Soome juunioride bridžilaager Vesalas

Mu suvi kujunes parasjagu hektiliseks, viimasest asjast kus käisin, ei ole jõudnudki veel kirjutada – sestap teen seda nüüd.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kui me organiseerisime Melliga Eesti juunioride bridžilaagri, kutsusime sinna ka soomlasi. Kuna me jäime oma asjadega suhteliselt hilja peale, siis meile nad ei jõudnud, küll aga esitasid ühele võistkonnale vastukutse enda juunioride laagrisse. Nii siis juhtuski, et 17. augustil vurasid Manglus, Martin V, Susanna ja Mirjam Jyväskylä poole – ja mina olin nende autojuht. Seda hoolimata sellest, et ma väga ei viitsinud, kuna suvi oli niigi kurnav olnud – aga tundus, et see võib olla hea mõte asjadele ise silm peale visata, eriti arvestades, et ma saan soome keelest aru (ja suudan seda vigaselt, kuid mõistetavalt rääkida).

Laager ise kestis reedest pühapäevani ja sinna tuli kokku ca 25 juuniori – neli siis meie omad. Paraku olid soomlaste parimad juuniorid ära Hiinas MMil (U-21 klassis), kohal oli siis pigem teisest ešelonist kuni päris algajateni ja keskmine tase ei olnud mainimisväärselt kõrge.

Asukoht oli mingi puhkekeskus järve ääres ja laagerdajate kasutuses oli omaette maja, mis sisaldas endas tubasid, mänguks sobivat saali, kööki ja sauna. Ühesõnaga kõik oli käe-jala juures. Söömisega oli nii, et kaks sööki päevas olid laagri keskuse sööklas ja õhtusöögi orgunnisid korraldajad „staabis“.

Tegevuseks olid siis bridžialased ettevõtmised, aga anti ka suhteliselt palju vaba aega. Mis bridži puutub, siis võeti ette järgnevad asjad (tulemusi mul pole, aga need pole vist ka väga olulised), midagi ma ehk mäletan:

Reede õhtul mini-individuaal (12 jagu) – meie omadest oli Manglus 3. ja Martin 5., hiljem jätkati vabas vormis mängimisega.

Laupäeva hommikul pidasime sõprusmatši Eesti vs Soome (ehk siis parimad, kes sommidel kohal olid, tõen. umbes B-C koondis), siin korraldasid meie omad korraliku mõrva ja võitsid 16 jagu ca 70 IMPiga. Samal ajal peeti algajamatele loeng väljavõtukontrast, aga nad ei tundunud olevat sellest üleliia huvitatud.

Õhtul toimus paariturniir (8 paari, 21 jagu), seal olid Mirjam-Susanna vist 2. või 3. kohal.

Hilisõhtul pärast sauna tehti matš Eesti juunioride ja Soome „vanade“ vahel – ehk siis laagri korraldav personal, need 16 võitsid soomlased 26:21.

Pühapäeval tehti hommikul lihtsalt mingi koolituslaadne asi tõenäosustega, mis seal täpselt toimus, seda ma kahjuks ei oska öelda, kuna tervislikel põhjustel veetsin selle aja voodis selili maas.

Bridživäliselt oli laagris võimalik tegeleda igasuguste spordialadega, seal oli isegi välisväljak maahokile, tõsi küll, asfaldi peal, lisaks veel „tavalisemat“ kraami: diskgolfikorvid (rada oli küll mõttetu), korvpallikorvid, jalgpalliväravad. Laagri korraldajad olid kaasa võtnud ka hunnikku pisemat inventari: kettad, nooleviske, sulgpalli, mölkky jms. Samuti oli võimalik mängida lauamänge.

Ühel hommikul tehti ka väiksem seltskonnamäng, ehk siis jagati rahvas kuude võistkonda ja lasti esiteks tiimi sees vennastuda, seejärel lasti otsida erinevaid asju ja lõpuks tehti munaviskevõistlus. Ehk siis tõmmati järjest kaugemale jooni ja visati võistkonnakaaslasele toorest kanamuna. Need läksid lõpuks kõik katki, mõned neist püüdja särgile (Manglus vist sai ühe sarnase lataka kätte…). Veider osa sellest mängust oli ülesanne, et „leidke võimalikult palju mutukaid ja tehke vagaseks“, keelatud olid liblikad ja skorpionid. Ma küll leian, et sääskede-kärbeste-kihulaste tapmine on okei, aga olgu ma neetud, kui ämblikke või sipelgaid otsima lähen…  
Muidu läbisaamine soomlastega oli hea ja nad tundsid huvi, et järgmisel aastal, kui laagri teeme, siis antagu neile kindlasti teada.

Mõlemal õhtul oli ka õhtu lõpuks saun, võimalusega kohe kõrvale järve vette minna. See ilmselt sai mulle saatuslikuks – laupäeva lõunal kettaid loopides vajus selg närvipõletikuga ära. Kõige inetum selle juures oli, et pühapäeval oli vaja ju koju sõita – sõitmine ise ei olnud eriline probleem, aga vahepeal autost välja ja autosse tagasi saamine oli tõeline mõrv. Lõpuks kui pärast 10 tunnist retke koju jõudsin, siis autost väljumine käis nii, et kõigepealt keerasin jalad autouksest välja, siis kükitasin, et autost välja pääseda, siis sättisin selja mingisse sirgesse asendisse ja lõpuks tõusin kükist nagu tõstja. Kõik see teadagi kõvade valude saatel. Järgmisel päeval olin konkreetselt horisontaalis ja tõusin kogu päeva jooksul püsti täpselt kolmel korral – ja tänaseks (ehk siis 2 nädalat hiljem) ei ole veel täiesti taastunud.

Mis siis silma jäi, võrreldes ja täiendades seda meie laagriga Jõulumäel:

Eraldi hoone on abiks: kõik kes jalgu jäid, olid „omad“ ja oli lihtsam vennastuda. Samuti on võimalik mugavalt rahvas kokku koguda.

Rohkem vaba aega sisse jätta oli minu arust suht mõnus.

Hommikusöök kell kaheksa on liiga vara (Soomes oli, meil oli üheksa, see on mõõdukalt vara).

Loengud on suht mõttetud, järgmiseks aastaks ilmselt tuleks ikkagi asi viia ülesannete + analüüsi peale mõnel konkreetselt mõõdetaval teemal.

Kolm päeva on laagri jaoks suht okei, jään oma seisukoha juurde, et meie viiepäevane laager oli liiga kurnav.

Lauamängude mängimise võimalus on hea, toimis nii Soomes kui meil.