EM Lissabonis: kokkuvõte - numbrid ja tähelepanekud.

Lissaboni EMi kokkuvõtteks vaatasin üle mängitud jaotud ja eriti meie paari  tehtud vead. „Vigastest“ jaotustest leiab matšide kaupa konkreetse ülevaate mu teises plogis (www.paevajaotus.blogspot.com), aga siin võtan siis kokku üldpildi, isegi kui see on natuke ideaalmaastikku meenutav...

A) Meie oleksime vigade vältimise ja võib-olla mõne parema otsuse tagajärjel suutnud kokku hoida 312 IMPi ja 71,89 VP-d. Turniiritabelis oleks see Eesti koondise tõstnud 9. kohale, kümmekond VP-d kaheksandast maas; nii et MMile pääsemiseks oleks pidanud ka teised paarid paremini mängima.

B) Veidral kombel meie paari parimad matši olid need, mis lõppesid kõige kiiremini: Serbia vastu jäi lõpuks aega 35 minutit; Kreeka vastu 39 minutit ja Portugali vastu alustasime eelviimast jagu, kui mänguaega oli jäänud 55 minutit (see võttis küll mõnevõrra aega, sest Maarja kaalus pikalt, millist slämmi mängida ja ma ei salvestanud ära, millal täpselt lõpetasime) ja ka Šveitsi vastu saime ruttu õhtule.

C) Süsteemi unustasime ära ainult paaril korral turniiri jooksul (võib küll spekuleerida teemal, et „ka üks on liiga palju“, aga no pekki, me oleme siiski amatöörid). Ilmselt aitas kaasa, et me ühest küljest mingitest veidratest kokkulepetest siiski loobusime ja teiseks iganädalased treeningud BBOs harjutasid asjad sisse.

D) Pakkumissüsteemi taha üldiselt midagi ei jäänud. Ilmselgelt mõnes kohas oleks mõni muu kokkulepe paremini töötanud, aga pakkumises välja läinud asjad olid peamiselt kaardihinnangu, mitte süsteemi puudujääkide (näiteks, et „ranna ruutu tõttu jäi midagi pakkumata…“) tõttu. Pigem tugeva risti süsteem ikkagi tegi mingite jagude pakkumise mugavamaks.

E) Kus olid süsteemsed puudujäägid, olid slämmikutsuvad järgnevused NT-s: näiteks vastase tõkke peale pakutud 3NT järel. Nagu ma ühes postituses mainisin – Leoga on mul need kokkulepped olemas, aga ma ei mäleta neist mitte midagi… Ehk siis alus süsteemitööks.

F) Ma avastasin, et mulle ei meeldi väga teha kutsuvat hüpet kolmandale kõrgusele uues mastis.

G) Maailma standard oli suht igav, lõpus enam ei viitsinud väga vastaste süsteemikaartegi lugeda. Me küll tegime seda, et reeglina veenduda, et tüüpiline vastane mängib 2455 NAT või 3355 NAT; 1NT vastu Multi-Landy-Muideberg (kontra kas „jõud“ või „4K5O“), 1♣ peale kontra kallid, 1NT odavad. Erandeid oli, aga suht vähe.

H) Arenguruumi on, aga küsimus pole oskustes, vaid stabiilsuses. Isegi kui mu vigade loetelu ei ole ammendav, siis tegemist on selliste asjadega, mida tuleks õigesti lahendada parema keskendumise või rutiiniga.

Lõppu siis tabel IMPidega matši kaupa saali keskmisega võrreldes.

Viimane päev Lissabonis

Täna oli siis meie viimane päev Lissabonis. Hendrik läks avastama Mandri-Euroopa läänepoolseimat tippu, meie Maarjaga leidsime, et kuigi ilm on imeilus (päikseline ja soe), siis kuna eilne matk on veel jalgades, siis jätame loomaaia seekord vahele ja läheme hoopis okeanaariumi, kus kõik teised võistkonnaliikmed olid juba ära käinud ja lahkunud väga meeldivate muljetega. Käisime ära ja tõesti soovitan omaltki poolt, tõeliselt lahe koht oli.

Ämblikkrabid või mis iganes nende tegelik nimi on, olid sellised paraja koera mõõtu jõhkardid. Lisaks ebasurnulikule väljanägemisele pidada nad ka mürgised olema.

Saarmad on meie pikaaegsed lemmikud, nüüd õnnestus neid esmakordselt näha ka vee all sukeldumas. Äkki on naabrite lapsed juba piisavalt suured, et bassein tagasi aeda panna ja mõni saarmas sisse elama sokutada? Pihel oma käigu ajal võttis nad ka videosse...

Merilohe. Tema on küll lohelik, aga pisike ja armas...

 Pärast okeanaariumi võtsime bussi ja sõitsime kesklinna. Ühistranspordisüsteem on siin mõnevõrra imetlusväärne ja mõnevõrra naljakas. Olemas on selline piletikaart, kuhu saab peale laadida raha ja pileteid - aga millegipärast erinevate süsteemide (metroo, rong, buss, väidetavalt saab kasutada ka paati, aga enam ei viitsinud seda avastada) piletid ei ole ikkagi päris hästi ühilduvad, nii et pidime bussis eraldi piletid varuma. Aga noh, elame üle...

Kuna Okeanaariumi söökla nägi välja ikkagi väga sööklaslik, leidsime, et küllap me kesklinnas midagi leiame. Seega siis istusime maha fado-muuseumi ette, tellisime mõnusa mereannipaella, kuulasime elavat tänavamuusikat (mis isegi minu kõrvale, kes ma ei armasta väga elus muusikat, oli väga mõnus) nautisime päikest ja lõpuks varustasime end jäätisega, et edasi kulgeda.

Vaade vanalinnast Tajo jõele. Täna oligi tõesti selline ilm.

Teel Sao Jorge kindluse poole leidsime ka ühe pühaku kuju, kirjade järgi pidi Püha Vincent olema...

Vanalinn oli täis inimesi (peamiselt lapsi), kes olid kuidagi kostümeeritud. Vaatasime ja imestasime ning kindluse juures saime siis kuulda, et täna olevat karneval - õigemine täna olevat esimene karnevalipäev, mis kestvat kuni teisipäevani. Selle peale tärkas Maarjal kohe meelde, et "ahjaa, vastlad!"Lõpuks piirdusime kesklinnas ainult pisike ringkäiguga, lossi enam sisse ei viitsinud minna; isegi sellise laisa turistitamise peale suutsime ligi 9 kilomeetrit läbi jalutada. 

Homme tuleme Eestisse tagasi, siis enam selliseid muresid ei ole, et ilm on nii ilus, et kutsub jalutama...

Esimene turniirijärgne turistitamispäev. Sintra.

Kuna turniir sai läbi, veetsime tänase päeva turistitades. Sihtkohaks sai Lissaboni lähedal Atlandi Ookeani kallast ääristavates mägedes asuv Sintra, mis on ajalooliselt olnud (ja senini on) Portugali eliidi pesaks. Linn kubiseb erinevatest lossidest, aedadest ja muudest vaatamisväärsustest, turistitamist jaguks seal umbes nädalaks kindlasti. Tegemist on suure turismisihtmärgiga, mille populaarsust iseloomustab ilmselt seegi, et Lissaboni rongijaama piletiautomaadis on omaette nupp, millele on peale kirjutatud "edasi-tagasi pilet Sintrasse". Tegelikult on see ka üsna rahvarohke kant, "municipality" elanike arvuks annab Wikipedia 377 tuhat.

Esimeseks sihtpunktiks oli kuninglik palee, mida erinevad Portugali kuningad läbi ajaloo kasutasid oma suveresidentsina ja paljud üritasid sinna midagi juurde panna.

See on Sintra raekoda - minu meelest üks ilusamaid ehitisi üldse...

Leidsin oma indiaaninime. Selleks on Pahur Lõvi

Palee peasissekäik. Taamal paistvad kaks valget torni on tegelikult võimsad mantelkorstnad, mis ulatuvad alla kööki

Loss oli täis igasuguseid erinevate teemadega tube ja kunsti, ilmselgelt Portugali kuningas ei olnud vaene mees. Olles tunnike hiljem lossist välja pääsenud, tegime lõuna, kus seekord otsustasin, et lisaks kaladele on meres veel huvitavaid asju ja võtsin õnneks kaheksajala koos krevettidega - see oli täiesti hea mõte. 

Järgmiseks sihiks võtsime ülal mägedes oleva mauride ajastust pärineva kindluse, mida ajaloo vältel kasutati Lissaboni sõjalise eelpostina. Mul küll tekkis küsimus, et miks peaks keegi tahtma sellisesse kohta linnust püstitada, kui see on nii kõrgel ja kaugel, aga ei saa eitada, et selle kaitseomadused ilmselgelt olid head.

Vaade alt Sintrast mäeharjale ja kindlusele

Tornitipud olid varustatud erinevate lippudega, eks me siis ronisime Hendrikuga kõrgemad tipud ikka kõik läbi ja vahtisime ringi

Vaade ülalt kindlusest alla Sintrale. Nagu näha, valge lossikorsten jääb hästi silma

Veider oli see, et me olime linnuses põhimõtteliselt pilvedes (või udus?). Kui allpool oli ilm enamvähem selge, siis üleval hakkas nähtavus juba suhteliselt kahtlaseks kiskuma ja me kartsime, et saame vihma kraesse (lisaks oli suht jahe, nii et pidin kampsuni tagasi selga tõmbama). Oma kolmandaks sihtmärgiks võtsime Pena palee, mis põhimõtteliselt oli alguse saanud sellest, et üks Portugali kuningas võttis üle Hieronymuse ordu kloostri, kohandas selle residentsiks ja siis hakkasid juhtuma samasugused asjad nagu Sintra paleega, kus pidevalt midagi lisati ja muudeti. Kõik loomulikult väga udupeen.

Vaade kindluse müürilt Pena palee poole - nagu näha, udu oli juba maad võtmas

Palee ise. "Pena" peaks vene keeles tähendama "vaht" - eks see asi nägi välja küll natuke nagu muinasjutuloss...

Palee "raudvärav" Pildil pole hästi näha, aga seal olid väravaornamentideks naeratava näoga maod

Portugali kuningas Fernando II, kes oli suuresti Pena palee ülesvuntsimise taga, samuti ka mauride kindluse restaureerimise algataja. Tundus päris huvitavate hobide ning huvidega kuningas olevat.

Nagu eespool juba mainitud, siis turistitada saaks seal vabalt veel palju pikemalt kui meie seda tegime, aga kuna sammuloendur näitas 18 000 sammu ning väljas hakkas juba hämarduma, siis pidasime targemaks (sellel korral) pidurit tõmmata ja koju tulla. Homme saab veel turistitada, aga siis tuleb juba kahjuks tagasi koju tulla.

EM Lissabonis - viimane mängupäev ja lõpptulemused

Viimasel mängupäeval saime viigi Türgiga, võidu Portugali üle ja lõpetuseks kaks kesta Iisraeli ja Šotimaaga. Iisraeli vastu tegime ühe rämeda vea, aga vastane tegi niivõrd õnnestunud laua, et me Maarjaga kaotasime „saali vastu“ 42 IMPi; Šotimaa vastu vist ei teinud ühtegi viga, aga ega vastane ka ei eksinud.

Kokkuvõttes siis 21. koht – ja nagu vahepeal tuvastasime, siis meie kirstunaelaks olid justnimelt nõrgemad vastased. Meist tahapoole jäänud võistkondade vastu suutsime saada ühe viigi juures vaid kaks võitu ja kuus kaotust. Võrdluseks: eelmisel aastal Ostendes lahtise koondise 20. koha puhul oli meist tahapoole jäänutega skoor +10 -3; naiste 10. koha puhul +9 -4. Mu enda teooria on see, et sokkudel ei tohi lasta verelõhna ninna saada, eks nemad peavad ju ka kuskilt punktid kätte saama ja mingil määral mängida oskavad ju EMil siiski kõik…

Aga jah, kui me esikümne vastu koorisime keskmiselt 8,25 VP-d (ja sinna sisse jäi baranka Prantsusmaalt), teise kümne vastu 10,08 VP-d ja sabaotsa vastu 7,81 VP-d matši kohta, siis see ei näe väga normaalne välja. (keskmine oleks teatavasti 10 VP-d).

Butleris said Pihel-Indrek +0,14 (selleks nad ju võistkonda võetigi), meie Maarjaga -0,1 ja Hendrik-Irene -0,67. Igaks juhuks tuleb ilmselt mainida, et meil Maarjaga olid teoorias lihtsamad vastased (aga kuidas see praktikas välja kukkus, paistab silma tabloolt) ja Hendrikul-Irenel raskemad. Vähemalt ütles nii mu sisetunne, aga Hendrik tegi kalkulatsiooni, et vastaste butler oli kõigil meil suht sarnane: meie omadel 0,00; Hendrikul-Irenel -0,05; Pihlal-Indrekul -0,09. Seda saab vist seletada sellega, et paljudel kõvadel tiimidel oli üks nõrgalt esinev paar, kes reeglina Eesti vastu lauda saadeti.

Selline mängujärg ei olnud tahtlik taktika. Kuna me leidsime, et sisulist vahet pole, milline paar lauas on, siis panime mängugraafika paika hoopis lähtuvalt inimeste endi ööpäevarütmidest, ehk siis kahevoorustel päevadel ülejäänud paarid mängisid kaks esimest vooru, et saaks linna peale minna, meie Maarjaga mängisime kaks viimast vooru, et saaks hommikul puhata – no ja nii see kõik välja kukkuski.

Jooksvate küsimuste arutelu peale vooru. Üks asi oli kindel: meie paar lõpetas kõik voorud varem, kui võistkonna teine paar 

EM ise lõppes Rootsi võiduga – mis oli väga tore, sest tegemist oli nelja noore ja meeldiva inimesega.

Võitjavõistkond: keskmine vanus 23 aastat, üks neiu on vist 18-aastane, kui ma õigesti aru sain. Küsisin neilt, vanalt nad mängima hakkasid, sain vastuseks et 11, 13, 13, 15.

Teise koha sai Läti, mis samuti oli väga tore, eriti arvestades, et teises matšis oli neil väga kriitiline hetk, kus nad olid Prantsusmaalt suurt kesta saamas, kuid siis nende õnneks prantslased pakkusid suht mängitava 7NT, mida oli võimalik võita, aga väljamängija ei osanud. Kaotus tuli küll suhteliselt kopsakas, aga esiteks omavahelises võrdluses päästeti täitsa mitu punkti ja teiseks katkes halb tsükkel.

Lätlased pjedestaalil. Kui Rootsi võidu puhul laulsid ka taanlased kõva häälega kaasa Rootsi hümni, siis Läti võidu puhul mina küll ei oleks suutnud rohkem kui esimest rida meenutada :)

Eks kunagi teen pikema kokkuvõtte, aga praegu lähen turistitama.