Täna olid siis Ptuj's väikeriikide EMi playoffid. Poolfinaalis kohtusime Slovakkiaga, kellega oli tihe andmine, mis lõppes peale 24 jagu viigiga (nii et praktiliselt kõik oleksid võinud võidu koju tuua). Tuli kolm lisajagu, millest esimesega ma otsustasin kohe matši Slovakkia kasuks: läksin vastaste 4 pada peale võrdses tsoonis 5 ärtuga tõkkesse ja lõpetasin 1100 all. Piinlik on see, et kuigi ma tegin lolli pakkumise, oleksin saanud asja ka tunduvalt päästa - kui me panen 1 ärtu avanud käest 4 pada peale 4NT, siis vast partner saab aru, et mul on 5-4-4 jagu ja valib 5 ruutut, kus meil on 5-4 klapp ja ma arvan, et seal õnnestub pääseda 300ga... Nojah, see selleks, ega enesetunne just parim ei olnud. Pronksimatšis Leedu vastu suutsin ka neljas esimeses jaos kaks suuremat sorti käkki kokku keerata ja laua taga teadsid juba kõik, et me olime sel hetkel 25 IMPi maas. Tegelikult olime me neist kahest jaost kaotanud 30 IMPi ja kuigi mu kehva mängu ei vabanda miski, siis vähemalt selles suhtes sain amnestiat, et kui ma ka oleks normaalselt kaarte käes hoidnud, oleksime neist ikkagi 20 kaotanud. Edasi suutsime end siiski kokku võtta ja 12-jaotuselise poolaja lõpuks oli defitsiit kahanenud kolmele punktile. Teises poolajas pöörasime selle juba napiks võiduks ja kokkuvõttes laekus pronks - eelmise korraga võrreldes samm edasi. Kuigi tuleb tunnistada, et see oli väike pettumus (lõppeks kaotasime me ju poolfinaali lisajao järel ja alagrupis peksime kõiki nagu ise tahtsime), tuleb rahul olla sellega, mis kaardijumal ette veeretas ja ise paremini mängida. Õhtul siis ees bankett ja auhindade jagamine, ehk antakse midagi head süüa.