Kuidas ma kogukonnaaktivisti mängisin

Tegelikult oleks paljugi muud, millest plogida, sest elu on kiire ja huvitav ning maailm ümberringi on ka liigagi huvitav. Kõik see aga tähendab, et üks tegemine ajab pidevalt teist taga ja isegi kui füüsiliselt aja kirjutamiseks leiaks, siis vaimu jaoks oleks üks täiendav ümberlülitumine liiga kurnav. Ma maksan isegi oma automatiseerimata arveid üle kahe kuu, et erinevate tegevuste arvu vähendada.

Igatahes lapsel läheb vist hästi, tundub üsna uudishimulik ja samas chill tüüp olevat (eeldan, et temast võiks ju rohkem mainida, aga samas reeglina ei lähe laste tegemised eriti kellelegi muule korda kui tema vanematele ja pole mõtet kedagi väga kurnata sellega, et mul on kahtlemata objektiivselt ja subjektiivselt maailma parim pisike põssa kodus).

Aga jah, kuidas ma siis möödunud nädalal sattusin kogukondlikku aktivisti mängima. Kusjuures rangelt võttes mitte “oma” kogukonnas…

Nagu kõik teavad, siis sõnapaar “Lauri” ja “aktivism” ei käi liiga hästi kokku. Okei, kui tegemist on bridžiga, siis seda ikka võib, aga vähem oluliste teemade puhul ma end üldiselt pigem ei liiguta ja keskendun zen-hedonismile.

Eelmisel nädalal juhtunud aga nii, et Tartu valla kaasava eelarve raames toimus plebistsiit, et kuhu kanaliseerida 30k€ väärtuses eelarvelisi vahendeid. 

Ma küll põhimõtteliselt vihkan seda tüüpi hääletamisi, kus loeb ainult see, mitu häält sa tuttavailt kokku kraabid – st. igasugused netipõhised kunstikonkursid või “aasta x” valimised (ma pole kindel, kas hullem on seda tüüpi hääletused või spordialad/konkursid, kus võitja valib žürii punktide põhjal, mitte mingi objektiivse kriteeriumi alusel), aga kuna reeglid on kehtestatud mujal, siis tuleb kaasalöömiseks nende järgi mängida.

Kogemata kombel juhtus nii, et paar päeva enne lõppu selgus, et üks kahest juhtivast ettepanekust on seotud mu tööandjaga  - ehk siis Maarja-Magdaleenaga, eesmärgiks rajada kooli staadionile virgestusala. Mis iganes see virgestusala täpselt on, aga ma enda jaoks sõnastasin selle kui “välijõusaal”, mida see ilmselt ka on. Põhiline konkurent oli pm samasuguse rajatise tegemine Äksisse. Kuna kooli poolt jõuti tõdemusele, et seda asja ikka väga tahetakse, siis umbes üle-eelmisel päeval enne kella kukkumist leidsin, et lükkaks ka oma õla alla – või noh, eks mind natuke survestati ka selleks. 

Kuna mu enda kodukohal midagi mängus ei olnud, võtsin näppu mõned flaierid, et neid lapse jalutamise kõrvalt inimestele jagada. Loogika siis selles, et kui neil reaalselt nkn ükskõik, siis miks mitte hääletada Maarja-Magdaleena poolt, lubasin inimestele, et kui läheb õnneks, siis juhul kui peaks tekkima vastupidine olukord, võin jagada seal Vedu flaiereid. Palju ma neid laiali ei jaganud – sest väljas on külm ja pime ja ma ei näinud inimesi – aga eelmisel õhtul käisin ikkagi oma maja inimesed ka kõik läbi. Kõrvalpõikena ilmselt tasub mainida, et see on minu kohta ikka eriline aktivism – kunagi hallil ajal, kui lubasin, et minu nime võib kirja panna TÜ õpilasesindusse kandideerimisel, siis sellega minu osalus piirduski. Lõpuks olin saanud kaks häält, ühe kohta väitis Luks, et see tuli temalt, kust tuli teine, pole senini õrna aimugi, sest ega ma isegi hääletama minna ei viitsinud.

Edasi kulges asi rahulikult kuni reede õhtuni (hääletuse lõpptähtaeg oli kesköö) – Maarja-Magdaleenal üldiselt paarkümmend häält rohkem kui Äksil, kuni ma umbes poole üheksa ajal panin tähele, et Äksile on hakanud hääled kuidagi rutem juurde tiksuma – ilmselgelt seal inimesed teevad midagi. Kuigi ka teine koht ilmselt polnuks katastroof, tasub meeles pidada, et eelarves oli ette nähtud 30k€, kumbki välijõusaal hinnatud 20k€ peale – seega sellistel asjaoludel on alati kindlam igaks juhuks esimesena läbi minna ja teatasin kolleegidele, et “pange tähele, miskit toimub, nüüd mobiliseerume ja ajame kõik võimalikud ja võimatud hääled välja!” Ilmselt nad mobiliseerunuks muidugi mingil määral ka ilma minuta.

Järgnesid väga huvitavad kolm tundi, mille kohta ma hiljem leidsin, et tõenäoliselt kvalifitseeruks see põnevuselt aasta spordisündmuseks, sest häälte juurde korjamine käis mõlemasse korvi väga tasavägiselt. 

Ise ma võistlusliku inimesena (see, et ma olen üldiselt “hea kaotaja”, sest elu läheb igal juhul ju edasi, ei tähenda, et ma kergelt loobuks!) hakkasin kasutama oma bridžiorgunnigeeniuse kogemusi ning sotsiaalset krediiti ja koputasin läbi hunniku tuttavaid, kelle elukoha kohta ma kas teadsin/arvasin et on Tartu vallas – seejärel selliseid, kelle kohta ma ei teadnud, kus nad elavad – ja lõpuks lihtsalt viskasin inimestele üles küsimusi, et kas nad teavad kedagi, kes elaks Tartu vallas ja ei oleks seotud Äksiga, ning tuletasin selle käigus meelde ka mõnele inimesele, kelle puhul ma ei olnud kindel, kas ta on hääle andnud või ei (mu geniaalsem leid oli, et “aga meil on ju 16-aastane õpilane koolis” – kell 11 õhtul võtsin ühendust, selgus tõepoolest, et tal on hääl andmata ning on heameelega valmis seda tegema). Muuhulgas kasutasin inimesega kontakteerumiseks ära isegi Bridge Base Online’i (vean kihla, et kui Hans mult SMSi sai, et “mul on vist su abi vaja, tule BBO-sse!”, uskus ta, et ma otsin neljandat kätt). Lõpuks olin kontakteerunud 49 inimesega, millest suurem osa olid küll tühikäigud, kuid tuli ka positiivseid vastuseid.

Tõenäoliselt sarnane tegutsemine leidis aset ka Äksis, igatahes pinget jätkus viimase hetkeni – vahe kahe ettepaneku vahel ei ületanud viimase paari tunni jooksul enam kordagi emmas-kummas suunas viit häält. Kell 23:57 laekusid viimased hääled Maarja-Magdaleenale, manades tabloole +2; 23:58 korjas Äksi ühe hääle tagasi – aga see jäi ka selle päeva viimaseks, nii et kui kesköö lõi ja tõllad taas kõrvitsateks muutusid, näitas tabloo: Maarja-Magdaleena 324; Äksi 323. Igatahes selle viimase nelja tunni jooksul oli Äksi endale juurde tekitanud ligi 100 ja Maarja-Magdaleena ligi 80 häält…

Rahul võivad endaga olla mõlemad kogukonnad; mida sellega teeb edasi vald, on juba nende rida  - pm sisuliselt on siiski ju kaks võitjat (minu moraalne kompass ütleb, et aus oleks panna juurde umbes 9k€ ja teha ka Äksi asi ära, nad tahtsid seda peaaegu sama palju - aga õnneks pole see enam minu rida, isegi kui otsustatakse, et "aga jagaks 15-15" ei kõlaks ka liiga valesti. Peaasi, et see ikka ära tehakse ja veel tähtsam - kasutust leiaks). 

Miks Maarja-Magdaleena võib enda üle eriti uhke olla (ja miks ma selle nimel ka nii palju lõpuks panustasin), on see, et sellises formaadis hääled kokku saada on üks kuradima jõuluime.
Nagu ma olen varem öelnud, on suure valla väike kool olla väga halb, sama kehtib ka suure valla väikese asumi kohta. Tartu vallas on mingi 11 000 inimest, Statistikaameti andmetel  on Maarja-Magdaleena elanike arv 220, Äksis 437 (ehk siis kahekordne vahe). Äksi kogukonna FB grupis on mingi 600+ liiget, Maarja-Magdaleena kogukonnal vist FB gruppi polegi, on küll kooli grupp ca 300 liikmega. Lisaks on Maarja-Magdaleena Tartu vallaga hiljuti liitunud piirkonnas ja asub üsna “nurga peal”, samas kui Äksi on keskne koht ning see tähendab, et naabreid ja võimalikke kontakte on palju rohkem. See ei pruugi küll alati toimida, aga ma miskipärast ei usu, et naabrite vaheline kadedus oleks midagi sellist, mis paneks nt kaugema konkureeriva ettepaneku poolt hääletama. Kuigi… Sotsiaalmeedias kutsus inimesi üles Äksi poolt hääletama ka Tabiveres elav Tartu vallavolinik, kes on Tabivere valla aegadest olnud seotud ka Maarja-Magdaleenaga… Ma muidugi ei tea, äkki tal on ka Äksi taust sees, aga kui ei, siis ma leian, et see oli temast väga halb maitse (mul ei oleks pretensioone, kui selguks et ta elab tegelikult Äksis, aga no pole tegelikult minu asi, ma olen lihtsalt hea mäluga inimene…).
Aga eks väikses kohas võib motivatsioon seljad kokku panna olla selle võrra suurem, eriti kui tekib olukord “kas nüüd või ei kunagi”. Igatahes hea töö, Maarja-Magdaleena!

No ja endaga olen ka rahul - kuigi ma väga palju hääli ei tekitanud (ma arvan, et minust sõltuvate häälte arv jääb 10 ja 20 umbes keskele), siis nagu tabloo näitas, läks arvesse iga hääl. Või nagu kommenteeris Rainer Kerge: "harva on olukord, kus iga hääletanu teab, et just tema hääl tõi võidu"