"Raske on olla õpetaja"

Nagu elu näitab, kipub aasta algus kuidagi väga ruttu ära kaduma. Ja miskipärast on kooli tagasi minna väga väsitav – nii esmaspäeval kui teisipäeval tuli koju jõudes esimese asjana päevakavva lõunauinak…

Vahepeal sai ka bridžiturniir mängitud, läks keskeltläbi: paarikaid mängisin paaris Susannaga, ühe võitsime, teisel olime 7. kohal, kokku 4.; võistkondlikul hõljusime Eesti koondisega pärast esimest päeva viimasel kohal, teise päevaga tõusime kuuendaks. Oleks üks päev veel olnud, küllap oleksime ära võitnud J. Samal ajal tegi ajalugu naistekoondis (Maarja-Irene, Ines-Aire), kes tõenäoliselt esimese naisvõistkonnana võitis Eestis bridžiturniiri.

Aga miks kirjutan: kui mu uusaastalubaduste järel küsiti, et kas ma hakkan pidama goodreadsis järge, siis teatasin, et ei hakka, aga võin regulaarselt update’i teha. Seni püsin ilusti graafikus, et aastaga 50 raamatut läbi lugeda. Teine nädal on poole peal ja mul on raamatuid läbi neli! Tõsi, ma olen teinud mõõdukalt pätti, kolme neist alustasin juba eelmise aastanumbri sees, kuigi ühegagi kaugele ei jõudnud. Ja mis siin salata – ma olen tegelikult väga rõõmus, et ma lugemise taas olen üles korjata suutnud, selle käigus saab nii mõndagi huvitavat teada.

Aga raamatuist siis lähemalt. Kui esimese raamatu pealkiri oli „Eestid, mida ei olnud“, siis tinglikult võiks teise raamatu nimetada „Rootsid, mis olid“ ning kolmanda „Venemaa, mis on“. Ehk siis tegelike pealkirjadega „Rootsi ajalugu“ ja „Venemaa loomine“

Rootsi ajaloo vastu huvi tundmiseks on mul võib-olla geneetiline eelsoodumus – mu isa põhiline uurimisteema on olnud Rootsi ajalugu. Ise ma olen ülikoolis võtnud kaht Rootsi ajaloo loengut ja ka mu magistritöö teema oli seotud Rootsi ajaga Eestis. Raamat oli üldiselt täpselt selline, nagu võib eeldada „mitte väga paksust“ teosest, mis võtab kokku kogu ajaloo jääaja lõpust tänapäevani, ehk siis kasutades ühe mu õppejõu (veidral kombel sellesama, kes Rootsi aega õpetas) väljendit – „mööda latvu“. Nii et kui kellelgi on huvi end Rootsi ajalooga üldjoontes kurssi viia, on tegemist väga hea asjaga, põhjalikuks tudeerimiseks jääb aga pigem napiks. Lugeda oli seda lihtne ja ise jäin ka rahule, sest minu jaoks oli seal piisava põhjalikkusega selgitatud seda, kuidas said Rootsi võimule Bernadotte’id, mis minu jaoks oli alati natuke müstika tundunud – ja paraku ülikooliloengud lõppesid natuke enne seda perioodi ära. Varasemate asjade puhul ta mulle midagi juurde ei andnud, aga noh, eks mu teadmised sellest on ka pehmelt öeldes „üle keskmise“.

Venemaa loomine oli natuke raske lugemine, aga jällegi täitis minu jaoks ära nii mõnedki lüngad. Mis siin salata, moodne Venemaa on asi, mis minu poolest võiks/peaks olemata olema, aga kahjuks on see bardakk meie naabruses ja selle kohta midagi teada  otseselt paha ei ole. Raamat andis suht hea ülevaate idanaabri juures toime pandud poliittehnoloogilistest võtetest ja tegi minu jaoks tagantjärgi selgemaks, mis rolli mõni tuntud ja uudistest korduvalt läbi jooksnud tegelane mängis: seni oli mul küll üsna udune ettekujutus, et mis vahe on Tšernomõrdinil, Tšubaisil, Primakovil ja teab kellel veel ja miks sealt Putin üles kerkis oli ka väga ähmane.

Neljandaks raamatuks võtsin nõukaaegsete lühijuttude kogumiku „Raske on olla õpetaja“. Seal oli peotäis „vennasrahvaste“ lookesi, kus räägiti õpetajatöö eri tahkudest. Enamasti mustas toonis. Raamatu enda tõi mulle vist Susanna, arvata on, et pealkirja pärast, mille, ma usun, kõik võivad tõeseks tunnistada. Raamat ise ei olnud otseselt suurem asi, kuigi vast mõtlemapanevat leidus, aga mis mulle selle juures väga meeldis, oli see, et seal kasutati palju uusi – või aktiivmälust kustunud – sõnu. Ma arvan, et minu suhteline edu mälumängus on seotud sellega, et väiksena lugesin hunniku sarnaseid nõukogude vaimu sünnitisi ja võtsin neid suuresti reisikirjadena, ning sõnad ning nende tähendused on mulle alati huvi pakkunud.

See raamat tuletas mulle taas meelde sõna „kajur“ (mida ma varem teadsin) ja siis kui juhtusin lugema sõna „aiil“, heitsin kiirpilgu klaviatuurile, tuvastasin, et „i“ ja „u“ on kõrvuti ning noogutasin omaette teadvalt, et trükivigu tehti ka varem. Seejärel leidsin selle sõna uuesti ja netiotsing andiski vastuse, et selline sõna on olemas, kusjuures praktiliselt sama tähendusega, kui „auul“