Pühapäeva pealelõunal otsustasime jälle linna peale laiama minna - või tegelikult lihtsalt võtta lähikonnas mingi koht ja ilusa ilma puhul maha istuda ning midagi magusat süüa. Ja siis otsustas Luxembourg meile keskmist sõrme näidata - esimeses kohas asjatas mingi tädi (OK, nooremas keskeas hästisäilinud naisterahvas) kõigepealt jupp aega siseruumides, enne kui leidis, et on aeg meie juurde tulla (ilmselt aitas see, et ma olin juba tüdinenud ja panin mobiilil stopperi käima, et anda talle veel kaks minutit, ta tuli minut kolmekümne peal). Ja siis selgus, et jäätist ei ole. Jalutasime siis ühte teise kohta ja istusime maha, seekord läks asi libedalt - ei hakanud ettekandjat ootama vaid marssisin lihtsalt leti äärde ja tellisin kaks Crepe Suzette'i, rohelise tee ja džinntooniku. Viie minuti jooksul olid lauale jõudnud noad-kahvlid, joogid ja arve (mulle meeldib, kui ma saan sööma hakates arve ära makstud ja peale sööki võin püsti tõusta ja minema minna, mitte ei pea pärast enam kohapeal kügelema). Aga krepid miskipärast viibisid ja kuskil 20 mintsa pärast kolisime sisse, kuna mingi tuulehoog tekkis. Kui seal oli ka jupp aega mööda läinud (pärast kella vaadates selgus, et ca pool tundi), tee ära jahtunud ja džinn otsa saanud, siis jõudis meile kohale, et ju meid on siis lihtsalt ära unustatud ja me pidime oma pannkoogid lihtsalt uuesti tibidelt välja nõudma! Vähemalt oli neil viisakust, et Maarjalt uue tee eest mitte raha juurde küsida. Seapead, ma ütlen!