Slovakkia - 4. päev

Eilse päeva kohta ei oskagi lõpuks seisukohta võtta, kas tegu oli õnnestumise või ebaõnnestumisega. 

Väikeföderatsioonide turniiril tõusimegi enne viimast matši liidriks, tšehhid olid maas väga napilt ja ukrainlased (väike föderatsioon tähendab väikest liikmete arvult, mitte riigi suuruselt) napilt. Siis läksime me Leoga loomaaeda avastama. 

Loomaaed asus paarteist kilomeetrit Kosicest väljas, teisel pool mägesid. Ilmselgelt jõudsime me sinna väljaspool hooaega – inimesi praktiliselt ei olnud. Ilm oli ka selline uimps ja sompus. Jalutasime edasi ja mõtlesime midagi söödavat otsida – siis selgus, et kõik snäkiputkad on samuti kinni pandud. No väga tore. Samuti ei antud sissepääsu juures mingeid kaarte navigeerimiseks ja loomaaias endas oli neid ka vähe. Mina igatahes nägin ainult ühte. 

Loomaaed oli suur küll, aga üpris hõredalt asustatud – st. loomadel ilmselt oli päris mugav oma suurtes aedikutes, vaatajatel mitte niiväga. Kuna asi asus kuskil mäeveeru peal, siis oli kohati päris raske ja mõnikord täiesti võimatu loomi nende aedikutest üles leida. Lisaks hakkas mingi hetk vihma tibutama, aga õnneks täpselt sel hetkel, kui padukas saabus, jõudsime me mingi baarikese juurde, mis siiski oli lahti. Seega lõime kaks kärbest ühe hoobiga – kõht täis ja suurema vihma lasime ka mööda. Väga huvitavaid loomi ka eriti ei olnud, nii et loomaaed oli siiski kokkuvõttes väike pettumus. Aga mis seal ikka, ega ma väga ka ei kahetse.

Samal ajal mängiti hotellis viimast vooru. Meie vastas oli Sloveenia, Tšehhil Leedu ja Ukrainal Valgevene. Kuulu järgi olla me veel kaks jagu enne lõppu liidrikohal olnud, aga siis lõi sisse ebaõnn, mis pani meie paari valet slämmi mängima ja viimases jaotuses tõi võib-olla alateadlikult seda tagasi teha tahtes kaasa ka suure miinuse, samas kui tšehhidel need jaod õnnestusid ja nii nad meist mööda läksidki. Lisaks tõusid ka ukrainlased meist ette (nende matš käis aeglasemalt), aga õnneks kukkusid nemad oma viimase jaoga meist taas taha. Nii et kokkuvõttes teine koht, neljas esikolmikukoht sellistel võistlustel järjest (3., 2., 1., 2. – meie Leoga oleme mänginud neist siis esimest ja viimast). Tuleb vist rahul olla.

Päeva lõpetas väike pidulik lõputseremoonia, see ei olnud ka midagi erilist, vein oli hea, aga nats magus (õnneks ma seda niikuinii eriti tarbida ei saanud), söök oli söödav, aga ka mitte midagi eriti head. Ma ei tea, mida halba on kanad slovakkidele teinud, aga minu meelest suudavad nad kanafilee alati ülikuivaks küpsetada (seni kolmest kolm). Sain jutule ka ühe tšehhiga, kes on Euroopa bridgeliidu juuniortoimkonna liige (tegelikult me olime juba varasemad teretuttavad juba sellest ajast kui ma David Vozabaliga mängisin) ja kellel on huvitavad ideed Kesk-Euroopas odavaid juuniorlaagreid organiseerida – eks näis, mis sellest mõttest välja tuleb. Igatahes oli päev mind piisavalt väsitanud, et ei hakanud lõpuni seal passima, vaid selle asemel kerisin tuppa magama ja sain väga hea une, ärkasin kõigest kaks korda öö jooksul. 

Täna on plaanis vist City Tour hommikul ja võistkondlik turniir õhtul. Pöidla hoidmine on endiselt lubatud.

Slovakkia - 3. päev

Eilne, ehk siis teine võistluspäev kulges suhteliselt sündmustevaeselt nii laua taga kui lauast eemal. Esimeses voorus jätkasid lätlased meie õnneks oma tavapärases rütmis, ehk siis said meilt suure kaotuse ja omasid peale viit vooru kokku seitset punkti (tõlkes: nii vähe punkte ei ole võimalik saada). Edasi tuli keskmine võit Valgevene vastu, minimaalne kaotus Slovakkiale ja taas keskmine võit Küprose üle. Küprose vastu juhtus selline asi, et mingis jaos määras kohtunik tulemuse, mille tõttu võitsime 13 IMPi asemel 6 (see on 1,25 võidupunkti), kuulame kohtuniku seletuse ära ja siis näis, kas apelleerime selle või mitte (otsus tundub veidrana, aga ilmselgelt pole ma antud küsimuses päris erapooletu, ilmselt kirjutan sellest kunagi päevajaotuses). 

Kokkuvõttes oleme teisel kohal, tšehhidest parasjagu nii kaugel, et mingid variandid nende kättesaamiseks on veel täiesti olemas. Meie vastased täna on Bosnia, Luxemburg (neid meie mängime) ning viimane voor (mida me Leoga logeleme) on Sloveenia. 

Eile tegime lõuna ajal väikese jalutuskäigu mööda linna. Kõik kohad olid täis kas usu või joomisega seotud asju – kõrts kõrtsis kinni, pikitud kirikute, kabelite ja kujukeste. Päris omapärane kombinatsioon... Peatänav on päris ilus, kõrvaltänavad tundusid – loomulikult – mõnevõrra igavamatena. Pilte küll ei teinud, seda väga proosalisel põhjusel, et fotokat pole kaasas.

Käisime ka poes, alkoholi valik ja hinnad olid sellised, et kadedaks ajab –õllede sortiment oli metsikult lai ja igasugust muud huvitavat kraami oli ka ning nt. punane Martini oli enam kui kaks korda odavam kui samasugune pudel Eestis. Täna kavatseme Leoga loomaaiareha teha, väidetavalt on kohalik loomaaed Kesk-Euroopa suuruselt kolmas. Ma küll ei tea, kui suur on Kesk-Euroopa selles mõttes, aga kui prognoositakse, et selle läbimine võtab keskmiselt neli tundi, ei saa see väike kindlasti olla. Palju õnne mulle.

Slovakkia - 2. päev

Eilne avapäev möödus rahulikult. Alustasime kolme mitte-väga-suure võiduga Ukraina, Monako ja Leedu üle, millele paraku järgnes korralik kaotus Tšehhile, kes praegu juhib päris korraliku eduga, meie oleme kuskil viienda koha peal. Kuna kolme viimast mängu kanti üle ka BBOs – või vähemalt teist-kolmandat, mida meie mängisime kindlasti – siis võite ise arhiividest vaadata, mis seal toimus. Minu arust, ei toimunudki eriti midagi, aga ilmselt on see hea märk. Igatahes olen enda senise mänguga üsna rahul. 

Päeva lõpuks käisime linna peal kõrtsus, oli täiesti okei ja õlu oli harjumatult odav – pooleliitrine Staropramen maksis 1,5 eurot. Praed olid ka umbes Eesti hindadega. Linn ise tundus olevat ka üsna kena, aga kuna väljas oli pime, siis sellega tutvumine jääb ilmselt järgmiste päevade peale, kui meil aega jääb muidugi. Selgitasin välja, et siin on olemas ka loomaaed, eks üritan ka seda mingil päeval avastama minna.

Tervis hakkab vist ka korda saama. Nimelt leidsin, et kuna veearvet ma ju maksma ei pea, siis ei ole sellest midagi halba, kui ma loon oma vannituppa isikliku spaa. Vannituba on muidugi tinglik termin, sest vanni seal ei ole, küll aga on olemas dušš (üldse on siin hotellis toad kuidagi imelikult konstrueeritud – Tiidul-Maksil on nt. Riidekapp peldikus. Meil seevastu on peldik riidekapis – st. koridoris on mingid uksed, millede taga on üldiselt riidekapid, va. üks uks, mille taga on WC). Aga igatahes leidsin ma, et kui mu selg jälle pingesse tõmbab või refluks kallale tuleb, siis selle asemel, et niutsuda, lähen teen endale hoopis veerandtunnise kuuma duši, mis kõigele lisaks teeb mõnusalt uniseks. Seega kuigi ka täna öösel ärkasin iga paari tunni tagant üles, ei olnud sellest midagi hullu - veerandtunniks duši alla ja seejärel tagasi magama . See töötas suurepäraselt - tulemuseks oli mu viimase nädala jooksul kõige paremini magatud öö.

Täna on meil esimeseks vastaseks Läti, kes on seni kõik matšid kõvasti tappa saanud. Aga neid šaakaleid tundes võib arvata, et kui mitte muidu, siis meie vastu nad end ikka kokku võtavad ja üritavad meid kiusama hakata.

Täpitähtedega olen ma praegu natuke sõbralikumates suhetes kui eile – ä-tähe leidsin klaviatuurilt, ülejäänute jaoks hoian lahti wordi menüüd ˝vložit symbol˝ ja vajalikule hetkel klikin sinna hiirega…

Slovakkias

Täna algasid väikeriikide võistkondlikud Euroopa meistriv6istlused, mis toimuvad Slovakkia suuruselt teises linnas Kosices, osalejate seas ka Eesti. Minek turniirile igatahes kujunes korralikuks kannatuste rajaks. Kuna ma leidsin, et mul ei ole vähimatki huvi minna pühapäeval Tallinnasse, tulin otse Tartust, mis omakorda tähendas, et ma pidin võtma 2.50 väljuva bussi, sest lennuaeg oli kuskil poole seitsme paiku. Lend oli planeeritud paari ümberistumisega (Tallinn – Riia – Viin – Kosice) ja kuni Viinini kulges kõik enamvähem rahulikult ja prognoositavalt. Viinis aga selgus, et meie lennuk on overbooked ja selle asemel, et me saaksime kella ühest lendu minna, maksti meile 250 eurot näkku, anti bussipiletid, saadeti Viini avastama ning kästi õhtul kümnest tagasi tulla. Hea teenistus iseenesest… Aga jah, kuna mul on praegu tervisega väikseid muresid (kõht ja selg vaheldumisi kiusavad ja ma magan öösiti paaritunniste vahetuste kaupa ), siis piirdusin Viinis vaid lõuna ja väikese jalutuskäiguga ning tulin tagasi lennujaama tukkuma. Nimelt on neil ootesaalides mõned sellised pingid, kus inimesed saavad end ka rahus pikali visata. Kuna mu senine uni oli olnud pehmelt väljendudes ebapiisav, siis kasutasin selle variandi ära ja sain natuke väsimust tagasi peksta.

Hotelli jõudsime kuskil natuke enne keskööd, seni tundub see igatahes üsna tasemel olema, Leo leidis oma rõõmuks isegi pornokanali üles, ka hommikusöögilaud oli vägagi korralik. Praegu on käimas avamatsh Ukraina vastu, meie logeleme ja ma kasutasin v6imalust, et siin seisab üks arvuti ning hiilisin blogima. See on küll päris närvesööv ettevõtmine, kuna ma ei suuda leida kohta, kus ma klaviatuuri eesti keelele seadistada saaks, seega kopeerisin lihtsalt mingi koguse täpitähti servale ja kopipeistin neid nüüd teksti sisse.

Seega – hoidke pöialt.

Ära tee möödasõitu pinnataval teel!

Eile õhtul tekkis mul mõte, et õiglane oleks minna Tartu kiirabi juurde ja suvalisele kiirabimasinale tellis aknasse virutada.

Nimelt käisime eile Jõgeval ja tagasiteele (mis tegi ringi üle Tartu) jäi meil maanteelõik Tabivere-Lähte, mida praegu pinnatakse. Ja järsku ilmus meile taha kiirabimasin ja alas, kus kiirus oli piiratud 30 km/h-le, sooritas meist möödasõidu. Tulemuseks kivirahe vastu vasakpoolset tagumist klaasi, mille kõrval ma istuma juhtusin ja minu jaoks paras ehmatus + klaasikillud süles ning Tom, kes päeval oli rõõmustanud, et sai oma autol esiklaasi ära vahetatud, peab nüüd külgakent kõpitsema minema. Lisaks tekitas puuduv klaas autos mingi vibratsiooni (nagu ikka kui suure kiirusega sõites üks aken on lahti) ja selleks, et sellest vibrast vabaneda, tegi Tom kõik neli akent paokile. Kuna kellaaeg kippus õhtul 11 kanti, tähendas see kõik, et mul oli kuradima kombel külm, isegi õnn, et pikad püksid olin jalga tõmmanud.

Mis tellisesse ja kiirabiauto aknasse puutub, siis malbe inimesena ma siiski seda tõsiselt päevakorda (öökorda?) ei võtnud, samuti arvas Tom, et võib-olla ei pruugiks see olla tark tegu ja küllap on tal ses suhtes õigus, aga ikkagi tundus see mulle eile (ja tundub veel tänagi) õiglase teguviisina.

Võsu bridžinädal

Möödunud nädalal toimus iga-aastane Viru Bridge – ühesõnaga bridžiturniir Võsul. Viimased viisteist aastat olen ma seal vähemalt mingi osa aega kaasa mänginud ja päris viimased paar aastat olen vist olnud kohal enam-vähem kogu nädala. Nii ka seekord. Aga sel korral otsustasin, et liigun sinna natuke ebatraditsioonilisi teid pidi – nimelt Hendrik käis välja plaani, et sõita rongiga Tapale ja sealt ratastega edasi (ta ise on seda varianti korduvalt kasutanud) ja kuigi minu näol on tegemist ülekaalulise ja vormist väljast ebasportliku tüübiga (va. kaardimängu alal, selles distsipliinis olen ma väga sportlik) ning rataski on mul selline suur ja raske kolmekäiguline rauakolakas, mille puhul ma reaalselt vaid üht käiku kasutan, leidsin, et miks mitte proovida – Võsu vahel on rattaga väga mõnus liigelda ja vahemaad on täpselt sellised, et päris jala käia on nats tüütu. Nii leidiski esmaspäeva hilishommik mind legendaarsel Tapa-Loobu maantelõigul pedaalimas. Ma arvan, et kui selle koha nimi ei oleks „Loobu“ ja ta ei haakuks nii hästi Tapaga, siis ilmselt ei näitaks sinna küll ükski viit, aga tee oli hea ja autosid oli vähe ning mõnus oli sõita – seda enam, et Hendrik oli suurepärane vedur ja minu mure oli ainult tuules püsida (tagasiteel ma sisuliselt ainult seda varianti kasutasingi). Kokku läks aega alla kahe tunni (ja kilometraaži näitas pardakompuuter midagi 46 km komadega) ja reisi lõpuks söandasin omadega isegi merre minna. Tavaliselt on Eestis vesi minu jaoks liiga külm (va. mingites väikestes järvedes) ja tõe huvides tuleb mainida, et see kehtis ka sel korral, aga muidu oleks olnud liiga jälk olla.

Mäng kulges suhteliselt hästi – esmaspäevase paariturniiri me Leoga võitsime, kolmapäevase IMP-paarika samuti (selle üle ma olen täitsa uhke, sest esiteks oli meil suhteliselt viisakas saal vastas ja teiseks me mängisime seda väga hästi), samuti laekus esikoht GP-paarikate esimeselt etapilt (kolmest) ja võistkondlikult. Segapaaride meistrikas (mängisin Maarjaga) jäi kesiseks, või pigem tavapäraseks – kaheksas koht nagu eelmiselgi aastal - ja GP-paarikate teine-kolmas sessioon ebaõnnestusid. Sellest hoolimata saime ka GP-kongressi üldarvestuses teise koha ja kogu bridžinädala arvestuses kolmanda – kuna ma individuaalturniiri ei mänginud, andsin ma teistele natuke liiga palju ette.

Segapaaridel oli Vamps või tema masin taas tõelise käkiga hakkama saanud – hommikused  jaotused olid samad, mis Pärnu võistkondlikul turniiril. Ma jagasin selle küll umbes viiendas voorus (15-st) ära ja mainisin Vampsile ja Svenile, aga need midagi ei liigutanud. Mäng muidugi kulges nii, et ma poleks elu sees uskunud, et ma nende jaotustega juba ühe turniiri olen (pikalt) ära võitnud, midagi head meil ei sündinud ja sportlikust printsiibist lähtudes ilmselt ei ole vahet, kas need tulemused jõusse jäeti või ei, aga sellest hoolimata fakt ise on pehmelt öeldes nõme. Aga OK, mis seal ikka üleliia halada – nagu ma ütlen, ei mõjutanud see tõenäoliselt lõpptulemusi, sest sama turniiri mängis veel kuus inimest ja ülejäänutest kõige kõvem (Maks) teatas, et temale küll need tuttavad ette ei tulnud (ja ta jäi kokkuvõttes veel minustki taha). Aga kolmapäeval lõmpsisin enne turniiri inimestega, et kas neil kodutöö on tehtud, sest mine tea, milliseid jaotusi me taas mängima peame hakkama – ning teises voorus teataski meie vastu istunud Hannu, et „ahjaa, eelmine kord kui me Igoriga seda jagu mängisime, parandasin ma 6♦ 6NT-sse, mis tuleb välja, aga Igor parandas omakorda 7♦-sse ja trumpäss läks ära. Ja olidki samad jaotused, mis Pärnu kohvikuturniiril. Seekord leiti, et turniir on nii algusjärgus, et lükati asi uuesti käima. No lahe. Pärast tundus mulle ka, et mõned asjad on nagu häguselt tuttavad, aga ma ei suutnud meenutada, kust kohast ja kuna ma eriti pole mänginud, siis võisid need olla kas väga vanad asjad või siis lihtsalt oli alateadvus pehmeks tehtud.

Võsul laagerdada oli üldiselt tore, kuigi sel aastal jäi seltskondlikuks tegevuseks vähe aega, sest mängugraafik oli tihe. Nagu ma mainisin, siis individuaali ma ei mänginud (ja pühapäeval võisin ma võistkondliku ajal logeleda, sest teised kaks paari olid tules), aga kui ma seda oleks ka teinud, oleks mul olnud võimalik mängida põhimõtteliselt esmaspäeva õhtust kuni pühapäeva lõunani pisikeste lõuna- ja pikemate ööpausidega. Ning oli inimesi, kes nii mängisidki.

Esimesel ööl magasin ma väga kehvasti (ennekõike oli palav) ja ma ärkasin öösel korduvalt üles – ning hommikul kuulsin ma enda üllatuseks, et ma ei lasknud ka kellelgi teisel magada, kuna ma olin kõvasti norsanud. See norskamise osa mind ei üllata (mul tõesti on selline viga küljes), küll aga see, et oma arust ei saanud ma üldse magada – ning ärkveloleku ajal ma ju ei norska! Igatahes kolisin järgmiseks ööseks veranda peale kušetile magama ja magasin värskes õhus, see oli päris hea mõte (ja nädala kaks viimast ööd magasin põrandal ning läksin magama peale seda kui teised olid juba ära vajunud, ning enam mind vähemalt teiste une tapmises ei süüdistatud). Kuigi jah, unevõlg kogunes mulle endale päris korralik, sest sekka sattus ka selliseid asju, mille kohta ma Postimehe-stiilis mainisin – „veetsin öö vastu kolmapäeva Mairiga ja magamisega me küll ei tegelenud“ (tegelikult me veinitasime ja ajasime juttu ja mingi hetk selgus, et kell on juba palju saanud, aga noh, inimeste mõtlemine on ju teadagi rikutud).

Igatahes võib selle nädalaga täiesti rahule jääda. Tagasiteeks olin ma küll päris ära kurnatud ja hoidsin rattaga kogu tee Hendriku tuulde (ja tegin talle märkuse, et ärgu allamäge pressigu, see on koht, kus ma tahan jala sirgeks lasta), aga õhtu lõpuks olin väsinud ja õnnelikuna kodus. Järgmine aasta üritan kindlasti taas bridžinädala ja rattaretke ühendada ja soovitan ka teistel seda teha. See oli tõesti tore, nii et hakake harjutama! 

Juunioride VK MV bridžis - 2013

Eile toimus (kas nüüd päris esmakordselt, aga üle väga pika vahemiku igatahes) selline üritus nagu Eesti juunioride võistkondlikud meistrivõistlused bridžis. Tegelikult oli tegemist mõttemängude festivali raames korraldatud bridžiturniiriga, millele bridžiliit otsustas anda meistrikate nimetuse, et tõsta asja kaalu. Lõppeks sellist turniiri ju võistluskavas ei olnud ja inimestel on ikka huvitavam, kui saab medalite ja meistripallide pärast võidelda (oh oleks varem selline asi olnud, oleks minu – ja suure osa selle plogi lugejatest – medalivaru märksa suurem). Tõsi küll, inimeste tagant sundimisega tuli jupp vaeva näha, aga kohale tuli kuus võistkonda – mida ühest küljest on küll vähevõitu, kuid teiselt poolt jälle oluliselt rohkem kui eelmistel kordadel, mil üritus vaikselt varjusurma libisema kippus.

Et asi oleks huvitavam, mainisin eeldatavale kolmele tugevamale paarile (Irene-Tanel, Taavi-Jonatan ja Ivo-Erika – Ivo küll otsustas Ralfiga mängimise kasuks), et nad võiksid konkurentsi teravdamise huvides teha sellise manöövri, et otsida endale teise paari võistkona väljaspoolt seda ringi – kuigi loomulikult ei ole minu asi ega voli neil keelata-käskida võistkonnakaaslasi otsida. Sellegipoolest otsustasid kaks viimatinimetatud paari omavahel ühte heita ja Irene-Tanel mainisid eelmise nädala algupoolel, et nad ei saanud võistkonda kokku. Ebaõnn küll, aga sellest hoolimata õnnestus organiseerimiste käigus neile teine paar tekitada. Võistkondade komplekteerimine jätkus olude sunnil viimase hetkeni – nimelt pool tundi enne turniiri tuli info, et üks saarlastest on sisse maganud ja neile on asenduskätt vaja. Tänu Johanna tegusale toimetamisele leiti vajalik käsi (kell kolmveerand kümme pühapäeva hommikul!) ja kuna ma olin otsustanud Tartust omasid toetama tulla, siis sain ta autoga kiirkorras turniirile kohale toimetatud, nii et peale esimest jagu kulges kõik juba normaalselt. 

Mängutingimused olid head (lauad olid piisavalt suured, ruumi laudade vahel oli palju), ainult seoses ilusate ilmadega oli palavust palju ja õhku sellevõrra vähem. Mäng käis ringsüsteemis, 5x8 jaotust ja meistriteks tulid Tanel ja Irene Teinemaa koos Sander Udami ja Uku Erik Tropp’iga – minu heameeleks, et minu sebimisest ja torkimisest mingit tolku oli olnud. Hõbe kuulus Pärnu-Saaremaa kooslusele – Martin Maasik – Karl Markus Pruul + Jakob Prii – Manglus Lember, pronks Ivo Adermann – Ralf Ahi + Taavi Tiitsaar – Jonatan Raudsepp. Tartu noorte (Susanna-Angela koos Saara Sadraku ja Alvar Parveloga) tulemuseks oli küll viimane koht, kuid seda ei saa võtta läbikukkumisena – ilmselgelt oli tegu siiski kõige väiksema mängukogemusega võistkonnaga ja see asi läheb kirja „koolirahana“. Tulemused.

Ühesõnaga, minu hinnanguil oli tegu igati õnnestunud üritusega, loodetavasti saab see traditsiooniks. Ja kellel on häid ideid, mida noortega saaks-võiks veel ette võtta, andku teada.

Võitjavõistkond - vasakul pool pildiservas võib näha ka kohtuniku kõhtu ja Angela kummitust klaasil peegeldamas.

Teen parasjagu kooliülesannet (interaktiivsete õppematerjalide teema) ja üks programm pakkus mulle võimalust, et koostatud test oma plogisse üles riputada. Ma siis testin, kas see variant töötab, kuna ma eile just tegin Rootsi ajaloo eksamit, siis on teemaks Rootsi kuningad (loomulikult oleks märksa harivam teha hoopis test Leedu ajaloo kohta, kuna tolle eksam on mul järgmisel esmaspäeval, aga see selleks, seda ma ei suudaks praegu peast ja piisavalt ruttu koostada). Nii et proovige kätt. :)

Get Your Own Quiz!, More Quizzes