Segatiimide katsevõistlus ja miks ma olen veendunud, et ETBLi opereerimine ei ole jätkusuutlik

Jutu kirjutasin ma küll valmis juba kuu aega tagasi, aga kuidagi jäi viimistlemata ja lõpetamata – kuid seoses koolivaheaja lõpu lähenemisega, kui peaks mingeid asjalikke asju tegema, sunnib süda vägisi otsima asendustegevusi – seega siis lõpetasin loo ära ja panin üles.

Sündmusest endast (Eesti segatiiimide katsevõistlusest) oli ka kirjutamise hetkeks juba kaks nädalat mööda läinud....

Kõigepealt sissejuhatuseks sellisest asjast nagu segatiimid – kuna bridž on oma olemuselt üdini sotsiaalne mäng, on segapaaride üritused reeglina populaarsed, ja Maailma Bridžiföderatsioon leidis, et lisab võistkondlikele maailmameistrivõistlustele segatiimide kategooria. MM-ile pääseb maailmajao meistrikate kaudu – ja kuna Euroopa meistrikatel sellist asja pole varem olnud, tuli korraldada vastav EM, mis toimub veebruari lõpus Lissabonis. Seega omakorda oli vaja välja mõelda, millistel tingimustel läheb sinna Eesti koondis (lõpuks jäi sõelale variant: 50% osavõtumaksust ETBLilt, muud kulud enda kanda) ja mis kõige tähtsam: kuidas koondis välja selgitada.

Kuna mul arusaadavatel põhjustel oli kogu sündmuse vastu kõrgendatud huvi, siis olid mul koondise moodustamise reglemendi suhtes omad ideed - ja juhtus nii, et 90% nendest läkski käiku. Ideid olen tutvustanud juba ühes suvises postituses, aga eks neid võib ju alati üle korrata.

Mu peamine postulaat oli, et kvalifikatsioon peaks olema võistkondlik. See on küll erinev selle aastatuhande praktikast, kui lahtine koondis on moodustunud paaripõhiselt pikema perioodi kokkuvõttes, mis kulmineerub paaride valikturniiriga, seenioride koondis on vist koopteerunud keskaegsete linnaraadide eeskujul ja naiste koondis on natuke nende kahe süsteemi vahel – ehk siis kui võistlejaid oleks, oleks ka võistlust, aga seda kipub natuke nappima.

Ma pidasin võistkondlikku kvalifikatsiooni optimaalseks üsna mitmel põhjusel:

* Esiteks arvata oli, et huvilisi tekib selline ebamäärane arv, et korraliku paariturniiri hästi läbi pidada ei saa – või kui neid tekib piisavalt, saab tase olema üsna ebaühtlane – ja esikolmikusse sattuvate paaride asjus võib tulemus kujuneda üsna lotoks. Võistkondliku turniiri puhul on väga lihtne: eeldatavalt parim võistkond võidab – või vähemalt on seda võimalik käsitleda, et tegu on segatiimide võistlusega, mille esikoha auhinnaks on õigus esindada Eestit.

* Paariarvestuse puhul võib juhtuda, et võistkonda satuvad paarid/inimesed, kes omavahel väga hästi ei klapi või isegi kui klapivad inimestena, võib mõne paari sportlik ambitsioon ja tase tekitada küsimusi. Kui see on olukorras, kus kulud on kaetud, siis saab apelleerida inimeste professionaalsusele: mängid tellija tingimustel; kuid kui sa lähed suuresti oma kulu ja kirjadega, siis tahaks ju olla kindel, et teekaaslased on sellised, keda sa ise valinud oled.

Mööngem, et see küsimus ilmselt reaalselt oluliseks poleks osutunud, vähemalt enda kohta võin öelda, et sel korral polnud võistkonda, kellega ma poleks olnud nõus kaasa minema (kuigi võib-olla oleks küsimus tekkinud üldväsimuses ja kiires ajas), aga küsimus on põhimõttes. Ja kes teab, mis hõõrumisi inimestel omavahel olla võib.

* Isegi kui küsimus pole inimeste klappimises, siis võistkondliku arvestuse puhul on koondis juba kohe koos ja ei pea hakkama leiutamisega tegelema.

Võsul toimunud ETBLi juhatuse koosolekul oldi üldiselt nende argumentidega päri ja formaadiks saigi võistkondlik, lisaks ideena, et äkki seda formaati kasutada edaspidi ka teiste koondiste (ennekõike seenioride) valikturniiril. Reglemendi väljatöötamisega tekkisid veidrad probleemid, aga neid kirun postituse lõpus. Igatahes isegi formaliseerumata kujul osalesid kõik võistkonnad teadmisega, et neljaliikmelised võistkonnad mängivad ringsüsteemis ja võitnud võistkond valib endale kolmanda paari. Selles suhtes oli küll ebaselge, et kas see peaks olema teise koha võistkonnast või suvaline, aga eks see oleks hiljem selgunud. Ja nagu elu näitas, mõistlike inimeste puhul pole reglementi otseselt vajagi, piisas kaptenite koosolekul räägitust.

Turniir ise oli väga mõnus. Osales viis võistkonda, mis polnud küll ideaalne arv (paarisarv oleks paremini sobinud, meile esitatud idee, et mängitagu pättoni süsteemis viskasime joonelt üle parda), aga sellega pole ka midagi parata. Ma küll mõtlesin, et peaks viimasel hetkel tekitama ka kuuenda võistkonna – kuna võistlus toimus Tartus ja Tartu on naisbridžimängijatega mõnusalt hästi varustatud, siis küllap ma oleks sellega hakkama saanud, et tekitada võistkond, mis oleks küll autsaider, aga mitte poksikott, aga ma lihtsalt ei viitsinud: ilmselt on parem, kui kõik osalejad siiski on kas taseme või ambitsioonidega. Osalenud võistkondade tase oli ka sobivalt ühtlane: peetud kümnest matšist vaid kaks lõppesid suhteliselt suure võiduga ning võistkond, kes võitis kõik matšid edestas võistkonda, kes kaotas kõik matšid vähem kui 20VP-ga. Meie tiimil (mina Maarjaga, Irene-Hendrik) õnnestus see turniir ära võita ja kolmandaks paariks kutsusime teise koha tiimist Pihla-Indreku, kes sellega ka nõus olid. Aleks küll kommenteeris, et tegelikult oli turniir ilmselt suuresti selle peale, et kes saab koondise kolmandaks paariks (ma ei oska tegelikult arvata, mida ta sellega täpselt silmas peab, mul on ca 2-5 ideed, mida ta võib mõelda), aga vähemalt ma ise oleksin küll näiteks juhul, kui nende tiim oleks lõpetanud Mirjami omast tagapool sportlikust printsiibist lähtudes käinud välja idee, et kolmandaks kutsuda Mirjam-Rasmus.

Minu soovitus: sarnane formaat on mõistlik ja seda tasuks ka muude koondiste selgitamisel kasutada – vähemalt selliste puhul, kus kandidaatide ring on väike (seeniorid, naised). Hea ja lihtne – ja isegi kui tekib mingi väike määramatuse aspekt sisse, siis ei kipu meil hetkel ükski koondis medalite nimel võitlema (kuigi naistel jäi MM-ile pääsust napilt puudu) – ja kui hakkab võitlema, siis peaks ta ju ka teistest üle käima. Võiks muidugi küsida, mida soomlased asjast arvavad, minu teada neil peetakse kõik koondise valikturniirid võistkondlikena. Mida ma järgmine kord muudaks – ma ei mängiks mitte 5x20 vaid 10x10 jagu kahekordse ringsüsteemina, nii et enne teist ringi korraldataks loos selliselt, et liidrid kohtuksid viimases voorus.

Aga jah, kuigi turniir ise oli õnnestumine, siis köögipoolelt leiab päris palju asju, millega ei saa rahule jääda. Kuigi ma ülalpool mainisin, et normaalsete inimeste puhul saab ka reglemendita, siis tegelikult koondise valiku puhul peaks see olemas olema.

Hetkel koosneski reglement sellest, et "neljased tiimid, ringsüsteem, umbkaudne jaotuste arv, võitja on koondises". Kui keegi vaikimisi eeldaski, et mina kui idee vedur peaksin ka reglemendi välja töötama, siis igal juhul minule seda soovi ei kommunikeeritud. Ma küll näiteks edastasin sekretärile lingi Soome koondise valiku reglementide kohta (see on siin), et võtku sealt inspiratsiooni, milleks ise jalgratast leiutada, aga see ei kajastunud küll kuskil.

Kui ma õigesti aru olen saanud, siis selliste asjade jaoks on meil olemas STK – aga kui isegi selle liikmeks olevad Hendrik ja Teno ei teadnud turniirile tulles, mida tegema peaks ja väidetavalt ei olevat isegi mingit arutelu toimunud, siis see on märk, et STK lihtlabaselt ei toimi.

Nii oligi siis segadus, et kui võitjavõistkonnaga on lihtne, siis millised on nõuded kolmanda paari valimise suhtes jäid üsna uduseks (Soome variant: osaleda võivad 4-6 liikmega tiimid, kõik peavad mängima mingi hulga jaotusi ning kui liikmeid on alla kuue, siis võivad nad kohad hiljem täita ning juhatus kinnitab koondise, kui leiab, et täiendus koondist ei nõrgenda).

No ja nüüd oleme taas selles kohas, kus ma ei saa jätta mainimata, et ETBL vajaks palgalist töötajat, kes haldaks ja koordineeriks toimuvat. Momendil on peamine ressurss, mille peale loetakse entusiasm – kuid mingist hetkest alates see ammendub (novembrikuine "Hea Kodanik" kusjuures käsitles vabatahtlike läbipõlemisega seotud küsimusi: leitav SIIT) ja kui puudub normaalne struktuur, siis ei ole võimalik inimesi enam korvata, ilma mitut sammu tagasi tegemata. Lisaks sellele saaks siis äkki jõulisemalt lõpule viidud asjad, millega peaks tegelema, aga ükski amatöör enda peale võtta ei viitsi (kasvõi treenerite atesteerimise teema, mida on ääri-veeri nakitsetud juba ca 8 aastat ja ikkagi ei toimi)... Igatahes enda puhul tunnen küll, et olen tegutsenud juba piisavalt, et olla elu lõpuni bridžikätega varustatud ja võin rahulikult edaspidi bridžiga tegeleda peamiselt tarbijana (ehk siis kavatsen sellest aastast ETBLi juhatusest lahkuda, ei näe pointi juhatuses lihtsalt "olla")