Kuidas ma koolis tundi andmas käisin

Sellel nädalal käisin üle 16 aasta esmakordselt koolitunnis. Ja mitte ühe, vaid koguni kaks korda, kõigepealt korra kiibitsemas ja seejärel ise "tulejoonel". 

Nimelt ühe ülikoolis võetava aine raames pakuti meile võimalust minna kiibitsema ajalootundi Karlova koolis. Ma siis läksin ja vaatasin. Teema oli Egiptuse jumalad ja loeti seda kuuendale klassile. Üldiselt kulges tund ilusti, üks kuuendik sai hakkama sellise pärliga, et kui jutuks tulid jumalad Geb ja Nut (põhimõtteliselt Taevas ja Maa) ja et nad olid omavahel abielus, siis pomises ta omaette, et „abielu ongi kepp ja nutt!“ Õpetaja kas ei pannud seda tähele või lihtsalt targu ignoreeris ja suuremat elevust sellest ei tulnud. Hoolimata sellest, et õpetaja pidada olema rangemat tüüpi, olid õpilased sellised mitte-väga-rahulikud, aga pigem entusiastlikul moel, mitte häirival. Nagu õpetaja kommenteeris – kuues klass ja kuues tund, mis neist ikka oodata. Ja see asi hakkas mulle muret valmistama, kuna asjalood olid kulgenud sedasoodu, et sama aine raames oli meil ette nähtud ka praktikapäev Lähte koolis, st. et ühel päeval anname meie ajalootunde. Ja kuidagi oli sattunud nõnda, et minu peale jäi kuuenda klassi tund. Teema veel umbluum kui Egiptuse jumalad – nimelt Mesopotaamia suurriigid (mis on üsna konkreetselt selline asi, millest keegi juba nädala pärast niikuinii enam midagi ei mäleta) ja tegemist samuti kuuenda tunniga. Seda enam, et mul oli plaanis pigem loengu stiilis tund teha. Nii et palju õnne mulle.

Reedel siis oligi mul esmakordselt võimalik klassile tundi anda – ja seda hulga kiibitsejate (kaastudengid, õppejõud ja kaks kooli ajalooõpetajat) silma all. Ja tuleb tunnistada, et see kukkus päris hästi välja – õpilased töötasid kaasa üllatavalt entusiastlikult ja kui ma neilt midagi küsisin, üritasid innukalt vastata – vähemalt mõned neist. Kui esimese veerandtunni järel veel mõni kiikas aknast välja ja mõni vaatas üle õla seinakella poole, et kui kaua veel kannatama peab, siis sealtmaalt edasi nad seda ei teinud. Ja kui mul alguses oli mure, et kas ma ikka kogu tunni suudan ära täita, siis see kukkus ka ideaalilähedaselt välja – tunni lõpuks oli mul plaanitud töölehtede täitmine, aga ma mingi hetk katkestasin selle, et kontrollida, mida nad on teinud ja sealt jäi paar viimast laused kodus lõpetada. Igatahes alustuseks sain ma õpetamisest küll igati positiivse kogemuse. Loomulikult ma saan aru, et mul oli praegu ilmselt ses suhtes kerge, et ma sain tegeleda lihtsama osaga – nimelt tunniandmisega ja ma ei pidanud tegelema paberimäärimise või aruandlusega, samuti olid ilmselt õpilased natuke taltsamad, kuna hunnik kõrvalisi inimesi oli nende selja taga tagapinkides. Aga ikkagi, mulle meeldis.

Ahjaa, lõbus seik juhtus veel. Kui me pärast teist tundi klassist väljusime, siis küsis õpetaja minult, et kas ta tunneb mind kuskilt või miks ma nii tuttav välja näen. Ma ise olin ka juurelnud, et miks tema mulle tuttav tundub ja kuna tal tekkis sama mõte, siis ilmselt ei olnud tegemist luuludega. Lõpuks mõtlesin välja teooria – väga tõenäoliselt oli ta üks viimaseid inimesi, keda ma pidin üle lugema oma rahvaloendajapõlves. Vähemalt mulle tundus, et mingi temalaadse olemisega naisterahva puhul oli tekkinud e-loendusel mingi tõrge (seoses Lähte tänavanimede muutmisega) ja ma pidin seal kohapeal käima ja teda uuesti üle lugema. Mälu peab kinni ikka imelikke asju.