Kokkuvõte: EBL Officers' Seminar - Belfast 2018

Veebruari alguses käisin Euroopa Bridžiliidu „asjapulkade“ seminaril Belfastis. See oli juba päris mitmes sarnane üritus – ja mul pole õrna aimugi, kas varem on Eestist keegi neil asjadel osalenud, ning kui on, siis miks selle kohta mingit infot liigutatud ei ole, sest tegelikult räägiti asjadest, millega võiks laiem avalikkus kursis olla, kasvõi üldharivatel eesmärkidel.

Minu jaoks oli see esimene kord sarnasel üritusel osaleda ja kui ETBL peaks ka järgmisel korral vabatahtlikke otsima, siis olen heameelega nõus uuesti osalema. Üldiselt oli üsna kasulik ettevõtmine, lisaks ametlikul osal kuuldule nägin taas mitmeid vanu tuttavaid ja leidsin ka mõned uued.

Seoses saabunud koolivaheajaga tekkis mul ajaressurss, et sellest ka kokkuvõte koos oma kommentaaridega [Need üritan kursiivi panna] üles tähendada.

Materjalid on leitavad ka siit: http://www.eurobridge.org/education/officers/2018-belfast-presentations/ , aga nad ei ole minu hinnangul väga hästi organiseeritud. Sellegipoolest võib sisse vaadates ilmselt üht-teist huvitavat leida ja igaks juhuks linkisin näidatud slaidiseansid sinna juurde, kus vaja.

Üritus ise kestis neljapäeva pärastlõunast pühapäeva lõunani ja selle käigus toimus suht palju erinevaid asju. Kuigi Belfast kõlab huvitava kohana, siis tuleb tunnistada, et minu päevad möödusid seminaril ja linna peale ma sisuliselt ei jõudnudki.

Lisaks – asjasse otseselt mitte puuduv märkus, aga kuna ma eeldan, et kõik ei viitsi mu teksti lõpuni lugeda (seda on 18 lehekülge), siis panen selle juba siia üles: loodud on uus netipõhine bridžiajakiri, millele ligipääs on tasuta: http://newbridgemag.com/magazines.html.

Aga nüüd erinevate ametlikus programmis käsitletud asjade kallale – selles järjekorras, nagu mina nendega kokku puutusin:

ESIMENE PÄEV

1. Arveteklaarimine Euroopa Bridžiliidu ja Itaalia föderatsiooni vahel Montecatini Open-EMi rahade teemal. http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Finances-Montecatini-Josef-Harsanyi.pdf

Lühike kokkuvõte: Montecatinis peeti „avatud“ EM – st. osaleda said kõik soovijad, mitte ainult rahvuskoondised. Kohapeal tekkis organiseerijatel probleeme mängukohaga, vahepeal kaaluti isegi üritusest loobumist, kuid lõpuks organiseeriti välitelk. Tingimused mänguks olid kohutavad (kinnitasid eraviisiliselt kõik seal käinud), oli olnud palav, asi oli linna keskusest eemal ja EBL pidi organiseerima ka transpordi + ventilatsioonisüsteemid – mis kõik maksis.

Ühesõnaga - ühest küljest peljati selle asja mõju ürituse mainele, teiseks tekkisid EBLile suht kopsakad täiendavad kulutused. Nad olid arvestanud, et ürituse tulud on 500 000€, kulud ca 360 000€ ja kasum tuleb 140 000€, nüüd tulupool vastas prognoositule, kuid kulud olid 473 000€. Kuna tegemist on üritusega, kus teenitava kasumi pealt rahastatakse muid kulusid, siis EBLi rahaboss selle üle väga rõõmus ei olnud. [Eesti tippmängijate seas on Open-EM juba ammu tuntud nimega „rahalüpsi-EM – ja nagu näha, siis esiteks täiesti õigustatult ja teiseks EBL seda tõika ka väga ei häbene].

Ja hoolimata sellest, et Itaalia bridžiföderatsioon on olnud üldiselt EBLile hea partner, on nüüd lugu selline, et EBL edastas neile arve 106 000€ peale ja ähvarduse asjale legaalne käik anda, kuna itaallased pole sellele üldse kuidagi reageerinud. EBL põhimõtteliselt leidis, et leping oli nende ja itaallaste vahel, kus viimased pidid hoolt kandma kohapealsete asjade sujumise eest ja see, et võistluste tingimused vastaksid standardile ja jamad laheneksid, pidi olema nende rida.

Itaalia tüüp (nende föderatsiooni asepresident vist) leidis, et see on ETBLi poolt ülekohtune, et kõik ettenägematutest asjaoludest tulenevad kulud partneri kraesse lükatakse. Ja mingi omavaheline eelläbirääkimine ikkagi olevat olnud, kui asju arutati, kas ära jätta või mitte.

Seega, mis sellest saama hakkab, keegi ei tea. Minu ennustus: itaallastelt saadakse mingi papp, aga mitte kõike.

Edasi hälbis jutt ka selle Euroopa Kohtu otsuse teemasse, millega otsustati, et bridži ei loetud spordi alla, kuna pole ette näidata piisavalt palju higi (küsimus oli vist osavõtumaksude maksustamises/mittemaksustamises). Kohtuotsuse lõpus olevat olnud selline klausel, et võib-olla sport pole õige kategooria, kuid see maksuvabastus võib läbi minna läbi kultuuripanuse või millegi sarnase. Ehk siis asi võeti lõpuks kokku lausega, et kui kuskil tekib probleeme, siis tasub proovida lähenemist „We are cultural benefit, and thus should not to be charged!“

2. Distsiplinaarkoodeksi teema:

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Code-of-Discipline-David-Harris-Eitan-Levy-Paul-Porteous-1.pdf

Eelmisel aastal võeti vastu distsiplinaarkoodeks, mis on kooskõlas olümpismi-ideega, ehk siis rõhutatavad märksõnad „sõprus, solidaarsus, fair play“.

Rahvuslike organisatsioonide (NBOde) roll saab olema EBLi aitamine kahtlaste kohtade uurimisel, sanktsioonide rakendamisel ja kahtluste edastamisel taunitava („reprehensible“, ma ei oska paremini tõlkima) käitumise puhul. Selle alla loetakse eetikarikkumised, kihlveod, ebaväärikas käitumine [Kui me sellest kinni peaksime, siis mõne turniiri me võiks vist joonelt kinni panna ja teatud mängijad välja visata. See ei pruugiks olla bridži kui terviku suhtes üldse halb mõte], bridži või selle organisatsioone kahjustavad avalikud sõnavõtud, olümpismiideede eiramine jms. Sanktsioonid ulatuvad hoiatusest trahvide ja eemaldamisteni.

NBOdele soovitati tegutseda proaktiivselt, mitte alles siis kui tekib probleeme [huvitaval kombel on see täpselt seesama, mida ma soovitasin ja meie Eetikakomisjonile] ja anti kaks huvitavat soovitust:

A) Kanda hoolt, et kõik sanktsioonide protsessid oleksid läbipaistvad, hästi kirjutatud ja ennekõike – lahus reaalseist täitevorganeist

B) Vältida juriste nii palju kui võimalik. [Üldse see soovitus jooksis läbi korduvalt, ma arvan, et põhjuseks on rahvusvahelistes asjade kulukaks minemine ja pettumus nende töös ja võimekuses. Nende jaoks on ju venivad asjad leib…]

3. Rahvusvahelised pettusskandaalid.

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Cheating-Cases-by-Yves-AUBRY.pdf

Anti ülevaade neljast kõrge profiiliga paari asjast (Fischer-Schwartz, Piekarek-Smirnov, Fantoni-Nunes, kes Distsiplinaarkomisjoni järgi süüdi mõisteti ja Balicki-Zmudzinski, kelle süü piisavalt tõestust ei leidnud - seda rõhutati, et alltekst on ikkagi selline, et mitte „nad ei teinud“ vaid „me ei saa tõestada“.

Just enne seminari tuli Rahvusvahelise Spordiarbitraažikohtu (CAS) otsus Fantunese edasikaebuse kohta [asjasse mittepuutuv märkus – tea, kas Andres ikka vint.ee-s seda kasutajanime omab?] – mis oli selles suhtes pettumustvalmistav, et leiti, et nende süü ei ole tõestatav, kuigi see sisaldas väiteid, et „see ei tähenda, et nad oleksid süütud“ ja „täiendav uurimine võib viia teistsuguse otsuseni“. Aga noh, me räägime organisatsioonist, mis ei suuda hästi hakkama saada ka ROKi poolt tõestatud riikliku dopinguprogrammi toodetud sportlaste täielikust eemaldamisest rahvusvahelistest võistlustest. Et ühesõnaga CAS on väga tugevalt süüdistatavate poole kaldu ja nad vajavad tõsiselt käegakatsutavaid tõendeid, näiteks statistilised meetodid neile ei piisa. Nagu ma aru sain jutust, oli seal olnud kolm kohtunikku, kes bridži spetsiifikast suurt midagi ei jaganud ja ei saanud aru, mida neile seletada üritati ning lihtsalt leidsid, et tõestusest ei piisa. Ainuke hea tulemus oli, et kogu EBLi asjaajamisprotsessile ei olnud midagi ette heita.

Et asi oleks eriti vürtsikas, siis just Belfasti kokkusaamise ajal tegi Fantoni come-backi Barcelona bridžifestivalil – mängides paaris Kataloonia bridžiföderatsiooni presidendiga. [Niipalju siis minu poolehoiust katalaanidele ja nende iseseisvusele…]. Selle peale EBLi president Yves Aubry on hiljem (konsulteerinult juristidega) leidnud, et EBL kasutab antud juhul JOKK skeemi. Kuna Fantunes on mängukeelu saanud ka Itaalia föderatsioonilt, siis arvestades karistuste vastastikkust (reciprocity), on nad endiselt mängukeelu all ka ülejäänud EBLi liikmesorganisatsioonides. Selle kohta CASi otsus ei kehtinud. Ning – tippvõistlustele pääseb tehniliselt võttes EBLi kutsete alusel. Kui EBL kedagi kutsumast keeldub, siis kehv lugu… [Vähemalt nii sain mina sellest mõttekäigust aru]. Ja tulevikuks mõeldakse täpsustada distsiplinaarkoodeksis mittevastuvõetava käitumise laiendamist ka ekraanireeglite eiramisele ja muule sarnasele, et oleks vähemalt lihtsaid asju, mis oleks kirjas ja millest saaks kinni hakata ning mida on kerge videotõenditega näidata).

Siit jälle läks arutelu ka natuke kõrvalistele teemadele: jutuks tuli Iisraeli raporteerimissüsteem (ebaviisakas käitumine, blufid, muud kahtlased asjad) – neil on selle kohta poolautomaatne süsteem.

TEISEL PÄEVAL jagati rahvas hommikupoolikul nelja gruppi, kes käisid tunniajastel aruteludel (ehk esinejad pidid siis sama juttu neli korda rääkima, lõpuks võisid nad selles päris osavaks saada). Eesmärk oli siis tutvustada mingit konkreetset teemat ja koguda natuke ideesid.

4. Netipõhine „Linnadevaheline EM“ koostöös Euroopa Parlamendi URBAN intergroupiga.

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Inter-City-Programme-Urban-Yves-Aubry-Marc-De-Pauw-Radek-Kielbaskinsi.pdf

Eesmärk on siis tekitada sari, kus inimesed saaksid mängida tiitlivõistlust mugavalt ja odavalt. Umbes, et Final Four toimuks Brüsselis, aga eelvoorud on netipõhused – ja statuut oleks, et võistlevad linnade võistkonnad. Osalevate linnade puhul on lihtsalt nõue, et võistkond tuleks kuhugi avalikku ruumi kokku, kus neil oleks juures kohtunik, kes kontrollib asja ausust (ma ei kujuta ette, kuidas seda kontrollitakse, kui üldse). NBO ülesanne oleks asja reklaamimine ja edendamine, võistkondade heaks kiitmine (tiimi regab linn) võib-olla ka osavõtumaksude kogumine. Võistkonna suuruseks 4-7 liiget (vihjati, et seitsmes võiks olla nt. mõni tseremoniaalne, nagu linnapea vms.), kes oleks samas linnas.

Organisatoorselt oleks see URBAN intergroupi üritus. URBAN intergroup on mingi EP-i grupp – väidetavalt mõjuvõimas –, kuhu kuuluvad mingite linnade esindajad (Balti riikidest ja Skandinaaviast küll ühtegi ei ole), seda asja saab kasutada viitamiseks, et jalg ukse vahele saada.

Minu hinnang: põhimõtteliselt näeb see välja nagu laiendatud NFL.

 Sportlikus mõttes on netibridž täpselt selline nagu ta on, eriti arvestades mõnevõrra kahtlasi võimalusi aususe kontrollimisel. Ja öelda, et „inimestel on võimalik osa võtta „päris“ tiitlivõistlustest, on seetõttu kaheldava väärtusega, vähemalt asjast teadlikele inimestele. Küll aga on sellel üritusel turunduslik potentsiaal, et saada kuskil jalg ukse vahele ja KOV bridžiga kuidagiviisi siduda, seetõttu selline „katus“ nagu URBAN võib päris hästi toimida.

Üldiselt olen pannud tähele, et EBL, eriti Ivo Prii (ok, ok Yves Aubry on õige kirjapilt), üritab väga netibridži promoda – usutakse, et see on koht, kust võib leida inimesi, kui õiged nupud üles leida. Sellele on muidugi ka raske vastu vaielda, kuigi ala ise ei ole päris minu jaoks, vähemalt mitte tõsiselt.

5. Naised + bridž.

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Womens-Bridge-Sevin%C3%A7-Atay-Mary-Kelly-Rogers.pdf

Üldine ülevaade teemal „bridž ja naised“ – mis on seis ja mis on probleemid, ehk siis parafraseerides Shakespeare’i (ettekandjale meeldis Shakespeare) – „miskit on mäda naiste bridžis“.

Asjaga kursis olevale inimesele seal mitte midagi väga uut ei olnud, aga põhimõtteliselt peamine probleem oli, et miks naised ei kipu mängima (võistlustel, seda isegi riikides, kus naismängijaid on rohkem kui mehi – nt. Kreeka või neid käib kursustel palju rohkem kui mehi – nt. Island). Samas – sellele ilmselt ei vaidle keegi vastu – bridž vajab naisi ja pole mingit põhjust, miks nad sellega ei võiks ja peaks tegelema.

Mis siis muredena välja toodi:

Reeglina on tipp-bridžis palju vähem naisi kui mehi – on siis selle põhjuseks nende tervem ellusuhtumine (mehed kipuvad sagedamini monomaniaklusele kalduma, naised tegelevad erinevate asjadega), vähem võistlushimu (testosterooni vähem) või perekonna loomise ajal vähem võimalusi tegeleda muude asjadega kui meestel. Igaks juhuks mainin, siinkohal leppisime kokku, et tegeleme lihtsalt reaalse olukorra nentimisega, mitte ei käsitle erandjuhtumeid ning põhjuseid – olgu need siis sotsioloogilised või bioloogilised. Kui ma ei eksi, siis sarnane olukord on ka males – ning minu mälu järgi on Tuul seda situatsiooni mõnevõrra puudutanud ühes oma artiklis: https://arvamus.postimees.ee/3736187/tuul-sepp-miks-on-naised-mottespordis-meestest-norgemad

Seega naiste turniiridel on üldine tase mõnevõrra madalam, millest omakorda tuleneb olukord, kus naisbridži peetakse „teise sordi“ ürituseks, paljud riigid ei saada välja naiste koondist (EMidel on keskmine olnud, et Openis osaleb üle 30 riigi, naistes natuke üle 20 – max on praegu 46) – ja kui on küsimus finantsides, siis satuvad esimesena löögi alla naised. Sama teema on ka  juunioride võistlustel, kus näiteks Tromsö-EMil osales naisjuunioride kategoorias 6 võistkonda (mäletatavasti oli Tromsö suhteliselt kaugel ja kallis).

Tõstatati ka küsimus, et kas peaks üldse eraldi kategooria „naised“ olema – või siis kas äkki loobuda „open“ kategooriast ja naised täiesti eraldada. Või säilitada status quo.

Kui naisi sundida mängima openis, mõjub see halvasti enesekindlusele, kui naised-mehed segregeerida, siis võetakse naistelt võimalus mängida tugevaimate vastaste – ja sageli ka partneritega – ning sel moel areneda. Konsensus oli, et ilmselt on hetkel mõistlik strukturaalselt säilitada praegune olukord.

Mis siis pakuti välja lahenduseks, kuidas muuta praegust letargilist olukorda – ja leiti, et lihtsalt turniiridel osalemisest ei piisa, NBO-de juurde oleks vaja struktuuriüksust, mis tegelekski sellega, et naised mängiksid. Alus võiks olla selline:

1) Isik, kes hoolitseks konkreetselt naisbridži eest

2) Andmebaas olemasolevate naismängijate kohta

3) Promootorlus: inimesi tuleb informeerida (elu on näidanud, et info ise ei liigu), julgustada, kokku viia; arvestada et naistel ei pruugi olla nii palju tahtmist aega bridži alla paigutada (või puhtfüüsiliselt aega ennast) ning kasutada arendamiseks BBO võimalusi: matšid, treeninglauad jms.

4) Naiste julgustamine ja toetamine, et nad oleksid NBO-des ka reaalselt aktiivsed. Kus inimesi on, sinna tuleb neid juurde.

Edasi läks asi vabamaks aruteluks, mõned nopped:

Hulda mainis, et Soomes on põhimõtteliselt kivisse raiutud, et naiste/meeste koondisi toetatakse võrdsetel alustel, mõlemad saavad „potist“ sama summa.

Islandi esindaja märkis ära, et võistlustele tulemine on „hirmus“ ja kardetakse teha vigu. [Sama olen ma tähele pannud ka siin naisjuunioride puhul – aga kuidagi on sellest võimalik mööda saada. See küll ei puutu asjasse, aga noormeeste puhul on probleem selline, et neil on vaja saada ülikiire eduelamus – ja seetõttu kui selgub, et bridžimäng ei ole „kuue kuuga trollijuhiks“ teemal, siis kipuvad nemad püssi põõsasse heitma…]

Naised ei osale komiteedes ja ametlikes struktuurides – samas kui näiteks Dublini EMil oli vabatahtlike seas naisi 5x rohkem kui mehi (enam ei mäleta, miks see jutt täpselt üles kerkis või mida sellega öelda taheti, aga lihtsalt selline erinevat suhtumistüüpi näitav näide).

Mina pakkusin välja, et asjaga tuleks tegeleda juba naisjuunioride tasemel ja et kui EBL praegu sponsib U-16 võistlusklassi – ja tulevast U-13 klassi, siis võib-olla tuleks eraldi toetuste alla võtta naisjuunioride võistlusklass. [Meile sobiks, arvestades et veidral kombel pole Eestis probleemiks see, et neiud ei mängi…].

Igatahes võttis Eitan Levy hiljem selle asja kokku tabava remargiga „if you don’t push, I guarantee, nothing will happen!“

Minu hinnang: võib öelda, et meie puhul on mikrokosmos ja makrokosmos samasugused -  Eestis on täpselt needsamad probleemid, mis maailmas tervikuna. Aga sellele ma olen mõelnud küll, et ETBLi tasemel võiks ja peaks olema keegi – soovitatavalt naine – kes tegeleks naisbridži küsimustega ja hoiaks kogu aeg käppa pulsil, sest praegu mingit struktuurset tähelepanu sellel, et naised käiksid mängimas ja end selle juures hästi ja mugavalt tunneksid, meil ei ole. ETBLi juhatuses on küll olnud naisliikmeid – kunagi ammu Kadri, viimati Piret, kuid ma ei ole erilist naisbridži edendamist tähele pannud. Ise ma arvan, et loomuomadustelt võiks sobiv isik olla ennekõike Ines või Pihel – või tulevikku vaadates Hanna, kui ta peaks tagasi tulema ja mängimist jätkama.

[Samas muidugi ei tasu unustada, et ETBL on täielikult vabatahtlik ja õhinapõhine tegevus – mis ma arvan, et ei ole samuti jätkusuutlik, meil oleks hädasti vaja vähemalt ühte inimest, kelle töö oleks bridžiasjadega tegelemine ja koordineerimine. Rummel on oma tegevuse eest ära teeninud ordeni, aga kui tema ühel hetkel ei suuda või ei taha, siis mis saab edasi? Seda, et vaja on tegutseda professionaalselt, rõhutati ka mitme muu alateema puhul. Et ei tekiks vääritimõistmisi, siis igaks juhuks mainin, et mul endal ei ole sellesuunalisi huvisid ja ambitsioone, ma ei ole selle jaoks parim võimalik inimtüüp, kui ma juba enne spekuleerisin võimaliku sobiva personali üle, siis riskin ka siia midagi panna, et näiteks võiks pikas perspektiivis selliseks inimeseks olla - loomulikult isikliku huvi olemasolul - näiteks Tiit Piibeleht: noor energiline inimene, näeb viisakas välja, IT-teadlik ja bridžihuviline ning - mis kõige tähtsam - omab suhtlemisvõimekust. Aga see oli hetkel lihtsalt lambist välja käidud mõte (ja kindlasti ei tähenda, et vähemalt sama hea profiiliga inimesi rohkem ei leiduks).]

6. EBLi juunioride komitee tegevus ja plaanid. Taani programm.

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Youth-Plans-Milan-Macura-Micke-Melander-Gilad-Ofir-Karlis-Rubins-Trine-Binderkantz.pdf

Esimeses osas anti ülevaade juunioride komitee tegevusest ja ideedest.

Kõigepealt tuli meeldetuletus, et EBLis on noortetegevuse jaoks olemas Youth Fund, kust on võimalik raha küsida erinevateks asjadeks. Seni pole keegi seda veel teinud. [Nii et Meelisele (ja mulle) mõttetegevust, et kuidas seda saab ära kasutada – seda enam, et noortekomisjonis on olulised asjapulgad Karlis Rubins, Mikael Melander ja Milan Macura, kellelt saab soovitusi ja suuniseid küsida, kuidas seda teha, ja kelle kõigiga on meil suhteliselt hea ühendus olemas].

Kõigepealt leiti, et tehakse uus kategooria – U-13, ja juba sel suvel Opatijas on EM ka selles vanuseklassis [Seega Vähk-jr saab seal veel 4 aastat mängida…].

Miks U-13: vanust 10-12 on lihtsam värvata kui neist vanemaid, samas pole neil veel rahvusvahelist väljundit ja U-13 annab neile väljundi nüüd ja kohe, samas U-16ks tuleb neil veel jupp aega oodata, enne kui nad on võitlusvõimelised.

Põhimõtteliselt on asja idee selles, et huvitatud noored ära ei kaoks. Sellega seoses on veel teine idee, mida EBL kaalub – ning mida on tehtud ka mingites NBO-des – ehk siis „juunioride meistripallid“, kus nad saaksid mõõta oma progressi omasuguste seas. See on suhteliselt hea vahend, sest kui nad panna võitlema üldises tabelis, siis ei pruugi nad meistripallideni jõuda. [Eestis töötab mingil määral sellena juunioride tabel, kuid mõttel on jumet, et teha mingite kriteeriumide alusel „junior-race“ ja näiteks autasustada aasta lõpus mingite kategooriate edukaimaid – või võib-olla kuidagi tegeleda vana KVP-de süsteemi kohandamisega. Igatahes mõtet on].

Samuti räägiti WBF-i treeningruppidest (ma ei saanud täpselt aru, kas kindlas kõneviisis või idee tasandil) ja õpetamisäppidest – nt. KIDA minibridži äpp.

Teises osas tutvustas Taani delegaat bridžiõppe korraldamist sealmaal. http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Danish-Schools-Programme-Charlotte-Fuglsang.pdf

Taanis on eraldi koolibridži assotsiatsioon – selle idee on, et igasuguseid toetusrahasid ja projektirahasid saab lihtsamalt, kui tegemist on eraldiseisva organisatsiooniga. Koolid üldiselt on bridži hästi omaks võtnud ja käib tegevus, et sellest saaks ettevõtmine, millega tegeletaks ka vabal ajal, mitte ainult tundides (Taanis oli hiljuti koolireform, millega avati uksed mitmetele vabaainetele, mis tegi võimalikuks bridži kooliprogrammides saamiseks).

Kuidas koolidele läheneda: võtta need asjad, mille jaoks bridž on hea: ehk siis kontsentratsioon, koostöö, kommunikatsioon, probleemilahendusoskus, sotsiaalsed oskused ja hea ajaviide – ja panna need plakatile, mitte müüa end nii, et „me õpetame ühte mõttemängu“.

See kõik on koolidele kasulik. Samuti peredele kasu sellest, et saab põlvkondadevahelise sideme tekitada, kui vanavanemad on mänginud ja neil on midagi, mida koos lapselastega teha. Huvitaval kombel pidi olema, et vanem-laps side selles suhtes nii hästi ei toimi kui vanavanem-lapselaps [Nagu mu vaatlused on näidanud, siis enamus Eesti bridžimängijaid ei suuda oma lapsi mängima saada – nii et loodame parimat, et neil on lapselastega tegelemiseks rohkem aega ja tahtmist..].

 Ja mida sa vajad on: ühendused ja kokkulepped koolidega, õppematerjalid ning esialgu ka abistajaid, soovitatavalt üks laua kohta ja dubleeritud jaotusi, et kõik mängiksid samu asju ja mida vähem räägid ja rohkem lased teha, seda parem [Ka minu praktika on olnud selline,, et mida aasta edasi ja kogemusi rohkem, seda vähem ma reaalselt inimesi õpetan ja seletan ning seda rohkem ma lasen neil endil asju avastada].

Mis ta veel rõhutas, on see, et algusest saadik on vaja tulemusi arvutada, et saaks võrdlus- ja võistlusmomendi [See on midagi, millega mina alati hädas olen olnud, kuna ma ei oska neid selle peale suunata].

Olulisim probleem on, et mida teha pärast kursust – ehk siis luua mänguvõimalusi teiste omasugustega, tekitada võistlusi ja laagreid, võib-olla kool vs kool matše, tuua noored klubisse sobival ajal. [See kõik on põhimõtteliselt teada, aga jälle realiteet sätib meile siin kohati piirid].

Ja mis on jooksvad probleemid: lapsed ei mängi kaarte (üldiselt), seega on eelteadmised mehaanikast kohati nõrgad. Pakkumine on raske ja see võib lõbu vähendada. Vanemaid taha saada on kohati raske ja koolvälise tegevuse puhul tuleb võistelda paljude muude võimalike harrastustega.

Minu hinnang: see kõik on tegelikult teada – ja ma ei ole üldse pessimistlik asjade tehtavuse suhtes – aga siin tulevad jälle mängu ressursid.

Elu on näidanud, et on koole, kus on asja vastu huvi – kuigi kohati tuleb tõestada, et me ei ole kaamelid, ma arvan, et kui me kasutaksime kaartide asemel doominoklotse, oleks meie elu palju lihtsam. Aga jah, mida rohkem erinevaid üritusi ja auhindu, seda parem – inimestele meeldib võistelda ja võita, ning harjumuse tekitamisel on see hädavajalik, et neil oleks mingid võimalused positiivseteks emotsioonideks juba kohe!

[Juuniortoimkonna juhina ma otseselt kurta ei saa, et ETBL noortesse kehvasti suhtuks, võrreldes ajaga, mil mina juunior olin, on praegune seis ikka kosmiliselt parem, selle kohta ütleks, et arvestades, kui vähe omal ajal sellele tähelepanu pöörati, on ime, et meil üldse veel keegi alla-kolmekümneviiene mängib. Kuigi jah, kui võrrelda mõnede teiste riikidega, siis ilmselgelt võimalused ei ole päris need. Samas ma arvan,et noorte bridž peaks olema ETBLi absoluutne prioriteet, nendeta pole tulevikku. Praegu ma tunnen, et ma olen teinud juba liiga head tööd, et kõike ise hallata suudaksin (haldamine, algõpe, organiseerimine, edasine õpe, tipud, promoveerimine), ning seetõttu jäävad paljud asjad suuresti unarusse. Tegelen ma ju selle asjaga ka peamiselt hobi korras (kuigi õnneks tasustatava hobina) ning mul oleks vaja suuremat tuge ressursside (finantsid, inimesed) näol, et süsteem mitte ainult käimas hoida, vaid laiendada. Lõppeks – nagu seminaril mitmel korral mainiti – ja vaevalt keegi vastu söandab vaielda: juunioritele kulutatud raha on investeering, mitte kulu!

Lisaks tasub vaadata ka passi ja arvestada reaalselt variandiga, et ma ei tegele sellega enam väga kaua – vanusevahe läheb juba liiga suureks – ning ka Meelis Kuldkepp on minust ainult paar aastat noorem. Ning siis oleks juba hädavajalik, et meil oleks olemas struktuur, mis ei põhine sellele, et „asjad toimivad niipalju kui Lauri ja Mell viitsivad neid lükata“. Aga noh, isegi kui ma peaks elama ebatavaliselt pika elu – mis minu puhul ei pruugi olla väga tõenäoline – siis mina olen suutnud end vähemalt elu lõpuni kätega varustada küll!]

7. Tiitlivõistluste struktuur.

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Championships-structure-Jan-Kamras-Eitan-Levy-1.pdf

Esimene osa oli lihtsalt informatiivne – vaadati üle tiitlivõistluste võistluste korraldus ja formaadid, seletati natuke lahti mõne asja tagamaid, et miks need on muutunud ja mis sellega kaasas käib [üldine läbiv teema – ajasurve, et võistlused ei läheks liiga pikaks ja kulukaks] ja muud sellist. Ühesõnaga otseselt mitte midagi väga olulist, kuigi võib-olla kohati puhtakadeemiliselt huvi pakkuv.

Teiseks arutati, et kuidas olemasolevaid formaate elavdada – mis mõtted läbi käisid:

Võib-olla Round-Robini asemel nokaut – see ei toimiks, kuna inimesed ei saa arvestada kuluvat aega ja raha, ning pidevalt on küsimus selles, et satelliitüritustel väljalangenud inimesed väga mängima ei kipu.

Ringsüsteemi puhul on see probleem, et viimastes voorudes võivad nõrgemad tiimid hakata välja viskama, kas siis motivatsioonilangusest või kurnatusest, ning selle vältimiseks kasutatakse reaalselt teatavad asetussüsteemi, mille eesmärk on tagada, et eeldatavad medalikandidaadid ei kohtuks viimastes voorudes eeldatavate põhulõugadega. Juunioride turniiridel on seda ka üritatud, aga seal on probleem, et eeldatav tase ei pruugi olla teada. Selle vältimiseks on tehtud viimastel kordadel mingites sarjades mitmekordset round-robinit: esimesel korral mängitakse läbi ja teiseks korraks on uus „loos“, õigemini asetused, mille aluseks on esimese ringi tulemused.

Välja käidi ka paar huvitavat ideed – et näiteks võiks anda auhindu butleri eest, mille kohta Eitan Levy kommenteeris, et see tooks kaasa väga haiglase konkurentsi võistkonna sees, vastaste valimise jms. [Eks me kõik ole ilmselt kokku puutunud butlerilugejaist võistkonnakaaslastega ja teame, kui tüütu see olla võib…]. Ning meenutas lugu, kui kunagi sai ta apellatsiooni mingi otsuse vastu. Apelleerijad olid mingid tagumise võistkonna tegelased, kes selle matši niigi vana skaala järgi tappa said -5:20. Kusjuures apellatsiooni võitmine poleks midagi muutnud. Ta küsis neilt, et miks nad seda teevad, kui vahet pole, nemad vastu, et „aga meie butleri pärast“. Läks ta siis teise võistkonna juurde ja küsis, et vastastelt tuli selline apellatsioon, aga tulemust see ei mõjuta, kas on okei, kui nad selle ära muudavad – ja sai vastuse, et „ei ole nõus, meie butler langeks!“. No ja siis sellise tühise edevuse pärast pidigi žürii kogunema ja aega raiskama jne. Ning kui kujutada ette, et butleri eest hakataks mingeid eriauhindu välja andma…

Teine idee, mis välja pakuti „open“-EMi juurde, et teha algajate turniir – ehk siis mängijad, kes pole mänginud kauem kui paar aastat. Aga seal on probleem, et kes kontrollib ja selliste alamõõduliste juurde võib vabalt sisse imbuda tüüpe, kes tahavad saada odavat kuulsust.

Arutati ka Väikeriikide EM-i teemat, et kas sealt anda Euroopa Meistripalle ka tagantjärge (praegu sealt vist saab näpuotsaga midagi), aga see oli lihtsalt mõtteergutuseks üles visatud küsimus, mingit selget seisukohta kellelgi ei olnud.

Pärast eelnevaid töötubasid oli väike paus ja õhtul oli paar üldist asja:

8. EBLi turundusprogramm (või kuidas iganes seda tõlkima peaks)

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Do-it-Yourself-Oryah-Meir-1.pdf

Asja point on siis see, et EBLilt on võimalik saada finantstuge, et bridži promoda – kuni 3000€ 50% omafinantseeringuga. Võeti ette paar riiki, kes sellega olid tegelenud ja vaadati, kuidas neil on läinud.

Kõigepealt paar sellist üldist põhimõtet, milles ma olen üles tähendanud, et kui kunagi oli Coca-Cola juhilt küsitud, kui palju ta kulutab reklaamile, siis ta vastas, et 50% liiga palju – aga häda on selles, et ta ei tea, millised 50% on üleliigne. Ja et inimestele tuleb üritada müüa, eriti noortele, kuna noored on need, kes kulutavad.

Fokuseerida tuleks internetile, kuna see on praegu „big thing“ – vaja on korralikku veebikülg. [Siinkohal me ETBLis endiselt feilime]. Aga see, et NBOd ei kasuta piisavalt digivahendeid, olevat läbiv häda. [Ja noh, ütleme nii, et see ei ole ka otseselt ime, et see nii on, konservatiivsevõitu, nagu me oleme]

Oryah Meir võttis kokku, mida on tehtud – millised olid sihid ja kuidas neid täideti. Näiteks Läti oli üks riikidest, kes osales selles programmis [Seega saaks vast neilt küsida taas seda, et kuidas pääseda raha manu ja mida selle jaoks tegema peaks]. Sihid on olnud riigiti erinevad, enamasti suund sellele, et liikmete arvu kasvatada mingis konkreetses segmendis.

Üldkokkuvõttes leiti, et NBO-d õppisid, mis võtted töötavad, mis mitte ning EBL peaks jätkama julgustamist, kuid edaspidi sätivad eesmärke nemad, mitte NBOd – ning raha saavad need, kelle eesmärgid sobivad. Aga see oli hetkel veel idee tasandil.

Erinevad asjad, mida riikides tehti. Läti (Karlis) tegi netiturunduse ja FB grupi ning andis välja mingid raamatud. Tulemuseks on 3 uut klubi ja uus mängukoht, juunioride MV-l 40 paari ja uus mängusari algajamapoolsetele. [Lätlaste programmi täitmises olime muidugi meie ka abiks, ühe asjana oli neil kirjas juunioride MV-l osalenud paaride arv. Seal teadagi on umbes kolmandik osalejaid Eestist.]

Kreekas tehti SMS ja FB kaudu turundust registreeritud mängijate arvu kasvatamiseks – see olevat kahekordistunud.

Horvaatias tehti Bridge Day – neljal linnaväljakul pandi laud püsti ja mängiti ning lasti inimestel kätt proovida, kasutati meediaväljundeid ja saadi uusi kontakte erinevate ametnike juures ja Zagrebis regati 45 uut mängijat. [Eravestluses horvaatia tüübiga ma sain aru, et see on siiski natuke ilustatud pilt, eriti selle laua osa…].

Norras tehti BBO kursused – mis on ka teistele kättesaadavad, kui kontakteeruda.

Minu hinnang: kui raha sisse on võimalik tuua, siis selle variante tuleks kaaluda. Mängijaid on meil ju vaja?

Ahjaa, Belgia delegaat ütles, et neil on Cartamundi tehasega mingi diil, et saab otse tehasest tänapäevaseid kaardipakke hea hinnaga (57 senti tükk, kui ma õigesti mäletan). Seda asja tasuks äkki vaadata, ilmselt on see isik leitav ja tema kaudu saaks siis edasi uurida. Lõppeks suvel on Belgiasse minek niikuinii….

9. Kreeka programm noorte õpetamiseks:

[Lisaksin lingi, aga see avab automaatselt powerpointi].

Kreeka delegaat rääkis nende kogemustest pikemalt ja põhjalikumalt – kuigi ilmselgelt osa sellest mängis see, et ta heietas laialt ka mingitest muudest asjadest ja Kreeka bridžiajaloost.

2015 pandi püsti programm bridžiõppeks, mille eelarve oli 30 000€ (2000€ saadi EBLilt). Kogemused olid järgnevad [Jälle mitte midagi ülipõrutavat, vähemalt minu jaoks, aga saagu nad siiski kirja]

1. Kus on inimesi, sinna tuleb neid veel [Selle peal elavad religioonid ja tuhandete aastate pikkust kogemust tasub usaldada. Siinkohal lugemissoovitus: Terry Pratchett, „Small Gods“]

2. Kuidas inimesi juurde tõmmata:

            Presentatsiooniks jagati välja käsi ning noored jagati neljaks grupiks (N, E, S, W), kes arutasid omavahel, mida käia tuleks. Pakkumist vist siis ei olnud…

3. Tegemist on mängu, mitte tunniga. [Tunnid on igavad…]

4. Organiseeri pidusid ja üritusi, kui võimalik.

5. Pane välja auhindu ja motiveeri, et oleks, mille nimel võistelda! [Palju auhindu ei saa olla halb!]

6. Reklaami – näita neid, kes on varem mänginud.

Mis olid probleemid: täiskasvanud ei taha väga haakida ja peljatakse, et noortes tekib sõltuvus, isoleerumine kaaslastest ning õppimise unarusse jätmine. [Arvestades tänapäevast arvutiajastut, ma kahtlustan, et bridž ei ületa selliste teemade puhul küll kuidagi horisonti – aga üks asi on see, mida meie seesolijatena teame või arvame, aga teine see, mida arvatakse väljaspool]

Ennekõike on kitsaskohaks see, et vajatakse õpetajaid. Ning neil on kogemustepõhiselt tekkinud „ideaalse bridžiõpetaja“ profiil, prioriteetidega:

1. Ta peab olema meeldiv ja/või lõbus

2. Soovitatavalt nooremapoolne (U-35) ja naine

3. Õpetaja koolis – et ei peaks vaeva nägema kanna maha saamisega.

4. Alles seejärel tulevad mängu tema tegelikud bridžioskused.

Samuti rääkis ta, et Ateenas kasutati bridžiõpet lõimumisabina multikulti koolides, samuti puudega inimeste kaasamiseks.

Minu hinnang: üldiselt kirjutan kõigele suht julgelt alla, minu enda kogemused vastavad väljatoodutele. Mul natuke jäi hinge kripeldama see „bridžiõpetaja profiili“ punkt 2 – selle järgi ma vist pigem ei sobi antud asjaga tegelema. Nooremapoolsusega on nii ja naa, ma ei ole sellest piirist ka väga palju üle ja ma tegelikult tunnen noorte seltskonnas end mugavalt, aga miks naine? Küsisin siis tüübilt hiljem üle, selgus selline tõsiasi, et ka Kreekas on peamine õpetajate kaader naisterahvad – ning seega naisfiguur klassi ees ilmselt seostub paremini õpetajafunktsiooniga. Nuhjah, mis ma ikka oskan kosta.

Ühiskonda sulandumise aspektiga – üldiselt olen nõus, et mängu võiks proovida tutvustada puuetega inimeste juures – eriti kui inimestel on liikumispuue või midagi sarnast, see võib neile olla hea väljund. Vaimupuude kohta ma ekstra ei küsinud, aga see kõlab jah natuke kahtlasena – kuigi ma siinkohal teen mõttes iroonilise kommentaari, mida minu pieteeditunne ei luba kirja panna.

Multikulti koolides bridžiõpetamine võiks olla küll hea vahend – seda enam, et sotsiaalse mänguna saaks seda reaalselt kasutada; aga kahjuks on minu hinnangul Eesti bridžikliima suhteliselt sallimatu kõige erineva suhtes, nii et ma ei kujuta ette et mõni kahtlase taustaga inimene, kellel vähegi eneseväärikust on, mängu juures kaua vastu suudaks pidada. Aga huvi pärast võiks seda liini uurida küll.

Samas on meil olemas suhteliselt suur kasutamata ressurss kohalike venekeelsete näol – jälle muidugi asi, millest on räägitud aastakümneid. Bridž on suhteliselt eestikeelne keskkond ja meie mängijate seas on vene päritoluga mängijaid ikkagi väga vähe. Samas potentsiaali, mida müüa on. Lõppeks Eesti bridži toredamaid legende on see, et kogu integratsiooniraha tuleks anda bridžiliidule, kuna siit on tulemust oodata, näiteks Vilniuse turniir, kus üksteist sõimavad Levenko, Karpov ja Triškin – ning teevad seda sulaselges eesti keeles.

10. Erinevate bridživahendite tutvustamine

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/BridgeTek-David-Chechelashvili.pdf

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/BridgeMore-Kren-Nielsen.pdf

Siin tegeleti reklaamiga – David Chechelashvili Gruusiast tutvustas nutika bridžilaua tehnoloogiat: hetkel on see küll idee tasandil. Põhimõtteliselt on tegu lauaga, mis kogub infot ja kuvab selle sulle.

Bridge+ kompaniil on tegelikult juba toimivad lahendused olemas – põhimõtteliselt on tegemist musta kastiga, kuhu sa programmeerid jaotuse ja see segab kaardid jooksvalt välja. Ühesõnaga kaob vajadus dubleerimise järgi ja turniiri saab läbi mängida vaid napi kaardipakkide arvuga baromeetrit.

Lisaks tutvustas ungarlaste kompanii Vi-soft mingeid oma asju, aga ma leidsin, et see ei ole väga oluline ja lasin need asjad pooleldi üle.

Minu hinnang: Tegelikult see bridge+ süsteem tundub väga lubava ja huvitavana, aga probleem on hind – 800€ kasti eest. Ütleme nii, et kui see oleks umbes 200, siis ma peaaegu kaaluksin endale isiklikuks tarbimiseks mõne soetamist. Nutikas laud näeb välja küll hea lahendusena, kuid ma ei usu, et sellel oleks väga väljundit allpool täielikku tipptaset, lõppeks mängutunnet ilmselt võtab ta siiski vähemaks.

KOLMAS PÄEV

Formaat oli samasugune kui teisel päeval – ehk siis hommikul neli töötuba ja õhtupoolikul paar ühist asja. Ja päeva lõpuks pidulik õhtusöök.

11. Netibridž

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/On-line-competition-by-Yves-AUBRY.pdf

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Online-Competition-Marc-De-Pauw-Eric-Laurant.pdf

Nagu eespool mainitud, siis Yves Aubry armastab netibridži, ning selles töötoas tutvustati erinevaid võimalusi netibridžiks. [Kuna mina netibridži väga ei armasta, siis ülihoolsalt ei konspekteerinud, kuid midagi siiski.]

Aubry üldine põhimõte – millele on väga raske vastu vaielda – on see, et kuna internett on tänapäeval asi, kus kõik toimub, siis tuleb online’i ära kasutada, sest muidu areneb netibridž ise. Ja lähenemine on võetud, et netibridž ei ole bridži konkurent, vaid täiendab seda.

Netibridž suureneb ka ametlikult, kuna robotid ka arenevad ning tekib üha uusi variante, kuidas mängida individuaalselt, st. sa võid jätta ka jaotuse pooleli ja tulla hiljem tagasi seda lõpetama.

Mingid mängud seal juba toimuvad, näiteks Inglismaal on mitmed regulaarsed turniirisüsteemis liigad, kus selle asemel, et võtta ette pikk sõit, on võimalik mängida netis. Hollandis on olemas selline asi nagu Berry’s Bridge Club, mille eestvedaja on endine koondislane Berry Westra. See toetab ka minibridži, mis on tasuta (ja väga populaarne), muidu on liikmemaks 40€ aastas, millest 10€ läheb Hollandi bridžiliidu liikmemaksuks. Klubi on väga suur, seal on 15 000 liiget (vist isegi Hollandi suurim klubi), seega liit teenib selle pealt 150 000€. [Meile tehti ka ühe jaotuse demo, arvuti mängis kiirelt ja suht hästi. Arvutiprogramm selle taga on Jack, see on minu teada hetkel parim bridžiprogramm. Või vähemalt üks parimaist. Ma hiljem kodus üritasin sinna kluppi sisse logida ja vaadata kasvõis seda minibridži osa, kuna mulle tundub, et see on hea vahend õpetamiseks, aga mul see kuidagi ei õnnestunud, ilmselt pean koguma natuke lisainfot…]

Endine Epsoni turniir (ehk siis ülemaailmne simultaan) kannab tänapäeval nime World Wide Bridge Contest ja peetakse netis, keskkonnas nimega Ourgame – see on hiinlaste soft – ning 40 paari kutsuti Hiinasse finaali, kus neile tehti kõik välja + sponsoritelt saadi auhinnaraha.

WBF teeb ka mingeid üritusi netis, nt. 2018 veebruaris algas WBFi robotturniir ning keskkonnas nimega Funbridge (prantslaste oma) saab mängida WBFi meistripallidele. Ning BBOga on ka koostöö olemas WBFil ja ACBLil.

EBL tüürib selles suunas, et netivõistluste eest võiks anda meistripalle, hetkel pole selget sihti, kas eraldi MP-d või universaalsed – lõppeks meistripallide müük on potentsiaalne sissetulekuallikas. Ehk siis tulemas on EBLi web-MP-d ja osavõtumaksudest osa tuleb tagasi EBLile (ja sealtkaudu föderatsioonidele). Partnerina nähakse ennekõike Funbridge’i [Aubry tundub natuke ka selle müügimees olevat, nagu ta ise ütles, et praegu on kolm suuremat pakkujat keskonnaks: BBO – Ameerika firma; Ourgame – Hiina firma, Funbridge – Euroopa firma. Ma kahtlustan, et viimane on isegi Prantsuse firma, mis Aubryle ilmselt asja veel südamelähedasemaks teeb, aga no pole oluline… Belfastis pakuti võimalust osaleda turniiril Funbridge’i keskkonnas, aga selle ma jätsin kasutamata]

 12. Euroopa Bridži Kuulsuste Hall

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Hall-of-Fame_Stars-of-the-Past-Radek-Kielbaskinsi-Paul-Porteous.pdf

See loodi 2017, et esile tõsta tähelepanuväärseid mängijaid. Statuudiks oli, et tegemist peab ennekõike olema suurvõistluste mitmekordsete medalivõitjatega, kes on „Halli“ pääsemise ajaks veel elus ning hea mainega, kellel pole minevikus kahtlaseid seikasid, üldine tegevus bridžiüldsuse hüvanguks. Esimesel korral valiti sinna 9 liiget (4 meest, 3 naist, 2 seeniori), edaspidi hakatakse täiendama vaid ühe-kahe kaupa aastas, et säilitada teatav eksklusiivsus. Esimesed liikmed oli Smith, Vriend, Willard, Garozzo, Chemla, Helgemo, Holland, Kowalski, sooviti ka Klukowskit, aga see jõudis vahepeal ära surra. [Tegemist oli Poola esimese rahvusvahelise tippmängijaga, mitte ära segada selle noore Klukowskiga, kes praegu Poola koondises on].

Kuigi HoF meid siinkandis väga ei puuduta (hetkel ei paista, et meie mitmeid tiitlivõistluste medaleid skoorima hakkaksime), siis sellega kaasnev teine initsiatiiv puudutab küll ja ma arvan, et selle võiks üles võtta.

Nimelt kaasneb sellega algatus nimega „Mineviku tähed“ – ehk siis EBLi kodukal, alajaotuses „people“ on igale riigile eraldatud ruum ja võimalus mälestada neid mängijaid, kes küll ei pruukinud olla tiitlivõistluste medalivõitjad, kuid kes on mingil põhjusel olnud NBO jaoks olulised – kas siis esindanud pikka aega koondist või teinud midagi muud mälestamisväärset. Eriti soovitakse näha pildimaterjali. Hetkel on oma asjad üles riputanud Ungari ja Suurbritannia, neid näeb siin: http://www.eurobridge.org/people/distinctions/stars-of-the-past/

Kohapeal tekkis küll diskussioon, et kas näiteks Reese’i ja Schapiro äramainimine brittide poolt ei ole mitte natuke vastuoluline, kuid nagu ütles töötoa juhataja: see ei ole Hall of Fame, seega iga riik saab ise valida, keda ja kuidas ta mäletada tahab. Ja nagu näha, siis britid võtsid aluseks enda komisjoni otsuse („not guilty“).

Mida arvan: kuigi minu hinnangul ei ole vähemalt minu mängukarjääri ajal meil lahkunute seas ühtegi tõeliselt märkimisväärset bridžimängijat (vist kõige kõrgema profiiliga on olnud „vana“ Maripuu ja Tüüve) ega organisaatorit, siis võib minu perspektiiv olla selles suhtes kallutatud (ootused, mida nimetada „tõeliselt märkimisväärseks“), ning samuti on võimalik, et on mõni legendaarne tüüp varasemast ajast, kelle tegevust peaks mäletama. Siinkohal taas, minu ootused on seenioride brigaadil, eriti Aavol. Lisaks arvestades reaalset olukorda on suhteliselt suured šansid, et lähiajal mõni selline tekib.

Tegelikult ei näe ma mingit põhjust, miks meil ei võiks olla selline nurgake ETBLi kodukal, et mäletada mõningaid kohalikke suurkujusid, isegi kui nad olid oma tegevuses väga „kohalikud“.

Ja äkki oleks vaja, et keegi kirjutaks Eesti bridži ajaloo (mõni juunior UPTna?) – kuni inimesed veel elus on ja mäletavad asju. Seike ja kilde on ju leitud ja avaldatud, aga mingi koguteos oleks tore.

13. Tiitlivõistluste korraldamine

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Running-of-Championships-Josef-Harsanyi-Jan-Kamras.pdf

Kuigi kogu üritus algas sellest, kus EBL ja Itaalia föderatsioon vedasid vägikaigast raha üle (vt punkt 1), siis selle konkreetse töötoa eesmärk oli lahti selgitada, mida on vaja erinevate tiitlivõistluste korraldamiseks ning julgustada NBOsid seda tegema. Väidetavalt olevat kuskil olnud varasemast väga detailne dokument selle kohta, mis oli oma nõutes ja detailides nii punktuaalne, et pigem mõjus huvitatute suhtes peletina ning seetõttu leiti, et on vajadus asjad üksipulgi üle käia – ja ilmselt mingi hetk uus vastavasisuline paber tekitada.

Põhimõtteliselt asi taandub kokkuleppele NBO ja EBLi vahel, NBO tegeleb kohalike asjade ja logistika ja tingimuste ja vabatahtlikega, EBL käib vaatab, kas asi sobib või mitte tehniline kompetents jääb peamiselt EBLi reaks. Põhiline asi, mida on vaja, on mängukoht (vajalikud tingimused ja ruutmeetrid), kõige muuga saab hakkama.

Soovitati end „müüa“ kohalikele omavalitsustele – läbi selle, et linna tuleb hunnik välismaalasi, kes on pigem heal järjel ja väidetavalt „open-EM“ toob linna juurde 3 miljonit € raha (toitlustamine, turism jms). [Ma ei tea, kust see arv pärineb ja kui tõsine see on, aga pm kõlab loogiliselt, kui EBL „rahalüpsi“-EMi osavõtumaksudest 500 000 € sisse kasseeris]

Nagu öeldud, siis üritati julgustada riike kandideerima ürituste korraldamisele. Kõige lihtsam on korraldada Champions Cupi, kus põhimõtteliselt on järjekord ukse taga – eelmisel aastal korraldas seda näiteks Läti. …[Üldse on lätlased, ennekõike Karlis Rubins, Euroopa bridžis oluliselt rohkem kaardil kui meie, kaasatuse mõttes vähemalt]. Kui varem pidurdas auhinnafondi nõue, siis nüüd on sellest loobutud, seega pm. on vaja korraldada turniir 12 võistkonna jaoks.

Juunioride ja „päris“-EMi korraldamine on keerulisemad, eriti kuna võistlusklasse on palju. Juunioride võistlused on limiteeritud nädalaga ja seal on ka see pluss, et juuniorid ei ole väga nõudlikud tingimuste suhtes, peaasi, et hind on õige.

Kõige keerulisem on korraldada „Open“-EMi (ehk ülalmainitud „rahalüpsi-EMi“) – kunagi ei tea, kas tuleb osalejaid väga palju või väga vähe, erinevad võistlused jms. Seda üritatakse muidugi hoida ka looduskaunites/ajaloolise taustaga kohtades, et rohkem osalejaid saada.

Paar üles kerkinud lisamärkust: Norra delegaadid mainisid, et EBL peaks leidma mõne produtsendi, kes aitaks asjade korraldamisel. Nad olid Tromsö EMil ühe kohaliku palganud, kes tegi küll väga head tööd, kuid oli väga kallis.

Uus kulufaktor selliste ürituste juures: turvad.

Noorte EMil on see pluss, et noorema seltskonna võib mängima panna kuhugi teise kohta, nii et kogu mänguala ei pruugi olla ühes tükis.

PR-iga tuleb tegeleda professionaalselt: Budapesti EMil oli neil tõsine meediapartner ja sidemed ja see aitas kaasa sellele, et üritusega liitusid mitu sponsorit. Ühesõnaga põlve otsas nokitsemisega kaugele ei jõua.

EMide korraldajad üldiselt loevad sellist üritust kasulikuks  – peamiselt küll mittefinantsiliselt, aga justnimelt sidemete ja organiseerimisvõime ning sponsorkogemuse poolest.

Tiitlivõistluste korraldamine pakub võimaluse õppimiseks ja arenemiseks ka kohalikele kohtunikele (neid kasutatakse, nad näevad-kuulevad-õpivad asju lähidistantsilt, pm. praktikumis).

Hinnang: Ilmselt ei puutu meisse, ma ei näe, et Eesti kunagi midagi korraldama hakkaks, mida ma ka Jan Kamrasiga eravestluses mainisin, kui ta selle kohta küsis (me oleme amatöörid ja kui keegi just seda projekti oma südameasjaks ei võta, siis ei ole oodata, et organiseerimine aset leiaks. Samas Leo tahtis kunagi Bermuda Bowlil mängida? See pole küll EBLi, vaid WBFi rida, aga miks mitte, bridži ta hetkel ju väga niikuinii ei mängi). Kuigi kui edasi mõelda, siis mõne juunioride asja võiks ju ette võtta küll... Hulda oli küll sellise näoga, et ma ei imestaks, kui soomlased vähemalt üritavad midagi ette võtta – tõsi me lõõpisime, et sauna ja sääski välja reklaamida oleks vast natuke keeruline. Rootslased ise pole ka ammu midagi teinud, Malmö kuskil sajandi alguses oli viimane üritus, aga seal oli teema selles, et neil oli vahepeal president, kes selliste asjade vastu huvi ei tundnud, nüüd on neil aga uus valitud,  et võib-olla tulevad uued tuuled.

Huvitav on aga see, et kui ma alles mängima hakkasin, siis liikusid kõlakad, et juunioride paaride EM (toona oli see vist isegi MM) tehakse Eestis – Võsul vist äkki? – aga see asi jäi kuidagi soiku ja hiljem pole sellest ka väga midagi räägitud. Äkki keegi, kes asjaga seotud oli – ilmselt siis Rummel, Lond, Heinlo – võiks seda meenutada ja kirja panna.

14. Sponsorite otsimine ja hoidmine

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Sponsors_sourcing-Jafet-Olafsson.pdf

Esimeses osas pidas Jafet Olafsson lihtsalt sellise akadeemilise ülevaate (mis ei olnud väga inspireeriv). Ta pm rõhutas massimeedia kasutamise vajadust ja andis nimekirja firmadest, keda teoorias võiks togida (lähtuvalt sellest, et bridžimängijad võivad nendega kokku puutuda ühe või teise valdkonna kaudu), ning tõi välja paar mõttekohta:

A) Praegu EBLil peasponsorit pole, varem oli – ebaselge, kumb olukord on parem

B) Viimasel ajal on sponsorite leidmine üha raskem, eriti bridži puhul nõuab see isiklikku sidet (me ei ole väga „teleala“)

C) Kas mõni sponsor on ikkagi see, mida me vajame? Ta tõi näiteks välja alkoholi- ja tubakafirmad, mille puhul on üldse kahtlane bridži staatus spordina, kui selliseid sponsoreid kasutada.

[Gilad Ofir tõi välja sellise asja – millega mina 100% nõus olen – et asjad, millest me peaksime kauge kaarega mööda käima, vähemalt üldistes küsimustes – on kihlveofirmad ja kasiinod. Lihtsalt arvestades, et koolides ennast müües võib olla sageli küsimus tõestamine, et me ei tegele hasartmängudega, ja kui meil on sellised sponsorid, siis on seda väga raske teha, isegi kui usutakse, et bridž ei ole (veel) hasartmäng, on ikkagi väga lihtne teha mõttehüpe sellele, et tegemist on esimese astmega sinna poole teel].

Teises osas andis Oryah Meir ülevaate Iisraeli praktilistest kogemustest. Võimalik, et selle seminari kõige asjalikum töötuba, vähemalt minu jaoks – asjad millest räägiti, olid küll elementaarsed, aga nende juurde tulid juurde ka näited reaalselt kasutatud strateegiaist, mis siis kas toimisid või andsid tagasilöögi.

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Sponsorship-Oryah-Meir.pdf

Ennekõike rõhutas ta, et kui me otsime sponsorit, siis tuleb meeles pidada, et me ei otsi filantroopi. Sponsorlus on äriline kulu ja sponsor tahab midagi tagasi saada – see võib olla, reklaam, oma avaliku profiili tõstmine, professionaalne heakskiit (Nike’i liit Michael Jordaniga), spetsiifilise grupi tähelepanu haaramine. Sponsorlus on äriline kulu ja miks sellega tegeletakse, on see, et klassikalised reklaamid ei püüa tähelepanu, inimaju on väga hästi kohastunud enda väljalülitamiseks. Samas sponsorluse korral püsitakse sageli pildis tahes tahtmata (see on põhjus, miks jalgpalliklubise särgid välja müüakse…). Seega üldiselt ei tasu minna võimaliku sponsori juurde, kui su argument on ainult „bridž on lahe“. Ta võib isegi nõus olla, aga sellest ei pruugi tulu tõusta.

Kes sponsida võiks: bridži puhul põhimõtteliselt kes iganes, bridžimängijad grupina on väga laia skaalaga ning tuleb lihtsalt spetsiifiliste võimalike sponsorite puhul rõhuda spetsiifilistele aspektidele. Näiteks Tel Avivi bridžifestivali sponsib vanadekodu (ja iirlased lõid selle hiljem üle sellega, et Dublini firmaliigat sponsib matusebüroo).

Kõigepealt toodi välja kaks tüüpilist viga, mida sponsoreid otsides tehakse ja mida tuleb igal juhul vältida:

A) ära tekita standardkirju, mida siis kõigile laiali saata

B) ära mine välja kodutööta, nii et sa ei tea sponsori kohta midagi.

Mida siis teha tuleks:

*Kõigepealt defineeri objekt, mille jaoks sponsorit otsid (üritus vms), mõtle oma inimestele kui ressursile ja veena sponsorit, et meil on need inimesed, kelleni ta tahab jõuda.

*Tee nimekiri võimalikest sponsoritest ja eeltöö nende kohta

*Kui sponsor kuuleb, et sul on midagi, mida ta vajab, on pool tööd tehtud

*Valmista strateegiline sponsorlusplaan, et mida sa millegi eest pakkuda saad (kõrgeim tase: eksklusiivsus)

*Ole loov – sponsorlus ei pea olema sularahas (näiteks: karastusjoogid, kuhu firma võib panna oma logo peale nt sloganiga „put some sparkle in your game“)

*Kui see on tehtud, siis võib sponsoriga kontakteeruda – ja seda teha personaalselt. Esimene kõne on oluline: tutvusta asja ja paku neile, mida nad vajavad. Lähenemisviis võiks/peaks olema selline, et meie oleme välja valinud neid, kuna…, mitte me ei oota armuande.

*Ole valmis taas kohtuma. Võib-olla vaid üks kahekümnest/kolmekümnest reageerib, kuid ka see on kogemus ja kontakt, mida võib-olla saab hiljem ära kasutada.

*Hoia teda alles ka pärast üritust ja pea kontakti – sponsorit on lihtne kaotada, kui tal tekib ärakasutamise tunne. „thx & bye“ ei piisa, saada isiklik tänukiri, millel võiks olla peal pilt, kus oleks näha ka tema asju. [Eesti bridžikeeles: „tegele onunismiga“].

*Kui huvi hakkab maha jahtuma, siis ürita muuta „armukadedaks“ – juutidel oli kogemus, et kui üks sponsor hakkas kaduma, siis lihtsalt tänati senise pika ja viljaka kaastöö eest ja vihjati, et proovitakse konkureeriva firmaga kontakteeruda, mille peale reageeriti sellega, et osteti pm kogu turniir uuesti ära.

*Kanna hoolt, et sponsorid omavahel ei konkureeri: juutidel oli tekkinud jama sellest, et üks tüüp oli sponsorite leidmisel väga edukas olnud, kuid paraku olid need peamiselt turismisektorist ning üritusel pidid need omavahel konkureerima ja polnud selle üle just eriti rõõmsad. Järgmine kord nad enam ei tegelenud asjaga.

Ja siis paar sellist üldist soovitust, mis on küll üsna ilmsed, aga sellegipoolest panen nad siia kirja:

- kui sul on käpp sees, siis kasuta seda!

- mõistlik võib olla spetsialisti palkamine, näiteks komisjonitasu alusel

Minu hinnang: see kõik oli küll suhteliselt lihtne ja loogiline, aga sellegipoolest oli hea näha, mida inimesed on proovinud. Ja see pani ka mul aju mingites suundades liikuma juba kohapeal, ehk siis ma natuke mõtlen asjade üle järgi ja ilmselt teeme Melli pool ajurünnaku… Mis mulle meeldis, oli ikkagi rõhutamine, et sponsor ei ole sama, mis filantroop, ja mulle tundub, et Eestis me pigem oleme panustanud filantroopide leidmisele. Mis muidugi oleks ka hea, aga veel keerulisem.

15.-16. Bridž ja teadusuuringud:

Individuaalne heaolu (bridžimängijad vs mittemängijad)

Bridž ja teadus

Põhimõtteliselt oli tegu kahe erineva ettekandega, aga läbiv teema oli neil sama: meie teame – või arvame teadvat – vähemalt tavateadmise tasemel, kuidas ja miks bridž on kasulik. Samas selleteemalisi teadusuuringuid on tehtud väga vähe ja ala edendamiseks oleks vajalik, kui meil oleks ette näidata tõsiseltvõetavaid kuid samas lihtinimesele arusaadavaid uuringuid, mis kasu neil ja nende lähedastel oleks bridžiga tegelemisest.

Esimene ettekandja oli Samantha Punch (Šoti naiste- ja avatud koondise mängija). Selle kohta mul linki leida ei õnnestunud, aga õnneks ma ka konspekteerisin asju. Samantha Punch on sotsioloog Stirlingi ülikoolis ja ta on teinud mingeid uuringuid bridžimängijate juures, et miks mängitakse ja mida see annab. Selleks tegi ta intervjuu 52 kõvaga, erinevas vanuses – ja tõenäoliselt plaanib teha ka järgnevad intervjuud mingi aja pärast (longitude-uuring). Mis ta siis leidis, oli et noorematele pakub see sotsiaalset väljundit ja aitab leida sõpru üle ilma. Vanemate puhul leidis et see pakub ka sotsiaalset ja ühistöölist väljundit.

Mida ta kavatseb teha on mingi tõsisem tõendipõhine uuring ülikoolide juures, soovitatavalt interdistsiplinaarsena lähedalseisvate valdkondadest ja otsib selle jaoks uurijaid. [Võimalik, et see võib olla Tuule rida, lubasin teda tegelikult kontaktiga visata, aga pole seda senini teinud…].

Teine ettekandja oli üks Poola teadlane, matemaatikataustaga, ülikooli õppejõud.

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/Bridge-Science-Marek-Malysa.pdf

Miks on vajalik: põhimõtteliselt on olemas faktid bridži sotsiaalsest kasulikkusest, näiteks vanurite depressiooni ja abivajaduse vähendamine, aju kognitiivse võime säilitamine, kuna sünapsid säilivad paremini jms, 55+ vanuses ületasid mängijaid mittemängijaid nii mälu- kui loogikaülesannetes. Probleem on aga, et seda tembeldatakse sageli ka soovmõtlemiseks, seega oleks vaja ette võtta tõsiseltvõetav teaduslik uuring, mida oleks hea ja mugav viidata.

Seejärelkui oleks ette näidata tulemused, siis saaks sellele viidates küsida juba tuge valitsustelt, omavalitsustelt, Alzheimeri organisatsioonidelt, farmaatsiafirmadelt jms. Ta olevat osalenud ettekandega Alzheimeri-uurijate konverentsil, ning ettekanne ise oli väga positiivselt vastu võetud.

Samuti olevat ta kutsutud esinema mingile (tõenäoliselt) majandusteadlaste üritusele, kuna need olevat tähele pannud, et bridžistrateegiad on põhimõtteliselt väga sarnased mingile asjale, mille nimi on „agile project management“ [See kõik ei ütle mulle mitte midagi, aga vast keegi lugejatest oskab kommenteerida. Kui muidugi keegi üldse jõuab 16. leheküljeni].

NELJAS PÄEV

Siin toimus suhteliselt vähe asju.

17. Regionaalne koostöö EBLi sees.

Kõigepealt räägiti natuke regioonides toimuvast koostööst (Põhjamaad, Briti saared, Balkan, väikeriigid), aga seal väga midagi uut ja huvitavat ei olnud.

Eraviisiliselt olin juba varem veiniklaasi taga rääkinud Tšehhi ja Horvaatia delegaatidega väikeriikide EM-ist, need arvasid, et see formaat küll toimib, aga kipub mõnevõrra stagneeruma, et tõenäoliselt oleks vaja mingi muutus teha, et asi elavneks. Ning mõlemad riigid kasutavad seda turniiri sageli selleks, et anda näiteks tõusvatele mängijatele rahvusvahelist kogemust, näiteks tšehhid olid hiljuti välja pannud juunioride koondise. Aga jah, siin midagi väga huvitavat ei olnud.

[Huvitaval kombel olin ma just jaanuaris teinud ettepaneku ETBLile, et väikeriikide EM võiks olla asi, mille võiks meie eelarvest pigem maha võtta, kuna sportlikus mõttes on tegemist suht mõttetu ettevõtmisega (paljud võistkonnad on Eesti B-Liiga tasemel) ning seal kõrgete kohtade saamine on põhimõtteliselt eneserahuldamise erivorm: ehk siis mitte väga viljakas tegevus; lisaks ei anna see ka mainimisväärset PR-i. Samas on meil olemas piisavalt jõukaid ja enda mängutasemest heal arvamusel olevaid mängijaid, kes ilmselt heameelega oleksid nõus Eestit esindama ja see elavdaks natuke bridžielu ning annaks väljundi ja motivatsiooni neile, kes muidu kipuvad pigem koondise ukse taha jääma. Ning vabaneva finantsi võiks suunata kuhugi, kus sellest ka pikas perspektiivis kasu oleks. Eriti arvestades, et 2017 sügisel oli ETBLi ametlik seisukoht selline, et kuna sel aastal päris tiitlivõistlusi ei olnud, siis saadetakse väikeriikidele kolm paari – mis minu meelest oli debiilsus kuubis (kahepäevane turniir!).

Hiljem seletati mulle küll eraviisiliselt (ma oleks võinud selle peale muidugi ka ise tulla), et see kolme paari saatmine ja üldse väikeriikidel käimise pushimine on Sveni lemmikloom – kahe paari saatmise korral poleks ta ise saanud kaasa tulla.

Kuigi ma endiselt ei kavatse muuta isiklikku seisukohta antud võistluse suhtes, siis ilmselgelt inimestel on omad huvid ja eesmärgid ja nende prioriteedid ei pea minu omadega kokku langema. Arvestades asjaolusid, siis kõlab see selgitus ka piisavalt aktsepteeritavalt. Lõppeks pole see asi ka midagi sellist, mille pärast üleliia pead vaevata ja kui president on leidnud, et see on tema prioriteet, siis mulle sobib.]

18. Bridžireeglid – ja muudatusettepanekud seoses probleemidega rakendamisel

http://www.eurobridge.org/wp-content/uploads/2018/02/The-Laws-of-Bridge-Eitan-Levy-Fearghal-OBoyle.pdf

Eitan Levy rääkis siin oma kogemustest kohtunikuna ja filosoofilisest lähenemisest, mis võib kaasa tuua selle, et tekib kaks erinevat bridžireeglite komplekti. Aga kõigest järgemööda…

Viimaste bridžireeglite muudatuste kohaselt ei ole valest käest (või küündimatult) pakkunud mängija sunnitud oma esimesel korral automaatselt midagi tegema, vaid võib teha „võrreldava pakkumise“. Selle asja point on see, et ta partner ei oleks sunnitud äraarvamist mängima ja võimaluse korral saaks tulemuse, millel on bridžilaadne taust. See põhimõtteliselt kõlab lihtsalt, aga see sõltub sageli süsteemist ja kohati on keeruline otsustada, kus jookseb piir asjade vahel, mis on „samaväärsed, kuid mitte piisavalt“ . Ta tegi tippkohtunike peal testi 20 „tavalise“ olukorraga, millest kümnel korral saavutati konsensus, kümnel mitte, kusjuures üks olukord läks 9 vs 8. (… 1♦ valest käest; nüüd avab vastane ette 1♥ ja inimene, kes tahtis avada 1♦ paneb nüüd kontra).

Sellest, et isegi tippkohtunikud ei ole ühel meelel, saab teha järelduse, et klubitasemel hakkaksid need olukorrad veel enam lahknema. Reeglid on andnud üha enam volitusi kohtunikele tõlgendamiseks ja otsustamiseks – ja seetõttu otsused pole pidevad, vaid „sõltuvad“. Ja kuigi reeglid on kirjas ja kirjutatud kohtunikele kasutamiseks, siis ükski bridžireegel ei takista kedagi kuidagi vigade tegemisel – keegi [ma loodan] ei ava meelega valest käest või ei tee meelega revokki.

Uutel reeglitel on prooviperiood ja kuigi kavas on anda välja nende kommentaarid, siis neid pole, kuna WBFi reeglitekomisjon ei ole ühel meelel. Ja kui nemad seda ei ole, siis kuidas see peaks madalamatel tasemetel toimima?

Lisaks: need olukorrad oleksid lahendatavad võib-olla tipptasemel, kuid kuna tippturniirid mängitakse ekraanidega, siis reaalselt seal pole sellel reeglite punktil mõtet, seda olukorda ei teki. Samas tekivad sarnased olukorrad madalal tasemel mängudes – kus mängivad mängijad (ja sageli kohtunikud) ei ole võimelised neid olukordi lahendama.

Teine mõtteliin jooksis sedamööda: Bridži ideoloogia on tulemuste korrigeerimine, mitte eksijate karistamine, nagu on see enamuse muude alade puhul. Kas see on õige või vale („ma teen küll valesti, aga pole hullu, tuleb kohtunik ja võib-olla leiab mulle vabanduse“ kõlab kehvasti, samas väga range tähtede närimine on teistpidi halb), see on filosoofiline küsimus. Küll aga on elu näidanud, et keskmine mängija on nõus aktsepteerima automaatseid ja mustvalgeid karistusi, küll aga tekib suuri probleeme olukordades, kuhu kaasneb mänguline aspekt: „mismõttes ma ei tohi nüüd seda pakkuda, kuna partner mõtles, ma oleksin selle igal juhul pakkunud!“ [Siinkohal selline asi, mida ma olen ise ekraaniga mängides kasutanud: kui ma kavatsen isegi partneri signoffina tunduva pakkumise peale edasi minna, siis ma olen selle screenmate’i jaoks paberile kirjutanud, nt. „kui partner pakub 4♠, siis ma pakun edasi“ – lihtsalt seepärast, et kui see 4♠ tuleb väga aeglaselt, ei oleks tempoprobleeme]. Samuti on langevad otsused reeglina tugevamate mängijate kasuks, mis tekitab [võib-olla kohati põhjendatud] süüdistusi favoritismis. Mida rohkem on tõlgendamisruumi, seda keerulisem on kogu kupatus tavalise mängija jaoks.

Seega kui need kaks mõttelõnga kokku põimida, siis on ilmselt mõistlik nentida fakti, et on [vähemalt] kaks erinevat bridži: tipptasemel bridž ja klubibridž. Ning standardid, mida nende puhul oodata, on väga erinevad. Sellest tulenevalt võiks bridžis olla ka teine, lihtsam reeglitekomplekt, mida kasutada madalama taseme mängudes (Saksa delegaat mainis, et nende föderatsioonis oli tekkinud iseseisvalt täpselt sama idee). Seega kohaliku tasandi reeglite kogumik võiks sisaldada rohkem automaatseid karistusi [Ma eeldan, et „40-60“ stiilis otsuseid], mis ei sõltuks kohtuniku tõlgendamisest, ja mida oleks mängijail kergem „alla neelata“. Ja võib-olla tuleks üldse üle vaadata reeglite filosoofia, mis põhineb praegu soovil „saada reaalne bridžitulemus“.

Minu hinnang: mõttel on jumet ja niipalju kui mul endal on tegemist olnud selliste asjade üle õiguse mõistmisega (mida ma küll üritan võimaluse korral vältida), siis tõepoolest on ka kohtunikul väga raske teha selliseid tõlgendamisel põhinevaid otsuseid, automaatkaristused teevad ka kohtuniku elu märksa lihtsamaks, mis on eriti oluline Eesti klubide praktikas, kus kohtunik peab ise samal ajal ka mängima. Ning tavaline klubiõhtu ei vaja minu hinnangul nii keerulisi ja raskelt sõnastatud reegleid.