagi võiks ju hankida“. Poe leidmise šansid  Lääne-Euroopas on peale keskööd nullilähedased, seega tegime väikse kaardiotsingu bensujaamade kohta, sest Luksemburgi kogemus ütles, et neist võib ühtteist leida. Tuvastasimegi siis meeldivas jalgsimarsikauguses ühe tankla ja sättisime sammud sinnapoole (kuna me elasime raudtee kõrval, siis päris otse sihtida ei saanud, tuli kasutada viaduktide abi). Kui olime kahekesi jalutanud ristmikule, kus me arvasime tanklat asuvat, siis meie sealt küll ühtegi ei leidnud. Igaks juhuks jalutasime kvartali jagu kummaski suunas edasi ja hakkasime sama targalt tagasi hotelli poole kõmpima. Ja paljastas kiirpilk paremale tõsiasja, et meie esialgne hinnang bensuka asukoha suhtes oli olnud väga täpne – me olime olnud sellest kõigest 50 meetrit eemal! Lihtsalt tänavahaljastus oli nii tihe, et oli meie eest kõik reklaamid ja hinnad kinni katnud. Paraku oli bensuka leidmine kõigest pool võitu, õigemini veelgi vähem – see oli automaattankla ja müüdi seal vaid 0,33ses plekkpurgis limmereid (hinnaga 1,6 EURi purk – iššand jumal!) ning me kumbki ei olnud ühtegi münti kaasa võtnud ja paberraha aparaat ei tunnistanud. Löntsisime siis kodu poole tagasi ja Tihane juurdles küsimuse üle, et kas võtta mündid kaasa ja tulla tagasi või tunnistada end lööduks, kui järsku ujus meie vaatevälja kebabilett, mis erinevalt oma paljudest kolleegidest oli veel lahti ja kust õnnestus endale reisijoogid tekitada. Greit saksess!
Edasine kodutee möödus rahulikult – kuna öö oli magamata jäänud, tukkusin enamuse lennureisist maha ja Riiast Tartusse navigeerisime meie mõlema jaoks täiesti uut marsruuti mööda (üle Smiltene Valka), kuna eelmine kord oli Valmiera – Murjani (kas pole tore kohanimi?) vahel üsna mitukümmend kilomeetrit teed üles kaevatud ja läbi lasti jupikaupa valgusfoori abil. Aga siin ma nüüd siis olen – väsinud kuid õnnelik. Ja Lille’i linna soovitan külastada ka teistel, seal oli tore.

Thursday, August 16, 2012


Eile kasutasin oma vaba päeva selleks, et Lille’i linna peal turistitada. Tegin seda oma lemmikmoel - jõlkusin lihtsalt mööda tänavaid ja vaatasin linnapilti (majad, kujud, pargid, kirikud jne) ning tuvastasin, et Lille’i linn on vähemalt keskosas väga ilus (mulle üldiselt meeldivadki sellised Lääne-Euroopa kitšlinnakesed). Tundub, et siinkandis on väga sõjakas rahvas, pooltel tänavatel olid kas mõne kindrali või Napoleoni lahingu nimi (vähemalt võidetud lahingute omad, Waterlood või Leipzigi ma ei leidnud), kindralite skulptuure nägin ka vähemalt kolme, lisaks näitas viit de Gaulle’i muuseumi peale (ta on siinkandis sündinud) ja mitmes kohas figureeris vana tuttava Vaubani nimi. Vauban oli nimelt Louis XIV kindlustuste ehitamise ekspert ja kuna prantslased olid sel ajal siinkandis tegevad, siis oli näiteks Luksemburgis tema nimega seotud kohti ja asju enam kui küllalt. Linnas asus ka vana bastionide kompleks (tsitadell), mida tänapäeval kasutatakse kiirreageerijate baasina (nii et igale poole sisse jalutada ei õnnestunud).  Kui ma seda tsitadelli uudistamas käisin, siis sattusin täiesti juhuslikult ka kohaliku loomaaia peale, mis oli kohe selle kõrval. Selgus, et see on tehtud lihtsalt ühe avaliku pargi nurka ja sissepääs on täiesti tasuta – lihtsalt, et inimestel oleks mugav jalutamas käia. Loomulikult oli see üsna väike, aga igasuguseid veidraid loomi leidus seal sellegipoolest, mh. ninasarvikuid ja taapire, nii et tegu ei olnud mingi minizooga. Kiskjaid praktiliselt ei olnud, kalakass oli vist ainuke, aga mina teda ei näinud, küll aga vaatas kohe esimese elukana mulle vastu mu pikaaegne lemmik punane panda. Kuna temperatuur oli rõvedalt kõrge (+30 kanti), siis mitte just erilise üllatusena magasid mõlemad loomad puu otsas lõuad laiali. Kokku marssisin ringi nats üle kolme tunni ja selle lõpuks olid jalad päris ümmargused (uued plätud ei ole parimad matkajalatsid) ning pea uimane (väsitav ja palav). Täna ilmselt üritan hotelli lähedal väikse tuuri teha, aga ilmselt kaugele ei kao ja öösel kell kolm alustan koduteed.

Mõned pildid eilsest:
Mina prantslastega biznist teha ei julgeks - meie kõrvalhoones asub ärikool Skema

Ebasündsat žesti tegev pühaku(?)kuju Püha Päästja kiriku ukse kohal

Pariisi Värav (tegelikult lihtsalt üks ilus triumfikaar). Tagaplaanil olev tornikolakas on raekoja kellatorn

Jeanne d'Arc metalli valatult

Lille'i peaväljaku nurgas oli selline tornike, kõrvalolevas majas, mille nurk on pildile imbunud asus vist teater (või ooper)

Kunstimuuseumi ukse kohal sehkendas selline tegelane. Kahjuks ei saanud nii kaugelt aru, kas tegu on kujuga või on neil mingi tõsiselt hea vastupidavusega miim kasutada olnud.

Kunstimuuseum ise - nagu näha, siis nimetus "Kaunite kunstide palee" (palais des beaux arts) on päris õigustatud

Loomaaia väravate ligidal oli selline skulptuur. Nagu näha, on üks kujudest veidi väsinud.

See mölakas tundus olevat umbes minu suurune
Nagu juba Dublinis lubasin - selle looma võtan kunagi oma vapile

Lõuna-Ameerika osakond - peotäis maarasid jõllitavad põlglikult alpakade ja taapirite poole. Kapibaara otsustas paraku täpselt pildi pealt välja jalutada.

Lille'i peaväljak. Või vähemalt üks peamisi.

Wednesday, August 15, 2012


Nüüd on siis meie turniir lõplikult läbi saanud. Hommikul kolkisime koledal kombel Pakistani ja kuigi lõunases matšis ei õnnestunud Ukraina vastu saada enamat napist võidust, oli meil enne viimast matši Bangladeshi vastu veel teoreetilisi šansse play-offidesse kvalifitseeruda. See eeldas kolme asjaolu kokkulangemist - meie suurt võitu, neljandal kohal oleva Iirimaa suurt kaotust USAle ja sobivat tulemust meie ees olevate Austria-Brasiilia matšist (Brasiilia nappi võitu). Kuigi tundus, et Bangladeshi vastu võib tulemus väga vabalt kotti tullagi, mängisid nad teisel laual väga innustunult ja saime kõigest viigi kätte, seega mingeid variante ei olnudki. Õnneks olid ka ülejäänud matšide tulemused sellised, et ka maksimaalne võit poleks aidanud: Iiri võitis USA’d ja Austria Brasiiliat (ning paraku täpselt sellise vahega, et nad mõlemad meist ette jäid).
Kokkuvõte siis selline: oma alagrupis saime 14st matšist kaheksa võitu, kaks viiki ja neli kaotust ning seitsmenda koha, üldkokkuvõttes siis oleme 25.-28. Kuna eelmisest korrast oli ees supertulemus, siis rõõmu see ei valmistanud, aga tegelikult võib minu arust suht-koht rahule jääda – ega amatööridekarjalt ei saagi iga kord play-offidesse pääsu nõuda.
Nüüd on siis kaks päeva Lille’i linna peal vaja aega surnuks lüüa, mina ilmselt pühendun päevasel ajal turistitamisele, kuigi ilm on rõvedalt palav (ja ilmateade lubas +31). Tänan (täname) kõiki pöidlahoidjaid ja loodan (loodame), et järgmine kord läheb paremini. 

Tuesday, August 14, 2012


Meie eilse igapäevaelu staariks oli kahtlemata meie kapten Aivar Tihane. 

Kõigepealt pidi ta Vasjale poest hambapastat tooma. Lidus ta siis hüpermarketisse, rabas riiulilt mingi tuubikese kaasa ja tuli tagasi, imestades küll, et hambapasta nii kallis on (3,5 EURi) – aga teisest küljest, kes kurat teab, palju need pastad maksavad? Nojah, peale seda, kui ta oli õhtul selle produkti tellijale üle andnud kuulsime ukse taga vaikset krabinat ja seal oligi õnnetu näoga Vasja kes kurtis, et tegu pole üldse hambapastaga vaid hoopis mingi proteeside kinnitamisel kasutatava möginaga. Mu enda pisike teooria oli, et Tihane tegi seda meelega, et vanameistrit natuke tögada (nendele, kes ei tea, selline info, et Vasja on veidi üle 60 aasta vana), aga Tihas ise raiub kui rauda, et see juhtus tal täiesti kogemata. Aga igatahes nagu näha, Vasja tunneb sellise produkti ära küll.

Õhtul hakkas Tihast jälle kasiino poole kiskuma ja ta otsustas, et teeb testi, missugune on kohaliku kasiino dresscode. Tema univorm sellel eksperimendil oli järgnev: Adidase must-roheline liibuv pikkade käistega spordisärk, rohelistes toonides maskeerumismustriga spordipüksid ja paljaste karvaste jalgade otsa tõmmatud rihmikud. Veerand tunni pärast oli ta tagasi ja teatas eksperimendi õnnestumisest. Turvad olid hakanud seal aru pidama, et mis sellisega teha ning leidsid vist, et kuna tegu on välismaalasega, ei hakka nad teda üleliia peetima ja lasevad riietuse läbi. Kuid siiski paluti tal kingad jalga panna, kusjuures kasiino pakkus, et varustab teda nendega (sokke ei pakutud). Küsiti jalanumbrit (47), neiu läks kõrvalruumi ja tuligi paari mustade lakk-kingadega tagasi (ja nüüd kujutage siis neid Tihase muu riietuse kontekstis ette!). Paraku selgus, et need on liiga väikesed ja kuna kasiino kingavarudes suuremaid ei leidunud, saadeti ta ikkagi tagasi. Aga kuna temaga oli väga viisakalt käitutud, siis naastes hotelli riietas Tihas end korralikult ümber ja läks tagasi, kuidas tal see üritus lõppes seda ma paraku öelda ei oska. Mis aga mulle huvi pakub on see, et mis kuradi asjaoludel on kasiino juures riietusesemete laenutus? Kas võib tõesti olla nii, et mõni kunde on suutnud kingad maha mängida (ja ntks kui oleks otsustatud et need Tihase püksid ei kõlba, kas talle oleks ka pükse laenutatud?).

Eile selgus, et siin ikkagi vist koristatakse hotellitube, vähemalt oli mingi neiu meil ukse taga. Küsisin, et kas oleks võimalik, kui ta tuleks tagasi peale kella kahte ja kuigi ta kinnitas, et on, siis on see igatahes viimane moment, kui me teda nägime. Igatahes läks õhtul kapten alla receptionisse ja tegi juba kõva häält, äkki saadavad täna uuesti, sest vähemalt rätikute vahetamist on meil hädasti vaja. Nimelt on siin dušinurk selline kipakas, et kardin ei ole eriti tõhus ja duši fiksaator puudub (st. seda tuleb kogu aeg käes hoida) ja viimane kord kui Tihas seda kasutas oli lõpptulemus selline, et lisaks vannitoapõrandale ujus ka koridor ning mingid veenired olid jõudnud poole elutoani, jättes oma kulgemisteele lõbusalt sillerdavaid lombikesi. Selle asja kontrolli alla saamiseks kulus ära suurem osa meie rätikuvarudest ja kuna siin ei ole head kohta, kus neid kuivatada, nii et nad jalgu ei jääks ja ei häiriks, vedelevadki nad senini vannitoa põrandal. Loomulikult arvestades nende veest küllastunud olekut, ei taha nad ka kuidagi kuivada ja seniajani (kolm päeva hiljem) teevad nad peale astudes reipalt lirtsuvat häält. Lisaks on üks neist omandanud huvitava pruunika värvitooni, nagu keegi oleks seda WC-paberi lõppemisel mittesihtotstarbeliselt kasutanud. Tõsi küll, ma arvan, et siin on põhjuseks midagi muud (nt. võib vesi natuke rauane olla), sest  pruun toon hakkas tekkima juba enne seda, kui meid tabas ajutine WC-paberi kriis, mis pealegi ruttu oma lahenduse leidis.

Kui Tihane on meie Elu24 mikrostaar, siis Leo selle eest sai kajastust kohalikus televisioonis – nimelt tehti Mõttespordi Maailmamängudest mingi saade, kus lasti tähtsatel ninadel rääkida ja vahepeal näidati kaadreid saalis toimuvast. Ja no keda sa ikka televisiooni jaoks filmid, kui mitte tüüpi, kellel mütsi peale miniatuurne põdrapea kinnitatud. Ise me seda küll ei näinud, aga Tiit-Maks olid sellisele asjale peale juhtunud, kui telekapuldiga kanaleid pidi klikkisid.

Mängu poolest tuleb tõdeda, et see turniir läks nats pekki – suuremad šansid kadusid hommikuse 5:25 kaotusega USA-le ja kuna ka väike võit San Marino vastu (19:11) ja natuke suurem kaotus Brasiiliale (10:20) ei olnud midagi rõõmustavat, siis play-offidesse pääsust tuleb sel aastal suu puhtaks pühkida. Turniir on siiski vaja lõpuni mängida, viimase päeva programm on Pakistan, Ukraina (meie logeleme), Bangladesh. Eks näis siis, kuidas suurriikide vastu kulgeb, ma arvan, et nende riikide ühendatud rahvaarv on ca 500 miljonit (ja kui selle peale mõelda, siis eilse kolmiku kogurahvaarv võis umbes samasugune olla, hoolimata sellest, et see sisaldas San Marinot).

Mis eile toimunusse puutub, siis USA matši detaile ma ei tea, aga mulle jäi mulje, et meie tüübid pressiti kuidagi pakkumisest välja, San Marino vastu olime me küll paremad, kuid kohati sattus sekka mingeid imelikke asju (kõige kurioossem oli Sveni-Vasja slämm ilma kolme ässata) ja kuigi brasiillased eriti head taset ei näidanud, pressisid nad meie vastu kohati väga õnnestunult ning lisaks oli meil veel ka sportlikku ebaõnne. Kui mina jobutasin, siis oli tulemuseks kaotatud geim, aga kui brasiillased jobutasid, siis pääsesid nad paarist kohast täiesti puhtalt. Näiteks trumpässa avakäik, millega tõmmati maha partneri trumpkuningas andis Leole kõigest lisašansse niigi välja tuleva lepingu võitmiseks ja kui nad jõudsid null-protsendisesse seitsmesse, siis meie olime samas jaos 50%-ses kuues ning lõikus ei istunud, seega me teenisime sealt jaost vaid kaks IMPi. Aga mis seal ikka, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja kui nii edasi läheb, siis oleme me varsti ilged kapid valmis.

Monday, August 13, 2012


Eile oli suhteliselt sündmustevaene päev – ärkasime, mängisime, vaatasime olümpiamängude lõpetamist ja võtsime mõned õlled/veinid. Ning tõenäoliselt/loodetavasti tuleb tänane samasugune.

Mängu poolest saime kolm Pyrrhose võitu - 18:12 Taivani, 15:15 Iirimaa ja 16:14 Austria vastu. Kõigis matšides oli parandamisruumi päris korralikult. Täna ootab ees selline päev, et mängime hirmkõvade USA ja Brasiilia ning mõnevõrra lahjema San Marino vastu. Meie Leoga logeleme USA matši. Tihane läks seda kiibitsema ja kuna ta loeb parasjagu minult laenatud Gaimani „American Gods“-i, siis leidsime, et see on väga teemakohane lektüür ja ta peaks võib-olla vastastelt sinna pühendusi koguma. Tegelikult ühelt ta on juba pookstavid välja nurunud – ostis raamatu „Rodwell Files“ ja Rodwell oli parasjagu sealkandis autogramme jagamas.

Olümpia lõpetamist vaadates tekkis meie toas millegipärast diskussioon filmide üle (peamiselt Leo ja Tihase vahel, ma filmikunstist eriti lugu ei pea). Kuidagi läks jutt õudusfilmidele ja Leo arvas, et Freddy Krügeri  filmide sari tegi läbi muundumise tavalisest õudusest postmodernistlikuks (filosoofiadoktorit tunned kõnepruugist). Ja kuidagi jõudsime tõdemusele, et Eesti bridž on tegemas läbi samasugust muudatust.  Lisaks selgus, et Tihane veab arvutis kaasa Leni Riefenstahli „Tahte triumf“-i. Ise ütles ta selle kohta (ilmselt kedagi tsiteerides), et tegemist on hea filmiga – geniaalne režissöör, mõjuv ja karismaatiline peaosatäitja, hästi õnnestunud kõrvalosade casting ning heal tasemel ja palju statiste. Kahjuks aga otsustas peaosatäitja sellele järje lavastada, mille käigus 50 miljonit statisti hukkus. Oli kuidas oli, igatahes laitsin ma maha ta plaani lapakas kaasa võtta ja kohalikku kasiinosse mängima minna.

Eilses matšis Uus-Meremaa vastu kadus veel täiendavad kaks VP-d. Kaotsi läksid nad sellises veidras jaos, kus Vasja ja Sven pidurdasid 2NT-s (11 punkti vastu 13), mille üle nad väga uhked olid, sest tuli täpselt kaheksa tihi. Nende pettumuseks oli meie vastane pidama saanud 1NT-s ja tegelikult saab võita ka 3NT kui õigele mastile mängida. Aga see selleks, mõlemad väljamängijad piirdusid 8 tihiga ja jagu viigis. Hiljem aga selgus selline piinlik seik, et Vasja oli 2NT tegelikult taha mänginud ja lõpus vale kleimi teinud ja tulemus korrigeeriti 2NT -1 peale.

Iirimaa vastu juhtus selline koomiline lugu, et mingis jaos ma mainisin oma screenmate’le, et Leo pakkumine lubab ristit, aga hoiatasin, et ma ei ole päris 100% kindel, kas see oli ainult risti või  + (süsteem on ilmselgelt nii vähe mängiva paari jaoks liiga keeruline), aga olin ca 80% kindel, et lubab ainult ristit. Tüüp jäi väljamängijaks ja sattus paanikasse, et kumb variant see siis ikkagi on ning kutsus kohtuniku. Kohtunik kehitas õlgu ja teatas, et tal on õigus informatsioonile, mis on meie süsteemikaardil või mida ma talle ütlen ja ta ei tohi teiselt poolt ekraani küsima minna. Igatahes midagi sellest ei juhtunud, tegemist oli niikuinii ebavajaliku infoga ja jagu mängis ennast ise (meie õnneks üheta) – ja nagu ma arvasingi, siis see pakkumine lubaski ainult ristit, kusjuures Leol oli tõepoolest lisaks sellele neljane ruutu kõrval (6-4 suure kvaliteedivahega). Aga kurioossel kombel täpselt järgmises jaos me tõepoolest ei olnud Leoga samal lainel ühe imeliku 2NT pakkumise tähenduse suhtes ja pidigi kohtunik tagasi tulema. Eks Tihas mõtleb natuke selle üle, kas on keissi, et otsust apelleerida või ei (meie 3= asemel läks arvesse vastaste 3=, meie jaoks muudaks see ühe VP).

Matšis Austriaga istus minu pool ekraani Martin Schifko ja mäng toimus sõbralikus ja vabas õhkkonnas.  Mingi hetk lasi ta partner välja Leo 1NT lepingu ja peale ekraani sulgemist järgmiseks jaotuseks urises Schifko midagi lasteaia tasemel kaitse kohta. Selle peale küsisin ma, et „aga mida mina oma partnerile ütlema peaks?“ ja ta hakkas naerma ning vabandas viisakalt. Nimelt jagu enne seda oli Leo suutnud (tõenäoliselt) välja lasta slämmi. Schifkol oli kõrvalmastis KSxx vastu Ä9x-i ja ta vajas sealt kolme tihi. Tõenäosuse järgi peaks parim mänguplaan olema tõmmata kuningas, käia väike ässa alla ja siis üheksa vastu soldatit – võidab siis, kui mast on 3-3, kellelgi on duubel- või singelhonöör või mõlemad honöörid on KS ees. Leo demonstreeris, et see võidab veel ühel juhul – kui mõlemad honöörid on KS taga, aga kümme pannakse vahele.  Vähemalt ma olen suhteliselt kindel, et väljamängija ei kavatsenud hakata tema käest ET-t lõikama, kui tal oli selline plaan, siis Leo ei lasknud slämmi välja vaid vastane oli lihtsalt nii kõva. Aga nagu öeldud, ma ei usu.

Sunday, August 12, 2012


Nüüdseks on logistikaprobleemid loodetavasti lõplikult oma lahendused leidnud – Sven ja Vasja said lõpuks oma toa kätte. Uus tädi receptionis olevat olnud märksa kompetentsem ja kui asja süsteemist ei leidunud, siis ei piirdunud ta käte laiutamise ja õnnetu näo tegemisega, vaid lihtsalt tekitas mingi toa, kus seekord ei elanudki kedagi ees.

Hotell muidugi suudab meid üha uute pisiasjadega üllatada. Näiteks imestasime, et keegi siin koristamas pole käinud, aga siis lugesime ukse peal olevad väikses kirjas asjad läbi ja tuvastasime, et ega nad ei kavatsegi seda tegema hakata – koristus on lisaraha eest, mingi ca 35 EURi. Meil muidugi savipott, võime ka sassis toas elada.

Tihasel aga juhtus selline lugu, et ta jäi pooleks tunniks lifti kinni, kuna ta ei olnud seal üksi, siis olevat lõpuks juba õhunappus päris tuntavaks saanud. Hakka või kaaluma, et mängule minnes lifti igaks petteks vältida ja treppidest alla minna (Eesti mõttes 11. korruselt siis).

Mis liftidesse puutub, siis Leo suutis ühele tüübile väga konkreetselt selgeks teha, miks ei ole hea mõte ühe korruse jagu kõrgemale minekuks lifti võtta. Nimelt kui me sinna kappi ronisime, ootas meid seal ees üks kuli, kes oli sisse muljunud 9. korruse nupu (meie korruse number on 8.). Leo muidugi tuli ja vajutas süüdimatult null-korrust, mis tähendab, et tegelane pidi meiega kõigepealt kogu tee alla sõitma (siin on allasõidusuund prioriteetne) ja enne liftist väljumist jättis sinna veel peeru õhku, millega too tüüp oma pikal teel ülesse võitlema jääma pidi.

Mäng kahjuks eile ei kulgenud – saime 10:20 kaotuse Prantsusmaalt ja 9:21 Uus-Meremaalt (lisaks tõid teised kaks paari kotti väärt 16:14 võidu Poola üle). Ei tea, kas meie esitust mõjutasid eelnenud öö ekstremaalsed magamistingimused või oli häda milleski muus, aga õnnestunud otsustega me väga ei hiilanud. Tegelikult oleks võinud mõlemad kaotatud matšid ka väga kergesti viiki jääda – kummaski käisime vastaste geimi vastu ühe slämmi taha. Prantslaste vastu valis Tiit lihtsalt vale mänguplaani, Uus-Meremaa vastu jäime meie Leoga paraku valesse kätte ja lisaks sellele tõmbas vastane lambist õige avakäigu välja. Aga pole hullu, jätkame protsessi ja meeleolu on hea. Praegu oleme oma alagrupis 5. kohal, neljandast kohast (mis viiks playoffidesse) 6 punkti maas ja tänane päev on ka suhteliselt tigedate vastastega – Taivan (meie logeleme), Iirimaa ja Austria.

Friday, August 10, 2012


Eile oli esimene mängupäev, mis kulges meie jaoks igati hästi – alustuseks vaba voor, seejärel 19:11 võit Hongkongi üle ja õhtu lõpetuseks 24:6 Portugali vastu. Viimane oli eriti mõnus, kuna  Leo pool ekraani oli meie vastas mingi ibisejast tädi, kes hakkas juba teise jao ajal Luksi kallal norima, et miks ta kolmjalaga 1NT avas. Luks oli muidugi ka paras sooda, hakkas temaga midagi vastu seletama, et see oli „unsystemic bid“, aga kui ta tahab, siis ta võib sellega avada, selmet lihtsalt öelda, et „tahtsin ja avasin“ – seda enam, et antud juhtumil polnud ka mingit vahet mänguplaani valikul, ega milleski muus. Meile teadupärast meeldib ibisejatele kohta kätte näidata  (kellele ei meeldiks?) ja seekord saime me sellega väga hästi hakkama. Täna on tulemas väga raske päev – Prantsusmaa, Poola ja Uus-Meremaa, esimesed kaks on favoriidid edasipääsukohtadele ja Uus-Meremaa peaks olema laias laastus umbes meiesugused porijad. Aga eks näis, mis päev toob.

Mänguväliselt hakkas aga eile jälle mingi pornograafia pihta. Nimelt jõudsid eile õhtul kohale ka Sven ja Vasja (Sven pidi päeva peale poliitpulmas nägu näitamas käima – riigikogulase värk). Neile oli planeeritud täpselt sama marsruut, mis päev varem Tiidul, st. lennujaamade sassiajamisega. Kuna Tiit oli selle kadalipu eile läbi teinud, siis olid nad vähemalt toimuva suhtes ette hoiatatud ja leidsid endale varuplaaniks mingi rongi, millega kohale tulla. Paraku oli rong aga ümberistumisega ja selle sooritamine jättis tugevalt soovida – mingi hetk tuli kontroller ja piletit uurinult teatas neile, et nad on vale rongi peal. Selle peale ronisid nad Namuri linnas rongist maha (ma arvan, et eksimuse mastaap on umbes selline et kui hakata Paidest Pärnusse sõitma ja lõpetada hoopis Valgas) ning hakkasid alternatiive otsima. Lõpuks siis leidsid mingi variandi sõita Belgia piirilinna Tournai’sse ja sealt edasi 25km taksoga.

Võrreldes aga hotellis toimunuga oli see suhteliselt pisike ebameeldivus. Nimelt on meil siin selline säästuhotell, et mingit öövalvelauda ei ole ja et nad ei peaks tulles asjatama, läks Tihane nende jaoks võtit küsima (et kui tulevad, helistavad meile ja laseme nad tuppa, kõigil lihtsam). Selle peale tibi leti taga uuris ja puuris ja ei leidnud neid süsteemist. Tahtis näha mingit kinnitusmeili ja millegipärast vahendusfirma hotellivautšerist ei suutnud midagi välja lugeda (seepeale tekib küsimus, et milleks kurat see vautšer üldse oli?). Tihane näitas veel mingeid pabereid ette, mis meil selle kohta oli, aga tibi ei leidnud ikkagi süsteemist midagi üles. Lõpuks siis tegi ta järelduse, et kui tüüp nii palju pressib, siis tõenäoliselt ei tee ta seda tühjast kohast ja andis mingi toa võtme. Kui aga Tihas seda vaatamas käis, siis selgus, et seal on juba keegi sees elamas – no täitsa arusaamatu, kuidas siin info liigub. Sellepeale läks ta tagasi alla valvelauda, tibi lappas mingit pabermärkmikku ja andis talle uue võtme. Õhtul tulid siis Sven-Vasja kohale ja selgus, et ka tolles toas olid mingid inimesed sees! Täiesti uskumatu. Lõpuks siis improviseerisime ööbimise nii, et reisilt tulnud väsinud inimesed läksid panime meie apartemendi väikestesse vooditesse, Tihane sai minu (laia) voodi idapoolse serva ja Luks keris end põrandale rõngasse.  Krdi konnaõgijad, ma ütlen!

Mõttespordi maailmamängude avamine oli selline sürrealistlik üritus, et hoolimata sellest, et kohal oli hunnik tähtsaid asjapulki, tundus,  et seda oli ette valmistatud pigem põlve otsas – õhtujuhid natuke pudrutasid, eeskava väga ei olnud ja kõned olid ka sellised väga „casualid“ ja mitte väga tõsised (rebiti kilde näiteks stiilis, et kui üks ajalooõpetaja küsis klassis, et kui keskajal olid valitsemas monarhid, peeti ühte võimu neist veel kõrgemaks – ma arvan, et selle all mõeldi paavsti – ja üks bridži õppinud lapsuke vastas sellele ausameeli „ässa!“) ja lõpuks tuletati hea sõnaga meelde ka Lille’i timukat („Kolme Musketäri“  seoses) – ma ei saanud küll aru, et mis see meie võistlusesse puutuma pidi, aga ega mina ka dopingukontrollis ei käinud. Võimalik, et see kodukootus oli ka taotluslik, et inimestel liiga igavaks ei muutuks. Nii hakkaski ametlik osa pihta veerand tundi väljakuulutatust hiljem (ehk siis sel ajal kui meie kogenud inimestena alles kohale jõudsime) ja kestis vast napilt 40 minutit. Ahjaa, lõpus pidi mängimisele tulema World Mind Sports Associationi hümn, kõik tõusid püsti ja järgnes vaikus. Selle peale siis kommenteeriti, et „ah pagan, midagi vist ei tööta, aga olgu siis hümniga või mitte, me võime mängud avatuks kuulutada!“. Järgneski IMSA presidendi Jose Damiani vastav lause ja rahvas saadeti kokteilile. Paraku tuleb tunnistada, et see osa valmistas mulle/meile suure pettumuse – punane vein oli saast, roosa vein üsna minimaalselt parem ja valge küll kõlbas hädapärast juua, aga ei olnud ka suurem asi. Säh sulle veinimaad. Ahjaa, snäkid veini juurde olid ka umbes väiksed soolased küpsisekrõbunad. Masu värk vist.

Lonkisime banketilt siis kodu poole ja helistasime Tiidule, kes pidi umbes seks ajaks kohale navigeerima, et kaugel ta on. Järgnes kirumine ja hammastekrigin – kui meie logistika oli väga hästi paigas olnud, siis tema oli orgunnivana saamatuse/tähelepanematuse tõttu hoopis Brüsseli vales lennujaamas – mitte Charleroi odavlennukas, vaid selles teises. Mis omakorda tähendas ka seda, et tal polnud bussipiletist mitte la persetki kasu ja rongid olid ka ära läinud. Ühesõnaga pidi ta endale sealkandis öömaja leiutama ja hommikul mingi rongiga Lille’i navigeerima (siinkohal oli muidugi vaba voor päris abiks, et erilist paanikat ei olnud).  Tundub, et tema tulekus oli midagi kahtlast – kui me talle vastu läksime, nägime vähemalt kahte-kolme salka kurja näoga tüüpe, maskeerumisvorm seljas ja automaatid käevangus seal jaamas ringi jalutamas. Ma kohe tundsin, kuidas mu rongisõiduisu üle läks…

Thursday, August 09, 2012


Täna avatakse Lille’is mõttespordi maailmamängude bridžiturniir, homme algavad mängud. Eesti koondisel on eesmärgiks korrata neli aastat tagasi Pekingis saavutatud tulemust, kus me pääsesime alagrupist edasi kaheksandikfinaali (ja kaotasime seal napilt Hollandile) – aga ütleme ausalt, et võistkonna vormi ja dünaamikat arvestades on see päris optimistlik plaan. Vähemalt esimesest voorust on tulemas 18 kindlat punkti, see on meil vaba, mitte et sest midagi kasu oleks, kuna vaba voor on kõigil tiimidel varem või hiljem. Huvitava kurioosumina oli meil esimene voor vaba ka juunikuisel EMil Dublinis (ja varem juhtus täpselt sama nali 2000 juunioride EMil Antalyas).

Logistiliselt on senine reis väga hästi õnnestunud – Riiast lendasime Charleroisse, sealt läks transferbuss Lille’i ja peatus meie hotellist vähem kui kilomeetri kaugusel ning mängukoht omakorda paistab toa aknast, hüpermarket on kohe kõrvalukse taga – ühesõnaga ei mingit muret ega ekslemist. Ainuke häda on see, et kõrval on ka raudteejaam, aga väliskeskkonna helide isoleerimine on siin hea ja kuna me oleme kaheksandal korrusel (mis seoses nullkorruse ja kahe vahekorrusega oleks Eestis 11. korrus), siis ei häiri see ka vaadet.

Hotellis tehti meiega ära tavapärane nali ja anti triple-room, milles olid topeltvoodid (kolme meesterahva peale kaks voodit)– minu meelest on sellist asja juhtunud peaaegu sagedamini kui seda, et antakse kaks eraldi voodit (see viimane variant esineb  millegipärast tavaliselt hoopis siis, kui ma olen ühes toas Maarjaga, mitte Leoga). Nojah, läksime alla valvelauda ruigama ja selle peale laiutati käsi ja öeldi, et täna pole midagi teha, aga tulge homme hommikul uuesti, äkki saame midagi ära vahetada. Improviseerisime siis kolmanda aseme põrandale ja veetsime esimese öö rahulikult ära, täna siis õnnestuski teostada vahetus ja nüüd oleme igaüks oma asemel.

Täna tegime esimese väikese ringkäigu Lille’i kesklinnas (mille servast natuke kaugemal me elutseme), esimesed muljed on igati positiivsed – ilus linn ilusate majadega, ainult kerjuseid mõnevõrra rohkem kui vaja oleks.  Paar pilti klõbistasin ka, aga ei viitsi neid üles panna praegu.

Hotelli wifi üllatas mind sellega, et siin on netikülgedel tsensuur peal. Nimelt tahtsin vaadata ühele jalgpallileheküljele ja mind ei lastud sinna põhjusega, et seal olevat pornograafilist või erootilist sisu! No nagu mida perset paganat, see on ju jalgpall! Seepeale võtsin testimiseks mingite pornosaitide aadressid ja proovisin nendele minna -  tõepoolest enamus oli samuti blokis, aga mitte kõik. Ja prantslased olla vabameelne rahvas…

Friday, July 27, 2012


Vahel otsustab loodus sind hunniku pisiasjadega kiusata. Igatahes nüüd on meie seis selline, et pääsukesed on täis pasandanud meie välistrepi (neil on pesa just meie trepi kohal!), kass otsustas mingeid taimi närida ja ropsis selle peale sisetrepil, tulles selleks ekstra tuppa (õnneks valides koha, kus trepp ei olnud riidega üle tõmmatud), kimalased on teinud pesa vanasse elektrikappi (segades nii otsaseina soojustamist), sipelgad on teinud pesa majaserva äärde (ja ilmselt ka natuke sisse), hakid pesitsevad korstna otsas (ja topivad vannitoa ventilatsioonišahti mulda ja puuoksi) ning lehetäid ründavad köögi aknal olevaid toataimi. Maaelu, ma ütlen!

Mis kassi puutub, siis see lontrus on ka kuidagi harukordselt targaks ja kavalaks muutunud ja mulle tundub, et tegelikult saab ta inimkeelest liigagi hästi aru. Positiivne näide selle kohta on see, et kui me üks õhtu teda välja tahtsime visata (kuna ta ei suuda vaikust hoida vaid aegajalt kraabib ja näub (ning mõnikord hüppab öösel voodisse), veedab ta oma ööd õues). Läksin siis kööki, mille aknalaual ta parasjagu peesitas, tegin talle pai ja sügasin kukla pealt ning mainisin, et „okei loom, nüüd on aeg ööseks välja minna!“. Tema tõusis püsti, ringutas, ja jalutas täitsa ise koos minuga rõduukse juurde. Aga eile oli meil plaanis talle ussirohtu anda (kavatseme teda süstima hakata). Maarja hankis tableti ja me rääkisime sel teemal diivanil vedeledes, kusjuures kass vedeles rahulikult minu süles ja mõnules ning tegi nägu, nagu ta ei saaks millestki aru. Aga sel hetkel, kui Maarja ettepoole nõjatus, et kotist tablett võtta ja mulle anda, hakkas kassilontrusel korraga minu sülest minemajooksmisega hästi kiire! See tal muidugi ei õnnestunud ja tableti surusime talle ka kurku, aga ikkagi hämmastav arusaamine asjadest – rohtu me talle ju üldiselt tihedamini kui kord aastas ei anna. Ja kunagi varasemast ajast on mul meeles sarnane reageering küüntelõikusele – kui sellest oli ainult juttu, siis vedeles ta rahulikult süles, kui aga avati sahtli uks, et küünetangid välja võtta, siis tõusis päevakorda kiirpagemine.

Eile otsustasin loodusele väikese vastulöögi anda ja avasin korilushooaja. Meil on nimelt põllu peal peotäis marjapõõsaid ja vähemalt punased sõstrad kubisevad marjadest. Noppisin kahe põõsa päiksepoolsematelt külgedelt ca 8,5 kg marju ja aurutasin läbi – tulemust võite näha pildil. (Nagu kõik aru saavad, siis mulle meeldivad väga külalised džinnipudelitega, kuna see annab mulle vajaliku taara sõstramahla paigutamiseks!)


Sunday, July 22, 2012

Nagu ma juba kunagi varem mainisin, siis sai maikuus endale jalgratas soetatud ja hiljem seda ka korduvalt pruugitud - ikka vagas lootuses saada kontrolli alla oma kehakaal, mis esimese saja piiri juba ületanud ja suundumas vaikselt aga kindlalt üha uute kõrguste poole. Ja huvitav, mis järelduse peaks tegema sellistest faktidest, et jalgrattasõit kaalu vähendada küll kuidagi ei aidanud - pigem võtsin hoopis natuke juurde. Kahekilone kaalulangus tuli aga hoopis ootamatust kohast - nimelt Võsu bridžinädalast, kui ma nädal aega rattaga ei sõitnud (va. paar mõnekilomeetrilist lõiku Võsu ühest servast teise). Öelge veel, et sport on terviseks. Tõenäoliselt oli kaalulangetamise põhjus ka toitumine Võsul - sõin vähe ja olin peamiselt punase veini dieedil, aga ma kardan, et selline menüü ei ole oma meeldivusest hoolimata pikas perspektiivis jätkusuutlik.
Täna aga tabas mu rattasõiduplaane järjekordne tagasilöök - nimelt otsustas ratta tagakumm Lähte kandis oma töölepingu lõpetada. Ja mitte lihtsalt niisama vaid nõnda, et sinna ei jäänud sisse õhukübetki ning pumba abil kiirparandust teha ei olnud ka võimalik. Kuna leidsin, et kaheksa kilomeetrit ratast käekõrval veeretada on ikka natuke liiga pikk tee, siis helistasin Maarja endale järgi ja praktikas sai tõestatud fakt, et tavaline meesteratas mahub ühes tükis Hyundai Getzi küll, vähemalt siis kui häda suur on. Osa esirattast ja lenksudest jäi küll välja ja seetõttu ei läinud päraluuk kinni, aga kuidagi sai ta siiski paelakesega fikseeritud ja koju toodud. Maarja küll avaldas kahtlust, kas nii saab ja võib, aga plekipoe ajal sai nähtud ka hulka hullemaid asjade transportimise viise, kõige kurioossem oli juhtum, kus tüübid ostsid plekitahvli, panid selle auto katusele ja siis lükkas üks käe välja ühest ja teine teisest esiaknast, ning nii nad sõitma läksidki.

Saturday, June 23, 2012

Viimastel Iirimaa-päevadel ei juhtunud suurt midagi huvitavat. Bridži mängida ei saanud (sest me ei kvalifitseerunud finaali) ja kuna ilm oli tatine, siis eriti turistitamisega ka tegeleda ei viitsinud. Niipalju kui ma linna peal käisin, tundus et Dublin väga huvitav koht ei ole (kuigi siin olid omad kenad majad), tundus et siin kesklinnas ei olegi sellist ala, kus turistid võiksid südamerahuga jalgsi ringi kablutada (no jõeäär muidugi oli, aga palju sa ikka mööda seda lonkida viitsid?).

Kui ma juba oma esimeses Iiri postituses jõudsin meie apartmente kiruda, siis viimases on ilmselt tagumine võimalus seda veelkord teha. Nimelt siinses valvelauas oli peamiseks probleemiga tegelemise viisiks selle edasilükkamine, ainuke kiirem reageering saabus siis, kui ma ühelt neiult telekapuldi jaoks patareisid palusin - need toodi üles kolme minutiga (aga paraku olid nad vales suuruses ja pidime ikka nuppe muljumas käima). Kui ma küsisin, kas neil on adapterit (Iirimaal olid briti stiilis stepslid kuhu meie kontinentaalsed pistikud sisse ei läinud), siis lubasid kaks eri inimest sellega tegeleda - vastust ei miskit ja kui ma paari päeva järel meie tiimi kaptenilt küsisin, kas ta on oma otsinguis edukam olnud, väitis ta, et ei ole, aga talle olevat vähemalt öeldud, et adaptreid ei ole ega tule (kapteni kiituseks tuleb öelda, et ta leidis vajaliku poe ja hankis neid paar tükki). Kui ma küsisin prügikoti kohta (koristajad olid peale meie prükkari tühjendamist unustanud uue panna), lubati, et tuuakse varsti, kolme tunni pärast istus all juba uus inimene, kes sellest midagi ei teadnud (küll aga kaevas kuskilt ühe välja). Ja rätikute vahetamisega nad ka ei tegelenud (hoolimata mu kahest sellesuunalisest palvest). Krdima jobud...

Mis turniiri puutub, siis kokkuvõttes võitsidki kallismetalli meie kaks esimest vastast: 1. Monako, 2. Holland (3. Itaalia). Meie koht siis oma alagrupis 10. ja kokku 19./20. 34 riigi seas, tõe huvides tuleb mainida, et teise alagrupi 10. koht sai punkte rohkem. Naiste- ja seenioride koondised said parema lõppkoha - mõlemad olid seitsmeteistkümnendad, aga neil oli ka konkurents hõredam - kummaski klassis osales 19 koondist.
Läksin lõputseremooniale ka ise kohale vaatama (tavaliselt antakse seal süüa ja veini), aga selles osas nirutati samuti täiega - suupisteid oli napilt (ja seal oli ümber selline kari pensionäre, et mu peas tekkis vägisi paralleel tuvide toitmisega, kui suur parv mingi paari kribala ümber lainetab) ja veiniga oli veel kehvemini. Veerand tunni pärast lõpetati veini jagamine ja edasi võis seda oma raha eest hotellibaarist osta (lisaks oli vein ka niru, võib-olla tehti omad järeldused avatseremooniast, kus anti väga mõnusat valget veini, mis rahvale meeldis). Kui mul poleks suuri kogemusi ja head platseerumisoskust, oleksin vabalt võinud üldse pöialt imema hakata. Kuna ma juba lõpetamisel kohal olin, kuulsin ka esimest korda elus ära Monako hümni - see oli päris koomiline.

Homme siis tagasi koju (kuhu mulle on planeeritud 17-tunnine reis, palju õnne mulle) ja eks näis, kas kass mulle veel tere ütleb.

Thursday, June 21, 2012


Eile oli naistel mänguvaba päev ja meie teadagi olime juba turistiklassis. Seeniorid see-eest said täistööpäeva – kolm matši – ja selgus, et üleeilne presidendi vastuvõtt oli nende mängule tõeliselt innustavalt mõjunud. Tuli kaks võitu ja viik ning pääsemine senisest pikalt viimasest kohast (ja tagant kolmaski on juba käeulatuses). Meie aga otsustasime oma vaba päeva ja ilusa ilma ära kasutada ning tegime Maarja ja Airega loomaaiatuuri. Kui Dublini loomaaed paari sõnaga kokku võtta, siis need oleksid: kallis (pilet 15 EURi), väike (erinevaid loomaliike väga palju ei olnud) ja ilus (olemasolevatel olid väga mugavad tingimused ja ruumi laialt käes). Paari lemmiku pildid kah:


Kassleemurid ei ole just kõige osavamad varitsejad - kui raamatus "Meie varblased" oli tegelane Jalad Tolknevad Pesast Välja, kes kuidagi peitu ei saanud pugeda, kuna tal jalad tolknesid pesast välja, siis samas raamatus kannaks kassleemur ilmselt nime Saba Tolkneb Põõsast välja.


Viiralti tiiger. Tuleb tunnustada kaslase pikaealisust!


Kaks nooremat elevanti hullamas. Üks tahtis veeni minna, teine blokkis teda ja vahepeal liikusid mõlemad sünkroniseeritud sörgisammul tagurpidi. Ma kahtlustan, et talitajad on neile lollusi õpetanud.



Punane panda lõunauinakul - magab täpselt nagu kass, ilmvõimatusse pöördesse keerdunult ja keel suust väljas.


Kuigi loomaliike palju ei olnud, oli maa-ala piisavalt suur, et võttis korralikult läbi ja edasi enam linnas ringi siiberdada eriti ei viitsinud, käisime korra Trinity College’i juures vaatamas ja ma lasin end Molly Malone’i kuju juures pildile võtta. Täna hommikul selgus, et Iirimaa ilm annab vastulöögi, seni on akna taga pidev vihmasadu ja kõva tuul, nii et kui nii edasi läheb, siis ma ilmselt ei viitsi hotellist üldse välja minna vaid veedan päeva BBOs kiibitsedes.

mina ja Molly



Wednesday, June 20, 2012


Nagu karta oligi, lõppes meie alagrupiturniir kümnenda kohaga, selleks et finaalgruppi pääseda olnuks vaja tulla üheksandaks (ehk siis saada 6VP-d rohkem) ja nüüdseks oleme sportlastest turistideks taandatud. Viimane alagrupimäng oli Soome vastu, kuid kuna Islandil oli tulekul vaba voor, oli edasipääs juba teoreetiliseltki võimatu. Soomlased olid muidugi meistki jupp maad tagapool. Selle peale suutsidki Sven-Vasja ja Koistinen-Nyberg märkelehele korraldada sellise asja, et turniiri viimases viies jaotuses pakkusid kõigis kordamööda slämmi (enamus neist olid üsna jobud). Esimene neist tuli välja, aga ülejäänud neli läksid kõik taha.

Eile õhtul oli siis väike „presidendi vastuvõtt“ – st. kõik kolm tiimi kogunesid kokku, võtsid natuke napsi ja snäkkisid. Ürituse koodnimetuseks paneksin mina „räägime neid vanu anekdoote jälle“ – mingi hetk hakkasin lugema ja sain tulemuse, et paarikümnest räägitud anekdoodist oli ainult üks selline, mida ma varem kuulnud polnud – siinkohal kiitused Maksile (lisaks veel paar, mida ma põhimõtteliselt olin kuulnud, aga natuke teises kastmes). Selliseid, mida ma korduvalt kuulnud olin, oli igatahes palju rohkem. Ahjaa, ja enamasti naeris kõige valjemini anekdoodirääkija ise. Nagu mingi krdima isetegevusõhtu.

Kui üritada kokku võtta meie ebaõnnestumise põhjuseid, siis mängutulemuste poolest tundub nagu oleks selleks minu ja Leo kehv mäng (umbes -0,6 butleris). Selle teooria juures on ainult üks asi, mis hästi klappida ei taha – tegelikult me ei mänginud otseselt nii kehvasti. Aeg-ajalt pudrutasime küll kaitses (see on meil praegu tõesti natuke niru), aga eks kaitsemäng olegi kõige keerulisem bridži osa. Pakkumises me panime enamuse oma geimidest-slämmidest ära ja kui me seda ei teinud, siis oli meil selle jaoks loogiline seletus.

Eks lähipäevil ole aega vaadata, mis ja kus ära läks (või kus oleks võinud sisse tulla), aga esialgu tundub mulle, et meie kõige suurem väljaminekute põhjus oli lihtlabane sportlik ebaõnn. Eks õnn pidigi soosima tugevamaid, aga tugevamad ei vaja seda ka nii palju kui meiesugused keskmikud.
Selle kõige juures on ainult üks hea külg – tundub, et Iirimaal tegelikult KOGU aeg ei sajagi, viimased paar päeva on selline mõnus suveilmake olnud. Täna näiteks on plaanis ette võtta Dublini loomaaed. 

Tuesday, June 19, 2012


Eilnegi päev ei toonud kaasa midagi head. Prantsusmaa vastu napp kaotus, Luxemburgi vastu korralik võit ja Horvaatia vastu suur kaotus. Kusjuures Horvaatia vastu olime me paremad, aga sportlikku õnne oli vastastel lihtsalt masendavalt palju. Tundub tõesti, et meile on mingi needus peale pandud. Siiski on meil veel mingid variandid üheksa sekka pääsemiseks säilinud ja nii napid kui need ka pole, üritame anda oma parima. Tõsi küll, arvestades mis võtmes see turniir on kulgenud, võib kahtlustada, et kaardijumalal on meie jaoks veel mingi kurikaval plaan valmis mõeldud ja ülejäänud Dublinis viibimise ajaks degradeeritakse meid turistideks. Aga näikse.

Monday, June 18, 2012


Ei tulnud ka midagi ilusat Poola matšist. Kohe teises jaotuses sokutas Leo mu 25 pp-ga mängima 2♥ lepingut 4-2 klapiga ja ma ei suutnud sedagi ära võita (ei valinud parimat plaani) ning kui selgus, et ma olen lepingu taha käinud, tegin suurest nördimusest poolkogemata 11. tihil veel revoki (see ei olnud muidugi enam oluline). „Õnneks“ oli lepingu võitmise ja kaotamise vahe ainult 2 IMPi. 

Teises lauas juhtus aga selline kurioosne lugu, et ühes teises jaos kaitses Maks  oma arust 3NT vastu, aga paraku oli lepinguks 4♠ ja ta lasi selle seetõttu välja. Huvitaval kombel oli mul olnud Islandi vastases matšis sarnased luulud, vastane oli samuti 3NT nelja patta kohendanud ja mina kaitsesin trumbita vastu. Mul läks seal natuke paremini, õnnestus tapvale avakäigule pihta kobistada (4♠ vastu ma võin, aga ei pruugi, sama käiku teha). Kokkuvõttes kaotasime Poolale 11:19 ja asi läks veelgi hapumaks. 

Täna otsustasime siis teha sellise lükke, et Tiit-Maks mängivad kõik kolm matši (kuna nemad on ainuke, kellel mäng hästi välja kukub), Sven-Vasja hommikused kaks (Prantsusmaa ja Luxemburg) ning meie õhtus (Horvaatia), homme mängime meie ja Tiit-Maks Inglismaa vastu ja siis vaatame, mis seisud ja enesetunded ütlevad, kes viimast vooru Soome vastu pressima lähevad.

Ainuke positiivne asi on see, et ilm on mõistlikuks keeranud (selle kohta „ilus“ oleks natuke üle pingutatud) ja eile õhtul tegime esimese väikese treti ka linna peale. Esmamuljed on igatahes sellised, et Dublin mingi märkimisväärselt ilus ega huvitav linn ei ole, kaks esimest märksõna, mis mulle pähe tulid, olid igatahes „kitsas“ ja „räpane“. Jalutasime üle mingi tuntud silla Liffey jõel, mis pidi olema kõige fotografeeritum koht Dublini linnas – aga kui seda eelinfot poleks olnud, poleks seda mitte millestki osanud arvata, pealtnäha oli tegemist täiesti tavalise ja mõttetu sillaköksiga. Leidsime mingi suhteliselt viisaka väljanägemisega söögikoha ja otsustasime, et proovime siis ka kohalikku kööki, Pihel võttis Fish and Chipsi ning ülejäänud lambaliha variante. Igatahes võis selle söömaajaga igati rahule jääda – iirlaste kulinaarsed suhted lambasooga on täiesti viimase peal ja roavalik suhteliselt sarnane eestimaisele.

Nali turniiri bülletäänist: Ühest hotellitiivast kostis kahtlaseid ja võikaid helisid ning murelikud inimesed kutsusid politsei. Politsei saabus kohale ja tuvastas, et tegemist on kahe norrakaga, kes üritavad õppida selgeks Monako hümni! (Asjasse mittepühendatuile – Monako võistkond on endale sisse importinud kaks Norra staarmängijat (lisaks veel ka ühe paari ülikõvasid itaallasi) ja praegu juhivad nad meie alagruppi pikalt. Tegelikult nad ongi ühed peamised medalikandidaadid.

Sunday, June 17, 2012


Tundub, et sel EMil on meil finaali saamisega probleeme – eile tuli Rumeenialt viik ja Walesilt. Mäng ei taha kuidagi sujuda, nagu ei teegi mingeid väga hulle lükkeid (va. mõnikord kaitsemängus), aga midagi sisse ka ei õnnestu tuua. Ilmselt on tegemist selle Zia „käikude“ teooria laiendatud versiooniga – kui tal oli kolm käiku: 1. kõik läheb untsu, 2. tavaline kruiisimine ja 3. kõik õnnestub, siis me kügeleme kuskil 1. ja 2. käigu vahel. Päris kõik untsu ei lähe, aga midagi head ka ei toimu. Samas nagu oli näha Walesi eilsest mängust meie vastu, kui sa oled 3. käigu peal, siis võib tabelis päris kõrgele ronida. Igatahes kõik arvamiskohad pandi meie vastu pihta ja pressimisjärgsed olukorrad lõppesid ka neile õnnelikult.
Dublinit pole endiselt näha õnnestunud, eile tuli korra isegi päike välja, kuid kui mäng lõppes, siis oli jälle ilm tatiseks pööranud ja otsustasime linna peale mitte minna ja teha koduses ahjus kala. Olime söögiga parasjagu poole peal, kui Pihel tuvastas, et tema kala sees on väike ussike, kes vonkleb reipalt (kala oli ahjus olnud 175 kraadi juures 25 minutit, nii et päris vastupidav loom pidi olema). Juurviljad panime nahka, kalajäägid viskasime minema ja diskuteerisime teemal, et huvitav, mida usside tõrjeks ette tuleks võtta (kõik me olime vähemalt poole oma kalapalast nahka pannud), kas pöörduda arsti poole või saata keegi poodi viina järgi. Ma küll mõtlesin, et peaks ikkagi oma kalatüki lõpuni sööma – kui sellest võib ussid kõhtu saada, on need mul juba ilmselt olemas ja kala ise oli hea, aga Maarja laitis selle mõtte maha. Helistasime Tuulele, ta arvas, et kui uss on kalas, siis tuleks ta sealt välja võtta ja kala korralikult läbi praadida, ussimunad kalafilee kaudu lekkima ei pidavat. No pagan, oleks ma seda teadnud (mul psühholoogilist tõrget ei tekkinud, lõppeks õunte ja vaarikate sees on ju pidevalt mingeid elukaid).
Täna ootab ees üks ja ainumas mäng Poolaga, loodetavasti on nad oma kurbtust eilse jalgpallitulemuse üle alkoholi abil hoolega leevendanud, igatahes välja panevad nad oma eliitpaarid (meil Leoga on Balicki-Zmudzinski).

Friday, June 15, 2012


Iirimaal on endiselt kõik vanaviisi. St. tilgub. Tõe huvides tuleb mainida, et tegelikult nägin ma täna korra isegi päikest – nimelt sel hetkel, kui ma hakkasin „kodust“ kolmandale voorule tulema, siis minu teekonnal hotelli uksest trammini ta paistis ja ilm oli soe ja elu oli ilus ja vägisi kippus lauluviis suule (lahendasin selle viimase probleemi vilistamise teel). Trammisõidu lõpuks muidugi sadas jälle vihma, aga see nüüd küll üllatuste kilda ei kuulu. Kas keegi mäletab, et Eestis oleks kunagi neli päeva järjest sadanud?

Dublinit pole endiselt rohkem näha õnnestunud, kui trammi aknast paistab, aga see marsruut kipub juba nats igavaks minema. Trammi lõpp-peatus asub mingi heinamaa ääres ja kui ma täna lõuna ajal transporti ootasin, siis tuvastasin seal rohututtide vahel liikumise. Lähemal vaatlusel selgus, et liigutajaid oli ühe rohupuhma ääres koguni kaks – süüdimatult ringituterdav jänes ja varitsev kass (ta ilmselt varitses mõnda lindu, jänes oli tema huviorbiidist väljas). Paraku seks ajaks kui ma kotist fotoka välja otsisin, oli jänes juba jõudnud sääred teha ja lihtsalt kassi pildistada ka ei viitsinud.

Bridžimäng kulgeb meil üle kivide ja kändude, täna tulid viik, napp võit ja väike kaotus. Õnneks näidati keskmist vooru Venemaa vastu jälle BBO ülekandes – võib karta, et kui meid sinna ei topitaks, siis midagi positiivset ei tulekski. Mis muidu mängu puutub, siis Tiit ja Maks mängivad väga hästi, aga ülejäänud kahe paari esinemine kannab pealkirja „nii et siga ka ei söö“. Sveni ja Vasjaga toimuvat ma liiga hästi kommenteerida ei oska, aga meie Leoga ei saa kuidagi küüsi taha ja kuna vahepeal tekib sisse imelikke asju, siis head nahka oodata ei olegi. Homme menüüs Rumeenia (meie logeleme) ja Wales – kui me tahame finaali kvalifitseeruda, siis ilmselt on tegu ühe olulisema mängupäevaga, kuna mõlemad on meist ees ja justnimelt neid me ilmselt peame lõppkokkuvõttes edestama. 

Kolmas päev Dublinis selja taga ja eriti midagi juurde lisada ei ole – mul pole õnnestunud väljaspool marsruuti „kodu-tramm-mängukoht“ mitte ainsatki sammu teha. Täna vast lähen mängukohast mitte kaugel asuvasse kaubanduskeskusesse kontaktläätsi otsima, eeldusel et ei saja (haa-haa).

Eilne mäng käis jälle nagu ikka üles-alla. Hommikul õnnestus võita Küprost, lõuna ajal BBOs üle kantud voorus Taanit (peakski äkki paluma, et meid rohkem BBOs näidatakse, senised kaks matši seal on ilusti välja kukkunud) ja õhtul kaotasime Austriaga. Austriaga matš oli nagu tõeline loodusõnnetus, nagu ei teinudki midagi ülidebiilset (vahel paar natike rumalat asja lihtsalt), aga kuidagi ei saanud küüsi taha. Kuna teine tuba ka ei hiilanud, saimegi sellise korraliku koosa.

Igast asjast võib muidugi ka natike positiivset leida. Nimelt oli Austriaga matšis mingi jagu, kus kogu saal jõudis slämmi (22 punkti vastu 12t), aga meie vastased pidurdusid 3NT-s, võib-olla seetõttu, et Luks oli vahepeal mingi õrna kaitsepakkumisega vahele sokkinud, mis võttis tugeval käel tuju maha. No vahet pole, 12 varretihi oli. Meie teine paar aga suutis mängida mingit cue-bidi (või ma tegelikult täpselt ei teagi mida, võib-olla läks miski muu sassi) ja lepinguks oli 4♥ 4-2 klapiga, mis istus 6-1 vastu! Viimases sarnases olukorras, A-Liiga esimesel etapil, käisid nad lepingu taha, kuigi see oli võimalik võita ja selle kadu oli väga suur, sest ka seal ei jõudnud teine tuba slämmi, seega läks välja 13 IMPi kahe asemel. Seekord oli aga väljamängija tasemel ja võitis lepingu ära, minimiseerides niiviisi kaod.

Selgitasin välja, et trammipeatusest siiski pääseb mängukohta otsemat teed pidi kui meie poolt seni kasutatud marsruut. Kusjuures isegi kaks, üks on ainult natuke lühem, aga teistkaudu saab oluliselt otsemini. Õhtul mängult koju tulles mainisin ma inimestele, et läheme sealtkaudu, on lühem (isegi kaks korda), aga või siis noormängijat kuulatakse – kuna arvati, et ma pakun välja selle „natuke lühema“ tee, siis enamus otsustas ikkagi läbiproovitud radade kasuks, ainult Rummelil oli piisavalt nuhhi, et minuga kaasa tulla. Tulemus – sel ajal kui meie istusime juba ammu trammi peal ja tramm hakkas liikuma, pööras ülejäänud kamp end paar-kolmsada meetrit eemal alles nurga tagant välja ja pidi kümme minutit vihma käes järgmist ootama (peatuses on küll varikatused, aga Dublini tuuleolude valguses need üleliia efektiivsed tõrjevahendid ei ole).

Tänane menüü – Šveits, Venemaa (mina logelen) ja Island.

Thursday, June 14, 2012


Eilsel päeval sai selgeks, et Iirimaal on ainult kaht tüüpi ilma: „sajab!“ või „kohe hakkab sadama!“. Kui meie õues viibime, on rõhk tuntavalt selle esimese kasuks.

EM hakkas meie jaoks pihta vaba vooruga. Teises voorus (ehk siis meie jaoks esimeses matšis) saime mõnusa 19:11 võidu valitseva maailmameistri Hollandi üle. Matši algul juhtus selline kurioosne lugu, et istusin mina rahulikult laua taga, olles vahepeal oma prillid peast võtnud ja need lauale toetanud. Tulid lauda Brink ja Drijver, tervitasime ja Brink küsis, et kuhu ma oma prillid olen jätnud. Näitasin siis nende suunas ja kommenteerisin, et nad on täiesti olemas, pole ma neid kuhugi kaotanud. Hakkasin siis neid võtma ja selle peale otsustas üks kruvi prilliraamidest sääred teha (loomulikult põrandale paksu vaiba sisse) ja klaas kukkus välja. Teostasime Leoga siis kiirotsingu ja leidsime selle üles, aga ega meil mingeid vahendeid küll ei olnud, et prillide remont ette võtta ja ma nägin asju suht kahekordselt. Tuvastasin, et kui väljakukkunud prilliklaasitagune silm kinni katta (ma kasutasin selleks mingit pakkumiskaarti, vist Passi), näeb märksa paremini, „single vision“. Igaks juhuks otsisin üles kohtuniku ja küsisin, et kas nad leiavad mulle äkki mingit teipi või plaastrit, et saaks vähemalt asjad kuidagi kokku tõmmata. Peagi tuligi üks kohtunikest toruteibiga, millega sai nats McGuiverit mängitud ja klaas raamide külge kinnitatud, ilus see just ei olnud, aga vähemalt toimis (pidas vastu ka teise matši ja kodutee). Sellega lähenesime veel natuke kunagi naljaviluks tehtud nimekirja „Eesti bridž 20 aastat hiljem“ teostumisele, mille kohaselt minust saab 20 aasta möödudes Sula – nimelt too käis ka kunagi mingil turniiril sarnaselt lapitud prillidega. Ilmselt tuleks siit kuskilt mõni optik leida ja läätsed soetada.

Teises matšis kaotasime Monacole 9:21, seal ei olnud meil eriliselt head inspiratsiooni – punktid läksid välja peamiselt neljast jaost. Ühes valisin vale geimi (ma teadsin Leo singlit oma S9xx-i vastas ja seetõttu ei tahtnud 3NT valida, ilmselt oleksin pidanud), teises ei saanud avakäigule pihta, kolmandas jätsid Sven ja Vasja slämmi pakkumata. Neljas oli selline kurioosne juhtum, et mul jäi Leo pakkumisest mulje, et ta kutsub mind slämmi, samas kui ta kutsus mind geimi ja pärast ei suutnud ta signoffi enam läbi passida. Läkski slämm kontraga kaheta, -7, oleksin passinud geimi, oleksime sealt saanud +3. Täna on menüüs Küpros (mina logelen), Taani ja Austria. 

Wednesday, June 13, 2012


Eile jõudsime siis koondistega (lahtine ja naised) Dublinisse. Kuna pikad reisid on juba niikuinii definitsiooni poolest tüütavad, siis ootan ma pikisilmi, et nad teeksid mõne EMi kohas, kuhu on mõistlik ka mingi muu transpordivahendiga kohale minna kui lennuk. Eilse reisi juures oli hea külg, et lend läks ilma ümberistumisteta Tallinnast Dublinisse ja halb külg, et lennukis oli kari lapsi, kellest nii mõnigi sisustas oma aega pideva kriiskamise ja karjumisega. Lisaks pakkus elevust see, et üks nooremapoolne naisterahvas pani keset reisi lihtsalt lambist pildi taskusse ja teenindav personal tegeles vahepeal tema turgutamisega.

Lennujaamast hotelli jõudmine osutus ka keerulisemaks kui arvatud – Sven ja Rummel käisid uurimas ja seletamas mingi bussifirmaga ja siis käisid taksode vahet uurimas, kui suuri masinaid pakkuda on jne. Kuna nende orgunn eriti hoolsalt ei edenud, olime juba jupp aega lennujaamas passida jõudnud, kui meie juurde tuli mingi papi ja küsis, kas me oleme Eesti bridžimängijad. Selgus, et tegelikult oli Rummelil olnud ka mingi kontakt korraldajatega, kes teadsid, et me tuleme ja seetõttu olid meile vastu tulnud, aga paraku olid mingi teise väljapääsu juures varitsuses olnud. Läksime siis parklasse bussi juurde ja selgus järgmine lõbus tõsiasi – nad olid arvestanud, et me elame mängukoha lähedal, mitte mujal, ja seetõttu läks jupp aega bussijuhiga seletamiseks, et kuhu meid viia tuleb ja veendumiseks, et ta mingiks järgmiseks kindlaks ajaks tagasi ei jõua. Ja loomulikult ei suutnud bussijuht õiget kohta üles leida, vaid eksles lõpuks jupp aega rajoonis ringi, küsides paarist-kolmest kohast nõua, enne kui vajaliku maja juurde jõudis (tõenäoliselt oli meie käsutuses olnud firma kontori aadress, mitte maja oma). Tegemist oli sellise korterhotelliga, kus on üks suur elutuba ja siis paar-kolm väikes kaheinimese-magamistuba. Pealtnäha nägi asi suht viisakas välja (lähemal vaatlusel selgus, et tegelikult on asi ikka suhteliselt p…s, aga sellest hiljem), vahetasime riided ära ja läksime avatseremooniale.

Avatseremoonia oli nagu ta ikka on olnud, selline ülespuhutud BS. Ronis järjest tüüpe lavale ja pidas oma kõne maha ning kohalikke kuulates jäi küll mulje, et nad on kõik Blarney kivi lakkumas käinud – jutt jooksis ja kiideti Dublini kanti ja Iirimaad, et kui toredad kohad need on ja vinged turistipiirkonnad jne. Samas väljas kallas vihma ja oli 14 kraadi sooja ning ilmateade ütles, et umbes nii jääbki, lisaks kinnitas Wikipedia, et umbes selline see ilm sealkandis juunikoos ongi alati olnud. No põhimõtteliselt jäi mulle mulje, et Iiri suvi on nagu Eesti omagi, va. et Eestis eksib vahel mõni ilus ilmake ka sekka. Pärast lasti lava peal nats iiri tantsu, mida oli täitsa tore vaadata (esiteks olid neiud osavad ja teiseks kenad) ja siis anti veini ja snäkke.

Aga jah, elukoha valikuga õnnestus ETBLil ikka suht korralikult puusse panna – alustades kasvõi sellest, et nelja inimest ei õnnestunud samasse kohta ära mahutada ja nad peavad mängima jõudmiseks mingeid imelikke marsruute kasutama. Kuigi asi näeb esmapilgul välja suhteliselt viisakas, on see siiski nats väsinud ja asjad logisevad. Selle elaks veel üle, ainuke olulisem häda on, et rõduust ei õnnestu korralikult sulgeda, sest ukse vahele jääb alla väike pragu sisse, aga siin on suhteliselt kõle. Lisaks tundus esmapilgul, et radikad ei tööta – konditsioneer näitas 23 kraadi, aga hea kui 18 oli ja radika sisse keeramine mingit erilist efekti ei andnud. See õnnestus mul siiski ära lahendada – keerasin kondi veel soojema peale ja nüüd on ka radikad soojad (ma ei tea, kus kurat nad seda andurit hoiavad). Teine mure on, et pistikud on siin briti stiilis, aga meie arvuti- ja mobla laadija juhtmed mandri stiilis. Õnneks Triinul, kes elab igapäevaselt Inglismaal, oli mingi adapterivariant olemas nii et arvuti seina ikka kuidagi sai ning nett töötab. Ok, eks seegi ole selline juhuslik ebaõnn. Aga seapead suutsid meile anda ainult ühe komplekti võtmeid (nelja, hiljem kuue inimese peale) ja all valvelauas hoiavad nad küll teleka mängimas ja tuled põlemas, kuid kedagi seal kunagi ei ole, kui oleks vaja nõu või abi küsida.

Tegelikult märksa hullem häda on asukohaga. Siit käib mängukohta kiirtramm, mis eelinfo kohaselt pidi peatuma meie hotelli kõrval ja mängukoha kõrval. Otseselt see vale ei olegi, aga mängukohta tuleb siiski mingi 10-15 minutit jalutada ja kui taevast kallab mingit saasta kaela, siis väga tore see teadagi ei ole. Teine halb asi on, et trammisõidu pikkus on ka ca 30-35 minutit! Hakkab juba vaikselt Pau turniiri meelde tuletama, kus enne mängima saamist tuli kõigepealt tund aega autos loksuda või Istanbul, kus meil oli ka elukoht kesklinnas, aga mäng toimus kuskil linna servas tühermaale rajatud hotellis (Varssavis läks meil ka mängukohta mingi 50 minutit, aga see oli jala käimine ja meie oma vaba valik, „vahenditega“ sai sinna märksa rutem). Nii et kui kolmest voorust on keskmine vaba, siis koju puhkama minna ei saa, õigemini ei ole mõtet. Kuna mängukoht on mingi golfikeskus linnaservas (või õigemini juba linnast väljas), siis kohapeal hängida ka erilist pointi ei ole. Nii et palju õnne. Selle taustal tundub hirmuäratava uudisena, et Lille’i turniiri jaoks polevat meil veel elukohta leitud.

Teine halb asi asukoha juures on see, et kuigi väidetavalt olevat tegemist kesklinna lähikonnaga (mis tegelikult on vist õige, kui ma asjadest korralikult aru olen saanud ei ole kesklinn sugugi kaugel), tundub rajoon ise olevat mingi paras geto– eile õhtul läksime välja poodi otsima ja meie tänaval (me elame õnneks tänava otsas, mitte keskel) jõlkusid paarikaupa mingid imelikud tegelased (õnneks valge nahavärviga), noored togisid hurlingut mängida (mingi iiri mäng, kus eesmärk on kaikaga pallile pihta virutada), paar prügikasti oli tänavale ümber keeratud, mõned sissevisatud aknad ja koerasitahunnikud kõnniteeservades. Seda muljet aitas kinnitada ka õhtul mängukohast taksoga tulnud Triinu, kellele taksojuht olevat maininud, et ta on väga üllatunud, et me sellises kohas elame, paar aastat tagasi olevat tegu olnud Dublini ühe kõige karmima ümbruskonnaga (millest muidugi võib järeldada, et kuskil on vahepeal veel karmimaks läinud).

Igatahes aitab tänaseks kirumisest, elukoht on küll sitt, aga selles suhtes ei ole vist enam midagi parata ja varsti on vaja mängima minna. Esimene voor on meil vaba, siis tulevad kohe järjest kaks suurfavoriiti – Holland ja Monaco, väidetavalt ühte neist mängudest kantakse üle ka BBOs. Eks üritan jõudumööda uusi postitusi teha.