Tuesday, September 13, 2011

Septembrikuu on ekstreemspordikuu - vähemalt mis puutub minusse. Algas see pihta sellest, et otsustasin ühendada kasuliku kasulikuga, ehk siis liigutada end Tartusse ja selle käigus ka Maarja õe ratta oma trepimademelt ära koristada. Istusin siis üle ei-tea-mis-aja sadulasse, mille käigus selgus, et too on mõnevõrra madalamal kui mulle meeldiks, lenksud niisamuti (no ma olen Madlist ca paarteist sentimeetrit pikem ja pärast mainis ta, et isegi tema jaoks on need natuke madalamal kui hea oleks). Ja eriti ebameeldivaks muutis olukorra see, et mul polnud kasutada ühtegi relva millega neid kõpitseda. Hakkasin siis Tartu poole väntama (google mapsi järgi ca 17 km), ise sadulas kägaras ja jalad kõveralt all (sirgeks neid lükata ei saanud, kand oli selle peale maas), aga kohale ma jõudsin.

Pühapäeval läksin esimest korda peale 1993. aastat kalale. Logistika oli selline, et korjasin Ökuli ja tema truu kummipaadi auto peale (jättes tema truu koera maha), sõitsime Käreverre ja siis Yamaha päramootori abil ülesjõge lanti vedama. Ilm oli super ja muidu oli päris mõnus olla, aga kalad ei teinud erilist kaastööd - minul õnnestus tabada kolm ahvenat ja Ökulil kaks ahvenat ning üks säinas, lisaks veel kuus havinolki, kes sai vette tagasi kosuma visatud. Mingi hetk tuvastasime, et mootor ei taha enam käivituda ja meie kiiluvesi küütleb päiksepaistel kahtlaselt ilusti - nimelt oli mingi kütusevoolik saba andnud ja tagasi pidime tulema juba kondiauru toel, ehk siis mõlamisega (minu stiilinäide ilmselt ei kvalifitseeruks ei sõudmiseks ega aerutamiseks). Selliste juhtumite leevendamiseks oligi algne suund võetud ülesvoolu, tagasiteel tegi õnneks jõgi suurema osa tööst ära, ma parem ei mõtlegi variandile, kuidas oleks välja näinud vastuvoolu tulek.

Saanud sellest innustust (või siis võib-olla oli liigsest päikese käes viibimiseks lisaks mõnevõrra kõrbenud näonahale ka mul ajud ära kärsanud), otsustasin esmaspäeval ette võtta jalgsimatka Tartu kesklinna (needsamad ca 17 km). Esialgu ei olnud häda midagi, aga kui Tartu silt juba paistma hakkas, siis tekkis küll tunne, et vist sai natuke liiga suurelt ette võetud. Aega läks sellega ca 2.45 ja tänaseks on mõlemad kannad korralikult rakkus ja pöialiiges natuke kange. Muidu pole enesetundel suuremat häda, aga ilmselt ma niipea enam sellist retke ei korda.

7 comments:

Pihel said...

Jala Tartusse on juba küll päris uhke matk! Meie oma Kristjan-Jaak!

Marko said...

Samas tempos jätkates, läbiksid maratoni 6 tunni ja 50 minutiga.(Sel aastal oli finiši sulgemise kontrollaeg 7 tundi).
Kaalu seda varianti tulevaks aastaks...

Lauri said...

Maksta raha selle eest, et jooksma minna? No nii ära kärsanud mu ajud ka ei ole

Anonymous said...

Kõlab nagu ettevalmistus järgmise hooaja Xdream'ideks :)

Kati

Marko said...

Maksan Sinu eest, kui lõpuni teed.

Lauri said...

No nii lihtsalt ma ka provokatsioonide ohvriks ei lange (ja lisaks sellele ei muuda see tõsiasja, et jooksmise eest raha maksmine on mõttetu raiskamine). Kui midagi mõelda, siis võib-olla sellist varianti, et sa hangid hoopis kasti õlle ja ma hakkan 42km kauguselt mõne saunani liikuma, kus see kast mind ees ootab koos hea seltskonnaga. Ja mingit 7-tunni-limiiti ma ka ei taha, selle sisse mahtumiseks tuleks äkki mingeid jooksusamme tegema hakata!

Marko said...

Lemps ?