Sunday, January 20, 2019

Eelmise aasta lubaduste kokkuvõte (ja lugemispäevik)


Väidetavalt on jaanuari kolmas esmaspäev aasta kõige kurvem päev: siis visatakse üle parda enamus uusaastalubadusi, kuna neid ei suudeta ikkagi pidada (nii räägiti mulle möödunud neljapäeval koolitusel „Harjumused ja nende muutmine“ – kui viitsin, teen kunagi sellest ka omaette postituse) – aga ma leidsin, et nüüd on sobiv hetk võtta kokku eelmise aasta lubadused ja neid uuendada.

Eelmise aasta lubadused said igatahes suurepäraselt valitud: kuna enamus jäi täitmata, siis pole muret, et sel aastal peaks midagi uut välja mõtlema – seega võib vabalt need asjad uuesti päevakorda tõsta, väikeste variatsioonidega.
Esiteks võib välja visata need lubadused, mis olid seotud teiste inimestega, ehk siis „õpilased esinegu hästi olümpiaadidel“ ja „rohkem toredaid noori bridžikäsi“. Lihtsalt – liiga raske hinnata ja kui just tulemused ei ole silmapaistvad, siis alati jääb üles, et saaks paremini. Seega kuna ma eelmise aastaga olen mõõdukalt rahul, siis oletagem, et vähemalt nende asjade puhul ma täitsin endapoolse otsa ära ja rohkem seda tüüpi lubadusi ei anna.

Ülejäänud neli lubadust jäid sirgelt täitmata ja lähevad sel aastal uuendamisele. Meeldetuletuseks, et need olid:
- „Aasta jooksul loen läbi vähemalt 50 raamatut!“.
- „Klaver kaob!“
- „Aasta jooksul teen vähemalt 50 postitust „Päeva Jaotusesse!“
- „Ennast rihmaks ei tõmba!“

Kõige lihtsam on seletada, miks klaver ei kadunud. Ma tegelikult mingi hetk isegi kaalusin kolimisfirmadega konsulteerimist, et palju maksaks, kui tuleks tüübid ja selle mul teisele korrusele lohistaksid, aga vahepeal sekkus valemisse see, et üks Maarja sõbranna olevat mõõdukat huvi tundnud selle pilli vastu – no ja sel juhul tundub kobaka teisele korrusele vedamine juba mõttetu. Tundub, et see oli selline klassikaline „aga äkki…“ olukord ja ilmselt päevakorrast maas, aga vähemalt olen ma enda jaoks asja välja vabandanud ja nüüd on jälle aasta aega sellele mõelda.

Ülejäänute puhul on saatuslikuks ilmselgelt saanud  viimase lubaduse „ennast rihmaks ei tõmba“ mittepidamine. Kuigi ma lükkasin oma ülikooliõpingud pausi peale, siis enamust oma mitte-nii-formaalsetest kohustustest ei ole õnnestunud kuhugi sokutada. See ei pruugiks olla halb, ma olen tegelikult õppimisvõimeline ja muutun üha tõhusamaks, aga kevadel sain kaks „pakkumist, millest ei saa keelduda“: ehk siis võimalused asuda tööle gümnaasiumiõpetajana ning põhikoolis õppealajuhatajana (mõlemad osakoormustena). Kuna mõlemad pakkumised olid väga intrigeerivad – ja ei saa salata, äkki on CV-s kasulik vastavaid ridasid omada – siis tegin oma aja-logistika kalkulatsioonid ja võtsin mõlemad pakkumised vastu. Ja seega mu töökoormus suhteliselt kahekordistus (nii et kui JmG-s sel aastal bridžigruppi kokku ei saanud, ei suutnud ma selle üle isegi mitte kurta). Ma ei kahetse seda otsust, aga jah, kuna mõlemad asjad on minu jaoks uued ning lisaks on mu tööpõld väga fragmenteerunud, siis aja- ja ajumaht millegi muuga tegelemiseks on üsna piiratud. Loodetavasti sel aastal oskan endale rohkem vaba aega ja vähem kohustusi kombineerida…

Kui eesmärk oli teha „Päeva jaotusesse“ 50+ postitust, siis ma jõudsin 30-ni. Isegi ei oska öelda, miks see nii jäi – kuigi jaotuse leidmine ja sellest kirjutamine on tegelikult keskmiselt nõudlik vaimne pingutus, siis ei ole see ka midagi üleliia keerulist ja huvitavatest jagudest põhimõtteliselt puudu ju ei tohiks jääda. Kuidagi on sattunud nii, et praegu ma mängin bridži 4-6 päeva nädalas (E klubi, T koolis kaheksandikega, K HTG + koondise treening, N Jõgeva klubi ja aeg-ajalt on nädalavahetusel turniirid) – ja kõik, va. võib-olla teisipäev on potentsiaalne – ja sageli reaalne allikmaterjal. Ilmselt siis ikkagi läheb sinna üldise vaimse kurnatuse ja ajahäda rubriiki.

Raamatute lugemine on huvitavam teema. Kui eesmärgiks sai pandud 50 raamatut, siis tegelikult jõudsin 32-ni (tegelikult sisuliselt 33-ni, kuna ma lugesin bridgewinnersist tahtliku protsessina läbi kõik Kit’s Korneri artiklid, mis hakkasid pihta aastast 2010 – ja leidsin, et seda võib raamatuna käsitleda). No ja tegelikult peaaegu võiks selle programmi täidetuks lugeda, kui eeldada, et „õpik = raamat“: 7 ainet põhikoolis (x2 õpikut aine kohta, sest nad on niimoodi üles ehitatud) ja gümnaasiumiõpik; aga see selleks. Raamatute lugemise juures igatahes ilmnes selgelt korrelatsioon sellega, et töö takistab inimesel normaalselt elamast: juunis ja augustis lugesin kummaski kuus raamatut (juulis, kus ma olin rohkem hõives, piirdusin neljaga) – samas aprillis-mais suutsin lugeda vaid üheainsa ning septembrist novembrini lugesin kolme kuu peale kokku neli raamatut, millest üks oli üsna suurte mööndustega (näppu jäi üks lasteraamat, „Peep ja sõnad“, mille siis poole tunni jooksul läbi lasin).
Eelmise nädala koolitusel sain kaks soovitust. Esimene oli, et „võta lühemad raamatud“, teine aga tõsisem: „arvesta lehekülgedega“. Mööngem, ka lehekülg võib korralikult varieeruda, aga see on ilmselt siiski kõige mõistlikum kriteerium, tähemärkide kokkulugemine oleks juba liiga tüütu tegevus. Seega ilmselt on paslik võtta aluseks keskmise raamatu pikkus – ja selle aluseks võtsin selle, et Maarja ja Elo pidasid oma lugemuse üle arvet Goodreadsis ning said tulemuseks, et neil kummalgi oli keskmise raamatu pikkus natuke alla 300 lk. Seega ilmselt on selle aasta eesmärgiks 50*300 = 15 000 lehekülge. Ja no eesmärk ei ole need leheküljed hambad ristis „täis teenida“, vaid ikkagi lugeda pigem asjade kohta, mis huvi pakuvad, et ise olla natuke targem, ilusam ja huvitavam.

Lugemispäevikust – kuigi ma kahtlustan, et ega kedagi väga ei huvita, meeldib mulle endale veidraid kokkuvõtteid teha, nii et ei saanud kiusatusele vastu panna:
Kuna raamatu keskmine pikkus alla 300 lk tundus mulle instinktiivselt liiga väike, tegin ise guugli abiga väikse uurimistöö ja lõin kokku, et ma loengi vist keskmiselt pikemaid raamatuid – keskmine loetud raamat oli mul 313 lehekülge (sees oli paar väga lühikest, paarikümneleheküljelist, asja) ja kokku lugesin üsna täpselt 10 000 lehekülge.
Eelmise päeviku täiendus toimus umbes pool aastat tagasi, ehk siis 17 raamatu pealt, siis nüüd lühike kokkuvõte paari kommentaariga, (enamasti) lugemise järjekorras:

18. Robert Bryndza Tüdruk jääs. Suht tavaline krimka, aja tapmiseks sobib hästi, midagi väga huvitavat ja paeluvat ei olnud, pigem actionile kui analüütilisusele üles ehitatud

19. Vladimir Sergejev ja David Vseviov Venemaa – lähedane ja kauge. Viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini. Väga hea ja põhjalik raamat, mõnusalt ning loetavalt kirjutatud, nii detaile kui tausta piisavalt avatud. Kui ma kunagi kirusin ühe prantsuse ajaloolase (Troyat’) Boriss Godunovi, siis Venemaa… on samal teemal hoopis teine tera.

20. Aare Olander Tartu kadunud vaated. Pigem küll pildi- kui juturaamat, aga sellegipoolest sai lugeda üsna palju huvitavat. Tasub vaadata, vähemalt inimestele, kellele need vaated tänapäevases versioonis midagi ütlevad.
21. – 22. – 23. Kevin Hearne Staked; Grimoire of the Lamb; Scourged. Kõik ühest samast Rauddruiidi sarjast fantast. Ilmselt ei ole suuremat sorti kõrge kunst (tegevust on palju ja jumalaid/mütoloogiaid natuke liiga palju ühte patta panna), aga mulle meeldib: mütoloogiad ning veidrad olendid on mulle alati huvi pakkunud ja ma pean monoteistlikku maailmapilti igavaks ja kuritahtlikuks. Ühesõnaga selline paras rämpstoit, mida on mõnus reisil lugeda ja selle käigus sorteerida oma teadmisi jumalate, eriti gaeli panteoni, kohta.

24. Charles King Vabaduse viirastus. Räägib Kaukaasia rahvaste ajaloost. Käsitlus on kohati küll üsna „läbi latvade“, kui kasutada õppejõud Enn Küngi väljendit üldkäsitluste kohta, kuid mulle sobis selles suhtes hästi, et ega ma selle piirkonna ajaloost eriti midagi ei tea, va. päris viimase aja kohta. Nii et kurssiviimiseks sobib hästi.

25. – 26. David Bird ja Boye Brogeland Bridge at the Edge, Jeppe Juhl ja Peter Fredin Master of Bridge Psychology. Ei lugenud küll järjest, aga põhimõtteliselt sama kategooria raamatud – tuntud bridžimängija karjääris mängitud huvitavad jaod koos teatava määra õpetussõnadega, mille keegi teine on kirja pannud. Üldise teksti mõttes on Bird palju parem (Juhli raamatu keel on suht nõme), samuti on Juhlil mingeid analüüsivigu sees, aga lugeda kannatavad mõlemad, paneb fantaasia hästi tööle. Kahjuks eeldab see pigem ADV++ taset bridžis, et sellest reaalset kasu oleks, aga ka allpool võib olla huvitav vaadata. Endale meeldis mulle hoolimata puudustest Juhl-Fredini raamat rohkem – võib-olla seetõttu, et paljud Fredini tehtud asjad on sellised, millesarnast ma ise olen ka üritanud ja ülejäänud nägid välja nagu asjad, mida ma võiks üritada.

27. Isaac Asimov Seal kus lõpeb maa. Kuigi Asimov on tuntud ulmeautorina, siis see on aus populaarteaduslik raamat, mis seob Maa polaaralade füüsikat, klimatoloogiat, bioloogiat, ajalugu jms. Hea ja kasulik lugemine, kuigi mulle tundub, et bioloogia ei olnud toimetaja tugevamaid külgi (mõrtsukvaal moondus kuskil mõrtsukhaiks ja paar pisiasja veel, millest isegi mina aru sain, et ei klapi). Mulle meeldis kõige rohkem see tõdemus, et Antarktika on Arktika vastand ka muudel põhjustel kui asukoht: idee poolest on Arktika meri, mida ümbritseb maismaaring ja Antarktika manner, mida ümbritsevad mered.

28. Andres Adamson Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost viha, eelarvamuste ja valehäbita.  Pealkiri on intrigeerivam kui raamat ise – tegelikult selline keskeltläbi põhjalikkusega üldkäsitlus teatud Eesti ajaloo peatükkidest. Õiglasem pealkiri oleks Mis jäi kooliprogrammist mahu tõttu välja. Ühesõnaga midagi põhjapanevalt uut ei leia, detaile ja konkreetseid teadmisi küll, mõnes kohas ka natuke kahtlast infot. Kui huvi on, võib lugeda, kui lugemata jätta, ei juhtu ka midagi.

29. Eno Raud Peep ja sõnad. Lasteraamat, sattus hõimlaste juures näppu ja kuna polnud midagi targemat teha parasjagu, lugesin läbi. Ehk siis teemaks piltlikud väljendid („ninapidi vedama“ jne.) ja vastavale vanusele ilmselt sobib hästi.

30. Terry Pratchett Small Gods. Klassika ja ega ma seda nüüd ka esimest korda ei lugenud, pigem umbes kolmandat – aga häid raamatuid tulebki aeg-ajalt üle lugeda. Hea religiooni, eriti organiseeritud religiooni toimise ja psühholoogia paljastamine ja lahkamine ja kirjutatud mõnusate kohatiste puäntidega (kohati muidugi läheb liiga heietamiseks, aga mis parata).

31. John Hattie ja Gregory Yates Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime. Ilmselt mu eelmise aasta lemmikraamat. Suht tihe ja põhjalik erinevaid õppetöös ette tulevaid asju lahkav raamat, peamiselt sellest vaatepunktist, kuidas õpilased asju tajuvad. Selline pragmaatilis-küüniline lähenemine, mis mullegi meeldis, summeeritult võiks kõlada „tegelege lähtuvalt realiteetidest, mitte ideaalidest“. Põhimõtteliselt võib kasutada ka käsiraamatuna või enesereflektsiooniks ja ma tundsin seda lugedes, et ma saan neid põhimõtteid järgides kui mitte paremaks õpetajaks, siis paremaks inimeseks ikka. 

32.  Lars Ericson Wolke Johan III. Hea ja põhjalik ülevaade kuningast, kes valitses (meie jaoks oluliselt) Liivi sõja teisel poolel. „Kollast kirjandust“ on vähe, kuid ajastule/olustikule iseloomulikke detaile põhjalikult. Huvilistel tasub lugeda, mittehuvilistele jääb ilmselt liiga raskeks.


Kui nüüd kogu aasta kokku võtta, siis võib loetu grupeerida järgnevalt:

12 ajalooraamatut; mis teemapiirkondade järgi jagunesid:
Venemaa-Nõukogude Liit: 5 (7); Rootsi 2; Eesti 2; Viikingid 1
Aja järgi torkab silma, et 3 raamatut olid 16. sajandi lõpu kohta – samas kui üldkäsitlused välja jätta, siis midagi muud vahemikust 11. sajandist kuni 20. sajandini ei olnud.
7 fantaasiaraamatut   samas ei mingeid õudukaid ega sci-fi-d
5 bridžiraamatut
4 populaarteaduslikku väljaspool ajalugu – meditsiin, õppimispsühholoogia, astrofüüsika, üldine loodusteadus
2 ilukirjanduslikku novellikogu
1 krimka
1 lasteraamat

No comments: