Möödus september ja saabus november

Huvitav, millega inimesed tegelevad TÜ raamatukogu WC-s, kui hommikul sinna minnes vaatas boksi põrandalt vastu täiesti aus, kuigi mõnevõrra õnnetu mutrivõti? Ilusti maskeerumisvärvi, võib-olla ma poleks tähelegi pannud, kui poleks peale astunud.

Ja veel huvitavam, millega inimesed tegelevad netis bridži mängides, kui mulle BBOs toksides järsku lambist tuli järgnev kompliment Uus-Meremaalt? Ma olin küll meelitatud, aga ei suutnud uskuda, et see oli mulle mõeldud ja paraku osutusidki mu kahtlused põhjendatuks…

Muidu ma olen rõõmus Tartu bridžiklubi üle. Kõigepealt saime üllatusvõitja võistkondlikel meistrikatel – võistkond Piip&Vine (Piip, Krips, Oras, Vaher, Lindepuu, Poolakese), kellest kolme esimese jaoks oli see esimene Tartu MV medal üldse. Mu enda võistkond (Luks, Kuldkepp, Maasik, Prii) oli teine, kusjuures kahe viimase jaoks oli see samuti esimene tartukate medal. Nii et tore on, et medalinõudlejate ring laieneb. Põhimõtteliselt võiks hõbemedal olla päris magus, sest selle saamisel läksime napilt (0,22 VP-ga) mööda Sula tiimist (Pleksepp, Loper, Jullis), aga tuleb tunnistada, et see vastasseis on vist minu jaoks rivaliteedina „maha käinud“ – mingit erilist emotsiooni sellest ei tekkinud, võib-olla vaid pisike kahjurõõm, kuid mitte enamat. Pigem oli mul heameel viimase matši võitmisest Kaardiväe vastu – seis oli selline, et ka 1-IMPine kaotus oleks tähendanud meile neljandaks jäämist (edu oli 0,1 VP-d ja kui esimesed kaks suurelt ei hävi, siis ei oleks lihtsalt piisavalt palju punkte võimalik olnud saada). Sellest, et Kaardivägi selle tagajärjel neljandaks jäi, oli küll muidugi kahju (oleks nad kolmandaks tulnud, oleks ülalpool nimetatud kahjurõõmupoiss suurem olnud), aga mis parata….

Sel esmaspäeval toimus klubi segapaarikate esimene voor ja meil tuli kohale 14 paari, mis oli päris hea kogus. Eriti kui arvestada, et tegelikult „varu“ jäi veel kõvasti, sest naisterahvaid, kes võinuks kindlasti mängida, kuid erinevatel põhjustel otsustasid mitte tulla, oli vähemalt neli. Naisterahvaid loen ma seepärast, et Eesti bridžis on neid vähem kui mehi, mis omakorda muudab segapaarikad parajaks „naistepäevaks“, kui nad kõigile meelde tulevad. Ja kui Ameerikas on bridž suuresti vanamutikeste mäng, siis siinkandis on asi oluliselt parem – kirverehkenduse järgi ütleks, et kohale tulnud naismängijate keskmine vanus oli ca 25 aastat… Nojah, igatahes ka siin tuli meeldiv üllatus Jane näol, kes tegi oma come-backi ca viieaastase pausi järel ja paaris oma mehega selle turniiri ka ära võitis. Eks siis näikse, mis järgmisel nädalal saama hakkab.