Lauri isikliku edevuse laat: Baskimaa - Navarra - Languedoc. 2. päev

Hommikusöök Bilbao hotellis oli hea (mitte midagi enneolematut, aga üldiselt üsna nelja tärni väärt), aga mis ta huvitavaks tegi, oli selle juurde pakutavad mahlad. Lisaks tavapärastele (apelsin, virsik, ananass, greip), olid seal juures ka omapärased segud. Üks nägi välja väga kahtlaselt roheline ja kandis peal silti detox. Ma leidsin, et asi on liiga veider ja skippisin selle, hiljem küsisin seda testinud inimestelt, et millega tegu oli. Nad ei osanud ka täpselt öelda, aga nad ei hajutanud mu kahtlusi, et see niikuinii brokkolit sisaldas. Teine asi oli mingi ingveri ja slim-jimi mahl (misiganes see viimane on), see oli natuke lahja, aga maitses ingveri järgi küll. Ja apelsini-selleri mahl on tarbitav - kui midagi paremat ei leia. Ta oli pigem soolane kui magus ja see selleri maik ikkagi ei olnud midagi toredat.

Hotellist lahkudes oli esimene sihtmärk Gaztelugatxe. Tegemist oli väikese kirikuga, mis rajati kaldast paarkümmend meetrit eemal asuvale kaljule – ja millalgi leiti, et nii suur eraldatus on ikkagi saatanast ja tõmmati sinna tee. Tänapäeval on see kasutuses matkarajana ja auhinnaks neile, kes sinna kiriku juurde kohale jõuavad jalutada on võimalus kirikukella helistada. Jalgsimatk meenutas küll natuke liialt sporti – pool tundi sinna, pool tagasi, mäenõlval pealeselle, aga tegime selle ära. Ilmselgelt diskgolfiketta järel mööda tõuse siiberdamine on mõjunud hästi, matk isegi silmapaistvalt ei väsitanud, ainult üsna palav oli.

Kirik oli kuidagi seotud "Ristija" Johannesega - ja see olevat tema jalajälg, millele oma jalga asetades saavat leevendust migreeni ja insomnia vastu. Giid küll mainis, et seda ei tasu väga tõsiselt uskuda, nimelt tee saarele rajati alles 12. sajandil...

Väike laskumispilt minekult.

Vaade kirikule.

Maarjast küll üks sarnane pilt on, aga too oli tehtud Hiina Müüril...

Ja Maarja on haaranud enda kätte kellanööri, et anda märku oma edukast saabumisest

Ei olnud väga lauge marsruut - pilt tehtud tagasiteel

Palavuse vastu saime rohtu järgmises sihtkohas – nimelt San Sebastiani lähedal asuvas Petritegi siidriköögis. Väidetavalt armastavad baskid väga siidrit. Ehk siis tõlkes – viinamarju neil ei kasva ja nad peavad alkoholi ajama muust käepärasest kraamist ning niiske ja jaheda kohana õunu neil jagub – ja seega nad toodavad seda suhteliselt palju, peamiselt küll kohapeal tarbimiseks. (Huvitaval kombel on baskidele omased mitmed prantslastele omistatavad stereotüübid: siider, baretid, bagetid…). Siidrihooaeg olevat jaanuarist maini, kuid Petritegi olevat umbes üks kolmest siidrikohast, mis on läbi hooajaringselt – nimelt on nad salakavalalt tekitanud endale kolm siidrikeldrit, kus temperatuur erineb ning seetõttu toimivad protsessid eri kiirustel. Huvitav on see, et siidrit valavad nad „võimalikult kaugelt“ – vaadist umbes meetri kauguselt ja pudelil oli juhend, et „vähemalt 30cm“ – ju siis mingi kohevuse lisamiseks. Tutvustati meid siis natuke siidritegemise protsessiga – ja järgnes lõunasöök, selline armas kuuekäiguline: 1. mingi vorstiollus, 2. tursaomlett, 3. kalafilee paprika ja sibulaga, 4. veiseliha, 5. juust, 6. vahvel. Nagu karta võis, kõhu sai täis hästi. Huvitav oli, et ilmselgelt „well done“ veiseliha on neil hoopis midagi muud kui meil – need, kes tahtsid „well done“ varianti, mitte „mediumi“, olid suht skeptilised toodud olluse suhtes, mis oli endiselt suht punane. Aga vähemalt ei kurtnud keegi, et see kehvasti maitsenuks. Huvitav on see, et lisaks vaadisiidritele tõid nad lauda pudeleid, kus A) tuli valada "läbi korgi" - st. korgi allservas olid uurendid, kust vedelik läbi tuli ja B) "parim enne" oli eelmise aasta novembris...

Sidreria ees oli väike valik ajaloolisi siidritegemisriistu. Sellega seonduvalt tekkis mul mõte, et äkki peaks sügisel ise ka midagi keldrisse tiksuma panema...

Siidrivaadid. Ruumis oli neid 15, vaadi peal oli silt, mis ütles 20 000 liitrit. Ehk siis 300 000 liitrit siidrit keldri kohta.

Kohalik valamistava vaadist oli selline, et lasti siider jooksma ja inimesed ootasid klaas käes sabas - kui üks ära võttis, pidi järgmine klaas kohe seal taga valmis olema, kraani vahepeal ei suletud.

Praad. :)

Edasi tulime San Sebastiani, kus meil on hotell umbes paarisaja meetri kaugusel rannast. Rand on siin ilus – väike lahesopp, mille suudmes asub saar. Pärast asjade mahaladumist kohtusime ühe Maarja kirjasõbraga, kes oli meid tulnud Pamplonast vaatama ja kulgesime natuke linna peal. Kuigi päev oli alanud ilusa ilmaga, siis mingi hetk hakkas vihma sadama ja kui me ka selle olime bussijaama baaris üle elanud ja söandasime taas välja tulla, et mere poole jalutada, tabasid meid päris jõhkrad tormituuled. Olime tunnistajaks kahele omapärasele vaatepildile – vähemalt mina pole varem näinud ei seda, et tuul jalgratturi konkreetselt pikali puhuks ega ka sellele, et jõgi voolab mitte mere poole, vaid sellest eemale. Elasime ka selle stiihia üle ja õhtu lõpetame rahulikult hotellitoas jalgpalli ja veiniga. Siinkohal tervitused Ollile – avades selgus, et suhat juhuslikult valitud vein on tehtud kohas nimega Ollauri.