29. juuni 2020 - jalgrattamõtteid...

IT-tehnoloogia areng on jõudnud nii kaugele, et vahepeal mõlgutan mõtteid, kas peaksin endale hankima parema jalgratta – tõsi ma pole kindel, et mu olemasolev jalgratas on otseselt „halb“.

Mu kasutuses oleva aparatuuri näol tegemist on paraja tankiga (ma üritasin guugeldada, palju ta kaalub, aga kuskilt ei leidnud), millel on kõrge lenks ja mugav sadul, samuti teoorias kolm käiku, millest praktikas kasutan ühtainsat – vähemalt kui kevadel esimene väsimus on mööda läinud. Lisaks on talle peale on kirjutatud Minerva City  ja see on nimi, mis sobib ajalooõpetaja imidžiga imehästi!

Kunstniku nägemus Ateena Akropolist. Sapienti sat!

See kõik ei kõla nagu „püss“, kuid ei tasu unustada, mis eesmärgil ta hangitud sai. Ehk siis hankisin selle omal ajal (2012 kevadel) rahvaloendaja-töö eest saadud preemia eest justnimelt eesmärgiga, et natuke jalgrattaga ringi sõita ja elust rõõmu tunda - ehk siis sõita pigem püstiasendis, vaadata loodust ja loomi ning selle käigus natuke trenni teha.

Ja selles suhtes on meie elukoht super, et ümberringi on võimalik varieerida erinevaid marsruute ja ringikesi, jäädes kõvale kattele ja valida enda sisetundega kaasas käiv distantsipikkus ning mägisuse aste. Vooremaa loodus on imeilus ning igasuguseid linnukesi kuni kotkasteni välja on hulgim ja aeg-ajalt näeb ka loomi – nt. eile tötsas Saadjärve lähistel mingi väike kärplane üle tee, paar päeva varem aga tegi seda mingi väga veidra suuruse ja kõnnakuga loom, kes ei näinud välja ei kassi ega koeramoodi (igaks juhuks ma nüüd ei maini, et üks mu tore õpilane saatis mulle kuu aega tagasi lähikonnas tehtud video, kus nad oma hoovi pealt filmisid klipikese karuemast poegadega põllul ukerdamas...).

Ärgem ka unustagem, et ma olen ilus, ülitark kuid antud juhul ennekõike parajalt paks mees oma parimais aastates – talvel kipub kehakaal 110 kanti, et siis sügiseks jälle saja ligi alla tulla, kuid siiski kolmekohaliseks jääda. Seega ma väga ralliässaks ei kvalifitseeru nii ehk teisiti.

Sellisena on ratas toiminud suurepäraselt – ma olen küll aeg-ajalt mõelnud, et võiks ju mingi vingema ja kiirema pilli hankida, aga tegelikult ilmselt reaalne vajadus puudub. Kui ma soovin teha mingi poolteist-kaks tundi rattasõitu, siis see, et ma kiiremini edasi liigun ja pikema vahemaa läbin selle arvelt, et raskusjõu ja tuuletakistusega vähem võitlema pean, siis minu loogika kohaselt ei tähenda see, et ma paremini trenni teeks. Nii olengi üritanud hoida rütmi, kus kaks päeva kolmest sõidan rattaga ca 30km ja kolmandal päeval käin diskgolfiraja põõsastes oma kettaid otsimas.

Eile tegin siis naljaviluks ära ka „kiiruskatse“, et kui palju mul õnnestub oma pillist välja väänata: sõitsin natuke üle 35 kilomeetrise ringi natuke alla pooleteise tunni, seega ca 24km/h. Esimene ots läks eriti hästi – kodust mööda Tartu-Jõhvi maanteed kuni see otsa sai seoses Piibe maanteele suubumisega tuli 14 kilomeetrit poole tunniga (sekundeid ma ei viitsi lugeda, vaatan lihtsalt kellalt), eks see oli muidugi suht hea sileda asfaldiga ja hoolimata paarist voorenukist suht mõnus pedaalimislõik. Sportlikumad tüübid ilmselt veerevad must mööda nagu isttuvast kassist nkn, aga enda kohta jäin täitsa rahule.

Aga... juunis käisin mõnel päeval koolis jalgrattaga. See on mõnusalt meeldivas kauguses, ca 15km ja kui mul ei ole vaja varustust kaasa vedada, on see isegi suht palava ilmaga normaalselt läbitav vahemaa. Ja see kasvatas mus mõtte, et äkki peaks sügiselgi rattaga koolis käima.

Ühest küljest pole mul vaja kaasas vedada ei arvutit, ei õpikuid (kõik on võimalik kodus üles sättida ning koolis õige koha pealt avada - see ongi koht, kus IT-areng mängu tuli).

Teisest küljest olen ma loomu poolest laisk ja mulle sobib, kui ühildada vajalik kasulikuga – ehk siis ma ei armasta väga trenni teha, kuid kui mul on võimalik see kuidagi ühildada millegi muuga, siis on hoopis teine tera. Ja kui rattasõiduaega on võimalik nihutada võimalikult kaugele sügisesse, siis seda parem mulle – muidu ma tööpäevadel väga ei kipu enam õhtul midagi ette võtma. Talveprobleeme see küll otseselt ei lahenda (isegi kui kliima lubaks ratta või kettaga opereerida, siis pimedas ei taha), aga midagi ikka.

Ning seega tekkiski mõtteaine, et äkki peaks hankima vingema ratta väga veidral põhjusel – mitte, et sellega kiirusrekordeid teha, vaid et see oleks kasutatav reaalse transpordivahendina. Küsimus ei olegi niivõrd transpordile kuluvas ajas, vaid jõukulus (lõppeks ma oleks valmis ka kaks tundi Jõgevale oma teise töökohta sõitma ja pärast tagasi, kui ma oleks kindel, et ma selle käigus pilti taskusse ei pane...). Ehk siis äkki peaksin kelleltki laenama asjaliku ratta ja kõigepealt sellega testima – aga võib-olla kõik mu mõttekäik siin on lihtsustatud jura. 

Sügiseks selgitan ilmselt välja.

Inimene on eelkõige see, mis ta endast ise teeb....

Selleaastane üheksandike lend tekitas mulle heameelt kahe asjaga. 

Tegelikult küll vähemalt kolmega,  nad lihtsalt olid fantastiliselt tore seltskond ja kogu selle viie aasta jooksul mis ma neid õpetasin, ootasin ma nende tundi suurima heameelega (ja nad olid ka esimesed, kellele ma nende “algusest saadik” ajalugu õpetasin, aga see vist pole oluline). 

Esiteks kinnitasid nende valikud ja valikuvõimalused edasiõppimiseks mu veendumust, et olulisem kui põhikool, kuhu ta satub, on see, milliseks ta ennast ise kujundab ning teiseks mu nägemust ajaloo kui õppeaine kohta. 

Selle kohta, et inimesel on kõik võimalused endast “midagi” teha, viitab see, kuhu meie üheksandikud edasi õppima lähevad - kui lähevad. Mäletatavasti on mu põhitöökoht väikses maakoolis, mis on küll pika ajaloo, kuid (loodetavasti hetkel “veel”) mitte kõrge profiiliga - ühesõnaga üsnagi arhetüüpne selline kool. Selleaastaste lõpetajate kamp olid intelligentsi poolest kõik täiesti “normaalsed” noored – loomulikult mõningate erinevustega nii võimetelt kui taustalt – kuid nende tee viib laiali radadele, mis jagunevad laiali üle kogu skaala.  

Võimalik, et mul pole kogu infot, kuid niipalju kui mina tean, siis on nende seis tänasel päeval järgnev. Neli neist jätkab ilmselt Tartus: ühe noore vestlus Poskas ootab küll veel ees – aga ta on karismaatiline ja ma loodan, et ta suudab ennast hästi maha müüa, üks läheb Treffnerisse ja kaks Petersoni. Üks, kelle akadeemiline potentsiaal on esimese kahe “liigast” valis enda edasiseks õppekohaks lähikonna korraliku, kuigi tuhmuva mainega gümnaasiumi - ja see valik sobib kokku tema mugava iseloomu ja vähese ambitsioonikusega (kuigi seal olevat taga olnud ka puhtalt pragmaatilis-logistilised põhjused), teine, kes on Petersoni-minejate liigast, aga väikese (ja kahjuks manduva) maagümnaasiumi. Ehk siis 11st õpilasest kuus jätkab gümnaasiumides. Inimene, kellel pole akadeemilisi huvisid, kuid omab teatavat pragmaatilist meelt ning kohusetunnet, jätkab kutsekas. Kahjuks üks õpilaspaar küll lõpetab, kuid oma tegematajätmiste tõttu sellises seisus, et neid minu teada kuhugi ei oodata ning üks paar osutus nõrgaks, hälbis elumere lainetele ning leidis üheksandas klassis, et õppimine pole nende rida. Neid ootame sügisel taas kooli... 

Kui sügisel käidi meil tutvustamas üht gümnaasiumit, siis rõhutati selle käigus, et sisse astudes vaadatakse ka tunnistust, sest hinded seal annavad pildi ka õpilase tööharjumustest. Kui inimesel on üheksandas klassis tunnistusel kolmepuru, ei ole mingit põhjust eeldada, et ta hakkab gümnaasiumis järsku õppima - tal lihtsalt puuduvad selleks vajalikud oskused. Tegelikult on minu hinnangul kriitilise tähtsusega hetk veelgi varem, kuskil 6.-7. klass: tol hetkel oli küll näha teatavaid erinevusi tasemes, kuid need olid üsna väikesed. Edasised käärid, tõusud ja langused olid seotud juba nende endi valitud käitumisviisiga. 

Siit moraal – väike ja pigem kõrvaline põhikool ei takista midagi – vaja on ainult sobivas kombinatsioonis talenti ja tööoskusi (ühega on võimalik teist kompenseerida).  

Mis puutub ajalukku kui õppeainesse, siis mul on õpetajana sellega väga veider suhe. See meeldib mulle ja ma olen veendunud, et ajaloos toimunud sündmuste ja protsesside teadmine ning veel tähtsam, mõistmine, muudab inimese arenenumaks, läbimõtlevamaks, haritumaks ning huvitavamaks. Ühesõnaga üldse paremaks inimeseks.

Samas ma annan aru, et pragmaatilisest vaatevinklist võttes õpetan ma luksusainet. Kui inimesel napib uudishimu ja silmaringi, siis pole tal ajalootunnis kuuldu-nähtuga mitte midagi pihta hakata, see ei haagi kuhugi külge ja kukub hõredast teadmiste ämblikuvõrgust otse läbi. Ja siinkohal ma ei räägi aeg-ajalt ette tulevatest faktoididest, mis on küll ajalooõpikus põgusalt ära märgitud, kuid Eesti mälumängu MV-l korjavad mõne üksiku õige vastuse. Samas – kui ta ka ei tea ajaloost mitte midagi, ei takista see tal kuidagi oma elu rahulikult edasi elamast ning ta isegi tõenäoliselt ei pane tähele, et tal midagi puudu on. Kuna omasugused kipuvad grupeeruma, ei pruugi talle keegi seda ka öelda, sest ka nemad ei pane tähele. Ja elabki inimene oma elu rahulikult õndsas harimatuses edasi ja midagi halba polegi juhtunud. Seega ma ei võta eriti traagiliselt, kui õpilasel tõesti ei ole peas väga midagi, kuhu ajalooga seonduv kinni võiks jääda, ning olen väga rahul, kui ta õpib ajalootunni käigus selgeks erinevaid üldoskusi, millest tal rohkem tulu võib tõusta - ja kui ta seda teeb ja ma näen, et inimene on nõus vaeva nägema, siis positiivne hinne talle ikka lõpuks laekub. 

Aga eelnevast tuleneb, et minu versiooni kohaselt on ajalugu väga hea indikaatoraine inimese üldise akadeemilise edukuse suhtes: kuigi seal omandatav ei pruugi olla vahetu praktilise väärtusega, siis õpib seal nägema loogilisi ja mõnikord mitte nii otseseid seoseid, infot omandama, töötlema ja ka meeles hoidma, kirjalikku väljendusoskust jne. 

Ning kui nüüd panna jutt kokku, siis tegelikult oleksin ma võinud kõigi õpilaste lennu trajektoori umbkaudu ette planeerida juba vähemalt kaks aastat tagasi nende enda suhtumise, kohusetunde ja huvide järgi (kahjuks mõnel juhul ka perekonna suhtumise järgi). Ning see kõik on omakorda korrelatsioonis üldise silmaringi ja eluterve uudishimuga, ehk siis nende õpilaste üldise esinemisega ajalootundides...