Ei tulnud ka midagi ilusat Poola matšist. Kohe teises jaotuses sokutas Leo mu 25 pp-ga mängima 2♥ lepingut 4-2 klapiga ja ma ei suutnud sedagi ära võita (ei valinud parimat plaani) ning kui selgus, et ma olen lepingu taha käinud, tegin suurest nördimusest poolkogemata 11. tihil veel revoki (see ei olnud muidugi enam oluline). „Õnneks“ oli lepingu võitmise ja kaotamise vahe ainult 2 IMPi. 

Teises lauas juhtus aga selline kurioosne lugu, et ühes teises jaos kaitses Maks  oma arust 3NT vastu, aga paraku oli lepinguks 4♠ ja ta lasi selle seetõttu välja. Huvitaval kombel oli mul olnud Islandi vastases matšis sarnased luulud, vastane oli samuti 3NT nelja patta kohendanud ja mina kaitsesin trumbita vastu. Mul läks seal natuke paremini, õnnestus tapvale avakäigule pihta kobistada (4♠ vastu ma võin, aga ei pruugi, sama käiku teha). Kokkuvõttes kaotasime Poolale 11:19 ja asi läks veelgi hapumaks. 

Täna otsustasime siis teha sellise lükke, et Tiit-Maks mängivad kõik kolm matši (kuna nemad on ainuke, kellel mäng hästi välja kukub), Sven-Vasja hommikused kaks (Prantsusmaa ja Luxemburg) ning meie õhtus (Horvaatia), homme mängime meie ja Tiit-Maks Inglismaa vastu ja siis vaatame, mis seisud ja enesetunded ütlevad, kes viimast vooru Soome vastu pressima lähevad.

Ainuke positiivne asi on see, et ilm on mõistlikuks keeranud (selle kohta „ilus“ oleks natuke üle pingutatud) ja eile õhtul tegime esimese väikese treti ka linna peale. Esmamuljed on igatahes sellised, et Dublin mingi märkimisväärselt ilus ega huvitav linn ei ole, kaks esimest märksõna, mis mulle pähe tulid, olid igatahes „kitsas“ ja „räpane“. Jalutasime üle mingi tuntud silla Liffey jõel, mis pidi olema kõige fotografeeritum koht Dublini linnas – aga kui seda eelinfot poleks olnud, poleks seda mitte millestki osanud arvata, pealtnäha oli tegemist täiesti tavalise ja mõttetu sillaköksiga. Leidsime mingi suhteliselt viisaka väljanägemisega söögikoha ja otsustasime, et proovime siis ka kohalikku kööki, Pihel võttis Fish and Chipsi ning ülejäänud lambaliha variante. Igatahes võis selle söömaajaga igati rahule jääda – iirlaste kulinaarsed suhted lambasooga on täiesti viimase peal ja roavalik suhteliselt sarnane eestimaisele.

Nali turniiri bülletäänist: Ühest hotellitiivast kostis kahtlaseid ja võikaid helisid ning murelikud inimesed kutsusid politsei. Politsei saabus kohale ja tuvastas, et tegemist on kahe norrakaga, kes üritavad õppida selgeks Monako hümni! (Asjasse mittepühendatuile – Monako võistkond on endale sisse importinud kaks Norra staarmängijat (lisaks veel ka ühe paari ülikõvasid itaallasi) ja praegu juhivad nad meie alagruppi pikalt. Tegelikult nad ongi ühed peamised medalikandidaadid.