Friday, August 10, 2012


Mõttespordi maailmamängude avamine oli selline sürrealistlik üritus, et hoolimata sellest, et kohal oli hunnik tähtsaid asjapulki, tundus,  et seda oli ette valmistatud pigem põlve otsas – õhtujuhid natuke pudrutasid, eeskava väga ei olnud ja kõned olid ka sellised väga „casualid“ ja mitte väga tõsised (rebiti kilde näiteks stiilis, et kui üks ajalooõpetaja küsis klassis, et kui keskajal olid valitsemas monarhid, peeti ühte võimu neist veel kõrgemaks – ma arvan, et selle all mõeldi paavsti – ja üks bridži õppinud lapsuke vastas sellele ausameeli „ässa!“) ja lõpuks tuletati hea sõnaga meelde ka Lille’i timukat („Kolme Musketäri“  seoses) – ma ei saanud küll aru, et mis see meie võistlusesse puutuma pidi, aga ega mina ka dopingukontrollis ei käinud. Võimalik, et see kodukootus oli ka taotluslik, et inimestel liiga igavaks ei muutuks. Nii hakkaski ametlik osa pihta veerand tundi väljakuulutatust hiljem (ehk siis sel ajal kui meie kogenud inimestena alles kohale jõudsime) ja kestis vast napilt 40 minutit. Ahjaa, lõpus pidi mängimisele tulema World Mind Sports Associationi hümn, kõik tõusid püsti ja järgnes vaikus. Selle peale siis kommenteeriti, et „ah pagan, midagi vist ei tööta, aga olgu siis hümniga või mitte, me võime mängud avatuks kuulutada!“. Järgneski IMSA presidendi Jose Damiani vastav lause ja rahvas saadeti kokteilile. Paraku tuleb tunnistada, et see osa valmistas mulle/meile suure pettumuse – punane vein oli saast, roosa vein üsna minimaalselt parem ja valge küll kõlbas hädapärast juua, aga ei olnud ka suurem asi. Säh sulle veinimaad. Ahjaa, snäkid veini juurde olid ka umbes väiksed soolased küpsisekrõbunad. Masu värk vist.

Lonkisime banketilt siis kodu poole ja helistasime Tiidule, kes pidi umbes seks ajaks kohale navigeerima, et kaugel ta on. Järgnes kirumine ja hammastekrigin – kui meie logistika oli väga hästi paigas olnud, siis tema oli orgunnivana saamatuse/tähelepanematuse tõttu hoopis Brüsseli vales lennujaamas – mitte Charleroi odavlennukas, vaid selles teises. Mis omakorda tähendas ka seda, et tal polnud bussipiletist mitte la persetki kasu ja rongid olid ka ära läinud. Ühesõnaga pidi ta endale sealkandis öömaja leiutama ja hommikul mingi rongiga Lille’i navigeerima (siinkohal oli muidugi vaba voor päris abiks, et erilist paanikat ei olnud).  Tundub, et tema tulekus oli midagi kahtlast – kui me talle vastu läksime, nägime vähemalt kahte-kolme salka kurja näoga tüüpe, maskeerumisvorm seljas ja automaatid käevangus seal jaamas ringi jalutamas. Ma kohe tundsin, kuidas mu rongisõiduisu üle läks…

No comments: