Slovakkia - 3. päev

Eilne, ehk siis teine võistluspäev kulges suhteliselt sündmustevaeselt nii laua taga kui lauast eemal. Esimeses voorus jätkasid lätlased meie õnneks oma tavapärases rütmis, ehk siis said meilt suure kaotuse ja omasid peale viit vooru kokku seitset punkti (tõlkes: nii vähe punkte ei ole võimalik saada). Edasi tuli keskmine võit Valgevene vastu, minimaalne kaotus Slovakkiale ja taas keskmine võit Küprose üle. Küprose vastu juhtus selline asi, et mingis jaos määras kohtunik tulemuse, mille tõttu võitsime 13 IMPi asemel 6 (see on 1,25 võidupunkti), kuulame kohtuniku seletuse ära ja siis näis, kas apelleerime selle või mitte (otsus tundub veidrana, aga ilmselgelt pole ma antud küsimuses päris erapooletu, ilmselt kirjutan sellest kunagi päevajaotuses). 

Kokkuvõttes oleme teisel kohal, tšehhidest parasjagu nii kaugel, et mingid variandid nende kättesaamiseks on veel täiesti olemas. Meie vastased täna on Bosnia, Luxemburg (neid meie mängime) ning viimane voor (mida me Leoga logeleme) on Sloveenia. 

Eile tegime lõuna ajal väikese jalutuskäigu mööda linna. Kõik kohad olid täis kas usu või joomisega seotud asju – kõrts kõrtsis kinni, pikitud kirikute, kabelite ja kujukeste. Päris omapärane kombinatsioon... Peatänav on päris ilus, kõrvaltänavad tundusid – loomulikult – mõnevõrra igavamatena. Pilte küll ei teinud, seda väga proosalisel põhjusel, et fotokat pole kaasas.

Käisime ka poes, alkoholi valik ja hinnad olid sellised, et kadedaks ajab –õllede sortiment oli metsikult lai ja igasugust muud huvitavat kraami oli ka ning nt. punane Martini oli enam kui kaks korda odavam kui samasugune pudel Eestis. Täna kavatseme Leoga loomaaiareha teha, väidetavalt on kohalik loomaaed Kesk-Euroopa suuruselt kolmas. Ma küll ei tea, kui suur on Kesk-Euroopa selles mõttes, aga kui prognoositakse, et selle läbimine võtab keskmiselt neli tundi, ei saa see väike kindlasti olla. Palju õnne mulle.

Slovakkia - 2. päev

Eilne avapäev möödus rahulikult. Alustasime kolme mitte-väga-suure võiduga Ukraina, Monako ja Leedu üle, millele paraku järgnes korralik kaotus Tšehhile, kes praegu juhib päris korraliku eduga, meie oleme kuskil viienda koha peal. Kuna kolme viimast mängu kanti üle ka BBOs – või vähemalt teist-kolmandat, mida meie mängisime kindlasti – siis võite ise arhiividest vaadata, mis seal toimus. Minu arust, ei toimunudki eriti midagi, aga ilmselt on see hea märk. Igatahes olen enda senise mänguga üsna rahul. 

Päeva lõpuks käisime linna peal kõrtsus, oli täiesti okei ja õlu oli harjumatult odav – pooleliitrine Staropramen maksis 1,5 eurot. Praed olid ka umbes Eesti hindadega. Linn ise tundus olevat ka üsna kena, aga kuna väljas oli pime, siis sellega tutvumine jääb ilmselt järgmiste päevade peale, kui meil aega jääb muidugi. Selgitasin välja, et siin on olemas ka loomaaed, eks üritan ka seda mingil päeval avastama minna.

Tervis hakkab vist ka korda saama. Nimelt leidsin, et kuna veearvet ma ju maksma ei pea, siis ei ole sellest midagi halba, kui ma loon oma vannituppa isikliku spaa. Vannituba on muidugi tinglik termin, sest vanni seal ei ole, küll aga on olemas dušš (üldse on siin hotellis toad kuidagi imelikult konstrueeritud – Tiidul-Maksil on nt. Riidekapp peldikus. Meil seevastu on peldik riidekapis – st. koridoris on mingid uksed, millede taga on üldiselt riidekapid, va. üks uks, mille taga on WC). Aga igatahes leidsin ma, et kui mu selg jälle pingesse tõmbab või refluks kallale tuleb, siis selle asemel, et niutsuda, lähen teen endale hoopis veerandtunnise kuuma duši, mis kõigele lisaks teeb mõnusalt uniseks. Seega kuigi ka täna öösel ärkasin iga paari tunni tagant üles, ei olnud sellest midagi hullu - veerandtunniks duši alla ja seejärel tagasi magama . See töötas suurepäraselt - tulemuseks oli mu viimase nädala jooksul kõige paremini magatud öö.

Täna on meil esimeseks vastaseks Läti, kes on seni kõik matšid kõvasti tappa saanud. Aga neid šaakaleid tundes võib arvata, et kui mitte muidu, siis meie vastu nad end ikka kokku võtavad ja üritavad meid kiusama hakata.

Täpitähtedega olen ma praegu natuke sõbralikumates suhetes kui eile – ä-tähe leidsin klaviatuurilt, ülejäänute jaoks hoian lahti wordi menüüd ˝vložit symbol˝ ja vajalikule hetkel klikin sinna hiirega…

Slovakkias

Täna algasid väikeriikide võistkondlikud Euroopa meistriv6istlused, mis toimuvad Slovakkia suuruselt teises linnas Kosices, osalejate seas ka Eesti. Minek turniirile igatahes kujunes korralikuks kannatuste rajaks. Kuna ma leidsin, et mul ei ole vähimatki huvi minna pühapäeval Tallinnasse, tulin otse Tartust, mis omakorda tähendas, et ma pidin võtma 2.50 väljuva bussi, sest lennuaeg oli kuskil poole seitsme paiku. Lend oli planeeritud paari ümberistumisega (Tallinn – Riia – Viin – Kosice) ja kuni Viinini kulges kõik enamvähem rahulikult ja prognoositavalt. Viinis aga selgus, et meie lennuk on overbooked ja selle asemel, et me saaksime kella ühest lendu minna, maksti meile 250 eurot näkku, anti bussipiletid, saadeti Viini avastama ning kästi õhtul kümnest tagasi tulla. Hea teenistus iseenesest… Aga jah, kuna mul on praegu tervisega väikseid muresid (kõht ja selg vaheldumisi kiusavad ja ma magan öösiti paaritunniste vahetuste kaupa ), siis piirdusin Viinis vaid lõuna ja väikese jalutuskäiguga ning tulin tagasi lennujaama tukkuma. Nimelt on neil ootesaalides mõned sellised pingid, kus inimesed saavad end ka rahus pikali visata. Kuna mu senine uni oli olnud pehmelt väljendudes ebapiisav, siis kasutasin selle variandi ära ja sain natuke väsimust tagasi peksta.

Hotelli jõudsime kuskil natuke enne keskööd, seni tundub see igatahes üsna tasemel olema, Leo leidis oma rõõmuks isegi pornokanali üles, ka hommikusöögilaud oli vägagi korralik. Praegu on käimas avamatsh Ukraina vastu, meie logeleme ja ma kasutasin v6imalust, et siin seisab üks arvuti ning hiilisin blogima. See on küll päris närvesööv ettevõtmine, kuna ma ei suuda leida kohta, kus ma klaviatuuri eesti keelele seadistada saaks, seega kopeerisin lihtsalt mingi koguse täpitähti servale ja kopipeistin neid nüüd teksti sisse.

Seega – hoidke pöialt.

Ära tee möödasõitu pinnataval teel!

Eile õhtul tekkis mul mõte, et õiglane oleks minna Tartu kiirabi juurde ja suvalisele kiirabimasinale tellis aknasse virutada.

Nimelt käisime eile Jõgeval ja tagasiteele (mis tegi ringi üle Tartu) jäi meil maanteelõik Tabivere-Lähte, mida praegu pinnatakse. Ja järsku ilmus meile taha kiirabimasin ja alas, kus kiirus oli piiratud 30 km/h-le, sooritas meist möödasõidu. Tulemuseks kivirahe vastu vasakpoolset tagumist klaasi, mille kõrval ma istuma juhtusin ja minu jaoks paras ehmatus + klaasikillud süles ning Tom, kes päeval oli rõõmustanud, et sai oma autol esiklaasi ära vahetatud, peab nüüd külgakent kõpitsema minema. Lisaks tekitas puuduv klaas autos mingi vibratsiooni (nagu ikka kui suure kiirusega sõites üks aken on lahti) ja selleks, et sellest vibrast vabaneda, tegi Tom kõik neli akent paokile. Kuna kellaaeg kippus õhtul 11 kanti, tähendas see kõik, et mul oli kuradima kombel külm, isegi õnn, et pikad püksid olin jalga tõmmanud.

Mis tellisesse ja kiirabiauto aknasse puutub, siis malbe inimesena ma siiski seda tõsiselt päevakorda (öökorda?) ei võtnud, samuti arvas Tom, et võib-olla ei pruugiks see olla tark tegu ja küllap on tal ses suhtes õigus, aga ikkagi tundus see mulle eile (ja tundub veel tänagi) õiglase teguviisina.

Võsu bridžinädal

Möödunud nädalal toimus iga-aastane Viru Bridge – ühesõnaga bridžiturniir Võsul. Viimased viisteist aastat olen ma seal vähemalt mingi osa aega kaasa mänginud ja päris viimased paar aastat olen vist olnud kohal enam-vähem kogu nädala. Nii ka seekord. Aga sel korral otsustasin, et liigun sinna natuke ebatraditsioonilisi teid pidi – nimelt Hendrik käis välja plaani, et sõita rongiga Tapale ja sealt ratastega edasi (ta ise on seda varianti korduvalt kasutanud) ja kuigi minu näol on tegemist ülekaalulise ja vormist väljast ebasportliku tüübiga (va. kaardimängu alal, selles distsipliinis olen ma väga sportlik) ning rataski on mul selline suur ja raske kolmekäiguline rauakolakas, mille puhul ma reaalselt vaid üht käiku kasutan, leidsin, et miks mitte proovida – Võsu vahel on rattaga väga mõnus liigelda ja vahemaad on täpselt sellised, et päris jala käia on nats tüütu. Nii leidiski esmaspäeva hilishommik mind legendaarsel Tapa-Loobu maantelõigul pedaalimas. Ma arvan, et kui selle koha nimi ei oleks „Loobu“ ja ta ei haakuks nii hästi Tapaga, siis ilmselt ei näitaks sinna küll ükski viit, aga tee oli hea ja autosid oli vähe ning mõnus oli sõita – seda enam, et Hendrik oli suurepärane vedur ja minu mure oli ainult tuules püsida (tagasiteel ma sisuliselt ainult seda varianti kasutasingi). Kokku läks aega alla kahe tunni (ja kilometraaži näitas pardakompuuter midagi 46 km komadega) ja reisi lõpuks söandasin omadega isegi merre minna. Tavaliselt on Eestis vesi minu jaoks liiga külm (va. mingites väikestes järvedes) ja tõe huvides tuleb mainida, et see kehtis ka sel korral, aga muidu oleks olnud liiga jälk olla.

Mäng kulges suhteliselt hästi – esmaspäevase paariturniiri me Leoga võitsime, kolmapäevase IMP-paarika samuti (selle üle ma olen täitsa uhke, sest esiteks oli meil suhteliselt viisakas saal vastas ja teiseks me mängisime seda väga hästi), samuti laekus esikoht GP-paarikate esimeselt etapilt (kolmest) ja võistkondlikult. Segapaaride meistrikas (mängisin Maarjaga) jäi kesiseks, või pigem tavapäraseks – kaheksas koht nagu eelmiselgi aastal - ja GP-paarikate teine-kolmas sessioon ebaõnnestusid. Sellest hoolimata saime ka GP-kongressi üldarvestuses teise koha ja kogu bridžinädala arvestuses kolmanda – kuna ma individuaalturniiri ei mänginud, andsin ma teistele natuke liiga palju ette.

Segapaaridel oli Vamps või tema masin taas tõelise käkiga hakkama saanud – hommikused  jaotused olid samad, mis Pärnu võistkondlikul turniiril. Ma jagasin selle küll umbes viiendas voorus (15-st) ära ja mainisin Vampsile ja Svenile, aga need midagi ei liigutanud. Mäng muidugi kulges nii, et ma poleks elu sees uskunud, et ma nende jaotustega juba ühe turniiri olen (pikalt) ära võitnud, midagi head meil ei sündinud ja sportlikust printsiibist lähtudes ilmselt ei ole vahet, kas need tulemused jõusse jäeti või ei, aga sellest hoolimata fakt ise on pehmelt öeldes nõme. Aga OK, mis seal ikka üleliia halada – nagu ma ütlen, ei mõjutanud see tõenäoliselt lõpptulemusi, sest sama turniiri mängis veel kuus inimest ja ülejäänutest kõige kõvem (Maks) teatas, et temale küll need tuttavad ette ei tulnud (ja ta jäi kokkuvõttes veel minustki taha). Aga kolmapäeval lõmpsisin enne turniiri inimestega, et kas neil kodutöö on tehtud, sest mine tea, milliseid jaotusi me taas mängima peame hakkama – ning teises voorus teataski meie vastu istunud Hannu, et „ahjaa, eelmine kord kui me Igoriga seda jagu mängisime, parandasin ma 6♦ 6NT-sse, mis tuleb välja, aga Igor parandas omakorda 7♦-sse ja trumpäss läks ära. Ja olidki samad jaotused, mis Pärnu kohvikuturniiril. Seekord leiti, et turniir on nii algusjärgus, et lükati asi uuesti käima. No lahe. Pärast tundus mulle ka, et mõned asjad on nagu häguselt tuttavad, aga ma ei suutnud meenutada, kust kohast ja kuna ma eriti pole mänginud, siis võisid need olla kas väga vanad asjad või siis lihtsalt oli alateadvus pehmeks tehtud.

Võsul laagerdada oli üldiselt tore, kuigi sel aastal jäi seltskondlikuks tegevuseks vähe aega, sest mängugraafik oli tihe. Nagu ma mainisin, siis individuaali ma ei mänginud (ja pühapäeval võisin ma võistkondliku ajal logeleda, sest teised kaks paari olid tules), aga kui ma seda oleks ka teinud, oleks mul olnud võimalik mängida põhimõtteliselt esmaspäeva õhtust kuni pühapäeva lõunani pisikeste lõuna- ja pikemate ööpausidega. Ning oli inimesi, kes nii mängisidki.

Esimesel ööl magasin ma väga kehvasti (ennekõike oli palav) ja ma ärkasin öösel korduvalt üles – ning hommikul kuulsin ma enda üllatuseks, et ma ei lasknud ka kellelgi teisel magada, kuna ma olin kõvasti norsanud. See norskamise osa mind ei üllata (mul tõesti on selline viga küljes), küll aga see, et oma arust ei saanud ma üldse magada – ning ärkveloleku ajal ma ju ei norska! Igatahes kolisin järgmiseks ööseks veranda peale kušetile magama ja magasin värskes õhus, see oli päris hea mõte (ja nädala kaks viimast ööd magasin põrandal ning läksin magama peale seda kui teised olid juba ära vajunud, ning enam mind vähemalt teiste une tapmises ei süüdistatud). Kuigi jah, unevõlg kogunes mulle endale päris korralik, sest sekka sattus ka selliseid asju, mille kohta ma Postimehe-stiilis mainisin – „veetsin öö vastu kolmapäeva Mairiga ja magamisega me küll ei tegelenud“ (tegelikult me veinitasime ja ajasime juttu ja mingi hetk selgus, et kell on juba palju saanud, aga noh, inimeste mõtlemine on ju teadagi rikutud).

Igatahes võib selle nädalaga täiesti rahule jääda. Tagasiteeks olin ma küll päris ära kurnatud ja hoidsin rattaga kogu tee Hendriku tuulde (ja tegin talle märkuse, et ärgu allamäge pressigu, see on koht, kus ma tahan jala sirgeks lasta), aga õhtu lõpuks olin väsinud ja õnnelikuna kodus. Järgmine aasta üritan kindlasti taas bridžinädala ja rattaretke ühendada ja soovitan ka teistel seda teha. See oli tõesti tore, nii et hakake harjutama! 

Juunioride VK MV bridžis - 2013

Eile toimus (kas nüüd päris esmakordselt, aga üle väga pika vahemiku igatahes) selline üritus nagu Eesti juunioride võistkondlikud meistrivõistlused bridžis. Tegelikult oli tegemist mõttemängude festivali raames korraldatud bridžiturniiriga, millele bridžiliit otsustas anda meistrikate nimetuse, et tõsta asja kaalu. Lõppeks sellist turniiri ju võistluskavas ei olnud ja inimestel on ikka huvitavam, kui saab medalite ja meistripallide pärast võidelda (oh oleks varem selline asi olnud, oleks minu – ja suure osa selle plogi lugejatest – medalivaru märksa suurem). Tõsi küll, inimeste tagant sundimisega tuli jupp vaeva näha, aga kohale tuli kuus võistkonda – mida ühest küljest on küll vähevõitu, kuid teiselt poolt jälle oluliselt rohkem kui eelmistel kordadel, mil üritus vaikselt varjusurma libisema kippus.

Et asi oleks huvitavam, mainisin eeldatavale kolmele tugevamale paarile (Irene-Tanel, Taavi-Jonatan ja Ivo-Erika – Ivo küll otsustas Ralfiga mängimise kasuks), et nad võiksid konkurentsi teravdamise huvides teha sellise manöövri, et otsida endale teise paari võistkona väljaspoolt seda ringi – kuigi loomulikult ei ole minu asi ega voli neil keelata-käskida võistkonnakaaslasi otsida. Sellegipoolest otsustasid kaks viimatinimetatud paari omavahel ühte heita ja Irene-Tanel mainisid eelmise nädala algupoolel, et nad ei saanud võistkonda kokku. Ebaõnn küll, aga sellest hoolimata õnnestus organiseerimiste käigus neile teine paar tekitada. Võistkondade komplekteerimine jätkus olude sunnil viimase hetkeni – nimelt pool tundi enne turniiri tuli info, et üks saarlastest on sisse maganud ja neile on asenduskätt vaja. Tänu Johanna tegusale toimetamisele leiti vajalik käsi (kell kolmveerand kümme pühapäeva hommikul!) ja kuna ma olin otsustanud Tartust omasid toetama tulla, siis sain ta autoga kiirkorras turniirile kohale toimetatud, nii et peale esimest jagu kulges kõik juba normaalselt. 

Mängutingimused olid head (lauad olid piisavalt suured, ruumi laudade vahel oli palju), ainult seoses ilusate ilmadega oli palavust palju ja õhku sellevõrra vähem. Mäng käis ringsüsteemis, 5x8 jaotust ja meistriteks tulid Tanel ja Irene Teinemaa koos Sander Udami ja Uku Erik Tropp’iga – minu heameeleks, et minu sebimisest ja torkimisest mingit tolku oli olnud. Hõbe kuulus Pärnu-Saaremaa kooslusele – Martin Maasik – Karl Markus Pruul + Jakob Prii – Manglus Lember, pronks Ivo Adermann – Ralf Ahi + Taavi Tiitsaar – Jonatan Raudsepp. Tartu noorte (Susanna-Angela koos Saara Sadraku ja Alvar Parveloga) tulemuseks oli küll viimane koht, kuid seda ei saa võtta läbikukkumisena – ilmselgelt oli tegu siiski kõige väiksema mängukogemusega võistkonnaga ja see asi läheb kirja „koolirahana“. Tulemused.

Ühesõnaga, minu hinnanguil oli tegu igati õnnestunud üritusega, loodetavasti saab see traditsiooniks. Ja kellel on häid ideid, mida noortega saaks-võiks veel ette võtta, andku teada.

Võitjavõistkond - vasakul pool pildiservas võib näha ka kohtuniku kõhtu ja Angela kummitust klaasil peegeldamas.

Teen parasjagu kooliülesannet (interaktiivsete õppematerjalide teema) ja üks programm pakkus mulle võimalust, et koostatud test oma plogisse üles riputada. Ma siis testin, kas see variant töötab, kuna ma eile just tegin Rootsi ajaloo eksamit, siis on teemaks Rootsi kuningad (loomulikult oleks märksa harivam teha hoopis test Leedu ajaloo kohta, kuna tolle eksam on mul järgmisel esmaspäeval, aga see selleks, seda ma ei suudaks praegu peast ja piisavalt ruttu koostada). Nii et proovige kätt. :)

Get Your Own Quiz!, More Quizzes

Klaarin siin ära ühe oma vana võla. Kunagi lubasin poole suuga, et panen kirja oma saaga selle hooaja Kuldvillakus osalemisest. Vahepeal pole kirjutamiseks vajalikku inspiratsiooni olnud, aga märtsikuised sündmused tolles saates (naistepäeva-eri, mis enamust mu naissoost tuttavaist sügavalt solvas ja möödunud reedene mäng, mida mul isiklikel põhjustel väga koomiline vaadata oli) koosmõjus viitsimatusega midagi „asjalikku“ teha, ärgitasid mind piisavalt, et üritan oma loo kirja panna, enne kui see täielikult ununeb. Saated ise on netist leitavad ja järgivaadatavad (eetris olid nad alates 16. novembrist).

Ehk siis kui alustada päris algusest, siis tuleb ära mainida, et Kuldvillakus osalemine tundus minu jaoks logistiliselt võimatu ettevõtmisena. Sinna saatesse „suvalisi“ ei lasta, osalejakandidaatidele tehakse kiire test – 50 küsimust, mis ükshaaval normaalses tempos ette loetakse. Mõned küsimused on lihtsad, mõned mitte niiväga ja selleks, et üle lävendi saada, pidi õigesti panema vist vähemalt 30. Kuna testvoorud olid täpselt sellisel ajal, kus ma olin koondisega EM-il, ei saanud ma nendele minna ja leidsin seega, et „kunagi hiljem proovin taas“. Aga kui ma olin Iirimaalt naasnud, selgus tõsiasi, et neil on olemas ka üks täiendav aeg proovimiseks – ning mina olen tol päeval vaba. Õigemini peaaegu vaba, Leo pidas samal õhtul pulmi, kuid leppisin logistika kokku ja sõitsin Tallinnasse. Testi läbimisega mul probleeme ei tekkinud, aga seejärel kuulsin, et lindistus pidi olema sellisel ajal, kus ma taas pidin koondisega turniiril olema. Mainisin siis Margnale, et lugu on selline ja pangu mind rahus varunimekirja, lindistuste päeval istun ma Prantsusmaa palavuses ja loobin kaarte tihisse. Mingi hetk selgus aga taas, et lindistuste kuupäeva on edasi nihutatud – ja kuna tõenäoliselt mõni varem registreerunu oli loobunud, edutati mind mängijate sekka ja lasti kohale tulla.

Mängupäeva hommikul siis läksin kohale – ma pidin olema küll neljandas saates (neid lindistati viie kaupa), kuid taheti, et ma varem ilmuksin. Selgus, et see oli esimene mängupäev ja süsteemi veel katsetati. Esimeses saates olid prominendid (Villu Tamme, Mart Sander ja vist Hannes Rumm), teise saatesse pidi minema Igor Habal ja veel keegi, esimese saate võitja vastu siis. Selgus aga, et kolmandat kätt ei olnud võtta ja pidin ise Habali vastu lauda astuma. Nendele, kes ei tea, kes on Habal – on selline ca 25-ne nutikas tüüp, kellel on ambitsioone saada kõvaks mälumänguriks – ja õigemini ongi ilmselt Eesti TOP-5 seas praegu, spordi alal tõenäoliselt parim. Nii et ühesõnaga oli mulle vastu pandud tüüp, kes must reaalselt rohkem teab (tõsi küll, antud formaadi puhul on see „enam teadmine“ pigem juba väga väheoluline, sest mõlemad teame enamust asju ja teadmiste pealt seda mängu ei võida), kes aga on must noorem ja tõenäoliselt parema reaktsiooniga. Ütleme nii, et ma ei olnud väga vaimustatud. Kolmandaks käeks oli siis prominentide mängu võitnud Villu Tamme.

Mäng läks rahulikult käima, ainult et ma ei suutnud Falklandi sõda ajavarusse mahtudes välja mõelda, sest mul käis peas ringi nende saarte hispaaniapärane nimi (Arko pärast ütles, et ta oleks ka „Malviinide sõda“ õigeks lugenud). Kuna süsteemid hästi ei töötanud, siis millegipärast läks vajutamistega pidevalt lühisesse (umbes iga kolmanda-neljanda küsimuse järel) ja tekkis selliseid paariminutisi pause, peale mida tuli lavastamine ja vastamine uuesti „lavastada“, aga mäng kulges ikkagi edasi. Poolajal olime kõik kolmekesi enam-vähem viigis, aga teisel poolajal langes Villu statisti otsa. Ja mingi hetk sain ma pihta Hõbevillakule. Vaatasin, et olukord nõuab drastilisi meetmeid ja lükkasin oma nupud sisse (teema „Neitsid“ ja mingi keskmine küsimus). Küsimus oli, et millega ajas oma papi kokku Branson (Virgini firma) ja mul õnneks tiksus kuskilt ette, et see oli Virgin Records ja pomisesin „muusika“. Kohe järgmine küsimus oli uus Hõbevillak! Teema „Elavad vees“ ja mingi keskmine raskus. Lükkasin selle peale uuesti nupud sisse – edu on vaja ju suurendada – ja küsimus oli triviaalne: imetaja, kes muneb ja kellel on mürgised kannused (nokkloom ühesõnaga). Siis oli mul punkte juba tuhatkond Habali 300 vastu ja edasi käis mäng juba naljakalt. Kui mina teema ütlesin, siis natuke kügelesin ja ütlesin madalate punktidega teemasid (et aega läheks ja punkte mängu ei tuleks). Need vastas reeglina ära Habal ja tulistas kiiresti mõne kõrgete punktidega teema lauda. Need vastasin reeglina ära mina – nii et selles suhtes oli kõik ideaalses korras. Praegu kusjuures seda süsteemi kasutada ei saaks, nüüd tuleb teemad võtta alt ülesse (kuigi viimane kord ma panin tähele, et iga kord see nii ei toiminud). 

Nojah, kõik oli ilus, mul oli enam kui kahekordne punktiülekaal (ca 1450 600 vastu) ja laual oli veel kolm-neli küsimust, kui Habalile tuli appi Ameerika abi. Nimelt kohalviibiv superviisor emafirmast ütles, et see saade eetrisse ei lähe. Probleemiks olevatki olnud need rohked katkestused, millede väljalõikamine ja ärasilumine olevat esiteks äärmiselt mahukas ja teiseks jätaks mängu kulgemisest ebaloomuliku pildi. Et nulligu me nüüd skoorid ära ja alustagu algusest saadik.

Ütleme ausalt, et see tekitas mus paraja nördimuse. Uurisin siis esiteks Margnalt, et kas ma võin mõni teine päev mõnda muusse saatesse tulla (ja kas nad mul bensiinikulud katavad), leiti, et see on okei ja seejärel suhtlesin Habaliga, et kas tema kavatseb jääda või tulla mõnel teisel päeval tagasi. Ilmselgelt ei olnud ma huvitatud tema vastu kohe uue mängu mängimisest (eriti nördimuse foonilt) ja ma usun, et ka tema ei olnud huvitatud minu taastestimisest. Leppisin siis kokku, et tulen mõnel muul päeval tagasi (algul rääkisime pühapäevast, aga mulle helistati ja küsiti üle, et kas laupäev mulle paremini ei sobiks ning ma nõustusin tollega). Tolle mängu küsimused läksid pärast taaskasutusse Salis-Naarits matšis (kesiganes neil kolmas käsi oli). Habal võitiski viis saadet järjest ära ja väidetavalt olevat olnud peale seda suhteliselt ennast täis.

Laupäeval esimeses matšis olid mõlemad vastased minu jaoks tundmatud. Mäng läks üldiselt hästi (välja arvatud see, et Arko ei suutnud mu õiget vastust ära lugeda, kuna ta tahtis näha midagi muud ja kuna ma olin selle kobaga pooleks pakkunud, ei osanud ka kohe protesteerida). Kulges see täpselt samas võtmes, mis Habaliga mäng – mingi hetk sain hõbevillakule pihta, korjasin punktid ära ja kohevarsti tuli ka teine hõbevillak (orjandus, mingi keskmine), kuhu lükkasin nupud sisse ja vastasin orjade vabariigi (Haiiti) ära. Viimase küsimuse saabudes oli mul kahekordne edumaa sees ja kuigi küsimuse teema „õlu“ tekitas mulle riskitahtmise, leidsin, et kuna küsija on Arko, kes õllest suurt midagi ei tea, võib sealt tulla midagi tõeliselt vastamatut ja jäledat, ning mängin kindla peale. Küsimus oligi selline, kus ma vastust tegelikult ei teadnud. Küsiti mingit tegelast, kes oli avastanud lageri jaoks kasutatava hallituse (vms.), et millise õllefirma jaoks ta seda tegi. Kuna tüübil oli taani (või norra) nimi, siis tegin intelligentse arvamise, et see peab olema kas Carlsberg või Tuborg ja pakkusin esimest (kui tuntumat). Nii oligi.

Teises mängus olid mul vastas Hardo Lilleväli ja Laine Tangsoo. Mõlemad targad ja mälumänguga tegelenud isikud, kuigi mitte esimese ega teise suurusjärgu tähed (kui ma enda suurusjärku peaks paika panema, siis ma loen ennast kuhugi nende kahe järgu vahele). Selles mängus oli mul probleeme nupule vajutamisega – seal ei olnud ühtegi visuaalset märki, millal pult lahti tehakse ja ilmselgelt sai Hardo lugeja rütmile paremini pihta kui mina (sama häda tabas mind ka kolmandas mängus). Kuidagi ikkagi õnnestus ette rebida ja mingis seisus tuli mulle järjekordne hõbevillak – „kingid“ ja 80. Kuna eelmised olid olnud triviaalsed ja mängu lõpuni oli aega, läksin väiksele riskile ja panin sellise summa, mis õigesti vastamise korral oleks mulle reaalselt võidu andnud, aga valesti vastamise korral jättis mind Hardost tahapoole. Küsimus oli India suurlinna kohta, mille portugallased olid kunagi Inglise kuningale kinkinud ja kuna ma seda ei teadnud, pidin kobistama Calcutta ja Mumbai vahel. Pakkusin esimest, õige oli teine ja kui mängu teine osa oli läbi, olingi Hardost punktidega mõnevõrra maas.

Lõputeemaks oli XX sajand ja ma otsustasin mängida täispanusele. Küsimus oli minu jaoks lihtne (umbes: „selle XX sajandi tähtsündmuse juures mängisid olulist osa… ja loeti ette need rannad, kus Normandia dessant toimus“). Kirjutasin siis vastuse ära – ja kuulsin, et see lõpuküsimus läheb samuti tühistamisele. Keegi meist oli hakanud kirjutama enne, kui seda lubav muusika peale pandi! Eriliselt nõme lugu (ma muidugi ei välista, et see kiirkirjutaja ma ise olin), aga asi läks veel hullemaks. Nimelt korjati ära need tahvlid, kuhu me oma vastused olime kirjutanud ja ärakorjaja oli piisavalt hooletu, nii et ma nägin, millisele panusele oli mänginud Hardo – ja ta oli valinud sellise panuse, et juhul kui me mõlemad õigesti vastasime, olnuks ma temast ikkagi ees! Ta ise seletas pärast, et ta ei teadnud reglementi, et 2. ja 3. koht ei saa raha vaid kinkekaarte ja kohvi, muidu ta oleks rohkem vajutanud. Nojah, mis seals’ ikka, tuli edasi mängida. Uue küsimuse teema olid „talud“. Teemat nähes oli mul selline „palju õnne“ tunne – ilmselgelt oleks ma rõõmus, kui saaksin mängida üheeurosele panusele (pärast selgus, et selline panus vist oleks võitnud). Aga jäin kindlaks väljavalitud taktikale ja panin jälle kõik nupud mängu. Tuli küsimus mingi Kurgja naabertalu kohta, kus olevat karjas käinud J.W. Jannsen ja elanud ka Ernst Peterson. Tekkisid sellised väga eksistentsialistlikukd küsimused, et „miks ma siin olen?“ ja „mida ma olen teinud?“ ja „kes kurat selliseid asju üldse teadma peaks?“. Ainuke, mis mulle pähe tuli, oli see, et Ernst Peterson oli ju Peterson-Särgava ja lootsin, et äkki see Särgava on tulnud talu nimest. Kui vastus ette loeti, siis selgus, et nii oligi, ma olin täiesti huupi pihta tulistanud. Hardo oli taas samasuguse panuse teinud, mis ta külma kätte jätnuks, aga vastas niikuinii valesti ja võit oligi kotis.

Kolmandas mängus tuli mulle vastu Tiit (Naarits) ja üks minu jaoks tundmatu tegelane. Tutvustusringis selgus, et tegelikult ma tean seda inimest, aga kaudselt – nimelt olevat tegemist mu ema ülemusega merekoolist (või kuidas iganes seda õppeasutust nimetatakse). Nojah, tuleb tunnistada, et loosiõnn ei olnud talle naeratanud. Mäng kulges omasoodu – Tiit oli vist natuke nobedam kui mina, kolmas üritas ka oma parima anda, aga ei saanud meile väga hästi vastu. Otsustavaks sai see, et Tiit sai pihta mõlemale hõbevillakule (muidu oleks meil punkte olnud suhteliselt võrdselt, ühtegi küsimust me minu mälu järgi valesti küll ei vastanud) ja viimasele küsimusele läksin ma vastu seisus, kus Tiidul oli 1400 komadega, minul ca 900 ja kolmandal kohal ca 370. Tegin siis seisule hinnangu – kõige tõenäolisem variant on selline, et kui mina tean lõpuküsimuse vastust, teab seda ka Tiit. Tiit saab mängida kindla peale summale, mis õige vastuse korral tõstab ta esimeseks ja vale vastuse korral eeldab, et mina vastan õigesti, et mul ta vastu šansse oleks (ja see ei ole ka väga tõenäoline, et ma tean vastust, mida tema ei tea, igatahes kindlasti vähem tõenäoline kui vastupidine). Küll aga on mul oluline vältida kolmandaks kukkumist – 100 EURi raamatupoe kinkekaarte kõlab märksa paremini kui 5 kilo kohviube. Eriti arvestades, et ma kohvi väga ei joo. Paraku oli punktiseis selline, et kui mina panen kolmandat kohta vältiva panuse suuruse, siis Tiit optimaalse panuse suuruse korral jääb must ette ka valesti vastates.

Leidsin siis, et ikkagi on kõige tõenäolisem, et kui Tiit vastab valesti, siis mina ka seda ei tea ja ma ennekõike pean vältima suurt kaotust. Lisaks oli mul šanss, et kui Tiit teeb „ümmarguse“ panuse (hui ta viitsib kõiki panustamisnüansse kokku rehkendada), siis võib ta kogemata valida panuse suuruse, mis mind aitab.

Panin siis sobiva panuse, mis jätnuks mu igal juhul teiseks ja kui Tiit teeb ümmarguse panuse ja kõik kulgeb minu jaoks soodsalt, siis jään ma temast ette. Küsimus oli teemal „mesilased“ ja puudutas organiseeritud puude kunstolmeldamist kuskil Californias. Nojah, pean tunnistama, et mul polnud õigest vastusest õrna aimugi ja panin hea õnne peale kirja „mandlipuud“. Minu suureks üllatuseks osutus see vastus õigeks! (ma olen tõesti hea kobistaja). Nüüd siis sõltus kõik Tiidust – ja selguski, et ta oligi teinud täpselt sellise panuse, nagu ma lootsin, kuid paraku vastanud samuti õigesti. Nii et palju õnne talle. Ja siis tuli Margna mulle midagi seletada minu valitud lõpupanuse suurusest ja sellest, et äkki oleksin võinud rohkem riskida - minu meelest ma tegin selle ideaalselt.…

Selline oli siis minu osavõtt selle hooaja Kuldvillakust – patt oleks tegelikult kurta ja kui kutsutakse, siis lähen kindlasti tagasi.

Minu laupäevahommikuste isiksushäirete test: nüüd teate, miks ma selline ennast täis olen. Või vähemalt, miks masin arvab, et ma selline olen. Üldiselt klapib laias laastus mu enda minapildiga, või mida teie selle kohta arvate?

Personality Disorder Test Results Paranoid |||||| 26% Schizoid |||||||||||||| 54% Schizotypal |||||||||||||| 54% Antisocial |||||||||| 38% Borderline |||| 18% Histrionic |||||||||| 38% Narcissistic |||||||||||||||||| 74% Avoidant |||||||||| 34% Dependent |||||||||||| 50% Obsessive-Compulsive |||||| 30%

Take Free Personality Disorder Test
Personality Test by SimilarMinds.com

Ahjaa - rahva keskmine pidi olema selline testitegijate järgi (miskipärast see ei tulnud üle):

Paranoid:50
Schizoid: 40
Schizotypal: 56
Antisocial: 46
Borderline: 45
Histrionic: 35
Narcissistic: 40
Avoidant: 48
Dependent: 44
Obsessive-Compulsive: 45

Disorder Info

Eccentric Personality Disorders: Paranoid, Schizoid, Schizotypal

Individuals with these disorders often appear odd or peculiar.

Paranoid Personality Disorder - individual generally tends to interpret the actions of others as threatening; preoccupied with suspiciousness/paranoia. They are stuck between their need for others and their mistrust of others.

Schizoid Personality Disorder - individual generally detached from social relationships, and shows a narrow range of emotional expression in various social settings; emotional zombies who stopped feeling due to trauma(s) and/or can't feel due to organic depression

Schizotypal Personality Disorder - individual is uncomfortable in close relationships, has thought or perceptual distortions, and peculiarities of behavior; preoccupied with seeing themselves and/or the world as strange/odd

Dramatic Personality Disorders: Antisocial, Borderline, Histrionic, and Narcissistic

Individuals with these disorders have intense, unstable emotions, distorted self-perception, and/or behavioral impulsiveness.

Antisocial Personality Disorder - individual shows a pervasive disregard for, and violation of, the rights of others; Preoccupied with disdain/contempt for others and often a need for control/power over others.

Borderline Personality Disorder - individual shows a generalized pattern of instability in interpersonal relationships, self-image, and observable emotions, and significant impulsiveness. Core issue is an inability to regulate emotions.

Histrionic Personality Disorder - individual often displays excessive emotionality and attention seeking in various contexts. They tend to overreact to other people, and are often perceived as shallow and self-centered. Core issue is attention addiction.

Narcissistic Personality Disorder - individual has a grandiose view of themselves, a need for admiration, and a lack of empathy that begins by early adulthood and is present in various situations. These individuals are very demanding in their relationships. Core issue is entitlement.

Anxious Personality Disorders: Avoidant, Dependent, Obsessive-Compulsive

Individuals with these disorders often appear anxious or fearful.

Avoidant Personality Disorder - individual is socially inhibited, feels inadequate, and is oversensitive to criticism. Core issue is an inability to resolve their codependent need for connection with their codependent fear of rejection and/or discomfort/anxiety around others.

Dependent Personality Disorder - individual shows an extreme need to be taken care of that leads to fears of separation, and passive and clinging behavior. Core issue is the need to be parented by others (i.e. avoid growing up / becoming self-sufficient).

Obsessive-Compulsive Personality Disorder - individual is preoccupied with orderliness, perfectionism, and control at the expense of flexibility, openness, and efficiency. Core issue is mental and behavioral rigidity/inflexibility.