Kool kui teater?

Raamat anti välja kahes osas

Hiljaaegu lugesin läbi Merle Karusoo poolt kokku pandud raamatud Voldemar Panso lõpuaastatest: ehk siis baasiks autori enda märkmetest pärinev valimik kildudest, mis puudutasid tema tervisehädasid, lavastusi ning tööd „Lavakas“, eelkõige selle 7. lennuga – millesse kuulusid lisaks veel Krjukov, Kibuspuu, Kerge, Luik, Paluver, Volkonski jt –sekka ka fragmente Panso enda märkmetest ning näpuotsaga ka paarilt muult inimeselt.

Sellega seoses tekkis mul mõtteid, mis on koondatavad kahte erinevasse liini. 

Ühte mõtted raamatu (ja Panso kui inimese) kohta, teise üldised mõtted selle kohta, kuivõrd minu hinnangul kool sarnaneb teatriga päris paljudes aspektides. Ilmselt Panso tegevus teatripedagoogina ja näitejuhina tõi sellel teemal veel mitmeid paralleele välja., eriti nüüd kus ma juhuse tahtel ligi pool aastat direktoritoolil olen veetnud.

Raamat ise ei olnud väga "mõnus lugemine" – tegu oli katkendite kollektsiooniga, mis ei moodustanud sidusat tervikut. Samuti oli võhiku jaoks üsna keeruline mitmetesse asjadesse sisse elada. Kui ma olin korra juba mõlemad osad läbi lugenud, siis teistkordsel läbivaatamisel oskasin juba palju paremini aru saada öeldust ja tegelastest – ilmselt parema taustüsteemiga oleks juba esimesel korral natuke selgem pilt olnud [teatriajaloost on mu teadmised üsna null - ja raamatut lugedes tekkis mul uudishimu, et tea, kas Kaarel Irdi kohta, keda Panso vihkas ja põlgas - võimalik, et kohati asja eest - ka midagi huvitavat kirja pandud on].

Samas jälle selline mosaiikne ülesehitus võimaldas ilmselt sisse paigutada mitmeid mõtteterasid, mille võis rahulikult „rippuma“ jätta, et lugeja ise taipaks või looks neile konteksti.

Kuigi Karusoo oli Panso suhtes väga respekteeriv, on kiiduväärne, et ta ei üritanud viimasest teha iidolit ning näidata teda parimas võimalikus valguses. Selle tulemusena jäi minul tema isikust mulje, et tegu oli kahtlemata targa, kuid samas mitte eriti meeldiva inimesega [ärgem siis unustagem, et ma olin raamatut lugema hakates tabula rasa – nii isiku kui taustsüsteemi suhtes]. Mis oli tema juures positiivset (lisaks viidatud üld- ja erialatarkusele) oli see, et ta adus väga tugevalt arengu vajalikkust – seda nii süsteemi tasandil kui iga inimese juures eraldi; kusjuures mulle jäi mulje, et evolutsioonilise, mitte revolutsioonilise arengu vajalikkust.

Siin veel elus - seega alla 57-aastane...

Samas jäi detailidest mulje Pansost kui väiklasest inimesest, kes oli väga kindel oma tõdede õigsuses ja ei suutnud mõista, et teiste inimeste huvid võivad olla teistsugused. Lõpuks tundus, et ta oli elu lõpus pettunud ja nägi igal pool enda vastu suunatud intriige, kas siis otseselt või institutsionaliseeritud tasandil – võib-olla küll õigustatult. Võtme selle mõistmiseks võib anda ta tervislik seisund, mis elu lõpus oli väga kehv. Ma olin ausalt öeldes tõsiselt üllatunud, kui avastasin, et surres oli ta kõigest 57-aastane – piltide järgi oleks keskeltläbi 20 aastat küll otsa kirjutanud. Nagu tema kohta ütles Lea Tormis „vana ja haigena tekkis tal teatav armukadedus teiste lavastajate vastu“ – ning ilmselt see kadedus laienes ka muudesse valdkondadesse. (Seda juttu siin kirjutades meenus mulle üks Tartu bridžimängija, kes sai ka 40ndate aastate lõpus infarkti ja pärast seda oli elu lõpuni kibestunud, kahtlustav ja vastik inimene, kelle maine varasemast oli suurem kui tema tegelik staatus ning ei suutnud taluda „pingereas“ üha tahapoole vajumist…). 

Aga jah, Panso pole ilmselgelt mulle midagi teinud - ja mul puudub ka igasugune objektiivne alus tema kohta midagi arvata - , seega rahu tema põrmule.

Mis aga puutub teatri ja kooli paralleelidesse, siis mulle on ammu tundunud, et õpetaja töö sarnaneb suuresti näitleja omaga (ja direktori/õppejuhi oma siis sellest tulenevalt teatri/näitejuhi omaga).

Ilmselt tasub ära mainida, et teatrist endast kui sellisest ma eriti midagi ei tea. Ma käin seal heameelega, aga teoreetiliselt olen üsna võhik, ning ennekõike naudin lugusid ja tervikpilti, mitte spetsiifilist näitlejatööd. Ehk siis eelistan olla kuskil kaugemal, nii et kogu lava on kaadris, mitte nii lähedal, et näitleja silmavalged vastu läigivad.

Tema Türgi Kõrgeausus
"Kodanlasest aadlimehes"

Huvitav on aga see, et ma kahtlustan, et selles, et ma õpetaja olen – või  end selles nii hästi tunnen – mängib suurt osa see, et sajandi alguses lõin ma kaasa paaris harrastusteatri tükis. Siinkohal on ilmselt sobiv koht avaldada tänu ennekõike Küllile (alias Notsule) – õpilased küll võivad selles suhtes teisel arvamusel olla. Igatahes kui ma enne olin paras puuhobune ja pigem põdesin „mida inimesed arvavad“, siis tänu temalt saadud esinemiskoolitusele olen ma küll paras puuhobune endiselt, aga edev puuhobune ja inimeste arvamuse üle ei põe juba ammu. Samuti on natuke rooste läinud – kuigi mitte veel kadunud – võime Shakespeare’i ja Moliere’i tsiteerida.

Igatahes ma tuvastasin enda jaoks, et suht sageli ongi tunni andmine improviseeritud monotükk teatavates raamides, mis nõuab kohati kiiret reageerimist ja paindlikkust ning ei tohi olla auditooriumi jaoks igav. Ja kinnituse sellele sain ma paar aastat tagasi õpetajate päeval, kui meie  gümnaasiumi õpetajate grupile oli organiseeritud improteater, mis mõnel korral kaasas lavale ka publiku – ehk siis mõned õpetajad – ja kui aus olla, siis kollektiivide reageeringud impro-olukordadele jätsid sageli parema mulje, kui improteatri pro’de omad. No ja ega direktori puhul ka tuleb aeg-ajalt publikule mängida - eriti nii väikses koolis kui minul on.

Need pildid on tehtud nädala jooksul ja ma ise olen kommenteerinud, et direktor peab ära katma mõlemad äärmused + kogu vahepealse spektri

Nii, aga see kõrvalepõige tehtud, asjade kallale, kus ma leidsin äratundmist ükskõik kas siis õpetaja või direktorina, ükskõik kas siis üldideoloogiliselt või millegi konkreetse poolest. Tsitaadid/refereeringud on kaldkirjas.

 Miks hakatakse juhiks:

Miks hakatakse režissööriks? (Panso kasutab lavastaja kohta seda sõna, ma kahtlustan, et äkki vene keeles kasutatakse nii…)

1) Kes näitlejana läbi ei löö, aga õhutab teatriarmastus ja juhiinstinkt
2) “Kutsutud ja seatud”, keda ei rahulda ainult näitlejatöö

Režissööride liigid – head (kõige vähem), keskpärased (kõige rohkem ja ohtlikumad), halvad (elu sööb nad välja). 

Öelge üks suur režissöör, kes ei taju oma aega. Aga režiitooli hoiavad kinni need, kes on sotsiaalse närviga, aga režiikunstis andetud.

 Teises kohas on seda täpsustatud, miks hakatakse režissööriks:

Juhuse tõttu;
Totakast armastusest teatri vastu – platoonilisest;
Kuna näitlejana läbi kukutakse (kõige ohtlikum – teistele)
Auahnusest – olla juht (ja eriti ohtlik, et siis näitlejana rolli võtta, kui anne pole esmaklassiline)
Kutsumusest avarama töövälja, suurema vastutuse, ja kõige tähtsam – suurema riskitunde pärast

Ehk siis minu puhul direktoriks: „juhuse tõttu“: lihtsalt asjaolud kujunesid nii, minust üsna sõltumatult. Kusjuures kuigi praegune direktoraat on mõeldud küll ajutise nähtusena, ei välista, et kunagi proovin seda ametit veel, nii hull see ka ei ole (aga mu õige kutsumus ilmselt on siiski olla keskastme juht - kooli kontekstis siis õppealajuhataja. Ja ka õpetaja olemine on tegelikult tore, keegi peab ju tööd ka tegema...). Susanna hiljuti naljaga pooleks jagas minuga tsitaati filmist „Mehed ei nuta“, kommenteerides et see on nagu minu hädad – „Ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, sest ma olen väga andekas...". Klipp selle kohta SIIN (Youtube'i klipp)

 

Juhiametist ja töömoraalist:  

„Nüüd tunnen kuivõrd on lavastaja, eriti pealavastaja amet sarnane kapteni ametiga.

Kapten ei küta, ei rooli, ei seila purje, aga temast sõltub kõik, kogu töö, tahe, suutlikkus, suund, sõidukiirus, meeleolu, hirm ja arm, sest laev purjetab tema lipu all.

Panso loobumiskõnest Draamateatris: Teatrijuhi ülesanded:
1) Et õhtust õhtusse oleks inimestel huvitav teatrisse tulla
2) Et see oleks kaasaegne teater
3) Et kogu ansambel oleks hõivatud, kaasa arvatud joodikud ja andetud. Mõlemaid leidub akadeemilises teatris.
4) Et repertuaar oleks ministeeriumile vastav ja vastaks eelkinnitusele.

Režissööril saab olla vaid üks nõudlikkus – iseenda vastu. See nakatab teisi, loob atmosfääri, tekitab kohusetunde. /…/Ja kui keegi pidevalt ei haaku, takistab proovi tihedust, teeb proovist tekstiõppimise paiga, kõrvaldage proovist, tükist, aukraadi või sõprussidemete peale vaatamata. Aga enne hoiatage.

Esmakursuslastele sissejuhatuseks: Näitlejad läksid varem tiisikusega, nüüd südamega. Luua tähendab raisata südant.

Kui mootor tunda annab, peab kasutama resoluutsust. Elus Pansost võib olla veel pisutki kasu, surnud Pansost ei kübetki. Ja keegi ei kiida takka. Uut ei ole. Leitakse! Teda ei taheta leida, sest uus on proovimata ja võib olla ebamugav, temaga võib olla pahandusi, ta järele peab valvama, ei saa rahulikult suitsu teha. Aga see operatsioon tuleb teha.

 Mul oli kerge töötada, sest ma ei ihaldanud enam juhitooli ega aurahasid. Mul oli raske töötada, sest kannatan kohusetunde all.

Ma olen mitu korda iroonitsenud, et meie kooli moto „Väike, kuid südamele suur“ on halva karmaga, arvestades, et see pakub endas mitmeid võimalusi, kuidas ennast surnuks töötada. Ja kui Ariana ameti maha pani, siis ega keegi selle üle rõõmus ei olnud – kuigi reaalselt enamuse igapäevane töö sellest mõjutatud ei olnud. Mina kannatasin selle läbi küll kõige rohkem (ehk siis keegi pidi selle koha üle võtma), aga leidsin, et sellesse tuleb ühest küljest suhtuda „seisus kohustab“ paratamatusesse ja teisest küljest leidsin, et kuigi see teeb kõigi elu keerulisemaks, oleks minust äärmiselt isekas eeldada, et inimene peaks oma elule ja tervisele korraliku põntsu panema selleks, et teistel lihtsam oleks. Olles teda viimasel ajal näinud, väidan, et ta tegi enda jaoks õige otsuse…

Töötajate motivatsioonist

Režissööriteatri ajal näitleja lakkas mõtlemast-töötamast endaga ja rolliga, et las režissöör mõtleb, ning aega on küllalt, palk on väike ja ära ei aeta.

Suurim oht on elukutselised asjaarmastajad. Professionaalne isetegevus, kuupalgaline teatris.

Professionaalsus ei tähenda ainult seda, et mu tööraamat on kutselises teatris ja kuulun sinna trupi koosseisu. Professionaalsus tähendab enda stuudiumit.[Terminit “stuudium” kasutas Panso viitamaks enda kallal tehtavale tööle enesearengu mõttes].

Ärge elage vanade rahvakunstnike säras. Palgafond kaob ja mängijaid ei ole.

Teater on ikka koosnend kehvadest, keskpärastest ja suurtest näitlejatest. Kehvad kaovad, suured ei ela kaua. Keskpärased on vastupidav kaup. 

Mõistke, ma ei räägi vanema põlvkonna vastu, ma räägin andekatest ja neist, kelle anne tuhmub, aga aunimi ja staaž ja palk jääb. Et uus saaks juurde tulla, peab keegi lahkuma, muidu pole voolavust. On ebanormaalne, kui trupi 50st näitlejast on 20, keda ükski lavastaja ei taha, aga nad on “truud iskralased” ja ei riku kunagi diststipliini, ning teevad ühiskondlikku tööd.

Vanem kaader võib vast hetketi kõõrdi vaadata, et doseerin noortega üle, aga see ongi perspektiivi pärast. Lihtsam on teha kogenud näitlejatega tasemel lavastus. Ikka ja jälle. Ja saalis on äratundmine: mis sellest teatrist sai. Nad on rahul ja mugavad. Ning keegi ei märka, millal rahu kasvas üle rahulolematuseks.

Iga lavastaja arvestagu igavesti (ja ärgu kunagi harjugu), et näitleja ürgloomus on ratsionaliseerida, st. kunstiloomingut asendada kunsti tootmisega. Ratsionaliseerub kostüüm, grimm, misanstseen, tekst, kõik voolujoonestub neetult. Rolli kätte saanud, algab kordumise lihtsustus.

Kui mul on valida 50 aastane tardunud oskusega või 30-ne veel väljakujunemata lootus, ma võtan kõhklemata 30-se. Ma võtan 70-se, kes kannab endas kultuuri ja pedagoogikat.

Esmaklassiline = kullaprooviga. Ma ei küsi siis kunagi, on see etendus traditsiooniline või novaatorlik. Need mõisted kaovad praktikas.

Eesti haridussüsteemi sisse kodeeritud häda on, et tegelikult pole õpetajatel erilist motivatsiooni enese arendamiseks: palka sellest juurde ei tule ja enam pole ka nõuet, et x aasta jooksul tuleb x-tundi koolitusi läbida. Tegelikult järgi mõeldes, see viimane on pigem hea – ega koolitusel käimine linnukese pärast mitte midagi juurde ei anna ja küsimus on ikkagi selles, kas inimene tahab ennast arendada või ei. “Sarikoolitajad” ei pruugi olla grammivõrragi pädevamad, ükskõik kui palju nad neid koolitusi läbi käivad.

Erilist konkurentsi või survet ametis olevatele õpetajatele ka ei ole, kui nad just mingi konkreetse sigadusega hakkama ei saa, ei ole erilist põhjust neid ka vallandada – kuna õpetaja töötasu ei ole ka just üleliia motiveeriv, ei ole ametisse tahtjatest just järjekorda ukse taga. Seega ametit pidades on hetkel hea kindel tunne, et kui sul on valmidus seda tööd teha ja paber, mis kinnitab su formaalset pädevust, võid sa olla suhteliselt kindel, et tööta sa ei jää.
Uutel inimestel kipub (aga ei pruugi) olema entusiasmi, et teha rohkem kui absoluutne miinimum ning anda sellega asutusele ka midagi juurde – niisamuti ei pruugi vana tähendada “mahakäinut”.

 

Töökoormusest:

Minu arust on häbiasi, et siin ilmas nii palju tööd peab rügama. Üks kõige kurvemaid asju ongi, et ainus, mida inimene päevast päeva 8 tundi teha võib, on töö. Ja see ongi põhjus, miks ta iseenda ja teiste elu nii viletsaks ja õnnetuks teeb.

Teatrit ei tohi teha andetud ja haiged. Sinine leht on teatris ja miilitsakoolis lubamatu asi. Välja kuulutatud etendus mängitakse ka kõrge palavikuga. See on meie kutse, kutsumus ja au.

Minagi olen kasutanud väljendit, et “õige õpetaja sureb tööpostil, saapad jalas”. Selle üle, kas õpetaja palk on rahanumbri pooles liiga väike või paras, võib diskuteerida. Mida ma aga kindlasti väidan, on see, et õpetaja töökoormus üldjuhul ei vasta kaugeltki reaalselt kuluvale aja- ja töömahule, eeldusel et õpetaja oma tööd korralikult teha tahab. Nii et huvitav saab olema see päev mil õpetajad otsustavad, et nende töö kestab kellast kellani, tulevad hommikul “kontorisse” kohale ning kui kell kukub, sulgevad oma asjad ning enne järgmist hommikut midagi ei puuduta.

Seega kui me paneme valemisse “aeg on raha”, siis suvevaheaeg napilt kompenseerib muul ajal tehtava töö ja aitab hädavaevalt taastuda – mis seletab hästi ka eelpoolmainitud seika, et erilist tungi õpetajaametisse pole. No ja ärgem unustagem kõiksugu muid ümberkorraldusi, mis koolidele üha rohkem vastutust ja kohustusi veeretavad.

 

Kollektiivi toimimisest

Ette saab teatris mõelda (uue) värske vee juurdevoolu, et ei sureks teater ega järv. See nõuab uusi seadusi ansamblite kujundamisel, pensionile minekul, direktorite vabu käsi nii ansambli kujundamisel kui repertuaari ja finantsi valdamisel. Just siin on palju aegunut, soostunut.

Kas teate kui kerge on üks teater vahtu lüüa ja kaotada tema kvaliteet. Teatrit ehitada nõuab aastaid, teater laguneda võib kuudega. Enamik sellest teatrist on terve, elujõuline, võitlev pro domo sua. Ma tahaks soovida, et see ergas enamik mõistaks ansamblimängu väärtust, mõistaks üksikute egoistide, raukade ja andetute meeletust, astuks välja oma maja eest.

Ma ei räägi vanade näitlejate vastu, ma räägin vananenud näitlejate vastu, kellele ükski lavastaja rolli ei anna, või kui annab, ütlevad sellest ära, - ja neil pole piinlik tulla karkudega palgapäeval majja ja võtta soliidne summa ei millegi eest. Kui neile palga välja teenivad noored 85 rublaga kuus. Ja nende karkude nimi on tiitlid. Noorus on aja lapsed ja neile tuleb ruumi anda. Ma räägin näitlejaist. Mitte rätsepast, kes on rätsep ja kingsepast, kes on kingsepp. Vaid meistersportlastest. Kaduge oma tähesabas.

Organismis on haigus. Iga haiguskolle on amputeeritav, kui organism ise tugev on. Iga teatrihaiguse taga haigutab andetus või minevikutõllad, milles enam ei sõideta.

Tootmisnõupidamine Draamateatris.

Vist oli mõeldud mingi mässukoosolekuna; lõppes mu sõnavõtu järgi imevaikselt. Vastik maja, vastik rahvas – näitlejad. Nagu määrituna tulen majast välja, eriti kui naeratavad. Kedagi ei tea usaldada.

Ma pole seda paekivist südamemurdumise maja kunagi eriti armastanud. Kunagi läksin ma siit, mõeldes, et tore trupp kannatab ebakultuurse juhtkonna all. Tarvitses mul olla siin kaks aastat, kui taipasin, et see näiteseltskond väärib oma juhte.

Tundsin jälle Draama kollektiivi. Nähtavasti võivad paar kärnast lammast rikkuda kogu karja. Teater peab puhastama end ise. Või muidu pidev pearežissööri vahetus.

Kes tahab aidata, mõjutagu. Aga ausalt, mitte salaja ja laimates.

Eestlased on kadedad. Venelane võib ägeduses, purjuspäi ükskõik kui hullu sigadusega hakkma saada, aga järgmisel päeval kahetseb, sõimab ennast, pihib, taob rusikatega. Eestlane seda ei tee. Tal istub kadedus sees, see närib kui uss. Ta mürgitab teise elu ja on valmis ka oma elu mürgitama, peaasi et teine kannataks.

Eestlased on maailmameistrid kurtmises ja teisele näppudele vaatamises – ning sageli selle asemel, et minna ja otse kurta, käiakse mööda nurgataguseid, lootuses, et “keegi teeb midagi”, ning staapi jõuab lõpuks sõnum kõlakate tasemel, et “see ja see ei ole rahul”. Lisaks kurdetakse heameelega ka asjade üle, mille suhtes midagi parata ei saa, sest nad lihtsalt “on nii”, kas siis õiguslikel või pragmaatilistel põhjustel.
Kohanedes loob inimene oma mugavustsooni, ning mida mugavamaks muutub näiteks õpetaja, seda rohkem keskendub ta formaalsele õppekavale (sest sellele on hea viidata) ja väljaspool seda ei anna eriti midagi juurde. Ja lähtuvalt minu poolt ülal viidatule koormuse kohta, ei saa öelda, et neil omast kohast võttes õigus poleks. Paraku on peamine ressurss, millel haridussüsteem põhineb, entusiasm.

Õppimisest (siin ei tasu unustada, et lavakas oli tegu motiveeritud ja haritud õpilaskonnaga, põhikool paraku on massiharidus, kus nii mõnigi on vastu omaenda tahtmist, seega kõik pole praktikas üle kantav)

Karusoo:  Nüüd ma tean – ei ole midagi hävitavamat kui esimene protesteeriv-ennastõigustav “Ma ei saa”. Pansol oli õigus, kui ta möirgama hakkas ja sundis saama. (Panso pani mingi neiu nutma sellega, et sundis tahtma)

Koostöö lõppeb siis, kui näitleja ütleb “ma ei oska”. Proov on proovimine.

Kõige raskem on näitlejaga, kellel puudub julgus mitte osata.

Mitte see pole paha, et vigu tehakse. Paha on see, et vigadest ei õpita. Ometi on see kunstis ainus õppimise tee.

Õppejõu jaoks on kõige halvem üliõpilane see, kes midagi ei tee. Valeta kasvõi, aga valeta julgesti, selleski on haaret.

Kust tuleb see, et ei tea, ei oska, ei mõista, ei saa aru. Selle asemel, et häbeneda, et aru ei saa, hambad risti minna ja püüda aru saada, selle asemel ütlete uhkelt: ”ei saa aru”?

Goethe kaitseb õppimist, arendamist ja õiget kooli. .. Kes on oma varase ea veetnud halvas, tühises seltskonnas, igatseb alati selle järele.

Karusoo: “Nii minugi tudengid – nad joobusid võimalusest arvamust omada, pärssisid mittekeskmiste “veidraid” katseid ja sellesamaga ka enese otsimisjulgust”.

Iseenesest kõik puhas klassika – kõige hullem seltskond suvalise õpetaja jaoks, on passiivikud, kes ise ei tee ja teistel ka ei lase teha – ükskõik kas siis klassis või üritustel. Üldiselt neil endil ei ole ei oskusi ega hobisid –  ning üritavad seejärel oma nürrust ja nõmedust lahedaks mängida. Selliste jaoks olen varustatud paraja koguse sarkasmiga. Isegi kui nemad aru ei saa, siis teised küll…

 

Haridusest

Oleneb inimesest endast, kas tast saab süsi või teemant, tuhk või briljant. – Kas oleneb? Kas me just selles valdkonnas ei ole idealistid ja ei toida andetuid lootusega. Võib-olla on inimese teha, kas briljanti saab teemantist, aga vaevalt on oma teha, kas söest saab teemanti. Kas pole hädaohtlik lohutus: geenius on 99% tööd ja 1% annet.

Täna puutus silma tuntud rahvalik ütelus, mis otseselt käib minu töö teema ligi. “Harjutamine teeb meistriks, aga ei anna ega asenda annet.”

 Geenius realiseerib enda ilmtingimata töö kaudu. Aga isetegevuslik käsitööline, grafomaan jne, kellel on tõesti 1% annet – rabeleb, segab teisi, on väsimatu, loll ja agar, ühiskondlikult aktiivne, viina ka ei joo – ja lahti temast ei saa.

Lea Tormis: Mulle näib, et iga aastaga läheb meil, teoreetiliste ainete õppejõududel raskemaks. Iga aastaga tuleb üha rohkem tagantjärgi keskkooli eest ära teha. Eriti raske on inimestega väikestest linnadest.

Rahuldava ja hea kunsti vahe on on kasvuruumiga, pikasammuline, hea ja väga hea vahe tšut-šut. Aga seda seda pisisammu on raskem astuda, võrratult raskem kui seda pikka eelnevat sammu. Pika eelneva sammu astud isegi lihtsalt talendiga, tšut-tšut nõuab talendi väljaarendamist suurmeistri tasemeni.

Pole õige, et keskpärast näitlejat poleks teatris üldse vaja. Ta võib vägagi vajalik olla, juhul kui õigustab enda vajalikkuse, nagu keegi William Shakespeare Globuse-teatris

Mille poolest erinevad ööbik ja vares? – Ööbik lõpetas konservatooriumi statsionaarselt, vares aga kaugõppes.

 On asju, milles iseõppimine on tulusam kui koolisõppimine. Sest iseõppimisel tuleb takistusi ületada, see suurendab intensiivsust.

Vana ülikoolisüsteem oli samasugune, maksuline – tahad, siis käi, ei taha, ära tule. Aga eksam oli range. Praegu on ülikoolisüsteem keskkooli tasemel.

 

Noorus on hukas olnud juba vanadest roomlastest alates ja õppimise ning kultuuritaseme allakäik pidev (ehk siis igikorduv „kuldaja müüt“). Ma pean tunnistama, et nagu kõigil pedagoogikas tegelevatel inimestel, on ka mul selle pärast mure – aga suhteliselt mõõdukalt. Lõppeks: „võrreldes keskaja külaelanikega on tänapäeva noorte rauasepistamis- ja künnioskused allapoole igasugust arvestust!“

Ma olen nõus, et haridus võib anda kätte kargud, mis viivad mingile nivoole välja, kuid selleks, et jõuda tasemele, kus ise oleks võimalik midagi konstruktiivset pakkuda, ei piisa ainult tahtmisest ja tööst, vaja on ka talenti. Muidu jäädki tasemele, kus (kasutades ühe bridžimängija pakutud võrdlust) oled nagu jänes, kes mängib trummi. Sa oled ära õppinud mingi loo ja mängid selle suhteliselt viisakalt ära, aga miks sa seda trummi tegelikult mängid ja kas äkki võiks teistmoodi mängida – ei tea.

Üldiselt arvan ma, et idee kaasavast ja egalitaarsest haridusest on küll ilus, aga praktiliselt ei ole teostatav. Ma võiks selle üle jahuda pikalt, aga siin postituses pole pointi, seega lihtsalt jätan oma markeri seisukohale: sotsiaalselt on see õilis mõte, kuid ükski asjasse segatud pool üksikult sellest mitte midagi ei saa – ei andekad, ei „lihtsad“, ei keskmised, ei õpetajad. Ning ma pole päris kindel, et üldine hüve selle üldise rahulolematuse üles kaalub. Samuti ei usu ma kohustuslikku põhiharidusse praegu ettenähtud määral (ma vähendaksin seda ja looks ühe lisa-astme vahepeale).

Mulle meeldis see distantsõppe paralleel: mingites asjades on iseõppimine, eriti motiveeritud iseõppimine palju tulusam, mingite asjade puhul on vaja juhendamist.

 

Välispidisest tagasisidest

Ka kriitik püüab öelda “Kilroy was here” (Faulknerit tsiteerides)

Meem internetieelsest ajast. Lähemalt SIIN (wiki artikkel)

Siin tuli mulle pähe, miks ma olen igasuguste kontrollide visiitide suhtes (tervisekaitse, päästeamet, haridusministeerium) väga tüüne rahuga.

A) Kontroll peab õigustama oma olemasolu ja kui ta ei leia mitte midagi, siis ta nagu ei teekski oma tööd.

B) Kõike niikuinii 100% korda ajada ei ole võimalik. Mida rohkem asju sul korras on, seda spetsiifilisem probleem leitakse, kus oleks võimalik midagi parandada.

Lihtsalt midagi
ilusat lõpetuseks.

C) Seega oota südamerahuga ära, mille kohta õiend laekub ja täida see rahulikult ettemääratud aja vältel ja mahus.

 

Kokkuvõtteks

Heinet tsiteerides: “Tunnete Olümpost. Alasti jumalate ja jumalannade keskel, kes seal nektarit ja ambroosiat maitsevad, näete jumalannat, kes sellessamas lõbu- ning rõõmuringis kannab alati siiski seljas raudrüüd, peas kiivrit ja hoiab käes oda. See on tarkusejumalanna.