Viimane päev Sloveenias oli väga vesine - kogu päeva kallas midagi taevast alla ja väidetavalt olevat teede peal olnud üleujutused ja kuskil oli Drava niimoodi üle kallaste ajanud, et rongiliiklus seiskus, kuna raudtee oli üle ujutatud. Igatahes sai hommikuse söömaskäigu ajal selgeks, et mu jalanõud (mis on pärit veel meie Pekingi-käigu ajast, kui Ines ostis turult Oliverile mingid Tommy Hilfigeri kirjadega sandaalid, aga kuna Ollile need jalga ei istunud, siis pakkus ta neid mulle ja need on nüüdseks mind kaks aastat truult teeninud) ilmale vastu ei pea - vett voogas sisse nii üle serva kui ka põhja alt. Lahendasin siis olukorra sel moel, et kui edasi oli välja minekut, võtsin sandaalid näppu, sokid panin taskusse ja jalutasin lihtsalt paljajalu punktist A punkti B ning sisse jõudes panin taas sokid-sussid jalga. Õnneks oli ilm piisavalt soe, et jalgadel külm ei hakanud.
Ptuj's nõudis lahendamist ka veel probleem, et kuidas ma ikkagi Osijekki saan.
Üks variant oli võtta mingi poole üheksane rong, sõita sellega harujaama nimega Zidani Most, seejärel istuda seal ümber Zagrebi rongile ja sõita sinna ning siis kohapeal vaadata, kuidas Osijekki navigeerida - kas võtta mõni öörong, konutada raudteejaamas või otsida ümbruskonnast mõni hostel ja end välja magada.
Plaan B oli organiseerida end kuidagi Ljubljanasse ja istuda seal öösel kell kaks rongi peale, mis Zagrebisse sõidab (ma olin tuleku peal Zagrebi jaamas stende uurides kindlaks teinud et selline rong on olemas ja et kui ma jõuan hommikul seitsmeks Zagrebisse, siis on kõik ilusti kontrolli all).

Esimest plaani komplitseeris (lisaks ta ilmsele ebamugavusele) ka fakt, et turniiri algusaega nihutati nii, et õhtune sessioon algas kell viis, mis tähendab seda, et poole üheksaks lennujaama jõudmine oli suhteliselt ulmeline eesmärk. Teine plaan ei olnud lihtsalt tore ja ma võtsin aktiivselt käiku plaani C - lasin korraldajal endale mõnda elusat horvaati näidata, et küsida, kas äkki Zagrebisse läheb mõni auto (või mõnda muusse sobivasse punkti Horvaatia territooriumil). Juhatati mind joonelt Horvaatia Bridžiliidu presidendi juurde, kes kuuldes mu murest leidis, et no problems, ma võin temaga Zagrebisse sõita - üsna jackpoti lähedane lahendus (ehk siis parim võimalik lahendus, mis endas Osijekki ei sisalda).

Nojah, siis tuligi hakata kaarte mängima. Vahepeal tuvastasin eilse IMP-paarika tulemused, olime seal viienda koha peal (u. 42 paari seas). Esimesel maksipaarikal ujus kala suhteliselt hästi ja kuigi lasime ise paar ebatäpsust sisse (nt. kõige viimases jaos pakkusime slämmi, mida ei andnud võita), saime siiski 63,7% ja võitsime ära - veel parem uudis oli, et saal oli suhteliselt ühtlane ja teine koht oli meist 4,2% maas (kuigi seal 59% peal oli ca pool tosinat paari). Teine paarikas oli aga väga pahaendeline - istusime Ost-West liinis ja kogu jõud oli Nord-Südi käes (pööret ei olnud), nii et suuresti sõltusime vastaste armust. Ja kuigi andsime üldiselt oma parima ja võitlesime nagu hagijad, siis vahel ei andnud mitte midagi teha, kui vastane lihtsalt pakutud ja võidetud geimi ja ladvatihide eest sai 65% (seda juhtus korduvalt) või siis pani meile lihtsalt vastu vahtimist - kahes jaos järjest (!) pakuti meie vastu ära 6NT - ühes üheksase ärtuklapiga ja teises vinge ebaklapiga, kus asjad hästi istusid. Nagu aru saada, ega see tuju just heaks ei teinud.
Paaris viimases voorus sai Leo natuke liiga agressiivselt kontrakaarti näidatamisega hakkama. Äkki sai liialt vastaseid vaadatud, üks paar oli "little old ladies", teises pidi väljamängijaks jääma esimeses jaos veidike patserdanud neiu, kes väikeriikide EMil vugraphi operaatorina tegutses ja kellega ma selle käigus suht sõbraks sain (vähemalt oli ta mind juba turniirijärgse päeva hommikul facebooki kaudu üles otsinud). Lõpuks tundus, et asi on ikka väga halvasti, sisetunne rääkis 50%-st. Õnneks muidugi oli esimesest voorust selline tulemus all, et rahadesse tulekuks võis ka sellest piisata kui natuke õnne on - kuigi karta võis, et mõni NS liinil istuv agressiivne paar korjab suure hunniku kokku.

Kahjuks pidin ma lahkuma enne, kui tulemused selgusid, kuna mu ekipaaž tegi suhteliselt kiiresti minekut, õnneks sain banketilt piisavalt palju näksida ja jõudsin paar pokaali veinigi võtta. Autosõit (masinaks uus ja vinge BMW, aga ilmselt "säästuvariant" - ainult kahe uksega, nii et ma pidin kitsast praost tahaistmele pugema) oli suuremat sorti ajavõit - kui rongiga minek oli aega võtnud neli tundi (see käis hunniku suuremaid ja väiksemaid linnasid läbi), siis autoga läks aega napilt üle tunni ja olingi Zagrebi keskvaksali ees, kuningas Tomislavi ratsakuju (mis on üks ilgelt suur ja mölakas asi) valvsa pilgu all. Lahke autojuht pakkus veel välja, et ma võin kontrollida, kas mõni öörong läheb ja kui ei, siis võib mu mõne youth hosteli juurde sõidutada - üks asuvat kohe kõrvaltänavas (ilm oli endiselt äärmiselt vilets), aga sellest pakkumisest ma loobusin, leides, et kui hostel on tõesti vaid 200 meetrit eemal, siis selle ma võin südamerahuga ka jala käia.

Läksin siis jaama, selgus et Osijekki saamiseks on kaks varianti - kas umbes poole tunni pärast, siis sõita mingisse imelikku kohta (vist Koprivnici, aga ma ei ole 100% kindel) ja seal kahe tunni pärast ümber istuda ning jõuab Osijekki kell neli öösel või siis minnagi selle hommikul viis minutit enne seitset väljuva rongiga, mis sõidab Osijekki ja pool kaksteist on kohal. Arusaadavalt valisin viimase variandi (ei tundnud endas jõudu, et omaenda sünnipäeval keset ööd tatise ilmaga suvalistes raudteejaamades kügeleda), ostsin pileti ja sättisin sammud selle näidatud Youth Hosteli suunas. Vahepeal jõudis minuni ka sõnum Leolt tulemustega Ptuj'st - kokku 58,9% (teine pool oli seega olnud 54,1) ja esikoht! Nii juba võib!
Aga ega see hea uudis ei parandanud ei Zagrebi ilma ega minu jalanõusid ning kuna ma tegin väikese ringi, mis venitas need 200 meetrit umbes poole kilomeetri peale (keerasin ühe tänavavahe liiga vara ära ja tegin ringi ümber kvartali) olid jalad hostelisse jõudes taas läbi vettinud. Hosteli hinnad olid suhtkoht karmid - koikukoht kuueses kitsas toas maksis 120 kunat, mis meie rahas teeb umbes 280 krooni, kui mu rehkendused paika peavad ja väiksemad, rohkem privaatsust pakkuvad toad olid veel kaks korda kallimad. Kuna igasugused muud alternatiivid tundusid oluliselt hullemad, võtsin lihtsalt koikukoha ja kerisin magama, uni oli rahutu (tänavamüra ja hirm sissemagamise ees kuna mu telefon tegi oma viimaseid hingetõmbeid), aga siiski toimis, mis tähendab, et kui ma ilma igasuguse äratuskellata hommikul kell kuus üles ärkasin, tundsin end täitsa elujõulisena ja enam ei mõlgutanudki mõtteid, mida tuleks teha inimestega, kes mind Osijeki kaudu Sloveeniasse saadavad. Kuna kõige keerulisem etapp (Ptuj-Zagreb) oli õnnestunud tänu inimestega suhtlemisele ülivalutult läbida, siis ülejäänu tundus juba puhanud peaga väga lihtne ja talutav olevat. Marssisin siis rongijaama ja ronisin rongile, jalad said selle käigus jälle läbimärjaks, ilmselt üritan Osijekis üle jäävat aega (sinna jõuan ca pool kaksteist, lennuk läheb ca neli) kasutada mingite botaste hankimiseks ja viskan sandaalid minema. Kahju...

Osijeki lennujaam

Nagu plaanis oligi, võtsin Osijekis jalad selga ja jalutasin sinna suunas, kus ma arvasin kesklinn olevat. Õigemini oli mul tegelikult ükskõik, kas seal kesklinn on või ei, aga ma nägin rongiga mööda sõites suurt Interspari silti, mis ei saanud rongijaamast väga kaugel olla. Kui rongi pealt maha sain, tundsin suurt kergendust, et kuigi tänavad on niisked, ei ole suuri loike maas ja vähemalt ei saja mingit saasta kaela. Selgus et see kergendus oli ennatlik - selleks ajaks kui poodi jõudsin oli vihmasadu juba täies hoos. Jalutasin siis kaubanduskeskuses mingisse suvalisse spordipoodi ja ostsin endale kuivad ketsid ja sokid, vanad sandaalid jätsin neile mälestuseks prügikasti, sokid otsustasin siiski kaasa võtta. Edasi passisin kuni vihm vaibub ja tulin tagasi bussijaama ning sõitsin kutsikaga lennujaama - ei midagi huvitavat, kui välja jätta see, et Horvaatia passikontroll suutis mu passis skännitava lehekülje ära käkerdada (voltis tal nurga kahekorra kogemata kombel).

Ryanairi Boeing

laisk inimene nagu ma olen, otsustasin, et lennuki peale jooksmisega pole kiiret (hilisem tulek annab koha vahekäigu kõrval ja mida ma neid pilvi sealt väiksest illuminaatorist ikka vahin), seega olin üks viimaseid, kes lennuki peale jõudis. Võtsin koha sisse paari kõrval, mille moodustasid isa väikese lapsega. Laps - nagu väiksed lapsed ikka - oli suht tüütu ja ähmis, alguses nuias jupp aega, et ei taha turvavööd kinni panna (inglise keeles, sestap ma sain aru), siis hakkas pissile tahtma. Isa vabandas viisakalt, lasin ta läbi ja peagi oli tagasi. Viie minuti pärast sama häda - isa jälle vabandas, lasin ta jälle läbi ja kümne minuti pärast toimus täpselt sama manööverdus - kusjuures kõik täiesti tulutult, kuna väidetavalt ei olevat laps seal midagi teinud. Papal oli päris plass olla, aga ma lohutasin teda, et võrreldes mu senise retkega on paar korda püsti tõusta tõeline käkitegu. Hakkasime siis juttu ajama, selgus, et tegu on mingi Osijeki kohaliku tüübiga, kes on Iirimaale kolinud ja käis vahepeal kodus vanavanematele nägu ja last näitamas. Laps kusjuures olevat ainult kaheaastane, mu meelest selle kohta ikka superjutukas ja huvitaval kombel olid nad juba nii väiksele elajale kõrvarõngad kõrva toppinud. No aru ma ei või... Otsustasin endale sünnipäeva puhul lennukis ühe džinn-tooniku lubada ja lobisesime tüübiga edasi. Varsti hakkas lapel jälle samasugune triangel pihta, et nad pidid kolm korda peldiku vahet saalima, ilma et seal mingit käegakatsutavat tulemust oleks olnud. Papa jälle vabandas ette ja taha, aga ma leidsin, et sellest pole midagi. Tahtsin talle mainida, et kui tahab, siis hankigu mulle veel üks džinn-toonik ja oleme tasa, aga viisakusest jätsin selle tegemata. Selgus, et tegu on mõtetelugejaga - mingi hetk tuli stjuardess minu juurde ja andis mulle veel ühe džinn-tooniku ja ütles, et mu naaber oli selle mulle hankinud. Ja siis ässitas too oma last mulle "Happy Birthday to You! laulma - laps küll puikles vastu, aga lõpuks midagi ikka ümises. Siit moraal - inimestega võib ikka juttu ajada, kunagi ei tea, kes sulle napsu välja teeb.

Frankfurt - Luxembourg buss

Lend varanes ligi pool tundi ja kõigile, kes hoolega püsti kargasid, tegi see sellise tünga, et nad pidid päris jupp aega seisma, kuna lennujaam ei olnud meie vastuvõtmiseks valmis. Vaatasin, et kell on nii vähe, et ma võin üritada mängu panna oma kaheldamatu sarmi ja kaheldava prantsuse keele oskuse ja proovida "eelmisele" Luxembourgi bussile jõuda, isegi arvestades, et ligi kümme minutit meid maha ei lastud. Kahjuks aga läks passisabas hirmus kaua aega, nii et ma ikkagi tollele bussile ei jõudnud vaid pidin tunnikese lennujaamas parajaks tegema. Parasjagu tegi seal mingi suur lind lennuharjutusi - tundus nagu oleks mingi öökull natuke omadega segi läinud - laternaposti otsa ja maha tagasi. Uni on, üritan nats magada. (Järgmise hommiku täiendus: õnnestus)