Wednesday, May 13, 2009

Eile sai korraldatud suurem kolimisüritus - eesmärgiga siis vedada Ujulast Vedule raskemat sorti kola nagu klaver, külmkapp ja pesumasin ja õhtuse plaaniga teha väike istung grilli ja õllega. Selle viimase plaani juures oli selline väike nõks, et varustus tuli kõigepealt hankida. Maarja isa soovitas meile käia Selveris ja hankida roostevaba grill, nii tegimegi, mida aga seal polnud oli grill (hoolimata et hinnasilt selle olemasolule viitas). Võtsime siis ühel teenindajal hõlmast kinni ja tema kinnitaski kurba uudist, mille me silmad olid juba fikseerinud. Tõsi küll, ta pakkus ka väikese lootuskiire - nimelt olevat neil kaubapäev ja olevat väga tõenäoline, et päeva jooksul meie poolt otsitav grill ka lattu jõuab. Andsime siis talle mu telefoninumbri ja seejärel järgnes pikalt vaikust kuni viis minutit enne nelja jõudis kohale teave, et kaup on kohal. Delegeerisin siis kõrvalt ühe plekksepapoisi end ostutehingul esindama ja aparaat saabuski. Edasi purjetasime Ujula uulitsasse, kust ladusime träni autosse. Hoolimata sellest, et gravitatsioon pidi meile teoreetiliselt abiks olema, oli klaveri vedamine endiselt äärmiselt vaevarikas tegevus, külmkapp ja pesumasin olid sellega võrreldes tõeline käkitegu, muudest asjadest pole mõtet rääkidagi. Selgus, et kandvat jõudu sai organiseeritud üsna täpselt (kuus meesterahvast) ja laadimisprotseduur kulges üsna sujuvalt. Mahalaadimine läks veel hõlpsamalt - ei olnud enam vaja tulla trepist kolme korrust allapoole - ja asi, mille pärast ma kõige rohkem muret tundsin, nimelt klaveri vedamine teisele korrale, lahenes väljajättemeetodil. Nimelt jätsime selle punkti päevakorrast välja ja asendasime punktiga "klaveri vedamine esimesele korrusele" - nimelt on meie "trepikoda" nii kitsas, et ülalnimetatud pilli transportimine oleks nõudnud parajaid imetegusid. Vahepeal oli Urmas pannud kokku konstruktori (ehk siis meie uue udupeene grilli) ja peagi said kokku ka viimased jublakad ja õhtu mitteametlikum osa võis alata. Selgus, et üsna õige kogus sai hangitud ka liha (seda oleks vast nats rohkemgi võinud olla, aga nälga keegi ei jäänud) ning õllesid (viimase õlle avasin, kui abiväge tagasi Tartusse viimas käisime).

Nüüd siis olengi sisuliselt maakas (Ujulasse on jäänud veel nipet-näpet) ja mul on hea meel oma kottu kolimise üle. Ainult veidi on muret kassiniru pärast - kuigi me üritasime teda säästa suuremast shokist ja tulime talle õhtul eraldi järele, oli ta esiteks üsna närviline (no selge ka - mingi bande tuli sisse ja vedas kõik minema) ja seejärel üsna vastumeelselt meelestatud oma kasti mineku suhtes (sest see teadagi tähendab autosõitu ja see omakorda on selge ohumärk, et midagi head tulemas ei ole) ning mul tuli tema veenmiseks kasutada jõumeetodeid. Kui Vedule jõudsime, siis ta kadus kohe mingite asjade vahele ja kuigi öö veetis ta meie aknalaual (ja hommikul käis korra voodi juures kontrollimas), siis hommikul oli ta taas kadunud kui tina tuhka. Ehk harjub ära (kus ta ikka pääseb).

Esmaspäeval sai Tartu bridžimeistrikate esikohtade arv võrdsustatud teiste kohtade omaga - kui mu arvepidamine tõele vastab, siis on seoses pättoni võitmisega mul mõlemaid 17. Ja veidral kombel kolmandat kohta endiselt ei ole (kuigi on olemas kehvemaid). Jaod olid kohati päris jõhkrad - nii oli esimeses kaheksajaotuselises matshis kõigepealt Leol käes 6-5 kallid, seejärel mul kolmes jaos järjest mingid 6-5 mastid ja siis kui ma järgmine jagu kurtsin oma igava 5-4-2-2'e üle, anti kohe kätte 5-5-3-0. Nii mängiks või isegi.

1 comment:

Anonymous said...

õnnitlused uue kodu puhul!

Meil peale kolimist üks kassidest istus ka paar päevakest voodi all, aga uudishimu saab hirmust alati võitu. Pealegi kuigi ümbrus on erinev, on kraam ja inimesed samad, nii et küll see kass end varsti näole annab :)

Maris