Slovakkia - 5. päev

Eile hommikul käisin linna peal jalutamas, giidi saatel. Jalutuskäik oli suhteliselt lühike, tiirlesime peatänava keskel paarisaja meetri raadiuses ja giid seletas olulisemate majade kohta, lisaks veel mõnede kohta mida me ei näinud, aga mille asukoha ta käeviipega paika pani. Kokkuvõttes suht tavaline asi – mingil ajal kiusasid katoliiklased protestante, mingil ajal vastupidi, siis tuli paavst Johannes Paulus II külla ja kuulutas kiusatud katoliiklased pühakuiks ning vabandas kiusatud protestantide ees. Siis selgus, et Kosice on Ungari ajaloos väga oluline olnud, muuhulgas on siia (ümber) maetud Ferenc Rakoczi II. Kapten Tenkeši kohta ei räägitud midagi... Viidi kohalikku kirikusse, see oli päris uhke nii seest kui väljast. Eriti seest, altar oli uhkelt kaunistatud ja vitraaže jagus ning seina peal oli ülalnimetatud Ferenc Rakoczi elukäiku kujutav maal. Ma küll magasin maha, aga ma arvan, et sinna kirikusse ta maetud oligi. Teine suurem kirik oli olnud kunagine jesuiitide pesa, mille tornid olid kahjustada saanud maavärinas. Ma ei teadnudki, et sealkandis maavärinaid on, ka giid ütles, et see oli midagi väga ebatavalist. Katedraali juures oli vinge purskkaevude patarei, mis võnkus muusika taktis, sellest ma isegi tegin mingeid pilte Maksi fotokaga, aga ma ei saa neid praegu üles riputada.

 

Mingi kuju kohta teadis giid rääkida, et see pandi püsti pärast katkuepideemiat ja see kujutas Neitsi Maarjat, aga mingi hetk tulid protestandid ja sodisid samba peale, et too ei ole neitsi. Siis tehti kujule neitsilikkuse kaitsmiseks voorusvöö – st. pandi ümber aed, mille sisse ehitati igasuguste muude kaitsepühakute kujud, tähtsaimatena nende seast Ungari Elisabethi (kes on ka linna kaitsepühakuks) ja Ungari Margareti omad. 

Samuti oli neil mälestusmärk linnavapile. Nimelt olevat Kosice esimene linn maailmas, millel olevat olnud oma vapp – või vähemalt vanim, kes seda tõestada suudab, kuna selle kohta on kirjalikud allikad. Mine võta nüüd kinni.

Päeva lõpuks oli meil võistkondlik turniir, peale viit vooru üheksast oleme üheksandal kohal, nii et midagi eriti head ei ole, aga igasuguseid šansse veel on. Vähemalt sai kahes viimases voorus hoolega slämminivool müdistatud. Eelviimases voorus tuli meil välja 28-punktine 7NT ja 6 ärtut rekontraga (pange jah Lightneri kontra...), viimases voorus tuli välja veel üks 7 ärtut. Suured slämmid olid tõsised reklaamjaod meie süsteemile, eriti 7NT, kui me olime kogu saalis ainsad, kes üldse trumbitat mängisid: jagu nr. 4 siin: http://esfg2013.bridgeclub.sk/Results/mmslv4t7-1.htm . 1 paar mängis 7 pada, 14 paari mängis väikest slämmi pajas  ja 14 paari piirdus pajageimiga. 

Luks, siga, tegi mulle ka veel tünga vastastele pakkumist seletades - ta ise väidab küll, et kogemata. Nimelt peale releejärgnevust teatas ta, et ma olen lubanud sellist jagu nagu mul oligi, 3 ässa, 1 kuninga ja ärtuemanda. Ma siis vaatasin oma lehte ja teatasin talle, et kuningat ma talle küll lubanud ei ole ja ega mul ei olegi ühtegi. Ikka tore elamus, kui sa pead jääma väljamängijaks seitsmes trumbitas! Seepeale Luks kohmas, et ahjaa, tõesti, aga et see ei olevatki tema jaoks oluline olnud, peaasi, et mu ärtuemand olemas on. 

Suure slämmi pakkusid ära vaid Tšehhi koondislased Kopecky-Macura, kes olid ka üks kahest paarist, kes suutis lisaks meile ära pakkuda 7 ärtut selle matši viiendas jaotuses (jagu 13): http://esfg2013.bridgeclub.sk/Results/mmslv5t9-1.htm . Aga jah, too matš meie vastastel ebaõnnestus täielikult niikuinii. Või pigem meil õnnestus täielikult. 70:3 kaheksa jaoga on ikkagi väga muljetavaldav saak. Nagu kiusamiseks – vastas olid needsamad sloveenid, kellega me väikeriikide EMil viimases voorus kohtusime ja seal oleks selline mõrv tähendanud meile esikohta. No mis parata.

Täna on siis ees ootamas viimased neli vooru võistkondlikul ja õhtul ilmselt mängime paarikat.

Slovakkia - 4. päev

Eilse päeva kohta ei oskagi lõpuks seisukohta võtta, kas tegu oli õnnestumise või ebaõnnestumisega. 

Väikeföderatsioonide turniiril tõusimegi enne viimast matši liidriks, tšehhid olid maas väga napilt ja ukrainlased (väike föderatsioon tähendab väikest liikmete arvult, mitte riigi suuruselt) napilt. Siis läksime me Leoga loomaaeda avastama. 

Loomaaed asus paarteist kilomeetrit Kosicest väljas, teisel pool mägesid. Ilmselgelt jõudsime me sinna väljaspool hooaega – inimesi praktiliselt ei olnud. Ilm oli ka selline uimps ja sompus. Jalutasime edasi ja mõtlesime midagi söödavat otsida – siis selgus, et kõik snäkiputkad on samuti kinni pandud. No väga tore. Samuti ei antud sissepääsu juures mingeid kaarte navigeerimiseks ja loomaaias endas oli neid ka vähe. Mina igatahes nägin ainult ühte. 

Loomaaed oli suur küll, aga üpris hõredalt asustatud – st. loomadel ilmselt oli päris mugav oma suurtes aedikutes, vaatajatel mitte niiväga. Kuna asi asus kuskil mäeveeru peal, siis oli kohati päris raske ja mõnikord täiesti võimatu loomi nende aedikutest üles leida. Lisaks hakkas mingi hetk vihma tibutama, aga õnneks täpselt sel hetkel, kui padukas saabus, jõudsime me mingi baarikese juurde, mis siiski oli lahti. Seega lõime kaks kärbest ühe hoobiga – kõht täis ja suurema vihma lasime ka mööda. Väga huvitavaid loomi ka eriti ei olnud, nii et loomaaed oli siiski kokkuvõttes väike pettumus. Aga mis seal ikka, ega ma väga ka ei kahetse.

Samal ajal mängiti hotellis viimast vooru. Meie vastas oli Sloveenia, Tšehhil Leedu ja Ukrainal Valgevene. Kuulu järgi olla me veel kaks jagu enne lõppu liidrikohal olnud, aga siis lõi sisse ebaõnn, mis pani meie paari valet slämmi mängima ja viimases jaotuses tõi võib-olla alateadlikult seda tagasi teha tahtes kaasa ka suure miinuse, samas kui tšehhidel need jaod õnnestusid ja nii nad meist mööda läksidki. Lisaks tõusid ka ukrainlased meist ette (nende matš käis aeglasemalt), aga õnneks kukkusid nemad oma viimase jaoga meist taas taha. Nii et kokkuvõttes teine koht, neljas esikolmikukoht sellistel võistlustel järjest (3., 2., 1., 2. – meie Leoga oleme mänginud neist siis esimest ja viimast). Tuleb vist rahul olla.

Päeva lõpetas väike pidulik lõputseremoonia, see ei olnud ka midagi erilist, vein oli hea, aga nats magus (õnneks ma seda niikuinii eriti tarbida ei saanud), söök oli söödav, aga ka mitte midagi eriti head. Ma ei tea, mida halba on kanad slovakkidele teinud, aga minu meelest suudavad nad kanafilee alati ülikuivaks küpsetada (seni kolmest kolm). Sain jutule ka ühe tšehhiga, kes on Euroopa bridgeliidu juuniortoimkonna liige (tegelikult me olime juba varasemad teretuttavad juba sellest ajast kui ma David Vozabaliga mängisin) ja kellel on huvitavad ideed Kesk-Euroopas odavaid juuniorlaagreid organiseerida – eks näis, mis sellest mõttest välja tuleb. Igatahes oli päev mind piisavalt väsitanud, et ei hakanud lõpuni seal passima, vaid selle asemel kerisin tuppa magama ja sain väga hea une, ärkasin kõigest kaks korda öö jooksul. 

Täna on plaanis vist City Tour hommikul ja võistkondlik turniir õhtul. Pöidla hoidmine on endiselt lubatud.

Slovakkia - 3. päev

Eilne, ehk siis teine võistluspäev kulges suhteliselt sündmustevaeselt nii laua taga kui lauast eemal. Esimeses voorus jätkasid lätlased meie õnneks oma tavapärases rütmis, ehk siis said meilt suure kaotuse ja omasid peale viit vooru kokku seitset punkti (tõlkes: nii vähe punkte ei ole võimalik saada). Edasi tuli keskmine võit Valgevene vastu, minimaalne kaotus Slovakkiale ja taas keskmine võit Küprose üle. Küprose vastu juhtus selline asi, et mingis jaos määras kohtunik tulemuse, mille tõttu võitsime 13 IMPi asemel 6 (see on 1,25 võidupunkti), kuulame kohtuniku seletuse ära ja siis näis, kas apelleerime selle või mitte (otsus tundub veidrana, aga ilmselgelt pole ma antud küsimuses päris erapooletu, ilmselt kirjutan sellest kunagi päevajaotuses). 

Kokkuvõttes oleme teisel kohal, tšehhidest parasjagu nii kaugel, et mingid variandid nende kättesaamiseks on veel täiesti olemas. Meie vastased täna on Bosnia, Luxemburg (neid meie mängime) ning viimane voor (mida me Leoga logeleme) on Sloveenia. 

Eile tegime lõuna ajal väikese jalutuskäigu mööda linna. Kõik kohad olid täis kas usu või joomisega seotud asju – kõrts kõrtsis kinni, pikitud kirikute, kabelite ja kujukeste. Päris omapärane kombinatsioon... Peatänav on päris ilus, kõrvaltänavad tundusid – loomulikult – mõnevõrra igavamatena. Pilte küll ei teinud, seda väga proosalisel põhjusel, et fotokat pole kaasas.

Käisime ka poes, alkoholi valik ja hinnad olid sellised, et kadedaks ajab –õllede sortiment oli metsikult lai ja igasugust muud huvitavat kraami oli ka ning nt. punane Martini oli enam kui kaks korda odavam kui samasugune pudel Eestis. Täna kavatseme Leoga loomaaiareha teha, väidetavalt on kohalik loomaaed Kesk-Euroopa suuruselt kolmas. Ma küll ei tea, kui suur on Kesk-Euroopa selles mõttes, aga kui prognoositakse, et selle läbimine võtab keskmiselt neli tundi, ei saa see väike kindlasti olla. Palju õnne mulle.

Slovakkia - 2. päev

Eilne avapäev möödus rahulikult. Alustasime kolme mitte-väga-suure võiduga Ukraina, Monako ja Leedu üle, millele paraku järgnes korralik kaotus Tšehhile, kes praegu juhib päris korraliku eduga, meie oleme kuskil viienda koha peal. Kuna kolme viimast mängu kanti üle ka BBOs – või vähemalt teist-kolmandat, mida meie mängisime kindlasti – siis võite ise arhiividest vaadata, mis seal toimus. Minu arust, ei toimunudki eriti midagi, aga ilmselt on see hea märk. Igatahes olen enda senise mänguga üsna rahul. 

Päeva lõpuks käisime linna peal kõrtsus, oli täiesti okei ja õlu oli harjumatult odav – pooleliitrine Staropramen maksis 1,5 eurot. Praed olid ka umbes Eesti hindadega. Linn ise tundus olevat ka üsna kena, aga kuna väljas oli pime, siis sellega tutvumine jääb ilmselt järgmiste päevade peale, kui meil aega jääb muidugi. Selgitasin välja, et siin on olemas ka loomaaed, eks üritan ka seda mingil päeval avastama minna.

Tervis hakkab vist ka korda saama. Nimelt leidsin, et kuna veearvet ma ju maksma ei pea, siis ei ole sellest midagi halba, kui ma loon oma vannituppa isikliku spaa. Vannituba on muidugi tinglik termin, sest vanni seal ei ole, küll aga on olemas dušš (üldse on siin hotellis toad kuidagi imelikult konstrueeritud – Tiidul-Maksil on nt. Riidekapp peldikus. Meil seevastu on peldik riidekapis – st. koridoris on mingid uksed, millede taga on üldiselt riidekapid, va. üks uks, mille taga on WC). Aga igatahes leidsin ma, et kui mu selg jälle pingesse tõmbab või refluks kallale tuleb, siis selle asemel, et niutsuda, lähen teen endale hoopis veerandtunnise kuuma duši, mis kõigele lisaks teeb mõnusalt uniseks. Seega kuigi ka täna öösel ärkasin iga paari tunni tagant üles, ei olnud sellest midagi hullu - veerandtunniks duši alla ja seejärel tagasi magama . See töötas suurepäraselt - tulemuseks oli mu viimase nädala jooksul kõige paremini magatud öö.

Täna on meil esimeseks vastaseks Läti, kes on seni kõik matšid kõvasti tappa saanud. Aga neid šaakaleid tundes võib arvata, et kui mitte muidu, siis meie vastu nad end ikka kokku võtavad ja üritavad meid kiusama hakata.

Täpitähtedega olen ma praegu natuke sõbralikumates suhetes kui eile – ä-tähe leidsin klaviatuurilt, ülejäänute jaoks hoian lahti wordi menüüd ˝vložit symbol˝ ja vajalikule hetkel klikin sinna hiirega…

Slovakkias

Täna algasid väikeriikide võistkondlikud Euroopa meistriv6istlused, mis toimuvad Slovakkia suuruselt teises linnas Kosices, osalejate seas ka Eesti. Minek turniirile igatahes kujunes korralikuks kannatuste rajaks. Kuna ma leidsin, et mul ei ole vähimatki huvi minna pühapäeval Tallinnasse, tulin otse Tartust, mis omakorda tähendas, et ma pidin võtma 2.50 väljuva bussi, sest lennuaeg oli kuskil poole seitsme paiku. Lend oli planeeritud paari ümberistumisega (Tallinn – Riia – Viin – Kosice) ja kuni Viinini kulges kõik enamvähem rahulikult ja prognoositavalt. Viinis aga selgus, et meie lennuk on overbooked ja selle asemel, et me saaksime kella ühest lendu minna, maksti meile 250 eurot näkku, anti bussipiletid, saadeti Viini avastama ning kästi õhtul kümnest tagasi tulla. Hea teenistus iseenesest… Aga jah, kuna mul on praegu tervisega väikseid muresid (kõht ja selg vaheldumisi kiusavad ja ma magan öösiti paaritunniste vahetuste kaupa ), siis piirdusin Viinis vaid lõuna ja väikese jalutuskäiguga ning tulin tagasi lennujaama tukkuma. Nimelt on neil ootesaalides mõned sellised pingid, kus inimesed saavad end ka rahus pikali visata. Kuna mu senine uni oli olnud pehmelt väljendudes ebapiisav, siis kasutasin selle variandi ära ja sain natuke väsimust tagasi peksta.

Hotelli jõudsime kuskil natuke enne keskööd, seni tundub see igatahes üsna tasemel olema, Leo leidis oma rõõmuks isegi pornokanali üles, ka hommikusöögilaud oli vägagi korralik. Praegu on käimas avamatsh Ukraina vastu, meie logeleme ja ma kasutasin v6imalust, et siin seisab üks arvuti ning hiilisin blogima. See on küll päris närvesööv ettevõtmine, kuna ma ei suuda leida kohta, kus ma klaviatuuri eesti keelele seadistada saaks, seega kopeerisin lihtsalt mingi koguse täpitähti servale ja kopipeistin neid nüüd teksti sisse.

Seega – hoidke pöialt.