Slovakkia - 4. päev

Eilse päeva kohta ei oskagi lõpuks seisukohta võtta, kas tegu oli õnnestumise või ebaõnnestumisega. 

Väikeföderatsioonide turniiril tõusimegi enne viimast matši liidriks, tšehhid olid maas väga napilt ja ukrainlased (väike föderatsioon tähendab väikest liikmete arvult, mitte riigi suuruselt) napilt. Siis läksime me Leoga loomaaeda avastama. 

Loomaaed asus paarteist kilomeetrit Kosicest väljas, teisel pool mägesid. Ilmselgelt jõudsime me sinna väljaspool hooaega – inimesi praktiliselt ei olnud. Ilm oli ka selline uimps ja sompus. Jalutasime edasi ja mõtlesime midagi söödavat otsida – siis selgus, et kõik snäkiputkad on samuti kinni pandud. No väga tore. Samuti ei antud sissepääsu juures mingeid kaarte navigeerimiseks ja loomaaias endas oli neid ka vähe. Mina igatahes nägin ainult ühte. 

Loomaaed oli suur küll, aga üpris hõredalt asustatud – st. loomadel ilmselt oli päris mugav oma suurtes aedikutes, vaatajatel mitte niiväga. Kuna asi asus kuskil mäeveeru peal, siis oli kohati päris raske ja mõnikord täiesti võimatu loomi nende aedikutest üles leida. Lisaks hakkas mingi hetk vihma tibutama, aga õnneks täpselt sel hetkel, kui padukas saabus, jõudsime me mingi baarikese juurde, mis siiski oli lahti. Seega lõime kaks kärbest ühe hoobiga – kõht täis ja suurema vihma lasime ka mööda. Väga huvitavaid loomi ka eriti ei olnud, nii et loomaaed oli siiski kokkuvõttes väike pettumus. Aga mis seal ikka, ega ma väga ka ei kahetse.

Samal ajal mängiti hotellis viimast vooru. Meie vastas oli Sloveenia, Tšehhil Leedu ja Ukrainal Valgevene. Kuulu järgi olla me veel kaks jagu enne lõppu liidrikohal olnud, aga siis lõi sisse ebaõnn, mis pani meie paari valet slämmi mängima ja viimases jaotuses tõi võib-olla alateadlikult seda tagasi teha tahtes kaasa ka suure miinuse, samas kui tšehhidel need jaod õnnestusid ja nii nad meist mööda läksidki. Lisaks tõusid ka ukrainlased meist ette (nende matš käis aeglasemalt), aga õnneks kukkusid nemad oma viimase jaoga meist taas taha. Nii et kokkuvõttes teine koht, neljas esikolmikukoht sellistel võistlustel järjest (3., 2., 1., 2. – meie Leoga oleme mänginud neist siis esimest ja viimast). Tuleb vist rahul olla.

Päeva lõpetas väike pidulik lõputseremoonia, see ei olnud ka midagi erilist, vein oli hea, aga nats magus (õnneks ma seda niikuinii eriti tarbida ei saanud), söök oli söödav, aga ka mitte midagi eriti head. Ma ei tea, mida halba on kanad slovakkidele teinud, aga minu meelest suudavad nad kanafilee alati ülikuivaks küpsetada (seni kolmest kolm). Sain jutule ka ühe tšehhiga, kes on Euroopa bridgeliidu juuniortoimkonna liige (tegelikult me olime juba varasemad teretuttavad juba sellest ajast kui ma David Vozabaliga mängisin) ja kellel on huvitavad ideed Kesk-Euroopas odavaid juuniorlaagreid organiseerida – eks näis, mis sellest mõttest välja tuleb. Igatahes oli päev mind piisavalt väsitanud, et ei hakanud lõpuni seal passima, vaid selle asemel kerisin tuppa magama ja sain väga hea une, ärkasin kõigest kaks korda öö jooksul. 

Täna on plaanis vist City Tour hommikul ja võistkondlik turniir õhtul. Pöidla hoidmine on endiselt lubatud.