Väsinud, aga õnnelik: käisin just esimest korda linna peal jõlkumas - teekonna panin kaardilegi:



Alustasin kaardil X-ga märgitud kohast (me elame seal, Rue du Fort Wallise ja Boulevard d'Avranches'i nurgal) ja otsustasin, et võiks proovida äärelinna poole jalutada. Hea lai kõnnitee ja allamäge minek - mis nii viga astuda. Tundus, et tegu on sellise toreda väikekodanliku linnaosaga - ilusad hoolitsetud majad ja vähe elumärke. Jalutasin siis mööda Kindral Pattoni bulvarit (Luxembourgis on väga palju kohanimesid rahvusvaheliste suurkujude nimedega - omad tänavad on ka näiteks FDRil ja JFK-l)üha allamäge ja majad kadusid ning ilmnesid kaljud ja mets. Sellest tegin järelduse, et varem või hiljem peaks ikkagi linna poole vasakule keerama, ainuke häda oli selles, et keeramiskohta väga lähedalt võtta ei olnud.

Lõpuks jõudsin mingi paisuni Alsette'i jõe ääres, kust keeras tee vasakule (Rue du Fort Dumoulin) - selle võtsingi. Üsna kohe selgus, et alguses allamäge tulemine võis osutuda veaks - edasine tee läks vääääga jõhkralt ülesmäge (see seletab ka selle, miks tänav nii käänuline on - otsetee oleks suht püstloodis). Rajoon oli jälle vega kena, huvitaval kombel oli rentsel keset tänavat. Poole mäe peal jõudis mulle järgi mingi jalgratturite treeninggrupp, kes pressisid keel vesti peal sealt mäest üles - sugugi mitte väga palju kiiremini kui mina jala (natuke siiski). Jalutasin muudkui edasi, mööda mingist staadionist (silt ütles midagi stiilis "rahvuslik spordiinstituut") ja jõudsin Rue de Treves'ni. Võitev idee tundus olevat tagasi kesklinna poole keerata - ja tee keeras samuti allamäkke, nii et mul tekkis juba hirm uue vinge tõusu suhtes - igatahes kõrvalolevast orust oli näha, et langusruumi on mul veel küllaga.

Mingi hetk jõudsin kohani, kus nad keskaegseid müüre taastavad ja mul tundus, et võiks vast vasakule keerata ja suht otse koju tagasi jõuda, aga teisest küljest oli vaim veel suht värske ja otsustasin veel veidike linna avastada. Seega tegin teravnurkse pöörde Rue de la Tour Jacob'i peale (seda Jaakobi Torni nad ka remontisid) ja jalutasin mööda Alsette'i kallast edasi.

Kaldapealne oli taas väga kena ja ilusti välja ehitatud, kahjuks ei tahtnud jõgi eriti koopereerida ja oli suht veevaene, pardid tundusid üsna mudas paterdavat. Seal oli ilmselt vaba aja veetmiseks mõeldud rajoon, kuna söögikoht oli söögikohas kinni. Viie järjestikuse maja seas oli näiteks inglise, šoti ja iiri pubi - huvitav, kas neil mingit reaalset vahet ka on?

Sealt tundus, et jalutamisest hakkab juba aitama kah (hämaraks tõmbas) ja pöörasin taas otsa kesklinna poole (Montee de Clausen) ning hakkasin astuma - ikka natuke allamäge ja siis üles tagasi. Õnneks oli see suhteliselt leebe ja lauge tõus (eriti selle Dumoulin'i tänavaga võrreldes) ning mingi hetk leidsin end Bocki kasemattide juurest (ehk siis tuldud teed pidi tagasi, aga mööda jõe teist kallast). Edasi oli juba lihtne - jalutasin mööda "jõekallast" (tegelikult üsna mitmekümne meetri kõrgusel) ja imetlesin vaadet (õhtuhämaruses Luxembourg on päris ilus) kuni mingi hetk sai tänav otsa - edasi tee ei viinud ja külgede peal olid majad!

Astusin siis mingist uksest sisse ja sattusin parkimismajja, kust mul kuidagi ei õnnestunud väljapääsusilti leida. Mõtlesin juba, et peaks väljuma koos autodega, aga siis taipasin vaadata maha - sinna oli kollaste triipudega jalakäijate rada maha märgitud. Mis seals' ikka, mööda seda edasi, paar korrust üles ja leidsingi end kodust teisel pool silda. Kokku võttis see rännak mul aega üsna täpselt tunni...