Sunday, November 29, 2015

2015 september-november - tagasivaade JmG bridžikursusele

Sellel sügisel oli mul võimalik tegeleda bridži õpetamisega tavapärasest erinevas kontekstis. Nimelt oli Jõgevamaa Gümnaasiumis ühe valikainena tunniplaanis „bridži algkursus“. Kursus ise polnud seal esimest korda – kevadel oli üks selline juba toimunud, läbi viis seda kooli direktor, osales ca kümme inimest, kes kursuste perioodil olid küll väga aktiivselt BBOs mängimas, kuid pärast seda kadusid (ühe erandiga) täiesti ära, nii et neid ei olnud võimalik saada mängima ei klubisse, BBOsse ega juuniorturniiridele – aga esmakordne oli selline kogemus minu jaoks. Siin postituses siis üritan kokku võtta, mis seal toimus, mis kukkus välja hästi, mis halvasti ja mida ma ise selle käigus õppisin.


Kõigepealt natuke kursuse ülesehitusest:

Valikainete valimine käis koolis „turu“ põhimõttel – ühel päeval korraldati kooli aulas erinevate õppeaasta jooksul esinevate valikainete tutvustus (neid oli 50+) ja seejärel oli õpilastel paar päeva aega, et endale sobivad välja valida. Järgmisel esmaspäeval ootaski mind e-mail õppejuhilt sõnumiga „grupp on koos, täna algab“. Ma küll olin arvestanud paaripäevase reageerimisajaga, aga õnneks on elus juba piisavalt palju tutvustamisloenguid peetud, nii et võisin lihtsalt kohale sõita ja pihta hakata.
Gümnaasiumist registreerus 11 inimest ja kuna Ülis oli varem küsinud, kas ta oma tütre ka mulle võib saata, sobis see ideaalselt, saigi täpselt kolm lauda kokku. Nagu hiljem selgus, oli osa rahvast entusiastlikum ja osa „mitte-nii-entusiastlik“ – ühesõnaga üsna ootus- ja tavapärane kaader. Kuna kursus oli tunniplaani osa, käisid ka „mitte-nii-entusiastlikud“ kohusetundlikult kursuse lõpuni mängimas. Üldiselt olid noored toredad ja õhkkond väga positiivne, ning selle kursuse läbiviimine andis mulle väga palju häid emotsioone.

Kokku oli mul kursusel kasutada 18 75-minutilist tundi. Kuna oli võimalik valida, kuhu perioodile ja millistele päevadele ma need sooviksin paigutada, ehk siis valik oli kas teha kaks korda nädalas ühel trimestril või kord nädalas kahel; otsustasin, et parim on kohe septembrist pihta hakata ja mängida kaks korda nädalas (esmaspäeviti ja neljapäeviti). Kursusele lisandus ja jätkub ka pärast kursuse lõppu neljapäeviti ka huvialaring. Neljapäev sai välja valitud väga proosalisel põhjusel – neljapäeviti käib koos ka Jõgeva bridžiklubi ning ma leidsin, et kui juba bridži pärast Jõgevale tulla, siis võiks ju seda ära kasutada, et klubis mängida. Lisaks on see hea variant, et ringist mõni entusiastlikum käsi kaasa võtta: treenerite seminaridel rõhutati, et seotus kohaliku klubiga on tähtis, et algajad ka mängima jääksid – ning kuna esialgu on nende tase suhteliselt madal, vajavad nad eriti algusperioodil keskmisest rohkem mentorlust ja julgustamist. Kuigi mulle olnuks isiklikult mugavam kursuste jaoks mõni muu periood võtta (alustasin tööd ka omandatud haridusele vastaval ametikohal, st. ajalooõpetajana), valisin toimumisajad ennekõike lähtudes strateegilistest kaalutlustest. Septembris ja kaks korda nädalas alustamine oli plaani võetud sellise mõttega, et noored oleksid oktoobri lõpuks – novembri alguseks piisavalt pädevad, et saaksid ka „võõras“ seltskonnas mängimisega rahulikult hakkama. Asja idee oli nimelt selles, et sel ajal toimuvad kaks üritust, kus algajad saavad koos viibida ja aega veeta ka teiste bridžinoortega – ehk siis Reaalkooli laager Imaveres ja Druvas Duzis (Läti juunioride meistrivõistlused).

Kursuste üldiseks lähenemisviisiks võtsin eesmärgi, et anda üldine ringvaade võimalikult paljudest erinevatest bridžiga seotud aspektidest. Metodoloogiliselt leidsin, et mida rohkem nad mängivad, seda parem. Nagu elu on näidanud, siis igal oma algajate kursusel õpetan ma niikuinii järjest vähem teooriat ja lasen rohkem mängida, ning sellist lähenemist soovitasid ka treenerite seminaril jagatud juutide materjalid – nad arvasid, et 90-minutises tunnis võiks seletamisaega olla maksimaalselt 15 minutit. Nad tegelesid küll noorematega kui mina – 11-13 aastastega, kuid minul oli aega kasutada natuke vähem. Seega panin paika üldise plaani, et tunni alguses piirdun põgusa teoorialoengu paari aspekti kohta ning enamuse ajast peab kuluma mängupraktikale. Kuna bridžimängija „küpsetamine“ nõuab suhteliselt palju aega ja nagu elu näitab, siis kursus kedagi hästi mängima ei õpeta, see tuleb isiklikust huvist ja mängupraktikast; sättisin enda jaoks kursuse põhilisteks eesmärkideks:

A) Inimestel peab olema tore – st. mänguga peavad kaasnema positiivsed emotsioonid
B) Mänguprotseduur ja tempo võiksid olla suhteliselt kiired – st. et inimesed ei oleks kramplikult kinni selles, et nad peavad „õigesti“ mängima, vaid et nad söandaksid midagi proovida, mitte ei kõhkleks kogu aeg.
C) Eesmärgiks on, et võimalikult paljud kursustel käijad jääksid ka edaspidi bridži mängima: st. ideaalis hakkaksid nad käima turniiridel ja haakuksid juunioride seltskonnaga.

See oli siis ettevalmistusfaas – reaalses tegevuses kukkusid mõned asjad välja paremini ja mõned halvemini ja altpoolt saab siis lugeda minu hinnangutest erinevatele kursuste aspektidele. Kuigi ilmselt on vara asjale päris lõplikke hinnanguid anda, leian ma siiski, et lõppenud kursused võib lugeda korralikuks õnnestumiseks.

* Õpilaste varane „väljasaatmine“ – ehk siis Imaverre, Druvasse ja Jõgeva kluppi mängima organiseerimine on õnnestunud. Kaks noort käisid nii Imaveres kui Druvas mängimas ja tundusid asjadega suht rahule jäävat ning praeguseks hetkeks on Jõgeva klubisse jõudnud juba neli septembris alustanut. Kirsiks tordile võib muidugi lugeda selle nädala (26. novembri) klubi tulemused: mu algajatele – üks paaris minu, teine Mirjamiga – laekus sealt kaksikvõit. Lisaks on entusiastlikumad kaasanud ringitundidesse ka oma tuttavaid. Üldse on hea, kui on võtta mõni osavam või vähemalt natukenegi osavam inimene, keda algajale esimestel turniiridel paariliseks panna.

*Kaks korda nädala mängimine on hea võte, sest hoiab inimesed pidevamalt mängu juures – kes loobub, loobub niikuinii, aga kellel on huvi, saab seda aktiivsemalt arendada. Kui mul eelmisel aastal tundus, et HTG ringis on kaks korda nädalas ikkagi palju, ühest korrast piisab (sest kui keegi ei saa käia ühel päeval kahest, võib tal tekkida tunne, et pole üldse mõtet käia), siis sel aastal kord nädalas HTG-s mängimine on ikkagi osutunud pigem läbikukkumiseks, nii et kui seal järgmisel aastal jätkame, siis ilmselt tuleb ikkagi kavva võtta kahel korral nädalas mängimine – lihtsalt kui see ainuke päev vahele jääb, jääb kontakt liiga hõredaks.

*Metoodiline põhimõte „learning by doing“ – ehk siis vähe teooriat ja palju mängu, oli minu hinnangul samuti õige, kuid siinkohal ma ilmselt oleksin võinud üht-teist paremini menetleda. Oli näha, et teatud asjad, mida ma pidasin väga lihtsateks (ennekõike avapakkumiste leidmine) ei olnud seda teps mitte ja valmistasid/valmistavad kohati üllatavalt suuri probleeme. Nii et kui ma järgmine kord  midagi sellist teen, kärbin „kava“ veelgi. Arvestades, et keerulisemad kontseptsioonid niikuinii väga selgeks ei saa, on mõistlik tõmmata need kokku ja vähemalt algkursuses loobuda „üldisest kogu mängu hõlmavast ülevaatest“, vaid pühendudagi ainult mängimiseks hädavajalikule raamistikule ning primitiivsete mänguvõtete õpetamisele.

*Kui juutide soovitused olid alguses üldse mitte pakkumist õpetada, vaid piirduda minibridži „pakkumisega“ ning õpetada kaartide mängimist, siis mulle see variant hästi ei sobinud. Nagu eelpool mainitud, oli mu eesmärgiks saada inimesed võimalikult ruttu bridži mängima – ja see ei ole võimalik ilma pakkumiseta. Seega pärast mänguprotseduuri õppimist esimesel korral pühendasin paar tundi pakkumisele ja siis hakkasin rääkima kaartide mängimisest ning hiljem võtsin veel paar korda pakkumised sisse. Ma arvan, et see lähenemisviis oli õige – või vähemalt sobis kokku minu eesmärkidega.

*Mida ma kehvasti tegin, oli see, et oleksin võinud/pidanud rohkem ülesandeid koduseks tegemiseks andma – aga kui ma tuvastasin, et inimesed neid niikuinii väga teha ei viitsi (ja kohati teiste pealt teevad), leidsin, et ka mul pole mõtet liigselt nahast välja pugeda. Siinkohal tuli mängu ka see, et uues põhitöökohas oli mul alguses sisseelamisega seotult ka rohkem energiat ja aega kohanemise all kinni. Ilmselt pidanuks olema järjekindlam ja nõudma natuke rohkem.

*Sama teema on näitejaotustega – alguses üritasin ma küll silmas pidada põhimõtet, et inimesed peaksid mängima läbi neid asju, mida nad parasjagu õpivad, kuid käsitsi dubleerimine on aja- ja töömahukas. Ma lootsin kasutada selleks jaotustemasinat, kahjuks aga andis Ülise käsutuses olev aparaat otsad. Seega läksid mängitavad jaotused suhteliselt vara ikkagi juhuslikuks ja ma lootsin silma peal hoida jooksvatel sündmustel, et neid siis käigu pealt korrigeerida. Nii et kuigi siinkohal oli paljuski tegu paratamatusega, peaks võimaluse korral kindlasti kasutama ettevalmistatud jaotusi.

*Mänguvõtete puhul tuleks alustada ainult väga konkreetsete asjadega ja esialgu mitte anda neile võimalusi mänguplaani valida – algajad ei suuda neid hallata. Näiteks trumbiga lepingus õpetada esimese asjana selgeks, et „korja ära vastaste trumbid“. Kui see on käes, siis liikuda edasi seisude juurde, kus see ei ole mõistlik. Praegu ma üritasin anda mitmeid variante, aga kuigi see on teoreetilisel tasemel õige, siis õpetamispraktiliselt tekitab see pigem segadust. Huvilised jagavad ilmselt praktikas ette tulevate seisude (või pärastise seletamise põhjal) ära, et vahel on mõistlik ka midagi muud teha, aga „reakäpale“ ilmselt piisab baasteadmistest. Lõikus on asi, mille omandamine nõuab ka üllatavalt palju vaeva. Ma ei hakanud seletama sundidest ja sissevisetest, aga tundub isegi, et peetamine on natuke liiga palju.

*Pakkumissüsteem. Siin ma arvan, et ma olen põhimõtteliselt õigel teel, kui õpetan süsteemi, mille põhjaks on Ranna-Ruutu koos 14-16 1NT-ga ning kogu teine kõrgus on poolblokid. See tähendab, et igale jõuvahemikule on väga konkreetne avapakkumine. Teine hea põhimõte on mängida 2/1 FG.
Need mõlemad tähendavad, et väga lihtne on peale saada geimisundiv pakkumisjärgnevus (vähemalt teoreetiliselt, alguses kipuvad algajad suht suvalistes kohtades passima, kui nad ei täpselt ei tea, mida teha). Üks suurem probleem siiski on: inimestel on psühholoogiliselt raske avada 1♦ kui neil on ristimast või ühtlane leht. Seega võib ikkagi kaaluda 2♣ avapakkumist avangujõu ja 6+♣-ga teha ja võib-olla isegi 2♦ samasuguseks viia, ning käsitleda 1♦ avangut kui pakkumist „0NT“. Aga ma arvan, et sellel pole siiski mõtet.

*Omaette küsimus on see, et mida teha 1NT järel. Ma olen alati olnud arvamusel, et parem on õpetada ülekandeid, kuid praegusel kursusel selgus, et see tekitab suhteliselt palju segadust. Üldiselt tunnevad inimesed ära, kui see 1NT järel teha (või pärast paari katastroofi jääb meelde) – kuid milles on probleem, on see, et nad hakkavad kahtlustama ka muudes seisudes, et „äkki nüüd oli ülekanne“, sama häda on ka Staymaniga. Seega arvan ma praegu, et õppimisfaasis võiks ülekannetest pigem ikkagi loobuda ja tutvustada neid sel hetkel, kui algaja „välja saata“ – soovitatavalt siis kellegi osavamaga. Kui üldine pakkumisprotseduur ja jõubalansid on paigas, siis saab neid väga hästi treenida ka kahekesi.

*Punktiarvestussüsteem. Ma panin nad kohe algusest mängima turniiri punktiarvestuse mittetsooni variandiga (ehk siis kohandatud Chicago). Ma arvan, et see oli hea mõte: seni üldiselt kasutatud roberi punktiarvestussüsteem ei rõhuta geimide pakkumise vajadust piisavalt hästi ja rober üldse on (minu isikliku arvamuse kohaselt) aegunud ja väljasurev mänguvorm. Tsoonide tutvustamise jätsin üsna lõppu – ja no tegelikult oleks võinud selle ka ära jätta, aga ma tahtsin kursuse lõpetada individuaalturniiriga. See toimuski – osales 13 mängijat (kogu kursus + kevadisest kursusest üks huviline) ja õnnestus suhteliselt hästi. Mängisime 13x1 jagu ja turniir sai läbi umbes kahe tunni ja 10 minutiga.

*Mis puutub algajate haldamisse, siis ma leian, et õppimise ajal peaks lähenemine olema võimalikult seltskondlikku aspekti ja vähem võistlusaspekti rõhutav (nad leiavad ise endale rivaliteedid, kui nad laua taha maha istuvad), kuid huvilisemate jaoks tuleb kasutada lähenemist: „ruttu välja, leia neile osavam partner“. Ühesõnaga – umbes-täpselt see, mida ma korraldasingi. Selles suhtes on väga hea, et mul on olnud võimalik kasutada Tartu (ja kohati Tallinna) noori, kes on olnud heameelega nõus algajatega mängima. See tekitab sideme olemasoleva kommuuniga ja näitab, et on olemas noori, kes mängivad. Ühes bridgewinnersi artiklis oli mõttetera: „kui 40-aastane inimene otsustab hakata bridži mängima ja läheb kohalikku kluppi, on ta tõenäoliselt seal kõige noorem mängija ja nooruselt järgmine on ta 65-aastane isa“ – mõnes Eesti klubis see vist ka nii oleks –  aga noorte jaoks on vanainimeste üleküllus, pigem küll noorte puudumine, pigem peletav tegur, hoolimata sellest kui hästi need noortesse suhtuvad. Osavam partner on kasulik mitmes mõttes: esiteks hoiab tulemuse kontrolli all (ei tule silmapaistvalt kehv), teiseks saab jooksvalt õpetada ja kolmandaks hoiab ära õpetuste ülekülluse heasoovlikelt, aga kohati mitte väga hea pedagoogilise vaistuga vastastelt.

Võtaksin siis selle postituse kokku kõigepealt tänusõnadega oma õpilaste suunas, kes muutsid kursuste pidamise minu jaoks väga meeldivaks kogemuseks ning tänusõnadega ka kõikide inimeste suhtes, kes on olnud abiks sellega, et nendega mängimas on käinud. Lõpetuseks esitan üleskutse teistelegi, et nad võiks algajatega paaris mängimisega sagedamini tegeleda. Kuigi tulemused ja laua taga toimuv võivad alguses olla natuke šokeerivad, on bridži õpetamine tegevus, mis annab palju positiivseid emotsioone. Lihtsalt sa pead arvestama, kes on su partner, milline on ta olemasolev tase ja info vastuvõtuvõime ja millised on sellest tulenevalt eesmärgid.


2 comments:

Jaan Võsu said...

Tore et suudad-tahad noortega tegeleda. Väga vajalik tegevus. Suurlinnades veel on järelekasvu aga maal veel vanem rahvas ja huvilisi vähe.

ee.aaaa said...

Mõtlesin pika ja sidusa jutu kirjutada kommentaariks, aga ei jõua nii palju kogu aeg viimistleda. Vaatab, mis torust tuleb. Mul on hiljutine ja kestev kogemus nn "Eesti väikelinnas" bridzihuvilisi juhendades ja üldjoontes kõik kogemus on enamvähem samas lainepikkuses sinu kirjutatuga.

Mul küll kohal koolieast kaugelt välja kasvanud inimesed, aga üldiselt täiesti algajad, kellest mõnigi pole elus kaardimänguga niigi palju kokku puutnud, et kohe oleks mõistetav termin "tihi" või "trumpama".

Juhtmõte number üks: võimalikult kiiresti inimesed mängima saada formaadis, mis on kõige lähemal võistlusbridzile. Seejärel vaatan lihtsalt auditooriumile järjest silma ja igakordselt püüdsin järgmist tundi ette valmistades mõista, mismoodi ja kuidas. Ja kui neil mängust juba pilt ees, siis ka otse küsisin tagasisidet ja keskendusin nende probleemidele mänguõhtute nn teooriaosas.

Üldine skeem on meil: 30 minti teooriat ja tund mängu. Või mõnikord ka rohkem, sest ma ise lahkun ja jätan nad mängima. Mõnikord ma ise kohale ei ilmugi, kütavad omakeskis.

Kindlasti ei ole minu eesmärk anda ülevaade bridziga seotud kõigist aspektidest. Eesmärk on tekitada "väikelinna" bridzi regulaarselt mägiv tuumik. Sealt edasi äkki jõuda ka noorte kursuseni, kus võiks järjekindlam ja metoodilisemalt suunatud olla. Aga esialgu (juba aastasel perioodil) on peamine eesmärk luua lihtsalt normaalne atmosfäär huvitavaks avastuslikuks ajaviiteks, mille juurde pakun võimalust teadmisi täiendada, kogemuse mõtestada ningn näidatada, mida on võimalik bridzi formaadis kaartidega teha. Pigem rõhutan sotsiaalsust, seltskondlikust, mitte niivõrd võistluslikkust ega võrdlemist. Teooriale rõhun võimalikult vähe, pigem seostan õppetussõnu tegelike olukordadega, annan tagasisidet reaalsete situatsioonide kohta. Aga kohati tõesti hästi õrnalt. Oluline, et teadmised täieneks, aga tegutsemine ei muutuks liiga kramplikuks.

Üldine kogemus on, et lõige, pikkustihi lahtimängimine, pildi suunas käimine - see on enamvähem maksimus täiesti uuele inimesele kord nädalas toimuva ürituse raamse poole aasta jooksul.

Pakkumises puhul loobuda nii palju kõigest, mis pole naturaalne. Ülekanded 1T järel - out. See ei ole algajate tase, see on kuskil edasijõudnute lävepakul tasel juba. Maksimum kuhu ma olen jõudnud on: sulgev, kutsuv, sundiv. Ja see on ok.

Punktiarvestus. Olen õpetanud roberit, aga pideva...eee... kongnitiivse dissonantsiga. Rober tõesti ei sobi tegelikult, sest oma täiuses ta klubiliseks tegevuseks ei sobi (mis on minu suurem eesmärk - tekitada aasta tagasi nullist alustades toimiv bridzikogukond/klubi). Mõtlesin Tsikaago teema läbi ja võtangi mittetsoonivariandina kasutusele... Ma arvan, et see kõige mõistlikum.

Aga eks see kõik joonistab välja ka vajaduse nn järgmisele tasemele hüppeks. Millal ülekannete õpetamine ok? Millal märkepakkumised on arusaadavad? Millal sunnid, trumbi edutamised, sissevisked...

Varasematel kordadel ja aastatel olen tihti avastanud, et enda arvates elementaarsetet tõdede joonistamine tahvli peale on selge ainult minule, nn õpetatava taseme mõistmine on aga hoopis olulisem, sestap on õpetamise meetod pigem individuaalne, tunnetuslik, olukorrast lähtuv.

Mul on veel see asjaolu, et võtan kogu aeg inimesi juurde, st samas ruumis ja samal ajal võivad mängida täiesti algajad ja juba oskajamad. Ehk siis suurem paindlikkus on igal juhul juba algselt sisse programmeritud, st ma ei eeldagi, et uksest sisse tulija üldse asjast midagi teaks...