Laupäeval käisin Tommiga Jõgeval bridžiturniiril mängimas. Tegemist oli sellise pilootturniiriga kohas, kus varem pole suuremaid võistlusi peetud, mängutase oli kohati päris kõikuv, aga üldiselt oli tegemist rõõmsameelse ja positiivse üritusega. Ise patserdasime päris korralikult, aga ühe sessiooni kahest suutsime siiski ära võita ja kokkuvõttes saime neljanda koha. Pärastisel autasustamisel sain ma oma elu ühe veidrama auhinna - nimelt järgu eest (mõlemat osalenud suurmeistrit premeeriti mõnusa soolase stritsliga), äkki peaks sellise auhinnastamise sisse viima ka teistele turniiridele, et tõsta järgusüsteemi prestiiži, muidu on ainuke koht, kus järk loeb, koondise valiku edetabel (ja miks see seal nii on, pole mulle suutnud veel keegi ära põhjendada, aga ära seda ka ei korjata).

Täna on mul siis jälle sünnipäev ja uueks vanuseks 32 eluaastat. Ühest küljest võiks öelda, et ma olen vanem kui kunagi varem, aga teisest küljest jälle võib sama väita suvalisel ajahetkel, nii et erilist põhjust paanikaks ei ole sest loomulikult olen ma endiselt ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimais aastates. Kuigi võib-olla kaalu peaks tõepoolest natuke kärpima...

Moodne elu - kolm inimest istuvad diivanil, läpakad süles. Keskmine plogib, parempoolne loeb ta eelmist plogikirjet ja vasakpoolne ootab, millal uus valmis saab, et saaks lugema hakata.

Meie vana pesumasin otsustas saba anda ja sellega seoses sain ma hindamatu kogemuse suhtlemises remondifirmadega. Hakkasin asjatama augusti lõpul, helistasin kahte kohta ja mõlemal pool jäi jutuks, et saadan neile e-maili. Loomulikult ei tulnud kummaltki kolme päeva jooksul mingit vastukaja. Siis saatsin mingisse järgmisse kohta lihtsalt lambist (ette helistamata) meili ja vastukaja oli väga positiivne – juba järgmisel hommikul (esmaspäeval kell pool üheksa!) helistati ja sain jutule, et ta tuleb kuskil kolmapäeval-neljapäeval vaatama seda aparaati. Möödus nädal ja kui ma järgmisel esmaspäeval tagasi helistasin ja küsisin, et kuidas selle asjaga jääb, siis tuli vastus stiilis „ups, unustasin“. No hüva on, kuna esmaspäevaõhtune aeg mulle hästi ei sobinud, siis jäi jutuks, et helistab teisipäeva ennelõunal, aga nagu karta võis, möödus teisipäev vaikuses ja kui ma tagasi helistades natuke juba urisesin, siis tuli süüdimatu vastus „Aa, me leppisime tänase päeva kokku, ma arvasin, et homse!“. Jäi siis jutt kolmapäeva lõunaks (ma ei tea miks, aga ma üldiselt kipun inimestele lisašansse andma) ja tüüp helistaski! Tõsi küll, see oli alles kell pool neli ja ta teatas, et midagi on jalus ning enne paari tundi ta küll ei jõua, kuna mina pidin jälle õhtuks ära minema jäi jutt neljapäevale. Neljapäeval oli telefon jälle vaikne ja selle peale ma leidsin, et mulle aitab, läksin reedel lihtsalt puhtfüüsiliselt ühte kohta, kuhu ma olin soovituse peale meili saatnud, millele muidugi vastama ei vaevutud, kohale ja sain seal jutule, et seitsme tööpäeva jooksul võtavad minuga ühendust. Kuigi see asi tundus juba suhteliselt deja vu, siis otsustasin, et ühe šansi võib ju tüüpidele anda ja tuleb tunnistada, et ma olin mõnevõrra üllatunud, kui juba nelja tööpäeva pärast helistatigi ja tunni aja jooksul kohale tuldi. Selgus, et pesumasina elektroonika pidi olema segi läinud (väidetavalt Indesit’ide tüüpviga, kuna need olevat niiskuse eest kehvasti kaitstud) ja pole temaga muud pihta hakata kui välja visata. Nädalavahetusel käisime siis poes ja hankisime uue aparaadi - asi, millest tagantjärgi targana oleks võinud kuu aega tagasi lihtsalt pihta hakatagi. Ahjaa, tolle esimese tüübi (OÜ Airemo) telefonikõnet ootan ma seniajani (nüüdseks siis juba üle pooleteise nädala), äkki peaks talle ise helistama ja küsima, et ega ta midagi unustanud pole.

Nüüd on päevakorral radikate reguleerimine (võimalik, et vahetamine) talveks ja igatahes esimeste märkide järgi tundub, et torumeeste tsunft on lähisuguluses pesumasinaparandajate omaga. Kui ma lasin suvel gaasikatla üle vaadata, küsisin ma selle hooldajalt nõu, et kas ta teab kedagi soovitada, kelle poole küttesüsteemi asjus pöörduda tasuks, too andis ühe numbri. Helistasin ja nagu ikka, jäi jutuks, et panen olukorra kirjelduse meilile, et ta saab rahulikult pilgu peale visata ja vastata. Vastust igatahes senini pole tulnud (ca kuu ajaga) ja ma sügavalt kahtlen, et edaspidigi tuleb. Talitasin siis sama mustri järgi – võtsin telefonikõne ühe vastava profiiliga firma „valvelauda“, kus soovitati mul meil saata ja edasi järgnes vaikus. Läksin siis nelja päeva pärast sinna firmasse kohale, sain jutule ja pandi mind jälle ooterežiimile, lubadusega, et nädala-kahe jooksul võtavad ühendust ja tulevad-vaatavad asja kõigepealt üle. Nädal on igatahes juba möödas ja miskipärast mu sisetunne ütleb, et tõenäoliselt tuleb mingi muu tegija leiutada. Aga noh, ootame reedeni ära.

Kui kellelgi tundub, et kogu Tartus on selline asjaajamiskultuur, siis tuleb tunnistada, et on ka meeldivamaid seiku: katla, elektrisüsteemi ja rulooga tegelevad ettevõtted talitasid väga viisakalt, samuti ka autotöökoda (kuigi nad suutsid end talvel levist ära kaotada).

Septembrikuu on ekstreemspordikuu - vähemalt mis puutub minusse. Algas see pihta sellest, et otsustasin ühendada kasuliku kasulikuga, ehk siis liigutada end Tartusse ja selle käigus ka Maarja õe ratta oma trepimademelt ära koristada. Istusin siis üle ei-tea-mis-aja sadulasse, mille käigus selgus, et too on mõnevõrra madalamal kui mulle meeldiks, lenksud niisamuti (no ma olen Madlist ca paarteist sentimeetrit pikem ja pärast mainis ta, et isegi tema jaoks on need natuke madalamal kui hea oleks). Ja eriti ebameeldivaks muutis olukorra see, et mul polnud kasutada ühtegi relva millega neid kõpitseda. Hakkasin siis Tartu poole väntama (google mapsi järgi ca 17 km), ise sadulas kägaras ja jalad kõveralt all (sirgeks neid lükata ei saanud, kand oli selle peale maas), aga kohale ma jõudsin.

Pühapäeval läksin esimest korda peale 1993. aastat kalale. Logistika oli selline, et korjasin Ökuli ja tema truu kummipaadi auto peale (jättes tema truu koera maha), sõitsime Käreverre ja siis Yamaha päramootori abil ülesjõge lanti vedama. Ilm oli super ja muidu oli päris mõnus olla, aga kalad ei teinud erilist kaastööd - minul õnnestus tabada kolm ahvenat ja Ökulil kaks ahvenat ning üks säinas, lisaks veel kuus havinolki, kes sai vette tagasi kosuma visatud. Mingi hetk tuvastasime, et mootor ei taha enam käivituda ja meie kiiluvesi küütleb päiksepaistel kahtlaselt ilusti - nimelt oli mingi kütusevoolik saba andnud ja tagasi pidime tulema juba kondiauru toel, ehk siis mõlamisega (minu stiilinäide ilmselt ei kvalifitseeruks ei sõudmiseks ega aerutamiseks). Selliste juhtumite leevendamiseks oligi algne suund võetud ülesvoolu, tagasiteel tegi õnneks jõgi suurema osa tööst ära, ma parem ei mõtlegi variandile, kuidas oleks välja näinud vastuvoolu tulek.

Saanud sellest innustust (või siis võib-olla oli liigsest päikese käes viibimiseks lisaks mõnevõrra kõrbenud näonahale ka mul ajud ära kärsanud), otsustasin esmaspäeval ette võtta jalgsimatka Tartu kesklinna (needsamad ca 17 km). Esialgu ei olnud häda midagi, aga kui Tartu silt juba paistma hakkas, siis tekkis küll tunne, et vist sai natuke liiga suurelt ette võetud. Aega läks sellega ca 2.45 ja tänaseks on mõlemad kannad korralikult rakkus ja pöialiiges natuke kange. Muidu pole enesetundel suuremat häda, aga ilmselt ma niipea enam sellist retke ei korda.

Eilsel Melli sünnipäevapeol istusid grilli ääres kõrvuti kaks noort naisterahvast. Tuvastasin, et ühel ronib mööda juukseid ringi üks paganama pirakas ämblik. Küsisin siis talt, kas ta ämblikke kardab ja kui olin saanud vastuseks "ei", mainisin talle, et see on väga hea, kuna tal on üks soengusse pugenud ("jah" puhul oleksin ilmselt lõuad koomal hoidnud ja lootnud, et probleem laheneb iseenesest). Järgnes kõva kiljatus, püstihüppamine ja põgenemine - ning seda kõrvalistuva neiu poolt, keda too putukas grammigi ei ähvardanud! See, kellel oli ämblik peas, jäi oma sõnadele kindlaks ja kannatas selle teabe ära silmagi pilgutamata.

Midagi imelikku toimub - eile hommikul vedeles meie rõdul linnulaip, täna oli seal hiirelaip. Meie majapidamises on kass täiesti olemas ja see peaks nagu küsimuse, et kust need sinna tekivad, päevakorrast väga lihtsalt maha võtma, aga meie kass on esiteks üsna laisk ja malbe olevus, teiseks on ta N'ndat põlve toakass (kui uskuda Maarja õe, kes ta mulle kunagi sünnipäevaks kinkis, sõnu) ja kolmandaks on ta natuke praakvariant - tal on nimelt ühel esikäpal liigestega mingi kamm ja seetõttu lonkab. Nii et põhimõtteliselt on olemas viis varianti:

A) meie kassist on kogemata kombel tõsine murdja saanud
B) mõni naabruskonna kõuts ei ole aru saanud, et meie kass on steriliseeritud (kuigi kassidel vist kinkimise komme puudub, neil pigem selline "fuck me, thank you" suhtumine)
C) mõni naabruskonna emakass vaatab, et meie oma on selline väike ja niru ning on ta ära lapsendanud, ning õpetab teda endale toitu varuma puhuks, kui me ta kunagi välja viskama
D) mõni naabruskonna suvalisest soost kass lihtsalt ülbitseb ja veab oma laibad meie rõdule
E) meie rõdul on nii halb aura, et hiired ja linnud surevad ise sinna peale ära

ootame huviga, mida homne päev toob...

Lood elust enesest, Hannese kurtmine:

"Eile ronis üks tüüp mu maja kõrval alajaama katusele ja sai seal ilge paugu, pool tundi elustati. Täna pasundatakse sellest igal pool, aga tegelik tragöödia oli selles, et mul oli just pokkeriturniir käsil ja see elektrikatkestus keeras selle kanni!"

Milleni viib aastake elu väljamaal - eile Tartu Lõunakeskuses Elisa putkas asjatades õnnestus mul müüja mingile küsimusele reipal häälel "Yes!" vastata (äärepealt oleks tulnud "Oui, merci!")

Viimane nädal Luksemburgis kujunes kuidagi väga seltskondlikuks. Kui varem me eriti väljas söömas ei käinud, siis nüüd tuli esmaspäevast neljapäevani kolm väljasistumist. Viimasel päeval jõudsime ka Frenchi kohvikusse, kus erinevalt Hargla romaanist tuhlipissat ei saanud, küll aga otsustasin uuesti testida tatari böffi, hoolimata esimestest mitte väga headest kogemustest Dijonis käies. Seekordne osutus väga heaks, nii et esimesel korral ei olnud ilmselt viga toidus üldiselt vaid valmistajais.

Nüüdseks olen siis Luksemburgist lahkunud. Veidral kombel ei õnnestunud otse Eestisse tulla - turniirigraafik nõudis oma ja praegu viibin keset Rootsit Örebro linnas võistlusel nimega Chairman's Cup. Tegemist on Rootsi suurima bridžifestivaliga mille põhiüritusel, võistkondlikul turniiril, osaleb 114 võistkonda (ja lisaks toimub hulk kõrvalpaarikaid). Esimesed kolm vooru on ära olnud, oleme +1 peal. Eesmärgiks on tulla 32 sekka, siis saab play-offidesse (64 sekka saamise puhul saab nn. bonus cupile mille võitja saab mängida play-offi kolmanda koha peale).

Reisi peal (mis minu puhul hakkas äratusega kell kolm öösel, et võtta buss ja Charleroisse lennuki peale jõuda... uuugh) toimus Ryanairi lennukis lõbus lugu - pardameeskond (ilmselt hispaanlased) tervitas rahvast reipalt, stiilis: "täname, et olete meie lennul, mis lendab Charleroist ...." nüüd tekkis paus ja teksti lugev tüüp vaatas teisele otsa, teine vaatas tuhmi näoga tagasi ja kehitas õlgu. Selle peale hakkas esimene uuesti oma paberist näpuga järge vedama ja lõpuks leidiski õige koha: "...Stokholm Skavsta lennujaama".

Ka turniiri korraldajad on huumoripreemia ära teeninud, Tiidust on saanud kaardimängijale kohaselt "Tilt" Laanemäe.

Vahepeal pole viitsinud end kirjutamissoonele sättida – ega midagi väga erilist ka juhtunud ei ole. Eelmisel nädalavahetusel (8.-10. juuli) sai ära kasutatud geograafilised ja inimressursid (lähedane asukoht + eurokraadist Migu), ning lõpuks siis ka Brüsselis ära käidud. Kuna me sattusime sellisesse kohta nagu „mini-Euroopa“ – st. igast EU liikmesriigist (kõige rohkem muidugi Belgiast ja Hollandist) olid kokku kuhjatud 1:25 mõõtkavas vaatamisväärsused, siis sai „nähtud“ hunnikut vaatamisväärsusi, mille juurde muidu pole sattunudki. Pilte sai kah veidi klõbistatud.

Nädalavahetusel sai siis veel üks linn (tegelikult ka riik) oma „maakaardile“ kantud – käisime Viinis. Eriti nagu midagi kosta ei oska, linn oli väga tore ja uhke (kunagi ilmselt üritan kindlasti tagasi minna, tõesti väga kena oli), laupäeva veetsime loomaaia peal ja pühapäeval käisime linna peal laiamas + Albertina kunstimuuseumis. Oleks ainult ilmaga natuke paremini vedanud – temperatuur oli kuskil 20 kandis (mis mulle küll päris hästi sobib), aga seda saatis vinge tuul ja vihm, eriti just pühapäeval. Mõned pildid sai ka klõpsatud.

Jälle huvitav lugu sellest, kuidas ajus asjade kokkuviimine toimub. Eelmisel nädalal sattusime Maarjaga ühe oma lemmiksaidi pealt (www.cracked.com, ärge mingil juhul sinna minge, see neelab su tundideks alla) lugema mingit nupukest, kus oli ära mainitud film nimega „Neverending Story“ – nimelt olevat seal sees kõige õõvastam lastefilmi koht, kus hobune vajub laukasse ja poisinaga vahib seda pikka aega pealt.

Edasi järgnes arutelu umbes nõnda:

M: Kõlab süngelt, ma tegelikult ei olegi seda filmi näinud…

L: Mina ka mitte, aga ma tean selle filmi tunnuslaulu.

Kuna Maarjale laul ette ei tulnud, järgnes kiire otsing youtube’is ja laulu mängimapanek

M: Ah see laul siis ongi sealt filmist. Tegelikult ma olen seda raamatut lugenud, saksa keeles kusjuures.

L: Mina ei ole isegi mitte lugenud… Oota, saksa keeles? Kas see on Michael Ende „Ilma lõputa lugu?“

M: Mhmh.

L: hmm... siis selgub, et ma olen ka lugenud, aga ei ole osanud kuidagi kokku viia.

Ühesõnaga, sai jälle väga veidral kombel mingid olemasolevad infokillud suuremasse raamistikku topitud. Kusjuures ma pean tunnistama, et ega ma eriti midagi enam raamatust meelde tuletada ei suutnud – kuigi ma mäletan, et see ei olnud sugugi vastumeelne lugemine. Teine Ende eesti keeles ilmunud raamat (võimalik, et neid on muidugi rohkemgi), "Momo", jättis natuke sügavama mulje. Võib-olla seepärast, et mulle tundub, et Pratchett vehkis oma audiitorid paljuski sealt maha.

Nädalavahetusel käisime Dijonis kaarte mängimas. Kuna too asub Luxist päris kaugel, tähendas see laupäeval kolme ja poolt tundi automatka (ja pühapäeval teist sama palju tagasi) mis saabunud kuumalaine tingimustes (veel õhtul poole üheteist ajal oli 25 kraadi sooja) ei olnud just eriline moos, õnneks ei pidanud küll ise roolis olema. Kuumalaine jätkus ka mängukohas ja vahepeal tundus, et ma suren sinnapaika maha – konditsioneeri ei olnud (või ei olnud ta sisse lülitatud), lahtistest ustest-akendest hoolimata ei olnud saalis mingit erilist õhuliikumist märgata ja ka käimapandud ventilaatorid ei suutnud üldist leitsakut eriliselt hajutada. Vahel lihtsalt ei ole hea olla põhjamaalane. Mängisime kohati nagu parajad oinad, mõnikord kukkus asju ka ilusti välja ja lõpptulemus oli viisakas, kuid mitte midagi enamat – 10. koht 45 paari seas 54,5 protsendiga.

Laupäeva õhtul käisime oma bandega (Luxist oli 8 inimest, lisaks veel mõned korraldajad) söömas mingis maakoha kõrtsis. Kuigi prantsuse köök omab ülemaailmselt tunnustatud kvaliteedimärki, pean ausalt tunnistama et mulle valmistas see teatava pettumuse. Kõige veidram oli see, et kui ma teen kodus kotlette, siis need maitsevad toorelt paremini kui seal pakutud „steak tartar“ (jah, ma tean küll, et selliste asjade söömine on seotud teatavate terviseriskidega, aga mul savipott). Võib-olla on mul rikutud maitsmismeel, kuid vähemalt üks inimene meie seltskonnast leidis veel, et see asi oleks võinud oluliselt parem olla. Õnneks järgmisel päeval turniiri vaheajal pakutud lõunasöök rehabiliteeris prantslasi natuke.

Ahjaa, ja prantslastel on suhteliselt omapärane arusaam sellest, kui palju on sünnis toidule valmistamise ajal tuld näidata. Minu roa puhul see teadagi oluline ei olnud, aga Maarja tellis mingi asja, „tres bien cuit“, kuid mulle tundus, et meie maal oleks selle asja nimi endiselt „veerandtoores“. 

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Vähemalt seda viimast kindlasti. Üleeile õhtul tähistas Lux suurhertsogi sünnipäeva. Ja tänu meie korteri asukohale saime me sellest oma osa – tahtsime me seda või mitte. Päeval peeti all orus mingit tüütut kontserti (tüüpiline samasugune jaanipäevaaegne süldimuusika kui Eestiski), see igatahes eriti tore ei olnud. Küll aga õhtul nägime me sellist ilutulestikku, millesarnasele me seni küll peale pole juhtunud – ainult lohe ilmumine jäigi veel puudu. Ja meie rõdu oli selle vaatamiseks tõeline loožikoht – seda peeti nimelt järgmise silla peal (umbes pool kilomeetrit eemal) ja kokku kestis trall ca 20 minutit. Taustaks mängis muusika, mille oli ekstra selleks puhuks kirjutanud õukonnamuusik (uskuge või mitte, sellised asjad on tänapäevalgi olemas!) ja järgmisel päeval väitis leht, et õhku oli lastud 2,5 tonni tulevärgikraami.

Eilse päeva lõime me surnuks sellega, et käisime Frankfurdis Marinil külas. See on selline „on kah“ linn, tuttavail võib külas käia, aga turismitamise mõttes väga palju ei paku – nimelt tehti linnasüdamik teise maailmasõja lõppmängus korralikult maatasa ja väga palju seda vanal kujul restaureeritud ei ole. Need asjad, mis on, on muidugi väga ilusad, aga nagu juba mainitud – neid on vähe. Lisaks sellele on hinnatase seal selline, et Lux ei tundu enam üldse mitte kalli kohana. Kooserdasime siis linna peal ringi, käisime pubidelinnajaos ja jalutasime üle jõe tagasi kesklinna ning kuidagi saigi päev mööda saadetud. Tõsiselt teravaid elamusi pakkus aga tagasisõit Luxembourgi – nimelt oli vaja manööverdada end kõigepealt ühe rongiga Koblenzisse, teisega Trieri ja kolmandaga Luxi. Kui esimesel etapil rong vahepeal seisma jäi ja piloot teatas, et „hilineme 10 minutit“, tundus kõik veel kontrolli all olevat (kiirpilk piletitele ütles, et ligi viis minutit jääb veel varu), aga kui natukese aja pärast tuli uus teade, „hilineme 20 minutit“, siis see enam nii tore ei olnud – jäimegi „oma“ rongist maha seetõttu. Õnneks oli kellaaeg küll hiline, kuid mitte liialt nii et Trieri saime me paarikümne minuti pärast ka järgmise masinaga – ja kontrollile ei pidanud ka pikalt seletama, et mida me vale piletiga seal rongis teeme, ilmselgelt tüüpidel info liikus (mõned mõttelised plussid Deutsche Bahnile). Trieris oli muidugi jälle mõnu pärast asi nii korraldatud, et see tee, kustkaudu Luxi rong minema pidi oli remonti pandud ja meie pidime jälle õige koha üles leidma. Õnneks oli turvavaru päris suur – veerand tundi aega, kesköine tühi raudteejaam (= ainult paar rongi vedelemas) ja lisaks sellele hoiatas meid veel ka meie rongi kontroll, kes nägi meid ringi tuiamas. Ja viimases rongis ei pidanud me üldse kontrolliga maid jagama – ta lihtsalt ei viitsinudki meie juurde tulla ja keeras end lihtsalt mingi pingi peale magama (ilmselt hertsogi sünnipäevast taastumine nõudis oma). Nii et pääsesime kõigest väikese ehmatusega (ja tunniajase hilinemisega).

Mõned pildid kah (enamus Frankfurdi omi on Marini tehtud).

Kuigi inimese põhitoiduseks loetakse leiba, siis minu tuttavad teavad väga hästi, et minu puhul on selleks pigem hapukoor. See produkt on täiesti olemas ka Luxi kaubandusvõrgus - mis siis et natuke ebatavalise konsistentsiga (peamine variant sisaldab 30% rasva, mis tähendab, et pigem meenutab juba võid, on ka olemas 15%-ne, mis on suhteliselt normaalne ja ka 3%ne variant, mida küll pole olnud juhust proovida) ja hirmkallis - pooleliitrine karp maksab pealt kolme euro (ma muidugi ei tea, kuhu on vahepeal jõudnud hinnaralli Eestis). Nojah, eile käisin poes provianti varumas, mh. oli seal hulgas ka tops hapukoort. Müüja lasi kassalindilt kaubad läbi ja siis hakkas hapukoorepakki jõllitama, tõmbas ühe triipkoodi läbi, avas kaane ja lasi sealt teise triipkoodi läbi, keerutas topsi ühte- ja teistpidi ja siis hõikas neiule, kes puuviljaletis kaalu taga oli (kohalik süsteem on selline, et su puuviljad kaalub ära poetöötaja), et kas too saaks kassasse tulla. Too tuligi ja siis anti talle see tops ja paluti ära kaaluda, tulemuseks oli 250 grammi (nagu pidigi olema), mille peale siis kassiir kehitas õlgu ja mainis, et "see tundus nii kerge olevat, et ma ei uskunud, et seal 250 gr sees on". Ühest küljest naera end ribadeks, aga teisest küljest oli see temast väga viisakas.

Teadupärast on meil koduläve ees üks ilgem mölakas sild, sillakaare kõrgusega 45 meetrit, mõõtkava huvides: umbes sama, kui Pikk Hermann, tolle kõrgus on vist 50 meetrit.

Eile õhtul bridžikluppi minnes avanes seal peal mulle omapärane vaatepilt.
Nimelt seisis sillal mingi naisterahvas, keda kaks muud inimest kallistasid ja paarkümmend meetrit eemal olid paar pildistavat Jaapani turisti. See ei ole seal just ebatavaline vaatepilt - lõppeks on silla pealt suurepärane vaade ja pildistavaid turiste/kallistavaid seltskondi on seal pidevalt. Aga asja muutis natuke imelikuks, et kuigi pildistajad olid orientaalset päritolu, oli ülejäänud seltskond europiidne ja väga morni näoga. Lisaks sellele vedeles kõnniteed sõiduteest eraldava vahekivi peal kellegi rahakott. Pannes kõik kokku, tulin ma järeldusele, et tõenäoliselt oli parasjagu teoksil enesetapukatse nurjamine.

Kuna mul oli kellaaja peale minek (ja ilmselt seal midagi enam juhtumas ei olnud), siis ei jäänud ma pikalt passima, nii et ma ei teagi, millega lugu lõppes (näiteks, kas keegi vehkis selle ripakil rahakoti sisse), aga bussis tekkis Maarjaga teoreetiline jutuajamine enesetapumeetodite suhtes. Ja selle käigus leidsin ma, et minu jaoks oleks kõrgest kohast allahüppamine suhteliselt reaalne variant küll - lõppeks on mul niikuinii kogu aeg kiusatus/tahtmine hüpata, kui ma mingi kõrgema koha peal olen ja kui mul peaks olema plaanis elust lahkuda, siis oleks ju viimane variant see teoks teha. Tõsi küll, Maarja jahutas mu entusiasmi, väites et allahüppamine ei ole piisavalt kindel meetod - kuigi 50 meetrit vaba langemist ja kineetilise energia ülekandmine maapinnale tundub minu jaoks küll suhteliselt lollikindlana - ja kui midagi untsu läheb, võib tulemuseks olla halvatus, mis on hullemaks lõpptulemuseks kui surm (lisaks oleks pärast veel piinlik kah). Pealegi ei ole kägarasse kukkunud keha ilmselt ka eriliselt esteetiline vaatepilt...

Ülalmainitust paluks mitte järeldada, nagu ma kavatseks elust lahkuda - sellist asja mul momendil kohe kindlasti plaanis ei ole. Ahjaa, Luksemburgis oleks veelgi vingem sild, kust allahüpet sooritada, aga paraku on seal silla servadel pleksiklaasist kate (umbes nagu jalgpallimängu ajal varumängijate pinkidel), mis tähendab, et  silla serva ületamine on tõsiselt keeruline. Ilmselt ei ole tegu küll niivõrd ettevaatusabinõuga suitsidistide vastu, kui tuuletõkkega - seal ülal on kohati päris korralikud iilid võre vahelt läbi pressimas.

Eesti spordi „suurepärane“ nädal jätkub. Kui kõigepealt saime meie Bonnis Rahvuste Karikal viimase koha ja jalgpallikoondis Itaalialt 0:3 kesta (mis mõlemad on küll piinlikud, kuid mitte veel otseselt häbiväärsed sündmused), siis eilne jalgpallurite mäng Fääridega oli tõeliselt hale (nendele, kes ei tea – Fäärid said üle paarikümne aasta esimese võidu, mäng lõppes 2:0). Juba esimese poolaja keskel, kui seis oli veel 0:0, tekkis mul mängu vaadates küsimus, et kuidas neil õnnestus Itaalialt „kõigest“ 0:3 tappa saada. Lisaks sellele sai Kaia Kanepi kaotuse mingilt edetabelis kolmandas sajas olevalt mängijalt, keda ta loogiliselt peaks vasaku käega mängideski võitma. Tahate ma ennustan, kuidas läheb EM finaalturniirile püüdleval käsipallikoondisel, kellel on sel nädalal ees mängud Makedoonia ja Ungariga?

Kunagi oli jalgpall kindel unerohi. Kui ma üritasin kolmapäeva õhtuti Meistrite Liiga mänge vaadata, siis õnnestus mul haruharva üleval püsida kauem kui teise poolaja keskpaigani. Aga nüüd lõpuks nägin ka mina ära ühe olulise jalgpallimängu, mida oli lausa lust vaadata - jutt teadagi Barcelona - ManU vahelisest meistrite liiga finaalist. Barcelona oli lihtsalt võimas, arvestades et vastased ei olnud ka päris "s... pealt riisutud" oli selline ülekaal täiesti hämmastav. Üks Soccernet.com'i korrespondent kirjutas selle kohta päris hästi (minu üsna vaba tõlge): "Mängu vaheajal arvasid ülekannet kommenteerivad Inglise eksperdid, et United võib selle mängu võita. See oli päris mõistlik eeldus – arvestades kogu universumis toimuvate sündmuste juhuslikkust ja tõenäosusteooriat, mille kohaselt võib suvaline asi teatava tõenäosusega aset leida."

Vahel kukuvad asjad väga naljakalt oma õigetele kohtadele. Nimelt teadsin ma juba ammu, et eestikeelne laul "Vildist kübar", mida kunagi laulis kas Jaak Joala või Tõnis Mägi (ma arvan, et Joala, aga ma pole selles päris kindel), on kaver Procol Harumi laulust "Homburg". Mis või kes on Homburg, sellele pole ma kunagi viitsinud mõelda, aga sügisel Trieris käies sain teada, et tegu on siinkandis asuva Saksamaa linnakesega. Ja endiselt jäi mulle segaseks, miks pidi Procol Harum sellest laulu tegema või miks tal eesti keeli selline pealkiri/sõnad on. Täna hommikul käis läbi plõks ja kõik sai selgeks - lisaks linnanimele tähendab "homburg" ka teatavat kaabut.

Tuttava olemisega nägu, homburg peas

Pühapäeval käisime Maarja kolleegidega väljasõidul Saksamaal, Koblenzi lähedal asuvas kohas nimega Maria Laach. Retk oli tore hoolimata põgusast äikese-vihma-rahehoo kätte jäämisest, Maarja tegi sellest ka illustreeritud ülevaate.


Esmaspäeva hommikul tuli tegeleda intuitiivse arvutikäivitamisega. Nimelt tabas meid (teist esmaspäeva järjest) halb üllatus - suurem masin lihtsalt keeldus mingist punktist edasi minemast (ja ka "safe mode" jooksis kokku). IT-vallas olen ma paras oinas (ja Maarja kah ülemäära osav pole), mis sai tähendada ainult üht - häda. Kuna eelmisel esmaspäeval oli õnnestunud probleem lahendada tavalisest käivitusrutiinist mööda hiilimise ja viiruskontrolli tegemise abil, mis küll ühtegi viirust ei leidnud aga peale seda lasi aparaadi ilusti käima panna, siis proovisime me ka seekord sama vahendit - ja taas see töötas. Ühesõnaga meie võhiklik järeldus on selline, et meie viiruskontroll (mille korraline tööaeg on pühapäevale topitud) on lihtsalt kuidagimoodi segi läinud. See ei tõsta kuidagi moodi mu arvamust viirustõrjetest, mul oli juba enne kahtlus, et Franklini kild: "any society that would give up a little liberty to gain a little security will deserve neither and lose both" kehtib sama hästi ka nende kohta (vähemalt see "lose both" osa).