Kolmas päev Dublinis selja taga ja eriti midagi juurde lisada ei ole – mul pole õnnestunud väljaspool marsruuti „kodu-tramm-mängukoht“ mitte ainsatki sammu teha. Täna vast lähen mängukohast mitte kaugel asuvasse kaubanduskeskusesse kontaktläätsi otsima, eeldusel et ei saja (haa-haa).

Eilne mäng käis jälle nagu ikka üles-alla. Hommikul õnnestus võita Küprost, lõuna ajal BBOs üle kantud voorus Taanit (peakski äkki paluma, et meid rohkem BBOs näidatakse, senised kaks matši seal on ilusti välja kukkunud) ja õhtul kaotasime Austriaga. Austriaga matš oli nagu tõeline loodusõnnetus, nagu ei teinudki midagi ülidebiilset (vahel paar natike rumalat asja lihtsalt), aga kuidagi ei saanud küüsi taha. Kuna teine tuba ka ei hiilanud, saimegi sellise korraliku koosa.

Igast asjast võib muidugi ka natike positiivset leida. Nimelt oli Austriaga matšis mingi jagu, kus kogu saal jõudis slämmi (22 punkti vastu 12t), aga meie vastased pidurdusid 3NT-s, võib-olla seetõttu, et Luks oli vahepeal mingi õrna kaitsepakkumisega vahele sokkinud, mis võttis tugeval käel tuju maha. No vahet pole, 12 varretihi oli. Meie teine paar aga suutis mängida mingit cue-bidi (või ma tegelikult täpselt ei teagi mida, võib-olla läks miski muu sassi) ja lepinguks oli 4♥ 4-2 klapiga, mis istus 6-1 vastu! Viimases sarnases olukorras, A-Liiga esimesel etapil, käisid nad lepingu taha, kuigi see oli võimalik võita ja selle kadu oli väga suur, sest ka seal ei jõudnud teine tuba slämmi, seega läks välja 13 IMPi kahe asemel. Seekord oli aga väljamängija tasemel ja võitis lepingu ära, minimiseerides niiviisi kaod.

Selgitasin välja, et trammipeatusest siiski pääseb mängukohta otsemat teed pidi kui meie poolt seni kasutatud marsruut. Kusjuures isegi kaks, üks on ainult natuke lühem, aga teistkaudu saab oluliselt otsemini. Õhtul mängult koju tulles mainisin ma inimestele, et läheme sealtkaudu, on lühem (isegi kaks korda), aga või siis noormängijat kuulatakse – kuna arvati, et ma pakun välja selle „natuke lühema“ tee, siis enamus otsustas ikkagi läbiproovitud radade kasuks, ainult Rummelil oli piisavalt nuhhi, et minuga kaasa tulla. Tulemus – sel ajal kui meie istusime juba ammu trammi peal ja tramm hakkas liikuma, pööras ülejäänud kamp end paar-kolmsada meetrit eemal alles nurga tagant välja ja pidi kümme minutit vihma käes järgmist ootama (peatuses on küll varikatused, aga Dublini tuuleolude valguses need üleliia efektiivsed tõrjevahendid ei ole).

Tänane menüü – Šveits, Venemaa (mina logelen) ja Island.