Nagu karta oligi, lõppes meie alagrupiturniir kümnenda kohaga, selleks et finaalgruppi pääseda olnuks vaja tulla üheksandaks (ehk siis saada 6VP-d rohkem) ja nüüdseks oleme sportlastest turistideks taandatud. Viimane alagrupimäng oli Soome vastu, kuid kuna Islandil oli tulekul vaba voor, oli edasipääs juba teoreetiliseltki võimatu. Soomlased olid muidugi meistki jupp maad tagapool. Selle peale suutsidki Sven-Vasja ja Koistinen-Nyberg märkelehele korraldada sellise asja, et turniiri viimases viies jaotuses pakkusid kõigis kordamööda slämmi (enamus neist olid üsna jobud). Esimene neist tuli välja, aga ülejäänud neli läksid kõik taha.

Eile õhtul oli siis väike „presidendi vastuvõtt“ – st. kõik kolm tiimi kogunesid kokku, võtsid natuke napsi ja snäkkisid. Ürituse koodnimetuseks paneksin mina „räägime neid vanu anekdoote jälle“ – mingi hetk hakkasin lugema ja sain tulemuse, et paarikümnest räägitud anekdoodist oli ainult üks selline, mida ma varem kuulnud polnud – siinkohal kiitused Maksile (lisaks veel paar, mida ma põhimõtteliselt olin kuulnud, aga natuke teises kastmes). Selliseid, mida ma korduvalt kuulnud olin, oli igatahes palju rohkem. Ahjaa, ja enamasti naeris kõige valjemini anekdoodirääkija ise. Nagu mingi krdima isetegevusõhtu.

Kui üritada kokku võtta meie ebaõnnestumise põhjuseid, siis mängutulemuste poolest tundub nagu oleks selleks minu ja Leo kehv mäng (umbes -0,6 butleris). Selle teooria juures on ainult üks asi, mis hästi klappida ei taha – tegelikult me ei mänginud otseselt nii kehvasti. Aeg-ajalt pudrutasime küll kaitses (see on meil praegu tõesti natuke niru), aga eks kaitsemäng olegi kõige keerulisem bridži osa. Pakkumises me panime enamuse oma geimidest-slämmidest ära ja kui me seda ei teinud, siis oli meil selle jaoks loogiline seletus.

Eks lähipäevil ole aega vaadata, mis ja kus ära läks (või kus oleks võinud sisse tulla), aga esialgu tundub mulle, et meie kõige suurem väljaminekute põhjus oli lihtlabane sportlik ebaõnn. Eks õnn pidigi soosima tugevamaid, aga tugevamad ei vaja seda ka nii palju kui meiesugused keskmikud.

Selle kõige juures on ainult üks hea külg – tundub, et Iirimaal tegelikult KOGU aeg ei sajagi, viimased paar päeva on selline mõnus suveilmake olnud. Täna näiteks on plaanis ette võtta Dublini loomaaed.