Eelmine nädal siis tõestati ära, et minu silme ees kaartidega vehkimine pole hea mõte. Nimelt tegi Joosep Mutt lõputööd, mille jaoks ta korraldas järgneva katse: näitas inimesele paarikümne millisekundi (see on kuradima väike aeg) jooksul pilti ja inimene pidi kaheksa näo seast valima, millist neist ta näinud oli. Mingi aja jooksul katset varieeriti, nii et näidati mitut pilti ja küsiti, et milline nägu tuli viimasena. Ja vahepeal tehti mõned pildid hägusemaks jms. Ma küll ei tea, mida ta täpselt tõestama pidi, aga märksa huvitavam oli asja juures võistlusmoment - kuidas ma tunnen nägusid ära võrreldes teiste katsejänestega (huvitav, et eesti keeli seda sõna kasutatakse, ma arvasin, et enamus katseid tehakse hiirte peal) - seda, et udusemaks töödeldud pilti on raskem ära tunda, võin ma ka ilma igasugust teadust tegemata öelda. Väidetavalt oli mu tulemus olnud viiest testi teinust parim. Ja ometigi oli tegemist kaheksa näoga, mida keegi ei olnud varem näinud, seega alustasime võrdsest positsioonist. Kaarte aga olen ma oma elus nii palju näinud, et tegemist on juba "vanade tuttavatega" ja seega ma peaksin olema võimeline neid kiiremini identifitseerima, lisades veel juurde suhteliselt hea perifeerse nägemise, on selge, et ma sageli ei pea kaarte vaatamagi, vaid lihtsalt korraks nägema ja sellest piisab nende äratabamiseks. Vähemalt Mutil läks hästi - sai oma diplomi kätte, näis kas mul ka kunagi õnnestub...