Iirimaal on endiselt kõik vanaviisi. St. tilgub. Tõe huvides tuleb mainida, et tegelikult nägin ma täna korra isegi päikest – nimelt sel hetkel, kui ma hakkasin „kodust“ kolmandale voorule tulema, siis minu teekonnal hotelli uksest trammini ta paistis ja ilm oli soe ja elu oli ilus ja vägisi kippus lauluviis suule (lahendasin selle viimase probleemi vilistamise teel). Trammisõidu lõpuks muidugi sadas jälle vihma, aga see nüüd küll üllatuste kilda ei kuulu. Kas keegi mäletab, et Eestis oleks kunagi neli päeva järjest sadanud?

Dublinit pole endiselt rohkem näha õnnestunud, kui trammi aknast paistab, aga see marsruut kipub juba nats igavaks minema. Trammi lõpp-peatus asub mingi heinamaa ääres ja kui ma täna lõuna ajal transporti ootasin, siis tuvastasin seal rohututtide vahel liikumise. Lähemal vaatlusel selgus, et liigutajaid oli ühe rohupuhma ääres koguni kaks – süüdimatult ringituterdav jänes ja varitsev kass (ta ilmselt varitses mõnda lindu, jänes oli tema huviorbiidist väljas). Paraku seks ajaks kui ma kotist fotoka välja otsisin, oli jänes juba jõudnud sääred teha ja lihtsalt kassi pildistada ka ei viitsinud.

Bridžimäng kulgeb meil üle kivide ja kändude, täna tulid viik, napp võit ja väike kaotus. Õnneks näidati keskmist vooru Venemaa vastu jälle BBO ülekandes – võib karta, et kui meid sinna ei topitaks, siis midagi positiivset ei tulekski. Mis muidu mängu puutub, siis Tiit ja Maks mängivad väga hästi, aga ülejäänud kahe paari esinemine kannab pealkirja „nii et siga ka ei söö“. Sveni ja Vasjaga toimuvat ma liiga hästi kommenteerida ei oska, aga meie Leoga ei saa kuidagi küüsi taha ja kuna vahepeal tekib sisse imelikke asju, siis head nahka oodata ei olegi. Homme menüüs Rumeenia (meie logeleme) ja Wales – kui me tahame finaali kvalifitseeruda, siis ilmselt on tegu ühe olulisema mängupäevaga, kuna mõlemad on meist ees ja justnimelt neid me ilmselt peame lõppkokkuvõttes edestama.