Eesti oma killuvabrik - "Viimse reliikvia" paroolid gümnaasiuminoorte seas

Teadupärast kubiseb film "Viimne reliikvia" paroolidest, mida iga endast lugupidav eestlane (vähemalt alates mingist vanusest) teab une pealt peast ja suudab vajaliku intonatsiooniga taasesitada.
Mul tekkis gümnaasiumi esimest ajalookursust õpetades mõte, et annaks õpilastele ülesande vaadata seda filmi läbi usuteemade prisma - ning tekkis uudishimu, kui palju tänapäeva noored (nad on seal vast ca 16-17 aastased) nendega kokku on puutunud. Seega täiendasin töölehte lõpuküsimusega, et milliseid filmis kuuldud paroole nad on kuulnud kasutatavat ka väljaspool filmi konteksti. Loomulikult ei ole see teab mis tõsine uuring, aga sellegipoolest lõbus.

Sain suurusjärgus 50 vastust (töölehti võis teha ka sõbraga koos) ning välja toodud kildude arv ulatus ühest paariteistkümneni. Selgus, et film on tõeline killuvabrik - 86 minutise filmi kohta tõid õpilased välja 42 fraasi (kusjuures nende seast puudusid paar sellist, mida ma ise olen korduvalt kuulnud kasutatavat või ise kasutanud - "Õhtuks on mõisameeste laager maani täis, vaja minna pruuti õnnitlema!"ning "Jätka nüüd ise!")

Ja võitja on:

27x "Meil lobisemise eest palka ei maksta!"

Muud äramainimist leidnud killud:
20x "Matsid jäävad matsideks!"
        "Oled sa tont või inimene!?"
18x "Kohe näha, et vanad sõbrad..."
9x "Mitu korda ma pean üht ja sama meest maha lööma?!"
8x "Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!"
    "Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine!"
6x "Ma pole see, kes ma olin eile..."
     "Tervisi teisest ilmast!"
     "Meie reliikvia on vabadus!"
5x "Iga mees on oma saatuse sepp..."
     "Põgene, vaba laps!"
      "Jõudu, külamees!"
4x "Sa vaene vanemateta laps..."
     "Siim on kloostri taga metsas"
      "Olen see, kellest te mind peate"
2x "Me kõik oleme müüdavad"
      "Kahju, et kohtusime, sa rikkusid mu päeva ära"
      "Olen vaba mees!"
      "Olen Rootsi kuningas!"
      "Võtke kinni see põrgukoer!"
      "Sai pisut müratud..."
      "Mu laegas, mu mõõk, mu kübar...."
      "Mehed, teie hobused põlevad!"
1x "Okkaline saab olema sinu tee püha tõe juurde"
      "Vaba mees ei pidanud ju tapma?"
      "Püha Birgitta on mulle ennast ilmutanud"
      "See küll jumala loom ei ole"
       "Küünlad pühade õdede jaoks"
       "Aidaku meid jumal!"
       "Sinu jõud ja võim on sinu vangitorn"
       "Tal on täna laulatus...."
        "Mis meist saab?"
        "See ka mõni patt!"
        "Pühad õed, mis teil seal vankris on?"
        "Mehed, Tallinn pole enam kaugel!"
        "Neli hobusepikkust!"
        "Kas me oleme ikka õigel teel?"
        "Sa oled mulle lapsest saati vastik olnud!"
        "Priiuse rüütel"
        "Kes sa oled? Röövel, salakuulaja, mässaja?"
        "Agnest pühitsetakse nunnaks!"

Keedetud konna lõksust tuleb väljuda, kuni vesi veel leige on! (ja mida ma ise arvan põhikooli riiklikest lõpueksamitest)

Tagantjärgi tarkuste metafoorina on kasutatud kujundit konna keetmisest - kui konn on katlas ja selle temperatuuri aeglaselt, aga järjekindlalt tõsta, siis konn ei saa esialgu arugi, et midagi valesti on ja harjub asjadega järk-järgult, kuid mingil hetkel ei ole pagemine enam võimalik ja konn ongi küpse.

Ehk siis sageli hakkavadki igasugused jamad hiilivalt ja pisiasjadest pihta. Et mitte avastada ennast küpsekonna rollist, andsin eile oma allkirja pöördumisele, kus protesteeritakse aktsiooni vastu, mille vahetu tulemuse suhtes oleks mul tegelikult reaalselt ükskõik ja intellektuaalsel tasemel ma isegi pooldaksin seda. Jutt on siis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate ühisavaldusest selle vastu, kuidas valitsus üritab kobareelnõu varjus läbi suruda riigieksamite kaotamist ka pärast eriolukorra lõppu (ehk siis liigutada selle küsimuse otsustamine pm haridusministri pädevusse, kelle jaoks see tundub olevat idee fix, kuid demokraatlike protseduure järgides tal see korda ei läinud).
Tuvastasin ühe kolleegi FB lõimes kommentaari, mille lühikokkuvõte oleks, et "kas õpetajad on lolliks läinud, et nii hoolega riigieksamite eest võitlevad". Ilmselgelt pole praegu küsimus selles, kas riigieksamid kaovad või jäävad, vaid selles, millises riigis me lõpuks üles ärkame, kui see jama läbi on. Kui normaliseeritakse "eriolukorra tõttu" selliste otsuste, mida normaalolekus ei õnnestu peale pressida, tähtajatu läbisurumine, on loodud juba ohtlik pretsedent. Ja kuigi eksamite teema küsimusena iseenesest on minu hinnangul üsna pisike ja tähtsusetu, siis sellistele tendentsidele on parem võimalikult ruttu pidur peale tõmmata, kuni nad veel ohtlikud ei ole. Ajalugu on täis juhtumeid, kus algselt väike, kuid see-eest mobiliseeritud, monomaniakaalne ja sallimatu klikk on kasvatanud oma mõjujõu tohutult suureks (eesti kultuuriruumi enim mõjutanutest tulevad pähe kohe kristlus, kommunism ja natsism - aga eks neid on küll ja küll veel).

Aga kui ma juba postitama hakkasin, ja teadupärast ma ei raatsi ühelõiguliste postituste nimel bloggerit avada, panen kirja mõned ideed, miks ma tegelikult iseenesest pigem pooldan 9. klassi riigieksamite kaotamist (antud kujul). Ja veelkord rõhutan - mind ei häiri oma tsunftis vähemuses olemine, see on üks neid küsimusi, mida me võime teha üht- või teistpidi. Lihtsalt haridusreps hankigu sellele toetus, mitte ärgu pressigu peale nagu telefonimüüja. Lisaks halvale maigule hoiab see kokku palju halbu nalju tema isiklike laste vanuse ja võimalike probleemide kohta.

* Põhikooli lõpueksamitega ei ole mitte midagi mõistlikku teha. Koolidel endil on sisseastumiskatsed (mis toimuvad varem).

* Lõpueksami läbikukkumisel korraldab kool ise koolieksami järeleksamina. Kui õpetaja ei suuda koostada sellist eksamitööd, et ta õpilane selle eest vähemalt rahuldavat hinde saaks, siis ta ei tunne oma tööd (või õpilasi). Ja kui õpetaja tahab läbi kukutada nõrga õpilase, siis sellise töö tegemine, jäädes JOKK piiridesse, on ka käkitegu.

*Hinded on ainult kolme-palli-skaalal (+ läbikukkumine). Mis on see kvaliteedivahe, mis eristab 75-punktist ja 74-punktist tööd nii et üks saab hindeks "4" ja teine "3"? Lisaks tuleb mainida, et hinde "3" saab ka too, kes tegi 51 punkti peale. Lisaks ühiskonnaõpetuse eksami ametlikust statistikast selgus, et nn. lävendipunkte on alati väga palju rohkem kui "üks-kaks alla lävendi" - ehk siis reaalselt tähendab see, et selliste piirialuste juhtumite puhul õpetajad loevad eksamitöö põhjalikult läbi ja leiavad vajaliku punkti-paar. (Kui keegi veel ei tea, siis põhikooli riiklikke eksameid kontrollivad oma õpetajad - ja üldiselt kui õpilane ei ole just põhimõtteline siga, siis suhtuvad õpetajad temasse väga heatahtlikult).

* Sellisel punktiskaalal on eksami korraldamine mõttetu aja-, raha- ja energiakulu - ma võiks oma õpilastele lihtsalt lakke vaadates need hinded ära panna, nii et need oleksid õpilaste suhtes õiglased (ma tean, millised on nende teadmised ja kui see on kahevahel, siis ma tean, milline on olnud nende pühendumus), see võtaks ära ühekordse närvipinge ja väärtustaks rohkem kogu protsessi.

*Räägitakse, et riikliku eksami kadumine (või lahtisidumine põhikooli lõpetamise tingimustest) võtab õpilastelt motivatsiooni õppida... Ei usu, nagu ma juba mainisin, tegelikult see eksam ei oma tegelikult mitte mingisugust reaalset väärtust niikuinii. Kes tahab ilusat tunnistust, see õpib ja keda ei huvita, see ei õpi ning mitte midagi ei muutu.

*Ei ole võimalik hinnata koolide töö tõhusust. Siin ma natuke nõustun, et tegelikult oleks hea, kui mingi test oleks olemas. Aga jõuame taas selleni, et kui 74% ja 51% töö on hinnatud sama skooriga, ei näita see mitte la persetki!


Mida teeksin mina (ei ole süvaanalüüs kõikide mõjurite kaalumisega, aga lihtsalt, mis mulle tundub loogilisena):

- Seoks eksami lahti kooli lõpetamise tingimustest. Lõpetad kooli praegustel standardtingimustel (kuni kahe puudulikuga), kui oled HEV, saad isikliku õppekava - mis on nkn ilus ideaal -, mille pead täitma.

- Seoks eksami kokku edasiõppimise tingimustega (aga jätaks tagauksevariandi põrujaile).

- Korraldaks viis testi: Emakeel, A-võõrkeel, matemaatika, loodusvaldkond (füüsika-keemia-bioloogia-osa geograafiast) ja silmaringivaldkond (ajalugu-kultuur-osa geograafiast).

- Eksami tulemus väljendatakse tunnistusel punktides (100 punkti skaalas), seega eksami üle laskmine sul küll lõpetamist ei sega, aga "diagnoos" jääb su tunnistusele alles. Ise tead, mille peale välja lähed (eriti kui see on seotud su edasiõppimisega).

- Koolide puhul ei arvestaks mitte keskmist, vaid mediaani ja need, kes tulid lihtsalt kohale nägu näitama (arvestatud kulutatud aega koos mediaanist silmapaistvalt nõrgemate tulemustega), kajastada eraldi statistikas. Ärgem unustagem, et põhiharidus on kohustuslik ja selle omandamisega on täpselt nagu hobuse jooma sundimisega - üks mees võib hobuse vee äärde viie, aga terve koolitäis ei suuda teda sealt jooma sundida.

- Skoorid lähevad üldisesse andmebaasi ja gümnaasiumi lõpus on samasugused eksamid. Nende võrdlemine annab parema pildi sellest, kuidas toimib gümnaasiumide töö oskuste ja/või motivatsiooni arendamisel.

Kaks nädalat "kriisiaega" selja taga, kurat teab palju veel ees.

Kuigi viimased kaks nädalat on igasuguseid kirjutisi pandeemiast, karantiinist, koduõppest ja majanduskriisist kõik kohad täis, leidsin et ega üks lisanduv kelleltki tükki küljest ära ei võta. Lõppeks ma pole ammu ploginud ning täna ilmselt oli esimene päev "paugust alates" (tegelikult isegi natuke varasemast), kus ma tööasjadega pole pidanud tegelema.

"Head kriisi ei tasu raisku lasta" on lause, mida viimase paari nädala jooksul on nõrkemisi kuulda olnud - aga see oli ka minu motoks sellest hetkest alates, kui oli selge, et asi kipub hapuks minema. Veidral kombel oli viimane asi, mis enne kaugtööle minemist reaalselt koolis toimus, vilistlase loeng põhikooli vanematele õpilastele, teemal "kuidas olla edukas", kus ta sõnastas põhimõtteliselt sama idee - "mõned inimesed näevad probleeme, mõned inimesed näevad võimalusi". 

Ehk siis reaalselt mõeldes leiabki praegusest olukorrast paljugi head. Paljude inimeste ränk haigestumine ja tervishoiusüsteemi ülekoormamine on muidugi universaalselt halvad nähtused (ning see, et rotte ja värdjaid on nii palju, nagu näitas teatud spordipoe alega seonduv, tekitab tahtmise peaga vastu lauda taguda), aga näiteks majanduslanguse puhul ma küll nii kindel ei ole, et see ainult halb on. Umbes aastal 2007 kommenteerisin ühele tuttavale, et tegelikult ma ootan mingit majanduskriisi, kuna see võimaldaks äkki endale isikliku elamise soetada. Ta leidis, et võib-olla küll, aga inimesed üldiselt muutuvad sellest õnnetuks. Ilmselt tal õigus oligi, aga igatahes fakt on see, et oma pesasse kolisime me 2009...  

Mingid protsessid muutuvad optimaalsemaks sest väga palju on asju, mida on lihtsam teha "nagu alati", aga kui elu sunnib, siis tuleb praktikaid revideerida. Näiteks avastatakse ilmselt nii mõneski kohas, et täitsa palju asju on võimalik ära teha kaugtöö korras ning nett on täis meeme teemal "nüüd saamegi teada, et paljud koosolekud oleksidki võinud piirduda e-mailiga". Inimesed saavad asju, mille puhul pole täpne kella- ja tööaeg tegelikult olulised, teha enda elurütmiga sobival ajal ning pm. sunnitakse nad välja puhkama (isegi meeldivad rutiinsed tegevused nõuavad aega ja see aeg tuleb reeglina puhkeaja arvelt).

Kui sa oled sunnitud oma käike optimeerima, siis mõtled sa järgi, kuidas seda teha, mida sa vajad, kus sa liigud ja palju sa varusid soetad. See võib isegi mõjutada inimeste mõtlemisviisi - ma väga loodan, et levima hakkab põhimõte "osta träni kodulähedastelt tootjatelt", sest inimesed avastavad praegu järjest, et igast' asju on võimalik saada ka mujalt kui supermarketist. 

Mida ma juba oma kogemuste järgi prognoosin on see, et jalad alla saab otse tootjalt tarbijale liin - ma ise olen hankinud nädala jooksul nii küüslauku kui juurikaid telefonikõne põhjal. Ning see variant, kus ma hangin 12kg kartuleid ja 8kg muid asju kõrvale 15 raha eest niimoodi, et see tuuakse mulle kodutreppi kohale, selle asemel et ise poes või turul siiberdamas käia, kõlab mulle geniaalselt hea lahendusena. Ajasin paar sõna juttu mehega, kes need mulle kohale tõi (ma arvan, et tegemist oli ikkagi mingil määral boss leveliga, sest meil tekkis tarnega väike raskus, mille ta väga ilusti ära lahendas ning siis vabandas ja kommenteeris selle põhjuseid), ta ütles, et see nõudlus selle teenuse järgi oli hämmastavalt suur.

Loomulikult nii mõnelgi inimesel läheb raskeks - ja nagu Harari on kommenteerinud, siis on väga suur oht, kui inimesed mingi hetk avastavad, et nad on muutunud ebavajalikuks, nii et neil pole enam midagi kaotada. Seega siis mingi turvavõrk selliste jaoks oleks vajalik, kuid muidu ma väga ei põe.

Mis puutub kooli üleviimisele distantsõppele, siis siin ma võtsin asja ka väga rahulikult. Minu meelest kool PEAKS olema ennekõike akadeemiline, mitte sotsiaalne asutus, seega "õpime ikka, lihtsalt teiste kanalite kaudu" - ning mingite protsesside ja meetodite optimeerimine tuleb taas päevakorda. 

Kasvõi see, et aastaid on räägitud digiõppest, aga selle käivitamine on mitmetel põhjustel väga visa. Kui otsida võimalusi, mitte probleeme, siis selline asjade korraldus on idee poolest suurepärane "kool eluks" - õpilane on sunnitud võtma rohkem vastutust, juhtima iseennast ja oma õppetööd, arendama vormistamisoskusi ning oskama netist kasutada rohkem kui TikToki (või mida iganes nad tänapäeval vahivad). Ka kodude jaoks on see koht, kus vanematel on võimalik oma lastega rohkem aega (mis nagu ma aru saan, ei toimi alati just päris nii, isegi kui asi pole nii hull kui karikatuurid räägivad). 

Nüüd on see süsteem kaks nädalat töös ja vähemalt kaks nädalat läheb veel. Selle kohta ütleb mu sisetunne, et sinna tuleb minimaalselt kaks nädalat veel otsa ja kuluaarides räägitakse, et pigem läheb asi seda rada, et oma õpilasi näeme alles septembris. Lihtsalt meie valitsus üritab endale omaselt jokutada nii palju kui vähegi võimalik, selle asemel et koolidele ja õpilastele mingi kindlustunne anda ja tunnistada, et see asi läheb mõnda aega veel edasi. Ma olen küll näinud mitut emotsionaalset sõnavõttu sotsiaalmeedias, kus inimesed küsivad "kuidas nii saab?" ja "aga eksamid?" aga siinkohal ma taas ei näe vähimatki põhjust paanikaks - küll kuidagi ikka saab ja süsteemid (antud juhul on ennekõike olulised edasiõppimissüsteemid) korrigeeritakse vastavalt olukorrale ja vajadusele ümber. Ma usun, et reaalselt tekib küsimus erinevate korraldusviiside puhul vaid selles, et võib-olla mõni, kes on olnud piiri peal, jääb piiri alla ja vastupidi - aga kui sa oled nii piiril, siis on see alati teatud määral juhuslik ja sõltub sellest, kas sul oli hea päev või ei. 

Nüüd siis minu hinnang sellele, kuidas asjad seni on sujunud. Kui siia plogisse peaks eksima mõni juhuslik inimene, siis ilmselt on küll aru saada, et ma töötan õpetajana, aga vast ei tee paha seda selgelt välja öelda. Tegelikult töötan ma isegi kahes kohas - üks on väike maakool, kus ma olen lisaks ajaloo õpetamisele ka õppealajuhataja, teine on selline vist alla-keskmise-suurusega riigigümnaasium, kus ma töötan väikese koormusega. Koolid on minu arust õhkkonna ja koolisiseste suhtlusliinide poolest üsna sarnased ja sõbralikud, ka õpilased on üldiselt mõlemas koolis väga toredad. Kummaski koolis on omad ambitsioonid, ilmselt mitte küll täiesti universaalselt jagatud. Põhikoolis lihtsalt tuleb arvestada ka stiihiliste kaost tekitavate nähtustega nagu demograafilised protsessid, geneetika, kohustuslik põhiharidus ning kaasav haridus. Üldiselt räägin oma tähelepanekutest ennekõike põhikooli baasilt - seal on mu koormus suurem ning ma tunnen oma õpilasi väga hästi, samas kui gümnaasiumis sain ma just märtsikuus uued õpilased, kellega kokkupuuted on olnud napid. Algklasside kohta ma väga midagi arvata ei oska, nii et seal võib kergesti olla tegu väga teistsuguse maailmaga.

Üldiselt ma ütleks, et erilist vahet tavapärase olukorraga ei ole. Kes saab muidu oma asjadega hakkama, saab ka distantsõppes, kellel on muidu raskusi, on endiselt raskustes. Tegelikult ilmselt võib küll öelda, et ka hariduses kehtib sama, mis ühiskonna tasandil - kriisiajal on võimalik nii suurelt võita kui suurelt kaotada. Pädevad õpilased kohanevad olukorraga pigem hästi ja kui tolm on hajunud, on neil hästi välja arenenud kogemused, oskused ja harjumused, millest ilmselt kogu elu on võimalik kasu lõigata (minu hinnangul on just need asjad, mille arendamisega põhikool tegelema peaks). Nõrgema otsa puhul aga ei toimi enam see variant, et õpetaja neid ennastsalgava energiaga taga lükkab - ja kuna nende nõrkuse taga on reeglina ka taustsüsteemi nõrkus, siis paljudel tekivad suured lüngad. Minu meelest on tõeliselt huvitav küsimus see, kui palju on selliseid õpilasi, kes sügisel kordavad klassikursust kui kontaktõppe puhul nad seda tegema ei peaks... Tegelikult see ei pruugi üldse halb olla - kui üle saada klassikursuse kordamise stigmatiseerimisest, siis üks lisa-aasta baasi ladumisena ei teeks paha (kui juba tekib selline küsimus, siis me ikkagi räägime pea alati õpilasest, kes pigem maha jääb): tempod on erinevad ja õpilast vägisi edasi vedada lihtsalt seepärast, et ta on sündinud umbes samal ajal ja samas kohas kui teised, kellega koos ta alustas, kõlab idee poolest valesti. Mul muidugi hea rääkida, kui aastanumbrite järgi läks mul baka tegemiseks 11 aastat ja magister lisandus 7 pärast. Aga vähemalt ma olen kindel, et sain selle käigus päris targaks, hea hariduse ning sotsiaalse küpsuse. 

Peamised kriteeriumid, mis tagavad õpilase edu praegusel perioodil on oskus iseseisvalt töötada ning funktsionaalne lugemisoskus. Vanemad, kes on oma laste puhul sellesse panustanud, saavad ka koduõppes palju lihtsamalt hakkama.

On kaks õpilasetüüpi, kellele selline formaat hästi sobib - üks on "andekas, aga mitte liiga perfektsionistlik", nemad saavad oma tööga väga hästi hakkama ning tegelikult võidavad ajakasutuses, sest nad pole sunnitud tunni lõpuni pöidlaid keerutama, oodates kuni nende vähemõnnelikud klassikaaslased asjadega valmis saavad. Ka on sellise formaadiga lihtsam anda neile täiendavaid ülesandeid - ma olen tähele pannud, et nad teevad heameelega ära sellised asjad, mille juurde on kirjutatud "vabatahtlik, silmaringi arendamiseks", samas kui klassiruumis see mõjub pigem "kui sa kaevasid hästi, siis palun, siin on sulle suurem labidas!". Andekad, aga perfektsionstlikud (tegelikult ka vähemandekad ja perfektsionistlikud) võivad end praegu õppimisega kergesti ära tappa - sellest  natuke hiljem.

Teine inimtüüp kellele see sobib, on intellektuaalselt võimekad, aga mingi ärevuse, tähelepanuhäire või lihtsalt melu talumatuse murega õpilased - eriti kui neil on kodu tugi taga.

Distantsõppe puhul on avalik ruum täis erinevaid kogemusi sellest, kuidas asi käiku läks - ja ma ei kavatse ühtegi neist linkida, leiate isegi. Põhimõtteliselt on neis kõigis sees üks ja läbiv teema: koormus on kole suur. Enda kogemusest lähtudes kinnitan, et see on täiesti õigustatud kurtmine. 

Millest see siis tingitud on: õpetaja töö põhineb riiklikul õppekaval ja õpetaja ainekavadel ning kohusetundlike inimestena on õpetajad reeglina arvestanud valemisse, et "mis siis, et distantsõpe, lihtsalt õpilane omandab materjali iseseisvalt ja õpetaja tegeleb tagasisidestamise ja juhendamisega" (mis tegelikult kõlab täpselt niimoodi, nagu õppimine tegelikult ideaalis võiks toimida). Ainult et praktikas selle toimimine nii lihtne ei ole... 

Esialgu on paljude puhul ilmselt küsimus selles, et nad lähtuvad ainekavade puhul sellest, kui palju nad ise tunnis edasi võtaks. "Paraku" on õpetajad reeglina haritud ja kohusetundlikud inimesed, kellel on kõrgendatud tööoskused, kohanemisvõime ja stressitaluvus (ütleme ausalt, muidu selles ametis kaua vastu ei pea) - seega see ei ole just hea baas, millelt hinnata õpilaste töövõimsust.

Pärast esimest nädalat sain ma gümnaasiumist õpilastelt palve/kaebuse, et kas natuke vähem ei võiks. Hakkasin asja uurima ja leidsin, et kaebusel on tõesti tõepõhi all - panin oma töölehele juurde taimeri ja avastasin, et õpilased kulutavad aega palju rohkem kui ma tunnis planeerinuks (ja tunnis ma saan ka jooksvalt korrigeerida). 

Millest siis vahe sisse tuli (vähemalt minu puhul): mul on liiga head üld- ja erialaoskused. Ma loen ise väga kiiresti ja mulle jäävad asjad hästi külge; ma olen ise teemas sees ning asjad mida ma pean triviaalseteks, millest edasi minna, ei ole õpilaste jaoks isegi lihtsad - isegi kui need on olnud põhikooli programmis. Seega kui gümnaasium reaalselt peaks tegelema kõrgema taseme oskuste arendamisega, tuleb siiski peamiselt tegeleda baasteadmiste meenutamisega. Ja kuna ma konkreetset kursust gümnaasiumis varem õpetanud polnud, puudus varasem teadmine, mille pealt korrektsioone teha. Igatahes tänasin õpilasi mu tähelepanu juhtimise eest, tunnistasin nende kurtmise õigustatuks ja kompensatsiooniks juba tehtud töö eest vähendasin järgmise nädala tundide mahtu ning vahearvestuse teen neile ka jooksvalt tehtud asjade pealt. 

Teine asi, mis õpilaste koormust suurendab, on ilmselt see, et iseseisev töö tähendabki seda, et õpilane teeb tööd, mitte kohati ei jobuta, teades et "käigu pealt" saab õpetajalt küsida kui süveneda ei jõua/viitsi. Seega õppimine sellisel viisil on intensiivsem - ja kui tegeleda väiksema intensiivsusega, siis lihtsalt ei jõua ajaliselt järgi. Veidral kombel distantsõpe ei soosi looderdamist. Kontaktõppe puhul õpetaja ei pruugi alati jõuda/viitsida väljundeid kontrollida (see on kalli tunniaja raiskamine) ning kui inimene on tunnis pidevalt kohal ja midagi teeb, siis oinaste mihklipäev võib tulla alles kontrolltöö puhul. Distantsõppes pole muud varianti õppeprotsessi toimumist kontrollida kui järjekindel aruandlus - ja sellisel puhul toob iga tegemata asi kaasa vastava märke õppekeskkonnas.

Iseenesest võib seda "suurt koormust" võtta ka positiivse märgina - nimelt annab see tunnistust, et õpetajad teevad oma tööd südamega (ehk siis tahavad maksimaalseid tulemusi) ning hästi (kui võtta protsessist välja õpetaja, siis järsku selgub, et asjad ongi korraga palju keerulisemad). Aga noh, lõppeks professionaalsuse puhul võib seda pigem eeldadagi.

Õpetajate töökoormus on tegelikult samamoodi palju suurem. Palju rohkem aega ja energiat kulub tundide ettevalmistamisele, juhendite tegemisele ja tagasisidestamisele, isegi kui reaalset tundi ei pea, tuleb valmis olla, et keegi küsib millegi kohta. Huvitaval kombel tundub mulle, et kui alguses oli küsimus, et kas õpetajad saavad igasuguste asjadega hakkama, siis pigem on küsimus hoopis selles, et variante, võimalusi ja infot, mille vahel valida on liiga palju. Igatahes ise tunnen end küll nagu oleks alles kooli õpetama tulnud - tööpäevad lähevad hilisõhtuni ja hommikul kell kuus peksab südametunnistus mu üles, sest vaja on tööd teha.

Lapsevanemad tunduvad olevat üldises stressis - eriti sellised, kelle lapsel ei ole välja arenenud ennastjuhtiv õppimine. Taas ma ei kujuta ette algklassides toimuvat, seal ilmselt ongi nad abiõpetaja rollis - ja kuna puudub vastav kogemus, siis nii mõnigi jääb hätta (üldiselt ikkagi on korrelatsioon, et nõrgemad õpilased on ka nõrgemast taustsüsteemist). Õnneks enamus saab aru, et selline asjade käik on paratamatu ja isegi kui nad on nähtavalt rahulolematud, ei vala oma frustratsiooni õpetajate kraesse. Aga kui ma nägin ühes FB lõimes, kuidas keegi (minu jaoks õnneks täiesti võõras inimene) kurtis, et miks õpetajad veel palka saavad kui lapsevanem tema töö ka ära teeb, siis oli mul kiusatus talle teatada, et kui lapsevanemal on õpetamisega täistööpäevad, siis ei tee ta ära mitte õpetaja tööd, vaid teeb järgi omaenda tegemata tööd. Siis leidsin, et ei viitsi. 

Aga jah, selline töökoormus ei ole jätkusuutlik ei õpilaste, õpetajate ega vanemate jaoks ning juba teisel nädalal ilmselgelt töömahud normaliseerusid. Arvata on, et järgmistel nädalatel loksub rutiin juba paremini paika ja õpetajad saavad pragmaatiliselt hinnata, mida on võimalik teha ja mis antud juhul ei ole teostatav. Siinkohal oleks väga abiks, kui valitsus kinnitaks ilmselget, et enne maid me kooli ei tule (ja veel parem oleks, kui annaks kindluse, et enne sügist ei tule), et oleks võimalik teha pikemaajalised plaanid.

No ja lõpuks endast kaose taustal - ma ei saa öelda, et ma kurdaksin. 

Mul on ilmselt sobiv taust, et karantiinitingimustes end hästi tunda - piisavalt introvertne iseloom; oskus enda päeva tegevustega sisustada (ka kogemus: aasta aega Lux'is oli selles suhtes ilmselt keerulisemgi, et mul ei olnud seal formaalselt mingit funktsiooni - aga sellegipoolest üle viskas alles viimasel kuul); harjumus inimestega netitsi suhelda. Bridžimänguga võin ka netitsi tegeleda, mingeid inimeste seltsis harrastatavaid hobisid ja rutiinseid tegevusi ei ole.  Ühesõnaga - mis seal väga vahet on? (Tegelikult ma heameelega ikkagi kohtuks oma õpilastega mõnikord)

Finantsiliselt on asi veelgi parem: töö kadumise pärast ma ei karda (ja tegelikult ma ei pelga, et tulevikus tööd ei leiaks) - see, et ma üritan end surnuks töötada, on mu enda viga. Seega raha tuleb peale samas koguses, aga kulud on palju väiksemad: tööl mittekäimise (ja muidu sõitude ärajäämise) tõttu sõidan ma kuus keskmiselt 1500 km vähem autoga - ehk siis mõned sajad rahad kokku hoitud. Ära jäävad impulssostud ja mõned väljas söömised/joomised - jälle täiendav kokkuhoid, mille varjatud pluss on veel see, et kuna mõlemad oleme hetkel kaugtööl, siis teeme ise süüa - hästi ja tervislikult. 

Tööalaselt on arenguruumi. Tegelikult ma ei ole midagi "huvitavat" veel õpilastega teinudki, kuigi järgmiseks nädalaks on vastavad plaanid juba üleval. Põhjuseid on põhimõtteliselt kaks:  kogu aeg on tamp nii kõva peal olnud, et praegu on esimest korda hetk, kus ma teen tööd ära suuremas tempos kui seda peale tuleb - kuigi järgmise nädala lõpul on oodata üht plahvatust. Teine asi on see, et ma hindasin, et ajalugu on tegelikult aine, mida õpilased ON teoorias võimelised ise õpikust õigete küsimuste ja tagasisidestamise abil õppima. Noorte peamine häda on see, et nad ei loe, paljud ei oskagi funktsionaalselt lugeda, seega miks mitte kasutada varianti neid selleks põhimõtteliselt survestada? Ning ära ei tasu unustada ka seda, et hetkel saavad silmad ekraanide ees rõvedalt palju vatti - kui ma viiks tunde läbi videosillaga, siis sunniks ma nad täiendavalt ekraani jõllitama. Raamatu puhul muidugi läheb ka silmade tööks, aga sisetunne ütleb, et see on siiski leebem variant. 

Aga jah, mul on ka juba kopp ees pidevast töölehtede tegemisest ja tagasisidestamisest ning järgmisel nädalal kavatsen hakata rohkem varieerima. Iseasi, kas ma neil just giljotiini ehitada lasen (tuttav arst/lapsevanem tegi mulle noomituse, et ma ei tohiks neile lolle mõtteid pähe panna, sest ...).

Igatahes kokkuvõtteks leian, et õpilased (ja ka nende vanemad) on pigem tublid. Ma arvan, et kui see asi lõpuks läbi saab, lähen koolidesse suure kommikotiga. Nad on preemiat väärt.

24. detsember - meie iga-aastast Grinchi...

Pole just eriline saladus, et ma ei ole eriline jõulude fänn, paraku aga praegusel aastaajal ei saa sellest üle ega ümber. 

Mul pole midagi kontseptsiooni vastu, et aasta lõpus võiks veeta rahuliku aja toredate inimeste seltsis (ja hästi süüa), samuti olen nõus aktsepteerima, et laste puhul on jõulud täiesti okei, aga täiskasvanute puhul on see ebamõistlikult komplitseeritud ettevõtmine. Loomulikult olen ma jõulutamisega aja jooksul kohanenud, aga ma endiselt leian selles liiga palju isiklikul tasandil ebameeldivat.

Paar nädalat tagasi hakkasin jõulude üle mõtisklema, et huvitav, kas Grinch’i nimi oli ikka täiesti juhuslikult valitud, sest minu jaoks sobib jõulude põhiolemuse kirjeldamiseks kõige paremini ingliskeelne sõna cringe. Ehk siis „midagi nii lapsikut või piinlikku, et tekitab füüsilise ebamugavustunde“. Ilmselt dr. Seussil sellist mõtet küll peas ei olnud, aga kokkusattumus on hea...

Lisaks käisin kolleegidega reedel vaatamas teatritükki „Elamise reeglid“ – ja kuigi tüki väärtuse üle võib diskuteerida (minu arust idee oli väga hea, aga seda oleks saanud paremini kas arendada või mängida), oli seal mõtteainest küll ja veel. Ei hakka seda pikemalt lahkama, aga mis mind kõige rohkem kõnetas, oli see, et (sotsiaalse) elu metafoorina kasutati seal kaardimängu. Eks ma ise olen ka korduvalt öelnud, et bridžimäng on elu mudel – selle kohta leiab lademeis paralleele – või siis vastupidi. Näidendis ei kasutatud küll bridži, vaid UNOt* - ja lisaks avalikele reeglitele, oli igal mängijal isiklik „lisareegel“, mida teistele ei öeldud, küll aga pidi üritama sundida teisi selle reegli järgi mängima ning teised pidid ära arvama, mis on teiste mängijate eriline reegel ja mängima selle järgi - ning kui see ei õnnestunud, siis järgnes trahv. Kõlab nagu suvaline sotsiaalne situatsioon.

Lisaks käis sealt läbi küsimus, et „miks on vaja mängu mängida suvaliste laest võetud reeglite järgi“ – millele pakuti välja vastus, et „iga mängu reeglid on suvalised ja laest võetud“.

Kuna näidendi tegevus toimus jõulude ajal, siis loomulikult mu mõte protsessis sealt edasi ja jõudis järeldusele, et jõulud on samuti üks selline suvaline laest võetud reeglitega mäng, kus sa lihtsalt seltskonna huvides pigem mängid kaasa, kuna nii on lihtsam...

A) „Jeesuse sünnipäev“ mind ei kõneta. Mulle küll mütoloogiad pakuvad huvi, aga ma ei võta neist ühtegi liiga tõsiselt. 

B) Pööripäeva tähistamine ka mitte – päevad lähevad pikemaks sõltumata sellest, kas me seda tähistame või ei.

C) Ajalooõpetaja kohta on mul ilmselt üllatavalt suur vastumeelsus traditsiooniliste rituaalide vastu. Ma saan aru, et paljudele on sellised asjad olulised, kuna pakuvad tuttavat ja turvalist tunnet, et maailmakord kehtib endiselt, aga need ei ole ratsionaalsed – eriti pärast seda, kui algus on tehtud ja kõik saavad aru, millega see lõppeb. Nii on näiteks mul keeruline inimestele sünnipäeval või pühade puhul helistada ja õnne soovida: mõlemal pool toru on selline ebamugav olukord, et „noh, kuidas sul siis läheb“, „pole ammu näinud“ jne. Sama hästi saaks teha vastamata kõne ja kõik oleks öeldud. Veidral kombel pole mul süümekaid VALEL päeval õnnitlemise suhtes. Siis ei ole kõik nii etteaimatav ja oodatav. Sellega haakub, et...

D) Jõulusalmid/laulud on väga cringe. Temaatika lamedusest saan veel kuidagi üle, aga suurem häda minu jaoks on see, et ma olen väga hea mäluga ja tegelikult tean enam-vähem kõiki vähegi levinud jõululuuletusi ja laule peast. Ja see tekitab omakorda „vana anekdoodi“ efekti nii kuulaja kui esitajana – tõsi, kuna ma tean oma musikaalset võimetust, siis laulma ma nii ehk naa ei kipu. Mõne vähemtuntud asja välja kraamimine mulle meeldiks, aga kui palju sa neid ikka leiad? Jõgevamaa Gümnaasiumi jõuluüritusel ma ei suutnud ennast puhtfüüsiliselt sundida ühtegi jõululuuletust lugema ja keeldusin sellest, lubades õppeinfosüsteemi järgmiseks õhtuks omakirjutatud jõululuuletuse üles riputada. Riputasin ka. Nagu näha, siis vähemalt halbade riimide kirjutamise suhtes mul psühholoogilist tõrget pole – kuigi jah, kui latt on tasemel „Oh kuusepuu!“, siis selle ületamine ei ole ka erilist pingutust nõudev. Lisaks on see olnud kasulik, kuna olen seda juba paar korda paki lunastamisel lugenud ning andnud kolleegile loa sedasama salmi kasutada. Nii et tundub, et vajadus uute jõulusalmide järgi ei ole ainult mulle omane.

E) Mis kingitustesse puutub, siis ma ei oska kingitusi ei teha ega saada, kuigi ei tegemise ega saamise vastu mul otseselt midagi ei ole. Aga ma lihtsalt ei oska. 
Kingituse valimine, kui mulle pole antud täpseid soove, on minu jaoks piin kuubis. Lisaks kui mult endalt küsitakse, et mida ma kingiks soovin (ükskõik, kas jõulu või sünnipäeva puhul), ei oska ma tavaliselt midagi tarka kosta: mul on „kõik“ olemas – kui ma midagi tahan, siis ma saan minna ja selle hankida, ning kui ma seda ei suuda, siis ilmselgelt jääb see natuke palju kalliks. Kui keegi tuleb mingi huvitava asjaga välja, siis on muidugi tore, aga teades kui energiamahukas mulle endale kingituste tegemine on, siis ma tegelikult ei kadesta kinkijaid. On siis nii raske uskuda, et parim kingitus mulle on head inimesed (nendega olen ma õnneks väga hästi varustatud) ning nende võõrustamist soodustavad produktid võtan ma  heameelega vastu?

F) Kingituste pakkimine. Milleks?

G) Kuusk. Milleks?

Igatahes on elu mu fatalistiks vorminud, seega olen ma alati valmis paratamatusega leppima ja igast asjast midagi positiivset otsima. Jõulude puhul pole kohati vaja väga kaugelegi vaadata:  söök ja puhkus. Lisaks otsustasin sel aastal ennast lõbustada ja tegin kuuendikele ühiskonnaõpetusse jõulutemaatilise ülesande – mis muidugi läheb natuke musta huumori rubriiki (Ökuli kommentaar: „nagu Dickens oleks hakanud "Gulagi arhipelaagi" kirjutama“). Kuna see on saanud väga positiivset vastukaja nii õpilaste kui täiskasvanute seast, siis jäädvustan selle siia täismahus:

"Kui eeldame, et päkapikud on ka inimesed, siis märgi teksti sees ära (näiteks alla joonides) ja kirjuta servale, milliste inimõiguste rikkumisest me saame järgneva teksti puhul rääkida!"

Jõuluvana kasutab oma kingitehases päkapikkude tööjõudu. Tagamaks vajaliku tööjõu pidev olemasolu, on päkapikkudel keelatud kingitehasest lahkumine. Tegelikult on asi viidud isegi nii kaugele, et neile on tehase territooriumile rajatud elamud, kus nad sünnivad, surevad ja elavad, pääsemata kordagi elu jooksul välja tehase territooriumilt ja nad põhimõtteliselt sunnitakse tööle Jõuluvana heaks.

Elamuteks on neid hurtsikuid muidugi palju nimetada, tegemist on pigem varjualustega, kus puudub puhas vesi joomiseks ja pesemiseks (mitte, et sellel väga vahet oleks – vesi ja õhk on tehase tegevuse tõttu tugevalt saastunud), süüa antakse neile täpselt nii palju, et nad elus hoida, seinad on hõredad ja katused niisamuti, mis tähendab, et seal on pidevalt külm  - ärgem unustagem, et Jõuluvana tegutseb kaugel põhjas.

Üldiselt on päkapikkude elu trööstitu, kuigi aasta alguses on natuke rahulikum, hakkavad ettevalmistused järgmisteks jõuludeks peagi pärast eelmiste lõppu ja nad sunnitakse tööle nõrkemiseni: sõltuvalt kuidas parasjagu vajadus on. Need, kes ei pea tambile vastu – nagu ka näiteks vigastada saanud või mõne puudega sündinud, hukatakse ja söödetakse kollile nimega Krampus.

Päkapikkudele see ilmselgelt väga ei meeldi, kuid nad ei suuda ka vastupanu väga hästi korraldada, sest igasuguse nurina puhul otsitakse nurisejad üles ja nendega „tegeletakse“ ning igasuguse kogunemise puhul ässitatakse neile põhjapõdrad kallale ning kogunemine aetakse laiale.

Päkapikkude seas on hakanud küll levima usk jumalasse, keda nad kutsuvad Grinchiks, kelle eesmärk on jõulud ära lõpetada, kuid seda saab harrastada ainult salaja, sest selle usu järgijaid kiusatakse halastamatult taga.

Ega päkapikud isegi väga ei teagi, milline oleks parem elukorraldus, sest nad pole kunagi midagi muud näinud ja selle asemel, et päkapikulapsed kooli saata, pannakse nad maast-madalast tehases tööle. 

Lisaks genereerisin sellele ühes FB lõimes „seletuskirja“:

Jõuluvana "ei tea sellest midagi", ta on ju hea ning päkapikkude sõber. Kirjeldus on pärit süsteemi algusaastatest ja kogu selle asja eest vastutab jõuluvana parem käsi, põhjapõder Adolf. Miks Adolfist keegi midagi ei tea, on see, et mingi hetk tekkis suur nurin toimuva üle, Jõuluvana viis läbi juurdluse ja tuvastas Adolfi kuritarvitused. Selle peale kadus Adolf ning tema kujutis eemaldati piltidelt (näiteks on tuntud pilt, kus Jõuluvana ja Adolf koos vaatavad heldinud näoga jääkattega kanali poole, kuid hilisemal versioonil on Adolf sealt välja toimetatud) ning tema funktsioonid võttis üle Rudolf. Tolle elukombed on... noh ütleme nii, et tal on punane nina... Allpool pilt "enne" ja "pärast" Adolfi retušeerimist.

*Kui ma väike olin, siis tunti kaardimängu UNO muidugi märksa proosalisema nimega „Küüned (perse)“, ja seda mängiti tavalise kaardipakiga, mitte spetskaartidega. Kui ma neljandas klassis paar nädalat haiglas veetsin, siis mängisime palatikaaslasega 100-partiilise matši, mis jäi 50:50 viiki. Lisamängu ma võitsin.

10. detsember - kas kooli- ja hindamissüsteem on ebaefektiivsed? (märksõnad: hindamissüsteem, alternatiivne andekus ja põhikoolist gümnaasiumisse minek)

Ma olen tegelikult ammu tahtnud panna kirja mitmeid mõtteid, mis mul aja jooksul tööga seoses tekkinud on – pigem üldfilosoofilisi, mitte „aga meil koolis juhtus“ tüüpi. 

Nagu eelmise postituse sissejuhatuses mainitud sai, siis on selle puhul saanud saatuslikuks ennekõike kaks asja: A) mul pole aega ja B) ma ei oska (lühidalt) kirjutada. Seega ilmselgelt oli vaja mingit tõuget, et midagigi kirja panna – ja nii veider kui see ka pole, saingi tellimuse oma arvamust avaldada.

Ehk siis tuttav gümnasist palus mult oma ühiskonnaõpetuse projekti raames avaldada ekspertarvamust teemal „haridussüsteemi ebaefektiivsus, eriti üleminekul põhikoolist gümnaasiumisse (erinevused ja valmisolek); ning kas saaks muuta kuidagi hindamissüsteemi, et see ei eelistaks ainult akadeemiliselt tarku õpilasi, sest nö teistsuguste tarkustega õpilased jäävad tagaplaanile“. Ma küll võib-olla oleks natuke ettevaatlik iseenda nimetamisel eksperdiks sellel alal, kuid arvestades oma senist saavutuste profiili oma tegevustes, ning viit aastat valdkonnas naha ja karvadega sees olemist (lisaks oman paralleelset kogemust nii gümnaasiumis kui põhikoolis õpetamisega), olen ilmselt piisavalt pädev – või vähemalt teeninud ära õiguse oma arvamus kuuldavale tuua.

Kuigi mul on kindel veendumus, et haridussüsteem ON ebaefektiivne (kunagi ilmselt sellest lähemalt ja täie teadmisega, et see on minu arvamus, mitte kindel teadmine), siis ma ei ütleks, et ülalnimetatud aspektid oleksid selles väga tugevalt süüdi. 

Kui nüüd neid ükshaaval lahkama hakata, siis:

A) Hindamissüsteem:

Mäletatavasti on hinnete põhilised eesmärgid anda tagasisidet oskuste taseme/progressi kohta ja motiveerida õpilast. PRÕKis on neid välja toodud veel, aga minu hinnangul taanduvad kõik muud eesmärgid neile kahele nimetatule. Ja igaks juhuks tuleb ära mainida, et see eeldab, et hinded on saaja jaoks midagi väärt, sest olgem ausad – mõnes mõttes oleks pragmaatiline asendada hinded arvestatud-mittearvestatud skaalaga, sest gümnaasiumikatsete ja riigieksamite ja ülikoolikatsete ajastul ei ole hinnetel vähimatki praktilist kaalu enne ülikooli, kus nende pealt on võimalik stippi saada. Kui just eesmärk pole kool medali või kiituskirjaga lõpetada (mu hinnang medalite väärtuse kohta on teadagi natuke devalveerunud, arvestades et mul juba ainuüksi Eesti ja Läti meistrikatelt on neid umbes 40 kanti, lisaks posu igasugustelt vähema kaaluga üritustelt – aga ma eeldan, et inimestele, kel on võimalus ja võimekus neid saada, see on oluline).

Minu hinnangul on Eesti koolide hindamissüsteem suur jama, kuna reaalselt räägime me kolmest positiivsest hindest ja reaalselt ühest mitterahuldavast hindest (hinnete „1“ ja „2“ puhul on sisuline erinevus praktiliselt olematu). Neist kolmest positiivsest hindest on hinde „3“ piirid niivõrd laiad – üldiselt 50-75%, et sealt mahuks põllumehed kõigi oma 101 traktoriga möödaminnes läbi sõitma. Lisaks toimub minu hinnangul kohati hinnete inflatsioon, on õpilasi, kes tajuvad hinde „5“ saamist elementaarse inimõigusena.

Kui võtta ette küsimus, kas muuta hindamissüsteemi nii, et see „ei eelistaks ainult akadeemiliselt tarku õpilasi“, siis ma tagasiside poole pealt ei näe selleks vähimatki põhjust: noortel peaks siiski säilima oma oskuste kohta adekvaatne hinnang. Erandit näen siinkohal põhimõtteliselt selles, et kui loodus on käe ette pannud, aga on näha, et inimene üritab ja annab kui mitte oma kõige parima, siis vähemalt üle keskmise, ning ikkagi natuke puudu jääb, on moraalselt õige hinnata tema pingutust „rahuldavaks“. Niikuinii see hinne tähendab, et kui see peegeldab teadmisi, siis pole nendega midagi edaspidi pihta hakata, kui need just ei parane.

Hinnete motivatsiooni tahk on samas palju keerukam: kui õpilasel ei ole võimalik oma tulemust parandada, isegi kui ta pingutab, sest mingi hetk saabub inimese võimete piir, siis on teda võib-olla keeruline innustada. Tegelikult on ka see küsimus teoreetiliselt lahendatud, märksõnaks „kujundav“ (või „toetav“) hindamine. Nii et selles suhtes hindamissüsteemi otseselt muuta poleks vaja, aga ma ei pea „kujundavat“ hindamist selles suhtes õigeks, et see võib õpilasele jätta väga väära mulje tema reaalsetest oskustest – ja kas saadav rahulolutunne mõjub egole pikas perspektiivis hästi või halvasti on ka üks kahtlane küsimus.

Minu arvates võiks hindamissüsteem olla vähemalt selline, nagu ülikoolis: 5 positiivset hinnet ja üks negatiivne. Teoorias on koolidel õigus koolisiseselt see kehtestada, kuid lõpuks tuleb see ikkagi taandada viiepalliskaalale ja seega on lihtsam sellega mitte pead vaevata (aeg ja ajumaht on tänapäeva koolis väga kallid ressursid). See annab ühest küljest võimaluse diferentseerida tulemusi ja teisest küljest pakub võimaluse pingutada parema hinde nimel juba nii madalamal kui ka kõrgemal tasemel.

Loomulikult võiks olla mingi tasemete, punktide jms. süsteem, umbes nagu arvutimängus uuele „levelile“ jõudmine, aga see on ühest küljest üksikule õpetajale väga koormav (vt. ülalkirjutatut aja ja ajumahu kohta), üleriiklikult aga nõuab väga suurt standardiseerimist – mis jälle kärbib tugevalt õpetaja autonoomiat klassiruumis.

B) Kas haridussüsteem soosib liigselt akadeemiliselt võimekaid „teistmoodi andekusega“ õpilaste arvelt?

Ei ütleks, minu hinnangul pigem haridussüsteem, eriti põhikoolis, pigem pärsib akadeemiliselt võimekaid. Süsteemi loogika sunnib 80% tööst suunama sinna, kust on oodata 20% tulemusest. Ma usun, et suvalise kooli suvaline kokkuvõttev õppenõukogu tegeleb kolm korda rohkem sellega, et leida lahendus, kuidas aidata nina vee peale õpilastel, kes on omadega tõsistes hädades – ja sageli on see kokkuvõttes tulutu tegevus.

Mis puutub „teistmoodi andekusega“ õpilastesse... Ma küll ei taibanud küsida, mida sellega täpselt mõeldakse, aga eeldan, et tegemist on mingi kindla tüüpi andekusvaldkonna avaldumisega – ja andekuse all mõistan ma ennekõike võimelisust saavutada konkreetses valdkonnas objektiivselt võttes väga kõrgeid tulemusi. „Mitmekülgne andetus“ (kui laenata väljendit Lauri Saatpalu laulust) sinna alla ei kuulu, see on õpiraskus. Ma arvan, et süsteem neid andekaid otseselt ei pärsi – teoorias on olemas ka eri tüüpi koolid, nt. Waldorf (ma küll tean, et seda kasutatakse mõnedes ringkondades suht halvustavalt, aga minu meelest ei ole teistsuguse keskkonna võimaldamisel midagi halba, sest ega üldhariduslik põhikool ei ole loomu poolest liiga tore koht), ka variant koduõppeks. Kuna hinded, nagu eespool mainitud, ei ole tegelikult haridustee jätkamisel olulised, siis võimaldab see keskenduda oma tugevatele külgedele ja leida võimaluse nende rakendamiseks, samas hoides muudes valdkondades mingit baastaset (hinne „rahuldav“ piir on niivõrd madal, et normintellektiga inimene võiks mõistliku pingutusega selle kätte saada suvalises aines). Ma olen külajuttudest aru saanud, et mu tööandjast gümnaasium võttis vastu õpilase, kes oli põhikoolis saanud matemaatikaeksami kahe, kuna see ilmselgelt ei olnud tema tugev külg, kuid oma põhiharrastusega on ta saavutanud kui mitte rahvusvahelise, siis üle-eestilise tunnustuse. No ja teistmoodi andekuse alla võime ka äkki paigutada sama kooli noormehe, kes just võitis E-Spordis veerand miljonit raha: tunnustades tema erihuvisid, leiti võimalus talle individuaalse õppeplaani rakendamiseks (see võimalus, pigem isegi range soovitus, on tegelikult RÕKis formaliseeritud) – tõsi, ma pole küll noormehega ise kokku puutunud, kuid mulle on mulje jäänud, et siin on küsimus ennekõike huvides ja valikutes, mitte akadeemilises võimekuses. Seega siinkohal ma arvan, et viga pole süsteemis, vaid kui probleemid tekivad, siis konkreetsetes inimestes: kas koolis, kes ei suuda või ei taha näha õpilase individuaalsusest tingitud vajadusi või õpilases/vanemates, kes ei ole võimeline neid normaalse dialoogi vormis kommunikeerima.

Samas ma olen nõus, et süsteem on mõne koha pealt ebaefektiivne.

Eesti Kooli – see on siinkohal umbmäärane mõiste – on süüdistatud, et see on üles ehitatud „keskmise tubli tüdruku“ vajadustele, kes teeb oma asjad kohusetundlikult ära, õpib vastavalt oma vaimsetele võimetele etteantud programmi hindele 3, 4 või 5, tundi ei sega ning ei esita (liigselt) ebamugavaid küsimusi. Mulle on küll veidi arusaamatu, miks see on „tüdruku“, mitte „õpilase“. Isegi kui me arvestame, et suurem osa koolist välja kukkujaid on noormehed, siis see vist on pigem bioloogiline, et noormeeste seas ongi suurem nii dispersioon võimekuse alal kui ka sotsiaalse staatuse saavutamise vajadus läbi riskikäitumise, samas kui neiud hoiavad pigem keskmise joone ligidale – aga siin teemas ma liigselt pädev ei ole, nii et jäägu siiapaika. Ehk siis: kui me eeldame, et igas inimeses on eelsoodumus midagi hästi teha, siis ei lase süsteem poistest seda „midagit“ üles leida ja avaldada.

Samuti jään ma kindlaks, et teadmistega hindele „rahuldav“ ei ole üldjuhul mitte midagi tarka peale hakata, kui need ei parane. Ja kui inimesel ei ole huvi aine vastu ega perspektiivi selles valdkonnas tegutseda, siis koolis omandatavaga need tõepoolest ei parane. Ehk siis tasuks tõsiselt mõelda, kas gümnaasiumis ikka on vaja nui neljaks kõiki neid „pädevusi“ taga ajada. Kogu areng on liikunud spetsialiseerumise suunas, keskmine aju lihtsalt ei jõua mitmel alal pädev olla ja renessansiaja ideaaliks oleva laialdaste teadmistega inimese jaoks on maailm lihtsalt liiga suureks ja keeruliseks muutunud. Nii nagu mul ei ole 25 aasta jooksul kordagi olnud vähimatki vajadust integraalide või lihtsustamise järgi, ei ole tavainimesel normaaljuhul sooja ega külma sellest, kas Boriss Godunov tappis Vale-Dimitri või oli see hoopis vastupidi ja miks me kaudselt seda suppi seniajani helbime. Ehk siis kas äkki peaks olema mingi „haritud inimese miinimum“, pärast mida võiks teatud ained sinnapaika jätta, kui sa ei ole sellele suunale spetsialiseerunud. See on muidugi väga libe tee, et mis see miinimum on: näiteks mina jagan möödunud reedel PISA konverentsil vestlusringi motoks olnud seisukohta, et „lugemine muudab inimese täisväärtuslikuks“ ja kirjandus – kuigi sellest otseselt mõõdetavat kasu ei ole – on hädavajalik inimese kasvamiseks; samas kui Eesti riik on ilmselt otsustanud, et humanistlik mõõde on täiesti teisejärguline, arvestades valdkonna pidevat marginaliseerimist – ja seda kõike samal ajal rahvusliku mulli puhumisega. Aga jah, efektiivsem oleks võimalus gümnaasiumis keskenduda konkreetsetele ainevaldkondadele ja teisi valdkondi tugevalt kokku tõmmata. Lõppeks: kohustuslik on põhiharidus ja võrreldes nendega, kelle haridustee piirdub üheksa klassiga (mida on ka minu hinnangul liiga palju, aga sellest kunagi järgmisel korral), ei kaotaks gümnasistid mitte midagi ka siis, kui nad edasi mingeid asju ei õpiks.

C) Üleminek põhikoolilt gümnaasiumile

Ma arvan, et siin on haridussüsteemi ebaefektiivsus selles, et gümnaasiume on liiga palju: gümnaasiumiaste võiks olla spetsialiseeritum ja tegeleda sellega, et lõpetanud inimesed oleksid võimelised jätkama akadeemilisel rajal (siinkohal jõuame taas selleni, et ma ei arva, et hindamissüsteemi poolt akadeemiliselt andekamate soosimine oleks vale) või siis spetsialiseeruma. Nagu ma olen eravestluses varem maininud, siis gümnaasium on üldiselt põhikooliga võrreldes tore koht, sest kuigi seal on õpilasi, kelle puhul tekib kohati küsimus, et „mida nad seal ometi teevad“, siis vähemalt puuduvad seal sellised, kelle puhul tekib tunne, et „parem oleks, kui neid siin ei oleks“. Aga jah, selle eelpoolnimetatud grupi puhul on mul sageli tunne, et loodetavasti aitab gümnaasium neid „inimeseks kasvamisel“ – viibitakse siiski intelligentses seltskonnas – ja võib-olla on neil seda diplomit vaja, et edasi elukutse omandamise nimel edasi õppida, kuid samas miks ei võiks süsteem olla üles ehitatud nii, et sellega saaks varem alustada? Ehk siis rohkem kesk-erit (aga samas see ilmselt suurendab segregatsiooni, mis avab teised Pandora laekad ja laiendab mõttekäiku juba väga kaugele, nii et võib-olla kunagi hiljem...)

Kas põhikoolist gümnaasiumisse üleminekul kontrollitakse valesid asju? Ma aiman, et küsimus põhineb paar kuud tagasi puhkenud ja siis visisedes vaibunud debatil põhikooli riigieksamite kaotamise üle. Arvestades, et (minu teada) ükski gümnaasium ei võta õpilasi vastu ainult tunnistuse põhjal, vaid teeb katsed või vähemalt vestluse, siis ma tahaksin loota, et see pole nii. Samuti mulle tundub, et nõuded põhikoolis ja gümnaasiumis ei ole nii põhimõtteliselt ja kvalitatiivselt erinevad – mõlemas koolis, kus ma töötan, maadeldakse laias laastus samade probleemidega. Mu isiklik tundmus on, et gümnaasium ei peaks mõnede selliste asjadega tegelema, aga sageli siiski elu dikteerib vajadused. Põhiline oskus, mis keskmisel õpilasel gümnaasiumis ja edaspidi aitab hakkama saada, on oskus õppida (seal on palju osaoskusi, mida ma hetkel lahterdama ei hakka) ja kohusetunde olemasolu, nende puudujääkide puhul aitab vaimne võimekus ja oskus mobiliseeruda. Kui need oskused põhikoolis puuduvad, siis pole mingit põhjust eeldada, et need gümnaasiumis järsku avalduvad – noor inimene on natuke vanem ja iseteadvam, elul on järjest uusi ahvatlusi – ja pigem siis ongi parem mitte raisata raha ja ressurssi karjatamisele, vaid oodata, kuni sarved on maha joostud ja inimene ise tunneb vajadust haridustaset tõsta. Ehk siis rohkem täiskasvanuharidust. Lõppeks mu enda 11-aastaseks kujunenud bakaõppe juures ilmselt mängis suurt osa see, et 17-aastaselt ülikooli minnes ma ei olnud sotsiaalselt küps ja isikuomadused, mis lasid mul lõpuks magistri cum laudega lõpetada arenesid välja palju hiljem. Magistrantuuri tegemine 7 aastaga on ka omaette teema, nagu ka teise magistrantuuri katkestamine, aga need on rohkem kategooriast „elu tingis“. Küllap ma doktorandina lõpetan kunagi...

Mis on aga haridussüsteemi ebaefektiivsus üleminekutel, on seesama põhikooli riigieksamite mittekaotamine. Olles kursis (ja sisimas osaliselt nõustudes) argumentidega, mis olid kaotamise vastu, ei saa ma kuidagi üle sellest, et süsteem on ebapraktiline. Sisuliselt dubleerib ta gümnaasiumi sisseastumiseksameid ja arvestades, et nende tulemustega edasi midagi teha ei ole (kui sa oled vähemalt „rahuldava“ kätte saanud), siis on ta ebavajalik. Ta ei tööta isegi tasemefiltrina, sest taas: 50% saada on ülilihtne ja läbikukkumise puhul on järgmine samm järeleksam koolieksamina, mille korraldavad omad õpetajad, kes üldiselt omavad õpilasega emotsionaalset sidet (tõsi, see võib olla ka negatiivne, kui õpilane on sea kombel käitunud). Ning nagu ütleb klassika: kui õpetaja vähegi oma ametit oskab, suudab ta teha küsimused, mille õpilane kolme peale ära vastab. Ma pooldan tasemekontrolli, kuid praktiline oleks, kui põhikooli lõpueksamid ja gümnaasiumi sisseastumiseksamid oleks ühildatud, neid korraldaksid gümnaasiumi õpetajad, kes siis hindaksid oskuseid sellest vaatevinklist, et kas eksaminandid on võimelised gümnaasiumis edasi õppima. Nagu irvhambad on maininud: põhikooli lõpueksamid hindavad seda, kas õpilane on selgeks saanud selle, mida õpetaja talle õpetanud on.

Ja nüüd, olles kahe tunniga välja venitanud 2100+ sõna teemal, mis mind küll huvitab, kuid liiga sügavalt ei kõneta, on aeg see postitus lõpetada, ise imestades, mis probleem mu õpilastel on, kui nad peavad kirjutama valmis kirjatüki, mille mahuks on 200+ sõna... Loodetavasti "tellijal" on mu mõtetest ka mingit kasu - aga ta on peaaegu haritud inimene ja küll ta endale sobiva välja nopib.

7. detsember - käik PISA 2018 tulemusi tutvustavale konverentsile

Kuna ma ei armasta lühikesi postitusi kirjutada, aga pikkade kirjutamiseks sageli puudub aeg, siis plogin ma üsna harva ning kui ma seda teen, on tulemuseks paras mammut. Äkki edaspidi asi paraneb (ma olen kuidagi oma tegemistega järje peale jõudnud), aga tänane mammut on siis selline:

Eile toimus Tallinnas PISA 2018 tulemuste avalik presentatsioon, kuhu oli kohale kutsutud ka koolide esindajad - ma ei tea, kas kõigi, või nende koolide, mis valimis olid. Algselt pidi meilt sinna minema direktor, aga juhtus nii, et üleeile laekus mulle küsimus, et kas ma ise ei tahaks minna – ja kuna ma olin juba enne vaadanud, et asi on huvitav, haarasin sellest ettepanekust kinni ja vurasin Tallinnasse.

Teadupärast on viimased paar päeva kogu ajakirjandus olnud täis eufooriat Eesti tulemuste üle PISA testis. Minus pigem tekitas see teatavat muret, mida võib kokku võtta järgmiste märksõnadega:

A) "Kui Eesti haridus on maailma tipus, siis kui hull see mujal maailmas on?" (alus siis kokkupuuted "keskmise õpilase silmaringi ja õppimisharjumustega" – nii oma kogemusest kui ka kolleegide muljetest, mis ulatub ülikooli tasemele välja; ning käibetõed selle kohta, kuidas õpilaste süvenemis, lugemis ja pingutamisoskused aasta-aastalt kuhtuvad. Ma usun neid.)

B) "Kui käegakatsutavad tulemused on niivõrd head, siis on haridusministeeriumil olemas argument, et väita nagu oleks Eesti koolisüsteemis kõik kõige paremas korras, ning asjad liiguvad õiges suunas (varem me pole ju Euroopa esimesed olnud), ning seega panna kalevi alla reaalsete probleemidega tegelemise.

Etteruttavalt võin öelda, et esimesele küsimuse kohta ütles üks ettekandja kuldsed sõnad, tuletades meelde soomlaste kommentaari paarteist aastat tagasi: "Kui PISA ei oleks, ei saaks keegi aru, et meil on hea haridus!".

Teise puhul tundub mulle küll, et kaasnevas eufoorias ei ole lootagi, et kuidagi õpetajate elu lihtsamaks tegema hakatakse, vaid jätkatakse "kiida lolli, loll pingutab end lõhki" taktikaga. Mis iseenesest on kahtlemata ministeeriumi vaatevinklist ratsionaalne, kuigi pikas perspektiivis mitte väga jätkusuutlik.

Nii, aga räägitust minupoolne kokkuvõte, ehk siis see, mis mulle silma-kõrva jäi, võimalik, et ettekandjad ise oleks tahtnud rõhutada mingeid muid aspekte:

1. Minister Repsi tervituskõne.

Ilus ja ümmargune, kantud tulemustest ja et "kogu maailm tuleb küsima, kuidas me oleme saavutanud selle, et õpetajad suudavad oma tööd nii hästi ja professionaalselt teha". Ta tegelikult ütles ka paar mõistlikku asja: esikohal peesitada on mõnus, aga see ei tähenda, et kitsaskohtadega ei tuleks tegeleda; ning tuleks vaadata teisi, kes on võib-olla põrunud (pärastisest ilmnes et silmas peeti tõenäoliselt ennekõike Soomet), ehk jääb endal mõni lollus tegemata.

Eraldi märkusena lisaks ma, et ma saan nüüd aru küll, kuidas ta ministriks võis sattuda, kohapeal tundus ta jutt märksa mõistuspärasemana kui see must-valgel paberile panduna enamasti välja näeb ja ta ise palju karismaatilisem kui meedia vahendusel. Aga noh, pidupäeval ebameeldivaist teemadest ju rääkima ei pea.

2. Üldtutvustus – Gunda Tire, PISA koordinaator

Andis lihtsalt väikese üldülevaate valimist, tagasisidestamisest ja presenteerimisest. Temalt tuligi see ülalmainitud Soome võrdlus. Koolide edetabelit oodata ei ole, sest tegu on süsteemiuuringuga, kuid ilmselt on uue aasta algul võimalik saada koolidele anonüümne tagasiside kooli kui terviku kohta. "Kui kooli asukoht tabelis meeldib, pange Facebooki, kui ei meeldi, pange sahtlisse!".

Ja teine tore mõttetera: "PISA tulemustega tekib küsimus, kuidas seda presenteerida, sest eestlastele midagi positiivset presenteerida on raske!" (siin tulen ilmselgelt mängu mina...).

3. Lugemistulemused – Helin Puksand (TÜ emakeeleõpetuse dotsent)

Eesti tulemuste taga on ennekõike see, et tüdrukud loevad hästi, palju paremini kui poisid; eestikeelsed õpilased loevad üldiselt palju paremini kui venekeelsed; linnas loetakse paremini kui maal, aga vahe pole väga suur, piirkondadest on eesotsas Saaremaa ja Läänemaa (kusjuures sama oli ka muudes kategooriates), tulemused olid paremadki kui Tallinnal ja Tartul.

Mida peetakse edu põhjuseks: tervikteoste käsitlemist kirjandustundides (maailmas üldiselt piirdutakse katketega) ning propageerivaid üritusi – näiteks tüdrukute seas on lugemine hobina kasvanud. Samas 37% poistest arvab, et lugemine on ajaraiskamine. Eks see paistab ka tulemustest välja. Kuidas see korrelatsioon käivitub, et kas asi saab alguse sellest, et lugemishobi aitab teksti paremini mõista või hoopis lugemisoskused aitavad lugemist hobiks teha, on ebaselge, aga jah – küsimused olid ka lugemisharjumuste kohta, ning korrelatsioon, kes luges sagedamini sai parema tulemuse, oli ilmne. Isegi need, kes lugesid oma lõbuks ainult kuni 30 minutit päevas, said palju paremaid tulemusi kui need, kes üldse vabatahtlikult ei loe.

Muud seosed: paberil lugemine tõstab tulemusi – välja toodud arvud olid selles suhtes huvitavad, et kui õpilane väitis, et ta loeb peamiselt paberil, oli ta skoor keskmiselt 560; peamiselt digiseades sai keskmiselt 500 ning kui hinnanguliselt umbes võrdselt mõlemat, siis 530 – ehk siis arvud on nii ilusa sammuga, et näevad välja nagu ekstra valitud. Miks see nii on, arvas ettekandja, et paberraamatuga on mugavam navigeerida – lehitsemine, et tagasi tulla mingi asja juurde (või ette piiluda) toimib lihtsalt; digiseadmes see nii pole.

4. Matemaatikatulemused – Tiit Lepmann (TÜ matemaatika emeriitdotsent)

Tõi välja, et isegi matemaatika peab siiski tegelema kohati ka reaalsete teadmistega – "kui me räägime seoste leidmisest, siis mille vahel?" Lahkas Eesti tulemusi läbi ajaloolise perspektiivi ja tõi välja, et tulemuste hüpe leidis aset enne 2012. aastat, kui koolitati didaktikuid, et matemaatikasse tuleks rohkem rakenduslikke oskusi.

Matemaatikas on üldiselt poiste tase kõrgem kui tüdrukutel, seda teravama tipu pealt (nõrkade hulk on suht sama), tegelikult sarnane tendents on kõigis arenenud riikides. Soomlased olevat aastaid võidelnud, et saada tüdrukute skoorid võrreldavad poiste omaga – aga vaadates nende tulemuste progressiooni, tekib küsimus, kas see on midagi, millega tuleks tegeleda (2006 oli Soome 2. kohal, 2018 16. kohal ja skoor on langenud 548 → 507).

Eesti- ja venekeelsete taseme vahe on endiselt väga suur, aga see on vähenemas. Venekeelne õpilane on keskmiselt saanud sama tulemuse sõltumata sellest, kas õpib eesti- või venekeelses koolis.

Millised on seotud parameetrid, mis aitavad saada head tulemust:

- Kodus: vanemate haridustase ja õppimise toetamine

- Koolis: 5-6 tundi matemaatikat nädalas, õpilaste konkurentsi tähtsustamine, suurem kaasatus kollektiivi

- Isiku tasandil: suurem motiveeritus probleemi mõista, mitte lahendus leida; eneseusk, julgus soperdada ja õigus eksida.

5. Loodusteaduste tulemused – Imbi Henno (HTMi üldharidusosakonna peaekspert)

Ettekannet alustas proua minu hinnangul väga suure ämbriga – slaidile oli uhkelt kirjutatud, et Eesti õpilased on anglo-ameerika kultuuriruumis edukaimad...

Muidu oli selline ümmargune ülevaade, korduvalt tsiteeris kõrvalepõigetena Andreas Schleicheri raamatut "World Class". Leidis, et 12 aasta jooksul on tulemused olnud pigem stagneerunud (matemaatika ja lugemisoskusega on pigem paremaks läinud); ainuke kategooria, kus on toimunud areng, on eesti õppekeelega tüdrukud. Baastase on väga hea, alasooritajaid väga vähe (ehk siis "Eesti edu taga on see, et õpetajad õpetavad ja õpilased õpivad"), aga murettekitavalt vähe on tipptasemele jõudjaid.

Tõi tulemuste pealt välja huvitava fakti, et kuigi venekeelsete õpilaste tulemused on ka siin nõrgemad kui eestikeelsetega, siis võrreldes Venemaa tulemustega võime öelda, et Eestis on parim venekeelne kool maailmas.

6. Vestlusring "lugemine teeb inimese täisväärtuslikuks". Osalejad: Christina Kiik (TIKi õpilane), Helin Puksand (TÜ dotsent), Jan Kaus (kirjanik, TLÜ loovkirjutamise rektor), Karl Pütsepp (Raatuse kooli õpetaja), Tuuli Jõesaar (EPL ajakirjanik), Urmas Viilma (luteriusu peapiiskop).

Minupoolsed nopped ja koondamised:

*Sorav lugemisoskus on hädavajalik – kui oskus on madal, siis laps ei saa tunda naudingut ja ei loe.

*Koolide kohustuslik kirjandus: vajalik, et tekitada huvi, on šansse, et laps võib midagi muud juurde lugeda – samas võiks olla äkki veidi rohkem valikuvabadust õpilase jaoks. Tähtis on, et lugemiskontrollile midagi lisanduks – lugemine peab olema protsess (arutamine "kes ütles, miks ütles, mida ma arvan sellest, et ta nii ütles").

*Ilukirjanduse lugejate tulemused on paremad, sest see on rammusam vaimutoit. See õpetab lugema mitte ainult teksti vaid ka konteksti, võtma teisi inimesi sama reaalselt ja tõsiselt kui iseennast. Samuti aitab see analüüsida muuhulgas ka enda reaktsioone. "Hea raamat jääb alati põhimõtteliselt pooleli, sest sa oled sunnitud selle juurde pidevalt tagasi tulema".

*Lugemisharjumus algab kodust ja vanemate eeskujust – kui laps näeb, et see on vanemate jaoks meelelahutus, siis ei võta ta seda ainult kui rasket tööd. Mõnikord tuleb ette näidata positiivset rutiini – alustades ettelugemisest ja siis lasta juba ise. Tähtsaim on huvi ja nauding.

*Kriitilist mõtlemist (pm. allikakriitikat) on vaja mõelda, et lapsed infopaljususes säilitaksid skeptitsismi. Samas hetkel on pigem murekoht vanemad, kes tulevad ajastust, kus kirjasõna võeti tõsisemalt (sageli küll parteilist vahtu kõrvale lükates) – ja nende lapsed ei pruugi kahtlemisoskust külge saada.

*Eesti keele õpetaja on kohati nagu võõrkeeleõpetaja, sest sõnavara on pidevalt vaja arendada. Seotud sellega, et sageli eelistavad noored mitte ainult ingliskeelseid originaale, vaid ka ingliskeelseid tõlkeid eestikeelsetele tõlgetele: argumentideks siis valik, hind. Seega sõnavara kängub.

*Huvi säilitamiseks oleks vaja rohkem sõnumit, et see on oluline (meedias kajastamine); isiklik eeskuju (et lapsed näevad, et loetaksegi); kättesaadavus.

7. Eesti õpilaste heaolu ja õppimisega seotud hoiakud – Gerli Silm (TÜ)

PISA testide juurde esitati küsimusi ka õpilaste hoiakute kohta – mida nad tunnevad (heaolu) ja mida nad mõtlevad (enesetõhusus).

Üldiselt on keskmine õpilane keskmiselt rahul – rahulolu ei ole küll maailma tipus nagu objektiivsed tulemused, aga ei saa ka öelda, et nad on õnnetud.

Rohkem on eluoluga rahul pigem poisid ja pigem sotsiaalmajanduslikult paremal järjel olijad. Tüdrukud raporteerisid rohkem nii negatiivseid kui positiivseid tundeid, suurim vahe oli kurbustunde raporteerimisel (66 vs 37%); vaestel oli vähem positiivseid tundeid ja rohkem kurbust. Suurim üksikfaktor, mis oli korrelatsioonis rahulolutundega oli kuuluvustunde tajumine koolis; suurim negatiivne faktor tajutav kiusamine. Samuti selgus, et internetis viibimine on seostatav kurbuse ja õnnetu olekuga: need, kes on netis rohkem, et tunne end nii hästi kui vähem viibijad. Samas on ebaselge, kumba pidi see seos on.

Lugemistestis tuli välja selline korrelatsioonid, et parim tulemus oli neil, kes olid mõõdukal rahulolevad. Kui inimesed olid õnnetud või liiga rahul, siis nende tulemused langesid.

Mis puutub enesetõhususse ja edenemismõtteviisis, siis Eestis on läbikukkumishirm suhteliselt väike (tüdrukuil kõrgem) ja enesetõhusus (usk oma suutlikkusse) suht kõrge, aga taas on korrelatsioon selline, et parema taustaga õpilastel on see parem, samuti luges keeletaust.

Läbikukkumishirm aitas lugemistestis saada paremaid tulemusi, kuid sellega oli seotud suurem rahulolematus eluga üldiselt.

Edenemismõtteviis (ma saan ennast arendada!) on Eesti õpilastel 77%-l – ja selle seltskonna tulemused olid ka paremad.

Uuriti ka seda, kui palju õpilased ise hindasid, palju nad PISA testis pingutasid, see oli Eesti õpilaste puhul veidike üle OECD keskmise. Raporteeritud pingutus ja testi tulemus olid seoses, kuid nõrgalt.

8. Kuidas Eesti lapsed ennast koolis tunnevad – Karin Täht (TÜ)

Võrreldes teiste arenenud riikidega suht-koht keskmiselt, erinevused olid nii positiivses kui negatiivses võtmes üsna väikesed (suurim üksikerinevus oli, et distsipliini hinnati paremaks). Koolide puhul igasuguste faktorite tajumine kõikus tugevalt üles-alla – seega ei saa suuri ja väikeseid koole lahterdada suuruse järgi, vaid selle järgi, mis seal ikkagi sees toimub, seega on koolil endal väga palju ära teha, et õpilased end hästi tajuksid.

Kui õpetaja on entusiastlik, siis tajuvad õpilased, et neid toetatakse ja see aitab kaasa ka kooli kuuluvuse tundega; need keda kiusatakse, ühtekuuluvust ei tunne. Nende kahe faktori (õpetaja entusiasm ja koolikiusamine) tajumises ongi väga suured erinevused koolide vahel ja ka keeliti.

Nagu tavaliselt siis kõrgema staatuse ja eesti emakeelega õpilased tunnevad end koolis palju paremini.

Korrelatsioon tulemustega oli selline, et parema koolikliimaga koolides olid ka paremad funktsionaalse lugemise tulemused. Kõige rohkem mõjutas heade tulemuste saamist sotsiaal-majanduslik staatus, halbasid tulemusi puudumised, hilinemised ja kiusamise tajumine (taas muidugi ei tea, kumba pidi see ring käivitus).

9. Kas nutt taskus teeb nutikaks? - Birgy Lorenz (TTÜ)

Uuriti ka laste nutiharjumusi ning IT vahendite kasutamist tundides.

Praeguseks on need vahendid juba üldkasutatavad, aga ei pruugi jõuda alati kõigi õpilasteni, või kui, siis mitte parimal moel.

Üldiselt leiti, et õpetaja, eriti õpetajaga koos asjade tegemine on oluline: "digiülesanne kodutööks" lähenemine ei toimi, sest lapsed omapea tegelevad pigem meelelahutusega ja seega ei saa neid omapea netti lükata – tulemused ei ole head. Toimivad asjad siis, kui nad sotsiaalmeedias üritavad koos asju teha, aga need, kes üksi jäetakse, kipuvad hätta jääma. Üldiselt siiski on lapsed väga passiivsed, koolitööde jaoks pigem ei surfata, lahendeid ei panda üles veebikülgedele jms (ettekandja tõstatas küsimuse, et kas me õpetame klikkijaid või arendajaid, ja arvas et pigem tundub, et klikkijaid)

Koolid peaksid hoolt kandma, et oleks olemas netiühendus (sageli ei pruugi kooli Wifi "välja vedada"); et lapsed oleks haridusliku sisuga; et lastel oleks vajalikud pädevused ülesande tegemiseks ja et tehnika oleks ka töökorras (mitte ei sõltuks laste varustusest).

Rääkida võib nutilõhest: mõnedel õpilastel ei ole juurdepääsu internetile, seega ka vajalikke oskusi. 82% õpilastest leiab, et internet on küll hea allikas – aga seda leiavad peamiselt need, kellel on head tulemused. Kellel ei lähe ka muidu hästi, ei leia netist infot üles ja info pole neile ka väärtuslik..

Nutisõltuvuse puhul: kui õpilane on tööpäeval 4+ või nädalavahetusel 6+ tundi netis, siis on see murekoht, kuna tulemused kipuvad neil olema kehvad. Samuti kipuvad netti pigem need, kes on õnnetud või nõrgad – akadeemiliselt võimekad sinna väga ei kipu. Tundub, et netis jagavad sisu need, kellel on muidugi midagi "viga" – või siis vajadus tähelepanu järgi, kuid puuduvad oskused ja võimekus saada seda muul moel, kui netis "möllates".

10. vestlusring "õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib" – Urmo Uiboleht (Koolijuhtide ühenduse esimees), Ene Nobel (Viljandi RG), Kristiina Tukk (FCR Media AS tegevjuht), Marcus Ehasoo (Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees), Eve Eisenschmidt (TLÜ koolikorraldus), Maie Kitsing (HTMi välishindamine)

Minu nopped ja kokkuvõtted:

* Väikse lapse õnn on vedamise asi: väga palju loeb esimene klassijuhataja. Tähtis on julgustav ja positiivne tagasiside, mis ei annaks hinnanguid ega sildistaks last. Laps tuleb kodust kooli oma väärtustega ja õpetaja peab olema selline, kes suudab vastu võtta ja turvatunde tekitada ka lapsel, kellel on teistsugused väärtused. Parim motivaator on õnnestumise kogemus.

Selle, kas koolis on hea olla, tunnevad ära ka õpilased, see algab juba sellest, kas nad võivad koolis olla ja kuidas nad tunnevad end õpilaste ja õpetajatega suheldes.

Õpilased panevad õpetajate kannatuse sageli küll proovile, aga tihti on sellel palju sügavam põhjus, enamasti kodu.

* Miks rahulolu on madalam kui tulemused: nii õpilased kui õpetajad on närvilised, kuna ei ole teada "mis juhtuma hakkab". Sageli pole eksimisõigust ei koolijuhil (Kiviõli) ega õpetajal (lastevanemate surve), see pärsib katsetamisjulgust – ja kui õpetajal seda pole, siis see kandub edasi õpilastele

Kui õhkkond pole hea, pole inimestel motivatsiooni õppida või töötada – aga ühiskond ei ole haridusele järgi tulnud, kõik, eriti lapsevanemad, on oma arust eksperdid ja ei lase õpetajal oma tööd teha.

*Õpetajate ja õpilaste rahulolu tuleb käsitleda koos (siin olid eriarvamused, kummast asi alguse saab, aga konsensus, et need mõjutavad kõiki). Suvi ei peaks õpetaja jaoks olema see "aeg, kus me puhkame närve". Saabuva õpetajate puuduse ja õppeprotsessi laienemise kontekstis võib eeldada, et kool muutub avatumaks, kaasatakse lapsevanemaid, asutusi, õppekohti, konkreetseid kursuse andjaid.

*Õpetajate rahulolu mõjutab pigem vaimne ja emotsionaalne kurnamine: kontaktide hulk, mis õpilasega kaasa tuleb (pere, vanavanemad, kärgpere probleemid jms) on suur ja väsitab õpetajat. Kui Eesti edu üks pant on toetav hindamine, siis ka see on energiamahukas.

*Suund on kooli autonoomia ja kaasamise suurendamist (vastandina kontrollile ja segregatsioonile). HTMi esindaja väitis, et Eesti kool on juba maailmas üks autonoomsemaid, aga tuleb arvestada, et eksperimentides ei tohi kannatada laps.

*Mis võimalusi on koolil päriselus, et last motiveerida: emotsionaalne tugi ja turvatunne (aga samas, kas see on lisaülesanne ja kas see kajastub tööaja arvestuses ja palgas?). Inimesed ei mäleta kunagi, mida sa ütlesid, kuid jätavad meelde, mida nad tundsid.

Mis eristab head õpetajat keskmisest õpetajast on oskus küsida suurepäraseid küsimusi: mis äratavad uudishimu, tekitavad mõtteid ja panevad kaasa mõtlema.

*Kuidas parandada heaolutunnet: Eesti laps ei saa koolis olla õnnelikum kui täiskasvanu väljaspool. Kõik rahuloluküsimused näitavad, et eestlaslikult jäetakse alati ruumi. Hea oleks kui õppeprotsess näeks välja nagu korteris remondi tegemine: sul on eesmärk, probleem, oskused ja vahendid, sa lähened asjale metoodiliselt ja kui asi on valmis, siis hindad, kas tulemus on rõõmustav, või tuleb minna uuele ringile. Kaunite ja uhkete struktuuride asemel rohkem pragmaatilist lähenemist. Muutusi ei tohi karta ja vältida, vaid neid tuleb selgitada ja kommunikeerida, et suurendada kaasamist. Rohkem selgitada koolisiseseid protsesse. Hea oleks, kui inimesed võiksid teistele esitada küsimusi, eriti küsimust "Miks?" ja teine pool ei võtaks seda rünnakuna, vaid võimalusena seletada ja argumenteerida.

* Õpetaja õpetab last ka siis, kui ta astub kooliuksest välja. Üle tuleb saada stereotüübist, et õpetaja ja õpilane on vaenlased, tegelikult võiks teha probleemide puhul koostööd ja dialoogi ning näiteks pöörduda ühiselt juhtkonna poole. Eesmärk peaks olema, et õpetajad päriselt tahaksid seda tööd teha, mitte lihtsalt ei teeks.

11. Vastuvõtt.

Suupisted olid head.

Võsu bridžinädal 2019

Mõtlesin, kas tasub selleaastasest Võsu bridžifestivalist kirjutada või ei, seda enam, et selle lõpust on juba ligi nädal (ja algusest ligi kaks nädalat) möödunud, aga leidsin, et kirjutan ikkagi. Lõppeks on mul siiski täiesti mitu tuttavat, kes bridži ei mängi ja seetõttu ei pruugi minu toimetamistega kursis olla - ja sel aastal sai siis likvideeritud veel üks lünk bridžialases CV-s, lõpuks õnnestus võita Eesti segapaaride meistrivõistlused. Mänginud olen ma neid juba päris palju, medalisaak on olnud lahja: üks hõbe (Triinu Viilupiga) ja kaks pronksi (Eve Harju ja Maarja Orasega), viimane neist jääb ka kümne aasta taha - kusjuures mõnikord on mul olnud täiesti asised partnerid, peamiselt Maarja (vahepeal olen meelega mänginud natuke nõrgemate noorte daamidega). Selleaastane tiitel tuli kuidagi lihtsalt ja rahulikult, istusime laua taga maha, hoidsime kaarte käes, mõnede pisivigadega, ning kui vastane näpu suhu pistis, siis hammustasime - lõpuks selgus, et võitsime ära mõlemad sessioonid ja  loomulikult ka kokkuvõttes, ligi rohkem kui 4%-se edumaaga (ehk kaks jagu jäi varuks). Teiseks platseerusid külalised Venemaalt, Eesti meistrivõistluste hõbe-pronks kujunesid väga "koondiseliseks" - hõbeda said Hendrik - Johannaga ja pronksi Pihel-Indrek - ehk siis Lissabonis segatiimidel Eestit esindatud tiimi maksimaalne kontsentratsioon (seal mängis Hendrik Irenega, keda polnud Võsul).

Segakate esikolmik

Muudest turniiridest õnnestus hästi võistkondlik, kus me Leoga mängisime mõlemal päeval väga head ja mis peamine, õnnestunud bridži ning koos Sveni-Vasjaga saime esikoha. Tundub, et esimene voor olid tiimid paigutatud kuidagi reitingute järgi, sest kuidas muidu seletada, et meie istusime 1. lauas peremeestena, 2. lauas oli seal Pärnu (Oja-Maripuu, Kõivupuu-Tenn) ja 3. lauas Vürst (Triškin-Kalma, Karpov-Linnamäe). Kui 11 vooru oli ära mängitud, siis täpselt sellises järjekorras esikolmik lõpetaski.

Ilmselgelt sai määravaks suurmeistrite arv: esimeses kahes tiimis oli neid neli, kolmandas kolm, ainuke mittesuurmeister pildile ei ilmunud, kaugemates vähem.

Esmaspäevasel ja kolmapäevasel paarikal mängisin paaris Maarjaga, esmaspäeval mängisime natuke üle keskmise, kolmapäeval kippus ka nii minema, kuid viimases voorus viiendal laual mängides anti mulle kätte kaart, kus ma nägin, et "kõik" pakuvad selles jaotuses slämmi - ja kuna kõik ässad olid olemas, siis oli see täpselt ideaalne jaotus selleks, et üritada viimase vooruga viiendalt laualt esikolmikusse tõusta. Tellisin siis suure slämmi, mis tuli mõõduka õnne ja ettevaatliku mänguga välja. Õnnetu vastane küsis, et mis ma prognoosin, kui paljud saalis selle ära pakuvad, ma arvasin, et umbes neli lauda seitsmeteistkümnest. Selgus, et mul oli õigus, väikese lisanüansiga - ülejäänud kolm väljamängijat kaotasid selle lepingu (jaotuses siiski üks kari oli). Kahjuks ühel juhul kaotati meie lähikonkurentide vastu, nii et jäime ühe IMPiga ikkagi neljandaks.
Esmaspäevane paariturniir pakkus ka ühe üliüllatava tulemuse. Sokutasime paaris mängima Mairi ja Alberti - ehk siis inimese, kes väga palju ei mängi ja tuli Võsule ennekõike plaaniga logeleda ja paariteistaastase noormehe, kes mängib isukalt, kuid pole seda väga kaua teha jõudnud. Kui tolm oli hajunud, siis selgus, et nad on saanud kolmanda koha!

Laste- ja ulmekirjanik proua Tempel suudab lastega ulmelisi tulemusi välja mängida küll!

Autasustamine oli küll pihta hakkamas varem, kui Mairi kohale jõudis, õnneks läks täitsa mitu minutit, et õnnitleda Eesti värskeimat suurmeistrit, kelle jaoks sellise au saabumise jaoks oli tunnustus juba mitu aastat varem valmis mõelnud - kuldne suutropp. Pildil siis suu(r)meister Tenn värske tunnustusega

Individuaalsetel meistrikatel ma tavapäraselt ei osalenud, seal üllatas võiduga Mati Nirgi, aga midagi kommenteerida ma küll ei oska.
GP-paarikaid mängisin Leoga, me ei mänginud väga halvasti (v.a. ühes jaotuses), aga mitte väga õnnestunult, seega sain kaks tüngakat: esimesel sessioonil ja kokkuvõttes jäime sajandike mängus mõlemal juhul neljandaks. Eriti närvesööv oli see kokkuvõttes - enne turniiri viimase jaotuse sissetulekut olime täpipealt viigis Triškin - Kalmaga, kuid viimane skoor oli soodsam neile... Esikoha korjasid Hendrik-Taavi, kes võitsid kolmest sessioonist kaks, kusjuures ühe niimoodi, et viimases jaos proovisid mängida ilma ässata 7NT-d, mis kohe avakäigust taha korjati.

Paarika võitjad. Peaks ka hakkama nende kaitsepakkumisi 1 risti peale mängima, mitte et ma arvaks, et need väga head on, aga kaose tekitamise huvides....

Kolmandast sessioonist tasub äramärkimist, et teise koha sai U-20 paar Jasper-Raigo, Jasper on vist pigem U-12, kui U-20...

Raigo-Jasper põhitegevuse juures

Nädala kokkuvõttes, nö. juustupunktides sain oma seni parima, ehk siis 2. koha, tõenäoliselt maksimum, mida ilma individuaale mängimata võimalik on saada. Esikoht polnud sel aastal isegi teoreetiliselt käeulatuses: Sven-Vasja võitsid nii esmaspäevase kui mõlemad teisipäevased turniirid, lisaks koos meiega ka võistkondliku, ning Sven sai individuaalsetel meistrikatel hõbeda, võites ühe sessiooni. See muidugi võib seletada, miks ma teiseks tulin, kuna ta korjas ära nii palju suuri punkte....

Nädala jooksul suurima noosi rabanud mehed...

... ja naised (Johanna ja Maarja jäid napilt kümne seast välja)

Bridživäline melu oli taas tavapäraselt mõnus: grillitud vorstid, vein, rõdul tiksumine (ja magamine), lugemine ning rattaga mängukoha vahel edasi-tagasi saalimine. Võtsin kaasa ka mingeid raamatuid ideega, et "äkki pakuvad kellelegi, eriti Mairile, huvi" - selgus, et tegin hea valiku, ära minnes lükkas Mairi need kõik kotti.Kuna ilm oli suhteliselt jahe, siis jäi minu jaoks ära tavapärane stressiallikas, kus kõik lähevad merre ujuma, aga minu jaoks on vesi liiga külm (sest külm oli kõigil), seega ei pidanud ma ennast kuidagi kõrvalejäetuna tundma. Ahjaa, tegelikult ma jõudsin siiski ka merre, isegi kahel korral - nimelt pühapäeval enne turniiri oli temperatuur isegi minu jaoks sobilik.

Viimasel päeval rõdul tiksudes suutsin isegi kokkulepped tulevikuks teha: Katiga leppisin kokku, et 2023 mängime segakaid; Mairiga leppisin kokku, et 2039 tuletab ta mulle meelde, et ma lubasin individuaali mängida (sel ajal ilmselt mängib juba nii palju minu poolt õpetatud inimesi, et ma saan aru, mida keskmine bridžimängija mõelda võiks) ja Mirjamiga leppisin kokku, et ma mängin temaga paaris tema esimest seeniorturniiri (kui seenioride vanus kehtima jääb, siis see on 2059, aga ma kahtlustan, et natuke veel nihkub). Eloga vist jäi üldine kokkulepe, et "kunagi mängime midagi" :)

Tõenäoliselt kõige kenam laudkond turniiril

Nii et järgmisel aastal jälle ja kõik, kes seni pole jõudnud või selle aasta vahele jätsid, roomaku kohale, Võsul on endiselt tore!