Diletandi poliitanalüüs - Ukraina kriis

Ehk miks ma ei usu, et Ukrainas (seekord) täiemõõduliseks actioniks läheb. Lühidalt kokku võttes: sest kära on olnud juba liiga palju ja liiga pikalt.

Igaks juhuks disclaimer: ma ei pretendeeri mingile mõistlikule "teadmisele" – see, et ma kunagi TÜs politoloogiat õppisin on üsna läinud ajastu lumi – aga lihtsalt ajalooõpetajana jääb üht-teist silma ja meelde ning inimese aju teadagi mustreid ju armastab.

A) Gustav II Adolfi õukonnas töötanud Petrus Petrejus sõnastas 17. sajandi esimesel veerandil: Selline on kord kõikide moskoviitide tava ja käitumine, et kui nad näitavad end sõbralike ja heasoovlikena, siis järgneb sellele peagi suur õnnetus või pahandus, kui nad aga ähvardavad, on äkilised või vannuvad, siis on nad vähem ohtlikud ja neid ei tarvitse eriti karta.

Seda tuletasid rootslased hiljem meelde, kui 1700 venelased neile kallale tungisid, hoolimata viimaste mitmetest varasematest sõbralikkuse avaldustest (venelased viitasid, et kuna Peeter I ei olnud risti suudelnud – viilides sellest ära viitega, et on seda teinud juba varem – siis on kõik põhimõtteliselt JOKK) ning ka Vene saadiku äsjastest kinnitustest.
Ehk siis ka Eesti ajaloole mõeldes – annekteerimise esimene samm oli ju “vastastikuse abistamise" leping. Ants Piibu väitel tähistati allkirjastamist klaasi tõstmisega, kus Stalin olevat eesti keeles lausunud toosti “Elagu Eesti!” (huvitav on see, et kui x-aastat tagasi Putin uusaastaläkituses mingi eestikeelse lause kuuldavale tõi, siis keegi seda paralleeli välja ei toonud).

B) Putin on ühest küljest agenditaustaga ja teisest küljest pätimentaliteediga. Ehk siis hea operatsioon toimub kiiresti ja minimaalse riskiga; raba palju saad ja vaata, palju näppude vahele jäi, enne kui kisa liiga suureks läheb.

Elu ei ole malemäng, vaid normaalolukorras bridž ning kriisiolukorras pigem isegi pokker –sul on võimatu lihtsalt arvutusvõimsusega läbi raalida, mis toimub, sest osa infot on peidus ning tuleb ise genereerida ning vastase plaan selgub mõnikord alles päris lõpus. Bridžimängu olen ma ise võrrelnud infosõjaga: point on siis genereerida võimalikult palju infot vastaspoole kohta, enesekohase infoga läbi käia optimaalselt kokkuhoidlikult ning siis kasutada seda kõike võimalikult hästi. No ja pokkeris on ju parim võit teadagi selline, kus sa ei pea kaarte avama, sest puudub oht siiski kaotada ning jätab teised tuleviku jaoks mõistatama.

Kas see tähendab, et hetkel võib päris rahulik olla? Kindlasti ei. Kogemus pättidega näitab, et kui mitte pöörata tähelepanu lollustele, siis selle asemel et olla rõõmus, katsetatakse kui kaugele võib minna, enne kui laks tuleb – ning vahepeal kiusatus ja karistamatuse tunne kasvab. Seega kui üldse mitte tähelepanu pöörata, võib juhtuda, et puhtast oportunismist proovitakse järgi ka mõni nahaalsem stsenaarium. Ei tasu silmist lasta ka võimalikku Napoleoni kompleksi: kui tundub, et sind ikka tõsiselt ei võeta, siis lihtsalt teha midagi, et end tegijana tunda. Ärgem siis unustagem, et venelastel on mingi austamise kompleks – suur pahandus tekib nt siis, kui ei taha koos napsi võtta, et “nagu mis sa mind ei austagi?” (riigi tasandil ilmselt võiks see tõlkuda kuna vene riiki keegi ei armasta, siis lohutus selle eest on kui vähemalt kardavad, nö. “austavad”).

Korrates siis veel: ma tegelikult ei tea mitte midagi – ning “Venemaa on suur ja lai, meetriga seda mõõda, mõistusega aru ei saa”, aga praegusest ma eeldaksin, et pigem on “mängu” eesmärk kuskil mujal – või vähemalt selle vahetu eesmärk. Mis ei pruugi olla lõppkokkuvõttes oluliselt meeldivam.