Eile jõudsime siis koondistega (lahtine ja naised) Dublinisse. Kuna pikad reisid on juba niikuinii definitsiooni poolest tüütavad, siis ootan ma pikisilmi, et nad teeksid mõne EMi kohas, kuhu on mõistlik ka mingi muu transpordivahendiga kohale minna kui lennuk. Eilse reisi juures oli hea külg, et lend läks ilma ümberistumisteta Tallinnast Dublinisse ja halb külg, et lennukis oli kari lapsi, kellest nii mõnigi sisustas oma aega pideva kriiskamise ja karjumisega. Lisaks pakkus elevust see, et üks nooremapoolne naisterahvas pani keset reisi lihtsalt lambist pildi taskusse ja teenindav personal tegeles vahepeal tema turgutamisega.

Lennujaamast hotelli jõudmine osutus ka keerulisemaks kui arvatud – Sven ja Rummel käisid uurimas ja seletamas mingi bussifirmaga ja siis käisid taksode vahet uurimas, kui suuri masinaid pakkuda on jne. Kuna nende orgunn eriti hoolsalt ei edenud, olime juba jupp aega lennujaamas passida jõudnud, kui meie juurde tuli mingi papi ja küsis, kas me oleme Eesti bridžimängijad. Selgus, et tegelikult oli Rummelil olnud ka mingi kontakt korraldajatega, kes teadsid, et me tuleme ja seetõttu olid meile vastu tulnud, aga paraku olid mingi teise väljapääsu juures varitsuses olnud. Läksime siis parklasse bussi juurde ja selgus järgmine lõbus tõsiasi – nad olid arvestanud, et me elame mängukoha lähedal, mitte mujal, ja seetõttu läks jupp aega bussijuhiga seletamiseks, et kuhu meid viia tuleb ja veendumiseks, et ta mingiks järgmiseks kindlaks ajaks tagasi ei jõua. Ja loomulikult ei suutnud bussijuht õiget kohta üles leida, vaid eksles lõpuks jupp aega rajoonis ringi, küsides paarist-kolmest kohast nõua, enne kui vajaliku maja juurde jõudis (tõenäoliselt oli meie käsutuses olnud firma kontori aadress, mitte maja oma). Tegemist oli sellise korterhotelliga, kus on üks suur elutuba ja siis paar-kolm väikes kaheinimese-magamistuba. Pealtnäha nägi asi suht viisakas välja (lähemal vaatlusel selgus, et tegelikult on asi ikka suhteliselt p…s, aga sellest hiljem), vahetasime riided ära ja läksime avatseremooniale.

Avatseremoonia oli nagu ta ikka on olnud, selline ülespuhutud BS. Ronis järjest tüüpe lavale ja pidas oma kõne maha ning kohalikke kuulates jäi küll mulje, et nad on kõik Blarney kivi lakkumas käinud – jutt jooksis ja kiideti Dublini kanti ja Iirimaad, et kui toredad kohad need on ja vinged turistipiirkonnad jne. Samas väljas kallas vihma ja oli 14 kraadi sooja ning ilmateade ütles, et umbes nii jääbki, lisaks kinnitas Wikipedia, et umbes selline see ilm sealkandis juunikoos ongi alati olnud. No põhimõtteliselt jäi mulle mulje, et Iiri suvi on nagu Eesti omagi, va. et Eestis eksib vahel mõni ilus ilmake ka sekka. Pärast lasti lava peal nats iiri tantsu, mida oli täitsa tore vaadata (esiteks olid neiud osavad ja teiseks kenad) ja siis anti veini ja snäkke.

Aga jah, elukoha valikuga õnnestus ETBLil ikka suht korralikult puusse panna – alustades kasvõi sellest, et nelja inimest ei õnnestunud samasse kohta ära mahutada ja nad peavad mängima jõudmiseks mingeid imelikke marsruute kasutama. Kuigi asi näeb esmapilgul välja suhteliselt viisakas, on see siiski nats väsinud ja asjad logisevad. Selle elaks veel üle, ainuke olulisem häda on, et rõduust ei õnnestu korralikult sulgeda, sest ukse vahele jääb alla väike pragu sisse, aga siin on suhteliselt kõle. Lisaks tundus esmapilgul, et radikad ei tööta – konditsioneer näitas 23 kraadi, aga hea kui 18 oli ja radika sisse keeramine mingit erilist efekti ei andnud. See õnnestus mul siiski ära lahendada – keerasin kondi veel soojema peale ja nüüd on ka radikad soojad (ma ei tea, kus kurat nad seda andurit hoiavad). Teine mure on, et pistikud on siin briti stiilis, aga meie arvuti- ja mobla laadija juhtmed mandri stiilis. Õnneks Triinul, kes elab igapäevaselt Inglismaal, oli mingi adapterivariant olemas nii et arvuti seina ikka kuidagi sai ning nett töötab. Ok, eks seegi ole selline juhuslik ebaõnn. Aga seapead suutsid meile anda ainult ühe komplekti võtmeid (nelja, hiljem kuue inimese peale) ja all valvelauas hoiavad nad küll teleka mängimas ja tuled põlemas, kuid kedagi seal kunagi ei ole, kui oleks vaja nõu või abi küsida.

Tegelikult märksa hullem häda on asukohaga. Siit käib mängukohta kiirtramm, mis eelinfo kohaselt pidi peatuma meie hotelli kõrval ja mängukoha kõrval. Otseselt see vale ei olegi, aga mängukohta tuleb siiski mingi 10-15 minutit jalutada ja kui taevast kallab mingit saasta kaela, siis väga tore see teadagi ei ole. Teine halb asi on, et trammisõidu pikkus on ka ca 30-35 minutit! Hakkab juba vaikselt Pau turniiri meelde tuletama, kus enne mängima saamist tuli kõigepealt tund aega autos loksuda või Istanbul, kus meil oli ka elukoht kesklinnas, aga mäng toimus kuskil linna servas tühermaale rajatud hotellis (Varssavis läks meil ka mängukohta mingi 50 minutit, aga see oli jala käimine ja meie oma vaba valik, „vahenditega“ sai sinna märksa rutem). Nii et kui kolmest voorust on keskmine vaba, siis koju puhkama minna ei saa, õigemini ei ole mõtet. Kuna mängukoht on mingi golfikeskus linnaservas (või õigemini juba linnast väljas), siis kohapeal hängida ka erilist pointi ei ole. Nii et palju õnne. Selle taustal tundub hirmuäratava uudisena, et Lille’i turniiri jaoks polevat meil veel elukohta leitud.

Teine halb asi asukoha juures on see, et kuigi väidetavalt olevat tegemist kesklinna lähikonnaga (mis tegelikult on vist õige, kui ma asjadest korralikult aru olen saanud ei ole kesklinn sugugi kaugel), tundub rajoon ise olevat mingi paras geto– eile õhtul läksime välja poodi otsima ja meie tänaval (me elame õnneks tänava otsas, mitte keskel) jõlkusid paarikaupa mingid imelikud tegelased (õnneks valge nahavärviga), noored togisid hurlingut mängida (mingi iiri mäng, kus eesmärk on kaikaga pallile pihta virutada), paar prügikasti oli tänavale ümber keeratud, mõned sissevisatud aknad ja koerasitahunnikud kõnniteeservades. Seda muljet aitas kinnitada ka õhtul mängukohast taksoga tulnud Triinu, kellele taksojuht olevat maininud, et ta on väga üllatunud, et me sellises kohas elame, paar aastat tagasi olevat tegu olnud Dublini ühe kõige karmima ümbruskonnaga (millest muidugi võib järeldada, et kuskil on vahepeal veel karmimaks läinud).

Igatahes aitab tänaseks kirumisest, elukoht on küll sitt, aga selles suhtes ei ole vist enam midagi parata ja varsti on vaja mängima minna. Esimene voor on meil vaba, siis tulevad kohe järjest kaks suurfavoriiti – Holland ja Monaco, väidetavalt ühte neist mängudest kantakse üle ka BBOs. Eks üritan jõudumööda uusi postitusi teha.