Reedel siis oli võimalik televiisori vahendusel näha, kuidas
ma esinesin Kuldvillakus – ja nagu ilmselt enamus teab, ei läinud mul hästi.
Olles enne lõpuküsimust taga, lükkasin kõik oma nupud sisse ja ei vastanud
viimast küsimust ära – seega auhinnaks 5kg kohviube, mille ma tuttava kaudu
maha müüsin.
Üldiselt oli mäng hea ja aus ning kuigi see nupuvajutamise
osa selles mängus on endiselt tüütu, siis see on ilmselt kõigile võrdselt
tüütu. Nii et ühesõnaga pole mõtet muidu mängul pikalt peatuda – kes nägi, see
nägi – ja võib kohe siirduda lõpuküsimuse strateegia juurde.
Ühesõnaga seis oli siis selline, et enne viimast küsimust olin
Mati Rälist taga, aga mitte väga palju (täpset skoori ei mäleta, aga see pole ka
väga oluline). Ja minu jaoks ei olnud erilist vahet, kas saada 2. või 3. koht.
Lisainfoks veel niipalju, et ma olin näinud eelmist paari mängu ja Räli ei
olnud lõpuküsimusi ära vastanud – aga mulle poleks need probleemi valmistanud,
ning lisaks veel eelmisest Kuldvillakust all pagas, kus vastasin ära ka kõik
kolm lõpuküsimust, kusjuures vähemalt kaks neist olid lihtsalt „educated guess“
tasemel. Ning viimase küsimuse teema oli „taimed“ – mille kohta ma teadsin, et
Rälil on see väga nõrk teema (ja enda kohta teadsin, et see on keskmiselt nõrk
teema ja seda, et Räli teab, et see on minu jaoks pigem ebameeldiv).
Viimast panust pannes oli mul võimalik valida mitme
strateegia vahel – aga parim strateegia sõltus sellest, mida teeb vastane. Ma
lähtusin eeldusest, et ta arvab, et teema on mõlemale ebameeldiv ja teeb
panuse, mis garanteerib talle võidu juhul, kui mina peaksin valesti vastama.
Seega minu jaoks tundus loogiline valida panuse suurus nii suur, et see garanteeriks
mulle võidu, kui mina vastan õigesti ja tema valesti. Ning kuna minu jaoks ei
olnud vahet, kas ma ebaõnnestumise korral lõpetan 2. või 3. kohaga, siis
lükkasin kõik oma nupud sisse – kui juba võita, siis võita palju!
Küsimus oli selline, et siga ka ei näksi (üks väga vähestest
lõpuküsimustest mida ma olen näinud, kus mul pole isegi ühtegi head arvamust
olnud). Sõnastust täpselt ei mäleta, aga minu jaoks olid kasutatavad vihjed „sellest
taimest on tehtud narkootikume ja sellel mängimiseks on kirjutatud muusikapala“.
Poole minutiga jõudsin päris palju läbi mõelda, likvideerida „klassikalised“
narkotaimed nagu kanepi ja mooni ja jõudsin tulemusele, et muusikapala puhul
võib-olla kasutati seda löökpillina –> seega mingi bambus või puu äkki läheb
-> seega pakuks palmi – neid on ilma peal igasuguseid erinevaid ja vabalt
võib mõne viljadest midagi huvitavat leida. Siinkohal tervitused Kadrile. Õige
vastus oli kaktus, nüüd siis tean. Võimalik, et oleksin võinud selleni jõuda,
kui aega oleks olnud 5, mitte 0,5 minutit, võib-olla ka mitte.
Valesti vastasid ka mu kaasvõistlejad ja nagu selgus Räli
pakkumise suurusest, olnuks võitev taktika olnud „lowballi“ mängimine – ehk siis
võtta eelduseks, et vastane mängib positiivse strateegiaga (st. paneb panuse,
mis juhul kui mõlemad vastame õigesti, garanteerib talle võidu) ja selle vastu
kindlustades panema väikse panuse, mis garanteerinuks mulle võidu, kui mõlemad
vastame valesti. Nagu ma mainisin, siis mina oleks (nii tema asemel kui enda
nahas) ilmselt selle peale läinud, aga seekord ma eksisin. Pärast tagasiteel
Priit Naruskberg – kes oli eelmise mängu Rälile kaotanud ja saatuse irooniana
kaks aastat tagasi Räli vastu võitnud täpselt sama strateegiaga, mis praegult
mullegi võidu toonuks – juhtis mu tähelepanu, et ilmselt ma oleksin pidanud
seda siiski eeldama: kui ees oled, siis lükkad ikka nii palju sisse, et pärast
ei peaks kahetsema, et vähe panustatud sai, kui ise õigesti vastad ja teine
mööda läheb. Võib-olla – aga praegu oli tal tagantjärgi targana 100% õigus.
Igatahes hea mäng oli.
SIIN on siis John Cage kaktust mängimas
