Kolmapäeval selgus, et ma vist olengi kõva. Nimelt oli mul saksa keele tekstide vastamine ja Mesopotaamia ajaloo eksam. Kuna viimane pidi tulema testivormis, siis võtsin eelduseks, et "läbi ei kuku" ja keskendusin saksale. Eelmine õhtu küll otsisin konspektid välja ja tuvastasin oma suureks üllatuseks, et mul on ainult kolmandikujagu olemas (no ju ma siis ei olnud loengutes käinud, kuigi mul endale tundus, et olin. Aga need käigud olid semestri lõpupoole, seepärast vist jäid meelde). Kuna tekstid jäid suht hästi meelde, siis tegin endale igaks juhuks hommikul tööl ka eksamikonspekti valmis ja lugesin korra enne saksa vastamist läbigi. Peale viimast aga leidsin, et parem on eksamile minna täis kõhu kui täis peaga ja sõin õppimise asemel. Eksam pidi algama 16.15, aga õppejõud küsis 16.00, kas keegi tahaks juba pihta hakata. Tulemus oli siis selline, et 16.10 oli asi valmis ja hinnatud 20/20st pihtas. Ja küsimustest tundusid osad väga lihtsatena ("no mida see veel olla saaks", osa väga loogilistena (valed variandid olid suht sürrid), osasid pidi teadma ja neid ma teadsin (enamasti ajaküsimused, a la "millal rajati UR III riik) ja korra või kaks pidin lihtsalt kahest variandist pihta kobistama. Tehtud.
Ülejäänud kaheks eksamiks õnnestub mul võib-olla isegi suht hästi õppida - nimelt jäi mulle kunagi meelde, et Tiit kommenteeris mu õppekirjanduse leidmise raskuste kohta, et küsigu ma temalt, neil koolis on hea raamatukogu. Ma siis saatsin talle oma kohustusliku kirjanduse nimekirja ja temast on päris vinge abi olnud. Kõige sürrealistlikum lugu oli raamatuga, mille kohta ta teatas, et see on olemas Rein Etsil, kes selle endale mälumängust auhinnaks sai. Helistasingi tollele, leidis raamatu üleski ja toimetas minu kätte. Sisekaanel vaatab vastu aastaarv 2002(!). Etsi kommentaar asjale: "peab ikka mõnel vastav peakuju olema, et sellised asjad meelde jäävad!". Minu arust vahel päris abiks, et on.