Vahepeal on plogimisse tekkinud järjekordne lünk – seda selletõttu, et viibisin väljamaal. Ja mitte lihtsalt mõnes suvalises lähiriigis, vaid keset Atlandi Ookeani – Madeiral. Saar asub nii Euroopast kui ka Aafrikast jupp maad eemal ja iseenesest on päris väike (kolmveerand Hiiumaad) ja elanikke elab seal 250 000, aga ilmselt enamus inimesi on tast midagi kuulnud, kasvõi Madeira veini pärast, mis on umbes samasugune "peedikas" nagu portvein – piiritusega u. 20%-seks tehtud vein. Sinna sattusin seetõttu, et otsustasime võistkonnaga sinna võistlusreisile minna (Olafi soovitusel, kes seal juba varem käinud oli). Minek siis pühapäeval Estonian Airiga Londonisse, öö seal ja sealt Pordugali lennukiga saarele. Üldiselt läks Londonis kõik rahulikult, välja arvatud veider värk, et miskipärast oli meie seltskonnale antud kahestes tubades kõigis abieluvoodi. Ühe tekiga. Noh, vähemalt see oli hea ja suur ja mahtus magama küll (eriti kui Aivari poolt kaasa varutud liitrine pudel oli tühjaks tehtud). Hommikul muidugi otsustas helistada üks kunde (kes oli pidanud seda tegema juba eelmine nädal). Ja Inglismaa hommikul on meie omaga võrreldes see halb omadus küljes, et kell näitab seal 2 tundi varasemat aega... Mis siis ikka, kuigi oleks tahtnud veel veidi magada, jäi see variant ära ja keskendusime hoopis kriketireeglite tundmaõppimisele – telekast näitas India – Pakistani sõpruskohtumist (kõlab veidi veidralt, kaspole?). India muideks võitis. Madeirale jõudsime suuremate tüsistusteta. Kuna turniiril oli palju paare Islandilt, Hollandist, Skandinaaviast jm. olid korraldajad aru saanud, et põhjaeurooplased ei tule novembris lõunasse mitte ainult kaarte mängima ning ajakava päris lõtv – esimestel päevadel oli ainult üks sessioon, T – N kestis see neljast kaheksani ja reedel üheksast üheni, laupäeval oli küll kaks sessiooni, kuid pühapäeval taas vaid üks – ja aega oli piisavalt, et end täis laadida ja mõnusalt tunda. Saar ise oli maapealne paradiis, ma pole sattunud kunagi kohta, mis mulle oleks ligilähedaseltki samavõrra meeldinud – mõõdukalt soe kliima (kuna ta on keset ookeani, ei pidada seal ka suvel tapvalt kuum olema, kuid meid võttis vastu ca +25 õhutemperatuur ja vesi ei saanud ka eriti külmem olla – mina igatahes käisin ookeanis ujumas ära, Eestis ma ei uju suvelgi, kuna vesi lihtsalt ei lähe minu jaoks piisavalt soojaks), fantastiliselt kenad mäed (neid oli seal kogu saar täis, pinnalaotuselt ületaks Madeira Hiiumaad ilmselt päris pikalt), palju eksootilisi taimi. Elasime mingis viietärnises hotellis, kakskümmend sammu merest, hommikul oli hea passida hottelli terrassil, vahtida ookeani ja juua kohalikke mahlasid. Veider oli see, et magada ei õnnestunud kuidagi: kuigi oli pime ja vaikne ja temperatuur oli ka sobiv ning õhtul tuli uni täitsa hästi kallale, oli see pidevalt suht rahutu ja enamasti ma ärkasin hästi vara üles (ilmselt ei kohanenud ajavahega: kui ma seal ärkasin 7.30, siis meil oleks see olnud juba 9.30). Ainuke öö, kui korralikult magada sain, sai selle heaks ka korralikult tööd tehtud – nimelt hommikul seitsmeni igasuguseid asju (džinn, vein, õlu, madeira ja suure tõenäosusega veel midagi) joodud (kõrvaltoas maganud Lempsi kommentaarid asjale: ärkasin öösel korraks üles ja kuulsin mingit suminat... aga siis mõtlesin, et magaks edasi. Ja: no kuidas te siis ei suutnud veel pool tundi vastu pidada: 7.30 hakatakse hommikusööki andma ja sinna juurde tasuta šampust). Siis ma ka kusjuures ei maganud eriti kaua, mingi 12-ni, aga selle-eest põhjalikult. Madeiralased tundusid samuti tõeliselt meeldivad inimesed olevat – sõbralikud, aga erinevalt muudest lõunakatest polnud nad absoluutselt pealetükkivad. Keegi ei üritanud sulle mingit saasta kaela määrida, kuid kui sa nende poole pöördusid mingis küsimuses, siis anti oma parim, et sulle abiks olla. Samuti suhtusid nad ellu ja normidesse väga rahulikult – kui reedel üritasime autot rentida, et saare peal tuur teha, selgus, et ei Tihasel ega Leol ei olnud juhilube kaasas. Selle peale tüüp küsis, et kas me võime juhiloa numbri saada – võisime. Selle peale üüris ta meile masina ja soovitas politsei silma alla mitte ronida ja õnnetusi mitte teha. Läksime siis sõitu, kohe Funchalist (kohalik pealinn, ca 100 000 elanikku) välja sõites ummistasid tänava koerad. Mingi 7-8 peni grupeerusid ja okupeerisid ristmiku tiheda liiklusega. Eestis oleks nad ilmselt varsti asfalti kaunistanud, aga seal ei hakanud keegi isegi tuututama. Linnast väljas võtsime suuna mägedele, mis ei olnud just väga keeruline, sest need algasid kohe rannikult ja kõrgemad olid ligi 2km üle merepinna. Tee oli kitsas ja käänuline ja kuna Aivar eriti pedaali ei hellitanud, siis panin isegi mina (ilmselt esmakordselt elus) ilma kõrvalise meeldetuletuseta turvavöö kinni. Kõigepealt ronisime mingi 1500 meetrit mööda serpentiini üles ja siis tuli üllatuslikult suur ja lame platoo, millest olid läbi tõmmatud sirged teed nagu mõnes ameerida road-movies. Käisime siis autoga läbi saare – lõunakaldalt põhja ja ringiga tagasi ja lõpuks hindasime, et linnulennul läbisime mingi ca 40 km, aga spidomeeter lubas 160 km...
Mängu poolest: tase ei olnud küll selles suhtes kõrge, et tippmängijatest turniir just ei kubisenud, kuid saali moodustasid suuresti islandi ja hollandi tüübid, kellede keskmine tase ei ole teps mitte laita. Ise sai turniiriga läbi tehtud silmapaistev areng: eelpaarikalt laekus 40%, paarikatel oli mäng must, kuid tõhus ja võistkondliku lõpul oli juba täitsa mängu moodi. Ses suhtes oli kahju, et turniir läbi sai, kuid teisest küljest hakkas juba vaikselt siibrisse viskama. Paarikatel saime kokku kolmanda koha, kusjuures sisse tulid mingid veidrad talad naispaaridelt (kogu lugupidamise juures naissoo vastu: parima naispaari eriauhinna said Eike ja Ines u. 62. koha eest). Näiteks kruviti meil võistlevas pakkumises ära 3♦ - meie kaardid olid järgmised.
♠ÄSxx
♥KSx
♦Ä8xx
♣xx

♠Kx
♥xx
♦ET97x
♣xxxx
ja kontreerijal oli käes (emanda taga) ♦Sxx... ühesõnaga – ärtus oli ÄE KS taga ja ruutus oli ässa taga singelkuningas... oleks omavahel ära vahetatud kas ♦K ja ♦S või ♦Ä ja ♦E (või üks ärtu pilt ette hea arvamisega), oleks see leping ulgudes välja tulnud. Kahjuks oleksid ei maksa, -200 ja 2% jaost. Mäng oli suhteliselt agressiivne, mingi sessiooni järel anti meile väljatrükk meie tulemustega ja selgus, et 26-st jaotusest 12-s olime me saanud tulemuse 80% või rohkem... Järelikult võis natuke patserdamist endale lubada.
Ise sai vaenlasi ka kiusatud: üks paar istus ja vaatas õnnetu näoga, kuidas me 8 ringi releetasime ja lõpuks 7NT lauale panime:
♠ -
♥ÄSTxxxx
♦ÄKES
♣Äx

♠ÄEx
♥KEx
♦xxxx
♣xxx
aga ilma releesüsteemita on suht veider seda jagu pakkuda: kui tekib ärtu kooskõlastus, siis tuleb Nordi käest hoolimata renoost RKCB teha ja pärast kuningat küsida (kui ässa ei saanud), aga küsimus on selles, et kas kuningavastusele on võimalik lokaliseerida ristikuningas või siis jääb kuninga mast endiselt mõistatamiskohaks. Teine variant on muidugi kontrollidesse minna, uurida välja, et partneril risticue puudub ja saada pada esimese ringi kontroll... ning lõpetada nt. Josephinega. Ja kolmandaks: tuleb üle saada refleksist 7♥ panna – küsimus on ju ladvatihides. Oli mis oli, aga vastane teenis 10% jaotusest. Teine hea asi sündis õnnestunud kokkuleppest: kui vastane avas (kallis odava vastu) ette 1♠ ja mul oli seal taga ♠ÄT98x/♥x/♦ÄKx/♣Exxx, valmistusin juba Luksi kontrat läbi passima, kui selgus, et vastane pani omast käest veel 2♠. Kontra on meil kokkulepete kohaselt trahviks. Väike patserdus väljamängus ja 1100 oligi sündinud. Kuigi enne viimast kahte jagu olime summas isegi teiseks tõusnud, laekus viimasest voorust keskmine ja tuli leppida kolmanda kohaga.
Võistkondlikul läks mäng käima väga visalt, parajat tsirkust tegid kõik paarid. Kuskilt poole pealt läks aga asi märksa paremini käima ja lõpuks meenutas asi juba täitsa bridži. Lõbusaim lugu oli, kui vaenukeha otsustas balansseerivat kontrat harjutada, aga kuna kokkulepet reki kohta ei olnud, siis lõppes see 1240-ga (või millegi sarnasega) – 2♥ reki ja ületihiga. Kusjuures lepingu sai taha võtta, kui tõmmata neljandast tühjast ässast äss. Meie toas lasime me ka lepingu välja, aga õnneks ei pannud kontratki peale. Lõpuks viimaseks vooruks olime tõusnud juba teiseks ja õnnestus võita liiderdanud hollandlasi, nii et me neist mööda saime (fotofinišiga – VP-d olid viikis, aga IMPid meie kasuks), kahjuks aga teiselt laualt panid austerlased mööda. Viimasest matšist oleks olnud vaja saada 10 IMPi juurde (lihtsaim koht oli, et Olaf oleks võinud jätma normaalsesse slämmi minemata, aga turniiri vältel oli ilmselt kõigil võimalik need 4 VP-d ära tuua), aga noh, mis teha, ju siis allah nii ei tahtnud. Tagasiteel olid sellised väiksemat mastaapi naljad: nt oli meile organiseeritud transfer lennujaama kella kümneks, kuid kolmveerand kümme ei paistnud Tihast veel mitte kuskilt (oli peale lõpubanketti linna peale läinud). Telefon ka ei vastanud (selle jättis ta targu koju)... Ühesõnaga, mis see meie mure on, pakkisime oma asjad ja läksime fuajeesse – seal jalutas päevakangelane vastu ja küsis, et „ega meil kuhugi äkki kiire ei ole?“. No sai omadega normaalselt valmis. Londonis ümberistumiseks oli lennuplaani järgi aega ca 2 tundi, aga kui me Funchalis lennujaama jõudsime, siis selgus esiteks, et lend on pool tundi edasi lükatud (või nii ütles meile tibi passikontrollis, mingit teadetetahvlit seal küll polnud) ja seejärel, et edasi lükatud määramatuks ajaks. Lõpuks ta hilines küll ainult ca 25 minutit ja Londonis oli isegi pisikese varuga. Londonis juhtus samasugune nali: esialgu lubati, et Eesti Õhk hilineb 20 minutit, aga see tuli praktiliselt õigel ajal. Ja mingeid ootamatuid jamasid ei esinenudki, mis meid kõiki väga hämmastas. Kokkuvõttes nõustun 100% Tihase poolt autasustamisel mikrofoni öeldud mõtteteraga: me oleme nõus tulema ka järgmine aasta ja isegi kui me ka siis teiseks jääme, oleme ikkagi rahul.