Vahepeal sai ETBLi Eetikakomisjon hakkama märgilise otsusega juhtumis Toom vs Karpov – ja ma pidasin vajalikuks kirjutada, miks minu arust konkreetne otsus ja üldse kogu temaatika on olulised.
Seega ma ei süüvi detailidesse nagu:
- „mis oli täpselt öeldu sõnastus“ (hägustab põhipointi)
- „kas oli alust solvumiseks“ (inimesed on erinevad ja taluvusläved ka)
- „kas oli alust frustreerumiseks“ (inimlikult mõistetav, aga...)
- „kas reaktsioon oli adekvaatne“ (minu meelest kaugel sellest)
- „kas tegu oli ajendatud pahatahtlikkusest“ (ma arvan, et pigem ei)
- „kas karistus oli õiges mõõdus“ (mul on isiklik arvamus)
Kuna tundub, et probleemi tajumise tase on väga erinev, on minu hinnangul väga tervitatav, et lõpuks ometi on olemas ka juhtum, kus selline käitumine ka reaalse karistuse saab. Ükskõik, mis juhtus või milline on inimese isiklik arvamus, ei ole paslik selle väljendamine solvaval viisil. Kuna taluvuspiirid on teadagi väga erinevad, siis võõra inimese puhul on mõistlik olla eriti taktitundeline.
Kuigi õhkkond turniiridel on väga palju parem kui siis, kui mina
alustasin (mis kõlakate järgi olevat olnud palju parem sellest, mis see oli varem),
ei saa salata, et ütlemist aeg-ajalt ikka kuulda on – õnneks küll enamasti
partneri suunal. Kuigi seegi ei ole päriselt okei (tegelikult lähevad taunitava
käitumise alla ka sellised asjad nagu lobisemine ja tellimatu õpetamine), on
see siiski inimlikult aktsepteeritavam, eriti kui tegemist ei ole juhusliku
partneriga. Ja on teatud seltskond, kes saab pidevalt suulisi hoiatusi, aga
keegi ei pea vajalikuks neid kollektsioneerida ja nii jätkub iga kord asi
uuesti.
Kõigest sellest tegelikult kirjutas Hendrik juba 12 aastat tagasi – aga
see kirjatükk ei ole tänini aegunud: https://uperkuut.blogspot.com/2010/11/suumeistrite-suurvark.html
Veel parem selle otsuse juures on, et see määratleb ära ka põhimõtte, et „seisus kohtustab“. Hea mängu eest välja teenitud staatus ja lugupidamine ei anna mitte õigust nõrgemate kallal lõugu lõksutada, vaid kohustuse olla eeskujuks.
Kuna „kõvade“ halvustav suhtumine ja psühholoogiline töötlemine on olnud läbiv probleem nii meil kui mujal, on tegelikult maailmas juba pikemat aega hakatud juurutama nulltolerantsi poliitikat ebameeldiva käitumise suhtes. Seda isegi tasemel, kus põhimõtteliselt võib eeldada, et inimesed saavad enda kaitsmisega isegi hakkama. Näiteks EMil määrati distsiplinaarkaristus „kogenud internatsionaalile, kes üritas ülbitseda (to bully) noorema ja vähemkogenud vastase kallal“.
Tegelikult tekkis veel üks huvitav küsimus: kellel on kaebeõigus? Nimelt soovis avaldust eetikakomisjonile esitada ka üks teine bridžimängija, kes ei olnud küll laua juures, kuid kuulis juhtunust suitsunurgas – ja selle peale leidis üks teine mängija, et sellist avaldust peaks saama teha ikkagi kannatanu. Ma isiklikult leian, et õigus peaks olema ka kõrvalseisjail, sest alati ei pruugi kannatanu enda eest ise seista tahta/osata või isegi mitte selle peale tulla, eriti kui platvorm on niivõrd ebavõrdne. Ta lihtsalt võtab süsteemi sisse, et „nii see käib“ ja rohkem enam kohale ei tule. Kui eeldada, et ala levik ja hea õhkkond turniiridel on kõigi üldine huvi, siis on kannatanud kõik. Sellegipoolest oli väga hea, et Reti julguse kokku võttis ja avalduse ära kirjutas – aga ka vastupidisel juhul ilmselt ei oleks see asi sinnapaika jäänud.
Ja lõpuks isiklikust seosest ajendatud suhtumine asjasse. Teades, kui keeruline on inimesi mängima õpetada ja seejärel
turniiridele saada (sest õppimiskõver tingib, et esialgu hakkavad nad ka seal
tagantotsast ülesse ronima, saades kehvasid tulemusi ja kahtlaseid emotsioone
nende pärast), on väga nördimusttekitav vaadata, kuidas mõne „ässa“ ülbitsemine
võib hetkega nullida mitme aasta töö. Võib-olla inimene ei mängi enam kunagi,
võib-olla jätkab mängimist kodus, parimal juhul klubis.
Kõigil on oma nivoo ja oma sihid. Kõik ei saagi tippmängijateks – ja ei
peagi saama. Aga püramiid vajab ka madalamaid kihte kui tipmine – ja neid uuristades
muutub kogu struktuur õõnsaks ja jätkusuutmatuks. Sama häda on mitmel pool
maailmas, aga kui vaadata ringi Eestis, siis tegelikult kui välja jätta Tartu
ümbruskond, on igal pool mujal korralik kultuurikatkestus: Rakvere klubis on
heal juhul mõni alla 50-aastane, Tallinnas regulaarselt käib alla-neljakümnestest
mängimas vist ainult väike Vähk, Pärnus, Viljandis, Kesk-Eestis, Valgas ilmselt
pole ka asi mainimisväärselt erinev. Ja kui kaovad ära redeli „pulgad“, ehk
siis need, kelle algajad võivad esimeseks sihiks võtta, siis käärid lähevad
järjest suuremaks.
Miks on justnimelt „kõvade“ roll oluline – kui kahtlaste
kommentaaridega esineb mõni keskpärane mängija, on seda lihtne nullida, öeldes,
et „ega ta tegelikult ise ka eriti hästi mängu ei jaga, aga ta tahab end
tähtsana tunda“. Kui seda ütleb Maksi mastaabis mängumees, siis see tekitab
küsimuse, et kas nii tegelikult käibki.