See aasta olid jõulud karmid ja rasked, seniajani taastun. Alkoholismi pool jäi küll napiks kui välja jätta meie ja naaberfirma ühine jõulukas Kuutsemäel, mis oli omamoodi veider ettevõtmine. Nimelt ümberringi oli kõik absoluutselt porine ja lumevaba, väljaarvatud üks laskumisnõlv, mida mööda siis sõitsimegi. Mul muidugi puudus igasugune varane kogemus mäesuusatamisest ja ka tavasuuskadega olen sõitnud äärmiselt episoodiliselt, aga kuidagi sain hakkama. Alguses oli küll ebameeldiv lugu, kui selgus, et pidurdamine on midagi keerulist, aga siis tuli appi instruktor Lemps, kes teatas, et keeraku ma end veidi risti mäge, siis suusad väga ei lippa. Ja soovitas, et sõitku ma suurte poognatega võimalikult risti alla. Naabrite boss jälle soovitas, et sõitku ma sahka, ohutuse mõttes. Nuh, enamvähem sain hakkama (u. pooltel kordadel pidin käe maha toetama või pani suusk jalast ajama, sest ma vist lõin kannad kokku), kõige ebameeldivam oli see kord, kui mäkke minnes otsustas suusk, et tuleb alt ära - tulemuseks kiire kägar, hea et järgmistele jalgu ei jäänud. Lõpuks siis selgitasin välja, et õige taktika algajal Kuutsemäelt alla sõitmiseks on: paar pitsi jäägermeistrit naha vahele ja siis suht otse alla, pidurdades ainult hädakorral. Tehtud! Alkoholismile sai siis pühendatud hiljem sauna oodates ja saunas (krdi kuum oli, ninakarvad tahtsid ära kõrbeda), toimis päris hästi (kuigi mitte nii hästi, kui ühel teisel, kes oli paar tundi kadunud, seniajani ei tea, kus see aeg möödus. Õnneks laekus ühes tükis ja tervena). Järgmine päev olid mul muidugi kõik luud-kondid sigavalusad - tuvastasin oma kehast jälle hunniku lihaseid, mida muidu ilmselt kunagi vaja ei lähe, aga mäest alla sõitmisega said nad kõvasti vatti.
Esmakordne aga oli see, et mul tekkis jõulude ajal probleeme söömisega. Tavaliselt läheb mulle alla kõik ja kaunis suures koguses ning ilma igasuguste probleemideta, aga see aasta osutus see kraam mulle liiga raskesti seeditavaks. Kui kuni kahekümne üheksandani sai veel kuidagi vastu peetud (hoolimata sellest, et väiksed ohumärgid olid), siis sel päeval tuli mulle külla ema ja Maarja otsustas midagi head kokata. Menüü seega järgnev: küüslauguga pikitud liha kohvikastmes ja viini martsipanisai (sisuks - rummis leotatud rosinad, mandlijahu, martsipanimass ja ilmselt veel mingeid asju). Mõlemad road muidugi sellised, et viivad keele alla (küsige Maarjalt retsepti ;)), aga minu kõhule andsid surmahoobi (kusjuures ma ei söönud üldse mitte palju) - taaselustus mind eelmine talv vaevanud kõhuvalu. Kuna Maarjal oli niikuinii arsti vahet jooksmist, siis lasin tal mulle tabletid välja kirjutada (meil on sama perearst) ja ta kuulis, et see olevatki praegu üldrahvalik häda, et kõiksugu kõrvetised naasevad. Nüüd siis olen nädal aega tabletikuuril olnud ja loodan paranemist. Kõige hullem on see, et seoses kõhuvaluga ei saa ma öösel normaalses asendis magada vaid pean mingi kägara sisse võtma, mis omakorda kurnab selga. Tartu Uusaastaturniiril oli asi juba piisavalt hull, et ma ei saanud tundi aegagi järjest istuda, sest selg väsis lihtsalt ära (kas leidub keegi, kes seletaks, miks väsib selg istudes rohkem kui seistes?) ja võistkondlikku ma sisuliselt ei mänginudki.
Muudest lõbusatest asjadest niipalju, et reede lõuna ajal oli mul eksam Eesti varauusajas. Eksamiks õppisin oma tavapärases stiilis - eelmine õhtu laenutasin raamatukogust ühe raamatu (teise tõi mulle Tiit, aga tollest väga abi ei olnud, ainult kronoloogia, mis oli ka õpikus olemas) ja hakkasin eksamikonspekti tegema (st. eksamiteemade kohta paar märksõna kirja, liha suudan ma sellisele skeletile enamvähem alati juurde kirjutada). Õhtuks sain poolega valmis, siis viskas üle ja peale paaritunnist CIV IV mängimist kerisin magama, äratusega kell 3.30. 5 minutit enne kaheksat oli siis eksamikonspekt valmis (eksamiks oli antud aeg üheksast kaheni, ise vaata millal tuled) ja tuli tööle minna. Asja tegi muidugi keerulisemaks, et esiteks oli vaja tööd teha (kaupa tuli) ja teiseks pidi valmis kirjutama kaks kirjatööd - ca 4 lk. raamatust "Lõpu võidukas algus" (muide, tegu on väga hästi ja ladusalt kirjutatud raamatuga, kui kellelgi natuke huvi on, siis täiesti soovitan lugeda) ja ca 1 lk. raamatust "Jesuiidid Tartus". Aga kell 12.15 olid kõik korras ja sai veel lõuna kõrvale pool tunnikest õpitudki. Siis eksamile, kus läks ses suhtes naljakalt, et tõmbasin pileti, kus kirjas järgmised küsimused: "Liivimaa riikide omavahelised ja välissuhted 16. sajandi keskel" ja "Rootsi aja uurimise historiograafia põhijooned". Üldiselt oli eksami vorm selline, et ühest räägid pikemalt ja teise kohta vastad küsimustele (omal valikul kumba pidi), minult aga küsis õppejõud kohe historiograafia kohta (kuna tegelikult see esimene punkt on u. keskkooli tasemele). Õnneks ma põhijooni mäletasin suhteliselt hästi ja õppejõud oli ka rahul, kuna väidetavalt olevat ma olnud üle aastate esimene, kes seda vastata suudab. Ja panigi mulle "A", hoolimata sellest et ega ma historiograafias väga palju nimesid nimetada ei osanud (õnneks oli ju küsimus põhijoontes), pikema kirjatöö tähtaeg oli u. nädal aega varasem ja lühemale kirjatööle olin suutnud raamatule vale autori kirjutada. Loomulikult jälle autopiloodi töö - kui jutt käib usuasjadest ja kirjas on juba Vello, siis hakkab aju tegelema järgneva tekstiga ja autopiloot sisestab perekonnanimeks Salo. Aga hoopis Helk oli. Õnneks taibati, et tegu on lihtsalt lolli hajameelsusega ja anti andeks.